Kuningate viimased päevad naidis by Apollo Raamatud

KOOSTAJA

PATRICE GUENIFFEY

Kuningate viimased päevad

PRANTSUSE KEELEST TÕLKINUD MARGOT ENDJÄRV

I. Karl Suur

KEISRI SURM JA LEGENDI SÜND Karl Suur, Aachen, 814

Georges MINOIS

asta 814. „Oma seitsmekümne esimesel eluaastal, oma valitsusaja neljakümne seitsmendal aastal, neljakümne kolmandal aastal pärast Itaalia alistamist ja neljateistkümnendal aastal pärast keisriks ja augustuseks kroonimist lahkus siitilmast isand keiser Karl, kes elas sel talvel Aachenis, 28. jaanuaril [814].” See on ainus „Kuninglikes annaalides” leiduv märge, kuiv nagu surmatunnistus, Karl Suure surma kohta. See lühike ja jahe teade viitab ometi ühele olulisele sündmusele Euroopa ajaloos, millest on möödunud tuhat kakssada aastat: kadus selle ajastu kõige suurem valitseja, Rooma keisririigi taasrajaja, tõeline elav legend, kes oli valitsenud sisuliselt ligi pool sajandit enam kui poole maailmajao üle. Tema surm tekitas määratu tühimiku, mida teadvustati täielikult alles järgnevatel aastatel, kui pettuti tema järeltulijates. Suverääni surm mõjutab tema võimu

I. Karl Suur

tõttu väga paljusid mehi ja naisi; ja kui see valitseja on Karl Suure mõõtu, siis lõhub see Euroopas valitsenud korra. Sel põhjusel kõneldi sündmusest peagi kahes paralleelses ja teineteisest sõltumatus erinevat tüüpi kirjatükis: kui inimese surmast, Karl Suure isikust, selle materiaalsete ja meditsiiniliste aspektidega ja kui valitseja surmast, ametlikust sündmusest, mis on märgitud heaks troonipärimiseks hädavajalike aktide jadasse. Karl Suure surmast rääkivad lood annavad ühest küljest edasi faktid nende banaalsuses ja bioloogilises brutaalsuses ja teisest küljest loovad valitseja ideaalse surma mudeli, mis annab õpetust järeltulevale põlvkonnale.

Privilegeeritud tunnistaja: Einhard Allikad on nii kauge aja kohta üllatavalt täpsed ja usaldusväärsed. Mõistagi on tegemist eelkõige Einhardi teosega „Vita Caroli” ehk „Karl Suure eluga”. See vaimulik, kes oli saanud hariduse Fulda kloostris, elas õukonnas juba alates 792. aastast ja kuulus keisri lähikondsete ringi; keiser kohtles teda sõbralikult ja usaldas talle diplomaatilisi ülesandeid: „Tema Majesteedi kõikide ministrite hulgas ei olnud praktiliselt ühtki teist isikut, kellega vägev ja tark valitseja meelsamini oma salajasi isiklikke asju oleks arutanud,” on kirjutanud Einhardi kohta Reichenau abt Walafrid Strabo 840. aasta paiku. Einhard oli seega pealtnägija, privilegeeritud allikas, kes viibis valitseja surma juures. Einhard on kirjutanud oma „Vita Caroli” sissejuhatuses: „Ma olen täiesti teadlik asjaolust, et ükski hing ei suuda kirjeldada neid sündmusi täpsemini kui mina, sest ma olin kohal, kui need toimusid, ja nagu on kombeks öelda, ma nägin neid oma ihusilmaga.” Lisaks on ta kirjutanud oma teose õige lühikest aega pärast Karl Suure surma, ajaloolaste arvates aastate 817 ja 829 vahel. Tervikuna võib teda usaldada sündmuste tõepärasuse osas, ehkki tal

I. Karl Suur

on kalduvus liialt laenata klassikalistelt ladina autoritelt nagu Cicero ja Quintilianus, vormis ja väljenduses, aga eriti Suetoniuse teosest „Kaheteistkümne keisri elu”, mis pakkusid talle eeskuju keiserliku eluloo kirjutamisel. Karl Suure surma ümbritsevates märkides on täheldatavad Augustuse surma elemendid, aga kuna need on hõlpsalt märgatavad, ei vähenda need kuidagi jutustuse autentsust. Teised allikad, mida ei maksa siiski eirata, pakuvad vähem huvi. „Annales regni Francorum”, mida 9. sajandist alates tuntakse nime all „Kuninglikud annaalid”, mis on kirja pandud õukonnas ja mis kirjeldavad aasta-aastalt 741. ja 829. aasta vaheliste valitsusaegade kronoloogilist kulgu, piirduvad meie teemaga seoses vaid kronoloogilise märkega. „Moissaci annaalid”, kus on kasutatud identifitseerimata allikat Põhja-Prantsusmaalt, on keisri surma osas veelgi napisõnalisemad, seda mainitakse ühel real, nagu oleks see vaid terve rea ettevalmistavate toimingute resultaat, toimingute, mille eesmärgiks oli tagada pärandi üleminek. Juba siit saab alguse tava kujutada valitseja surma ideaalsena, seda omadust rõhutavad kroonikakirjutajad, kes on jutustanud uue keisri, Ludwig Vaga valitsusajast: „Poeem Ludwig Vagast”, mille on loonud aastatel 826–827 keegi Ermoald Must, „Keiser Ludwigi elu”, Trieri abipiiskopi Thegani 835. aasta paiku loodud teos ja „Ludwig Vaga elu”, mille on kirjutanud veidi pärast 840. aastat autor, kelle ajaloolased on ristinud Astronoomiks, sest ta kiitles, et tunneb seda valdkonda, ja kes muide osutub üsna usaldusväärseks. Nende allikate põhjal võime me ühest küljest taastada Karl Suure surmaga seonduvad kuivad ja konkreetsed faktid, mõõduka usutavusega, ja teisest küljest näidata, kuidas juba lühikest aega pärast sündmust hakati seda idealiseerima väga ilmse poliitilise propaganda eesmärgil.

I. Karl Suur

Poolsada aastat kestnud valitsemisest kurnatud seitsmekümneaastane Kõigepealt faktid. Esimesed vananemissümptomid annavad endast märku umbes 810. aastal. Keiser on siis kuuekümne kaheksa aastane, mis on selle aja kohta väga kõrge vanus. Siiani on sellel üle 1,90 m pikkusel kolossil olnud raudne tervis. Väga sportlik, suurepärane ujuja, talle „meeldis vees harjutada iga kord, kui võimalus avanes,” on öelnud Einhard. Pool sajandit sõdu, jahilkäike, ujumist on teinud temast atleedi, kes lisaks eelnevale „pruukis mõõdukalt sööki ja jooki, eriti jooke, sest ta vihkas joobnud olekut”. Ent liigne küpse ulukiliha söömine – hoolimata arstide arvamusest –, mis põhjustab ränki podagrahooge, seab tema käimistele piirid. Kõndimine ja ratsutamine on raskendatud ja kuigi ta käib üürikestel hingetõmbehetkedel jätkuvalt jahil, sõidab ta ringi üha sagedamini laevaga (Reini, Maini, Moseli jõel) ja üha piiratumal alal: 809. aastast alates ei veeda ta Aachenis mitte ainult talve ja kevadet, vaid isegi suved, nagu on märgitud „Moissaci annaalides”. Viimane vana mehe suur väljasõit on inspekteerimisreis Põhjamere kallastele 811. aastal kontrollima viikingite vastu rajatud kaitseehitisi. Ja nagu alati, kui elatakse liiga kaua, tumestavad silmapiiri ka leinad: tema naine Liutgard sureb 800. aastal, nõuandja Alkuin 804. aastal, poeg Pippin, Itaalia kuningas, 810. aastal ja vanim poeg Karl Noorem 811. aastal. Kõik annaalid ja kroonikad märgivad ära seitsmekümnendates Karl Suure tüdimuse: ta „ei taha enam elada seda elu ja ta ei taha enam kanda seda krooni,” on öeldud kangelaslaulus „Ludwigi kroonimine”; Ermoald Musta meelest on ta „seniilseks muutunud”; Astronoom ütleb, et „surma lähenedes vaevasid teda sagedased ja ebaharilikud valud, nagu oleks surm andnud teada oma peatsest tulekust, saates need märgid teele nagu sõnumitoojad”; „ta jäi vanaduses kiiresti väetiks, tal oli raske kanda oma õnnetut laste kao-

I. Karl Suur

tuse koormat ja need asjad näitasid talle, et surm on väga lähedal”; „ta mõtiskles oma raugastumise ja kiire vananemise üle”; Thegani meelest „adus keiser, et tema surmapäev on lähenemas, sest ta oli juba väga vana”; Einhard, kes külastas keisrit praktiliselt iga päev, on märkinud, et „vanadus ja haigus rõhusid teda rängalt”. 813. aasta algul on Karl Suur väga jõuetu. Sellest hoolimata otsustab ta kevade hakul minna nagu igal aastal Ardennidesse jahile, aga ta hindab oma jõuvarusid üle: podagra murrab ta maha ja tal tuleb „voodisse heita”, ta naaseb Aachenisse „toibumise järel”, on kirjas „Kuninglikes annaalides”. Ta jääb Aachenisse terveks aastaks, kasutades kõbusamaid hetki, et käia nagu tavaliselt jahil „isegi vanadusest väetina”, nagu on kirjutanud Einhard, „aga ta ei lähe oma Aacheni lossist väga kaugele. Nii möödus terve sügis, novembri algul pöördus ta tagasi Aachenisse. Kui ta seal talve veetis, niitis teda jaanuaris maha kõrge palavik.” Thegani sõnul tõusis Karl Suurel palavik pärast suplust, milles ei ole midagi üllatavat: keset jaanuarikuud Ardennides soojast basseinist väljuda ei ole tõesti hea mõte, veel vähem seitsmekümne kahe aastaselt. Pleuriit on tagatud. Einhard jutustab lühidalt lõpust: „Nagu iga kord, kui tal oli palavik, sõi ta vähem, arvates, et saab ravida oma palavikku paastuga või vähemalt seda langetada. Siis tundis ta küljes valu, mida kreeklased nimetavad pleuriidiks. Ta jätkas paastumist, ainsaks toiduks vedelik, ja sedagi väga pikkade vaheaegade tagant. Kui ta oli seitse päeva voodis lamanud, võttis ta vastu püha armulauda ja suri kell üheksa hommikul, 28. jaanuaril, oma seitsmekümne teisel eluaastal ja valitsusaja neljakümne seitsmendal aastal.” Tahe valitseda keisririiki edasi teispoolsusest Sellised on faktid, banaalselt traagilised ja liialdusteta Einhardi poolt edasi antud: kurnatud, pleuriidihaige vana mehe

I. Karl Suur

surm. Aga kuna selle vana mehe nimi on Karl Suur, ei ole see mingi lihtlabane sündmus ning väga kiiresti põimivad annaali- ja kroonikakirjutajad selle ladusalt tekstidesse, millest hakatakse võtma eeskuju. Selles rekonstruktsioonis kujutatakse keisrit kui protsessi valitsejat, selle kontrollijat lõpuni välja. Ehkki surm on vältimatu, säilitab valitseja olukorra üle kontrolli, korraldades kristlasena surma lähenedes ära riigi-, pere- ja isiklikud asjad. Perspektiiv on ümber pööratud: surm ei tundu enam valitsejale peale sunnituna, see näib osana tema plaanist, tingimusel, et ta langetab kõik otsused eesmärgiga suunata sellest tulenevaid tagajärgi riigile, perele ja talle endale. Niimoodi soovib ta tuleviku üle kontrolli omada ka pärast oma surma. Just see kannustab keisrit looma korda riigiasjades ja eelkõige otsustama ära järeltulija küsimuse. Juba 806. aastal otsustab keiser testamendi mõõtu kapitulaariga Divisio regnorum – sellist mõistet kasutatakse „Kuninglikes annaalides” – jagada riigi oma kolme poja, Karli, Ludwigi ja Pippini vahel. Just mõte surmale paneb keisri, kes tunneb, et tema jõud on raugemas, kes saab ühe jahilkäigu ajal vigastada ja kelle kõrvalt kaovad üksteise järel sõbrad ja ustavad inimesed, kuuekümne nelja aastaselt sellist otsust langetama. Dokument tuletab meelde sureliku inimese saatust, seda, et „põlvkonnad liiguvad surma poole ja valmistavad ette teiste pärandi”; see on vihje „meie lahkumisele surelikust elust” ja tõigale, et me peame „maksma inimkonna saatuse võla”. Ometi näeb Karl Suur vastupidiselt asjade loomulikule kulule oma kaht poega suremas enne teda: Pippin sureb 810. aastal ja Karl 811. aastal. See muudab Divisio regnorum’i õigustühiseks ja septembris 813. aastal, neli kuud enne surma, kutsub keiser, „mõistes, et tema surmapäev läheneb”, nagu märgivad „Kuninglikud annaalid”, Aachenisse kokku suure rahvakoosoleku, mille ees ta kroonib oma poja Ludwigi „keisriks ja augustuseks”. Tegemist on võimu ettehaarava üleandmisega peatse surma eel: Karl Suur, on

I. Karl Suur

jutustanud Thegan, kutsus kokku „kogu sõjaväe, piiskopid, abtid, hertsogid, krahvid ja nende alamad”; ta palus neilt, „küsitledes neid kõiki, kõige kõrgematest kuni nendeni, kes asusid ametihierarhias madalamal positsioonil”, kas nad on nõus, et ta annab „oma nime”, nomen imperaatoris, edasi oma pojale. „Selle Karl Suure otsuse kiitsid kõik kohalviibijad vaimustusega heaks, sest see Jumalast tõuke saanud mõte oli riigi huvides,” on kirjutanud Einhard. Järgmisel pühapäeval, 11. septembril, toimus Aacheni lossikabelis kroonimine. Karl Suur manitses poega, tehes oma kõnes talle ettekirjutusi käitumise osas. Thegani edasi antud või väljamõeldud kõne sarnaneb vägagi sellise valitseja viimaste nõuannetega, keda kannustab tagant lähenev surm: Ludwig, ütleb ta, peab „armastama ja kartma kõigeväelist Jumalat, täitma kõiges tema käske, juhtima Issanda Kirikut ja kaitsma seda pahatahtlike isikute eest. Ta käsib pojal oma õdede ja nooremate vendadega [Karl Suure sohinaistest sündinud ebaseaduslike lastega], oma vennapoegade ja kõikide sugulastega alati kenasti käituda; ta käsib tal austada preestreid nagu oma isasid, armastada rahvast nagu oma poegi, sundida ülbeid ja kurje inimesi käima hingeõnnistuse teed, aidata kloostreid ja olla isa eest vaestele. Ta peab välja valima ustavad ametnikud, kes kardaksid Jumalat ja keelduksid keelatud kingitustest; ta ei tohi kedagi oma lugupidamisest ilma jätta õige põhjuseta ja peab käituma kõikides asjades laitmatult Jumala ja inimeste silmis”. Seejärel hüüdsid kokkutulnud uuele keisrile: „Vivat Imperator Ludovicus!” Järglus sel moel tagatud, võib vana keiser lavalt lahkuda, ta on jõudnud surmast ette. Kui siis poeg mõni päev hiljem Akvitaaniasse sõidab, on hüvastijätt tundeküllane, nagu jutustab Thegan, sest isa ja poeg teavad väga hästi, et nad ei kohtu enam: „Lahkumise eel süleledes ja emmates valasid nad armastuse pisaraid. Poeg sõitis Akvitaaniasse ning isand keiser hoolitses riigi ja oma nime au eest nagu sünnis.”

X. Henri IV

137

HENRI IV VIIMASED PÄEVAD 1610

Jean-Pierre BABELON

enri IV surm on Prantsusmaa ajaloos üks selliseid sündmusi, mis vapustas selle aja inimesi kõige enam ja talletus siis sajandite mällu. See mees ei olnud lihtsalt eelmise monarhi järeltulija, vaid oli võitnud võimu rusikajõul väga kehvades oludes ja oli suutnud end kehtestada oma elu hinnaga, oma energia ja läbinägelikkuse abil – vaatamata ilmsetele inimlikele nõrkustele. Tema jõhker tapmine hämmastas avalikkust, sest just olid väga vaevaliselt lõppenud mitukümmend aastat kestnud ususõjad. Samas võis Prantsusmaa end kindlalt tunda, sest nüüd olid võimul uus, Bourbonide dünastia noor kuningas ja regent. Otsekui ohtu tunnetades oli kuningas lasknud abikaasa kuningriigi regendiks õnnistada.

X. Henri IV

138

Kleve ja Jülichi afäär Õhkkond selle sündmuse, Kleve ja Jülichi äfääri toimudes oli ärev ning see erutas valitsejat ja tervet riiki. 1609. aasta algas ometi heade ennetega: tänu Prantsusmaa diplomaatide vahendusele oli Hispaania ja Madalmaade vahel sõlmitud kaheteistkümneks aastaks vaherahu, kuigi rahu Euroopas oli endiselt habras erinevate uskude ja võimsate valitsejate imperialismipüüete tõttu. Kleve Johann Wilhelmi surm 25. märtsil 1609 ohustab nõrka tasakaalu kõige hapramas geograafilises piirkonnas, Madalmaade ja Reinimaa vahele jääval alal. Vürstile olid kuulunud Kleve, Bergi ja Jülichi hertsogkonnad, Ravensbergi ja Marki krahvkonnad, Ravensteini senjöörivaldus, lühidalt, tõeline riik Reini, Maasi ja Ruhri vahel, ümber Kölni. Vürst oli katoliiklane, ent lastetu ja tema pärijad olid valdavalt reformeeritud usu vastu võtnud Saksa vürstid, sealhulgas Brandenburgi markkrahv ja Neuburgi pfaltskrahv, kellele võim neil aladel kuulus. Keiser Rudolf II ei lepi selle sündinud fakti ette seadmisega ja kutsub kokku kõik pretendendid. Hispaania ertshertsogipaar Brüsselis soovib, et hertsogkonnad antaks katoliiklasele. Pariisis mõtisklevad Henri IV, Sully ja riigisekretär Nicolas de Neufville de Villeroy, keda välisasjades väga kuulatakse, millise poliitika kasuks otsustada: võimalus on muuta Euroopa kaarti Prantsusmaa kasuks, kui liita riigiga osa vaidlusalustest territooriumidest. Kui siis keiser otsustab Hispaania ja selle ertshertsogipaari aplausi saatel anda vastulöögi, et säilitada võim Johann Wilhelmi pärandi üle ning okupeerib Jülichi linna ja tsitadelli, nende alade nurgakivi, löövad Prantsusmaa avalikkuse meeled lõkkele ja aadlikud kutsuvad üles alustama sõda. Henri IV kutsub kohe armee kokku ja teatab, et asub isiklikult armee etteotsa, vallutamaks keisri vägedelt kõnealused territooriumid tagasi.

X. Henri IV

139

Süütu mäng Sellele Euroopa poliitika tasakaaluküsimusele ja otsusele sekkuda sõjaliselt, mis on kuningat kindlasti tugevalt motiveerinud, lisandub otsus hoopis teistsugusest vallast, mis ei pääse kaasaegsete irooniast. Episoodi nimetatakse „süütuks mänguks”. Vanale habemikule, kes on armuasjades endiselt „käre”, ei ole meeltmööda tema viimase silmarõõmu Charlotte de Montmorency ärasõit. Maria de’ Medici korraldatud kuninganna ballil jaanuaris 1609 oli Henrile silma jäänud vana sõbra, konnetaabel Montmorency kaunis tütar Charlotte, kes pole veel viisteistki täis. See uus kirg rabab kuninga jalust maha. Ta mõtleb ainult Charlotte’ile ja kui tehakse juttu plaanist naita neiu lõbusa Bassompierre’iga, hakkab monarh mässama. Et tüdruk tuleb nagunii mehele panna, siis võib talle samahästi anda ka vastiku, sünge ja saamatu abikaasa, kuninga nõo Condé printsi Henri. Ja et tegemist on esimese kuninglikku verd printsiga, siis kuidas saaks neiu sellest keelduda? Noor prints põtkib väheke vastu, tajudes olukorra ohtlikkust, aga nõustub viimaks ja pulmad toimuvad 17. mail 1609 Chantillys. Sellest hoolimata saadab Henri kaunile Charlotte’ile jätkuvalt armastuskirju, mis on inspireeritud 1607. aastal avaldatud kuulsa Honoré d’Urfé romaani „Astrée” galantsustest. Selles õhustikus, mis muutub kirglikumaks iga järgmise õukonnaballiga, otsustab Condé reageerida. Novembri lõpul sõidab ta, võtnud kaasa ka printsessi, salaja põhja poole ja jõuab paar päeva hiljem Brüsselisse, kus ertshertsogipaar, kes tema abikaasa kohe avasüli vastu võtab, kõhkleb mõnda aega, murest poliitiliste tagasilöökide pärast, kas prints ametlikult vastu võtta. Prantsusmaal on kuningas raevus: prints Condé ei oleks tohtinud lahkuda Prantsusmaalt kuninga nõusolekuta, lisaks tuleb kiiresti saavutada kauni Charlotte’i naasmine.

XV. Napoleon I

209

SAINT HELENA SAAR 5. mai 1821, kell 17.49

Thierry LENTZ

uured sõdijad ei sure kaugeltki kõik lahingus. Napoleon oleks seda tõenäoliselt tahtnud. Tema enda tunnistuse kohaselt oli ta oma karjääri lõpul otsinud vähemalt kahel korral lahinguväljal surma: 1814. aastal Prantsusmaal Arcissur-Aube’is („Ma tegin kõik, et Arcis’s surra,” ütles ta ühel päeval) ja 18. juunil 1815 Waterloos, kust tema ohvitserid pidid ta peaaegu jõuga minema vedama, sest ta ihkas viskuda „tulisesse ja süngesse” võitlusse mees mehe vastu (V. Hugo). Ühel päeval olevat ta öelnud palee õuemarssalile Durocile, et talle meeldiks samasugune lõpp, nagu oli Bayard’il või Turenne’il, ja lisanud samas, et ta kardab surra voodis „nagu õnnetu idioot”. Ta heitis tõesti hinge sõdurikoikus. Tema surmaheitlusest ja lõpust kujunes legend. Juba tema surm ise on nagu legend, rääkimata pseudosaladustest selle ümber. Napoleon ei teinud mitte oma viimast hingetõmmet, vaid „kõige vägevama elutõmbe”, mis iial inimsavi on hingesta-

XV. Napoleon I

210

nud (Chateaubriand). Ta suri Saint Helena saarel, Aafrika ja Ameerika vahel, saarel, mille kohta Fanny Bertrand on öelnud, et „selle on kurat kahe maailma vahele sittunud”. Selles tillukeses märtrimajas, naeruväärses hurtsikus, kus keiser oli elanud viis aastat ja kus ta kustus valudes, ümber viimased kaaslased: kindralid Montholon ja Bertrand, viimase abikaasa ja nende lapsed, toapoiss Marchand, arhivaar ja (vale) mamelukk Ali, mõned teenijad. See hale surm oli tegelikult kõuekärgatus ja signaal kuldse legendi tekkest, kalju külge aheldatud kaasaja Prometheusest. „Mõelda, et inglased saatsid Napoleoni Saint Helena saarele selleks, et nad temast enam midagi ei kuuleks,” naljatas ühel päeval (pooleldi) ajaloolane Jacques Jourquin. Kannatuste rada Kuigi Napoleon ei olnud 1815. aasta oktoobri keskpaigas Saint Helena saarele jõudes haige mees, ei olnud ka ta täiesti terve. Olgu selle põhjuseks pikk, kolm kuud väldanud reis Inglise laevade Bellerophon ja Northumberland pardal. Kolm kuud keris ta ikka ja jälle mõtteis oma kaotusi, muretses oma elukäigu pärast, mängis Waterloo uuesti paberil läbi ja kurtis kurja saatust. Mehele, kes oli lakkamatult töötanud ja ringi liikunud, kes oli elanud vabas õhus ja veetnud päevad hobuse seljas, ei mõjunud kindlasti turgutavalt, ei meeleolule ega tervisele, see tegevusetus laeval ega see, mis teda Saint Helena saarel ees ootas. Pagulus Helena saarel oli tegelikult aeglane allakäik, peaaegu kolgatatee. Ta oli oma maapaoga leppinud alles siis, kui Aacheni kongress (1818) oli otsustanud keelata tal Euroopas elada, ja oli usaldanud ühele kaaslasele: „Kui Kristus ei oleks ristil surnud, ei oleks ta Jumal.” Tema varasemad haiguslood on hästi teada … ajaloolastele, sest neid varjati – nagu tavaliselt – kaasaegsete eest.

XV. Napoleon I

211

Nad nägid teda galopeerimas, hüplemas, töötamas päeval ja ööl ega teadnud vähimatki sellest, et Napoleoni kimbutasid arvukad patoloogiad, millest mõned ei olnud tühised. Enam-vähem kindel on, et ta põdes malaariat, sporaadilist dermatoosi, mis oli koondunud ühele jalale ja mille tõttu ta kratsis end vahel verele, ja nagu iga ratsanik, oli ta oma lõputu ratsutamisega hankinud endale valulikud hemorroidid. Kaks tunnistajat, Talleyrand ja näitlejanna Mlle George, on kinnitanud koguni, et olid tunnistajaks millelegi, mis sarnanesid langetõvehooga. Veel enam tegi murelikuks diagnoositud düsuuria1, mistõttu oli urineerimine valulik ja häiritud ning mille tõttu ta muutus nagu juhmiks, teinekord keset lahingumöllu. Mitmed tunnistajad kinnitavad, et Impeeriumi pöördepunktis, pärast 1810. aastat, muutus tema välimus niivõrd, et üks külaline, kes oli oodanud ilmselt kohtumist kindral Bonaparte’i küpse versiooniga, kirjeldas teda sõnadega „kollane, rasvunud, paistes”, lisades: „Ma ootasin jumalat, ma kohtasin tüsedat meest.” Toapoisid lasksid pidevalt tema rõivaid järele. Napoleoni tervise üldine halvenemine torkas veel rohkem silma Venemaa-sõjakäigu ajal. Moskva lahingu ajal vahtis ta jõrmi pilguga, võimetu reageerima, samas kui 200 000 meest tema jalge ees taplesid. Memuaarides kirjeldatu põhjal oli ta palavikus, hirmul, teda piinas lakkamatu kuiv köha, tal oli raske hingata, pulss oli ebaregulaarne, jalad ja pahkluud turses. Mis puutub alakehasse, kust see fataalne haigus algas, siis see oli tal kogu aeg tundlik, paremas küljes tuikas alatasa kergelt, mõnikord kaasnes sellega nähtus, mida nimetatakse „maokrampideks”. Napoleon oli Saint Helena saarele jõudes neljakümne kuue aastane. Longwoodi, tuulist platood, kuhu inglased ta elama panid, iseloomustasid alaline niiskus ja kiire temperatuuride vaheldumine. Vangistuse algul vaevasid Napoleoni vaid 1 Valulik urineerimine (tlk).

212

XV. Napoleon I

külmetushaigused ja seedetraktihäired. Ühtäkki oli mees, keda Barrès on nimetanud „energiaprofessoriks”, hakanud töökabinetile eelistama oma tuba või vannituba (ta veetis tunde kuumas vannivees). Ta oli masendunud ja masendus veel enam pärast seda, kui halastamatu kuberner-vangivalvur Sir Hudson Lowe tema seltsilise Emmanuel de Las Cases’i saarelt minema saatis. Edasine oli juba vältimatu. Memuaaride autorite tähelepanekute kohaselt hakkas tema tervis halvenema 1816. aasta suvel, lisandusid valud paremas küljes, jalgade ja pahkluude paistetus, koolikud. Iirimaalt pärit doktor Barry O’Meara, kes oli Napoleoni juurde saadetud, muutus murelikuks ja teavitas sellest kuberneri. Arst diagnoosis 1817. aasta oktoobris hepatiidi. Veendunud, et vang etendab komöödiat, et saada tagasi Euroopasse, keeldus Lowe seda uskumast ja täitis sõgedalt karme korraldusi, mida jagas talle Londonist minister lord Bathurst. Lowe nõudis vastuekspertiisi, millest Napoleon keeldus. Lowe’ „poliitilised” arutelud vangistatu maksast lükkasid igal juhul edasi tõsise ravi. Hullem oli see, et oma kaasmaalase liigsest prantsusesõbralikkusest ärritatud Lowe otsustas 1818. aasta juulis O’Meara Saint Helena saarelt minema saata. Keiser jäi seega enam kui aastaks ilma arstita. Tõesti, ta keeldus inglaste pakutud ravimisest ja eelistas oodata mõnda praktiseerivat tohtrit, kelle tema Rooma pagenud perekond oli välja valinud. 21. septembril 1819 teatati François Antommarchi saabumisest. Nimetatud meditsiinidoktori pädevuse on keiser ja hiljem ka ajaloolased kahtluse alla seadnud. Doktor vaatas otsekohe patsiendi põhjalikult läbi. Ta kinnitas hepatiidi põdemist ning kirjutas ette eluviisi muudatuse ja veidike füüsilist tegevust. Tema soovitusi võeti kuulda ja patsient, kes kõpitses aias ja elas korrapärasemat elu, unustas ajutiselt oma hädad. Ta käis isegi 1820. aasta aprillis ja mais ratsutamas. See remissioon lõppes järsult juulis. Napoleoni tervis halvenes taas. Ta ei väljunud praktiliselt enam üldse toast

XV. Napoleon I

213

ja viibis enamiku ajast letargias. Eksiilikaaslaste kirjelduse järgi olid tal sel ajal mustad rõngad silmade ümber ja jume rohekas. 4. oktoobril 1820 käib ta viimast korda pikemalt ratsutamas, aga kurnatuse tõttu tuleb tal tagasitee hoburakendis lõpetada. Novembrist alates vaevavad teda ägedad „soolehädad”. Ta magab kaksteist kuni viisteist tundi päevas. Viimane faas 1821. aasta jaanuari algul Napoleoni seisund natuke paranes, aga edasi läks tema tervis ainult allamäge, haigestumised, oksendamised, valud vaheldusid põgusate helgemate hetkedega. Napoleon, kel oli viimases lõpus vaid paar selget tunnikest päevas, talus vapralt oma hädasid ning oli oma lähikondsetega alati kannatlik. Ta lubas end läbi vaadata isegi inglise arstil Arnottil, kes määras uue ravi. Selle tulemusel tema tervis lühiajaliselt paranes, mis tõi endaga kaasa Antommarchi põlu alla sattumise; teda võeti nüüd väga tõrksalt vastu. Haiguse ägenemine lähendas kaht meest siiski. Napoleon mäletas, et prantslane oli lahanguarst, ja andis talle korralduse teha tema autopsia: kui selle käigus peaks selguma, et ta suri samasse tõppe kui tema isa (maovähk), siis tuleks sellest ta poega teavitada. 11. aprillist alates suutis keiser end nii palju kokku võtta, et dikteerida Montholonile oma testament ja kirjutada see ümber: „Ma suren apostliku rooma kiriku katoliiklasena, nagu ma siia ilma sündisin üle viiekümne aasta tagasi […]. Ma tahan, et minu põrm puhkaks Seine’i kallastel, prantsuse rahva keskel, keda ma väga armastasin […]. Mu surm on enneaegne, mu tapsid inglise oligarhia ja selle palgamõrvar […].” Ta jagas oma viimaste vanade kaaslaste vahel ära märkimisväärse pärandi ja andis testamenditäitjatele korralduse anda tema relvad ja olulisemad mälestusesemed üle ta pojale, „kui ta [saab] kuusteist”. Napoleon all

XV. Napoleon I

214

kirjastas dokumendi 15. aprillil. Sel ööl oli ta niivõrd nõrk, et Antommarchi arvas juba, et ta heidab tema käte vahel hinge. Häire oli tõsine, aga kuni 27. aprillini, kasutades ära väheseid hingetõmbehetki, kirjutas ja dikteeris Napoleon hulga koditsille. Ta leidis endas isegi jõudu Montholoni juuresolekul naljatleda: „No nii! Mu poeg, oleks ju kahju mitte surra, kui asjad on nii hästi ära korraldatud.” Haige higi voolas niredena, nii et mõnel päeval tuli tal isegi seitse korda riideid vahetada. Ja juba järgmisel hetkel ta lõdises. Ta luksus pidevalt. Ilmnesid deliiriuminähud, mis arenesid crescendo. Ta rääkis väga pikalt abee Vignaliga, kes oli tulnud saarele samal ajal Antommachiga, et leppida temaga kokku viimse võidmise küsimuses ja anda talle juhised matusetalituseks. Ta informeeris õuemarssal Bertrand’i, et ta eelistaks olla maetud Pariisi, aga kui see ei ole võimalik, siis saarele Rhôhe’i ja Saône’i ühinemiskohal või siis Ajaccio katedraali. Ta lisas, et kui Lowe’ korraldus on matta ta Saint Helena saarele, siis tahaks ta puhata uhtoru põhjas, mida rahvasuu kutsus „kuradi punšiklaasiks”, Geraaniumi-nimelise oru põhjas, allika lähedal, kust talle käidi iga päev kaht pudelit vett toomas. Surmaheitlus 3. mai pärastlõunal sai surija Vignalilt viimse võidmise. Agoonia algas ööl vastu 5. maid, tema juures viibisid kõik kaaslased, ohvitserid, vaimulikud, arst ja teenijad. Kõige parem on lasta siin kõnelda Bertrand’il, kes kirjutas iga päev kaustikusse üles paguluses juhtunu. „Südaööst kella üheni [5. mail], pidev luksumine, aga tugevam. Kella ühest kella kolmeni jõi ta tihti. Ta tõstis alguses käe üles ja keeras siis pea ära, kui ta enam juua ei tahtnud. Kell kolm oli luksumine väga tugev; värinad, mis näisid tulevat kaugelt.”