Koopamees (2)

Page 1

1 Surnud mees oli täiesti kokku kuivanud. Ta istus seljatoele toetudes tugitoolis, rebenenud huulte vahelt paistmas mustjas-kollased hambad. Peas tolknesid mõned tolmused juuksepulstid ja läbi näonaha kumasid kahvatud sarnaluud. Mustjad kuivanud sõrmed olid pragunenud. William Wisting lappas läbi ka ülejäänud kohtuekspertide tehtud fotod. Mees pidi olema suhteliselt väikest kasvu, kuid tundus kokku kuivanud ja kõdunenud kudede tõttu veel väiksemana kui elusana oli olnud. Toimikule oli märgitud Viggo Hansen. Temast tehtud fotod olid pildistatud mitmesuguste nurkade alt. Wisting uuris eriilmelisi võtteid muumia sarnasest laibast. Tavaliselt jättis teda taoliste fotode nägemine külmaks. Ta oli surmaga harjunud ja omandanud võime end selliste vaatepiltide nägemisest mitte mõjutada lasta. Enam kui 30ne politseis oldud aasta jooksul oli ta näinud nii palju surnukehasid, et oli kaotanud nende üle arvepidamise. Aga see siin oli midagi muud. Mitte ainult seetõttu, et ta polnud varem midagi sarnast näinud, vaid kuna ta tegelikult ju tundis toolil olevat meest. Nad olid praktiliselt naabrid. Viggo Hansen oli elanud kolm maja edasi kurvi peal, ja nagu nüüd selgub, istunud neli kuud surnult ilma, et ei Wisting ise ega keegi teine naabritest oleks tema pärast muret tundnud. Ta peatus foto juures, mis oli tehtud köögiukselt elutoa suunas. Mees istus televiisori ees seljaga pildistaja poole. Teler töötas nagu see oli töötanud ka hetkel, mil politseipatrull majja murdis. Tuba oli sisutatud kokkuhoidlikult. Wisting nägi lisaks televiisorialusele ja tugitoolile, millel mees istus, ka piklikku diivanilauda, veel ühte tugitooli ning patjade ja pleediga diivanit. Ühe seina ääres seisis sektsioonkapp. Teisel pool tuba olid akende ette tõmmatud hallid kardinad. Televiisorist paremal oli põrandalamp, pruunid põletus­ jäljed narmastega kuplil. Seintel rippusid kolm maastikumaali. Mehe ees laual olid nädalaleht ja teleri pult, nende kõrval klaas ja taldrik määratlematute toidujäätmetega. Muus osas oli tuba korras. 5


Ei mingeid jälgi võitlusest. Ei mingeid märke sellest, et mõni soovimatu isik oleks üksildast inimest tema viimastel tundidel külastanud. Ei mingit põhjust arvata, et oleks toimunud midagi kriminaalset. Kuid kuna asjaolud sellegipoolest politseilt surmajuhtumi uurimist nõudsid, oli Espen Mortensen läbi viinud ettenähtud põhjaliku ja rutiinse töö. Järgmisel fotol oli lähivõte diivanilaual asetsevast nädalalehest. See oli avatud 11. augusti saatekava kohalt. Wisting tõstis pilgu ja vaatas kontoriaknast välja – langes lund, märga ja rasket. Kalender näitas reedet, 9. detsembrit. Kui poleks olnud üht maksmata elektriarvet, oleks Viggo Hansen võinud sinna surnult veelgi kauemaks jääda. Elektrifirma oli saatnud mitu väljalülitushoiatusega meeldetuletust. Viimaks olid nad oma mehe kohapeale lähetanud. Oli vaid juhus, et ta veidi rohkem ringi vaatama oli vaevunud ja läbi elutoa kardinaprao Viggo Hansenit märganud. TV kavas oli tõmmatud ringe ümber kellaaegade ja linnukesi ette saadetele, mida Viggo Hansen ilmselt oli vaadata plaaninud. Üks neist tuli Discovery Channelilt ja kandis nime FBI arhiivid. Wisting tundis ära seriaali, milles näidati rekonstruktsioone USA Föderaalse Juurdlusbüroo mahukaimatest juhtumitest. Wisting lappas edasi. Järgmine foto kujutas surnu nägu. See oli mustjaspruun, lõhed haigutamas kohtades, kust nahk oli lahti rebenenud. Hammastik oli nähtav tagumiste purihammasteni. Keelest oli järele jäänud vaid sinakasmust klomp. Silmaaugud, suured ja tühjad, justkui otse enda ette põrnitsemas. Ta pani pildid tagasi kausta, tõusis ja läks akna juurde. Oli hakanud hämarduma. Tinahall talvehämarus. Ta peaks koju minema, kuid ausalt öeldes polnud midagi, mis teda kodus peale teleka ootaks. All tagahoovis manööverdas üks patrullauto garaažist välja. Rattad käisid lumel ringi, enne kui auto liikuma sai. Sinine valgus tabas lumehelbeid ja pani need sädemetena helkima. Wisting läks aeglaselt kirjutuslaua juurde tagasi ja jäi õhukest toimikut silmitsema. Viggo Hansenil ei olnud perekonda, ainsatki sõpra ega sugulast. Sama üksildaselt nagu ta oli elanud, oli ta ka surnud. Ta oleks tahtnud lükata toimiku arhiivi minevate juhtumite virna, aga miski hoidis teda tagasi. Ta ei saanud aru, mis. Kas kogemus või 6


intuitsioon, aga miski ütles, et seda juhtumit ei saa veel lõpetatuks pidada. Tavaliselt on juurdluse tähtsaimaks ülesandeks olnud surnukeha tuvastamine. Nad ei olnud leidnud ainsatki perekonnaliiget, kelle DNAd tema omaga võrrelda, aga võrdlusmaterjalid hamba­ harjalt ja kammilt, mis saadi magamistoas toolileenil olnud pükste tagataskust, olid osutunud piisavaks. Testi tulemused kinnitasid – surnud mees oli seesama, kes oli majas elanud: Viggo Hansen, 61 aastat vana. Kohtumeedik oli üllatunud surnukeha hea seisukorra üle. Ilmselt oli tegemist kombinatsiooniga madalast õhuniiskusest ja -temperatuurist, peaaegu õhukindlast ruumist, mille uksed, aknad ja muud õhukanalid olid olnud suletud, mis kõik kokku oli pannud Viggo Hanseni aegamisi muumia kombel kuivama, selle asemel, et roiskudes laguneda. Siiski ei olnud surma põhjust võimalik kindlaks määrata. Surmatunnistusele märgiti vaid mors subita. Äkksurm. Arvuti tegi häält, ekraanile ilmus punane aknake. Operatiiv­keskuse kiirteade. Wisting kissitas ekraani suunas. Neli sõna: Leitud laip Halle mõisast. Ta pani Hanseni-juhtumi arhiivi minevate kaustade virna ja klõpsas sõnumi aknale.

2 Toimetuse ruumides oli vaikne. Lörts, mis akendele kleepus, summutas väljast tulevad hääled. Avatud kontor oli jõuludeks juba kaunistatud. Rahvusvahelistelt uudistekanalitelt hääletuid pilte toovad teleriekraanid olid ehitud hõbedaste vanikute ja punaste jõulumunadega. VG* logo oli dekoreeritud valgete inglitega ja piki laudade vahelisi eraldusseinu plinkisid värvilised tuled. Uudistetoimetuse juht oli Knut A. Sandersen. Tema kabinet oli toimetusest eraldatud klaasist seintega. Line nägi, kuidas ta mobiiltelefoni õla ja kõrva vahele surudes klaviatuuri toksis. Õigupoolest pidanuks mees ammuilma olema koju läinud. Kaks ja pool kuud tagasi oli ta uuesti isaks saanud. Kell oli juba peaaegu seitse, seega oli ta juba kolm ja pool tundi üle aja töötanud. * Lühend norrakeelsest nimest Verdens Gang, mis on üks Norra suurimaid päevalehti

7


Sandersen lõpetas kõne, võttis lonksu kohvitassist ja lasi pea kuklasse vajuda. Keegi oli tema pea kohale valgusti külge puuvõõriku riputanud. Line tõusis, et siseneda ja talle oma ettepanekut esitleda, kuid telefon helises uuesti ja Sandersen oli jälle hõivatud. Line võttis oma tassi ja mõtles osakonnajuhataja vabanemist oodates saabuvatele jõuludele. Ta pidas aru, kuidas seda tähistada võiks. Isaga ei olnud ta veel rääkinud, kuid arvestas, et koju Stavernisse tuleb lisaks talle ja isale ka vanaisa. Võib-olla ka Thomas. Nad olid kaksikud, Thomas töötas 330. eskadrillis helikopteripiloodina. Ta polnud jõulude ajal saanud tööst vabaks ajast, mil ema veel elus oli. Selle mõtte juures torkas Linet igatsusvalu. Ema oli surnud viis ja pool aastat tagasi. Kui keeruline oli alguses olnud selle talumatu igatsustundega hakkama saada. Oli hommikuid, mil ta ei suutnud end püsti ajada, ta võis keset koosolekut äkitselt nutma pursata, lisaks oli tal pidev mure, kuidas isa eluga üksi toime tuleb. Nüüdseks oli igatsus jäänud vaiksemaks, ei olnud nii meeleheitlik, kuid Line teadis, et see polnud juhuslik, et ta nii palju töötas. Ta oli sattunud veidi sõltuvusse tundest, mida pakkusid fokuseeritus ja kontsentratsioon juhtumi kallal töötamise ajal. Osakonnajuhataja lõpetas vestluse, kuid sai seekord uue kõne enne kui Line püstigi jõudis tõusta. Knut A. Sanderseni meelekohtadesse oli tekkinud palju halli ajast, mil Line aastaid tagasi ajalehe juures oma esimesel ajutisel kohal alustas. Tänaseks oli Linel kindel töökoht ja ta kuulus krimigruppi. Lugu, mille kirjutamiseks ta ettepaneku tahtis teha, oli väljaspool tema eriala. Aga kuna oma osakonnas hetkel eriti midagi teha polnud, lootis ta saada mõned vabad päevad, et nädalavahetuse lisalehele kirjutada. Sandersen tõusis, lüües pea vastu puuvõõrikut. Line kahtlustas, et ta ise oli selle sinna riputanud. Mees suundus telefoniga rääkides kohvimasina juurde, sealt peotäie piparkookide ja täidetud kohvi­ kruusiga naasmise ajaks oli ta kõne lõpetanud. Ta istus kirjutuslaua taha, nõjatus seljatoele ja jäi hetkeks sellesse asendisse. Line teadis, et kui ta tahab oma loo kirjutamise ettepanekut maha müüa, tuleb tal olla kiire, tal polnud rohkem kui kolm lauset. Ta tõusis, võttis pihku kohvitassi, et vestlus natuke usaldusväärsem tunduks, ja astus sisse. Sandersen libistas pilgu üle puuvõõriku ja kinnitas selle siis Linele. 8


„Ma tahan kirjutada Viggo Hansenist,” alustas Line. Sandersen hakkas oma ülekoormatud lauda korrastama. „Pole temast midagi kuulnud,” vastas ta ja sättis pabereid virnadesse. „Mis ta teinud on?” „Ta on surnud.” „Tapetud?” Line raputas pead. „Ta istus neli kuud surnult teleri ees, enne kui ta leiti.” „Seega, vägagi surnud.” „Ma tahan kirjutada sellest, kuidas nii sai juhtuda,” selgitas Line. „Kuidas on võimalik olla nii üksildane ja kõigi poolt unustatud, et peab mööduma neli kuud, enne kui keegi juhuslikult avastab, et oled ära surnud.” Sandersen avas suu, et midagi öelda, aga Line ennetas teda. „Ma usun, et see oleks jõulude ajal avaldamiseks hea lugu,” ütles ta ja võttis sõõmu kohvitassist. „Oleme just ÜRO poolt auhinnatud maailma parimaks maaks, kus elada, kuid elanike seas läbiviidud küsitlused enda õnnelikuna tundmise kohta jätavad Norra 112. kohale. Selle edetabeli tipus seisab hoopis mingi Vaikse ookeani saareriik, kus kogukonna inimestel on üksteise jaoks aega, kus üksteisest hoolitakse.” Line nägi, et Sandersile idee meeldis. Lugu, mida ta just soovitanud oli, sobiks lisalehte hästi. Nagu vastukaaluks jõulurõõmule, salenemis­ kuuridele ja reportaažidele kinkide poodidesse tagastamisest-­ väljavahetamisest. Ülemus paistis siiski kahtlevat. „Me peame ju kirjutama millestki muust kui ilmast,” väitis Line veenvalt ja noogutas päevalehe poole, mille esikaanel seisis Saabumas on Siberi külm. Hetke pärast ta mõistis, et muret väljendavad kortsud ülemuse näos ei olnud seotud tema looga, vaid majasiseste suhetega. Ülakorruse toimetuses panevad nädalavahetuse lisanumbrit kokku 25 inimest, kes peaksid suutma ise oma lehepinna täita. Sandersen ei saanud sellest midagi, et ühe oma ajakirjanikest neile annaks. Hoopis vastupidi. Neile jääks uudislugude vahendamiseks üks pea vähem. „Ma vajan nelja-viit päeva,” ütles Line, kuid taipas samas, et ilmselt kulub selleks rohkem aega. „Tema matused on teisipäeval.” Sandersen võttis laualt pastaka ja pani selle hammaste vahele. „Mida ta vaatas?” „Mida sa silmas pead?” 9


„Mis saadet ta surres vaatas?” „Pole aimugi,” vastas Line ja võttis lonksu kohvi. „Aga sa võid varsti seda lehest lugeda.” Sandersen noogutas. „Kokku lepitud,” ütles ta ja heitis pilgu järgmisele korrusele viiva trepi suunas. „Ma pakun neile seda lugu ja ütlen, et võivad sind kolmeks päevaks laenata.” „Kolm päeva,” kinnitas Line ja kummardus, et meest põsele suudelda.

3 Vastutulev lumesahk keerutas üles valge pilve. Pinnatuisk pressis vastu esiklaasi ja Wisting pidi hoo maha võtma, kuni sõidurada jälle ähmaselt nähtavale ilmus. Mundris ja lumise mütsiservaga politseinik seisis teenistusvärvides autoga tee ääres, kohas, kust tuli keerata mõisa poole, kust teade oli saadetud. Jõulupuud – Raiu ise, seisis suurte punaste tähtedega sildil. Ta noogutas politseinikule ja keeras maja juurde viivale teele. Eemalt paistis autotulede valgust ja avaral platsil tegutsevaid inimesi. Laip oli leitud hõbekuuskede raiealalt. Esimesena kohale tulnud patrull oli teatanud, et kõigi märkide järgi on leitud isik seal juba kaua lebanud. Wisting teadis, mida see tähendas. Kui vähe võis järele jääda inimese kehast, mille kallal aeg ja loodus olid oma töö teinud. Ta keeras auto parkimisplatsile, astus välja ja mõistis alles siis, kui õhukeselt ta riides oli. Kaks mundris politseinikku seisid raieala sissepääsu kõrval. Üks silt teatas, et hõbekuusk maksab 380 krooni, hind tavalise norra kuuse eest on aga 220. „On juba midagi enamat teada?” küsis Wisting. Vanempolitseinik liigutas keharaskuse ühelt jalalt teisele ja siis jälle tagasi. „Ei,” vastas ta ja puhus kätele sooja õhku. „Mortensen on seal ja tegeleb asjaga,” lisas ta viibates peaga kuusemetsa poole. „Kuid ma ei usu, et sealt midagi saada on. Riiete ja jalatsite järgi on tegu meesterahvaga, aga sedagi ei saa kindlalt väita.” 10


Wisting vaatas jõulupuude rida. 50 meetrit eemal oli üles seatud prožektor ja ta nägi kohtueksperti millegi ebamäärase kohale kummardumas. „Kes laiba leidis?” küsis ta. „Üks kaheksa-aastane poiss, kes tuli isaga jõulupuud raiuma. Laip oli okste all, praktiliselt tüve vastas, nagu oleks keegi püüdnud teda võimalikult sügavale suruda.” Teine politseinik jätkas: „Nad raputasid okstelt lund maha, et kirvega tüvele ligi pääseda ega saanud esialgu arugi, millega tegu.” Wisting noogutas ja kujutas juba ette pealkirju lehtedes: Poiss (8) leidis jõulupuu alt mehe surnukeha. „Kus nad praegu on?” uuris ta. „Isa ja poeg?” „Me saatsime nad koju.” Wisting tänas ja läks väravast sisse. Lumi saabaste all kriuksus. Mortensen tõusis ja tervitas teda noogutusega. Mehe juuksed olid kaetud raskete lumehelvestega. Wisting vaatles surnukeha meetri kauguselt. Tal tuli kükitada, et korralikult kuuseokste alla näha. Küüru vajunud selg luitunud, kõvaks külmunud jakis, heledad püksid ja pruunid madalatallalised paeltega nahkkingad. Kuklas mõned üksikud juuksetutid. Kaelal oli lindude või väikeste näriliste nokitsemise jälgi. „Mis sa arvad?” uuris ta end püsti ajades. Espen Mortensen kehitas õlgu. „Surnukeha tuleb välja tuua ja lasta kohtumeedikutel üle vaadata. Seejärel paneme telgi üles ja kui saame lume eemaldatud, viime läbi sündmuskoha vaatluse. Võib-olla leiame siit veel midagi.” „Täispaketi?” küsis Wisting. „Sa ei arva ju, et tegemist on loomuliku surmaga?” Mortensen raputas pead. „Asuks see koht inimestest kaugel, võiks ju usutav olla, et ta peavarju otsides siia heitis, aga mitte 50 meetri kaugusel maja sissesõiduteest ja kõigest mõnesaja meetri kaugusel lähimast asustusest.” Wisting kükitas uuesti. Mortensenil oli õigus. Ja ka õnnetusest ei saanud siin juttu olla. Üks võimalustest olnuks enesetapp. Nad võiksid siit okste alt laiba kõrvalt nüüd tühja tabletipurgi leida. See kergendaks uurimist, kuid miski ütles talle, et midagi sellist nad siit ei leia. 11


„Mis sa arvad, kaua ta siin on olnud?” „Suvest saadik.” Wisting oli vastusest üllatunud ja ootas selgitust. „Riietus,” märkis Mortensen. „Ta on suveriietes.” Wisting tõusis ja astus sammu tagasi. „Nimekirjas ei ole kedagi,” ütles ta. „Mitte ainsatki kadunuks jäänut.”

4 Line mõtles Viggo Hansenile. Ta oli üles kasvanud kolm maja sealt edasi, kust mees surnuna leiti, ja mäletas teda hästi. Temaga oli alati mingi värk olnud. Kõik lapsed olid teda kartnud ilma, et selleks mingit erilist põhjust oleks olnud. Päeva ajal nähti teda harva, aga ta oli sageli väljas öösiti. Line mäletas, et alati kui ta kauemaks välja tahtis jääda, oli ema ikka öelnud, et ta peab tulema koju enne, kui Viggo Hansen välja läheb. Vahel olid nad Thomasega aknal seisnud ja näinud meest vahetult pärast südaööd koju tulemas. Ta käis küürakil, seljas number suurem must frakk, ja alati tänavalaternatest teisel pool teed. Räägiti, et ta ema istus hullumajas ja isa vangis, kuid Line ei teadnud, kas need olid vaid kuulujutud või oli neis ka tõetera sees. Line tundis rõõmu, et sai looga alustada. Juba enne Sandersenilt nõusoleku saamist oli ta arvutisse Viggo Hanseni-nimelise kausta loonud. Portreeloo materjaliga töötamine oli ajakirjanduslikus mõttes täiesti erinev protsess sellest, millega tema harjunud oli, seda nii idee ülesehituse, materjali kogumise ja analüüsi kui edastamise osas. See oli täiesti teine viis, kuidas tegelikkusele läheneda. Uudislugudes kasutatav kirjaviis oli konkreetne. Keel oli lihtne ja ametlik. Portreeloos pruugitav keel kandis aga hoopis teist eesmärki. Siin sai Line vabaduse eksperimenteerida. Kuigi ta ei kirjutanud mingit poeesiat, võis ta siiski tunde lausetega jännata. Samamoodi võis Line kulutada palju aega ainuüksi artikli ülesehituse paika panemisele. Ta püüdis oma kirjutistes kasutada narratiive, anda inimestele, kellest ta kirjutas, vormi ja sisu. Portreelugu oli just seda tüüpi aja­kirjanduslik väljendusvorm, mis pakkus võimalust läheneda 12


juhtumile sügavuti ja vormida seda oma käekirjaga. Lisaks lummas teda võimalus peegeldada konkreetsete üksikisikute saatuse taustal ühiskonnale tähtsaid teemasid, ära kasutada olukorrakirjeldusi ja kõnekaid detaile, et rääkida üht suuremat lugu. Pealegi tundus talle, et lugusid, mida ta nädalavahetuse lehele kirjutas, hinnati kõrgemalt nii lugejate kui juhatuse poolt. Sandersen ja teised uudisteosakonna juhid võisid teda ju neile kirjutatud uudis­lugude eest kiita, aga seda ei andnud võrrelda innukate kiiduavaldustega, mis tulid nädalavahetuse lehe toimetajalt. Sageli olid need kaunistatud emotikonide ja terve rea hüüumärkidega. Line ei olnud siiani kirjutanud ainsatki lugu, millele poleks ilmumise järel saabunud lugejakirju. Ta sai neid sageli e-mailile, aga ka käsitsi kirjutatuid, margiga ümbrikus, saajana märgitud VG ja Line nimi. Ta hoidis neid kõiki alles. Ka intervjuude põhjal oli ta varem portreelugusid kirjutanud ning talle meeldis teiste inimeste maailmapilti ja hoiakuid mõista püüda ning vahendada. Seni oli küll tegemist olnud elavate inimestega, aga põhimõte jäi samaks. Esmalt tuli välja uurida, kes olid tegelikult need inimesed, kellega ta kohtus. Viggo Hanseni kaust ei sisaldanud veel eriti midagi. Seal oli üks väljalõige kohalikust ajalehest, kus mehest kirjutati, kui ta leiti, aga see polnud tekitanud lugejates mingeid reaktsioone. Ei ainsatki kommentaari, mis kritiseerinuks vanurite hoolekannet või tervishoiu­ süsteemi. Uudist ei olnud üles korjanud ka ükski uudistetoimetus ega suurem päevaleht. Line tundis ajakirjanikku, kes selle teadaande oli kirjutanud. Garm Søbakken. Nad olid koos kohalikus ajalehes töötanud, kui Line seal kedagi asendas. Olnuks Garm tuttav loo detailidega, võinuks juhtum tõenäoliselt laiemasse meediasse jõuda. Aga tema kirjutatud lühikeses sõnumis seisis vaid, et mees oli elanud üksi ja oli enne leidmist olnud pikemat aega surnud. Jäi mulje, et Garm keskendus loo juures enim sellele, et politsei ei kahtlustanud midagi kriminaalset. Ta selgitas, et kui keegi sureb ootamatult ja selge surmapõhjuseta, tuleb politseil korra kohaselt algatada juhtumi uurimine. Samas lehes ilmusid veel kaks Garmi kirjutatud artiklit, üks üliõpilaste kitsastest väljavaadetest linna eluasemeturul ja teine toimepandud vägivallaepisoodist. Tal oli kindlasti palju tegemist olnud. Line huvi äratas esmalt see, et Viggo Hansen elas tema naabrus­ konnas. Kooli minnes ja sealt tulles oli ta näinud mehe nime 13


postkastil, oli käinud tema aias õunaraksus ja seisnud mehe ukse taga, et talle jalgpalli meeskonna kulude katteks loosi müüa, kuid tal oli vaid ähmane mälestus, missugune mees välja oli näinud. Lühikest kasvu, turris juuste ja tugeva alalõuaga. Seda, et ta surnud oli, kuulis Line isalt. Ta oli maininud uudist mingis kõrvallauses, kui Line ühel õhtul koju helistas. Line oli esitanud küsimusi, mis kolleeg kohalikust ajalehest küsimata oli jätnud ja saanud teada üksikasju, mis võisid muuta surmajuhtumi reageeringuid tekitavaks uudislooks. Et Viggo Hansen oli põhimõtteliselt suvest saadik surnuna teleri ees istunud. Ja seda, et televiisor mängis veel ajal, mil politsei sinna sisse murdis, oleks Line kasutanud loo sissejuhatusena. Isalt kuulis ta, kuidas sai juhtuda, et tema surma varem ei avastatud. Viggo Hansen elas isoleeritult. Tal ei olnud perekonda, kolleege ega sõpru, ta ei tellinud ajalehti ega saanud peaaegu kunagi posti. Tema pangakontol toimus sujuv liikumine. Pension tuli, enamus makseid läksid maha püsimaksetena. Ta oli olnud keegi, keda ümbritsevate inimeste jaoks ei eksisteerinud. Inimene, keda ei märgatud, kuigi ta elas teiste keskel. Line mõistis, et ta ei saa edastada lugu, mainides ainult väliseid nimetajaid nagu üksildus ja isoleeritud elu, tal tuli kirjutada jutt sellest, kes Viggo Hansen tegelikult oli. Kui elu jooksul keegi teda ei tundnud, siis nüüd saavad inimesed temaga tuttavaks. Sellise projekti kallal töö alustamine tundus olevat nagu luku­ august sisse piilumine, mõtles Line. Alustades nägi ta ainult seda osa ruumist, mida lukuauk näha võimaldas, teades samas, et see sisaldab lõputult palju rohkem. Artikli kirjutamise ajaks kolib ta isa juurde, kellelt tuleb rohkem infot kätte saada. Viggo Hansen oli kaheksa aastat isast vanem, aga ehk teadis isa kedagi, kes meest tundnud oli. Lisaks oskas isa kindlasti öelda, kas kuuldused Viggo ema psühhiaatriahaiglasse panemisest ja isa vanglas istumisest tõele vastasid. Line avas uue dokumendi ja otsis välja VG logoga kirjapõhja. Kui ta tahab asjaga kuhugi jõuda, on tal politseilt ametlikku informatsiooni vaja. Ta pani pealkirjaks: Taotlus kriminaalmenetluse dokumentidele juurdepääsuks. Line oli sarnaseid kirju varemgi vormistanud, mille osakonnajuhataja hiljem oma allkirjaga kinnitas. Ta vaatas pealkirja ja kustutas ära sõna „kriminaalmenetlus“. See polnud ju tema tavapärane töövaldkond. Need polnud krimiuudised. 14


Ta pani kirja artikli eesmärgi ja selgitas, et ajaleht soovis kirjutada loo järjest vähenevast ühtsusest ja inimlikkusest ühiskonnas. Kõige lõpus palus ta ka luba Viggo Hanseni majja sisenemiseks. Politsei suunab ta sellega ilmselt edasi kommuuni, kes taolistel juhtudel lahkunu pärandi haldajaks on, kuid nendelt loa saamine oleks lihtsam, kui politsei nõusolek juba olemas oleks. Sellega valmis saanud, vajus ta seljatoele ja pani käed kukla taha. Akna taga langes tihedalt lund. Töölt lahkumisest saati on ilmselt oma pool meetrit sadanud. Sandersen on kindlasti pannud ühe uudistereporteri juba lumekaosest kirjutama. Line tõmbas end toolil ettepoole ja haaras telefoni. Ta valis isa numbri, et teatada oma paaripäevasest kojutulekust. Telefon kutsus. Ta vaatas kella. Veerand kümme. Arvatavasti on isa diivanile magama jäänud.

5 Wisting seisis politseimaja teise korruse koosolekuruumi aknal ja vaatas alla. Tänavavalgustus heitis lumele kahvatuid sõõre. Linn tundus lumme pakitult hubasem. Nils Hammer saabus esimesena. Ta istus vaikides oma tavapärasele kohale pika laua nurgas, haaras plasttopsi ja sirutas oma kareda kämbla kohvikannu järele. Hammer oli kartmatu uurija. Teda võis usaldada, ta oli aus ja töökas, kindla meelega vaikne mees. Teinekord võis ta lõunalauas ärgitada ägedaid vaidlusi ning Wisting kahtlustas, et ta omal moel isegi nautis kolleegide õrritamist. Seejärel saabusid samaaegselt kõik ülejäänud. Torunn Borg, Christine Thiis ja Benjamin Fjeld. Rohkem neid polnudki. Vaid mõned aastad tagasi võis teade tõsistest juhtumitest nagu tapmine, rööv, kehavigastused või laiba leidmine nagu see siin, tuua kokku enam kui kümnepealise uurijate meeskonna. Tänaseks oli raske isegi käputäit laua ümber kokku saada. Benjamin Fjeld oli kõige noorem ja kogenematum. Tal olid blondid lühikesed juuksed, sinised silmad ja hiljuti kooli lõpetanud politseiniku treenitusega keha. Fjeld oli varem olnud osakonna vaba­ kuulaja, kuid nüüdseks saanud põhikohaga uurijaks. Ta oli innukas ja oskuslik, tal oli suur tööjõudlus ning terav silm detailidele. 15


Torunn Borg oli sama pika uurijakogemusega kui Wisting. Ta oli neist kõige metoodilisem, omas isemoodi annet loogiliselt ja süsteemselt mõelda, järgida täpselt arutluste käike. See on aidanud tal märgata konteksti ja seoseid, mis olid sageli juhtumi lahendamiseks otsustava tähtsusega. Christine Thiis oli jurist ja töötanud jaoskonnas napilt üle aasta, kuid Wisting oli õppinud teda tundma kui kaalutlevat ja hea analüüsivõimega inimest. Ja kuigi tal võis olla teadmisi rohkem psühholoogias ja inimesetundmises kui juurdlustaktikas, oli ta sellegipoolest nutikas politseiprokurör. Wisting istus laua otsa ja seadis puhta märkmeploki enda ette. „Tore, et te nii hilisel ajal tulla saite,” ütles ta. „Me ei tea veel, millega on tegu, aga sellest hoolimata on oluline alustada.” „Mida me üldse teame?” küsis Hammer ja näkitses plastikust kruusi serva. Wisting voltis kaardi lauale lahti ja kummardus selle kohale, et näidata neile laiba leiukohta. Tema sõrm liikus mööda Brunlane teed Helgeroa suunas. Hallevanneti juures leidis ta õige sissesõidutee ja helerohelise viirutatud ala. Ta haaras pastaka ja tegi risti sinna, kus arvas leiukoha olevat. „Kingade ja riiete järgi otsustades on alust uskuda, et tegemist on meesterahvaga,” teatas ta ja istus uuesti. „Ja et ta on seal olnud suvest saadik.” „Ja meil ei ole ühtegi teadmata kadunut, kes nende tunnustega sobiks?” püüdis Christine Thiis kinnitust leida. Wisting noogutas. „Suvel tuleb siia ligi 40 000 turisti,” tuletas Hammer neile meelde. „Meil tuleb ilmselt otsinguparameetreid laiendada.” „Juba tehtud,” selgitas Torunn Borg ja tõmbas enda ees olevast paberivirnast ühe väljaprinditud lehe välja. „Sellest me eriti targemaks ei saanud. Juuli keskel kadusid Vestlandetis* kaks saksa turisti ja vaid üks neist on leitud, ning üks hollandlasest matkaja on siiani jäänud kadunuks Hardangervidda’s.” Wisting heitis pilgu kellale. „Mortensen peaks varsti sündmuskohalt jõudma,” ütles ta ja kirjutas märkmikusse ID. Identiteet. See oli olulisim, mida vaja, et asjaga edasi liikuda. „Võib-olla saame tema saabudes midagi enamat teada.” * Regioon Norra lääneosas

16


„Kuidas on lood poisiga, kes ta leidis?” tahtis Christine Thiis teada. „Isa on kahtlemata tugeva loomuga,” vastas Wisting. „Ülikooli õppejõud või midagi sellist. Igatahes mingit professionaalset abi ta ei soovinud. Loodame, et kõik läheb hästi.” „Kas meedia on juba mängus?” küsis Hammer. Christine Thiis noogutas. Ta oli politseiprokurör ja kõik meediapäringud läksid esmajoones talle. „Kuni me pole kindlad, et tegemist on kriminaaljuhtumiga, hoiavad nad madalat profiili,” selgitas ta. „Paljud asjaolud viitavad ju võimalikule enesetapule.” Hammer nõustus. „Me oleme seda ennegi näinud, et võetakse tabletipurk kaasa ja marsitakse metsa.” Teised noogutasid. „Pealegi oleks see laiba peitmiseks imelik koht,” mainis Benjamin Fjeld ja tõmbas kaardi enda ette. Kohast, kuhu Wisting risti oli tõmmanud kuni maja kõrvalhooneteni oli kõigest mõnisada meetrit. „Ta ei olnud ju mingil moel peidetud, keegi pidi ta ju varem või hiljem leidma.” „Kes selles mõisas elavad?” küsis Christine Thiis. Wisting uuris oma märkmeid. „Per ja Supattra Halle.” „Supattra?” „Naine on Taist pärit. Tema vastutab jõulupuude eest.” Hammer pööritas vaikides silmi. „Patrull on neid küsitlenud, neil ei olnud eriti millegagi kaasa aidata,” selgitas Wisting. „Homme tulevad Halled siia ametlikku selgitust andma, kuid siiani pole nad suutnud suvest midagi meenutada, mida saaks leituga seostada.” „Millal lahkamine toimub?” „Homme ennelõunal. Kui meil veab ja uus videosüsteem toimib, saame lahkamist siitsamast jälgida.” Hammer sirutus kohvikannu järele ja täitis oma tassi uuesti. „See on imelik,” sõnas ta, „et meil teda teadmata kadunute nimekirjas pole. Kui ta on seal suvest saadik olnud, siis peaks ju keegi olema teda taga otsinud?” 17


Wisting haaras midagi ütlemata kohvitassi. Seda oli ta varemgi näinud, et leidus inimesi, kes kõigi teiste jaoks nähtamatud olid. Aga see ei tähendanud muidugi, et keegi neilt elu oleks tahtnud võtta.

6 Mobiiltelefon oli jälle kontorisse jäänud. Tal oli üks vastamata kõne Linelt ja kaks Espen Mortensenilt. Noor kriminaaltehnik oli ka sõnumi saatnud, milles teatas, et laip on sündmuskohalt ära viidud ja et ta oli selle juurest midagi leidnud. Ta püüdvat enne kümmet jaoskonda jõuda. Pool tundi oli veel jäänud. Wisting tundis ahvatlust helistada ja küsida, mis see oli. Võib-olla oli ta leidnud laipa tõstes tabletipurgi või avastanud dokumentidega rahakoti. Tütrele helistab ta hiljem. Linel oli kombeks ajalehetoimetuses tekkivatel vaiksetel hetkedel helistada, et küsida, kuidas tal läheb ja millega tegeleb. Hetkel soovis Wisting selgitustest hoiduda. Laiba leidmine polnud veel ajakirjandusse jõudnud ja see oli väga hea. Neil poleks midagi kommenteerida. Ta haigutas. Ilmselt väsitas see lumine ilm. Akna taga langes suuri sagriseid helbeid. Kümme enne kümmet jõudis Espen Mortensen kontorisse. Õues viibitud tunnid olid andnud eksperdi näole värske jume ja juustel oli näha sulavat lund. Ta seisis, aurav kohvitass ühes, väike pappkast teises käes, fotoaparaat rippumas üle õla. „Laip on sealt nüüd ära toodud,” ütles ta ja võttis istet külaliste toolil. „Lahkamine on homme ennelõunal.” „Mida te leidsite?” uuris Wisting. Mortensen pani pappkasti lauale. „Jõudsime ta taskud läbi käia enne, kui ta ära viidi,” selgitas ta. „Rahakott?” küsis Wisting, silmis lootus, et saab oma märkmikusse nime kirja. Mortensen raputas pead. „Võtmed?” pakkus Wisting. Ta oli näinud, et võtmekaardid võivad aadressini viia. „Ei.” Ekspert avas pappkasti, võttis sealt läbipaistva pealt suletava kilekoti ja asetas lauale. Wisting kummardus ettepoole. Kilekotis oli 18


teine samalaadne kilekott ja selles omakorda kortsus läikepaber. See oli mingi flaier. Esikaanel pilt suurte valgete purjedega laevast. Elida, seisis sellel suurte trükitähtedega. Sailing for Jesus. Wisting tõstis kilekoti ettevaatlikult üles. „Mis see on?” küsis ta seda ümber pöörates. „Tere tulemast sadamasse Elida jumalateenistusele!” luges ta taga­ küljelt rootsikeelset teksti. „Jagame elavat muusikat ja kuulete tunnistusi muudetud eludest otse Elida tekilt.” „See on ühe Rootsi koguduse flaier,” selgitas Mortensen. „Nad tutvustavad Elidat purjetava kirikuna, reisivad sellega mööda maailma ja kuulutavad evangeeliumit.” „Siit lugesid?” küsis Wisting flaieriga kotti lehvitades. „Internetist,” vastas Mortensen. „Nad olid suvetuuril Norras nädalatel 32 ja 33. Esimeseks peatuskohaks oli Stavern. Laev seisis siin 9. ja 10. augustil ja läks siis edasi Stavangerisse.” Wisting üritas oma mõtteid korrastada. Seda, et surnud mees oleks olnud purjetava kiriku meeskonnast, ta ei uskunud. Kui Rootsi kodanik oleks läinud Norras maabunud välismaiselt sõiduriistalt kaduma, oleks see kindlasti ka Norra süsteemis registreeritud. Ta pani kilekoti käest ja lappas lauakalendris neli kuud tagasi. Mööda päevist, mil ta ajutiselt teenistusest kõrvaldatud oli, et leida lahendust ühele 17 aasta vanusele kadumisjuhtumile, tagasi suvepäevadesse augustis, mil ta oli veel koos Suzannega. Tal polnud küll puhkus, aga tööd oli olnud suhteliselt vähe. 10. augusti peale oli tal märgitud Suvekontsert. Ta mäletab, et õhtu oli olnud soe ja Suzanne oli käinud jazzkontserdil Bøkeskogen’is. Sellest ajast on möödunud neli kuud ja nende nelja kuu jooksul oli ta uuesti üksikuks jäänud. Ja kogu selle aja oli üks tundmatu mees lebanud Halle mõisa kõrval kuuse all. Flaier andis neile kindlasti vihje ajalise raamistiku kohta. Mees pidi olema flaieri saanud kõige tõenäolisemalt mingil hetkel pärast 9. augustit, kui purjekas Staverni sadamasse jõudis. See oli nende esimeseks käegakatsutavaks tõendiks ja aitas põhimõtteliselt suure sammu edasi. Ta tõstis koti uuesti üles ja uuris selle sisu lähemalt. Sisemine kilekott meenutas talle Minigrip-i kotte, mida nad ise asitõendite kogumisel kasutasid, ainult see siin oli vihmast ja tuulest veidi ­räsitud. 19


„See oli ta jaki põuetaskus,” selgitas Mortensen. Wisting tahtis kindel olla, et on kõigest õigesti aru saanud. „Elida flaier oli kilekotti pakitult tema põuetaskus?” küsis ta. Mortensen noogutas. „Ära minult küsi, miks. Aga see annab lootust, et võime sellelt näpujälgi leida.” Wisting istus mõnda aega kotti enda ees hoides. Miks oli surnud mees flaieri eest niimoodi hoolt kandnud, kerkis temas küsimus, aga ta hoidis selle endale. „Veel midagi?” küsis ta ja pani kilekoti käest. Espen Mortensen oli pannud fotoaparaadi tooli kõrvale maha. Nüüd tõstis ta selle üles ja võttis sülle. „Natuke vara öelda, kas sellel mingi tähendus on,” ütles ta, „aga mul on mõned fotod.” Mortensen vajutas kaamera seadeid, haaras siis objektiivist ja keeras tagaküljel oleva ekraani Wistingu poole. Surnud mees oli ümber keeratud ja lebas nüüd seljal. Enamus näo nahast ja kudedest oli kahjustatud. Kohast, kus olid olnud suu, nina ja silmad, olid järel vaid tühjad augud, kuid osa vasakust kõrvast ja põsest, mis olid olnud vastu maapinda, olid jäänud puutumata. Tuvastamatu, mõtles Wisting, kuid siiski arusaadavalt inimese säilmed. Mortensen keris pildirida edasi ja peatus kaadril surnu paremast käest. See oli olnud kaitstult rinna all ja suhteliselt hästi säilinud, kuid mitte nii hästi, et näpujälgi oleks võtta saanud. Kuivanud naha­ jäänused katsid kahvatuid luuotsi. Ei sõrmuseid ega käekella, märkas Wisting. Küüsi polnud, laiba mustjad sõrmed olid kokku pigistatud, kangestunud käsi justkui haardes millegi ümber, millest ta isegi surmas ei olnud nõus loobuma. Talle torkas nende kokkusurutud sõrmede vahelt midagi silma. Kinnituse leidmiseks heitis ta pilgu Mortensenile. „Juuksed,” noogutas teine. Järgmisel fotol oli see veel ilmsem. Mehe haardes olid mõned blondid juuksekarvad. Wisting nõjatus tooli seljatoele ja uskus, et ekspert tõlgendas sarnaselt temale. Surnud mees oli võidelnud. Võidelnud elu eest. Mees fotol oli kaotanud, aga mitte tapjale vastupanu osutamata.

20


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.