Läänemeresoome elutunnet otsimas
Välgi metsad 2017
sisukord hoovõtt / 5 introverdi ilusa / 10 loodus ja muinaslooming / 20 läänemeresoome elutunne / 29 nõiutud talud, hajali külad / 55 metsaeestluse koda / 73 lonks metsateed / 89 süvaloomingu ilmutus / 109 putu-mutukad / 130 kokkuvõtt / 150
hoovõtt Eesti kultuurile on aluse pannud kaks viirastuslikku vennikest, vanem läänemeresoome ja noorem Euroopa kultuur. Nende valitsemisalas on sündinud eesti inimese elutunne. Kui meie kultuuri euroopalik komponent on üsna põhjalikult läbi kaalutud, siis sama ei saa kindlasti öelda läänemeresoome maailma kohta. Selles on ikka veel väga palju ebaselget, tundmatut ja salapärast. Rännak sinna on ehtne maadeavastusretk. Elu mõtet ja asjade süvatähendust otsime enamasti just nende puude varjust. Kusagil siin on peidus mütoloogiline eestlane, kel on voli meie hingerahu üle. Eesti kultuuri telgjooneks on erk loodustunnetus ehk loodustundlik inimene. Mõistmata eestlaste omapärast suhet loodusega ei ole võimalik mõista ka eesti kultuuri. Eestlaste usutunnistus on ehmatavalt vanapärane ja metsikmeeste mõttelaad paneb visalt vastu ka kahekümne esimese sajandi aegruumis. Nendest, keda vanasti hüüti teadmameesteks, on vähehaaval saanud teadlased ja kunstnikud, kes püüavad alateadlikult ellu viia eestlaste ainsat kategoorilist imperatiivi, mille sõnastas Jakob Hurt: „Kes arvult väike, suureks saagu vaimult!”. kukeseene kuulamise kunst
4
Meid ühendab muistse aja inimestega päris palju olulisi asju, kasvõi sarnased mere- ja metsavaated. Maastik on küll aja jooksul muutunud, kuid siiski vähehaaval. Näiteks rabad ja madalsood, jõeluhad ja mererannik, jõed ja järved on suuresti samasugused nagu vanadel aegadel. Lõkketuli, tähistaevas ja korilase rõõm on ikka samaks jäänud. Teame, et ka Kunda kultuuri ajal oli siin palju metsa ning vähe inimesi ja elu mõtestasid kohalikud ilosoo id, keda hüüti teadjateks ja tarkadeks. Eestimaa on loodud selleks, et ellu viia ühe Kunda kultuuri vägeva šamaani ennustus: Saagu teist Euroopa viimased neandertallased! Eesti rahvusluse üks iseloomulikke võtmekohti läbi aja on olnud asjaolu, kuidas mõtestada elu looduse keskel. See nägemus ei ole kuhugi kadunud. Vaimusilmas terendav vana talukoht seletab ikka veel paljusid asju, mis eesti kultuuris on jätkuvalt väga olulised. Eesti kõige tähtsam kultuurikood on elu maal – ja see on ühtlasi suurepärane panipaik vanale läänemeresoome mõtteilmale. Paljude inimeste unistuste keskmes kangastub üks vana maja ajahambast puretud kõrvalhoonete ja metsikuvõitu aiaga. Siin saame praktiseerida midagi, mis on meile oluline. Seal kestab veel metsik lapsepõlv, ja mis pole sugugi vähem tähtis – ka metsik vanaduspõlv. Sündida ja surra indiaanlasena on paljude eesti inimeste salajane igatsus. Eesti küla pole vist kunagi olnud nii tühi kui praegu. Kuid juba võib näha esimesi märke, et algamas on uus kukeseene kuulamise kunst
5
maahõive. Kui varem oli maaelu sisuks põllupidamine ja karjakasvatus, siis tänapäeva inimene liigub pigem väikemajapidamise ja intellektuaalse tegevuse ühendvormide suunas. Kodukontori-pioneerid asustavad mahajäetud kõnnumaa. Maale liigub programmeerijatelambakasvatajate põlvkond, saabumas on mükosoo ide ja teatritalunike ajastu. Kuigi see võib tunduda eesti kultuuri solkimisena, terendab siin ka tulevikuinimene. Loodan, et see raamat võiks julgustada eelkõige neid, kes seisavad teelahkmel, tegemaks oma elu üht suurimat otsust – kas maale või linna? Eesti kultuuri sisemise rikkuse moodustab eri ajakihtide orgaaniline põimitus. Ikka pohlamoos ja tahvelarvuti. Saumikser ja käsireha. Suitsutare ja päikesepaneelid. Usun, et selline loogika paneb hästi vastu suurtele kultuurimuutustele. Sedasorti hübriidkultuuril on muljetavaldav puhversüsteem. Traditsiooniline monokultuur on muutustele kaunis haavatav ja muutuv maailm kipub selle tasakaalust välja lööma. See seletab vähemasti osaliselt, miks eesti kultuur on vaatamata suurtele kultuurikatkestustele ja -pidurdustele suhteliselt heas seisus, ja on ühtlasi ka vastus sellele, miks eestlane naljalt mujal ei kohane. Me otsime müütilist ühiskonda, kus „kõik on sees”. Läänemeresoome ja Euroopa. Uus ja vana. Modernne ja arhailine. Niisiis – ühes käes mobiiltelefon ja teises seenenuga, ühes jalas pastel, teises Gino Rossi saabas. Nõnda me läheme hanereas üle lageda välja ... väikese linnamaastukukeseene kuulamise kunst
6
riga silmapiiril asuva rehemaja suunas. Ja tegelikult on sellel pildil kõik õigesti. Pöörakem tähelepanu veidrale asümmeetriale Euroopa ja läänemeresoome maailmade vahel. Sõita maasturiga suitsutare ette on normaalne, ent kupatada vana hobusekronuga kortermaja treppi ei ole – see osutab hälbinud, ebatervele psüühikale.
kukeseene kuulamise kunst