I. MÕTTES MATJA Hommikupoole ööd uni rabenes või kidus hoopis temal, vanal naisel. Nagu vanadel muidu. Kuid miks temal, kes ta teiste moodi ei olnud loodud, kes ta töö ning tahtmistega oli teeninud, et lamas alati värske põhuga kotil? Suigutavalt torkis külge, sama ergutavalt käskis ripsmed valla. Kiire oli olemata, aga süda kii rustas, peletas tojakile, istukile, vahtima hahka aknapilu. Kutsuti kui karjalapsi. Kari aimus viidavat, enam kui kuuldus. Ometi, kui kutsuti võõraid, tundis tema ennast taas karjalapseks, kastes õnnardeni, püstijalu magavana loomade jälil tammudes, peaaegu hukutamas lapse ihu soovaimudele. Hõikusid heledad hääled omavahel, ja hõigete, kilgete vahele kajas, hellitusena vahepeal, karjena teisal: „Keedu, Keedu!” Tema see polnud. Võidi vaid solvanguks hüüda Keedu sellele, kes auväärselt kandis Gerdruta nime. Oled sina jõudnud seisu sesse, ei kanguta sind miski, ei ülemate ega alamate arusaamad, pahakspanekud ega heakskiidud. Justkui palk püsid sina sei nas, mulku kiilunud kivi, mida uuristades hoone kukuks. Ette määratult täidad kohta, kuhu oled pürginud, teadmisega, et sinna kuulud, seltskonna ehitisse. Keeduks, hoidku taevaväed, hoidku Vanaisa oma käega, ei tohi sind nimetada omagi lapsed. Ega nad arvagi, et ema oli talulapse nimega kannatanud, säärasega, mis ei kõlanud kusagil kihelkonnas. Sündmatuna. Tema, see teadis, mis sünnis oli, ning uhke oli ta, too Gerdruta, kes end lesesängis sirutas, lauge harjutas, kuulatas, kas karjalapsi kostab, aga need vaikisid. Kilk üksi vilistas ahju taga või naksutas sikk palgiõõnes. Kurja või hea kuulutajad, millesse Gerdruta ei uskunud. Kurja või head teeb inimene oma usuga, aga tema oli soodsamat uskunud, rikkuse jõusse, ja see oli korraliseks tõstnud teda, korralisemaks inimeste seas, kellel polnud talle etteheitust, 5
kellelgi tagarääkimist, ei ühel kõrvaltkõõritust ega ülaltvaatamist. Altvaatamist ainult, selleks kõlbasid inimesed, Gerdrutat nägema maast kõrgel. Tema tasase, aga käskiva olemise pärast, mis sobis koguka naisega. Sõnu sestap Gerdruta liiaks ei pruukinud, ikka asjalikke, veatuid ning vaetuid, olgu et need vahel nagu paisust paukusid, aga kümnekordse tähendusega. Vaid mõisavanematele paindus Gerdruta, väheke, mitte kunagi üle, enesekindluses, et on vaba inimene oma viimase mehe armust, kes niisamuti oli vaba. Nii kui mõisavanemate naised seisusesse jõudsid meeste kaudu, oli jõudnud tema. Vaielgu kadedad. Lõpliku vabaduse tea dis Gerdruta olematu olevat, ennäe, temagi, ja selles tarvitatakse vahedat silma. Vaba inimene ta oli pärisorisel maal, müüdavate ja ostetavate maal, kus ka vabana sündinud, väetimate vabaduse valitsejad jäid müüdavaks. Elu nõudis seda, nõudis liikumist, ja mis enim liigutas kui raha, mis oimu erutas kui rikkus ning vara, mammon ja hüüs? Istuks raha paigal, istutaks ta toimetuna inimesedki, uinutaks parajate viivukeste valvelt. Alatasa valvel oli passinud Gerdruta ja omadega mäel, imetluse vääriline nagu ülespoole asetatud ilus asi kunagi, rõõmuks iseendale vanus aastais, kus enamik temaealisi mullatarre oli kolinud. Tema säilis, aus ja vaimus hinge jäetud, sellega juba õigustatud enamat himustama. Kui tahtega sama hästi oleksid taibunud liikmed, üles avitanud, ära karjalapse hüüust! Keerukas polnud, sest igapäev koitis, tuhm valguses, millesse aurusid hoone avarad aknad, ei talude mägra silmataolised. Ühtlane ja leitsakune tuprus maikuu kõrtsi mada luses, mis leseosana oli Gerdrutale kätte langenud. Tarmukusega pidas ta ametit. Kõrts oleks ära võetud, kui end täiesti ei and nud tööle, ja kergemini oleks võetud vastaliselt. Ausast tööst rohkem, mäherdusest nagunii maksid oma küüntega, lugesid kintsukaaped. Hardunud tuleviku kujutluses asusid peremehed paigas tubliduse toel. Kuid ideaalidest järelpõlv toitus, kullatisest, millega peitis vere, vina ja nõe, muldse põranda, mullase, kesk päevaski hämara uru, halli sügaviku, milline värv, oh kustumatut sööbimist, nii kakssada ajastaega hiljem, sügaviku järglastele sai 6
eriliseks lemmikuks. Ent Gerduta põlgas alanduse, laskis taganeda nendel, kes oleksid vastu osutanud, ka oma poegade ning tütarde ees, keda ta siiski oli järjele paigutanud. Tuhinas, kus kõik teda tundsid, kõik hüüdsid auväärselt kõrtsi emaks, hakkas veidralt kahju, et keegi Keedu ei öelnud. Imelik värk inimeseloomaga. Midagi vastukarvalist tahab ta järsku, et see valuleks. Alles pärast tunnistaks, kas head või paha see tegi, väike näriv igatsus. Või töötles Gerdrutat, et kõrtsivines üks kõnelus tik kus meelisse tagasi. Eilne, juhutine, puhutine, selgusetuna alanud, ähma lõppenud, aga kriipiv ja krehvtine. Antsakusi kaikus meeste jorinast, tubakasõõmudest ja hapukapsa lehast poolõhtusse, kus tüdrukud toimetasid, kõrtsiema niisama ilutses või pragas, tema pähe aga jooksis vestluskaaslase jutt. „Gerdruta, Gerdruta,” manitseb too, „kas ep hiili su südamel rääkimata asi? Miski rõhub nagu vesikivi, rõhuma jääb kõnele mata?” – Mida vastaks vooruslik naine, kel keelatakse mõelda endast teisiti kui harjunult; kuis laseb ta teistel oma voorustesse rõhuda? – „Väänik sosistaja, käänuline hundimokk!” hurjutab tema. „Või mulle plekki panema, kes ma elujärje puhtalt olen elanud, häbiasja ei ole toimetanud! Kui ehk valitsejahärraga, mil tema noor oli, ning selle eest olen maksnud, härrakese ilmale kandnud. Eks minulgi üks poeg või sirguda härrade soost!?” – Patuteod visatagu kiusakale kohe, et tema nendega ei targutaks. Isegi tõstis ettevaatus Gerdruta hääle kilama. Oleks kui turma tud tema ausust, kobedalt kõigutamatut, oleks kui kaheldud, et ta truu ja allaheitlik oli õilmitsenud. Temasugune olla truuduse varjul ajanud püsti soove naiste moodi, kes kaugele edenevad ja naisettevõtlejaiks saavad hüütud. – Nägematu vestleja kõkutab, puhakuist lennutades ämblikuniite. „Ah sind! Kas mitte mehed ei ole sinu sugu rohkendades abiks olnud?” – „Abiks või mitte, ning mulle see rohkendamise värk on meeldinud kah! Ep salga, kui nad ikka sinu kallal õiget tonksu löövad… Praegugi löök sid, kui nemad nõnda vanad ei oleks nagu mina olen noor, noor lesknaine, niisamuti lesktamm, kellele lehed jäävad! Heh, ei nähta minu rõõska palet, minu kortsudeta sarnu, mis kui süütu 7
lapsukese näosse on kirjutatud. Ning ep tule see lihavusest, sina hundimokk! Tiiraseks tahad sa mind teotada… Teisest servast – himupiltideta ei võiks ma õiglase kombel pühaskojas kahjatseda, ilmaasjata tõstaks pühapäevas jala sinna! Jätame valitsejahärra – teised rõõmud olen mina mehenaise auga maitsnud. Kolm meest olen ära pidanud, kõik matnud mulda või mõttesse – mis saad sel les ette heita? Et poolenisti matsin? Kümme last olen sünnitanud, kaks otse Mulla-Madisele, kaks tõbedesse lasknud kaduda. Neh, Madisele, ausalt ning ametliselt, mul on arved paigas, et ma mitte Liiva-Hannusele oma emakoda ei ole avanud. Aga kuus hingekest on minul alal, kuus head, paremat nendest, kes keerutavad sinu ümber, paremat tuhaninadest, tolmusabadest ja viinakõridest. Mõnda viltust nende juures minu emasüda näeb… sina ei tohi mitte! Ükski ep tohi. Pahandad sina mu emasüdame puhtusest, kui oma lastele kaasa tunnen!?” – Taas kõkutab teine, teadmise mõnus, mida teisele kuulutada. Pistakana Gerdrutale, kes otsekui aimul tardub iga kahtlase eel. – „Kas selle mehe, kelle oled mõt tesse matnud, ei oleks sina pidanud päris mulda annetama? Kas ep heitu sinu hing, kui eksib mõtlema temale? Eks tohtinud see mees-ainuke sulle Keedu öelda?” Siis märkas Gerdruta, et ta iseendale oli jutustanud, iseendaga vaielnud, ennast hirmuga kuulanud ja hirmu hukates kõgisenud. Kuid ei vaibunud hirm, näis uuesti sündivat. Nädalapäevad tagasi, vahest kahed nädalapäevad oli puutunud temasse, mis ärevdas. Ennegi oli puutunud, purukaupa puutus, raasuti abistas targaks saama. Mehi oli möiranud kõrtsitoas, tema istunud armastuses oma kõrgel järil leti taga. Ei viitsinud arulagedatega samasse lauda heita, kui paluti. Korraga oli hõisanud Joosev, sinder selline: „Kõrtsiema, kui sinu mees elus peaks olema, mis sa temaga teeksid?” „Sina tühjajahvataja, mitte üks minu meestest ep ole elus! Kui oleks, ta oleks puruvana, tal ep oleks enam meeste riistu ning mina teda ei tahaks oma rõõsa näo ja kae, ümarate käsi vartega! Kõik oma mehed olen mina matnud nagu laulatatud naisterahvas –” 8
Sest nõnda Gerdruta kõneles, nõnda alati, kui temasse riivati, ja kaua oleks kõnelnud, kõrtsikoertele jutlustanud kauem kirik sandist, oma elulaevukese juhtijast. Sellestki kireb, kel vagaduse näitus enese pealt laenata. Mehed kuulasid tihti, vaikisid, nagu oleks oma naine eriti kanges kujus neile õpetusi ladunud; olnuks Gerdruta kõhn, ei kuulataks teda. Joosevile ei mõjunud pühakoda aga ka kõrtsis. Paistis antvärk vana kui känd, ent hulkus maad mööda, hiljuti Alutagutsest Puhja ja kuhu sealt, ei mõistnud ise. Teel korjas kõrvusse, mida lobises edasi, uudisena, imena, naljaks ehk pahameeleks. „Kas sinu esimene mees, Tõnn nimi, mitte elus ep ole, kui sina ihukäega teda mulda ei ole tõstnud?” õrritas Joosev. „Minagi teda mäletan.” „Võeh,” tegi Gerdruta troonilt. „Tema müüdi nekrutiks ning sellega olid ülemad otsustanud, et ta neidsamuseid teenigu… Rahu Tõnni hingele! Mina vaibutasin uhkust rinnas, et minu mees orjas keisriproua Katrinat, kes ka kuulukse olevat üks voo ruslik naisterahvas, sestap orjamist väärt. Eks lugu käivat, et sar nased inimesed ühte hoiavad…” Nõnda Katrinast pajatati, kui muudki pajatati, millest Gerdruta kombekana riibus vaid õiged ja head teated, vooruslikkuse kuul suseks endale. Kellegagi ei raatsinud ta end võrdlemata olla. Kii tuses ometi naeris maanteetallukas teda, otsekui noaga lõikus voo rusesse. Mõttes oli Gerdruta Tõnni matnud, seda küll, aga kas see sama ei tähenda, kui mees eluajaks kroonu veetakse? Egas nälga viidud, hoopis murest eemale, mis suhu pistad, millega peret toi dad. Gerdruta, keev noor naisterahvas, ei andnud ju meestele kui dagi järele, kui eelmine polnud tunnistatud äraolijaks. Toimetati nii Tõnniga, teenima kuulutati keisrihärrat ehk -prouat ehk kes parajasti istus Peetriburgis. Kõveriti veidi oli läinud, kui veel nek ruteid Saksa kubermangudest ei püütud, seevastu müüdi, reedeti, aga olnud see Tõnni süü? Ole sina hoolas, olgu su naine tuliusin ja sinu õhutaja. Tagant torkimata ei saa mehest nahka. Laisk ja loru on isane elukas, selleks just kulub naisettevõtleja talle, et paljuneks kodune vara. Vähe kuulus sellest endale, aga paljunes siiski. Vene 9
kaupmees, keda nad olid teeninud, oli müünud Tõnni oma poega nekrutist päästmaks, puhta vene seaduse järgi, mis väga ei kehti nud sakslastelt ostetud pärisorjadele, ent kui vaja, pandi kehtima, nii kui igasugune seadus, igasugune õigus vajalikus kohas. Torin mõisteti tollele, kes end kaitsta ei osanud. Ja vaata – olnuks Tõnn elus, oleks ta Gerdruta mehelemineku-mõtte juures pööranud hauas ümber, kodugi tulnuks käima. Ei sellist juhtunud. Pahuralt oli Gerdruta lähenenud, aetuna kihust, et Joosev pol nud sõnanud kõike. Näkku manas kõrtsiema ometi ükskõiksuse. „Kui ma Rääbisel lillutasin,” pajatas Joosev, „olla nähtud Tõnniga sarnlevat erusoldatit, et ma tema kui lihase venna ära tunneksin. Eks ma ole teda näinud nooremalt, sellegipoolest võõ raks ei pea, kui ta tervis lagunud oleks. Miks teenimisest lahti lasti? On nõnda, tohib tema elada, kus süda otsib. Kus mujal kui kodumail. Olevat Narva alt nihkunud, Porskovas pilgutatud, Iisaku kaudu ilmunud, maailmatu tee, aga kui Rääbisele jõudis, ep ta kaugel või luusida sinu kojast, kõrtsiema!” „Surnut tuled sina laimama!” raksas Gerdruta rusika lauale kui mees. „Kiriksand ise tunnistas, et Tõnn riigi mees, mitte enam naise mees olevat. Kes kahtleb, see kössitagu kümme nädalat häbi pingis! Ütlen kiriksandile, et ta sinu mõistaks sinna, kust su kinni hakkab, ning oma kirikusse peksaks näituse peale, kuis patune kahjatseb. Ise jälgin su kahjatsemist ning tõendan, kunas nuhtluse ära oled kandnud!” Joosev ei jätnud, kurjaliselt jätkas naljajanuste meeste toetusel: „Mis saaks sul Tõnni vastu olla, kui sina alleshoitud voorused talle laotad?” „Tema on Venemaa mulda maetud.” „Aga hüva inimesena üles tõusnud kui Jees ning sinu järele tulekul. Kõige on ta kaotanud, mis kroonu temale sundis. Sinagi, kõrtsiema, seisid hea selleks, et Tõnn riiki toetaks, mis ilma otse kohe laguneb, kui teda meeste peale ei ehitata – või nende luude! Vähe oli temal sõjaliha, et Venemaal mehed ajaliku otsani sõjasse aetakse, vast viletsuses lastakse pooleldi lindpriiks. Nüüd on nemad nekruteid meiegi mail riisumas.” 10
Kurvas üksmeeles noogutasid mehed, üksnes selles isekalt rahul, et vanus nad katsumusest säästis. Gerdruta, taas tohe, enesetalitsuse ülemaks võitnud, müha tas: „Sina oled kurja juur, kes suust tühjagi sõnaga ajab nagu haisu. Sina paned inimesed häbist paiste ja mädale, sinu pärast nad poovad end oksa või mõõdavad kaevu põhja. Ringijooksjad ning hilberdajad on sellised, kes ei mõista seisuses püsida, arukalt elada, lapsi teha ning need seada kui õunad ritta, et nendel ka elada oleks hea, olemine rahuline. Siis saab käsulaudadest kinni peetud, õiglase elu veedetud. Aga sinusugune, kel ep ole peatuge, kes teiste raha eest lakub, see peab ilmaaluses lööpama kui igavene juudaline. Mina su peale kiriksandile kaeban. Saavad ükskord korralised inimesed sinust priiks!” „Võta aga sõnu vähemaks, vurtsu lahjemaks, minul on päris oma raha su joomad kinni taguda. Kas ep ole, kõrtsiema, et raha sina maiustad,” näitas Joosev oma pauna kõlisevat voodrit, „ning sellega oleme meie leppinud kui jumalaanniga.” Nii õndsaliku leiu üle ei täinud Gerdruta vaielda. Jumalaand raha oli, sarnane ravim sarnasele; iseenesest ulatus kõrtsiema pihk hulgusele, sõbralikkuses, mida kadestati, ja taaler pudenes. Rikaski kerjab vaese viisil, vaid meeldivama pealetükkivusega. Gerdruta viha haihtus, olgu et hiljem erusoldatit mainiti, kes Tõnni meenutavat. Põdur ja kadal olevat, äratundmatu, kuid tuttav nondele, kes veel mullatarest olid pääsenud. Kuri oli omainimeste mälu, kes Tõnni surnuist ärataksid! Aga neil see õnnestus, piisakesi kogunes Gerdrutasse aim, vaigistav eba määrasuses, siiski üha aredam, et asi täppis ei ole, kui surnud kondavad. Teislased, va õela sünnitised, kellest kiriksand oli hoiatanud. Vali oli Gerdruta usk kiriksandisse, sest kunagi oli ta usk lõtv olnud, mammona kasvatajaile, kõrtsiema oli märga nud, aitas ent kaasa. Eks kiriksandidelegi, keda ta oli tundnud, üht tüsedamat teisest.
11
II. TEE ALLIKALE Mees kõndis vastutahtsi, või meel vedas teda jalgade vaevu lii kudes sihile, mis ei olnud loodetu. Teine oli tema tee, kaskedest piiratud, ometi tema oma, kui tundus vahel tõkestatud. Tõkkest ajas teda läbi, kasvõi piinaks, katkenut tasa tegema. Katkenud oli ta ise, aegade järel, mis katkeda keelasid. Kergena, mehiselt talutud raskused langevad kord turjale. Ja mälestused seltsivad neile ajast, mil tema oma ilmast võeti ja kaotas vähesegi vara, ihuriieteni. Ta meeledki rööviti. Kõrvadesse, mis olid kuulnud virvatulede süttimist, kajasid vaid püssipaugud ja vaenlaste sahin rohus. Tuhmusid ta silmis heljunud hiieneitsid, pimedikku neeldusid juttidena põrgupoiste koerad, aardevalvurid üksildaste rändajate eest. Teist elu löödi ta nägema, ühetabasu sega moonutatut. Tarvilikku riigile ja valitsejaile. Needsinased elasid hirmul, alamate armul. Rahvale, kelle õlule laoti valdjate tujud, ei olnud riik hoopis ega hakanud olema iial, vestetagu vaid ja rullitatagu juttu, kõlistatagu isamaa teenimisest ning isamaa- armastusest, mis kohustab teenima üksnes end hirmudesse müüri nuid. Inimesed ei ole riigile materjal; nende nime peitku teetolm. Kui see oli pestud maha, kui oli rohi tõmbunud haljamaks, stepi kollane kuletunud, ehtis ning ehitud lehekuu nurmedele libise mas, jäi Deniss Hristoforov siiski teiseks, kelleks ta end arvas. Võõraks maale, kuhu naasis, võõraks neile, kellele pööras selja. Võõras oli olnud ennegi, aldis imedele, mis surelikele kentsakad. Neist oli Tõnn õppinud vaikima, kui taas hakkas varje karglema, hiieneitseid hüüdlema, kes ta nende laule mõistes hiitest pääses. Või nad üksnes halastasid talle, mullalõhnalisele? Meeltest, mida Tõnni õpetati põlgama, olid kadunud helid ja hääled. Töö ähk püsis neile, jalarättide ja viiskude lohin, mida Tõnn oli vahetanud mäletamatuseni. Aga veetagu sind nekrutiks või ükskõik kuhu, kus sind ei vihata, ega ka armastata, kasvatatagu hoolimatuse vallid sulle ümber – sinagi minetad meeled. Tam mud pimedate karjas isetarkade juhatusel, kes valitsevad valgust ja kujundavad inimesed meelepäraselt endile. Sest inimene, see on 12
ainus juhitavaks alandatud olend, kui ta teises ainulises omaduses madalusest ei oska kerkida. Tõnn hoolis õndsast madalusest, kus elanud oli, väikesest maailmast, kus ometi juhitamatuna elati. Varmalt ja sissetambi tult vastas ta riigikeelsele nimele, kui küsiti: vabastatud pärisori Deniss Hristoforov Liivimaa kubermangust. Maakeeligi vastas nime nõnda, sihikindel, ent kurbnaljakalt sihist ilma, hägustes silmis pelg, mille poole ta astus, et see ei hälbiks. Takistas Tõnni jõgi, ei raisanud ta aega koolet ehk purret otsides, vaid otsekui aetuna millestki pidi jätkama. Seal, kuhu ta tahtis end oodatavat, tunneks, kas tee oli väärt. Rohi suhises märjalt. Unises, päikesevalusas hommikus ujutas otsekui loojunud valge. Inimesi küürutas põllul, kes vaevu Tõn nile vaatasid. Nahavedamikule, kuis teisiti. Sellises ei tervitataks eksinud poega. See pole oma, kes sinuga sarnaselt ei käitu, sama moodi ei kooguta. Ega olekski tahtnud sarnaseks; vahelejäänud saatust Tõnn ei kahetsenud, kui sellele uitas mõtlema. Reipamalt astus kõrte kõrgenedes, märjenedes, orasheinte ja lõikheinte ja villpeade nõtketes, pisikeste mehikeste tantseldes, keda hoomas juba, ja lõbustatult, kaaslasi leidnult, hoomas hüplevat temaga ühisel teel. See tõusis põldudest üle, ning metsajoomadest nende vahel, tõusis laugesse künkaotsasesse soosse, mille vaip kirendas keset maakamarat. Peagi mulksus Tõnni varvastes. Elu tulvas, ent tema teada, kes julges läbida kõrbe. Vaid läbinuile, piinade ning eksituste lemmikuile helgib tulevik. Teised küürutavad kui mullu. Läbinuile sirendas autasu Tõnni põlvili sumades, mätastesse komistades. Suund polnud vale. Halvatud silmad seletasid vii mast. Olid siiani teeninud teda, kaes kipitanud, aga püsisid pärani. Puudus nii lunastuslikult vähe, et loobuda. Puudus ja hoidis elu küljes. Andunumalt kui laskuti Vanaisa ette, kummar dus Tõnn veesilmakesele. Vaikse ja unustatuna leidis ta allika, val vamatuna, et teda teekäijalegi poleks keelatud. Kõrvetavad põlved vormisid mätta, kui ta tilgutas lätet silmadele. Kae koorus kui rähm, unetud ööd uhuti, poolmetsikult kur vastatud aastad. Ei kergenenud hing, aga Tõnn vajas vähemat, 13
eelkergenduseks. Ajutine lohutus ei ole tühi, kui ajutised meid tavaliselt trööstivad. Iga päev meelitab enesepettusele, üks palju dest, aga tõe sillutisena, milleni end otsime. Ei üht muutust suut nud Tõnn enese kallal, kui sisemina poleks veidikeseks tüssanud. Kindlamana toetus Tõnn jalgadele, siivsana, pühitsetuna. Orja ja ühtlasi jumalana, hoolimatu inimestest künka nõlvul, elavast või elutust. Neile pilku heitmaks, kes polnud kogenud, mis vapus tas teda äsja, tuli kõndida üles. Siiski, ta läks. Vääristatud and kaasas, palg imevees, pidi Tõnn nägema allika varal näha antavat. Maa laius nagu ei ükski tema kohatud maadest. Hõlmamatu kui armastus, mida vaataja tundis, ei aga suutnud sõnada. Seda vaadet, pärisorja kõrvalist maapala, ta polnudki kaitsnud. Hoo pis tuuliseid rohtlaid, liivalagedaid, lumme puhutud puustusi, kus kängpuud hiilisid vaenlastena ja mis kõik kokku isamaaks sai ülistatud. Tema isamaale sobitati sisu alles inimpõlved hil jem, jõulisemana ometi, vastu lüües suuremale isamaale, mida veel jõulisemalt kuulutati. Kas saab armuda maasse, mille maad ligi asukad sama lagedaks ja logedaks jätavad? Üksnes tiheda mini ronis ängpuid nende valitsejate hirmuks. Juhtus sedagi, et aastasada kaks pärast Villemi Tõnni vaatamist Laiuse mäel oli isamaa mandunud lokukolksutamises, igaüks tagus temale kui oma rahvameelsuse pandile, tagus ja jõuras iseenda kiituseks. Vir galt oli pulbriks jahvatatud see, mis oli kinkinud tõelise, rukkist koheda leiva. Tõnni aitas õnn mitte teada, niisama silmi puhata nurmetriipudel, metsade heledamail või tumekamail viirgudel, vete siledusil, kirikuninadel kukkedega. Kui oligi see kellegi teise maa, rahaks arvestatud ja orjamiseks tallele pandud, oli see tema oma. Oli ta ise. Oli kui vabastus vahepeatusi nõudnud maas tikust, painavast oma liivaiilingutega. Liiv oli tunginud korbaks rakkudesse, rõhunud rängaks laud, mis pimedusest juhituna hin gasid igatsusi. Tõnn vantsis tagasi, täitis lähkri allikast, mida tänamata ei tihanud hüljata. Egas ta üksi askeldanud, kui seltsilisi ei koha nudki. Aistis neid. Ja vastu aistiti, salamisi ohates, kui auväärselt üks auväärne kohtleb omasugust. Pühal tundel kobas Tõnn lassi 14
täitumas, piiska ei lasknud kukkuda, piisutas ehk suhu, märgates, et keelt kastnud ei olnudki. Teotust tähendas Siniallikast juua kui viimasest kitsejäljest… Aga ehk kaaslased andestavad, kui ühel nende hulgast soolikad kangesti pahutasid. Vanaisa ise oli Siniallika pillanud, oma sõrmist kasvatanud. Elustanud kõik ehmed, mis maa peal tõusevad, lilled ning loju sed, ja isegi lebanud, hakkas Ta isevärklikku meisterdama, vahest arvamuses, et harjutamine osavaks teeb. Kehvasti arenes inimese nime kandva proovitööga, kes, vaevu valmis, kukkus rikkuma ilmakorda. Karistusi vääris säärane, vägevat põuda esiteks. Kan gemini kurnas see Võhmala rahvast. Kaebed pahandasid koguni Vanaisa, kes Ta proovitöös ei lasknud end lõpuni pettuda. Kui ikka palutakse, kui anutakse ja hädatsetakse, on inimese loo mine asja ette läinud. Sestap puistas Vanaisa jumitu pilve Võh mala kohale, kus soosaari ehk võhmaid hulpis pätsjate kinkude vahel. Vaestele kõlbas elada sootihnik, jõukaile kõrged kantsid laia joonega, laiaga, nagu Laiusel kõik, kuis kohale nimi kostis pärastpoole. Pilv ammutas enese mägede keskele lohku, tähesinise vee tuhistas alla, üleskeevaks allikaks, mis külmas ning kaotas Vanaisa tähelepanu, kes teisi sõnakuulmatuid asus üle ilma vee uputusega nuhtlema. Ei saa käskida vanainimest kõikjale, kui Maa liiati oli alustanud ise elu. Liikvele pääsesid tema võlvid ja vahetalad, lohk avardus kuristikuks, kuhu läte jäätunult langes, ja mägesid vajus järele, pihustus ja lagunes jääd sulatades, sood hällitades Laiuse voore silmas, sügavaimas kohas kolmenurgelist Siniallikat sama sinise veega, mis taevast saadeti. Iidseimaga, mille väest ning arstivõimest verstade taha vesteti. Iga hakatus tema põhja järele katsuda jooksis koledasti otsa. Mitte kõigest ei pea inimene teadma, kui ta naabritele kelkides Vanaisagi tegemisi kiidab; tükkis iseennast kiidab ju nõnda. Mõõduvardas kiskusid laiuslased üles küll elajate, küll inimeste päid, kuni nähtamatu tõrrehääl õuduseks korsatas maakeeli, selguseks tagumiselegi, et õngitsejate endi pead vardasse lükitakse, kui nad kaua surgivad. Varjugu, mis meid pelgab, varjugu varjulembeline meie tusaks, mis, nagu tihti paistab, on inimeste ainus loomuolek. Siniallika 15
värelevast sinast erkusid pimedad, kes siia roomasid, õnne kui õnnetust levitas vesi annitoojaile, kuidas aga silitati teda või sili mata jäeti. Maamehe käekäik kätkes siinsamas: nii vihm, nõnda ka parajus tekkis Laiuse mäe südameaugust. Vihma ennustas, kui pilved õõtsusid katusena voore ülle. Liiga sadades pidid kolm leskmeest, Laiuse kirikuehitaja Jüri nimeks, allika jutluse aegas kinni ajama. Vallatles aga põud, äranis nisukoldseks värvides voo rel kummi, lasti kolm lesest Anne lätet laiali vedama, niisamuti kiriksandi jutluse pidades, ei ilma tepsinud. Lauluraamat abistas allikaravitsejaid tõhusamalt kui rauast riistad, ja eks raamatuga olegi taevaalust labidast enam nihutatud. Tõnn kaotas jäljed, millega teda, võõrast oleks usutud allikal käinuvat. Külalislahkusel, nii ta mäletas, püsivad piirid. Andnud maale suud, pöördus ta teele tublimail jalgel. Hele kõht segas kavatsusi. Lähimasse kõrtsi ta tõrkus, ja teise, mis samuti lähedalt oli visata, kah ei kõmpsinud. Kondid ei ülendanud ennast, net neid pruukida, aga allikat laristada säärastele määrdeks, nüüd kus julgustatult hoidis ta teda südame ligi… Õiged talupojakombed, soldatile unustatud, vallutasid Tõnni. Või nõuti kärsimust talle, et ta kärsituks oli muutunud, sihilejõudmist lõpuna kujutledes? Tema tee jätkus, kui temas nähaksegi käimiseks kulunut. Lii gestest kui viilitud köntidel tuli pidada pause, vahtida mööda sõitjaid, ennast vahtida lasta, kuigi hüüdmatult ja imestamata, nii põõsa villu oli pugenud Tõnn. Teistelegi kergem, kui räbalust ei näita. Korra-paar küsinud teed, olid küsitavad piielnud teda nagu vaimu, ent ju ei leidnud tema kuju mäluudust. Või ei taht nud; rahu kummalegi. Ei pea isegi tundma kippuma, kui Tõnnis selgus pilte, tuherdunud, tahmunud nägudest joonistusid noored. Kedagi ta ei tundnud, aga pisiviisi noppis killukesi. Veider on elada maailmas, kus neist, keda oled teadnud, sagedasti on saanud ussi söök. Nõnda saab temastki, pihu pudedat, kaks kamalut krõbedat kirikaiast ehk väljas, sest Tõnn, Vene soldat, kirjade järgi sulaselge venelane, mundrilt kui vaimult ühtses rivis, oli vene väärusku ümber ristitud. Hinge tagasipääste ehk mitmekordse ristimisega ei rutanud ta mitte, saksa usku pappe oma tengelpunga mant hoides. 16
Selles midagi peitus, alati peitus, ja üha kandus pung mehega ühes, petvalt välimusega, milles Tõnni sandiks peeti. Sääraselt olnuks ka kaltsu või särgivintsu röövida ülekohus. Ta ei kuluta nud rohkem vajadustest. Rikkusi oli ta näinud missuguseid oma varatu hinge õrrituseks ega võinud nendest lahti lasta. Sestap vedaski kaasa, olgu või puru, sooja tundega ometi, mis tema osa. Muud polnudki, va püssikadjakas kui soldati tunnismärk üksnes, paugud ammu ära sülitanud. Kui olekski proovinud sellega roos tes oskusi, kõhetusid silmad. Püss oligi Tõnnile lisatud reisitokiks ehk kerjakepiks, arva seda või teist, au sisendamaks poisikestele, igale vanalegi, et soldat kenasti vastu võeti, mitte siiski kauni mini sandist. Eks loeta lahkuse mõõdupuuks raha, habemik ätt ent veeretas vaid kopikaid ega aimutanud sugugi, mis paksudest taalritest ta oli need tükeldanud. Ranitsas kuivas paluke leiba, alles näljas abiline. Sattus, et näl jast ei saanud sotti enne kui see kiusas. Vaevu suutäie näsinud, voogas rammestus, ehe vanainimesetukk vajus Tõnnile peale, kes ta põõsas istus, vajus otsekui ikaldus, et ta ära pidi tukastama, alles hämariku hõbelusse virgudes. Niitidesse, milles kõdistas ämblikke, ja nahkhiirte tiirutades ligidase küüni all, kust oleks sobitanud õigema peaaluse. Nüüd pages uni, tõotas passimisele pühendatud ööd kasina toidulauaga, kui keskpaik mangus lei vast rohkem. Mälestused olid Tõnni taltsutanud. Šampanjeristki, mida ta salamahti oli maitsnud Peetriburgi linnas. Vägevamini sillerdas sellest ta teine tänane allikas, kitsekontsa-suurune lomp, erusoldatile kui serveeritud. Ja roaks purutahke käkk keisriproua pasteetide värvi. Viimane hajuv valgus kriiskas valu ja õnne, isegi kui süda tuksus ühesainsas. Ah lihtsat, leebet tõde: õnne pole valuta, ei valu õnneta. Kui lahutadagi need kaksikud, kõnnid eksimuse rada. Ta ööbis künnapuudest hällis, õnnis, et nemad ta omaks kutsu sid. Oli vähesega leppinud, paljuga harjunud. Kodune lõhngi oli leppimist väärt. Mälu tulvas ja tuikas kaugustest, mis olid olnud tema omad, kroonust üldse mitte, nagu kurduks vahepealne vaid sulasepõlve trööstiks. Ükski kivike enam ei meenunud Peetriburgi 17
sillutises, ükski pale. Tühjaks oli ta valgumas, teevalmiks, ikkagi õnnelik nägemisest, mis oli lahkunud, õnnelik üksiku koera ulust ning tolle onupoja, soe kostusest metsas. Ei vaevelnud Tõnn une tuses: nähtamatute õnne ning muret jagus talle. Kuid jätkama pidi, üles suruma hommikul, tuimunult, kär bunult, tänulikuna veel päeva eest, imestades, mida ta suudab, kui sageli puhkekoht näis viimsena. Ei mõelnud Tõnn siiski, et jalule ei vinna. Jaksas ja vaatas, kui tundmatu ehk teretav paistis ümbruskond. Tuttav, mida tundmatuks tahtis pisendada… Keedu pidi olema hinges, nii oli Tõnn kuulnud, kõrtsiema kuulsuse levi des nagu ta kõrts oli kuulus, libedatel keeltel vaata et ilmakuulus, üks Liivimaa väravaid, toreda Pikaperse veski naabriks. Ühe napi kohana viis siit, soodevahes koole lõunast põhja ehk vastupidi. Sellekski kuulsuseks veeresid vankrid Pikapersele, rahvarohkelt talviti, et paiguke aleviks kosus, kuid kiirelt pudenes. Kus maa rahvas elaks lähestikku, omaette ikka, vara kätkemaks, ande ja andetusi samuti. Nõnda omaette, et linnade maarahvast suisa tei seks rahvaks arvati, need aga nõnda ühesugused paistsid Tõnnile, kes suguvendi küll ja küll oli trehvanud pealinnas. Olgu rah vast või murdu, see üksildast ei kohutanud, üksnes kõrtsiema… Kanäe, kus laiale elule oli vedanud tema naine, nende voorest ja saladusest eemale, lääne poole.
III. KUI OLLA HEA JA PAREM Gerdruta kõhkles kiriksandi jutule minekuga, kui teda saatsidki lahutamatult väärikus ja lugupidamine pühal teel kõrtsist kirikusse vahvas, maalitud külgedega vankris. Saatsid kiriksandigi meelest, nii just, milleks sõnakesi oleks vestnud nagu võrdsega. Taks oli küll kerkinud, hm. Kõrtsiema kaalus mitu puhku, kas poetada, mille järele kiriksandi käsi küünitas abistavalt, nõnda igas elu juhtumis oma karjaliikmeile hõlpu pakkudes. Ei tihanud kõrtsi ema kuidagi, ütles kalitsa ununenud olevat, sestap tõttavat tema. 18
Kuid rutlikult kordas Gerdruta käiku, raha endiselt pakitamas, süda sarnaselt lukus või kade avanema, kui jutlus oli maha öel dud. Kõne näitas Gerdruta kui enesele peetud olevat. Nii tõusis kindlameelselt oma pingist tütarde vahel, astus vaatemänguna löövi, laskis ka pojad korjuda taha, mida jälgiti, kas kõrtsiema sugu saabus ehk lahkus. Kärmemalt kui väärikus oleks lubanud, kadus Gerdruta oma teele, vaikivale, tuimestavale, mis pisut pahasti panid tundma vankri tagasi loksudes. Paha ta oligi olnud, kui Keedu nime kandis, täitsa halb, mistap ei võinud end Keeduks kutsuda lasta. Seesinane oli puht teine. Kuidas oligi tema Tõnn püütud soldatiks? Egas Keedu tahtnud, ju mees oli tükkinud, püksitarijail tembud veres. Vististi oli Tõnn nende kaupmehe meelt kurvastanud, kes alevis käsutas elu kui peo peal. Oleks Tõnn alanenud käsukuuljana, oleks… Viletsust nad ei näinud, ikka sutsu paremini elu-olu ehitasid, kuis kõr vale õnnestus seada, ihujate silme alt ära. Varandus kosub, kui pole näitusel, ja kui ametliselt sinule ei kuulu midagi, üksnes härrale, püsib varjulepandu segamatult. Säärane oli pärisorja rikkuse seadus, mis kehtima jäi. Tõnni härrast vene kaupmees oli lahkus ise, Keeduga eriti, suisa esimesest pilgust. Härrad nii talitavatki prouadega kõrgustes, kuhu Keedu rühkis mitte ülepea aukartlikult. Mida sagedamini Parfjoni silmad teda paitasid, tema mukse ja pukse, seda armulisemaks sulas mees. Ujedalt, teadlikult ometi eiras Keedu, nagu aimaks ta nurrumisi, temap oli vooruslik, alevi sulasenaiste eespilt. Paarteist keelepeksjat – jätkus, kellest pühamaks püüda. Naistel, kes avastavad vooruse alles vanuigi, ei õnnestu seda pookida oma noortesse päevadesse. Keegi ei usu nendesse, kahjatsuskottidena konutavad nad kirikus häbenemas, ilmarahva põlguseks ja näpuviibutusiks. Oskad sina aga nooreea kommete kõrvalt iseendast õigesti mõtlema mõjutada, see on, nagu sina mõtled endast, hõljub hea nimi sinuga ja pole ühelgi võimu seda solkida. Aastatega, kui istekoha mugavus Gerdru tale olulisemaks lohkus, olid tema seisukohad jäigenenud, mille abil ta kaks oma tütart oli kasvatanud preililikkust, nõnda ka neitsilikkust alal hoidma, ema järelevalve all õitsedes kõrtsis, kus 19
tüdrukud neid ümmardasid kui poolilmutisi. Neitsid kaitsesid hüvasti küünekidasid ja kulutasid päevakesi, mitte liiga kasuta siiski, kes nad naisterahvaid valitseva vooruse vastu valmistusid. Head naised õhkasid tütrekeste poole, nirud krigistasid hambaid. Kõigi aegade tarbeks käib iluelu neile, kes kätest või peast töötama olid nõrgad. Lihtsus passis neile ja Gerdruta rõõmustas nagu oma härrake sest poja üle, et härraste tütarde väärilised nood tema kaks kasusid. Vanemat vaadeldes ebales tema, kuigi õrnima aluseta kõrtsiema pruukide juures, egas toda olnud Parfjon sigitanud – kaubasaks, kelle armurikkusele ta aina sõnu tõstis. Härra pealegi, teisiti mõisaisandatest, aga kehvem ei midagi. Parfjoni kodus virnus patju, kiiskavamad ülestikku, ja kirevusega tungisid linikud, akna riided ning mustrid Keedu imestunud silmi, kui ta kaupmehe emandale teenima tuli, koduägamisele lisaks. Tõnn rabeles õues, ei tema mahtinud vaadata majadesse, koduski harvem sõnas mil legi ilusa olevat, kui Keedule ilu korraga ülendus tähenduslikuks. Enam ta ei kummardanud talunaisi. Mis halba sellest, kui kom beid ahvid? Mõtted edenevad laenates, kuid paremaks püüuga. Õhinal leidiski Parfjon ettekäändusi Keedut kaeda. Hämmastus tšuudi naisukese atsakusest. Ehtinud oli ta end odavamalt, aga silmasuskavamalt tema Maremjanast, midagi ei jätnud Parfjoni kinkidest tarvitamata, mis Keedut niigi uudisena niitsid. Esmalt ta tõrkus, siis kõheles, kas ei peaks vastu kinkima. Tõnn ei too nud õlekõrtki koju, kui endal vaja ei läinud. Sakste moodi ta halvustas, nagu keelaks head omaks tunnistada. Kurjagi õnneks ei tunnistanud, alevi- ehk linnameeste kommet naine läbi peksta. Viimaks luges Keedu seda mehe ainsaks kiiduväärsuseks, rahul olevalt vait, kui naised ümberringi eputasid, kui palju või vähe mehed kolkisid neid. Meeste kojutulekuks riputasid nemad endile selga pestumad riided, sättisid satsid otseks, mõni ajas seelikugi varmalt puhvi, et vaid mehekäsi lohakuse, laiskuse, lõualaksuta mise ning muud naiselikud pahed ühe jutiga toibutaks. Selleks ei pidanud sündima maarahva kilda, ka Maremjana kaunistas end Parfjoni ootel, laskis Keedul end rüütada, häid haisusid peale 20
lehvitada, mis võõramailt ostetud, saatis tema ära hoovimajja, ja saabuski kaupmees oma õigust maksvusele panema. Kommete vahe seisnes rõivaste kalliduses. Oma klohmitud riietest loovutas Maremjana mõnda, mida Tõnn ei märganud Keedul, sarafane ripatsite ja kellukestega. Tuimalt mugis lauas, Keedu puhkenud imeilust sootuks kõrvale nähes. Keedu oli loodud iluks, seetõttu lihtsalt ja loomulikult hea, kui Parfjon koputas, meelitas, murdis keelt, ajas naise kingitustega kargama, liigset raiskamata vonksatas käe undrukuvoltidesse. Ah raip, mis kavalusi ta oskas! Naljakas oli Parfjon ka, kui Keedut nimetas tuvikeseks, mõtelda, nagu ei ühelgi arulisel maamehel ei pistnud pähe. Alevis keksis neid linde, kellest Keedu ei tead nud muud, kui et nad tuulduva pesu täis sittusid. Sääraseid sõi mas tema sitalindudeks. Olla sitalind? Kes teab, vahest mõnutas Parfjoni räpp. Temast kaasa haarates sügas Keedutki mõnusalt, et iseäranis räpases tema aeleb, Vanaisale salaja. Egas teda pihile usu tatud; noort hinge tuli tublisti koormata, kuni algas sealt jagamise tund. Parfjon küllastas teda isevärki tunnetega nagunii, ülenduse ning alanduse keskel hoidis teda naiseks, kelle lähedale tema oma ei küüni. Iharuses elavdas Keedu sinnani, nagu poleks mõistnud õpetatud libu. Naine polnud justkui ise, kui juhtus mõtlema. Sest juhtus; kui oledki talutüdruk teise-setme kihelkonna tagant, võõras kõigile, enesekaitset täis, mõtled sa ikka. „Maremjana on rasva uppunud,” kaebas Parfjon, „koort õgib kulbiga ja pirukaid potikaupa! Tema laegast kobab äärivaevu, sisse ei ulatagi, aga sinu omasse vupsab pöial siledasti…” „Minu mees…” ohkis Keedu, öelda tahtes, et sellist ei olnud Tõnn teinud. Lausa võõralt kartis ta end välja nägevat pärast Parfjoni külaskäike. Piinles alatasa, et Tõnn satuks jälgedele. Muidugi ta ei uuriks, pidades naist roojaseks, nagu kiriksand oli öelnud. Et ta päriselt oleks sihuke, polnud Keedu uskunud, lausa tardus mehe kiitusest, kes tema alumisest otsast ei saanud küll, hernesvees rippus seal. Mehe kiitusest, kes päästis teda omaenese käest, kui ta Jumalale meelepärases maailmas oli seatud rooja kandma. Vaid meeste himu rahuldades lepitas naine roojasuse. 21
Sellele naeris Parfjon, libistas temasse vaheldumisi sõrmed või julga, päise päeva valul ja voodivaibata, mis näis Keedule kilju miseni räpamõnus. Ta anus, et patt ei lõppeks, kaikugu kirik sandi manitsused eesriidesse topitud aknaruutu; ja toitmata lapsed kisasid tagatoas, lukuauk takust umbes. Keedu unustas nad vahel tundideks. Söömata nad ei jäänud, püüdsid kärbseid, nuhkisid leivakoorukesi põrandalt, muud pudet, majapidamises aiva varisevat. Nii teisest puust oli Parfjon, et Keedu Tõnni abiga oli hakanud arvama vanainimeseasjad vaid ühtmoodi toimeta tavat. Nagu penidel, ilusat ega hullupöörast ei midagi, millega Parfjon oli keeranud segi tema pea. Parfjon uuristas paikadesse, kust Keedu end alles avastas. Metsloomana niitsus ta häälekuses, orjastus, ikka sügavamini Parfjoni tujude kanniks, vaid isanda krabangutele alistus. Plekid kasis Keedu hoolega, suitsetas vina sid, mõskis ning kupatas, et Tõnni tulekuks hiilgas kõik nett, miski ei näinud liigne, miski ei valesti, kimargi voodikotil. Heast nimest Keedu ei taganenud, kui oligi ettevaatus asjatu: Tõnnilt ei kuulnud sõna, ei sedagi, et tema ilus olla või road oli keetnud maitsvad. Sedagi mitte, kuis Tõnn Tartu oli sõitnud, kuhu Parfjon teda tihti läkitas. Ainult mühatus puskis Tõnnist, et naine teisiti välja näeb. Küllalt temale, kellega elatakse mõned aastad; laulatus üksi võis neid ühendada. Kaks last peale, tülin, kes isale mõnikord nuttes kaebasid. Keedu võitles end õigeks. Sellest saab Tõnn aru, et tema kui mees ei mõista lapsi kasvatada, härraste moodi liiatigi, mida õnnistuseks on tema naine kõrva taha kirjutanud. Olgu ta lihtis tüdruk, mõistust temal jätkub, kui kaugele oldi jõutud moodides. Tõnn tahab ju, et tema lapsed poolenisti härralasteks kosuksid, edevamale järjele tõuseksid, milleks nemad vaeva on näinud. Tõnn ju tahab? Ju? Ju? Keedu kordas kaua, et Tõnn, ala nud töömehepõlve paremas, kiriksandi teenistuses, ärkaks. Hästi nuusutatud lõhn sööbis igaühesse. Keedut uuena tähendades ei pahandanud Tõnn sestap, tunnustuse ütles suisa: „Kae, mis kaelariba oled sa endale ümber sidunud?” „Eks Maremjana-emand sõrmitse, lubas mullegi õppust anda. Sina ju tahad, et su naine on näpust osav?” 22
„Miks ei taha…” rõõmles Tõnn kadeduses, milles ta ilusa naise pärast niigi kõõritasid sulased ja sulaspoisid alevis. Ei prouadestki leitud võrdset Keedule. „Homsest juba lähen mina emandalt kaema, kuidas nipsõmble mist tehakse,” luuletas Keedu, mängeldes rätikuga. „Koduskäimakuuegi põimiksin sulle – meeldib ju?” „Kelkimist nüüd…” torises Tõnn rohkem kombeks, Keedu ihad muudkui meeli pidi. Kui nad näguriks elasid, turgutas naine teda tegudele. Ühel päeval mossitas Parfjon. Koguni kingitust ei olnud võt nud ligi, harjutatud Keedu nurumas, kas tõesti pole ja miks? Pitsitas kingita seelikud kokku, vastukingitust ihnas. Üllatu seks Parfjon ei painanud. Kössitas pingil, vanavõitu ja murelik. Sedasi, et mure tahtis väljapeibutust, lohtu, muret kahekesi. Keedu istus põlvele; ei vastust ühti. Õõnsad ohked ja õhked, millesse Keedu oleks heitunud; Parfjoni õnnetus härmitas tedagi. Pinnides tilgutas Parfjon, et tšinovnikud olid kaupmehe koda tuhlanud, kirja pannud, mis üle. See võetakse heaks. Riik võttis alailma, ja armutult, seaduse järgi muidugi-mõistagi, talu poegadelt koormisi ja seljanahku, kaupmeestelt, mis virelusest enam. Noorema poja olid tšinovnikud jäägiks tembeldanud. Kroonusse tahtsid kihutada. Leidsid ta liigse suu olevat isale, liigse riigilegi sellisena. Oleks aga nekrutiks, oleks poju säästli kumalt kosutatud. Toida ja kata poega asjata, õpeta kaupmehe kunste selgeks! Poiss ei olnud pealsete poolest helge, halugagi ei peksnud ta kõva vaimu kombelisemaks, aga petukaupa jagas ja isale sellega suurendas tema kaotust. „Mõtlesin aga mina,” lõi Parfjon äkitselt särama, „et sina kah saad kasu, tuvike, kui mina saan!” Keedu, kiikumisi mehe põlveümarikel, tundis end kui lembu sega liimunult. „Meie saame…!” „Meie, tuvike, meie! Mina müün sinu mehe Grigoruška eest nekrutisse! Siis võin sind loksutamas käia, nagu sina sügeled, tšudotška!” Keedu kahvatas, aga põgusalt. „Minu mehe!?” 23
Magusalt kudistas teda Parfjon, suudles ta tuliseks, kõigisse ihukoopaisse pungitas ennast. Kuidas võitleb sellise vastu mees, keda polnud olemas, kes kurnas end päevatööl, pimedas sündis naise jaoks, pimedas haihtus, nagu oleksid lõbud öötühjusse mää ratud. Kui Tõnn teda himustas, siis alati ühtviisi. Unustanud oli ta Keedu ilu, patuks pidas naist silmitseda ihuväel. Põlatud uhkuse suutis naine elustada vaid Parfjoniga. Libedalt nugis seega Parfjon temasse nagu uss hingeputke: „Poleks sinu mehekesel häda ühti. Kroonu leib on kibekas, aga korralik. Kontsu ep jää eal kätte. Ja sinu lapsukeste eest hoolit sen!” „Lapsed, oh, nemadki!” oli Keedu tänulik, kui mõeldi tema asemel. Kas Tõnn lastest hoolis, isa suuremeelsust ilmutas, aegagi leidis neile? Nii otsustati, Tõnnita. Miks pidi ta teadma? Targemad teavad sinu eest, ka need, kes pelgast rumalusest koos seisavad, tarkade kohale ent on sobitatud. Polk marssis alevist läbi ja korjas Tõnni üles. Haukuma hakkas teine, tagus püssidesse jäsemeid, kuni need verisena tolknesid, ja otsmikul tursus soon. Öösi lasti teda kuudis rahuneda, tõsineda, et kurta ei ole kuskile. Isegi kubiseb inim olevustest, kes õpetatakse kaeblema lapsest saadik, ja see oskus on terasene. Keedugi julgustas Tõnni kartsaaknal saatusele vastu, kui muredeta jookseks elu. Kroonu ise toidab nüüdsest lapsed! Meelekindlusega mees igavesele teele ajada näitas tema, ehtne soldatinaine, kuis peab kõndima keisririigi alam naisterahvas. Oleksid ülemadki naisterahvad seda imestamas, kes isamaad oma kunstilauludega ülistasid! Mõistmatult, kuid Keedusse armunult laskis Tõnn teoks minna. Kunagi murtuks tema kangekaelsus, kes ta oma leivaisadele küllalt oli teinud kahjutööd. Näe, murtigi. Mida oli ta lootnud elust? Vaikselt olla, härrade vihast pageda, ometi neile mängida suli. Parfjongi oli temale hästi vaadanud. Tema vankreid oli Tõnn laadinud-lossinud, linna vahet vedanud, kordagi laskmata end kiusata mõttest pluhti pista nagu mõned vooris käijad mehed. Ei takistanud naised-lapsed, kes pandina elutsesid härrade onnides – viskuti sõnastamata vabadusse. Tema 24
naasis, Keedu pärast, ja laste, tundis ainsat kodu. Inimesed, kui neil just polnud liialist, rahuldusid sellega, mis oli. Võib-olla vää ralt, ennast alandades vähenõudlikkuses. Mõnikord on tilgake täis tundeid. Tõnni ja Keedu vaheline oli iseteed kulgenud, armastuse- sõnata nagunii. Naist peeti; sedagi arutas Tõnn, kas oli ta vähe pidanud. Nagu poleks. Kuigi mitte vähese eneseveeneta oli ta Keedu keelitustele järele andnud. Naine, ei keegi teine teadis nende elukorra kergendust. Kust oli tema targaks saanud, seda ei lastud Tõnnil vaagida. Ei libisenud mõte, ei seltsinud tähendused, ta oli mees, keda järelpõlved ei tahtnud isikunagi näha, üksnes massina, nagu ei koosneks massid muust kui tuhandetest õnne tutest. Parfjon oli niigi plekkinud tema eest. Tõnnita vast lokkas Keedu põli, enda määrata. Kinke ei pelja nud ta enam, hulbitas Maremjana ette Parfjoni andidega, naeris põhjusetult, kui pihku naeris emandat tolle kohtlaselt naeruga ühinedes. Meelsamini naeris Maremjana, mil tšuuditar iibas, ihult üldse ja ilmsesti lapsukese varal, kelle Keedu teadis Tõnni jao olevat. Maremjana oimas täpsemalt. Keedu ei märganudki, kui täpselt. Otsekui hetke oleks kestnud. Varatalvel, mil lumi juba kore, rihkus õue saan, sulasemajale kohane rahvas laadungis, naine rohkemate lastega, priskem Keedust. Kuid temal oli mees, elamu tõeline tingimus. Parfjon valvas, et Keedu kodinad ühte nopiks, aga ei ülearu. Kinke tassida paistis liig naisele, kel lapsed seelikusabas, need laskis härra maha jätta. Õnneks kõlbas seegi, et ulualuse jõudis otsida validama pakase eel. Neh, halb naine oli too Keedu olnud, sarjas Gerdruta, sest milline naine kerjab talikorterit, ihu lapsine? Kõlvatu, nii teisiti temast. Ainult selles oli Gerdruta toiminud õigesti, et ta keisri prouat avitas oma mehe tollele andes. Poleks Katrina saanud valit sedagi, roohütiks oleks varisenud keisriproua maja! Vääristatud imetletavas teos, kidus Gerdruta kõne kiriksandile ja raha jäi alles. Kirikusse võis minna vaid pahameeleks, tunnistama, et Joosevit polnud ikka istutatud häbipinki. Uue aja kiriksand ei hoolinud hilberdisi kinni võtta. Pole seega säherdusel asja kõrtsiema süda messe, kui tema ilmaga koos hukka oli veerenud. 25