1.
1934
MUSÉUM NATIONAL D’HISTOIRE NATURELLE
Marie-Laure LeBlanc on Pariisis elav pikka kasvu ja tedretähniline kuueaastane kiiresti halveneva silmanägemisega tüdruk, kui isa saadab ta lastele mõeldud ekskursioonile muuseumis, kus ta ise töötab. Giidiks on vana küürakas valvur, kes pole õieti lapsest pikem. Mees kopsib laste tähelepanu äratamiseks kepiotsaga vastu põrandat ja juhatab siis tosina hoolealuseid läbi aedade galeriidesse. Lapsed vaatavad, kuidas tehnikud plokivinnadega dinosauruse kivistunud reieluud tõstavad. Nad näevad väikeses kambris kaelkirjakutopist, mille seljalt on nahk laiguti maha kulunud, ning piiluvad topisetegija sahtlitesse, mis on täis sulgi, küüniseid ja klaasist silmamune. Nad lappavad kahesaja-aastase herbaariumi lehti, millele on kinnitatud orhideed, karikakrad ja ürdid. Lõpuks ronivad nad kuusteist trepiastet üles mineraloogiagaleriisse. Giid näitab neile Brasiilia ahhaati, lillasid ametüste ja pjedestaalil seisvat meteoriiti, mille mees väidab olevat sama vana kui päikesesüsteem. Siis juhatab ta nad hanerivis kahest käänulisest trepist alla ja mööda mitut koridori, kuni seisatab rauast ukse ees, millel on üksainus lukuauk. „Ringkäigu lõpp,” teatab ta. „Aga mis selle ukse taga on?” küsib üks tüdruk. „Selle ukse taga on teine lukus uks, ainult natuke väiksem.” „Ja mis selle taga on?” „Kolmas lukus uks, veel väiksem.” „Mis tolle taga on?” „Neljas ja viies uks ja nii edasi ja edasi, kuni jõuad kolmeteistkümnendani, väikese lukus ukseni, mis on vaevu kingasuurune.” 20
Lapsed naalduvad ettepoole. „Ja edasi?” „Kolmeteistkümnenda ukse taga,” giid teeb oma võimatult kortsus käega laia viipe, „on Leekide Meri.” Segadus. Nihelemine. „Kuulge nüüd! Te pole siis kunagi Leekide Merest kuulnud?” Lapsed raputavad pead. Marie-Laure kissitab üles lae all meetriste vahedega rippuvate katmata elektripirnide poole, tema silmale keerleb neist igaühe ümber vikerkaarevärviline sõõr. Giid riputab kepi randmele ja hõõrub käsi kokku. „See on pikk jutt. Kas te tahate pikka juttu kuulda?” Lapsed noogutavad. Mees köhatab. „Sajandeid tagasi korjas üks prints paigas, mida me nüüd kutsume Borneoks, kuivanud jõesängist üles ühe sinise kivi, sest pidas seda ilusaks. Ent tagasiteel paleesse ründasid printsi neli ratsanikku ja suskasid talle noa südamesse.” „Suskasid südamesse?” „Kas see on tõsi?” „Tss,” teeb üks poiss. „Röövlid varastasid tema sõrmused, tema hobuse – kõik. Aga et ta oli väikese sinise kivi kõvasti pihku pigistanud, ei avastanud nood seda. Ja sureval printsil õnnestus koju roomata. Siis lebas ta kümme päeva teadvuseta. Kümnendal päeval tõusis ta oma põetajate suureks hämmelduseks istuli, avas peo ja seal see kivi oligi. Sultani tohtrid ütlesid, et see oli ime, et prints poleks tohtinud nii koletust haavast üldse paraneda. Põetajad ütlesid, et kivil on ilmselt tervendav võime. Sultani juveliirid ütlesid veel midagi, nad ütlesid, et see kivi on kõige suurem looduslik teemant, mida eales nähtud. Nende kõige andekamal meistril kulus kivi lihvimiseks kaheksakümmend päeva ja kui ta valmis sai, oli kivi erksinine, sinine nagu troopilised mered, aga selle südames oli tibake punast, just nagu veetilga sisse kätketud leek. Sultan laskis teemandi printsi krooni külge kinnitada ja räägiti, et kui noor prints oma troonil istus ja päike talle peale paistis, muutus ta nii silmipimestavaks, et külalised ei suutnud tema kogu valgusest üldse eristada.” „Kas te olete kindel, et see on ikka tõsi?” küsib üks tüdruk. „Tss,” teeb poiss. „Kivi hakati nimetama Leekide Mereks. Osa inimesi uskus, et prints on jumalus, et kuni kivi on tema käes, ei ole võimalik teda tappa. Aga siis hakkas juhtuma imelikke asju: mida kauem prints oma krooni kan-
21
dis, seda suurem ebaõnn teda saatis. Kuu ajaga kaotas ta kaks venda, üks uppus, teist hammustas madu. Poole aasta pärast viis haigus hauda tema isa. Mis veelgi hullem, sultani luurajad andsid teada, et idakaarde koguneb suur sõjavägi. Prints kutsus kokku oma isa nõunikud. Kõik ütlesid, et neil tuleb sõjaks valmistuda – kõik peale ühe preestri, kes ütles, et oli näinud üht unenägu. Selles unenäos rääkis Maajumalanna talle, et oli valmistanud Leekide Mere kingituseks oma armsamale, Merejumalale, ning tahtis kalliskivi jõevoogudes temale saata. Aga kui jõgi ära kuivas ja prints kivi üles korjas, sai jumalanna maruvihaseks. Ta needis ära nii kivi kui ka selle, kelle käes see on.” Kõik lapsed naalduvad ettepoole, Marie-Laure nende hulgas. „Needus oli järgmine: kivi omanik elab igavesti, aga kuni kivi on tema käes, tabavad lõputud õnnetused kõiki neid, kes talle kallid.” „Elab igavesti?” „Aga kui kivi omanik teemandi merre viskab ja selle nõnda õiguspärasele saajale tagastab, võtab jumalanna oma needuse tagasi. Niisiis mõtles prints, nüüdne sultan, kolm päeva ja ööd ning otsustas lõpuks kivi endale jätta. See oli tema elu päästnud ja ta uskus, et kivi muudab ta hävitamatuks. Ta laskis preestril keele välja lõigata.” „Aia,” ütleb kõige noorem poiss. „Ränk viga,” ütleb kõige pikem tüdruk. „Sissetungijad tulidki,” räägib valvur, „ja hävitasid palee ning tapsid kõik, keda vähegi leidsid, ja printsi ei nähtud enam kunagi ning kakssada aastat ei olnud Leekide Merest enam midagi kuulda. Mõne arvates lõigati kivi paljudeks väiksemateks kivideks, teised aga rääkisid, et prints kannab kivi ikka veel, et ta on Jaapanis või Pärsias, et temast on saanud alandlik talupoeg ja et ta ei paista üldse vananevat. Ja nii vajus kivi unustuse hõlma. Kuni päevani, mil prantslasest teemandikaupmees nägi Indias Golconda kaevandusi külastades tohutu suurt tilgakujulist teemanti. Sada kolmkümmend kolm karaati, peaaegu ideaalse läbipaistvusega, sama suur kui tuvimuna, kirjutas mees, ja sinine nagu meri, ent südames punase lõõmaga. Ta valmistas kivist koopia ja saatis selle kalliskivihullule Lorraine’i hertsogile, hoiatades teda, et kivi kohta liiguvad kuuldused needusest. Aga hertsog tahtis seda teemanti iga hinna eest. Nii tõigi kaupmees selle Euroopasse ning hertsog laskis selle oma jalutuskepi nupu külge kinnitada ja kandis seda kõikjal kaasas.” „Oi-oi.”
22
„Kuu ajaga haigestus hertsoginna kurguhaigusesse, kaks nende lemmikteenrit kukkusid katuselt alla ja murdsid kaela, siis sai hertsogi ainus poeg ratsutamisõnnetusel surma. Ehkki kõik rääkisid, et hertsog ise pole veel kunagi nii hea välja näinud, kartis mees nüüd kodust väljuda või külalisi vastu võtta. Lõpuks oli ta nii veendunud, et seesama kivi oligi neetud Leekide Meri, et palus kuningal selle muuseumi luku taha panna, tingimusel, et seda hoitakse sügaval just selleks otstarbeks ehitatud võlvkambris, mida ei avata enne, kui möödunud on kakssada aastat.” „Ja ...?” „Ja tänaseks on sellest möödunud sada üheksakümmend kuus aastat.” Kõik lapsed on veidi aega vait. Paljud neist arvutavad sõrmede peal. Siis tõstavad nad nagu üks mees käed. „Kas me võiksime seda näha?” „Ei.” „Isegi mitte esimest ust avada?” „Ei.” „Kas teie olete seda näinud?” „Ei ole.” „Aga kuidas te siis teate, et see tõesti seal on?” „Seda lugu tuleb uskuda.” „Kui palju see kivi väärt on, monsieur? Kas selle eest saaks osta Eiffeli torni?” „Sedavõrd suure ja haruldase teemandi eest saaks tõenäoliselt osta koguni viis Eiffeli torni.” Ahhetused. „Kas kõik need uksed on selleks, et vargad sisse ei pääseks?” „Võib-olla,” ütleb giid silma pilgutades, „on need hoopis selleks, et needus välja ei pääseks.” Lapsed jäävad vait. Kaks või kolm taganevad sammu võrra. Marie-Laure võtab prillid eest ja maailm kaotab kuju. „Aga miks,” küsib ta, „ei võiks seda teemanti võtta ja lihtsalt merre visata?” Valvur vaatab talle otsa. Teised lapsed vaatavad talle otsa. „Millal sa viimati nägid,” pärib üks vanematest poistest, „et keegi oleks viis Eiffeli torni merre visanud?” Kõlab naer. Marie-Laure kortsutab kulmu. See on ainult rauduks messingist lukuauguga.
23
Ringkäik lõpeb, lapsed lähevad laiali ja Marie-Laure naaseb jälle isa juurde suurde galeriisse. Isa sätib tal prillid ninal otseks ja nopib ta juustest lehekese. „Kas sul oli lõbus, ma chérie?” Väike pruun varblane tuhiseb laetalade juurest alla ja maandub tüdruku ees põrandale. Marie-Laure sirutab avatud peopesa linnu poole. Varblane kallutab pea viltu ja mõtleb järele, siis lendab ta tiibade lehvides minema. Kuu aega hiljem on Marie-Laure pime. ZOLLVEREIN
Werner Pfennig kasvab üles Pariisist ligi viiesaja kilomeetri kaugusel, kohas nimega Zollverein, Saksamaal Esseni lähistel asuvas kuueteistkümne ruutkilomeetri suuruses söekaevanduskompleksis. See siin on terasemaa, antratsiidimaa, üleni auke täis paik. Suured korstnad suitsevad, vedurid rühivad mööda kõrgendatud relsse edasi-tagasi ja lehetud puud seisavad räbukuhjade otsas nagu allmaailmast välja tunginud kondised käed. Werner ja tema noorem õde Jutta kasvavad üles lastekodus, Victoria strassel asuvas kahekorruselises klinkertellistest orbudekodus, mille ruumid kajavad haigete laste köhast ja vastsündinute nutust ning kus seisvad päevinäinud kohvrid sisaldavad manala teele läinud vanemate viimast vara: lapikleidid, kunagi pulmadeks saadud ja nüüdseks plekiliseks muutunud noad-kahvlid, luitunud ambrotüüpülesvõtted isadest, kes kaevandustesse jäidki. Werneri lapsepõlve algusaastad kannavad endal näljapitserit. Mehed kaklevad Zollvereini väravate taga töökohtade pärast, kanamunade eest küsitakse kaks miljonit riigimarka tükist ja reumapalavik luurab lastekodus nagu hunt. Võid ega liha ei ole, puuviljad on vaid mälestus. Mõnel õhtul kõige hullemate kuude ajal pole lastekodu juhatajal oma tosinale hoolealusele pakkuda muud kui sinepipulbrist ja veest küpsetatud käkke. Aga seitsmeaastane paistab sellest hoolimata pinnal püsivat. Ta on pisikest kasvu, ta kõrvad hoiavad harali ja ta räägib heledal armsal häälel, tema juuste valevust nähes jäävad inimesed seisma. Lumivalged, piimjad, kriitjad. Värv, mis tähistab värvi puudumist. Igal hommikul seob ta kingapaelad kinni, pistab külma kaitseks ajalehe palituhõlma alla ja läheb maailma avastama. Ta püüab lumehelbeid, konnakulleseid ja talveunes konni, meelitab leiva välja pagaritelt, kel pole midagi müüa, tihtipeale saabub ta 24
kööki, kaasas piim väikelaste jaoks. Ta valmistab ka asju: paberkarpe, rohmakaid kahetiivalisi lennukeid ja töötavate aerudega mängupaate. Iga paari päeva tagant jahmatab ta juhatajat mõne küsimusega, millele too vastata ei oska: „Miks me luksume, Frau Elena?” Või: „Kui kuu on nii suur, Frau Elena, siis miks see nii väike paistab?” Või: „Frau Elena, kas mesilane teab, et saab surma, kui kedagi nõelab?” Frau Elena on Elsassist pärit protestantlik nunn, kes armastab lapsi rohkem kui järelevalvajatööd. Ta laulab kriiskaval falsetil Prantsuse rahvalaule, tunneb nõrkust šerri vastu ja jääb sageli püstijalu magama. Mõnel õhtul lubab ta lastel kauem üleval olla ja jutustab neile prantsuse keeles lugusid oma mägede rüpes möödunud tüdrukupõlvest, katuseid katnud pea kahemeetristest lumemütsidest, heerolditest, pakase käes auravatest jõgedest ja härmatisekattega viinamarjaistandustest: tõeline jõulumuinasjutu-maailm. „Kas kurdid kuulevad oma südamelööke, Frau Elena?” „Miks liim pudeliseintele kinni ei jää, Frau Elena?” Naine naerab. Ta sasib Werneri juukseid ja sosistab: „Kindlasti öeldakse, et sa oled liiga väike, Werner, et sa oled pärit kuskilt pärapõrgust, et sul pole põhjust suurelt unistada. Aga mina usun sinusse. Minu arvates teed sa veel midagi suurt.” Siis saadab ta poisi väikesesse koikusse, mille too on endale pööningukorrusel nõudnud ja mis on magamistoa akna alla lükatud. Mõnikord joonistab poiss koos Juttaga. Õde hiilib Werneri voodisse, nad lamavad mõlemad kõhuli ja üksainuke pliiats käib kordamööda käest kätte. Jutta, kes on küll kaks aastat noorem, on andekam. Kõige rohkem armastab ta joonistada Pariisi, linna, mida ta on näinud üheainsa foto peal ühe Frau Elena romaani tagakaanel: mansardkatused, udused kortermajad, kauge torni raudsõrestik. Jutta joonistab väänduvaid valgeid pilvelõhkujaid, keerulisi sildu ja jõe ääres seisvaid inimsummi. Vahetevahel pärast koolitunde veab Werner oma õde minema visatud varuosadest kokku pandud vankris läbi kaevanduslinnaku. Nad logistavad mööda pikki kruusateid, mööduvad kaevurihüttidest, prügitünnides lõõmavatest lõketest ja tööta kaevuritest, kes päev otsa tagurpidi pööratud kastide otsas istuvad, ise liikumatud nagu raidkujud. Üks ratas tuleb pidevalt alt ning Werner kükitab kannatlikult selle kõrval ja krutib poldid uuesti kinni. Kõikjal nende ümber liiguvad teise vahetuse töölised lohisevail sammel laohoonetesse, sellal kui esimene vahetus jalgu järele vedades koju läheb, kühmus, näljased, ninad sinised ja näod kiivri all nagu mus-
25
tad kolbad. „Tere,” säutsub Werner, „tere päevast!”, aga kaevurid luukavad harilikult vastuseta mööda, ilma et teda õieti näeksidki, pilgud poril, Saksamaa majanduslik kokkuvarisemine nende kohal rippumas nagu kivipurusti sünge geomeetriline korrapära. Werner ja Jutta sobravad läikivmustades söetolmuhunnikutes. Nad ronivad roostetavate masinamägede otsa, nopivad põldmurakapõõsastest marju ja aasadelt karikakraid. Mõnikord õnnestub neil leida prügikastidest kartulikoori või porgandipealseid, teistel õhtupoolikutel koguvad nad joonistuspaberit või vanu hambapastatuube, millesse jäänud viimased pastariismed saab välja pigistada ja kriidiks kuivatada. Vahetevahel veab Werner Jutta koguni nii kaugele kui üheksanda kaevanduse, kõige suurema kaevanduse sissekäiguni, kust kostab lakkamatut müra ja kust kumav valgus meenutab gaasipliidituld, kus seisab kummargil viiekorruselise maja kõrgune söetõstuk, kus kaablid õõtsuvad, vasarad taovad, mehed hüüavad – terve kaarditäis voldilist ja lainelist tööstusmaastikku, mis sirutub igas ilmakaares kaugusse ja kus kaevurid väljuvad laohoonetest, lõunaämbrid käes, ja liiguvad tõstukisuu poole nagu valguse lõksu sattunud putukad. „Seal all,” sosistab Werner õele. „Seal isa surma saigi.” Ööpimeduse saabudes veab Werner väikese Jutta sõnagi lausumata läbi Zollvereini lähestikku asuvate kantide, kaks lumivalgete juustega last sel nõgisel maapõhjal, tarimas oma kasinaid aardeid majja aadressiga Victoriastrasse kolm, kus Frau Elena söeahju vahib ja väsinud häälel prantsuskeelset unelaulu laulab, üks mudilane teda põllepaeltest sikutamas, sellal kui teine ta süles üürgab. VÕTMELAUD
Kaasasündinud hallkae. Kahepoolne. Ravimatu. „Kas sa seda näed?” küsivad arstid. „Kas sa seda näed?” Marie-Laure ei näe terve oma elu enam midagi. Paigad, mis olid talle kunagi tuttavad – neljatoaline korter, kus ta koos isaga elab, too väike puudest ääristatud väljak nende tänava lõpus – on muutunud labürintideks, milles varitseb hulgaliselt ohte. Sahtlid pole seal, kus peaksid olema. Tualetipott on põhjatu süvik. Veeklaas on kas liiga lähedal või liiga kaugel, tema sõrmed on liiga suured, kogu aeg liiga suured. Mis on pimedus? Seal, kus peaks olema sein, ei leia tema sõrmed midagi. Seal, kus ei tohiks midagi olla, kopsab lauajalg talle vastu säärt. 26
2.
8. august 1944
SAINT-MALO
Uksed lendavad piitadelt, tellised muutuvad pulbriks, taevasse kõrguvad suured paisuvad graniidi-, kipsi- ja mullapilved. Kõik kaksteist pommitajat on juba ringi pööranud, ülespoole tõusnud ja kõrgel La Manche’i kohal ümber formeerunud veel enne, kui õhku paiskunud katusekivid on jõudnud alla tänavatele langeda. Leegid nilpsavad mööda seinu üles. Pargitud autod võtavad tuld samuti nagu kardinad, lambivarjud, diivanid, madratsid ja suurem osa avaliku raamatukogu kahekümnest tuhandest köitest. Tulekeeled valguvad kokku ja õõtsuvad, voogavad tõusulainena mööda kindlusemüüre üles, laksuvad kõrvaltänavatele, üle katuste, läbi parkla. Tolmu kannul tuleb suits, suitsu kannul tuhk. Ajalehekiosk kerkib lõkendades õhku. Linna keldritest ja krüptidest läkitavad malouiinid taeva poole palveid: Issand Jumal, kaitse seda linna ja selle rahvast, sinu nimel, ära vaata meist mööda, aamen. Vanad mehed pigistavad pihku tormilaternaid, lapsed kriiskavad, koerad uluvad. Silmapilk ja ridamisi seisvate majade neljasaja-aastased palgid on leekides. Üks osa vanalinnast, mis jääb läänepoolse müüri vastu, muutub tulemölluks, mille kõrgeimad keeled küünivad kohati peaaegu saja meetri kõrgusele. Tule hapnikunälg on nii suur, et isegi kassist raskemad esemed tõmmatakse leekidesse. Poodide sildid kiiguvad oma toendite küljes kuumuse poole, pott hekitaimega libiseb üle rusude ja vajub kummuli. Korstnatest välja peletatud piiritajad võtavad tuld, liuglevad nagu pruunid sädemed üle müüriserva ja kustuvad merre. De la Crosse’i tänaval asuv Mesilaste hotell muutub viivuks peaaegu kaalutuks ja kerkib spiraalsetes leekides üles, enne kui tükkidena maha tagasi sadama hakkab. 72
VAUBORELI TÄNAV NELI
Marie-Laure tõmbab ennast oma voodi all kerra, kivi vasakusse ja väike majake paremasse pihku surutud. Naelad laudade sees kriiksuvad ja ägavad. Krohvi-, tellise- ja klaasikillud langevad põrandale, laual seisvale linnamaketile ja tüdruku pea kohal olevale madratsile. „Papa-papa-papa-papa,” ütleb Marie-Laure, aga paistab, nagu oleks ta keha end häälest eraldanud ja sõnad on kui kauge ja üksildane leelotus. Tüdrukule turgatab pähe mõte, et Saint-Malo alust maad on koos hoidnud linna südames ühel väljakul, kuhu keegi pole teda kunagi viinud, kasvava hiiglasliku puu juurestik ja nüüd on jumala käsi selle massiivse puu üles kiskunud ning koos sellega tuleb ka graniit, terved hunnikud, klombid ja känkrad kive, mis koos puutüvega maast lahti kerkivad ja millele järgnevad kogukad juurejändrikud – juurestik, mis meenutab teist, tagurpidi pööratud ja mulda torgatud puud, nii oleks dr Geffard seda vist kirjeldanud? –, murenevad müürid, laiali valguvad tänavad ja kvartalipikkused leludena ümber kukkuvad härrastemajad. Aeglaselt ja tänulikuna rahuneb maailm jälle. Väljast on kuulda tasast kilksumist, võib-olla klaasikillud, mis tänavatele langevad. See kõlab ühtaegu kaunilt ja kummaliselt, justkui sajaks taevast kalliskive. Kus vanaonu ka poleks, kas ta võis selle üle elada? Kas üldse keegi võis? Aga tema ise? Maja kriuksub, tilgub, ägab. Siis on kuulda heli, mis meenutab tuules sahisevat rohtu, ainult et näljasemat. See rebib kardinaid ja õrnu osi Marie-Laure’i kõrvade sees. Tüdruk tunneb suitsuhõngu ja teab. Tuli. Magamistoa aknaklaas on raamist välja kukkunud ja see, mida Marie-Laure kuuleb, on millegi põleng aknaluukide taga. Millegi tohutu. Kogu ümbruskonna. Kogu linna. Seinad, põrand ja voodialune jäävad jahedaks. Maja pole veel leekides. Aga kui kauaks? Rahune, mõtleb ta. Keskendu oma kopsude täitmisele ja tühjaks hingamisele. Nende uuesti täitmisele. Ta jääb voodi alla. „Ce n’est pas la réalité,” ütleb ta. MESILASTE HOTELL
Mida ta mäletab? Ta nägi, kuidas masinist Bernd keldriukse sulges ja trepil istet võttis. Ta nägi, kuidas hiiglasekasvu Frank Volkheimer kuldses 73
tugitoolis istudes midagi oma pükstelt nokkis. Siis laes rippunud pirn kustus ja neile kaikus vastu möire, nii vali heli, et see oli ise otsekui relva eest, haaras kõik endasse ja raputas maakoort, nii et hetkeks nägi Werner vaid seda, kuidas Volkheimeri taskulamp nagu kohkunud putukas eemale veeres. Nad paisati õhku. Silmapilguks, tunniks või koguni päevaks – kes oskaks aimata, kui pikk see aeg oli – viibis Werner jälle Zollvereinis, seisis haua kohal, mille üks kaevuritest oli niiduservale kahe muula jaoks kaevanud. Oli talv ja Werner võis olla kõige rohkem viieaastane, ning muulade nahk oli muutunud peaaegu läbipaistvaks, nii et luud olid selle alt ähmaselt näha. Loomade avatud silmadele olid kleepunud mullatükikesed ja poiss oli küllalt näljane, mõtisklemaks, kas loomade külge võis olla jäänud midagi söömisväärset. Ta kuulis, kuidas labidatera tabas kivikesi. Ta kuulis, kuidas ta õde sisse hingas. Siis aga, just nagu olnuks teda kammitsenud nöör viimseni pingule veetud, tiris miski ta tagasi Mesilaste hotelli alusesse keldrisse. Põrand ei rappu enam, aga heli pole sugugi vaibunud. Werner katab parema kõrva peopesaga. Möire jääb alles, sumiseb nagu tuhat mesilast kuskil väga lähedal. „Kas mingit häält on kuulda?” küsib ta, aga ei kuule ise oma küsimust. Ta vasak näopool on märg. Kõrvaklapid, mida ta ennist kandis, on kadunud. Kus on tööpink, kus on raadio, mis on need rasked asjad tema peal? Ta nopib oma õlgadelt, rinnalt ja juustest kuumi kivi- ja puutükke. Otsida üles taskulamp, vaadata, kuidas teistega on, vaadata, kuidas raadioga on. Vaadata, kuidas väljapääsuga on. Teha selgeks, mis on juhtunud ta kuulmisega. Need on mõistlikud sammud. Werner püüab istukile tõusta, aga lagi on allapoole vajunud ja ta lööb pea ära. Kuumus. Läheb järjest palavamaks. Ta mõtleb: me oleme kasti sisse lukustatud ja kast on vulkaanikraatrisse pistetud. Mööduvad sekundid. Võib-olla on need hoopis minutid. Werner jääb põlvili. Valgus. Siis teised. Siis väljapääs. Siis tema kuulmine. Ilmselt askeldavad ülakorruse Luftwaffe-mehed juba rusude kallal, et neid aidata. Aga Werner ei leia oma taskulampi, ta ei saa isegi püsti tõusta. Selles täielikus pimeduses välgub üle ta nägemisvälja tuhandete punaste ja siniste sähvatuste võrk. Leegid? Kummitused? Need libisevad üle põranda, kerkivad siis laeni ning hõõguvad veidralt ja rahulikult. „Kas me oleme surnud?” hüüab ta pimedusse. „Kas me saime surma?”
74
6.
8. august 1944
KEEGI ON MAJAS
Olelus, hingetõmme. Marie-Laure koondab kõik oma meeled sissepääsule kolm korrust allpool. Välisvärav vajub kahinal kinni ja seejärel sulgub välisuks. Tüdruku isa arutleb tema peas: värav sulgus enne ust, mitte pärast. Mis tähendab, et kes see ka poleks, sulges ta kõigepealt värava ja alles siis ukse. Ta on majas. Marie-Laure’i kuklakarvad kerkivad viimseni püsti. Etienne teaks, et pani kellukese helisema, Marie. Etienne hüüaks sind juba. Saapasammud esikus. Jalgade all ragisevad nõudekillud. See pole Etienne. Äng on nii terav, et muutub peaaegu talumatuks. Marie-Laure püüab rahuneda, püüab keskenduda oma rinnakorvi keskmes põlevale küünlaleegile, oma koja keerdudesse tõmbunud teole, aga ta süda vasardab rinnus ja hirmuvõnked keerlevad mööda ta selgroogu üles ja ühtäkki ei tea tüdruk, kas korras nägemisega inimene võiks esikus trepikaart pidi üles vaadates kolmanda korruseni näha. Talle meenub, kuidas vanaonu ütles, et nad peavad rüüstajate suhtes silmad lahti hoidma, ning õhk on tulvil tontlikke sahinaid ja kahinaid ja Marie-Laure kujutleb, kuidas ta tormab ämblikuvõrkudesse mattunud vannituppa siinsamas kolmandal korrusel ja viskub aknast välja. Saapasammud koridoris. Üle põranda libiseb jalahoobi saanud taldrik. Tuletõrjuja, mõni naaber, mõni toitu otsiv saksa sõdur? Päästja hõiguks ellujäänuid, ma chérie. Sa pead liikuma. Pead end ära peitma. 211
Sammud astuvad madame Maneci toa poole. Nad lähevad aeglaselt, võib-olla on pime. Kas võib juba öö olla? Möödub neli või viis või kuus või miljon südamelööki. Marie-Laure’il on oma kepp, Etienne’i palitu, kaks purki, nuga ja tellis. Kleiditaskus mudelmaja. Selle sees kivi. Koridori lõpus vannis vesi. Liigu. Mine. Köögi põrandaplaatidel koliseb pott või pann, mis arvatavasti pommitamise käigus seinalt maha kukkus. Tulija väljub köögist ja naaseb esikusse. Tõuse, ma chérie. Tõuse nüüd kohe. Marie-Laure tõuseb. Parema käega leiab ta trepikäsipuu. Tulija on trepijalamil. Marie-Laure peaaegu karjatab. Aga siis adub ta – just sel hetkel, kui tulija jala esimesele astmele tõstab –, et tolle samm on rütmist väljas. Üks-paus-kaks, üks-paus-kaks. Seda kõnnakut on ta varemgi kuulnud. Elutu häälega Saksa staabiveltveebli lonkav kõnnak. Mine. Marie-Laure astub iga sammu nii aeglaselt, kui saab. Nüüd on ta tänulik, et tal pole kingi jalas. Ta süda taob nii ägedalt vastu rinnakorvi, et tüdruk on kindel, et seda kuuleb ka mees allpool. Neljandale korrusele. Iga samm vaid sosin. Viiendale. Kuuenda korruse mademel seisatab tüdruk lühtri all ja püüab kuulatada. Ta kuuleb, kuidas sakslane ronib veel kolm või neli trepiastet, teeb siis hingeldades väikese vahepausi ja jätkab teed. Puidust aste ägab tema raskuse all, Marie-Laure’i jaoks kõlab see nii, nagu litsutaks mingi väike loomake lömaks. Mees jääb seisma seal, kus Marie-Laure usub olevat kolmanda korruse trepimademe. Kus tema ise just äsja istus. Telefonilaua kõrval põrandalaual on veel tunda tema kehasoojust, tema hajuvat hingeõhku. Kuhu tal veel põgeneda on? Poe peitu. Vasakut kätt ootab tema vanaisa vana tuba, paremat kätt tema enda väike toake, aknaklaas plahvatuses purunenud. Otse ees on tualettruum. Ikka veel on kõikjal nõrka suitsulõhna. Mehe sammud liiguvad üle trepimademe. Üks-paus-kaks, üks-pauskaks. Ta hingab vilinal ja ronib jälle edasi. Kui ta mind puudutab, mõtleb tüdruk, kisun tal silmad peast. 212
Ta avab oma vanaisa toa ukse ja seisatab. Mees temast allpool peatub taas. Kas ta kuulis teda? Kas ta ronib nüüd vaiksemalt? Välismaailmas on ootel rohkesti varjupaiku – aiad täis erkrohelist tuult, hekkide kuningriigid, sügavad metsavarjujärved, kus hõljuvad ainult nektarist mõtlevad liblikad. Tema ei pääse neist ühessegi. Ta leiab Henri toa tagaservas tohutu riidekapi, avab selle kaks ühesugust uksepoolt, lükkab sees rippuvad vanad särgid kahte lehte ja libistab lahti salaukse, mille Etienne kapi tagaseina ehitas. Ta poeb tillukesse ruumi, kust redel pööningukambrisse viib. Siis sirutab ta käe jälle läbi kapi, leiab uksepooled ja tõmbab need kinni. Kaitse mind nüüd, kivi, kui sa ikka kaitsja oled. Vaikselt, ütleb ta isa hääl. Ära tee piuksugi. Ühe käega leiab tüdruk käepideme, mille Etienne kapitaguse salaukse külge kinnitas. Ta libistab salaukse sentimeeterhaaval kinni, kuni kuuleb seda paika klõpsatavat, hingab siis sügavalt sisse ja hoiab hinge kinni nii kaua, kui jaksab. WALTER BERNDI SURM
Bernd sonis tund aega. Siis jäi ta vait ja Volkheimer ütles: „Jumal, heida oma teenrile armu.” Aga nüüd ajab Bernd end istukile ja nõuab valgust. Nad joodavad talle sisse kogu esimesse plaskusse jäänud vee. Pisike nire voolab mööda mehe vuntse ja Werner vaatab, kuidas see kaob. Bernd istub taskulambi nõrgas kumas ja pöörab pilgu Volkheimerilt Wernerile. „Möödunudaastase puhkuse ajal,” ütleb ta, „käisin ma isal külas. Isa oli vana, ta on terve mu elu vana olnud, aga nüüd paistis ta eriti vana. Tal kulus terve igavik ainuüksi köögist läbi kõndimisele. Tal oli pakk küpsiseid, väikeseid mandliküpsiseid. Ta asetas need taldrikule, lihtsalt paki lapiti pikali. Me kumbki ei söönud ühtki. „Sa ei pea siia jääma,” ütles ta. „Mulle meeldiks, kui sa jääksid, aga sa ei pea. Sul on ilmselt muudki tegemist. Võid sõpradega välja minna, kui tahad.” Ta muudkui korrutas seda.” Volkheimer kustutab taskulambi ja Werner hoomab midagi piinavat, mis pimeduses eemal püsib. „Ma lahkusin,” ütleb Bernd. „Läksin trepist alla ja välja tänavale. Mul polnud kuskile minna ega kellegagi kokku saada, mul polnud seal linnas ühtki sõpra. Olin terve selle kuradima päeva rongiga sõitnud, et teda näha, aga ma lahkusin, täpselt nii ja kõik.” Siis jääb ta vait. Volkheimer tõstab ta põrandale, laotab talle peale Werneri teki ja üsna vasti Bernd sureb. 213
Werner töötab raadio kallal. Võib-olla teeb ta seda Jutta pärast, nagu Volkheimer soovitas, või siis sellepärast, et ei peaks mõtlema, kuidas Volkheimer Berndi nurka tassib ning tema kätele, rinnale ja näole kive laob. Werner hoiab taskulampi hambus ja kogub kokku, mida vähegi saab: väikese vasara, kolm purki kruvidega, purunenud laualambi küljest pärit 0,8-millimeetrise läbimõõduga juhtmetraadi. Lömmis kapi sahtlist avastab ta imekombel üheteistkümnevoldise tsinksüsinikpatarei, musta kassi pilt ühele küljele trükitud. Ameerika patarei, mille reklaamtekst lubab üheksat elu. Werner suunab vilkuva oranži kuma otseti patareile ja kontrollib selle klemme. Ikka veel küllalt laengut. Kui taskulambipatarei tühjaks saab, mõtleb poiss, on meil see siin. Ta tõstab ümber kukkunud laua jälle püsti ja asetab purunenud raadioseadme selle peale. Werner ei usu, et aparaadilt kuigi palju loota oleks, aga võib-olla piisab sellest, et ajul oleks tegevust, probleem, mida lahendada. Ta kohendab Volkheimeri taskulampi oma hammaste vahel, püüab mitte mõelda näljast, janust, täielikust tühjusest oma vasakus kõrvas, nurgas lebavast Berndist, ülakorrusel olevatest austerlastest, Frederickist, Frau Elenast, Juttast ega üldse sellest kõigest. Antenn. Tuuner. Kondensaator. Töötades on tema mõistus peaaegu vaikne, peaaegu rahulik. Ta tugineb mälule. KUUENDA KORRUSE TUBA
Von Rumpel luukab läbi luitunudvalgete ehisliistudega tubade, milles leidub iidvanu petrooleumilampe, tikitud kardinaid, belle époque’i peegleid, klaaspudelites laevu ja nupplüliteid, millest ükski ei tööta. Läbi suitsu ja aknaluugipilude imbub tuppa nõrku hajusaid ehakumatriipe. Prantsuse teise keisririigi tempel, terve see maja. Kolmandal korrusel kolmveerandi jagu külma vett täis vann, neljandal otsast otsani träni täis toad. Seni ei ühtki nukumaja. Von Rumpel ronib viiendale korrusele ja higistab. Ta muretseb, et on kõik segi ajanud. Raskus tema sisemuses kõigub nagu pendel. Siin on suur ja uhke pisividinaid, kaste, raamatuid ja mehanilisi varuosi täis tuba. Kirjutuslaud, voodi, diivan, kolm akent mõlemas küljes. Ei ühtki maketti. Kuuendale korrusele. Vasakut kätt jääb kenasti korras, ühe akna ja pikkade kardinatega tuba. Seinal ripub poistemüts, toa tagaseinas kõrgub massiivne riidekapp, milles ripuvad koipallilõhnalised särgid. Tagasi trepimademele. Siin on väike veeklosett, pott uriini täis. Taamal on viimane tuba. Kõikvõimalikke pindu ääristavad ritta laotud meri214
karbid, neid on aknalaudadel ja kummutil, põrandal aga seisavad ridamisi kive täis purgid, kõik mingi arusaamatu süsteemi järgi paika seatud, ja siin, siinsamas! Siinsamas voodijalutsi juures madalal lauakesel ongi see, mida ta on otsinud − puidust linnamakett, kenasti oma kohal nagu kingitus. Suur nagu söögilaud, otsast otsani tillukesi maju täis. Ainult et kui linnatänavaid katavad krohvilatakad, on tilluke linn täiesti puutumata. Nüüd on see jäljend terviklikum kui algupärand. Suurejooneline taies. Tütre toas. Tema jaoks tehtud. Muidugi. Von Rumpelil on tunne, nagu oleks ta võidukalt pika teekonna lõppu jõudnud, ning kui ta voodiserval istet võtab ja kaks valusähvatust ta kubemest ülespoole särtsatavad, valdab teda kummaline tajumus, nagu oleks ta siin juba varem olnud, samasuguses toas elanud, sellises muhklikus voodis maganud, läikivaid kive kogunud ja neid niimoodi ritta seadnud. Just nagu oleks kogu see stseen kuidagimoodi tema naasmist oodanud. Ta mõtleb omaenda tütardele, sellele, et neile meeldiks kindlasti näha lauale seatud linna. Tema noorim tahaks, et isa tema kõrval põlvitaks. Kujutame ette, et kõik inimesed söövad parajasti õhtust, ütleks ta. Kujutame seda ette, issi. Väljas, katkise akna ja ribilise luugi taga on Saint-Malo nii vaikne, et von Rumpel kuuleb, kuidas ta südamelöögid sisekõrvas karvakesed liikuma panevad. Kuidas suits üle katuse hõljub. Kuidas tuhk aeglaselt langeb. Iga hetk hakkavad relvad jälle tärisema. Ettevaatlikult. See on siin kuskil. Ennast korrata oleks täpselt lukksepa moodi. Makett – see on maketi sees. RAADIO VALMISTAMINE
Werner kerib ühe traadiotsa põrandast diagonaalis üles turritava torujupi ümber. Ta pühib traadi süljega puhtaks ja krutib sada tiiru ümber toru jalami, valmistades uue häälestuspooli. Teise otsa pistab ta läbi nende laeks olevasse puidu-, kivi- ja krohvisegadikku kiilutud kõveraks tõmbunud tugitala. Volkheimer jälgib teda varjust. Kuskil linnas plahvatab suurtükimürsk ja laest langeb tolmupilvekesi. Diood käib kahe traadi lahtiste otste vahele ja puutub vastu patarei klemme, nii et moodustubki vooluring. Werner valgustab Volkheimeri taskulambiga kogu kupatust. Maandus, antenn, patarei. Lõpuks pistab ta taskulambi hammaste vahele, tõstab kõrvaklapijuhtmed oma silme ette, 215
nühib ümbrise vastu kruvikeermeid katki ja surub lahtised otsad vastu dioodi. Nähtamatutena tulvavad elektronid mööda traate. Hotell – nii palju kui sellest veel alles on – toob nende pea kohal kuuldavale rea tontlikke oigeid. Puit raksub, nagu kõiguksid rusud viimase tugipunkti najal. Just nagu võiks üksainus kiil vallandada sellele laskudes laviini, mis nad igaveseks matab. Werner surub kuularinupukese vastu paremat kõrva. Aparaat ei tööta. Ta pöörab mõlkis raadiokarbi tagurpidi ja piilub sinna sisse ning raputab Volkheimeri tuhmuva taskulambi jälle elule. Ta laseb mõtetel rahuneda, kujutleb voolu jaotumist, kontrollib kaitsmeid, lampe ja pistikuharusid, lõksutab saate- ja vastuvõtunuppu, puhub näidikuaknalt tolmu. Ta asendab patareini viivad juhtmed ja katsetab taas kuularit. Ja seal see ongi, täpselt nagu oleks ta jälle kaheksa-aastane ja kükitaks oma õe kõrval lastekodu põrandal: kahin. Selge ja ühtlane. Tema mälestuses lausub Jutta ta nime ning esimese järel tuleb teine, vähem ootuspärane kujutluspilt: kaks Herr Siedleri maja esiküljele veetud köit, nende vahel rippumas suur ja sile erkpunane, ainsagi plekita ja sügavat tooni lipp. Werner kontrollib sagedusi käsikaudu. Ei mingit summutust, morsesõnumikatket ega ainsatki häält. Kahin, kahin, kahin, kahin, kahin. Tema terves kõrvas, raadios, õhus. Volkheimeri pilk püsib ainiti temal. Läbi taskulambi nõrga kiire heljub tolmu: kümme tuhat kübet, mis tasa ja helklevaina keerlevad.
PÖÖNINGUL
Sakslane paneb kapiukse kinni ja komberdab eemale ning Marie-Laure jääb redeli alumisele pulgale ja loeb neljakümneni. Kuuekümneni. Sajani. Süda näeb vaeva, et hapnikuga rikastatud verd laiali kanda, mõistus näeb vaeva, et sellest olukorrast sotti saada. Talle meenub lause, mille Etienne ükskord valjusti ette luges: isegi süda, mis kõrgemate loomade puhul ärritusseisundis rohkema energiaga tukslema hakkab, põksub teo puhul sarnaselt ärevas olukorras aeglasemas tempos. Aeglusta südant. Liiguta jalgu. Ära tee ainustki häält. Tüdruk surub kõrva vastu kapi tagaseina salapaneeli. Mida ta kuuleb? Kuidas koid ta vanaisa igivanu kuubesid järavad? Ei midagi.
216
Aeglaselt ja võimatul kombel avastab Marie-Laure end järjest unisemaks muutuvat. Ta kobab taskus lebavate purkide järele. Kuidas üks neist avada? Ilma seejuures häält tegemata? Tal jääb üle ainult kõrgemale ronida. Seitse redelipulka üles pikka kolmnurksesse katusekambritunnelisse. Lihvimata laudadest katus kerkib mõlemal pool harjani, mis on Marie-Laure’i peast vaid pisut kõrgemal. Palavus on end siin sisse seadnud. Pole akent, pole väljapääsu. Pole kuskile mujale põgeneda. Välja saab siit ainult tuldud teed pidi. Marie-Laure’i väljasirutatud sõrmed leiavad vana habemeajamiskausi, vihmavarjuhoidja ja kasti kes teab mis esemetega. Pööningu põrandalauad on tema peopesade laiused. Tüdruk teab oma kogemusest, kui palju kära neil kõndiv inimene tekitab. Ära aja midagi ümber. Mida ta siis teeb, kui sakslane uuesti riidekapi ukse avab, rippuvad riided eest rapsab, uksest läbi poeb ja pööningule ronib? Virutab talle vihmavarjuhoidjaga vastu pead? Suskab teda köögiviljanoaga? Kisendab. Sureb. Papa. Marie-Laure roomab piki kesktala, mille küljest kitsad põrandalauad alguse saavad, ruumi kaugemas otsas seisva kivise korstnajala poole. Kesktala on kõige jämedam ja vaiksem. Marie-Laure loodab, et pole suunatajuga eksinud. Ta loodab, et mees pole tema selja taga, püstol talle kuklasse suunatud. Nahkhiired kriisklevad peaaegu kuuldamatult teisel pool pööninguluuki ja kuskil kaugel, võib-olla mõnel ookeanilaeval või koguni kaugel Paramést eemal kärgatab suurtükipauk. Trahh. Vaikus. Trahh. Vaikus. Siis pikk vinguv vilin, kui mürsk lennates läheneb, ja kõmaki, kui see mingil välimisel saarel plahvatab. Kuskilt mõtetevälisest paigast kerkib salamisi üles jubetu õud – mingist seesmisest luugist, millele Marie-Laure peab peale hüppama, selle kogu oma keharaskusega kinni suruma ja tabaluku ette klõpsama. Ta võtab mantli seljast ja laotab põrandale. Ta ei söanda püsti tõusta, kartes, millist heli võivad ta põlved põrandalaudadel tekitada. Aeg möödub. Allkorruselt pole midagi kuulda. Kas võib olla, et mees läks ära? Nii ruttu? Muidugi pole mees ära läinud. Lõppude lõpuks Marie-Laure ju teab, miks ta siin on.
217
Temast vasakul siuglevad mööda põrandat elektrijuhtmed, eespool on kast Etienne’i vanade plaatidega. Tema üleskeeratav Victrola, tema vana salvestusmasin. Hoob, millega antenni mööda katust üles tõsta. Marie-Laure surub põlved vastu rinda ja püüab naha kaudu hingata. Hääletult nagu tigu. Tal on need kaks purki. Tellis. Ja nuga.
218