12.
J
uba veebruari lõpus oli tunda kevade hõngu. Lumi veel ei sulanud, kuid põhjamaise kevade lähenemine oli selgesti tajutav. Lindude hõiked muutusid kevadiselt kiledaks, õhk täitus mittetalvise pehmusega. Säras valgusest, mida sealkandis polnud sügise lõpust saati nähtud. Kui sa surid, ütles Arseni Hristoforile, oli loodus juba pimenenud. Aga nüüd on jälle valgeks löönud ja ma nutan sellepärast, et sina seda ei näe. Kui rääkida peamisest, siis taevas on kõrgemale tõusnud ja sinama löönud. Käimas on teisigi muutusi, millest ma hakkan sulle teatama nende edenemist mööda. Tegelikult võin ma mõnda asja juba praegu kirjeldada. Arseni tahtis jätkata, kuid miski peatas teda. See oli pilk. Ta tundis seda, ilma et oleks veel näinud. Pilk ei olnud raske, pigem näljane. Suurel määral õnnetu. Viras kaugemate hauakivide taga. Jälginud helgi suunda, nägi Arseni pearätti ja punast juuksesalku. Kes sa oled, küsis Arseni. Ma olen Ustina. Kivi taga kükitanu tõusis püsti ja tunnistas vaikides minuti jagu Arsenit. Ma tahan süüa. Ustinast õhkus õnnetust. Tema riided olid porised. Tule sisse. Arseni viipas tare poole. Ma ei saa, vastas Ustina. Ma tulen sealt, kus taud üle käis. Too mulle midagi süüa ja jäta siia. Sa lähed ära ja ma korjan üles. Tule sisse, sõnas Arseni. Külm on ju. Mööda Ustina põski veeres mitu suurt pisarat. Neid oli kaugelt näha ja Arseni imestas nende suurust. Eile mind ei lastud slobodaasse. Öeldi, et ma toon taudi kaasa. Kas sina siis taudi ei karda? Arseni kehitas õlgu. Mul suri vanaisa ära, nüüd ei karda ma suurt midagi. Kõik on Jumala kätes. Ustina astus sisse, hoides pilku maas. Kui võttis oma räbaldunud tulupi seljast, sai selgeks, et ta teeb seda esimest korda üle mitme päeva. Mööda taret levis pesemata ihu lehk. Noore naiseihu. Läpp 52
üksnes rõhutas selle ihu noorust ja naiselikkust, kätkedes endas nii ühe kui teise äärmuslikku kontsentratsiooni. Arseni tundis erutust. Ustina nägu ja käed olid vermeis. Arseni teadis, et riiete vahetpidamatu kandmine tekitab ihule selliseid haavu. Kehale tuli tagasi anda puhtus. Arseni pani suure savist veenõu ahju. Tol kaugel ajal ei keedetud midagi tule peal: keedeti tule kõrval. Selline oli ahju töötamise põhimõte. Ustina istus nurgas, käed põlvedele kokku pandud. Silmitses põrandat, kus heintel oli kerge tahmakord peal. Tema riided paistsid selle heina jätkuna – mustad pulstid. Ja need ei olnud isegi riided, vaid miski, mis polnud inimesele mõeldud. Kui veepinnale hakkasid kogunema väikesed mullid, võttis Arseni kõige suurema ahjuhargi ja tõstis poti ettevaatlikult (keeleots huule peal) tulest välja. Asetas toobri toa keskele, kallas sellesse külma vett. Seejärel potist kuuma. Lisas lehelist, mis oli valmistatud eenokirohust ja vahtralehest. Kõrvale asetas kannu jaheda veega üleloputamiseks. Pese enda, ku tahtad. Arseni läks teise tuppa, mis oli kütmata, ja pani ukse enda järel kinni. Ustina sahistas oma kaltsudega. Arseni kuulis, kuidas ta ettevaatlikult toobrisse astus ja puudutas kopsikuga selle seina. Kuulis vee solinat. Müha omaenda peas. Toetus seljaga vastu härmaga kattunud seina ja tundis kergendust. Pigistanud kopsud õhust tühjaks, jälgis, kuidas aur pikkamisi õhus aurustus. Mis ma ümber panen, küsis Ustina teisel pool ust. Arseni jäi mõttesse. Tema ja Hristofori kodus polnud mitte ühtegi naiste asja. Hristofori kadunud naise riided jäid Arseni emale, kuid pärast katkutaudi tuli see kõik ära põletada. Arseni astus tuppa, hoidudes Ustina poole seljaga, ja avas riidekirstu. Tõstis osa pealmisi asju avatud kaane peale. Leidis selle, mida oli otsinud. Ulatas Ustinale, ikka tema poole vaatamata, oma punase hame. Punastas ka ise. Nagu kõik heledapäised inimesed, punastas ta kergesti. Ustina torkas käed käistesse ning riie langes pehmelt tema õlgadele. Rõivas, mida oli kandnud Arseni, embas nüüd sootuks teistsugust keha. Mingil kummastaval moel see ühendas neid. Arseni ei teadnud, kas mõlemad tajusid seda võrdsel määral. Särk osutus Ustinale pikaks ning ta keeras käised üles. Avatud kirstust paistis tükk linast kangast. Tohib? 53
Muidugi. Ustina keeras riidetüki särgi peal ümber piha ja puusade. Oligi undruk valmis. Sidus peale kirstust leitud nöörijupi. Vaatas Arsenile otsa. Too noogutas ja tundis, kuidas pealetulvanud õrnus peegeldus ta pilgus. Arseni lõi silmad maha ja punastas jälle. Kaastundest tema hame selga pannud kõhna punapäise tüdruku vastu tõusis tal klimp kurku. Arseni mõtles, et nii tuliselt pole ta veel kedagi haletsenud. Ahjaaa, unustasin. Kui sul on kehal haavandeid, siis näita mulle. Ustina käänas särgikaelust ja näitas talle haava kaelal. Kõhelnud natuke, tegi nööbi lahti ja näitas veel üht kaenla all. Haavad polnud suured, kuid nad olid niisked. Arseni teadis, et neid tuleb kuivatada. Astunud riiuli juurde, kus oli tubli hulk pealt riidetükiga kinniseotud potikesi, pidas ta veidike aru. Leidis potikese, kus hoidis põletatud pajukoort. Puistas natuke puhtale riidelapile ja niisutas äädikaga. Asetas kordamisi haavanditele. Ustina hammustas huulde. Palun, katsu ära kannatada. On sul veel haavandeid? On, kuid ei saa näidata. Arseni ulatas talle lapi. Säh, määri ise, ma ei vaata. Arseni pöördus näoga ahju poole. Ahju juures vedelesid Ustina nartsud ning nende lähedus tulele otsustas asja. Arseni viskas nad sõna lausumata ahju. See oli loomulik liigutus ja see oli nüüd tehtud. Kuid selles oli ka pöördumatuse märk. Nagu mõnes muinasjutus, mis Hristofor oli talle jutustanud. Vaadates, kuidas leegid asusid riideräbalaid õgima, mõtles Arseni, et Ustina hakkab nüüd tema särki kogu aeg kandma. Ja veel mõtles ta, et neiu on tegelikult tema eakaaslane. Ta andis Ustinale leiba ja kalja ning tundis käel neiu huulte puudutust. Muud praegu pole, ütles Arseni kätt tagasi tõmmates. Ta tahtis veel midagi lisada, kuid tundis, et hääl tõrgub. Sooja toitu majas polnud, sest Arseni ei vaaritanud midagi. Hristofor oli omal ajal õpetanud talle lihtsamate roogade valmistamist, kuid koos taadi lahkumisega – Arsenile tundus nõnda – kaotas see mõtte. Ustina püüdis süüa kiirustamata, kuid tal ei tulnud see välja. Ta murdis leivakontsust palakesi ja pani neid aeglaselt suhu. Ent kugistas alla peaaegu närimata. Arseni jälgis Ustinat ja tundis käel tema suudlust. 54
Arseni kallas kotist kamalutäie kesist puhastatud täisterakaeru. Valas vett peale ja pani ahju hauduma. Otsustas, et pakub Ustinale õhtusöögiks putru. Meie külas surid kõik ära, sõnas Ustina, jäin ainult mina. Ja kardan surmatundi. Kas sina kardad? Arseni ei vastanud. Järsku hakkas Ustina laulma ootamatult tugeva kõrge häälega: Hing kehaga hüvasti jätab, anna andeks, mu valge ihu (tõmbas õhku sisse), tuleb minna sul mulla alla, saad olema mulla päralt (kaelasoon paisus), ussid kurjad su ära söövad. Vait jäädes vaatas Ustina rahulikult talle otsa. Nagu polekski laulnud. Ei viinud pilku teisale. Alles kuivavad, veel patsi punumata juuksed kumasid kohevalt pea ümber. Su karvad on kui kitste kari, kes Hileadi mäelt hiilgavad. Noil unustatud aegadel erutasid juuksed rohkem kui praegu, sest olid tavaliselt kinni kaetud. Nad olid peaaegu intiimne detail. Arseni vaatas Ustinat ainiti. Ta imestas, et neil pole raske teineteise pilku välja kannatada. Et nende vahele tekkinud niit hajutab kohmetuse. Imetles punakat helendust. Seda, kuidas rangluu vastas kerkis ja laskus hingamise taktis linane ristinöör. See oli ainus, mis Ustinale oli enda asjadest jäänud. Õhtul sõid nad putru, mida Arseni maitsestas linaõliga. Istusid, savikausid põlvedel, kolde juures. Arseni oli viimati niiviisi istunud koos Hristoforiga. Poiss jälgis vargsi valgusemängu tüdruku juustel, millel näis olevat tulega sama alge. Nüüd olid need palmikusse pandud ja nägid välja hoopis teistmoodi. Hristofori voolitud puulusikat suu juurde tõstes sirutas Ustina huuled naljakalt pikaks. See oli otsekui suudlus. Suudlus Hristoforile. Arseni mäletas, kuidas neid lusikaid tehti: samuti talvel, samuti ahju juures. Kui ta jälle Ustina poole vaatas, oli too juba magama jäänud. Arseni võttis ettevaatlikult ta käte vahelt kausi ja lusika. Ustina ei ärganud. Ta istus endistviisi sirgelt ja rahutult, nagu oleks unes jätkanud mingit rasket, ainult talle teada rännakut. Arseni tegi Ustinale magamislavale aseme. Tõstis ta tasakesi, püüdes mitte äratada, too55
lilt üles ja imestas neiukeha kergust. Tüdruku pea vajus Arseni käele. Pea toetamiseks tõstis Arseni oma küünarnuki üles. Ta nägi Ustina meelekohal läbipaistva naha all soonekesi. Tundis tema huulte lõhna. Sinu huuled on kui helepunane lõng. Liibus põsega vastu Ustina laupa. Pani tasakesi ta pikali ja kattis lambakasukaga. Arseni istus peatsis ja vaatas Ustinat. Algul istus, käed rinna peal, seejärel toetas lõua käele. Puhuti jooksis üle Ustina näo kerge värelus. Puhuti ta hüüatas vaikselt. Arseni silitas peoga tema nägu ning ta rahunes. Maga, maga, Ustina, sosistas Arseni. Ja Ustina magas. Palakas tema all kiskus kortsudesse. Ustina käsi leidis läbi une Arseni käe ja pani selle oma põse alla. Arseni oli sunnitud kõverasse vajuma ja toetama paremat kätt vasakuga. Mõne minuti pärast hakkasid Arseni selg ja käed valutama, kuid see oli meeldiv valu. Talle tundus, et ta võtab oma kerge kannatusega Ustina õlult osa koormast maha. Endalegi märkamatult jäi ta tukkuma. Ärkas ripsmete kõdituse peale peopesal. Ustina lamas avasilmi. Silmades peegeldusid ahjus hõõguvad söed. Arseni pihk oli märg neiu pisaratest. Ta puudutas huultega Ustina silmalaugusid ja tundis nende soolakust. Ustina nihutas end, otsekui tehes talle ruumi: Mul hakkas pimedas kõhe. Arseni istus tema kõrvale lavaservale ning tüdruk pani pea talle sülle. Ole minuga, Arseni, kunni ma unele jään. Arseni tundis läbi riiete tema sooja hingeõhku, mis väljus koos sõnadega. Ma olen sinuga, kunni sa unele jääd. Mul ei ole peale sinu mitte kedagi. Ma tahan sul kõvasti ümbert kinni võtta ja mitte enam lahti lasta. Ka mina tahan sind emmata, sest mul on üksinda kõhe. Heida siis mu kõrvale. Arseni heitis. Nad võtsid teineteisel ümbert kinni ja lamasid sedasi kaua. Arseni kaotas ajataju. Ta värises otsekui külmast, ehkki oli üleni higine. Ning tema higi segunes Ustina higiga. Ja seejärel sisenes tema ihu Ustina ihusse. Aga hommikul nägid nad, et linal olid punased plekid.
56
13.
A
rsenil algas teine elu – täis armastust ja hirmu. Armastust Ustina vastu ja hirmu, et ta kaob sama äkitselt, nagu oli ilmunud. Arseni ei teadnud, mida nimelt ta kartis, kas marutuult, välku, tulekahju või kurja pilku. Võibolla kõike korraga. Ustina oli eraldamatu Arseni armastusest tema vastu. Ustina oli armastus ja armastus oli Ustina. Arseni kandis teda otsekui küünalt pimedas metsas. Ta pelgas, et tuhanded aplad ööolendid lendavad selle tule peale kohale ja kustutavad ta oma tiibade rapsimisega. Arseni võis Ustinat imetleda tundide viisi. Võttis tema käe ning noppis käist aegamisi üles libistades huultega vaevunähtavaid kuldseid karvakesi. Pani pea tüdrukule sülle ja vedas sõrmeotsaga mööda kaela ja lõua vahelist lummavat joont. Katsus keelega tema ripsmeid. Võttis ettevaatlikult räti tal peast ja tegi juuksed lahti. Punus neid palmikusse. Võttis jälle palmikust lahti ja tõmbas kammiga aeglaselt läbi juuste. Kujutas ette, et juuksed on järv ja kamm lootsik. Libisedes mööda kuldset järve, kujutles ennast selleks lootsikuks. Tundus, et hakkab uppuma, ja kartis üle kõige ärapäästmist. Ta ei näidanud Ustinat mitte kellelegi. Kuuldes uksekoputust, viskas Ustinale Hristofori lambakasuka ülle ja saatis kõrvaltuppa. Viskas pilgu lavatsitele, otsides esemeid, mis võinuks Ustinat reeta. Kuid selliseid esemeid polnud. Hristofori ja Arseni majapidamises ei olnud üldse mingeid naiste asju. Veendudes, et uks on Ustina järel kindlalt sulgunud, avas Arseni eesukse. Ustina istus kõrvaltoas hiirvaikselt, sellal kui Arseni patsiente läbi vaatas. Tema vastuvõtud muutusid lühemaks ja abivajajatel ei jäänud see märkamata. Arseni ei hoidnud enam juttu ülal. Liigseid sõnu lausumata vaatas ta ja kompas haiget ihu. Kuulas keskendunult kaebusi ja tegi ettekirjutusi. Võttis vastu jõukohase tasu. Kui kõik meditsiinilised sõnad said öeldud, vaatas külalisele äraootavalt otsa. Seostades seda rohitseja suurenenud töökoormusega, suhtusid patsiendid temasse veel suurema lugupidamisega. Mitte keegi ei teadnud Ustinast. Õues ei käinud ta peaaegu üldse ning väljast ei võinud läbi pisikestesse aknaavadesse pandud härja57
põite midagi näha. Õigupoolest ei paistnud nad läbi ka seestpoolt vaadates. Nii et kui keegi olekski võtnud nõuks Arseni aknasse kiigata, siis poleks ta suurt midagi teada saanud. Kuid keegi ju ei kiiganud. Ükskord, kui parajasti käis meheliku võimetuse all kannataja läbivaatamine, juhtus Ustina teispool seina aevastama. Tasakesi küll, kuid aevastas, kuna ruum oli ikkagi kütmata. Patsient vaatas Arsenile küsivalt otsa ja tahtis teada, mis hääl see oli. Arseni vastas mõistmatu pilguga. Manitses hädalist omaenese murele keskenduma, muidu ei saavat ta sellest ilmaski jagu. Mitte ilmaski, rõhutas Arseni ning soovitas rohkem porgandit süüa. Külalist ära saates astus peremees meelega valjult, kuid rohkem Ustina ei aevastanud. Kui ta lõpuks tuppa tuli, palus Arseni tal aevastada kasuka sisse, sest karv summutab helisid. Tavaliselt ma nii teengi, sõnas Ustina. Seekord tuli aevastus peale nii ootamata, et ma lihtsalt ei jõudnud hõlma ette tõsta. Arseni suhtlemisse külastajatega sugenes mõningane hajameelsus. Üha enam võis märgata, et Arseni oli oma mõtetega kusagil mujal. Oleks võõrad Ustinast teadnud, oleksid nad need mõtted kõrvaltuppa paigutanud. Kuid päris õigus poleks neil olnud. Arseni mitte lihtsalt ei mõtelnud Ustinast. Tasahaaval sukeldus ta erilisse täiuslikku maailma, mis koosnes temast ja Ustinast. Selles maailmas oli ta Ustina isa ja tema poeg. Oli tema sõber, vend, kuid kõige tähtsam – ta oli tema mees. Ustina orbumine oli kõik need kohustused vabaks jätnud. Ning Arseni võttis need üle. Tema enda orvuseisus eeldas samasuguseid kohustusi ka Ustinalt. Ring sulgus: nad muutusid teineteisele kõigeks. Selle ringi täiuslikkus muutis kellegi teise kohaloleku Arseni jaoks võimatuks. Nad olid terviku kaks poolt ning mis tahes lisandus näis Arsenile mitte lihtsalt ülearune, vaid ka lubamatu. Isegi hetkeline ja mitte millekski kohustav. Liidu täius seisnes Arseni silmis veel ka selles, et nende eraldatus ei rõhunud Ustinat. Arsenile tundus, et Ustina nägi elu sellise pöörde põhjust ja mõtet sama selgesti nagu temagi. Ja isegi kui ei näinud, siis oli lihtsalt ringihulkumisest lõpmata väsinud ning käsitas Arseni pidevat lähedalolekut teenimatu õnnena. Õhtuti nad lugesid. Et mitte tõusta kogu aeg pirdu vahetama, kasutasid õlilampi. See põles tuhmilt, kuid üksijärgi. Luges Arseni, kuna Ustina kirja ei tundnud. 58
Tänu Arsenile kuulis ta esimest korda Antiphoni ettekuulutusest Aleksandrile. Kogu maailma valitseja, oli Antiphon öelnud, sureb rauast maal luust taeva all. Ning kui Aleksander jõudis vasest maale, haaras teda hirm. See hirm heikles hämaruses Ustina silmades. Aleksander käskis oma sõduritel maa koostist uurida. Nemad aga leidsid maa koostist uurides sellest ainult vaske ilma rauata. Rauast kõvema hingega Aleksander käskis edasi liikuda. Ning nad kõndisid mööda vasest maad ning hobuste kapjade klobin kuuldus neile kõuemürinana... Ustina puudutas hellalt Arseni õlga: Kas sa ka mõestad, mis loed, või ükspäinis käenad lehtesi? Liibudes tihedamalt tema ligi, haaras Ustina kätega endal põlvede ümbert. Palus tal lugeda kiirustamata. Arseni noogutas, kuid hakkas ise seda märkamata jälle tõttama. Viis lehte, mis olid tal igaks õhtuks mõeldud ette lugeda, said iga kord läbitud järjest kiiremini ning Ustina küsis üha uuesti, mis sunnib Arsenit nõnda ruttama. Vastuse asemel surus ta oma põse neiu põse vastu. Tekkis kiivas mõte, et õhtusel ajal huvitas Aleksander tüdrukut rohkem kui Arseni. Mõnikord nad lugesid lugusid Kitovrassist. Varjamaks oma naist teiste eest, kandis Kitovrass teda oma kõrva sees. Arseni oleks samuti tahtnud Ustinat kõrvas kanda, kuid tal puudus selline võimalus.
59
7.
P
akane lähenes juba jõudsalt. Tuul rebis Belozerski puudelt lehti lahti ja loopis neid järve. Tuuleiilid läksid järjest tugevamaks ning lehtede side puudega oli juba õige habras. Järve lendavad lehed meenutasid väikesi linnuparvi, mis tõttasid miskipärast põhja poole. Arseni jätkas belozerskilaste tohterdamist, kuid mitte ainult nende. Nüüd vooris Belozerski vürstiriigi igast otsast tema juurde hädalisi, kelle kõrvu oli jõudnud Ravija kuulsus. Algul pani Arseni neid istuma eeskotta. Kui eeskoda jäi kitsaks, lasi ta hoovi peale mõned pingid panna. Kui tulijad ei mahtunud enam ka sinna, hakkas Arseni haigete vastuvõttu piirama. Ta võttis ette vaid neid, kes jõudsid pingil koha hõivata. Ent ülejäänud ei läinud minema. Nad lonkisid mööda õue ringi ja ootasid kannatlikult Ravitsejalt armu. Nad teadsid, et neid, kes lõpuni ootavad, vaatab ta ikkagi läbi. Haigeid oli palju ja neil olid kõige erinevamad vaevused. Toodi luumurdudega inimesi. Arseni õgvendas nende luid ja mähkis katkiste kohtade ümber salviga immutatud linaribasid. Salvi valmistamiseks tuli kassinaeri õisi keeta rantsuse veinis. Joogiks andis ta laukapuumahla tambitud rukkililledega. Tõbised kandsid kannatlikult sidemeid ja jõid kaheksa päeva hommikul rohukeedust. Ning nende luud kasvasid kokku. Toodi selliseid, kes olid saanud põletada tule või kuuma veega. Arseni pani põletushaavade peale riidetüki hakitud kapsa ja munakollasega. Sidemeid vahetades puistas põletatud kohale kinaveri. Põletada saanutele andis ta juua salvei tõmmist. Mõne aja pärast hakkasid nende põletused kinni kasvama ja armistuma. Tulid kõhuusside käes vaevlejad. Sellistele kirjutas ta ette mageda meega tambitud metsrõigast. Kirjutas ette mandleid. Äädika-soolvees keedetud noori nõgeseid. Kui ka pärast seda oli inimesse mingi liik kõhuusse jäänud, siis andis Arseni talle näpuotsatäie vitrioli söögi peale võtmiseks, et ussid tuleksid lõplikult välja. Keskajal oli kõhuusse rohkesti. Samuti käidi tema juures ravimas hemorroide. Arseni käskis raputada haigetele kohtadele peenestetaud tilliseemneid või rabandusekivi. Pöördusid need, kellel rind sügeles. Neile soovitas ta osta 112
kaupmeestelt merekala heeringat, kelle kohta on teada, et see ujub parves ja tema silmad hiilgavad öösel. Heeringas tuli pikuti lõhki lõigata ja rinna vastu panna. Siis käisid Arseni juures veel valutavate igemetega inimesed. Neile soovitas ta mandlituuma tihemini suus hoida, et nende igemed tugevneksid. Endistviisi tuli Silvestr Arsenile järele ja viis teda oma ema juurde. Teades, et Arseni on päev läbi haigetega ametis, ilmus poiss hilisel õhtutunnil. Enesele märkamata hakkas Arseni päeva lõpuks kiirustama ja tegi kõik selleks, et olla Silvestri tulekuks vaba. Patsiendid panid seda tähele ja püüdsid öösel mitte tulla. Viimaks märkas seda ka Arseni. Päeval, mil ta oma avastuse tegi, tõmbus ta süda valust kokku. Ta vaikis kuni päikese loojaminekuni, ja jättis järjekordsed lugemistükid õhtuks valmis panemata. Kui Silvestr saabus, lõi Arseni kõhklema. Poiss vaatas teda sõnatult ning Arseni ei suutnud seda pilku välja kannatada. Lähme, Silvestre. Teel nad ei rääkinud. Poiss tundis, et Arseni hinges olid toimunud mingid muutused, kuid kartis küsida. Ksenijal oli juba laud kaetud. Arsenil polnud isu. Sõi siiski, et Ksenija ei solvuks. Hristofori tohtkirju tal kaasas polnud, aga jutt ei tahtnud vedu võtta. Kui Silvestr kadus eeskotta, sõnas Arseni: Ma ei peaks siin käima, Ksenije. Ksenija näoilme ei muutunud. Naine oli neid sõnu oodanud ja oli neiks valmis. Need sõnad valmistasid talle piina. Ma tean, et sa oled Ustinale truu, lausus Ksenija, ja armastan sind selle eest. Kuid ma ei otsi Ustina kohta. Mul on sinu seltsis hea ja ma tunnen selle üle rõõmu, ütles Arseni. Kuid Ustina on mu igavene mõrsja. Kui sa minu seltsist rõõmu tunned, siis ole mulle vennaks. Hakkame sinuga elama täiuslikku armastust mööda. Saaks sind vaid näha, Arsenije. Ma ei saa sinuga elada täiuslikku armastust mööda, kuna olen nõrk. Anna mulle Jumala pärast andeks. Jumal andestab, lausus Ksenija. Sa teenid oma mälestust ja kehastad otsatut truudust, kuid tea, Arsenije, et surnute nimel hukutad sa elavaid. Asi on selles, kisendas Arseni, et ka Ustina on elus ja lapsuke on elus ja nad ihkavad saada palvetamise läbi andeks. Kes nende eest palvetab, kui mitte mina, pattu teinu?
113
Meie. Me kolmekesi koos Silvestriga, kes on rõõmuga valmis sinuga palvet jagama. Tema palve on Issandale meelepärane. Hakkame kolmekesi paluma Issandat kaik päävad läbi – omikust õhtani. Ära ainult hülga meid, mu veli Arsenije. Ksenija oli näost lubikahvatu ja seetõttu ütlemata ilus. Arseni tundis, kuidas klomp kurgus aina kasvas. Väljudes nägi eeskojas Silvestrit ning tema pilk oli orvulik. Arseni puhkes selle pilgu peale nutma. Peitis näo kätesse, tormas välja. Kõndis piki männipuust pihttarasid ja nuttis valju häälega. Keegi ei näinud teda, sest Belozerskis oli juba öö. Belozerskilased üksnes kuulsid tema nuukseid ja imestasid, kes see küll olla võiks, sest niisugune Arseni hääl oli neile seni tundmatu. Jõudnud koju, pühkis Arseni pisarad ära ja ütles Ustinale: Sa ju näed, mu arm, mis toimub. Ma pole sinuga, mu arm, mitu kuud kõnelenud ja mul pole õigustust. Selle asemel, et oma hirmsat pattu lunastada, vajun ma sellesse üha sügavamalt. Kuidas ma saan, mu vaene tüdruk, sinu eest Issandalt andeks paluda, kui ma ise olen sügavikku langemas? Kui ma saaksin üksi hukka, siis, tead ju, polekski kahju, kuid kes siis sinu ja lapsukese eest andeks palub? Mina olen siin teie ainus paluja ja üksnes sellepärast ei ole veel meelt heitnud. Nõnda ütles Arseni Ustinale. Pakkis Hristofori tohtkirjad kotti, näitas Ustinale ja lisas: Siin on kott Hristofori ülestähendustega, see on tegelikult minu kõige hinnalisem vara. Ma võtaks selle ja pageks oma kuulsuse eest, kuhu jalad viivad. Mu kuulsus on mind alistanud, surub maadligi ja segab vestlemast Temaga. Ma läheks siit ära, mu arm, kuid selle linna vürst ei lase mind lahti, ning, mis peamine, Ksenija ja Silvestr ei lase mind lahti. Nad palvetaksid rõõmuga koos minuga sinu ja lapsukese eest, kuid nad ei mõista, et seda võin teha ainult mina. Mina olen ainus, kellega sul on siin maa peal veel side, ning minu kaudu elad sa justkui edasi. Aga Ksenia leiab, et ma hukutan surnute nimel elavaid, ja tahab palvetada sinu kui surnu eest, ehkki mina ju tean, et sa oled elus, ainult teistmoodi. Arseni jäi mõttesse. Silitas käsikirju täis kotti ning need vastasid talle tohusahinaga. Tead mis, ma lähen linnaväravate juurde. Praega on nad kinni, kuid ku nii peab minema, juhib engel mo sellest linnast välla. 114
Tema pilk langes kasukale, mille vürst oli kinkinud. Ta polnud seda veel kordagi selga pannud. Oma toredusele vaatamata ei olnud kasukas raske ega lohmakas. Arseni tõmbas kasuka ülle ja tegi toas tiiru. Kasukas meeldis talle. Arseni mõtles, et hakkab hindama hinnaliste asjade mugavust, ning tundis piinlikkust. Seisnud sedasi kasukas minutikese, otsustas ta seda ikkagi mitte seljast ära võtta. Kui tal seisab tõesti ees rännutee, siis kulub selline kasukas marjaks ära. Ukse juures järil märkas ta veel mõnda Hristofori tohtkirja. Arsenil polnud tahtmist korralikult kokku pakitud kotti uuesti lahti siduda, seetõttu torkas ta tohud kasukataskusse ja astus majast välja. Tänaval keerles pinnatuisk. Pimedas midagi nägemata tundis Arseni põskedel selle torkivat puudutust. Akendes ei põlenud ühtegi tulukest ning see oli hea märk: tema elus saatsid öötuled haigusi ja surmasid. Pimedus ei seganud tal kõndimast. Tee linnaväravate juurde oleks ta leidnud ka kinnisilmi. Väravaesisel platsil oli natuke valgem. Arseni silmas väljaku ühes nurgas liikumist. Kõhkles mõne silmapilgu ja suundus sinnapoole. Värskelt lõigatud palkidest pihtaia taustal hakkasid paistma hobune ja ratsanik. Arseni ei teadnud, kas inglid ratsutavad. Kõrval seisis veel üks hobune. Kas oled valmis, küsis ratsanik tasakesi. Olen, vastas Arseni sama tasa. Ratsanik osutas vaikides teisele hobusele ja Arseni hüppas sadulasse. Ratsanik suunas hobuse väravate poole. Arseni järgnes temale. Väravate juures ronis ratsamees hobuse seljast maha ja koputas vahiputka uksele. Vastuseks kosteti midagi unist. Ratsanik astus sisse. Putkast kostus tasast kõnekõminat, mida saatis müntide kõlin. Minut hiljem astus putkast välja mitu meest, teiste hulgas ka ratsanik. Ta võttis jälle sisse oma koha sadulas. Kaks meest tõstsid võtme lukuauku ja keerasid seda ootamatult valju lõginaga, mis veeres üle hääletu linna. Ülejäänud kolmik surus jõuga linnaväravatele. Väravapooled avanesid – jällegi kriginaga – täpselt nii palju, et hobune mahuks läbi minema. Öised ratsanikud kadusid sellesse prakku.
115
4.
V
arsti oli kõikjal Pihkvas teada, et Ustin on rääkima hakanud. Et tema nimi pole mitte Ustin, vaid Arseni. Ning kõik käisid teda vaatamas, kuid ei saanud näha, sest ta ei elanud juba mitte kalmistul, vaid Ioanni kloostri külaliskongis. On’s siin teie meelest mingi tsirkus või, küsis kloostriülem tulijailt. Inimene elas neliteist aastat õues, laske tal ometi end koguda. Ühel päeval tuli Arseni juurde Ambrogio. Mind saatis su juurde possaadnik Gavriil. Ta tahab, et sa rändaksid minuga koos Jeruusalemma. Ma lähtun sellest, et enne 7000. aastat ehk 1492. aastat Kristuse sünnist maailma lõppu ei tule. Nii et kui kõik läheb hästi, jõuame ajalt tagasi. Millele oled sa oma arvutustes siis toetunud, küsis Arseni temalt. Kõik on väga lihtne. Võrdsustan päevi aastatuhandetega, sest kaheksakümne üheksandas psalmis on öeldud: sest tuhat aastat on Sinu meelest, Issand, kui eilne päev. Kuna päevi on nädalas seitse, saame seitse aastatuhandet inimsoo elamist. Praegu on 6988. aasta: meie käsutuses on veel kaksteist aastat. Leian, et patukahetsuseks ei ole seda sugugi vähe. Oled sa kindel, küsis temalt Arseni, et praegu on just see aasta, et maailma loomisest on kuni tänase päevani möödunud täpselt 6988 aastat? Kui ma poleks selles kindel, vastas Ambrogio, küllap ei kutsuks ma sind endaga kaasa Jeruusalemma tulema. Mõtle ise: alates 5500. aastast, mil sündis meie Lunastaja Jeesus Kristus, on Rooma ja Hellase kroonikud kõiki valitsemisi kinnitanud. Liida Rooma ja Konstantinopoli keisrite valitsemisaastad kokku ja sa saad otsitava tähtaja. Kuid mispärast – andesta minule, võõramaalane – arvad sa, et pärast maailma loomist oli Jeesuse Kristuse sündimise ajaks möödunud täpselt 5500 aastat, ei rohkem ega vähem? Mis oli sellise järelduse allikaks? Ma olen üksnes lugenud tähelepanelikult pühakirja, vastas Ambrogio, ning see on minu peamine allikas. Näiteks on Esimeses Moo185
sese raamatus ära toodud iga esiisa vanus esiklapse sünni ajaks. Veelgi enam, seal on öeldud aastate hulk, mis esiisa elas pärast esik lapse sündi, ning samuti esiisa elatud aastate kogusumma. Nagu näed, vend Arseni, on kaks viimast positsiooni minu arvutusele isegi liigsed. Möödunud aastate koguarvu teadasaamiseks piisab, kui lugeda kokku esiisade vanused nende esiklaste sündimise ajaks. Kuid numbreid tähistavad tähed on vastuvõtlikud kahjustumisele, vaidles Arseni. Hulga aja perast kulu kirjad otsa ja ei neid saa änam lugeda. Kui näiteks т(вeрдo)-s üks kiips kustu, ei siss saa arvo, kas oli see т(вердо) või п(окои), ja nii paista arv kolm sada nagu kaheksa kümmet. Ütle, Ambrogio, millega sa tõestad, et su arvutused on õiged ja et meie Lunastaja Jeesuse Kristuse sünd sattus tõesti 5500. aastasse? Tahaks teada, millise harmooniaga sa kogu seda algebrat kontrollid? Arsenije, arvudel on oma ülim mõte, peegeldavad nad ju toda taevast harmooniat, mille kohta sa küsid. Nüüd aga kuula tähelepanelikult. Kristuse kannatus langes nädala kuuenda päeva kuuendale tunnile ning see viitab sellele, et Lunastaja sündis kuuenda aastatuhande keskel, see tähendab, 5500. aastal maailma loomisest. Sellele samale viitab ka Moosese laeka mõõtude summa, mis moodustas Teise Moosese raamatu kahekümne viienda peatüki kohaselt poolteist küünart. Seepärast pidigi Kristus kui tõeline Seaduselaegas saabuma 5500. aastal. See inimene arutleb kainelt, ütles Arseni Ustinale. Sellisega võiks tõesti Jeruusalemma rännata. Kui uskuda tema arvutusi (mida ma kaldun tegema), siis kulub meil rännaku peale vähemalt kümme aastat. Nii et, mu arm, ma kõnnin otse maa keskkoha poole. Kõnnin tema selle punkti poole, mis on Taevale kõige lähemal. Kui mu sõnadele on määratud lennata Taevani, siis see juhtub just seal. Ja kõik minu sõnad on – sinust.
186
5.
T
ollest päevast peale hakkasid Arseni ja Ambrogio valmistuma reisiks Jeruusalemma. Possaadnik Gavriil määras kummalegi neist reisikuludeks kukrutäie Ungari kuldtukateid. Tukatid olid teretulnud kogu Pihkva ja Jeruusalemma vahelisel alal ning palverändurid võtsid need heal meelel teele kaasa. Possaadnik oleks võinud ka rohkem anda, kuid ta teadis, et keskajal kippusid mündid rändurite käes kiiresti kuluma. Nagu raha, nii ka esemed liikusid läbi ruumi vaevaliselt. Nende omanikud jõudsid pahatihti koju tagasi ilma ühe ja teiseta. Veel sagedamini ei jõudnudki tagasi. Mõnikord võisid rännulistele rahast kasulikumaks osutuda soovituskirjad ja isiklikud sidemed. Tol keerulisel ajastul oli oluline, et keegi kedagi teatud kohas ootab või vastupidi, kuhugi saadab, vastutab tema eest ja palub osutada talle kaasabi. Omal moel kinnitas see, et sellel inimesel oli ennegi oma koht elus, et ta ei tekkinud eikusagilt, vaid vahetas tões ja vaimus asukohta. Kõige üldisemas mõttes aga kinnitasid rännakud maailmale ruumi katkematust, kuna ruum tekitas ikka veel teatud kahtlusi. Arsenile ja Ambrogiole anti kaasa soovituskirjad mitmesse linna. Need olid kirjad vürstiseisuses isikutele, vaimulikele ja kaupmeeskonna esindajatele: vajadusel võis igaühest neist abi olla. Kummalegi kingiti kaks hobust ja kaks reisikaftanit. Palverändurid õmblesid kaftanite allserva tukatid. Selleks, et mündid ei kõliseks ega oleks kombates leitavad, pandi neile vahele naharibad. Samuti osteti vinnutatud liha ja kala – nii palju, kui palju jaksasid vedada kaks saduldamata jäävat hobust. Kõiki ettevalmistusi juhatas Ambrogio, kellel oli pikkade rännakute kogemus. Rõivaid ja toidumoona pakkides juhindusid nad mõõdutundest. Pihkvamaal oli parajasti soe aastaaeg, kuid Palestiinamaal on kogu aeg soe. Soe ja küllane, kuna sääl maal on vett ohtrast ja allikad voolavad mööda rohumaid ja mägesid, toites viinapuid, viigipuid ja datleid, see maa annab õli ja mett, sest see maa on tõeste õnnistust saanu ja Issanda paradiisiaia sarnaline.
187
Ärasõidu eel kutsus possaadnik Gavriil Arseni ja Ambrogio enda juurde ja andis neile kuuetahulise hõbelampaadi. Lampaad oli väike, et mitte ülearust tähelepanu tõmmata. Samal põhjusel andis possaadnik neile lampaadist eraldi kuus adamanti. Kohale saabudes tuli adamandid asetada neile mõeldud pesadesse igas lampaaditahus. Asetada õnarusse ja kinnitada kergesti painduvate ogadega paigale. Possaadnik näitas neile, kuidas ogad painduvad: Ei midagi keerulist. Ta vaikis veidike. Ma mõtlesin kaua, keda Jeruusalemma saata, ja valisin teid. Te olete erinevat usku, kuid te mõlemad olete ehtsad. Ja pürgite sama Issanda poole. Te lähete läbi õigeusklike ja mitteõigeusklike maade ning teie erinevus tuleb teile abiks. Possaadnik Gavriil andis ikoonilambile suud. Embas Arsenit ja Ambrogiot. See on minu jaoks tähtis. See on minu jaoks väga tähtis. Nad kummardasid possaadnik Gavriilile.
188
6.
H
obused tammusid kaldal ja kartsid pardale astuda. Nad ei kartnud vees liikuda, eks olid nad ju oma elus korduvalt üle jõe ujunud ja koolmest läbi kõndinud. Neid pelutas liikumine vee peal. See paistis neile loomuvastasena. Hobuseid tiriti päitsenöörist trepplauda pidi laeva. Nad hirnusid ja peksid kapjadega laevalae laudu. Hobuseid vaadates jäi Arsenil märkamata, kuidas otsad anti lahti. Kaldale kogunenud rahvasumm hakkas samuti liikuma. Sõudjad viibutasid aerusid ning inimparv hakkas mõõtmetelt ja häälekuselt kahanema. Summ kees mulinal, muutudes viruks. Keerles possaadniku ümber, kes seisis tema keskel. Ta isegi ei lehvitanud. Seisis liikumatult. Tema kõrval lapendas Ioanni kloostri ülema rüü. Mõnikord puudutas must kalev lausa possaadniku nägu, kuid ta ei põiganud eest. Kloostriülem paistis tuule käes olevat tavapärasest hulga kogukam. Jättis kergelt täispuhutud mulje. Ta õnnistas lahkuvat laeva aeglaste laiade ristimärkidega. Kaldad liikusid aeruviibetega samas taktis. Nad püüdsid mööda taevast liuglevatele pilvedele järele jõuda, kuid jäid kiiruselt ilmselgelt alla. Arseni hingas mõnuga sisse jõetuult, mõistes, et see on rännuteede tuul. Kui mitu aastat, ütles ta Ustinale, kui mitu aastat istusin ma siin liikumatult paigal, aga nüüd sõuan joonelt lõunasse. Tunnen, mu arm, et see liikumine on kosutav. See lähendab mind sinule ja eemaldab inimestest, kelle tähelepanu on mind tõtt-öelda hakanud koormama. Mul on, mu arm, hea teekaaslane – intelligentne, avara huviringiga noormees. Tõmmunäoline. Käharpäine. Habemeta, kuna tema kodukandis habemeid ei kanta. Püüab maailma lõpu aega kindlaks määrata ja ehkki ma pole kindel, et seesinane küsimus kuulub tema kompetentsi, on juba huvi eshatoloogia vastu iseenesest minu arvates julgustust vääriv. Meiega koos sõidavad Pihkva laevnikud. Nad viivad meid mööda Velikaja jõge Pihkvamaa piirini. Jõgi on lai. Möödaujuvate kallaste elanikud saadavad meid pilkudega, kui mär-
189
kavad. Mõnikord lehvitavad järele. Meie lehvitame neile vastu. Mis meid ootab? Tunnen kirjeldamatut rõõmu ega karda mitte midagi. Õhtu saabudes kinnitati otsad kalda külge ja tehti lõke üles. Hobuseid maale ei aetud, sest nad on juba laevas olemisega harjunud. Algas hiline Pihkva öö. Meie mail, rääkisid laevnikud, on vaevalt üllatusi oodata. Seevastu edasi võib mõningail andmeil kohata koerapeaga inimesi. Kas see ka tõsi on, seda me ei tea, kuid niiviisi räägitakse. Ärge suurustlege, vastas Ambrogio, sest ka siin on kõike külluses. Minge kasvõi kremlisse: seal on selliseid palju. Aeg-ajalt kõndis mõni laevnikest lähimasse metsatukka ja korjas seal murdunud oksi. Arseni jälgis seda, kuidas lõke lõi põlema. Mõttesse vajunult lisas ta ühe oksa teise järel, ladudes neid püramiidi. Tuli algul noolis neid. Ta justkui mekkis okste maitset, enne kui asus neid aplalt kugistama. Mõned raod praksusid põledes. Niisked, ütlesid laevnikud. Mätas on veel märg. Lõkke ümber keerlesid sääsed ja kihulased. Nad lendasid pool läbipaistva sülemina, peaaegu suitsuna. Joonistasid sülemi sees ringe ja ellipseid, nii et tundus, nagu keegi žongleeriks nendega. Kuid ei žongleerinud nendega keegi. Kui suits pöördus nende poole, lendasid nad laiali. Arseni täheldas üllatusega, et sääskede pagemine tegi talle rõõmu. Usud sa või mitte, ütles ta Ustinale, kuid ma olen muutunud pepsiks ja hakanud vereimejaid kartma. Elades otseku võeras kehas ei kartnud ma kedagi. Vaat see just hirmutabki, mu arm. Vahest olen ma üheainsa hetkega kaotanud selle, mida olin kõik need aastad sinule korjanud? Me oleme kuulnud, ütlesid laevnikud, et tuli, mis laskub ülestõusmispühal Issanda Hauale, ei kõrveta. Kuna te asusite teele pärast lihavõtteid, siis tuleb välja, et te ei näegi tule imetabaseid omadusi. Kas mitte iga Issanda päev ei peaks meile ülestõusmispühaks olema, küsis Arseni. Ta pani peopesa otse tule kohale. Tulekeeled visklesid harali aetud sõrmede vahel ja panid need roosakalt kumama. Arseni labakäsi säras kesk maale laskunud ööd lõkkest eredamini. Ambrogio vaatas Arsenit üksisilmi. Laevnikud lõid ristimärke ette.
190
7.
J
ärgmisel päeval jõudsid nad Pihkvamaa lõunapiirile. Nii kaugele oligi kästud palverändureid saata. Velikaja jõgi muutus seal väikeseks ja keeras itta. Jõgi läheneb oma lätetele, ütlesid laevnikud, üha tihemini kohtab madalikke, kust läbiminek on paras peavalu. Tõtt-öelda on kahju teiega hüvasti jätta, kuid lohutab vaid see, et tagasi läheme me pärivoolu. Seda on ammu tähele pandud, kinnitas Ambrogio, et allavoolu on palju lihtsam sõita. Minge siis rahus. Hobused olid maale talutatud ning Ambrogio ja Arseni sülelesid laevnikke hüvastijätuks. Laeva eemaldumist vaadates tundsid nad rahutust. Nüüdsest olid rändurid jäetud iseenda ja Jumala hooleks. Neil seisis ees vaevarohke teekond. Nad suundusid lõunasse. Liikusid tõttamata – Arseni ja Ambrogio ees, ohelikku pidi kinni seotud koormahobused taga. Tee oli kitsas, maastik kinguline. Tulid hobuse seljast maha, et kehakinnitust võtta. Lõikasid kuivatatud liha ribadeks, jõid vett peale. Hobused näksisid peatuskohtades kiiruga rohtu. Kõndides läbi ojade, pistsid mokad vette ja jõid puristades. Päeva lõpuks jõudsid nad Sebeži linna. Sissesõidul küsisid, kus võiks öömaja saada. Neid juhatati trahterisse. Trahter haises kas mahaläinud õlle või siis kuse järele. Kõrtsmik oli purjus. Pannud tulijad pingile istuma, räntsatas ise teisele. Vaatas neid pikalt ja üksisilmi. Istus, jalad laialt harkis, kätega põlvedele toetudes. Küsimustele ei vastanud. Puudutanud kõrtsmikku õlast, nägi Arseni, et too magab. Mees magas avasilmi. Siis tuli kõrtsmiku naine ja viis hobused latrisse. Näitas külalistele toa kätte. Hei, Kulp, kutsus ta meest, kuid too ei liigutanud. Kulp! Naine rehmas käega. Las magab. Pange tal silmad kinni, palus Ambrogio. Suletud silmadega on palju parem magada. 191
No ei, parem nii, sõnas kõrtsmiku naine. Ta näeb teid, kui te peaks hakkama trahteris tuustima. Kulp maka – Kulp ärka, lausus kõrtsmik röhatades. Et poleks miskit tembutamist. Peaasi, et te mo naest ei imosta, kuna ta isi teid imostab. Ta viskas jalad pingile ja tõmbas kotiriide peale. Te ei kujuta ettegi, milliste asjade suhtes tuleb mul silmi kinni pigistada. Keset ööd tundis Arseni, kuidas tema kõhu peal liigub midagi sooja. Ta arvas, et see on rott, ja jõnksas, et teda maha heita. Tss, sosistas kõrtsmiku naine. Peaasi, et sa lärmi ei tee, ma annan odavalt, võiks öelda, et sümboolse tasu eest, ma ise ei küsiks midagi, kuid mu mees, sa ju nägid seda elajat, tema leiab, et igas ettevõtmises peab olema majanduslik komponent, see nurjatu ei lase end ümber veenda, aga sina ju tahad, tahad ju... Mine ära, sosistas ta vaevukuuldavalt. Arseni kõhtu silitati muudkui edasi ning ta tundis, kuidas ta selle vanaldase ja inetu naise käe all minetab igasuguse tahte. Ta tahtis öelda Ustinale, et nüüd kohe võib kõigi nende aastatega loodu puruneda, kuid kõrtsmiku naine kähises peaaegu valjusti: Ma tunnen sinusuguseid ju läbi ja lõhki... Naise käsi libises kõhu alaossa, Arseni kargas üles ja põrkas peaga millegi raske ja koliseva vastu, mis kukkus seinalt maha, veeres, hüples ja lendas koos kõrtsmiku naisega toast välja. Kõrvaltoas süttis tuhm tuluke. Ei noh, sa vaata, vaata ainult, hüüdis kõrtsmiku naine Arsenile osutades. Hakkas mulle ligi ajama. Kasutades ära mulle korraks peale tulnud nõrkust, sõnas kõrtsmik. Ta oli peaaegu kaine ja seetõttu tige. Ta ahistas mind, Kulp! Tema kätte jäi tükk mu riietest. Ma rabelesin välja. Arseni sirutas käed ette ja need olid tühjad: Ei ole minul kellegi riideid. Kõrtsmiku naine vaatas Arsenile otsa ja hüüdis juba rahulikumalt: Ära tule siin kätega vehkima, ega sa oma Pihkvas ole. Maksa häbistuse eest kuldraha. See on Leedu suurvürstiriik, ütles kõrtsmik, ja mina, see tähendab, ei luba kellelgi... Arseni puhkes nutma. 192
Kuule, Kulp, ütles Ambrogio, mul on kiri, mille ma annan teie võimude kätte. Kuid suusõnal (Ambrogio läks kõrtsmikule päris lähedale) teatan ma neile ka seda, mismoodi Sebežis külalisi vastu võetakse. Ma ei usu, et nad rõõmustavad. Ei noh, mis nüüd mina, sõnas kõrtsmik. Ma tean ju ainult naise sõnade järgi. Ära siis maksa häbistuse eest, kui ei taha. Kõrtsmiku naine mõõtis teda range pilguga: Äh sind, Kulp. See ütli mole: lase oma ilodust maitseda. Mina aga keeldusin. Kui mitte kuldmünt, andke siis midagigi. Kas peaks sulle maksma su ilu eest, küsis Ambrogio. Maksame talle selle eest, et ta mind ära põlgas, lausus Arseni. Sest kui ta põlgab mind ära sõnades, siis on ta võimeline seda tegema ka tegudes. See kõik on minu süü ja see on minu langus. Anna mulle andeks, hea naine, andesta ka sina, Ustina. Ambrogio otsis sõna lausumata välja tukati ja ulatas selle kõrtsmiku naisele. Naine seisis, silmad maas. Kõrtsmik kehitas õlgu. Naine vaatas mehe poole ja võttis tukati häbenedes vastu. Väljas hakkas valgeks minema. Sebežist kuni Polotskini liiguti vaikides. Arseni sõitis natuke ettepoole ja Ambrogio ei püüdnud talle järele jõuda. Nii paljude vaikimisaastate järel, ütles Ambrogio, on sul raske uuesti kõnega harjuda. Arseni noogutas. Kui nad olid järjekordselt hobustelt maha tulnud, lausus Ambrogio: Ma mõistan, miks sa võtsid süü enda peale. See, kelles kätkeb maailm, vastutab kõige eest. Kuid sa ei mõtelnud selle peale, et sa võtsid tollelt naiselt süütunde. Tänu sinule sai ta kinnitust, et talle on kõik lubatud. Sa eksid, ütles Arseni. Vaata, mis ma oma taskust leidsin. Ta võttis käe taskust välja ja tegi peo lahti. Tema peopesal lebas tukat.
193