Kolmapäev, 31. detsember 2014 Statistika järgi on mehel, kes aasta viimasel päeval on 85 aastat vana, umbes 80 protsenti tõenäosust näha ära ka järgmise, 2015. aasta 31. detsember. Toetun siinkohal Hollandi Rahvatervishoiu Instituudi kodulehe andmetele. Annan oma parima, aga ärge pahandage, kui päevik, millega homme alustan, aasta lõpuni välja ei vea. Võimalus on üks viiele.
Neljapäev, 1. jaanuar 2015 Evert eelistas oma ilutulestikuraketi koerajunni, või veel parem, hobusesõnniku sisse pista, aga viimast pole enam eriti leida. Tal on ilmatu kahju, et paugutajad olid varem palju väiksemad kui praegu. „Ratastoolis on mul suur võimalus iseennast õhku lasta, aga muidu paneks küll hea meelega paar põmakat fuajeesse.” See oli tema panus juba päevi kestnud diskussiooni ilutulestiku ümber. Vaatamata vanadekodu elanike petitsioonile ei liigutanud direktriss proua Stelwagen sõrmegi, et maja ümbrusse ilutulestikuvaba tsooni saada. Lühikeses selgituses teadetetahvlil arvas ta selle antud hetkel „importuunne” olevat. Mõned asukad leidsid, et mingi iva siin on, eriti need, kes ei teadnud, mida see sõna tähendab. Teised arvasid, et Stelwagen ei tahtnud lihtsalt omavalitsuse käest pähe saada. Klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud, lühendatult Vakumisu, tähistas aastavahetust Everti korteris, kus sai keeta ja küpsetada. Vanadekodu tubades selline tegevus lubatud ei ole. Kui aga 5
liikmeskonnas on sellised eks-tippkokad nagu Antoine ja Ria, siis ei tohi ühtki võimalust kokkamiseks mööda lasta. Kolmveerand kaksteist asusime ühiselt teele Graeme’i toa poole, mis asub kõige kõrgemal, viiendal korrusel. Tema rõdult imetlesime tulevärki ning mässumärgina direktsiooni vastu süütas Evert meie kõigi nimel illegaalse tulenoole. See oli väga ilus. Ootame huviga, kes on see majaasukas, kes meid reedab. Edward pakkus, et kui jama peaks tekkima, ilmub ise direktrissi vaibale. Ta lubas seal veel pudikeelsemalt rääkida kui tavaliselt. Ja järgmisel Vakumisu koosolekul meile kirjaliku aruande esitada. Ühesõnaga, meeleolu oli suurepärane. Kell kaks olin voodis. Viimati jäin nii hilja peale paar aastakümmet tagasi. Tubli, Hendrik.
Reede, 2. jaanuar Terve eelmine aasta, 2014, on üks suur lünk. Üle-eelmisel aastal aga tegin iga päev truult oma päevikusse sissekandeid. Üks (või poolteist) tundi kirjutamist tekitas tunde, et olen kasulik ja mind vajatakse. Elu vanadekodus iseloomustab ehk kõige paremini kohustuste puudumine. Kõik korraldatakse sinu eest ära. Mõelda pole vaja. Sa võid elu endale sisse kühveldada nagu pudingit, ühtegi tükki pole sees. Suhu, kõhtu – ja korras. Meil on küllalt asukaid, kes on pideva täispakett-puhkusega rahul, kuid minu ja mõnede mu sõprade puhul ei aita tegevusetu olesklemine hooldekodus igapäevasele õnnetundele kuidagi kaasa. Otsustasin 2015. aastal hakata uuesti päevikut pidama. Esiteks on mul siis iga päev kindel kohustus. Teiseks sunnib see mind ärksust säilitama, pakub silmadele ja kõrvadele tegevust ning paneb mind jälgima sündmusi nii meie hooldekeskuses kui kogu ülejäänud maailmas. Ma panen oma ajud iga päev tööle ja 6
hoian mõtted kenasti reas. Ajugümnastika hoiab vaimu virge. Eelmisel aastal mõtlesin päris tihti, kui kahju sellest on, et ma enam midagi üles ei kirjutanud, kui mõni vanainimene taas kord kahte ämbrisse korraga astus, personal sellest suure segaduse tekitas või direktriss oma alamate üle liiga kõrgilt valitses. Mul tuli kirjutamistuju jälle tagasi.
Laupäev, 3. jaanuar Üks hooldekodu direktor andis ajalehes oma ausa arvamusega head eeskuju: „Ootusi, mis ühiskond endale professionaalse vanurihoolduse suhtes loonud on, ei saa tänastes tingimustes ellu viia.” Teisisõnu: ei saa vältida, et aeg-ajalt jääb mõni mähe õigel ajal vahetamata, mõni protees läheb kaduma või kellegi peab mõneks ajaks voodi külge kinni siduma. Pahasti küll, aga nii kahjuks on. Kui kõik valjuhäälsed süüdistajad, kõik sensatsiooni himulised ajakirjanikud ja kõik 32 instantsi, kes hooldusasutusi kontrollivad, mingit muutust tahavad, siis peavad nad enamikku hollandlastest veenma, et nende hoolduskindlustuse makseid tuleb kõvasti tõsta. Edu! Ma kavatsen selle artikli isiklikult direktrissile edasi anda. See vast paneb teid imestama, mis? Tubli Hendrik on kadunud. Ei saa küll veel ka rääkida Hendrik Uljast, aga aasta tagasi, Eefje matustel, otsustasin oma pidevale ettevaatlikkusele lõpu teha. Ma ütlen järjest sagedamini tõe otse välja, ja see on enamasti oivaline tunne. Enne küll neelatan mitu korda, süda klopib kurgus ja hetkeks löön kõhklema, kuid siis hüppan kõrgelt, pea ees, sügavasse vette, et hõisates taas pinnale tõusta. Seejuures on äärmiselt hädavajalik Vakumisu liikmete toetus. Eelkõige Evert, mu parim sõber, kel pole ühtlasi mingeid raskusi tõe väljaütlemisega, on minu kindel linn ja varjupaik. 7
* Ka tänavu ennustatakse jubedat talve. Vaatamata kõigile eelnevatele valeennustustele jääkülmade talvekuude kohta võetakse ka seda prognoosi jällegi äärmiselt tõsiselt. Majaelanikud on hoolsalt varusid kogunud. Kapid on küpsiseid, šokolaadi, karastusjooke ja WC-paberit pungil täis. Seda viimast alates ajast, mil pidime kokkuhoiukaalutlustel ise oma tualettpaberi muretsema. Sestsaadik ollaksegi pühkimisega keskmiselt palju kokkuhoidlikum, koos kõigi kaasnevate tagajärgedega. Mis paberi pealt kokku hoitakse, tuleb kulutada lisakoguse pesupesemisvahendi peale.
Pühapäev, 4. jaanuar Direktriss proua Stelwagen ei imesta enam, kui ma talle mõne ajaleheartikli annan või muidu ootamatult läbi astun. Stelwagen ei tunne muud huvi kui omakasu: tema enda hea maine. See saavutatakse rahuga tema majas ja rahulolevate asukatega. Ta teab, et ma seda tean. Ta teab ka, et minul on seljatagune, mida ei tasu alahinnata, ja nii ta seda ka ei tee. Tüli direktrissi ja Vakumisu vahel on peenekoeline ja ettevaatlik, kord pisike võit ühele, siis jälle teisele. Kellelgi pole kasu avalikust sõjapidamisest. Selleks on huvid liiga kõrged. „Tänan väga, härra Groen. Kas te leidsite jälle midagi, mida ehk saame siin kenasti ära kasutada?” „Tõepoolest. Huvitav artikkel ühest teie kolleegist. Ootustest hoolduse suhtes ja avameelsest lähenemisest.” „Avameelsus – selle eest ma seisan kindlalt, avameelsus igal pool, kus võimalik. Ning alati üldiste huvide teenistuses.” „ Üldised huvid on nagu müts, mille alla mahub nii mõndagi, proua Stelwagen.” „Täiesti nõus, härra Groen.” 8
Umbes niimoodi käivad kõik meie vestlused. Enamasti pean seejärel närvivapustusest toibuma, aga sellega saab hakkama. Natuke adrenaliini õigel ajal ei tee paha.
Esmaspäev, 5. jaanuar Eile lõuna ajal oli ilus ilm, seega katsetasin, kas teen veel oma pingiringi ära. Pingini nr 1 on 400 meetrit, pingini nr 2 veel 600 meetrit ning lõpuks jälle 400 meetrit, et koju jõuda. Vahemaad tähendasin ligikaudselt üles. Tegin ringi ära mõningaste pingutustega. Minu tegevus raadius on nüüd juba aasta otsa stabiilne ja võib rahus nentida, et antud juhul tähendab paigalseis edasiminekut. Minu kohta kehtib ütlus, et kiireim viis kuhugi kohale jõuda on hästi pikkamööda minna. Siis ei kuku teel ühest pingist teiseni maha. Üliaeglaselt edasi liikumine ja samal ajal reipalt enesekindla näo tegemine ei tule veel eriti hästi välja. Ma keeldun rulaatorist ja usaldan keppi, mis oli kunagi minu isa oma ja mida ma natuke liiga kõrge kaarega õhus viibutan. Peale selle püüan ma pinkidel istudes olla nii erksa ilmega kui võimalik. Edev Hendrik. Jumal teab, mispärast. Igapäevane päevikukirjutamine hakkab jälle meeldima. Mul on hea meel, et uuesti sule haarasin, ja kahetsen, et selle vahepeal nurka viskasin. Nagu mu naine varem öelda tavatses: „Sul hakkab kõige rohkem kahju asjadest, mis sul tegemata jäid.” Järgmistel päevadel hakkan tagantjärgi kirja panema tähtsamaid sündmusi, mis tol kaotsiläinud 2014. aastal vanadekodus toimusid.
9
Teisipäev, 6. jaanuar 2014. aasta tähtsaim sündmus toimus päeval, mil aasta oli vaid kaks päeva vana: Eefje matused. Minu kullakene lebas kirstus nagu imekaunis vananenud Lumivalguke, enne kui kirstukaas talle oma lõpliku varju heitis. Hüvastijätuteenistus oli väärikas, ilusa muusika ja liigutavate kõnedega. Aga see pakkus vähe lohutust. Olulisim põhjus, miks mul polnud kuude kaupa tahtmist kirjutada, on see, et tundsin temast puudust. Kohe, kui arvuti taha istusin, toksisin justkui tema nime. Väga aeglaselt on aeg selle haava parandanud. Teine tähtis sündmus on see, et Grietje kolis novembris ära „teisele poole”, kinnisesse osakonda. Alzheimer võttis võimust oodatust varem. Grietje eksis järjest sagedamini. Otseses mõttes siis, kui ta valelt korruselt oma tuba otsis, ja piltlikus mõttes siis, kui ta teekannu otstarbes kahtles. Kuni lõpuni välja sai meil palju nalja. Grietje oli oma segaduses kogu aeg väga rõõmsameelne. Ei mingit viha ega hirmu. Heatujuliselt sibas ta edasitagasi pakikäru järel, millega tema kraami välja koliti. Igaüks tahaks sel moel dementseks jääda. Aga Grietjet külastades näen ma nüüd, et ta on nagu roos keset nõgesepuhmast. Hillegomis läks valitud seltskond Den Weeligenbergi hooldus haigla dementseid uuesti iseseisvalt elama. Vanadekodu all asuvasse korterisse küll, aga ikkagi. Vaatasin kord meie kinnises osakonnas põhjalikult ringi, aga ei näinud kedagi, kellele toavõtme uuesti kätte usaldaks. Välja arvatud selleks, et hädaolukordi läbi mängida: mida teha, kui toimub üleujutus, tulekahju või plahvatus. Kas nad seal Hillegomis nende vanainimeste luku taha panemisega mitte liialt ei kiirustanud? Proua Quint, elukutseline pessimist, ennustas atentaati paavst Franciscusele. Pool küpsist suus, teadis ta kindlalt öelda: „Tema enam selle aasta lõppu ei näe, palvetagu me nii kõvasti, 10
kui tahame.” Seejuures pritsis ta rõõmsalt küpsisepuru suust välja. Evert tahtis temaga saja euro peale kihla vedada, et see armastus väärne Jeesuse asemik maa peal on ka veel 1. jaanuaril 2016 täies elujõus, kuid nii palju Quint oma ennustust ka ei usaldanud. Peab ütlema, et Franciscus on mulle siiralt sümpaatne, ainuüksi seepärast, et ta sõidab 1984. aasta valge Renault’ga. Mis oleks atentaadi korral sellest haruldasest paavstiautost saanud?
Kolmapäev, 7. jaanuar 2014 oli Vakumisu klubil üleminekuaasta. Eefje näol kadus üks tugisammastest ja ka Grietje pidi kevadel väljasõitudest kõrvale jääma, sest ta tahtis järjest tihedamini kõike käega katsuda. Nii näiteks tekkis rahvusmuuseumis saalivalvuritega kenakesti sekeldusi. „Ma tahan ainult teada, kuidas see katsudes tundub.” „Proua, see on absoluutselt keelatud.” „Oh, no siis ma seda absoluutselt enam ei tee.” Kaks saali edasi oli see tal juba meelest läinud. Kuid on ka häid uudiseid. Võtsime vastu kaks uut liiget. Minu soovitusel liitus kevadel klubiga härra Geert Hoogdalen, minu napisõnaline sõber ja invaskuutrist Ferrari omanik. Varsti pärast seda pakkus Edward liikmeks proua van der Horsti. Edward leidis, et meil on teataval määral vaja kompenseerida tema enda afaasiat, mille tõttu ta jutt muutub järjest arusaamatumaks, ning Geerti sõnaahtrust. Leonie van der Horst on jutukas, rõõmsa meelne, natuke peast segi ja ideedest tulvil. Ja talle meeldib Evert, kes aga talub seda ainult mõõdukuse piirides, mis omakorda viib Leonie selleni, et ta kipub liiga tihti Everti kiilast kuplit silitama. Ühesõnaga, kaks plusspunkti klubile. 11
* Hooldusseadus on juba kuude kaupa peamine kõneaine. Kuigi serveeritava tee hulk pole veel ühegi tassitäie võrra vähenenud, väidavad mõned asukad end kokkuhoiu tagajärgi juba praegu omal nahal tundvat. Kui palusin proua Slothouweril, kes nagu tavaliselt kõige rohkem sõna võttis, mõne näite tuua, ei osanud ta muud välja mõelda kui: „Jälle see härra Groen siin oma näidetega.” Varem moodustas proua Slothouwer väljakannatamatu dueti oma õega. Kui too aga eelmisel aastal ootamatult teise ilma läks, võttis allesjäänud Slothouwer ka tema tigedusportsjoni enda kanda. Mulle tuldi appi. „No mina olen küll austatud saadik Groeniga nõus, tooge üks näide,” ütles Graeme. Seepeale ei pakkunud teema Slothouwerile äkki enam huvi.
Neljapäev, 8. jaanuar Uudis prantsuse ajalehe Charlie Hebdo juures toimunud veresaunast vapustas mind kõvasti. Ei tule enam tihti ette, et mõni uudis nii emotsionaalselt mõjub, kuid eile olin terve päev omadega läbi. Justkui kokkulepitult hoidusid kaasasukad tavapärastest mõttetutest kommentaaridest. Ainult Bakker leidis, et iga habemega välismaalane tuleb kinni panna. „Sa mõtled näiteks Sinterklaasi ja jõuluvana?” küsis Leonie. „Ei, muidugi mitte neid. Ainult pruuni- ja mustanahalisi.” Tal tuleks suu tugeva teibiga kinni kleepida. Väike auk sees, et kõrrega vedelat toitu imeda saaks. Minu teada pole meil veel kunagi ühtki moslemist asukat olnud. Arvatavasti veedavad Türgi ja Maroko vanainimesed päevi oma sünnimaal või siis suletuna mõne oma lapse korterisse, kus trepikoda on ületamatuks barjääriks. 12
Personali hulgas on moslemeid küll, aga ükski asukas ei hakka mõne pearätikus koristaja või majaabilisega Allahist rääkima. Meie ei tea midagi neist ega nemad meist. Olen seda võibolla juba maininud, aga mul on jumalaga kokkulepe, et me üksteist ei tülita. Ja jumal, kes paneb vaevatasuks välja 72 neitsit – mille eest ka iganes –, tundub mulle kõigist jumalaist üks rumalaim. Rääkimata sellest, et üks tubli mehepoeg jõuab paari kuuga oma neitsitest üle käia. Ja mis on õigupoolest naiste vaevatasu? Järgneb minut vaikust. Hoiaks sulge edasi peos, aga kardan, et seda ei mõisteta.
Reede, 9. jaanuar Kihutusmeeskond Kauem Iseseisvalt Elada saatis kõigile linnapeadele kirja, milles kutsuti üles pöörama tähelepanu ülemineku protsessidele vanurihoolduses. Eakad ei salli muudatusi, kuid „üleminek” tundub neile vähem kohutav. Kunagi seati vanadekodule kolm eesmärki: komfort, kontroll ja kontakt. Kummalisel kombel on need kolm asja nüüd kuidagi tähelepanu alt välja jäänud. Vanad inimesed peavad tänapäeval iseseisvalt elama nii kaua kui võimalik. Tore, kuid siin on paar konksu. Hollandi statistikaameti kohaselt on praegu 300 000 eakat täiesti üksikud. Suurem osa neist elab kodus. Uue kontseptsiooni kohaselt peavadki nad võimalikult kaua omapead ja äärmiselt üksildasena kodus elama. Üle mõistuse. Mõte vanadekodude abil komfordi, kontrolli ja kontakti eest hoolt kanda on suurepärane. Ainult teostus on puudulik. Vanadekodududes hoolitsetakse eelkõige tahteotsuse piiramise, iseseisvuse puudumise ja tegevusetuse eest. Igal pool võib lugeda eakatest, kes otsivad uusi võimalusi üheskoos elada, et hoolt kanda – just-just – komfordi, kontrolli 13
ja kontakti eest. Ainult et need pole kõvasti üle 80 aasta vanad inimesed, vaid vitaalsed kuue- ja seitsmekümnesed, kel on ideid ja raha. Nii, see hobitegevus läheb mõneks ajaks jälle nurka tagasi. Aastaks 2015 on mul kaks plaani: esiteks järgmise aastani vastu pidada ja teiseks iga päev mõni asi ära visata. Inimesed on kollektsionäärid. Hiljuti tehti puhtaks ühe elust lahkunud elaniku tuba, kust leiti kümnete kaupa suhkrupakke, seebitükke, võipotsikuid ja kauasäiliva piima pakke. Ühesõnaga kõike, mis sõja ajal oli talongikaup. Peale selle olid kapid täis veel igasugu asju: vaase, tasse, pilte, taldrikuid, küünlaid, pudeleid ja karbikesi. Heitsin tookord ka oma toale kriitilise pilgu peale. Puha üleliigset kraami täis. Tegelikult peaks iga päev ühe kasutu asja minema viskama. Kui midagi uut ostan, viskan samal päeval kaks asja ära. Aasta lõpuks oleks mul siis ju kuskil 365 üleliigset asja vähem.
Laupäev, 10. jaanuar Veel aastast 2014. Vakumisu kosus aegamööda Eefje surmast ja Grietje taandumisest. Hiliskevadel võtsime väljasõitude mõtte taas üles. Uus pärlikee. Meile tundus, et vajame uusi väljasõite ja värsket inspiratsiooni, et mitte täielikult tegevusvõimetusse sumbuda. Leppisime kokku, et teist korda me mitut kuud enam niisama lihtsalt mööda ei lase. Surmad, ka väga sügavalt hinge minevad, ei tohi meie puhul olla mingi vabandus. „Nii hoiame end veel käigus!” ütles Evert ja tundis kohe valjusti huvi, kas kuskil pakutakse kirstude maalimise töötuba. „Et natuke rõõmsamalt mulla alla minna.” Ta pole sellist veel leidnud, kuigi tema sõnul on see täitmata turunišš. Ja ta soovis, et me tema matustel kannaksime rõõmsaid 14
ja kirevaid rõivaid. Kirstukandjad samuti. Et kas me võiksime seda soovi austada. Meil on uus asukas, üks proua, kes täna teeajal kümme präänikut üksteise järel ära sõi. Umbes neljanda ajal võttis tema ümber maad vaikus ja kuus kaasasukat jälgisid hinge kinni hoides, kuidas präänik prääniku järel tema pisikeste huulte vahele kadus. Tal oli oma pakk, nii et õel polnud midagi kobiseda. Kuid kaheksanda prääniku järel ei pidanud õde enam vastu. „Proua Lacroix, kas see ikka on mõistlik?” „Tss,” proovis proua vastata, suu täis. Või midagi sarnast. Kümnenda prääniku järel vaatas ta enda ümber ringi ja küsis, kas veel keegi präänikut sooviks. „Miks te seda teete?” „Ma olen performance-kunstnik,” vastas ta. „No nii, palun väga...” ütles härra Bekker. „Kes ta on?” küsis proua Duits. Mina kuulsin seda lugu otse Edwardilt. Tema oli kohapeal ja talle pakkus see lõbu. Peaks proua Lacroix’ga tutvust tegema.
Pühapäev, 11. jaanuar Uurimused on näidanud, et 80-aastaselt ollakse õnnelikum kui neljakümneselt, mil õnn on kõige madalamas seisus. Siis on korraga muret nii oma vanemate kui laste pärast, lisaks veel stress töö juures. Nii leiab üks 80-aastane professor. Ta teab, millest räägib. Aga kas see professor, härra Vaillant, külastab vahel ka mõnd sellist vanadekodu nagu meie oma? Siis ta teaks, et siin ei sära 80-aastaste näod tingimata õnnest. Et vanainimesed oskavad oma õnne väga hästi vaka all hoida. 15
Võibolla peaks ta tulema ja oma mõtte selgitamiseks siin paar loengut pidama. Lõppude lõpuks on asi vanaduses juba sealmaal, et oled õnnelik kas nüüd või mitte kunagi. Võtame näiteks ilmaolud. Torm on juba peaaegu nädala kestnud ja pärast tuulekiirust 6 m/s on järgnevatel päevadel jälle 8 m/s oodata. Kui oled kasvõi pooltki nii õnnelik, nagu professor väidab, siis sa ei lase tuulehoogudel päevade kaupa oma õnnetunnet rikkuda. Vastu pidi, sa käid mööda tänavat ja lased neil läbi juuste tuhiseda. Kuid seda juhtub harva. Tavaliselt käib ainult hädaldamine sassiaetud soengu pärast. Nagu need paar viimast juuksekarva tingimata korralikult reas peaksid püsima. Ma ise sain teada, et minu invaskuuter on küljetuule suhtes siiski mõneti tundlik. Täna hommikul pidin peaaegu ümber minema, kui tuuleiilis kahe kõrghoone vahel äärekivi ületasin. Kallutasin raskuse viimasel hetkel teisele poole ja prantsatasin õigesse asendisse tagasi. Selja taga kuulsin Geerti naeru. Paari saja meetri pärast oli minu kord naerda, kui Geerti kõrval üks auto lombist läbi sõitis ja Geert kogu porilaadungi enda kaela sai. Kaks vanamehejõmmi tormisel pühapäevahommikul PõhjaAmsterdamis. Lihtsalt õnnelikud, iga ilmaga.
Esmaspäev, 12. jaanuar Ihuhädad ei jäta ka Vakumisu liikmeid puutumata. Mitte et ma viriseks, vaid lihtsalt pean arvestust. Evert on ratastoolis ja suhkruhaige. Antoine ja Ria moodustavad klassikalise duo halvatust ja pimedast: mehel on reuma, naine ei näe hästi. Edwardi kõne on pärast insulti peaaegu täiesti mõistetamatu. Geertil on stoom ja unehäired. Leonie väriseb kõvasti ja tal on kusepidamatus. Mina ise hingeldan, ei saa hästi kõndida, lekin ja vaevlen aeg-ajalt podagra käes. Ainult Graeme’i tervis on veel päris heas seisus. 16
Muljetavaldav loetelu, eks ole? Klubis tegime selles suhtes selge kokkuleppe. Viriseda ei tohi, küll aga nalja teha. See aitab kõvasti. Naerame tihti oma viletsuse üle. See teeb elu füüsilisest vanadusnõrkusest tulenevate piirangutega tükk maad lihtsamaks. Enam-vähem juhuslikku laadi klubikogunemisel sündis uus kena plaan. Meil oli väljasõitudes enam-vähem tahtmatul kombel pühade lõpuni väike talvepaus tekkinud, aga kellelegi ei meeldinud, et nii kaua polnud midagi, mida oodata. Ria ja Antoine tegid eile teeajal natuke kõheldes ettepaneku üht teist liiki tegevuse kohta. „Mõtlesime korra, et võiks koos midagi süüa.” „Vaat kus üllatus,” ütles Edward. „Mõtlesime, et oleks tore näiteks kord kuus üheskoos kuskile välja sööma minna ja et iga kord valib keegi mõne restorani välja, alati erineva maa köögi.” „Nii,” ütles Evert, „ja see on siis teie arust hea plaan?” Ria ja Antoine kohmetusid. „Ega ei pea ju.” „See tundub mulle, ausalt öelda... väga vägev plaan,” ütles Evert laia naeratusega. „Ainult et ehk võiks isegi tihemini.” Nii sai otsustatud, et kord kolme nädala tagant lähme välja sööma, iga kord erineva maa restorani, ja valiku teevad klubi liikmed järgemööda. Hiina ja Itaalia köögi jätame välja. Uus projekt ei asenda väljasõite, mis peagi jälle toimuma hakkavad, vaid lihtsalt täiendab neid.
Teisipäev, 13. jaanuar Aasta esimene elust lahkunud kuulus hollandlane on Frans Molenaar. Kukkus trepist ja ei tõusnud enam. Kummaline mees kummalisest haute couture’i maailmast. Maailmast, mis on tegelikkusest väga kaugel. 17
„Nad teevad ainult karnevaliriideid. Selliseid ei kanna ju mitte keegi,” leidis proua van Diemen. „Seda kübarat saab ka vihmavarjuna kasutada,” märkis tema lauanaaber keskmise suurusega ufo kohta, mis ühel modellil peas oli. „Ja alati on homodel kõige ilusamad naised ümber,” ütles härra Dickhout halvakspanuga. „Siis küll, kui sulle meeldib luu ja nahk. Mitte grammigi liha kontide peal,” leidis omakorda tema lauanaaber. Frans Molenaar kikitas vist sellise mõttevahetuse peale küll hauas oma pedantseid kõrvu. Meie siin majas ei ole enam eriti moeteadlikud. Ainult oma allavajunud pükstega, jalgevahe põlvede kohal ja traksid rebadel, oleme väga kaasaegsed. Need on ka „päris” maailmas moekate noorte seas popid. Võiks öelda, et ses suhtes oleme trendiloojad. Evert tuli eile enne sööki klaasikest võtma, sest tema varud olid otsas ja ta ei viitsinud tuules ja vihmas viinapoodi minna. Ta oli kord küll direktrissile palve esitanud, et kas ka all korruse poes ei võiks alkoholi müüa. Aga ei, see polevat „loataotlustehniliselt” võimalik. „Kui ma ära suren, siis ootan Gall & Galli poolt muide kenakest pärga,” ütles Evert mulle, „sest vaatamata suhkruhaigusele olen neile kindlaks kundeks jäänud. Hiilgav näide põikpäisusest.” Imekombel jäi mu sõber eelmisel aastal uutest amputatsioonidest ja muudest hädadest puutumata. Tegelikult näeb ta oma ratastoolis väga hea välja. Vahe nagu nuga. Mitte mingil juhul ei tohi ta enne mind ära surra. Seega valan talle klaasikese jeneverit. Evert on oma ratastooli külge konstrueerinud pudelihoidja, kuid ma panen pudeli alati külmkappi tagasi. „Mitte et ma sinu tahteotsust piiraksin, kulla sõber.” „Käi põrgu, Groen.” 18
Kolmapäev, 14. jaanuar Meie majas hoiab vaimupinget üleval üks müstiline asi. Viiendat korda on kummalistest kohtadest leitud õunu. Paar päeva tagasi oli esimene liftis, seejärel leidis keegi õuna eesukse juurest, kahel järgmisel korral koridorist ja täna hommikul hulpis üks Granny Smith akvaariumis. Õnneks jäid kõik kalad ellu. Kuna meie majas puhutakse tähtsate asjade puudusel kõik väikesed sündmused suuremaks, siis sai asjaolust, et keegi poetab niisama „igale poole” õunu laiali, päevateema. Tõe huvides tuleb tunnistada, et viies õun oli algselt akvaariumi kõrval. Ma ise panin ta sinna sisse. See juhtus iseenesest. Koridoris polnud kedagi, kes mind näha võis. Selguse mõttes ütlen, et mina ei ole õunapoetaja. Küll aga loodan, et süüdlane satub segadusse, kui õun nüüd akvaariumis välja ilmus. Proua Schaapi sõnul ei saa viis õuna olla puhas juhus. Tubli, Sherlock Schaap. Inimesed on hakanud üksteise puuviljavaagnaid kontrollima. Tuules ja vihmas tegin väikse sõidu oma invaskuutriga ja nägin esimesi nartsisse õitsemas. Kes ei usu, sellele ütlen, et muru ribal Kamperfoeliewegi lõpus. Lumikellukesi nägin juba eelmisel nädalal, selles pole midagi iseäralikku, aga nartsissid jaanuarikuus peavad küll peast segi olema. Tahaksin, et vee peal oleks nii paks jää, et saaks skuutriga üle sõita. Esimest korda pärast pikki aastaid julgeksin jälle jää peale minna. Tuleb leida sobiv koht, kus saab jää peal ülesalla sõita. Nii vahva oleks näiteks teekond Volendamist üle Gouwzee Markenisse. Geert lubas oma Ferrari-skuutriga kaasa tulla.
19
Neljapäev, 15. jaanuar Täna oli liftis mandariin. „Kas me mitte just ei harjunud natuke nende õuntega ära – ja nüüd veel see,” ohkas proua Schaap. Puuvili on kõige tähtsam vestlusteema nii kohvi- kui teelauas. Mõned siin lähevad täitsa närvi. Nad usuvad, et see on märk suurest katastroofist. „See on ainult mandariin, mitte pomm,” rahustas õde inimesi. Vedasime Evertiga kihla. Mina arvan, et keegi personalist poetab salaja puuvilju laiali, Evert on veendunud, et süüdlaseks on mõni majaelanik. Kihlveo panus on raamat kaotaja valikul. Evert pidi vanduma, et tema pole ühtki puuvilja kuhugi pannud. Algul tahtsime kihla vedada selle peale, mis järgmisena leitakse, aga me ei usaldanud teineteist kopika eestki. Kui näiteks tema oleks ennustanud, et see on banaan, siis oleks lähikonnas kuskilt lillekastist banaan leitud. Vahepeal sai personal Stelwagenilt ülesandeks eriti tähele panelik olla. Seda kuulsin ma proua Moraleselt. Ta asus alles hiljuti hooldajana tööle. Lobisemishimuline hispaanlanna, kel on minu vastu nõrkus. Paljud tema laused algavad nii: „Ärge kellelegi rääkige, aga...” Sinna juurde peate ette kujutama naljakat hispaania aktsenti. Tema näol on mul nüüd ehk jälle kasulik „hästi informeeritud allikas” personali hulgas. Varem täitis seda osa mu hea sõbranna Anja Appelboom, kes töötas varem pikka aega Stelwageni kontoris ja varustas mind korrapäraselt infoga, mis polnud majaasukatele mõeldud. Stelwagen saatis Anja enneaegselt pensionile. Majaasukate informeerimisel hindab meie austatud direktriss kõrgelt arusaama, et teadmatus on õnnistus. Mul on mulje, et Stelwagen mõtleb tõemeeli, et meid ei tohi koormata teadmistega, mis närvi ajavad. Ta ei võta vanu inimesi täie eest, ja ega ta 20
ainuke pole. Mina näiteks olen temaga mitmel puhul nõus. Kui inimesi aastaid kohelda nagu väikelapsi, hakkab enamik neist iseenesest väikelapse moodi käituma.
Reede, 16. jaanuar Majaasukate vitaalsus pole eelmise aastaga kahjuks sugugi tõusnud. Kõige nõrgemad ja vanemad langesid välja ning nende asemele ei tulnud mitte heas vormis 70-aastased, vaid meil oli au tervitada põduraid, kõvasti üle kaheksakümneseid vanakesi. Siinviibimise lühirekord on ühe proua nimel, kelle nimegi me teada ei saanud. Ta sisenes eesuksest ratastoolis ja lahkus majast poolteist päeva hiljem tagaukse kaudu puusärgis. Võibolla oli ümberkolimine talle emotsionaalselt lihtsalt liig. „Ta jõi ühe tassi teed, ühe!” ütles proua Duits oma neli korda. „Ja siis?” ütles Bakker. Samuti neli korda. Keegi tundis huvi, kas lahkunu pidi sellele vaatamata terve kuu üüri ära maksma. Uute suuniste kohaselt võetakse inimesed hooldekodusse, kui nad endaga vaevu toime tulevad ja seega hooldust vajavad. Meie uued asukad on juba saabudes sent surmale või põetus osakonnale võlgu. Hea tervisega majaelanikud on vähemuses. Keskmine vanus on 90 aasta ringis. Inimesed vahetuvad aina kiiremini. Rõõmsamaks olukord ei lähe. Asutuse „võimlast”, kasutamata kontoriruumist, leiti ananass. Ilmselgelt toimub üleminek suurematele puuviljadele. Naljakas, kuidas midagi nii tühist nagu märkamatult poetatud puuvili, võib nii suurt ärevust külvata. Tavaliselt on meie maja asukatele ka kõige hullemad vandenõuteooriad lapsemäng, kuid nüüd on neil suu vett täis. Midagi ei oska peale hakata. Asi on liiga hull. 21
„Ma ei mõista. Kes küll sellist asja teeb?” Niisugust mõttearendust kuuleb kõige rohkem. Tore oleks, kui müsteerium lakkaks, nii et korraldaja jääks igaveseks saladusse. Kihlveo suhtes oleks sellest muidugi kahju.
Laupäev, 17. jaanuar Karmimad vastuvõtukriteeriumid viivad vältimatult hoolde kodude tühjaksjäämiseni. Aastaks 2020 peab kahetuhandest hooldekodust kaheksasada, see tähendab üks asutus kahest ja poolest, suletud olema. See tähendab ühtlasi, et viie aasta jooksul tuleb tahes-tahtmata ära kolida, sest juhatus ei oota maja sulgemisega, kuni viimane elanik kõrvad pea alla paneb. Poolteist aastat tagasi ehmatati meid siin ümberehitus plaanidega. Kõik hingasid kergendatult, kui need vastu taevast lendasid. Kergendus ei pruukinud aga olla õigustatud. Talupoja mõistus ütleb mulle, et kui maja ümber ehitama ei hakata, siis seisab ta suure tõenäosusega lammutamisele minevate objektide nimekirjas. Kavatsen selles huvitavas küsimuses lähiajal proua Stelwageni poole pöörduda ja selgust saada. Kaebame küll igasuguse tahteotsuse piiramise üle, mis meile siin osaks saab, kuid alati võib hullem olla. Lehes kirjutatakse, et keegi Sientje van der Lee (91) ei tohi enam oma vanadekodu korteri rõdul taimi kasvatada, sest aknapesijale on need kaks korda aastas tülinaks ees. Ja pealegi kukub neilt aeg-ajalt lehti maha. Tal kästi taimed rõdult ära võtta. Sientje on eluaeg olnud talunaine. Ta halab: „Mul on vaja rohelust enda ümber,” ja asub kõhklematult tegutsema: riputab üles plakati „KÄED EEMALE MINU TAIMEDEST”. Selliste probleemide kõrval hakkab isegi ärevus Pariisi ja Belgia rünnakute pärast veidi kahvatuma. 22
Pühapäev, 18. jaanuar Homme õhtul on Vakumisu koosolek. Päevakorras on restorani külastuste plaani väljatöötamine ja väljasõitude uus ajakava. Talveuni kestis piisavalt kaua. Aeg liigutama hakata. Koosolek toimub Geerti juures, kes oma sõnul on „laialdasi ettevalmistusi tegemas.” Hooldusküsimuse ülekandmine riigilt omavalitsustele oli peale tavalise kokkuhoiu mõeldud selleks, et sõnaõigus oleks hoolduse saajatele lähemal. Kokkuhoid õnnestus küll suurepäraselt, aga detsentraliseerimine kannatab. Omavalitsuste nõukogud, kel ühtäkki täisvoli käes, otsustasid nimelt massiliselt jälle redetsentraliseerima hakata. Raha kokkuhoidmiseks löövad kümned omavalitsused käed ja teevad koostööd, et hooldusteenust odavamalt sisse osta. Nii et ühe ministri asemel on „hooldussektoris” nüüd, ära sa ütle, 37 volinikku 37st linnast ja külast. Neid ei kontrolli mitte 150 parlamendiliiget, vaid 500 nõukogu liiget, kes kaitsevad näiteks Lutjebroeki hoolekandeasutuse huvisid. Näha saab, mida see meile toob. Arvan muide, et päris Lutjebroeki elanikel on pideva löögi all olemise tõttu juba ammu rusikad püsti – miks just nende küla nime alati näiteks tuuakse, kui mingit pärapõrgut mõeldakse. Sõber Edward tundis huvi, miks õigupoolest ei tohi prohvet Muhamedi pildil kujutada. Hea küsimus, millele keegi vastust ei teadnud. Everti arvamus, et ehk „vaatab prohvet kõõrdi nagu melon”, lükati elavalt tagasi, kuna ta ei osanud midagi kosta vastuküsimuse peale, et kui kõõrdsilmne melon siis on. Märkamatult jõudsin jälle puuviljade juurde tagasi. Eile leiti toidukambrist banaan. Käivad jutud, et personal peab süüdlasele 23
klaperjahti. Seni veel tulemusteta. Direktriss kutsus elanikke üles rahu säilitama. Niisugused üleskutsed mõjuvad tavaliselt vastupidiselt, seda peaks Stelwagen ometi juba teadma.
Esmaspäev, 19. jaanuar Nädalavahetusel olid linnuloendamise päevad. Vägisi meenus kadunud sõbranna Eefje, kes võttis siis ikka akna all istet, et tund aega armastusega ja segamatult varblasi ja tihaseid kokku lugeda. Mina ei tohtinud abiks olla. „Ainult tõelised linnusõbrad võivad osa võtta, Henk. Sina oled õnnekütt, kes tähelepanu kõrvale viib. Tule tunni aja pärast tagasi.” Seejuures naeris ta nii toredasti. Mu süda sulas täiesti. Tunnen temast puudust. Armumisel on harva happy end. Kuulsin proua Moraleselt, et direktriss kavatseb söögisaalis telefoniga rääkimise ära keelata. Mitte et seal väga tihti helistatakse, aga kui, siis saab terve saalitäis sellest osa. Just nagu ka väljaspool saali. „KUS SA OLED? ... LAUA ÄÄRES ... SALATSIGUR LIHAPALLIGA ... HÄSTI LÄHEB ... EI, HALVASTI, EI SAANUD SÕBAGI SILMALE ... SELLEGA KINDLASTI ... MILLAL SA NÜÜD VIIMAKS SIIA TULED?” Ja nii veel mõnda aega edasi. Eakad inimesed ja moodsad telefonid ei sobi hästi kokku. Kõik need arusaamatud piiksud ja helinad käivad närvidele. Hea meelega tassiksid vanainimesed endaga kaasas juhtmevaba aparaati, mis näeks välja nagu tavaline lauatelefon, nii et igal pool saaks vanaviisi telefoniketast keerutada. Kõiksugu pisikeste nuppude ja klahvidega juhtub tavaliselt nii, et esimene kord tuleb valeühendus. „KELLEGA MA RÄÄGIN?” 24
Vaat säärane tilluke lame telefon, kuhu terve telefoniraamat sisse ära mahub, juba on midagi. Isegi vanade silmade ja värisevate sõrmede jaoks mõeldud ekstra suured numbrid teevad asja ainult osaliselt lihtsamaks. WC-s oli kiivi. Stelwagen ei rõõmusta. Tal on käest ära selline tühiasi nagu siin-seal välja ilmuvad puuviljad, mis tundub autoriteedi õõnestamisena. Eriti kuna sellest on saanud majaasukate peamine vestlusteema. Mina olen ääretus vaimustuses. Evert lubas aktsiooni läbi viijale, kui too selgub, hiigelsuure puuviljakorvi kinkida.
Teisipäev, 20. jaanuar Eile oli sinine esmaspäev. Jaanuari kolmas esmaspäev on kuulutatud aasta kõige masendavamaks päevaks. Kelle poolt? Pole aimugi. Aga Vakumisu sellega kaasa ei lähe. Meil oli soe ja südamlik vastuvõtt Geerti juures. Ta oli esimest korda koosoleku korraldaja ning nägi palju vaeva söögi- ja joogipoolisega. Arvatavasti jäi talle koju veel piisavalt joogivarusid kuni suveni välja. Tal oli kogutud niisugune tagavara, et kui kõik oleksid õhtu otsa ainult õlut joonud, siis oleks seda ikka veel üle jäänud. Sama lugu igat sorti veini, kokakoola, mineraalvee, Fanta, apelsinimahla, jeneveri, munalikööri ja konjakiga. Isegi pudel mustsõstradžinni oli olemas, ma ei teadnudki, et seda veel saada on. Peale selle hunnik suupisteid, nagu oleksime äsja näljatalve üle elanud. Kõik said peo ülejääke koju kaasa. Eriti suur oli Everti doggie bag, sest tema on ainuke koeraomanik. Koer Mo on kõigesööja. Vahet pole, mida talle ette anda, julgaks muutub kõik. Evert pakkus, et kui mõni jook peaks hakkama üle aja minema, siis ta võib appi tulla pudeleid avama. 25
„Lihtsalt, et raiskamist vältida,” irvitas ta. Ka tema puhul pole vahet, mida ette anda. Sõime, jõime, naersime... Koosoleku pidamiseks aega peaaegu ei jäänudki. Paika sai pandud kaks asja: erinevate maailma köökide restoranikülastused ja uued klubiväljasõidud. Kavatseme sel aastal vähemalt kord kahe nädala jooksul midagi ette võtta. Rahaliselt kehvemas seisus olevate liikmete tarvis on sisse seatud toetusfond, mida vajadusel kasutame. Sellest ei teinud keegi probleemi. Mind valiti laekahoidjaks ja ma tegin ise anonüümse sissemakse. Lõppude lõpuks olen varakas mees. Klubi liikmed saavad rahalise toetuse küsimuses diskreetselt minu poole pöörduda. Kavatseme nimelt hulga eurosid läbi lüüa. „Kanna hoolt, et sul poleks sentigi järel, kui ära sured!” on meie klubi esimene ametlik hüüdlause. Püüame neid veel leida. Ja uut klubiliiget. Tjah, õhtu oli üsna lustiline. Eelnevalt olime Geerti naabreid hoiatanud, et võib lärmakaks minna. Ja palunud, et nad tuleksid siis kõigepealt meile ütlema ning alles hiljem direktsiooni poole pöörduksid. Evert oli veendunud, et „see asi tuleb korda ajada”. Ma ei usu, et tagantjärgi kaebusi tuleb.
Kolmapäev, 21. jaanuar Minu tütrekese surmapäev. Lapsel kaldub jalgratas pool meetrit natuke liiga paremale või vasakule ja ta kukub käänulisel künkal tiiki. Mina kontrollisin koolivihikuid ja naine riputas pesu kuivama. Me kumbki arvasime, et teine vaatab lapse järgi. Terve elu meelehärmi, terve elu mõttetuid kahetsuspiinu.
26
Neljapäev, 22. jaanuar Eile ei leitud ühtki puuvilja, mis muutus laialdaseks vestlus teemaks. Kummaline, aastaid pole nähtud ühtki vabalt saadavat viinamarjakobarat ega inimest, kellel mõni vahel üle oleks jäänud. Nüüd on ainult üks päev läinud, ja juba tuntakse puudust leitud õunast või pirnist. Ma loodan, et mõistatus ei jää iga veseks lahendamata. Järgmisel neljapäeval lähme esimest korda välja sööma. Edward valib restorani. Evert panustab kümme ühele Argentiina köögi peale ja tahab kihla vedada. Ainult mitte Edwardiga. Peeglid paigaldati koridorides mõnedesse ohtlikesse nurkadesse ja ristumiskohtadesse pärast seda, kui ühe nädala jooksul toimus kaks kokkupõrget invaskuutrite vahel. Õnneks oli ainult üks kergelt vigastatu ja natuke materiaalset kahju. Surmaga lõppev liiklusõnnetus hooldekodus läinuks kindla peale ajalehte. Kuna sellest tuleb iga hinna eest hoiduda, tahtis direktsioon peeglite abil liiklusturvalisust tõsta, kuid ei arvestanud sõidukiomanike kõrge eaga. Vahepeal toimus juba paar pisiõnnetust, ilma et keegi üldse oleks tee peal vastu tulnud. Vanainimesed vaatasid peeglit nii pingeliselt, et sõitsid otse vastu seina. Seintel aga on 1970ndate viimase moe järgi kore kreemikarva struktuurvärv. Enamasti tekitab see sügava kriimu. Võib küll kõlada õudustäratavalt, aga struktuurvärvilt vereplekke niisama lihtsalt maha ei saa. Nii ongi siin-seal õnnetuste jäljed näha. Hiljuti kaeti need hirmsad kohad teistsuguse kreemjat tooni värviga. Stelwagen ei kavatse esialgu peegleid maha võtta. See tähendaks nimelt, et ta oli teinud vale otsuse.
27
Reede, 23. jaanuar Eile käisin oma iga-aastasel visiidil geriaatri juures. Üllatuseks selgus, et mu vana arst, doktor Jonge, oli pensionile läinud. Ta oli seitsmekümne ringis, seega kogemustega spetsialist. Tema kogemused kuluks uuel geriaatril marjaks ära. See on doktor van Vlaanderen, umbes neljakümneaastane naine. „Öelge lihtsalt Emma.” Ma olen vahel veidi vanamoodne. See on lubatud, kui oled 85 aastat vana. Mina ei ütle arstile Emma, isegi kui see ta eesnimi on. Ta tundus armastusväärne ja valmis heatahtlikult kuulama, kuid mina räägiksin parem oma vana arstiga. Tema oli napi sõnaline, väljendus selgelt ja mõistis nalja. Doktor Emma kohtles mind nagu rumalat väikelast. Rääkis liiga mõmmiaabitsalikult. „Ma pole tohmu ega ohmu, doktor Emma,” tahtsin mitu korda öelda, kuid see tundus esimesel kohtumisel natuke takti tundetu. Pahasti on ka see, et oma vana arstiga jäi mul ainult kriipsuke puudu eutanaasia arutamisest, nüüd aga hakka kõike otsast peale. Selleks mul seekord tahtmist polnud. Numbrid räägivad muide väga perearstide või geriaatrite kahjuks. Haruharva juhtub, et eutanaasiapalve rahuldatakse. Eutanaasiakliinikul pole ka eriti paremaid numbreid ette näidata, sest oma nime õigustas ta ainult neljal protsendil juhtumitest. Parimat tulemust näib pakkuvat surmaabi sihtasutus De Einder. Kuulsin, et vaja ainult internetist tabletid koju tellida. Sellega peaks hakkama saama, arvestades, et arvutiasjades olen järjest osavam. Algul kasutasin arvutit ainult kirjutusmasinana, kuid nüüd oskan internetist juba kõike leida. Lähiajal ajan asja korda. Lõppude lõpuks olen ainuke, kel on otsustusõigus, arvan ma. Suurim oht ähvardab siis, kui aegamööda ja märkamatult või – vastupidi – täiesti ootamatult tekib olukord, kus ei saa enam ise otsustada. Nagu Eefje puhul. Soovitav on tabletid käepärast hoida. Kohas, mida teab ainult usaldusväärne sõber. Kui peaks 28
juhtuma, et viimases hädas pole enam võimeline omal jõul tablette alla neelama, siis saab sõber seadust rikkudes oma abikäe ulatada. Küll aga tuleb talle kindlustada vettpidav alibi. Ma hakkan tegutsema. Kõigepealt tablettide asi korda ja siis Everti instrueerimine. Tema on see õige. Kuldse südamega mees, kes vilistab kõigi reeglite peale.
Laupäev, 24. jaanuar Eile, tee ajal tõusis proua Lacroix rahvast täis söögisaalis püsti. Ta on siin vaid kuu aega olnud ja selle lühikese aja jooksul põlu alla sattunud. Selleks polnud muud vaja kui silmatorkavat väljanägemist. Lehvivad ja värvilised lillelised kleidid, sallid ja kübarad, punaseks võõbatud huuled ja lillad küüned. Ning ta räägib veidi ninatarga tooniga. Proua Lacroix kõlistas lusikaga nii kaua vastu teetassi, kuni kõik talle tähelepanu pöörasid. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Nagu teate, olen ma performance-kunstnik.” Pomin ümberringi. Paljudel polnud aimugi, mida see tähendab. „Nii korraldasin ma möödunud kahel nädalal performance’i, jättes erinevatesse kohtadesse puuvilju. Võõrandumise märgiks. Ja näitamaks, et andmine on tähtsam kui võtmine. Ning kuna puuviljad on tervislikud.” Pomin muutus nüüd ärritunud häälte virvarriks. „Sa keerasid mul närvid tuksi oma õuntega,” väljendas proua Slothouwer laialt levinud meelepaha. Paljud noogutasid nõusolevalt. „No minu meelest oli väga naljakas,” ütles Leonie, klubi Vakumisu uus liige, ja ma olin tema üle uhke. Kiiresti kujunes välja kaks leeri, performance’i poolt ja vastu. Vähemus, kes ei lähe kohe endast välja, kui midagi ootamatut juhtub, oli poolt, ülejäänud asukad vastu. Kahjuks polnud Evert nõus maha pidama jõulist, üheselt mõistetavat kõnet leidpuuvilja poolt. 29
Aegamööda rahu taastus. Suure ärevusega olid mõned asukad isegi unustanud tee kõrvale küpsist süüa. Oli tore lõpplahendus. Kihlveo Evertiga kaotasin mina. Puuviljapoetaja pärines majaasukate, mitte personali hulgast. Võlgnen Evertile raamatu. Ehk saab see olema raamat puuviljasalatitest, kui selline on olemas. Evert omakorda ostab proua Lacroix’le puuviljakorvi, nagu lubas.
Pühapäev, 25. jaanuar Käin tihti suletud osakonnas Grietjet külastamas. Ta tervitab mind alati väga rõõmsalt, kuigi ei tea enam, kes ma olen. „Kui tore, et mulle külla tulite. Ja milline ilus ilm. Harukordne, eks ole.” Tal on visiidi üle südamest hea meel, mis on ka põhjus, miks ma korrapäraselt põetusosakonnas käin. Grietjest on saanud dementne naine, kuid selline, nagu lootis: heatujuline ja muredest prii. Mõnikord vaatab ta mind pikemalt, vaevumärgatav naeratus huultel, ja jõnksatab korra sõbralikult oma peakesega, nagu mõtleks, et kuskilt ma seda meest ikkagi tean... Kusagil tema peas on terve elu luku ja riivi taga. Ta ise ei pääse sinna enam ligi, aga mina pean kalliks sedagi väikest osa, mis meil ühiselt oli. Räägime maast ja ilmast. Teemad võivad korduda, sest ta ei mäleta midagi eelmisest külastusest ega tea homme enam, mis täna oli. Veerand tunni pärast on jutud räägitud ja ma jätan hüvasti. Siis ütleb ta tavaliselt: „Kahju küll, et te juba lahkuma peate, aga sellest pole tõesti midagi. Mul on veel nii palju tegemist.” Ja lehvitab mulle hüvastijätuks. Külastused on rasked Grietje saatusekaaslaste pärast. Paljud neist on kas hirmul, kurjad, kurvad või segaduses – või kõike korraga. Mõned on kaotanud viimsedki tunded ja vegeteerivad 30
toolil. Kui enam istuda ei jaksa, lamavad nad voodis, kus hoolitsevad käed neid õigel ajal ringi pööravad, et lamatisi vältida. Seda abitust ja allakäiku nähes tunnen ennast võimetuna.
Esmaspäev, 26. jaanuar Prantsusmaal on keelatud oma järeltulijatele Napoleon nimeks panna. Ameerikas Alabama osariigis ei tohi kinniseotud silmadega autot juhtida. Meie hooldekodus ei tohi rõdul putuka hotelli pidada. Kaks esimest keeldu on mulle teada kuulu järgi, kolmanda kehtestas hiljuti meie maja direktriss. Kaubanduses on saadaval puidust, korgist, pilliroost ja muust looduslikust materjalist detailid, mis tuleb ise kokku panna. Putukahotelli mõte on selles, et sinna tuleksid elama kõik sugused lendavad ja roomavad olendid. Jah, leidub inimesi, kellele see mõte meeldib. Proua Bregman on üks neist. Eelmisel suvel ostis ta ühe sellise putukahotelli ja pani oma rõdule üles. Mõnede naabrite sõnul sattus sestpeale pidevalt nii mõnigi kärbes, sääsk või herilane hotellist välja lennates nende tuppa. Stelwagenile sadas kaebusi. Sisekorra eeskirjades oli lemmiklooma pidamise kohta küll kõik täpselt kirjas, kuid putukate majutamisega poldud arvestatud. Nii tuli kehtestada eraldi keeld, mis eelmisel nädalal ka teadetetahvlile ilmus. Bregman pani oma putukahotelli müüki ja Stelwagen ostis selle kohe ära, et võimalikke rahutusi eos lämmatada. Muidugi mõista asutuse kulul. Rõdudele võib üles panna muide ka ainult ühe lindude söögimaja. „Väljaheidete tõttu.” Laupäevases lehes oli artikkel ühe Rijssenis asuva hooldekodu kohta, kus meditsiiniõed ja hooldajad ise majandavad ja võimalikult palju hooldusaluste soovidega arvestavad. Artiklist polnud aru saada, kas direktsiooni, juhatust ja nõukogu üldse pole, või tegutsevad nad nii-öelda varjatult. 31
Inimesed, kes oma karjääri ise põhja lasevad, on päris haruldased. Paistab, et proua Stelwagen end veel niipea üleliigseks ei tunnista.
Teisipäev, 27. jaanuar Feta juust ja Nana Mouskouri olid peaaegu ainukesed asjad, mis pähe torkasid, kui Kreeka teema jutuks tuli. Lisaks ka kaks kadunukest: kreeklane Zorba ja Demis Roussos, viimane ainuüksi seepärast, et ta just äsja ära suri. „Võibolla on ka Nana Mouskouri juba surnud. Siis jääb ainult feta, aga seda ma ei armasta,” võttis proua van Diemen Kreeka olulisuse kokku. Ja nagu oleks saatana sõrm mängus, kukub Hispaanias alla Kreeka hävituslennuk F-16. „Kümme hukkunut,” luges proua Duits ette. „Kas seal olid reisijad peal?” küsis keegi. „Kindlasti oli masin halvasti hooldatud,” teatas härra Bakker. Ei, pole mitte mingit põhjust Kreekat Euroopa Liidus pidada. Sellega sai küsimus ammendatud. Viimane aeg, et midagi toimuks. Õnneks alustame neljapäeval oma restoraniprojektiga, sest tunnen juba, kuidas ängistus peale tuleb. Teen oma igapäevaseid jalutuskäike ja sõidan paar korda nädalas invaskuutriga, aga see toob igapäevasesse laiskellu vaid vähekene vaheldust. Ka sõber Evert pole viimasel ajal nii reibas nagu tavaliselt. Põhjust ma ei tea ja pole ka eriti mõtet küsida. „Henk, kui midagi ka oleks, siis pole mul mingit tahtmist sinuga sellest rääkida.” „Einoh, muidugi mitte, sõbrakene, endast rääkida... mõelda vaid,” tegin veel ettevaatliku katse teda urust välja meelitada. „Sa oled viimasel ajal lihtsalt veidi igav.” 32
Evert urises midagi sarnast nagu „mida iganes” ja vahetas oma tavapärasel kombel kõrvale põigates teemat: „Henkie, mida ma sulle valada tohiksin?” Siis tegime ühe malepartii, nagu poleks midagi lahti.
Kolmapäev, 28. jaanuar Võibolla tundis Evert end siiski puudutatuna minu märkusest, et ta on pisut igav, sest õhtusöögi ajal pani ta elu keema. Silmatorkavalt valju häälega küsis ta toidujagajalt, et kas see on nüüd see ussidega hamburger, ja osutas lihapallile oma roa juures. Suured silmad ümberringi. „Mida te sellega mõtlete, härra Duiker?” „Nojaa,” ütles Evert, „lugesin ajalehest, et Jumbo hakkas hiljuti putukaburgereid müüma.” Ta võttis taskust kortsus leheartikli ja luges ette: „„14 protsenti tõukusid, külmkuivatatud mardikavastseid, mis on võrreldavad jahuussidega.” Mulle nimelt tundus, et see pihv kuidagi selle järele maitseb. Magushapu, peaaegu nagu lutsukomm. Aga täitsa hea.” Ja vastust ootamata sõi ta häirimatult edasi. Need aga, kes tema läheduses istusid ja vestlust pealt kuulsid, olid vägagi häiritud. Pihv tõsteti lusika ja kahvliga üles ja hoiti ohutus kauguses, justnagu ta veel liigutaks. Üks proua, kes oli just ampsu suhu pistnud, ei saanud enam edasi mäluda, kuid ei tahtnud suutäit ka välja sülitada. Nii jäi ta tükiks ajaks hiirvaikselt istuma, suu pooleldi lahti. „Mis toimub?” taheti kõrvallauast teada. Täielik kaos ühesõnaga, mis lõppes sellega, et kokk tuli isiklikult kohale ja pidi selgitama, et see on tavaline pihv, ilma tõukudeta. Kuid päästa polnud suurt midagi. Järgi jäi palju söömata ja pooleldi söödud pihve. Ainult need, kes olid valinud mooritud liha, sõid silmnähtava naudinguga oma taldriku tühjaks. 33
„Mmm, mis maitsev moorpraad.” Meie majas ollakse harva nii härdameelsed, et jäetakse teistel silm peast torkamata, kui võimalus avaneb. Kokal oli pärast sööki Evertiga lühike jutuajamine. Too manas ette oma kõige süütuma näo. Hiljem tegin Evertile komplimendi: „No nii, sõber, sa oled jälle sina ise.”
Neljapäev, 29. jaanuar Väljasõit täna kell 17.00. Sõita on vaid jupike maad. Rohkem me ei tea. Kindluse mõttes jätan lõunasöögi suures osas vahele. Mulle meeldib süüa vähe, kuid naudinguga. Õnneks on mu maitsemeel veel suurepäraselt säilinud. Mõned eakaaslased ei tee enam soolakurgil ja maasikalgi vahet. Nii kaob ära üks naudingutest, mis pole tingimata vanusega seotud: maitsev toit ja hea joogipoolis. Lihtsalt hämmastav, et inimesed, kel pole enam suurt midagi peale hea söögi ja joogi nautimise jäänud, on nii vähevalivad ja ihnsad. Kuiv leib, odav šokolaad, õudne kohvilake, ülessoojendatud söök, purukuiv kook, hapu vein – kõik läheb loosi. Muidugi, sõda on üle elatud, aga pagan võtku, see on täiesti mõttetu koonerdamine. Kulutage oma raha muretult nende üksikute asjade peale, mida veel nautida saate – nii tahaksin ma neile hüüda. Vakumisu deviis raha suhtes kõlab nii: kuluta raha lahkelt, aga mitte mõttetult. Tagasi maitseteema juurde. Austraalias tehtud katsest nähtus, et katsealustele tundus valgest kruusist maitstud kohv mõrkjam kui sinisest kruusist, kuigi tegemist oli sama kohviga. Võibolla näib valges kruusis olev kohv tumedam ning see seostub rohkem mõrudusega.
34