Kertu Saks ALBUM 20. SAJANDI ALGUSE EESTI KÄSITÖÖRÕIVASTEST JA KODUTEKSTIILIDEST 3
Saateks
Reet Piiri Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator
Kertu Saks on kirja pannud loo ühe pere naistest ja nende argielust. Kertu peres on põlvest põlve alles hoitud ja edasi pärandatud naiste vara — nii rõivaesemeid kui ka kodutekstiile. Pärast ema Krista Kilveti lahkumist on see vara olnud tema tütarde hoida. Imetledes esiemade näputööd, liikus mõte ja jutt nendele naistele, kes kunagi tegid need särgikesed ja kleidikesed, kes kunagi olid ise neis särgikestes ja kleidikestes. Kertu Saks kirjutab: „… tundsin end väga ühena neist naistest.” Sellest sündis soov saada lähemalt teada, kes olid need naised. Lugedes Kertu Saksa teekonda oma esiemade juurde, tabasin end mõtlemast selle üle, kui oluline on teada oma perekonna lugu. Teataval ajal tekib vajadus tunda neid, kes on olnud enne sind, teada, millist elu nad elasid, mida mõtlesid. Nagu autor kirjutab: „Tuli otsida keegi, kes mind lugudega aidata saaks, keegi, kes veel mäletaks. Neid meie peres enam peaaegu ei ole.” Ja kenasti kirja panduna järgnebki õpetlik lugu, kuidas autoril õnnestus leida tee oma esiemade juurde. Mulle oli väga inspireeriv Kertu nägemus 1830. aastal sündinud esiema Liisust, abiks muuseumiesemetena säilinud Jõelähtme kihelkonna riided. Rahvariided muutusid isikulisteks. Lugejal tekib arusaam, et rahvariided polegi lihtsalt laulu– või tantsupeol kantavad riided, vaid rõivad, mida kasutasid oma igapäevases elus meie esiemad. Sealhulgas Saunja külas elanud Liisu. Ühe perekonna naiste kaudu saame tuttavaks Jõelähtme kihelkonna rahva eluoluga. Saame heita pilgu salmiku– kultuuri, baptistikoguduse argiellu, õpime omaaegse naisteajakirja juhatuse järgi sukka kuduma jne. Ühesõnaga, rändame eesti igapäevaelus, saateks lummav käsitöö. 20. sajandi alguse tööstusühiskonna ning kaubanduse areng kaotas suuremad erinevused maa ja linna vahel. Nii siin kui ka seal kasvas soov moekohaselt riietuda, kasutama hakati täiesti uusi rõivastuse elemente — aluspesu ja ööpesu —, toad täitusid kodutekstiiliga. Raamat annab hea ülevaate Eesti kodukultuuri arenguloost läbi ühe perekonna naiste loo. kirjutab: „... uurisin välja ja kirjutasin selle teekonna üles sama argiselt nagu need tekstiilid … pildistamisest, uurimisest ja kirjutamisest sai kokku raamat, mis räägib täiesti tavalistest Eesti naistest — peretütardest, emadest, perenaistest, ajast, kuhu nad elama sattusid ja elust, mida aegadest hoolimata oma perele õmmeldes, heegeldades, kududes ja kaunistades lõid.”
4
Olen saanud näha neid esemeid. Ilusad argised asjad, ilus eesti käsitöö. Sellised esemed pakuvad huvi ka tänastele naistele, tekitavad tahtmise neid vaadata, imetleda, omada, selga proovida, nendega peegli ees keerutada. Sedalaadi esemed loovad nägemuse romantilisest ajast ja inimestest. Ja tõdemuse, et tavalised Eesti pered on omanud selliseid ilusaid, käsitööna valminud pesuesemeid ja koduasjakesi, imelisi nipsasjakesi. Need esemed jutustavad lugu, mis on kõnekas ka tänapäeva inimesele ja on kindlasti heaks inspiratsiooni allikaks käsitööd armastavatele naistele.
e Ha rd a
e
in
ik
La
Va im a Sa
e Al
id
in
e
se
Elv
vii Lo
a en
su
Le
Lii
i
71 19
32
Ka
ud
24 19
su
in
ud
79 19
in
19
Lii
nd
nd 9
9 96
00 -2
-1
46
44
74 19 ud in nd 71 sü 19 ud in
sü
sü
19
19
nd
70 19
– 29 19
sü
– 22 19 01 -2
19
4
06 –1 7 98
9 97
ud
55 19
in
6
30 18
179
7 179
ud
ud
un
in
0 97
nd
nd
ell
63
–1
–1
94 18
91 18
18
sü
sü
i ab
5
dr i Ka
Ke
Kr õ
ta
Kr is
Me
rik
e
õt
rtu
Emaliini sugupuu, kus albumis toodud naiste nimed ja eludaatumid
Foto: Mark Raidpere
Elvine 1920ndatel tikitud linik ja öösärk
6
Teppi T천nu naine
7
Kuldsete peadega nõelad 1920–1930
On nii juhtunud, et meie peres on alles hoitud naiste sajandist sajandisse pärandatud vara: veimevaka sisu, kodutekstiile, kleite, kostüüme, vanu käsitööajakirju, lõikelehti ja muud. Kui meie ema Krista Kilvet oma lahkumisest teada sai, andis ta oma osa sellest pärandist mulle ja õdedele üle. Tookord siis lappasime tikitud, pilutatud, heegeldatud riideiludusi lahti ja imetlesime ning oli kahju neid jälle niisama kappi lapata järgmist pärandamise korda ootama. „Vähim, mida saame teha, on need korralikult üles pildistada,” arvas mu kaksikõde Krõõt. Korralikult üles pildistama palusime Mark Raidpere, kes leidis, et kõige õigem oleks see vara jäädvustada peamiselt me endi ning meie laste seljas ja taustal.
Ja niimoodi neis sajandivanustes või vanemateski esiemade tehtud särgikestes, kleidikestes samasse aega kuuluvate kodukaunistuste taustal olles tundsin end väga ühena neist naistest. Paraku pole mul olnud võimalust ühtki neist isiklikult tunda. Tekkis hulga küsimusi ja suur soov saada teada, kes nad tegelikult olid. Pühendasin sellele aega, tõin oma (isapoolse) tädi käest koju hulga 20ndate, 30ndate ja 40ndate aastate naiste– ja käsitööajakirju Eesti Naine, Taluperenaine, Kaunis Kodu, Maret ja Kõigile; leidsin perekonnast lugude ja fotode allika ning uurisin välja ja kirjutasin selle teekonna üles sama argiselt nagu need tekstiilid. Läksin ajas 200 aastat tagasi. Pildistamisest, uurimisest ja kirjutamisest sai kokku raamat, mis räägib täiesti tavalistest Eesti naistest — peretütardest, emadest, perenaistest, ajast, kuhu nad elama sattusid ja elust, mida aegadest hoolimata oma perele õmmeldes, heegeldades, kududes ja kaunistades lõid. Ja nii tegid nad seda, mida naised ikka teevad — tekitasid turvalise kodu tunde. Minu esiemad tegid seda läbi sajandi niidi ja nõelaga. Ja millised nõelad need olid — meil on neid säilinud kümneid pakikesi —, tillukestes mustades ümbrikes, kirjaga Prinzess Victoria Finest Gold Eye`d Sharps. Tibatillukesed imepeene näputöö nõelad on kuldsete peadega. Eks igaühe tee oma juurte juurde ole erinev. Selles raamatus pakun välja ühe võimaluse, kuidas kohale jõuda — emade emade emade juurde.
8