Anne Girard
MADAME PICASSO
Madam Picasso
7
1. peatükk
Pariis, Prantsusmaa, mai 1911
E
va kiirustas ümber nurga, tuisates täpselt kell pool kolm mööda Pigalle’i väljakul pladisevast purskkaevust. Olles juba lubamatult hiljaks jäänud, kahmas ta siniseruudulise kleidi saba pihku, tõstis selle üles ja jooksis ülejäänud tee mööda rahvarohket Clichy bulvarit nii kiiresti, kui suutis, Moulin Rouge’i punane tuuleveski taamal terendamas. Inimesed pöörasid pead ja vaatasid koketset noort naist ammulisui: õhetavad põsed, suured sinised meeleheitel silmad, seljal lendlemas punakaspruunid juuksed. Neisse oli takerdunud rubiinpunane lint, mis kaunistas Eva peas olevat õlgkübarat, mida ta teise käega tugevasti kinni hoidis. Põlvede kõrgusel vilkusid aluspüksid, aga Eval oli ükskõik. Teist sellist võimalust poleks tal elus tulnud. Ta sööstis mööda kahest läikivast hobuvankrist, mis võistlesid ühe automobiiliga koha pärast. Seejärel pööras ta alla galanteriikaupluse ja kondiitriäri vahele jäävast kitsast vahekäigust, mis oli kaunistatud erksa roosa-valgekirju varikatusega. See oligi otsetee, millest Sylvette oli rääkinud, aga munakivisillutis võttis noore naise hoogu maha. Kivid, mis jäid päikesest liiga kaugele, et täielikult kuivada, olid hallid ja sammaldunud ning ta peaaegu libastus kahel korral. Hetk enne kohalejõudmist astus ta plartsatusega musta õlisesse loiku, nii et pritsmed lendasid nii sukkadele kui ka musta värvi nöörsaabastele. „Sa jäid hiljaks!” kõmises hääl Eva kõrvu, kui ta hoo pealt järsult peatus, endal pea paanikast ringi käimas. Tema ees, kulisside taha viiva uksekaare raamistuses kõrgus keskealine, hirmutavalt pikakasvuline kostüümikunstnik. Jämedakoelisest sametist mustas kleidis Proua Léautaud’ kondised laigulised
8
Anne Girard
käed olid asetatud laiadele korseti alt esile tungivatele puusadele. Kõrge pitskrae kattis tervenisti naise kaela, randmeid varjasid pitsmansetid. Sinakashalli šinjooniga piiratud jämedatest näojoontest kiirgas varjamata põlgust. Eva hingeldas jooksmisest ja tundis, kuidas nägu õhetab. Ta oli kogu tee jalgsi Montmartre’i mäest alla ja üle Pigalle’i väljaku minnes kiirustanud. „Vabandage, proua! Vannun teile, et tulin nii kiiresti, kui suutsin. Ausõna!” paristas ta, üritades hinge tõmmata ja kartes, et näeb kindlasti välja nagu peletis. „Haledad vabandused siin ei aita, mõistad? Inimesed maksavad etenduse eest ja eeldavad, et nad ka näevad etendust, preili Humbert. Me ei saa sinu pärast hiljem alustada. Enne etendust on alati väga kiire, head esmamuljet sa küll jätnud ei ole, seda ma sulle ütlen!” Just sel hetkel hüppas Eva kõrvale koridori tema toanaaber Sylvette, seljas volangidega roheline kleit, jalas paksud mustad sukad. Sylvette’i nägu – pikkade mustade ripsmete ja üle piirjoone maalitud kirsipunaste huultega – oli meigitud nii, et ta meenutas nukku. Puukoore värvi juuksed olid asjatundlikult pea peale krunni seatud. Ilmselgelt oli keegi tüdrukutest Sylvette’i vahejuhtumist teavitanud, sest Evale appi tõtates hoidis ta käes avatud toosi valge puudriga. „Rohkem seda ei juhtu, proua,” lubas Sylvette innukalt, asetades õelikult käe ümber Eva kitsaste kõhnade õlgade. „Sinu õnneks tõmbas üks tantsija harjutamise ajal alusseeliku ja sukad lõhki. Nagu sind ennast, polnud ka meie õmblejat veel mõne hetke eest kusagil näha. Vastasel juhul saadaksin sind pikema jututa otseteed tagasi. Kõik te, noored sinisilmsed tüdrukud, tulete siia, olles kindlad, et kaunis näolapp avab teile uksed. Kuniks leiate midagi paremat või tõmbate publiku hulgast õnge mõne mõjuka härrasmehe, kes teid jalust rabab, ja siis hülgate mind.” „Ma olen väga töökas, proua. Ausõna. Sellist asja minu puhul ei ole. Ma ei ole ühegi mehe abist huvitatud,” vastas Eva nii innuka
Madam Picasso
9
kindlameelsusega, kui ühesse hiiglaslike sinisilmadega pisikesse maatüdrukusse mahtus. Proua Léautaud aga ei kannatanud lihtsameelsust, ambitsioonikust ega ilu, nii et Eva armetu väike protest kukkus haledalt läbi. Sylvette oli samal hommikul hoiatanud: kui Eva prouat oma siiruses ei veena, võib ta oma kaunikujulise tagumiku tänavalt leida ja tagasi nende väikeses la Ruche’i (maja nimetati nii, sest see meenutas mesitaru) toakeses olla enne, kui arugi saab, mis on toimunud. Sylvette ise oli siin juba üle aasta töötanud, kuid polnud saavutanud enamat kui trupitantsijanna roll kahes numbris, olles üks neist, kellel polnud lootustki jõuda rambivalgusesse. Nüüd astusid proua kärkimise peale uksest sisse kolm tantsijannat, kelle kleidid olid Sylvette’i omast uhkemad. Nad kibelesid kaklust näha. Pingelises vaikuses nägi Eva, kuidas kõik kolm teda hindavalt vaatasid, kaunites meigitud nägudes peegeldumas üleolevus. Üks tüdruk asetas käed puusa ja kergitas tögavalt kulmu. Teised kaks sosistasid omavahel. See viis Eva mõtted kohe kodukoha Vincennes’i noorusaja rivaalidele, õelatele tüdrukutele, kelle jaoks ta polnud samuti piisavalt hea olnud. Nemad olid üks paljudest põhjustest, miks ta oli suurlinna põgenenud. Hetkeks kadus Eval mõtlemisvõime. Süda tõmbus rinnus kokku. Kui ta peaks selle võimaluse käest laskma… Ainuüksi äärelinnast lahkumisega oli Eva väga palju kaalule pannud. Eelkõige oli ta riskinud perekonna hukkamõistuga. Kõik, mida ta tahtis, oli oma eluga Pariisis kuskile jõuda, kuid seni oli tema ambitsioon täitumisest kaugel. Eva tundis pisaraid silmadesse tükkivat, ta pööras pilgu tüdrukutelt kõrvale. Nende tüdrukute ees ei tohtinud nõrkust välja näidata. Oma 24 eluaasta juures ei saanud ta lubada, et keegi võiks näha, kuidas ta oma lapsikuid emotsioone veel täielikult taltsutada ei suuda. Pärast senist ebaõnnestunud aastat Pariisis oli nüüdsel võimalusel liiga suur kaal, et riskida näida haavatavana. „Ehk loodad tantsijannaks saada, nagu need tüdrukud siin?” küsis proua Léautaud, osutades teiste neidude poole lühikese järsu
10
Anne Girard
peaviipega. „Selleni jõudmine on nõudnud neilt palju tööd ja tunde harjutamist, nii et kui see su eesmärk on, raiskad nii minu kui ka enda aega.” „Ma olen pitsi paikamises osav,” vastas Eva, sundides end mitte kokutama. See oli tõsi. Eva ema oli loonud imelisi õmblustöid sellest ajast saati, kui Eva oli alles väike tüdruk. Mõne oma töö oli proua Gouel endaga Poolast Prantsusmaale kaasa toonud. Ta oli peente filigraansete pistete kunsti oma tütrele pärandina edasi andnud, et kui Eva kord korraliku kohaliku mehega abiellub ja hakkab ootuspärast elu elama, oleks tal alati, millele toetuda, et aidata arveid maksta. Või vähemalt nii olid Eva vanemad lootnud, enne kui tütar oli vahetult pärast oma 23. sünnipäeva suundunud Pariisi õnne otsima. Praegune oli esimene tõsiseltvõetav tööpakkumine, mille Eva oli suutnud leida. Ka raha oli peaaegu otsas. Sylvette oli vait jäänud, kartes, et veel üks väikseimgi toetussõna võib ta enda niigi nigela positsiooni kõikuma lüüa. Tema oli Evale sellest võimalusest teada andnud ja rääkinud, et Moulin Rouge vajab õmblejannat, sest kõiksugu löökide ja kukkumiste tõttu rebenevad tantsijate riided alatihti. Nüüd oli Eva enda teha, kuidas see hetk ära kasutada. „Olgu, panen su siis proovile,” nähvas proua Léautaud vastumeelselt, vedades kergelt ninaga. „Kuid ainult seetõttu, et mul on viimane häda käes. Tule ja paranda kohe praegu Aurélie alusseelik ära. Tee kiiresti! Ja siis, kui teised proovi teevad, tule näita mulle oma töö ette!” „Jah, proua,” noogutas Eva. Ta oli nii tänulik, et tundis järsku kõiki emotsioone pea kohal kokku löövat. Siiski sundis ta end rahulikuks ja naeratas. „Sa oled tõesti üks erakordselt tilluke olevus, nagu väike nümf. Ja ütleks, et isegi üpris atraktiivne. Mis su nimi oligi?” küsis proua Léautaud, meenutades häguselt, mida Sylvette oli talle varem rääkinud. „Marcelle. Marcelle Humbert,” vastas Eva, võttes kogu julguse kokku, et öelda välja oma uus Pariisi nimi, mis pidi talle loodetavasti õnne tooma.
Madam Picasso
11
Alates päevast, kui Eva Gouel oli üksinda suurlinna saabunud, seljas veidi liiga suur mantel ja peas must viltkaabu, kogu oma maine vara vanasse reisikotti pakitud, oli ta varustatud raudse otsusekindlusega. Tal oli kindel plaan mingil viisil Pariis vallutada, hoolimata sellise kõrgelennulise eesmärgi ebareaalsusest. Loodetavasti märkis see esimene tööots millegi imelise algust. „Lõppude lõpuks on juhtunud uskumatumaidki asju,” mõtles Eva. Proua Léautaud tõstis musta pitskraega raamitud lõua üles, pööras ringi ja suundus mõne sammu avatud lavaukse poole, andes Evale märku endale järgneda. See oli Eva esimene pilguheit peidetud fantaasiale, kuulsa Moulin Rouge’i sisemusele. Uksetagused seinad olid üleni mustad, ehitud kuldsete mustritega. Rasked punasest sametist eesriided langesid voltidena, ümbritsedes külgedelt seinu, nii et sellelt kauguselt paistis koht kauni eksootilise koopana. See oli tundmatu ahvatlev maailm, millesse Eva oli ebakindlalt jalga ukse vahele saamas, ja ta süda tagus sel hetkel ühevõrra nii erutusest kui ka hirmust. Eva üritas prouale järgnedes mitte liiga silmatorkavalt ringi vaadata. Ta mudis närviliselt seljale ristatud käsi ja ta süda peksles. Ta polnud sugugi kindel, kuidas ennast piisavalt rahulikuks sundida, et olla võimeline niiti läbi nõelasilma ajama. Lavatagune oli sünge ja varjuline ruum, kuigi päevavalgus pehmendas üldilmet. Eva haistis maha läinud alkoholi ja tuhmunud parfüümi hõngu. Õigupoolest leidis ta kogu ruumi olevat veidi kurjakuulutava, kuid see muutis asja ainult põnevamaks. Kui temast hakkasid mööda saalima lavale jooksvad ja sealt maha tulevad kostümeeritud tantsijad, tundis ta neid ära linnamüüridele laialilaotatud värviliste afiššide järgi. Nende hulgas oli Mariska samanimelisest ballett-pantomiimist, peatantsija Mado Minty ja kaunis comedienne Louise Balthy, kes esines nii tirooli nuku Caroline’i kui ka neegritari osas. Nende hulgas oli veel loomataltsutaja Romanus, härra Toul oma koomiliste lauludega ning hispaania tantsijate trupp lühikestes punastes boolerojakkides ja mustades narmastega mütsides.
130
Anne Girard
12. peatükk
E
va laotas lõikelehe oma voodi kõrvale maha, silus kortsus nurgad ja hakkas aeglaselt ääri tasaseks lõikama. Üks näitlejannadest, Mado Minty, oli oma kostüümiga abi palunud. Alguses, lisatööd vastu võttes, oli Eva olnud üsna kõhklev. Tal oli küll hea meel, et saab lisaraha teenida, ja talle valmistas rõõmu üha suurem tunnustus, mille ta oli näitlejate hulgas pälvinud, kuid ta teadis ka väga hästi, et polnud eales ühtegi kostüümi algusest peale ise loonud. Peagi sai ambitsioon temast siiski võitu ja andis julgust asjaga peale hakata. Ta armastas seda uut tunnet, et on oma eluga kusagile teel, et saab endaga ise hakkama, ilma et vajaks kedagi teist. Ta igatses endiselt Picassot ja võimalust, et nende vahel võiks midagi olla. Kuid ta oli tänulik selle aja eest, mille sai üksinda veeta. Ta oli nüüdseks aru saanud, et eelistaks mehest pigem igaveseks loobuda, kui hakkaks Fernande kombel jõude elama. Samal ajal kui Eva töötas, istus Sylvette ta voodipeatsis ja viilis küüsi. Vastu akent trummeldas suvine paduvihm, kõlades, nagu sajaks taevast alla kiviklibu. „Mis sellest lõpuks välja tuleb?” küsis Sylvette. Ta oli paljajalu, seljas lilla hommikumantel, põlved kõverdatud. Ta oli just lõpetanud varbaküünte lakkimise ja valmistas nüüd sõrmeküüsi värvimiseks ette. Eva küürutas põrandal kortsus lõikelehe kohal. „Mul pole õrna aimugi.” Ta ohkas, lükates juukseid käeseljaga näo eest ära. „Mida sa talle siis ütlesid?” „Ütlesin, et mõtlen midagi välja.” „Taevas! See on nüüd küll paras risk.” „Mu isa ütles ikka: „Mida suurem risk, seda suurem autasu”.”
Madam Picasso
131
Isale viidates tundis Eva südames pitsitust. See tuli talle üllatusena. Ta polnud isaga juba pikka aega kuigi hästi läbi saanud, kuid väikese tüdrukuna kogetud heade aegade meenutamine tekitas temas kurba valu. See otsusekindlus, mis oli Evas viimasel ajal välja löönud, pärines kahtlemata just isalt. „Sa polegi veel rääkinud, kuidas su külaskäik läks,” tõdes Sylvette punast lakipudelit avades. See oli tõsi. Eva polnud külaskäigust isegi Louis’ga vestelnud, kui nad rongiga tagasi Pariisi sõitsid. See oli olnud niivõrd kummaline reis. Tagasi la Ruche’i jõudnud, oli Eva avanud väikese paki, mille ema oli talle vahetult enne lahkumist terrassil pihku pistnud. Pakis oli kaks paari uusi aluspükse ja tosin piernik’it, Eva lemmikuid Poola küpsiseid. Mõte sellele tõi veel praegugi talle pisarad silma. Eva Gouel ja Marcelle Humbert olid kaks täiesti erinevat tegelast. Nüüd veel rohkem kui kunagi varem. „Ema arvab, et ma peaksin Louis’ga abielluma.” „Kas sa ei nõustu temaga?” Eva teadis, et Louis on hea mees, ja hetkeks üritas ta seda endale isegi ette kujutada. „Kui ma ainult suudaksin.” „Ja mida su isa asjast arvab?” uuris Sylvette. „Tema arvab, et ma peaksin tagasi Vincennes’i minema.” „Või nii! Ja mis siis sinust ja Picassost saaks?” Eva ajas end põlvedele istuma. Ta lasi kääridel maha kukkuda, need langesid lõikelehele. „Ära ütle, et sa arvasid tõsimeeli, et ma ei tea!” Sylvette itsitas. Eva oli justkui puuga pähe saanud. „Kas ta ise rääkis sulle? Või Mistinguett? Püha jumal! Minust saab kõigi naerualune!” „Keegi pole mulle midagi öelnud. Aga ega ma pime ole. Ma olin ju tol õhtul seal, kui ta koos härra Oller’ga riietusruumi tuli. Nägin teid kahte koos. Ja siis Steinide juures. Selliseid sädemeid ei lenda uusaastaöölgi.” Eva tundis oma nägu piinlikkusest punaseks tõmbuvat. „Picasso on paras elumees.” „Ma tean.”
132
Anne Girard
„Tal on Fernande.” „Ma tean seda ka.” „Louis on oluliselt turvalisem variant.” „Aga ma ei taha Louis’d,” habises ta vaevaliselt. „Mida sa siis teed?” „Ta on praegu lõunas. Ma ei saa midagi teha.” „Mistinguett rääkis, et Fernande saatis Picassole vabanduskirja ja nad suhtlevad jälle teineteisega. Ta olevat just eile Picassolt vastuse saanud, seega on arvata, et ta läheb peagi mehele järele.” Picasso nägu kerkis selgelt Eva silme ette. Toas valitsev küünelakihõng meenutas tema stuudiot täitnud vänget värvilehka… Eva mäletas kõike. Ta teadis, et on naiivne, kuid raske oli uskuda, et nende vahel juhtunu polnud Picassole midagi tähendanud. Ta pööras pilgu uuesti maas asetsevale lõikelehele. „Sellest tuleb lind.” „Mida?” „Preili Minty kostüüm. Ma tean nüüd, mis sellest saab. Aga sulgede asemel kasutan linte. Need liiguvad tantsu rütmis kaasa. Mõtlen parem tööle, mitte potentsiaalsetele armusuhetele, millest kunagi asja ei saa. Kostüümi üle on mul vähemalt kontroll.” Ta oli endas kindel, kuigi südames ei olnud ta Picassost veel üle saanud. Eva oli eilsest saati kostüümi üle pead murdnud ja nüüd loksus kõik ühtäkki paika. Linnu idee oli tulnud lapsena ühel Poola festivalil nähtud tantsijatelt. Ta mäletas hästi erksavärvilisi linte tantsijannade jalgade ümber veiklemas. Isegi siis oli see talle oma graatsilisuses miskipärast lindu meenutanud. See kõik oli talle siis nii veetlev ja vaba tundunud, eriti veel koos kauni hingelise folkmuusikaga. Eva oli kindel, et Mado Minty mõtleb selle kostüümiga välja midagi imelist, mida siis härra Oller’le ja proua Léautaud’le enda ideena esitleb. „Oleksin ma ainult lind, tõeline lind,” unistas Eva. Ta mõtles, et lendaks siis Pariisi kohale ning laugleks koos tuuleõhuga lõunasse ja otsiks Picasso üles. Kui nad teineteist näeksid, lahvataks nende vahel taas sama võimas side nagu sel korral, millal Pablo oli ta endaga
Madam Picasso
133
Bateau-Lavoiri viinud. Ja läheduses ei oleks Sylvette’i, Louis’d ega kindlasti mitte Fernandet. „Sa ei räägi sellest kellelegi, ega ju?” küsis Eva, kui Sylvette viimase küüne värvitud sai. „Picassost? Miks ma peaks? Teie vahel poleks nagunii kunagi asja saanud.” „Muidugi mitte,” nõustus Eva veidi liiga agaralt. Kuna kostüümiidee ta peas üha selgemat kuju võttis, tõmbas ta oma voodi alt välja linte täis kasti ja hakkas nende hulgast kõige erksamaid välja valima.
Madam Picasso
157
17. peatükk
T
und aega varem seisis Fernande nende Clichy bulvari korteri magamistoa kaarjas ukseavas. Ekstravagantse ja naiseliku toa keskmes troonis suursugune vaskvoodi. Suurest aknast avanes vaade Sacré Coeuri katedraalile. Seinu kaunistasid tupsudega draperiid ja tuba täitsid mööbliesemed, mis neile mõlemale midagi tähendasid. Fernande oli siia välja pannud kõik suveniirid nende ühisest viiest aastast: odavad nipsasjad, mida ta ei tahtnud oma uutele stiilsetele sõpradele näidata, sest need peegeldasid eredalt nende vaesusaastaid. Ühiselt merereisilt kaasa toodud teokarpide kollektsiooni kõrval asetses söetükk, mille Fernande oli alles hoidnud ühest talvest, kui tal oli õnnestunud oma võlusid mängu pannes tasuta söekott saada. Fernande oli siiani erakordselt uhke, et oli suutnud oma naiselikku ahvatlust niiviisi ära kasutada. Ta nõjatus vastu uksepiita ja vaatas Picassot riietumas. Ta hoidis käes poolikut viskiklaasi, kuid isegi alkohol ei suutnud vähendada halba tunnet, mida tekitasid nendevahelised segased suhted. Pärast seda, kui Apollinaire oli Picasso välja andnud, oli Pablo kohtupaleesse viidud, üle kuulatud, magistraadi ette viidud ja siis mõni tund hiljem vabastatud. Fernande teadis, et see oli olnud mehele äärmiselt raske katsumus ja ta oli seda väga sügavalt läbi elanud. Picasso oli Prantsusmaal endiselt välismaalane ja risk, et ta võidakse maalt välja saata, oli alati olemas. Selle meeldetuletamine muutis nendevahelise olukorra ainult pingelisemaks. Päeval, kui Fernande oli Picassole politseijaoskonda järele läinud, oli Pablo raevust ja pettumusest lausa lõõmanud. Nad polnud suutnud teineteisele pärast kõike seda peaaegu otsagi vaadata. Nii palju asju paistis pinnale tulevat.
158
Anne Girard
„Kas ma ei võiks täna õhtul sinuga kaasa tulla?” küsis ta, kui Pablo uut valget särki selga tõmbas ja seda kinni nööpima hakkas. „Sa tead ju küll, et sa vihkad Moulin Rouge’i. Pealegi lähen amigo’dega ja räägime hispaania keeles.” Picasso heitis naisele pilgu. „Mulle meeldiks väga, kui sa ei jooks nii palju.” „Ja mulle meeldiks väga, kui sina nii palju ei suitsetaks.” Fernande jälgis veel mõne hetke, kuidas Picasso oma tumedaid juukseid kilpkonnaluust kammiga üle pea kammis. „Üleüldse, mis selle koha mõte on?” „Mulle meeldib sealne muusika.” „Ja tantsivad tüdrukud?” „Sulle see ei meeldiks. Nende etteastetes ei ole noori saksa poisse.” Fernande teadis, et Picasso tahtis talle haiget teha. See oli ka õnnestunud. Ta oli tabanud märki. Fernande tundis hoopi. Kunagi oli olnud aeg, mil nendevahelisel lahinguväljal oli valitsenud võrdsus. Kuid see oli nii ammu. Nüüd oli Picasso kuulsaks saanud ja rikastumas. Viie aasta jooksul oli nende vahel väga palju muutunud. Picasso kohendas oma sileda pruuni kaela vastas olevat lumivalget kraed. Siis pööras ta ringi ja kummardus, et patsutada Frikat, kes rõõmsalt voodijalutsis lebas. Koer hakkas ta puudutuse peale vilkalt saba liputama. Fernande mõtles kõigile neile närustele loomadele. Karvad, kirbud ja lakkamatu haukumine. Kuid ta oli valmis neid Pablo nimel taluma. Nüüd sättis Picasso mansetinööpe paika. Need olid Hispaania hõbedast ja helkisid õhtuhämaruses. Ta kandis neid väga harva. Fernandele ei meeldinud, kui Pablo end niimoodi üles lõi. Ta teadis küll, kuidas naised kunstnikku vaatasid ja kuidas tema neid vaatas. Kuid millegi juhtumiseks oli vaja kaht osapoolt. Fernande jälgis Picassot hõbedast sigaritoosi ja raha püksitaskusse toppimas. Ta nägi nii hea välja. Fernande ei saanud päris hästi aru, miks peaks Pablo tahtma pärast äsjast „Mona Lisa” ümber toimunud tralli veel sellesse labasesse lõbustusasutusse minna. Picasso oli Apollinaire’i peale nii vihane olnud, et too oli ta sisse rääkinud, ja Fernande oli arvanud, et need kaks ei vaheta enam eales
Madam Picasso
159
sõnakestki. Pablol võttis andestamine aega, kui keegi teda reetis. Viimase armukesega oli Fernande oma õnne tõeliselt proovile pannud. Kuid see oli nüüdseks juba seljataga. „Lähme kusagile mujale. Või äkki jääksime hoopis koju,” pakkus Fernande, kui Picasso kummutilt võtmed võttis. „Pean minema.” „Ilma minuta?” „Si.” „Sellisel juhul pole ka mul põhjust koju jääda” Fernande ei suutnud tagasi hoida oma hääles kõlavat hoiatavat tooni. Uhkusele oli raske vastu seista. Fernande tundis seda sügavalt ja langes üha võimsamalt selle küüsi. Pablo oli juba mõnda aega temast eemale libisenud, kuid Fernande teadis, et ta ise oli sellele alguse pannud. Kohtudes olid nad mõlemad väga noored olnud. Polnud vaja muretseda üüri maksmise pärast. Või vähemalt oli olnud tore endale nii ette kujutada. Mida nad siis otsinud olid? Kuulsust? Igavikku? Jõukusega kaasnes teatav heaolu. Või vähemalt andis see kindlustunde homse päeva ees. Nüüd tundus kõik laiali lagunevat. „Kuidas soovid.” Picasso ei vaadanud tema poole. „Sa oled juba mõnda aega ise oma otsused vastu võtnud. Eks sa ise tead, mis su peas toimub.” „Kunagi teadsin ma ka seda, mis sinu peas toimub.” „Või arvasid, et tead?” sõnas Picasso, suudles teda põsele ja kõndis seejärel temast mööda välisukse poole. Veidi aega pärast seda, kui Picasso oli lahkunud, astus Fernande üksinda sooja septembriõhtusse. Ta kõndis mööda rahvarohket bulvarit, kuni jõudis nurga peal smaragdrohelise puudevõrastiku all asuva väikese šiki Taverne de l’Ermitage’ini, mille akendest kumas kuldset küünla- ja lambivalgust. Mõlemal pool esiust ilutsesid pottides suured oleandrid. See oli olnud nende meeliskoht, kus nad tavatsesid käia, et uut muusikat kuulata ja natuke liiga palju juua. Fernande jaoks oli see pelgupaik, kus unustada kõik, mis kaasnes suureneva kuulsusega, ja koht, kus tulla tagasi oma juurte juurde.
160
Anne Girard
Ta ei tahtnud üksinda sisse minna, nii et ta jäi välja ootama. Ta oli kindel, et kohtab varsti mõnda tuttavat – kas meest või paari, polnud tähtis –, kes palub tal endaga liituda seniks, kuni ta oma väljamõeldud kaaslast ootab. Sellisel kellaajal ei saanud see kaua aega võtta. Ta kiikas uksest sisse, justkui otsiks kedagi. Seest õhkus sooja, bänd mängis parajasti väga tundeküllaselt uut lugu nimega „The Memphis Blues”. „Proua Picasso?” Kuuldes mehehäält oma nime lausuvat, tundis ta oma õlal kellegi kätt. Ta pööras ringi ja nägi enda ees seismas kedagi, keda ta poleks osanud oodata. „Ohoo, Marcoussis,” nurrus Fernande meelalt nime, mille oli ise talle möödunud kevadel andnud. Neid oli tutvustanud see tagasihoidlik tüdruk, kes oli talle hea mulje jätnud. Väike armas õmblejanna, kes oli nüüd kostüümikunstniku assistendiks või kellekski sääraseks edutatud, nagu Mistinguett oli rääkinud. Jah, see ilus tüdruk, kes töötas Moulin Rouge’is. Picasso istus Ramόn Pichot’ga oma tavapärasel kohal. Nende laual seisis jäänõu šampanjapudeliga ja puutumata šampanjaklaas. Lavalt kumas õrritavalt sume valgus. Orkester seadis parajasti pille häälde. Etendus oli iga hetk algamas. Picasso ei joonud tavaliselt alkoholi – see ei mõjunud talle kuigi hästi –, kuid täna oli Joseph Oller, Moulin Rouge’i omanik, saatnud nende lauda muljetavaldava pudeli Moët’d, tähistamaks Picasso õigeks mõistmist. Keegi siin ei mõistnud teda. Hoolimata ta edust polnud umbusklikud prantslased teda ikka veel täielikult usaldama hakanud. Isegi need mitte, kes ta kunsti hindasid. Picasso vaatas ettevaatlikult ringi. Paljud pariislased tahtsid teda endiselt „Mona Lisa” juhtumis süüdistada. Mõelda vaid, kui põnev! Lihtne hispaania kunstnik võib olla kuidagi seotud maailma kõige kuulsama kunstiteose vargusega. Orkester hakkas mängima. Picasso tundis kogu kehaga, kuidas kõue kombel kõmisev trummibass andis märku eesootavast. Ootus-
Madam Picasso
161
ärevus. See tunne oli tema jaoks sama vajalik kui hingamine. Ühtäkki tundis Picasso selles hetkes olemisest rõõmu. Niipea kui ta nägi väikeste ettevaatlike sammudega lavale kõndivat tüdrukut – kaunilt haavatav oma kollases siidkimonos –, kadusid ta peast kõik muud mõtted. See ei olnud Mistinguett. Nendes kahes naises ei olnud midagi ühist. Harukordselt armas graatsiline tüdruk tõstis uhkelt pea ja hakkas lummavalt tantsuliigutusi sooritama. Picasso lasi oma kätel jõuetult sülle langeda. Tüdruk keerutas, tippis kikivarvul, hõljus muusika rütmis. Prožektorid langesid kimonokurdudesse, pannes punased kätised sillerdama. Tüdruk tantsis perfektselt. Ta keerutas ja tõusis taas kikivarvule. Ta sinised silmad pildusid sädemeid. Publiku hulgas olevad purjus mehed hõiskasid ja räuskasid: „Lase aga kankaanil tulla!” Sisemine matadoor lõi Picassos lõkkele. Süles olevad käed kiskusid rusikasse, kogu keha tõmbus pingule ja sel hetkel valdas teda kummaline tunne, mis mähkis ta täielikult endasse. See kiskus ta eemale vihast. Neis sinistes sügavates lõpututes silmades peitus miski. Ja siis ta teadis, et see tüdruk on Eva. Alates viimasest korrast, kui nad hotellis kohtusid, oli ta Evaga sügavat sidet tundnud. Sel päeval oli avaldunud osake tema tõelisest sügavamast olemusest. Ta oli tahtnud siiralt aidata. Mida võis Eva temast küll arvata: Picasso – noor tõusev täht, Pariisis ja selle ümbruses juba kuulsuseks saanud –, meelitab ta endaga hotelli ja saadab talle raamatu, nagu võiks see teos eales selgitada kõiki neid keerukaid ihasid, mis tas nii sageli võimust võtsid, või seda tohutut ambivalentsi, mida ta tundis kõige vastu, mida armastas või tahtis armastada. Picasso mõistis, et oli alati kõik, keda enim armastas, kaotanud. Conchita. Seejärel Casagemas. Sellest ajast saati polnud ta võimeline kogu südamest armastama, täielikult minna laskma. Isegi Fernandega koos mitte. Picasso sättis end toolis mugavamalt istuma ja kulistas klaasi šampanjat ühe lonksuga alla. Kuidas ometi oli tüdrukul õnnestunud nii meisterlikult Mistinguettiga kohad vahetada? See tegi Picassole nalja ja ühtlasi intrigeeris teda. Nagu tema enda puhul, peitus Evaski palju
162
Anne Girard
rohkem, kui esmapilgul arvata võinuks. Muusika oli võrgutav. Trombooni helkiv kuliss liikus edasi-tagasi ja samas rütmis voogasid Eva käed. Picassot ehmatas, kui erutavalt see talle mõjus. Picasso raputas pead, et end tagasi maa peale tuua, kuid Eva sarm haaras ta sealsamas kohe uuesti oma võimusesse. Kimono mõjus tüdruku seljas eriti eksootilisena, sest ta ise polnud sugugi võõramaine. See oli ainult roll, mida ta täitis, nagu mäng. Picasso jumaldas armastajatevahelisi mänge. Trombooni kuliss liikus endiselt aeglaselt edasi ja tagasi. See avaldas Picassole sügavat muljet. Ja kui domineeriv oli viiulipoogen: kindlalt instrumendi kohal ootevalmis, meisterlik ja kontrolli omav. Järsku hakkasid kõik aplodeerima. Tants oli lõppenud, kuid kõik muu alles algas. Picasso oli tundnud samu tundeid enne Céret’sse minekut, kuid nüüd ei olnud tal enam kahtluse kübetki. See tüdruk on ta tulevik. Ta liitus aplodeerijate kooriga. Eva kummardas, ta suul virvendas vaevumärgatav võidurõõmus naeratus. See tüdruk oli millegi erakordsega hakkama saanud. Seesugune söakus mõjus Picassole meelikõditavalt. Milliseid innovatiivseid väljakutseid – nii kunstilisi kui ka eraelulisi – võiks ta ise oma elus vastu võtta, kui ta kõrval oleks selline naine? Picasso uuris Joseph Oller’lt, kus kavatsevad näitlejad pärast etendust koguneda. Ta pidi Evat nägema. Ta lootis, et tüdruk kannab endiselt seda kimonot. Ainuüksi mõte sellest oli vaevu talutav. Ta ei suutnud Eva pilti oma peast välja saada. Samal tänaval asuv Le Palmier – klaasseinte, punasest nahast polsterdatud pinkide ja õhku täitva sigaretisuitsuga – oli Moulin Rouge’i esinejaid ja töötajaid juba puupüsti täis. Kui Picasso ja Ramόn sisse astusid, kihas ruum vestlusest, muusikast ja lärmakast naerust. Picasso täheldas, et selles kohas polnud kuigi keeruline anonüümseks jääda. Vähemalt mõneks ajaks. Muidugi mitte vana sõbra ees. Oli kummaline ja veidi kahtlanegi, et Ramόn oli tahtnud ilmtingimata Picassoga täna õhtul välja tulla. Kõik ju teadsid, et tavaliselt meeldis talle õhtuti Germaine’iga kodus olla. Picasso oli kindel, et
Madam Picasso
163
Fernande ei usaldanud teda enam ja oli Ramόni tagant utsitanud. Picasso armastas Ramόni nagu lihast venda ja ta ei suutnuks sõpra eales piisavalt tänada rasketel aegadel ta vastu üles näidatud lahkuse eest, kuid see vihastas teda. Pärast „Mona Lisa” juhtumit suhtus Picasso inimeste motiividesse erilise ettevaatlikkusega. Nad võtsid end pika tsingitud baarileti äärde järjekorda, et Ramόn saaks rummi tellida. Kui sõber endale jooki muretses, kuulis Picasso nende selja taga seisvatelt tantsijannadelt, mis oli Moulin Rouge’is juhtunud. Kõik tõstsid nüüd salamisi klaase Marcelle Humbert’i terviseks, kes oli päästnud armutüli keerises oleva Mistinguetti ning tõmmanud haneks härra Oller’ ja peakostüümikunstniku, kes juba niigi oli olnud sunnitud ambitsioonika tüdruku vastumeelselt oma assistendiks võtma. Sel hetkel saabus Eva koos ilusa blondi Sylvette’i-nimelise taustatantsijannaga. Eva nägu, mis oli valgest grimmist värskelt puhtaks pestud, õhetas nüüd võidurõõmust. Ta võttis naeratades ülejäänud osatäitjatelt õnnitlusi vastu. Ta säras. Picasso nägi, kuidas kõik sosistasid kiidusõnu tüdrukule, kes koos sõbrannaga läbi rahvahulga baari poole teed rajas. Eva muudkui punastas ja noogutas vastuseks. Picasso märkas nüüd, et Eva oli lasknud omale lõigata samas stiilis soengu, mida Sarah Bernhardt üritas ebaõnnestunult välja kanda. Eva nägi sellega välja äärmiselt šikk ja oivaline. Ta pidi tüdrukuga rääkima. Kõigepealt pidi ta aga Ramόnist lahti saama. „Dios, mulle kuluks üks sigarett ära.” Picasso tõmbas sõrmedega läbi juuste. „Mul on endiselt tunne, et kõik vaatavad mind ja mõistavad salamisi hukka.” „Rahune, amigo, keegi ei usu enam, et sa „Mona Lisa” varastamisega seotud oled.” Ta irvitas ja pani käe vennalikult ümber Picasso õlgade. „Viis franki, kui sul õnnestub mulle suits muretseda.” „Sa oled tõepoolest meeleheitel.” „Sa ei kujuta ettegi,” mõtles Picasso endamisi. „Kuid mitte sel põhjusel, mida sina arvad olevat.” „Kümme franki ja lähen ostan sulle kvartali lõpust su lemmikuid.”