Tikkun
Hakkan üle tänava Rimoni kohvikusse minema, kui näen päikesevarjuga kaetud kohvikuterrassil istumas Natalied, ja mu süda jõnksatab, komistab ja kukub. Peatun, tõmban teksaste tagataskust muljutud sigaretipaki ja koputan sealt välja ühe poolelijäetud suitsu. Nõjatun vastu kivimüüri oma selja taga ja läidan sigareti. Jeruusalemma kesklinnas kihab südapäeval elu. Ummistunud tänavaid mööda venivad sõiduautod, avatud autoakendest voogab välja muusikat. Kitsad kõnniteed – poodide ette välja pandud kaubad muudavad need veelgi ahtamaks – kubisevad Mahane Jehuda turult kotte vedivatest inimestest. Minust longivad mööda pikki seelikuid kandvad tõsiusklike gümnaasiumi piigad, kihistades naerda, kui mööduvad kolmest noorukesest sõdurist, kel igaühel kipa* peas ja M-16 üle õla kõlkumas. Teisel pool tänavat pildistab rühm õhetavate nägudega turiste – tõenäoliselt kristlastest palverändurid, kes eiravad hoiatust praegusel ohtlikul ajal Iisraeli reisida – üksteist mingi mittemidagiütleva puiestee taustal. Natalie jääb kord varju, siis ilmub taas välja, vilksatades aeg-ajalt sõidukite ja nägude vahelt, läbi bussiakende, hakitud rida hetkülesvõtteid nagu video stoppkaadrid. Sellest on seitse aastat, kui ma teda viimati nägin. Pärast lahkuminekut – ja lahkumineku all pean silmas seda, et Nata* Kipa (ingl kippah) – juudi pigimüts, ortodoksi juutide sümboolne peakate, mis tähistab pidevat ühendust Jumalaga. Siin ja edaspidi toimetaja märkused.
9
lie rebis mul südame rinnust ja trampis mõlema jalaga otsas – ta otsekui haihtus. Kaotas sideme kõikide meie tookordsete sõpradega. Mitte keegi ei teadnud, kus ta elab või millega tegeleb. Mitte keegi ei sattunud temaga juhuslikult kokku. Ta oli lihtsalt läinud. Nipsutan suitsukoni asfaldile, silmad püüavad nähtut registreerida, aju andmetöötlus on aeglane. Esialgu püüan end veenda, et kõik see ei tähenda üldse seda, mida ma arvan. Loomulikult näeb ta teistsugune välja. Ta on nüüd kolmkümmend viis, mitte enam see minu mälestuste pisut pealt kahekümnene Natalie, kel olid tihedad mustad lokid, kuhu ta põimis merikarpe ja helmeid; India-reisilt ostetud õhukesed hõlmikseelikud, õrnukesi esiletükkivaid abaluid paljastavad kaelaseosega pluusid, käsitsi batikatehnikas värvitud. Küllap on mingi väga hea põhjus – mingi muu põhjus kui too täiesti ilmne –, miks tal on suvise ilmaga seljas pikkade varrukatega päevasärk ja pahkluuni ulatuv pikk seelik ning juuksed kaetud. Tõsiusklikud naised ei kanna tavaliselt pearätikuna sellist sätendavat ja boheemlaslikku salli ega lase pikkadel kiharatel selle serva alt välja paista. Kohe kindlasti ei näe nad välja särtsuvalt seksikad, kui neil on ometi seljas rõivastus, mille eesmärk on neid minusuguste meeste silmis nähtamatuks muuta. Üks osa minust tahab minema kõndida, teeselda, et ma üldse ei näinudki teda, hoida mälestust temast alles täiesti endisel kujul. Siis aga astub üks häälekalt telefoniga rääkiv ärimees hajameelselt autodevoolu, kutsudes esile ohtralt tuututamist ja hõikeid, ja Natalie tõstab kogu selle lärmi peale silmad, ta pilk liigub üle inimeste ja jääb minul pidama. Vahin teda juba nii kaua, unustades, et temagi võib mind näha. Ta nägu laieneb üllatusest ja lööb siis särama. Ta tõstab käe ja lehvitab. Lähen üle tänava, soovides, et oleksin hommikul habet ajanud. 10
„Lior!” Ta tõuseb püsti, silmad läigatavad nagu kaks lusikat. Me ei kallista, meievaheline ruum on kunagistest embustest, me puudutuste ajaloost tihke. „Vau, Natalie, sa oled ...” „Dossit,” lõpetab ta lause minu eest ja naeratab, nagu oleks päikesepaistet neelanud. „Vägev,” ütlen mina, ja tema naerab. Kiiresti takseerin teda pealaest jalatallani: pikal seelikul on ääres lilltikand, pikavarrukaline pluus on lillemustriline vintage-tuunika. Loomulikult on ta hipi-dossit: üks neid lahedaid new age’i ultra ortodoksseid juute – tihtipeale endised Tel Avivi asukad –, kes leidsid Jumala, kuid ei loobunud elegantsist. „Vau.” Silun habemetüükas lõuga. „Mul polnud aimugi.” „Nüüdseks seitse aastat. Baruch hašem.” Ta tõstab pilgu. Jumal õnnistagu. „Seitse aastat,” kordan. Kohe pärast seda, kui me lahku läksime. „Kui sa praegu jahmunud oled, siis oleksid pidanud mind veel alguses nägema.” Ta puhkeb taas naerma. „Päris alguses olin palju rangem. Katsin end pealaest jalatallani.” „Ilma naljata,” kostan. Püüan mõttes möödunud seitset aastat rekonstrueerida, oma peas tema kohta loodud kujuteldavaid elusid asendades. Aašram* kõrbes, kommuun Galileas, tempel Indias. Aga see! „Su juuksed,” nendib ta kiire lõuanõksatusega. „Jepp.” Hõõrun raseeritud pead, rõõmus, et ta ei näe seda kiilakat laiku keset pealage. „Läinud.” „Sa näed niimoodi hea välja.” „Ja sina oled abielus.” Osutan pearätikule. „Jah.” Ta naeratus kahvatub veidi. „Gadit mäletad?” Kortsutan kulmu. * Aašram – hindude erakla.
11
„Kindlasti mäletad. Ta käis ülikoolis minuga samal judaismikursusel.” Natalie kurtis tollal, et peab judaismi õppima, sest see oli Bar-Ilani ülikooli õppekava kohustuslik osa. Gadi – New Yorgist pärit ameeriklane, kes tuli oma sisemist juuti otsima – käis paar korda meil ja aitas tal õppida. „Me oleme juba kuus aastat abielus.” „Vau.” Tunne oli selline, nagu oleks Natalie mul kärna küünega maha rebinud ja vana haav välja tulnud. Neetud Gadi. Ma sain kohe algusest peale aru, et ta püüab Nataliele püksi pugeda. Natalie ütles, et ma olen napakas. „See juhtus pärast meie lahkuminekut,” lisab ta kiiresti. Noogutan ja naeratan, sest ei oska muud teha. „Ja lapsed? Küllap on teil neid juba terve trobikond.” Selle järgi, kuidas ta nägu variseb just nagu põrmuks ja huulte ümbrus pinguldub, mõistan, et esitasin vale küsimuse. „Vabandust.” Tema päevitunud põsed tõmbuvad veinipunaseks. „Pole midagi.” Pöörame mõlemad pilgu kõrvale. Kasutan juhust ja vaatan kohvikuterrassil ringi, oleksin seda juba varem teinud, ent mõtted olid siis mujal. Kreeka salati söömise vahepeal teineteise kätt hoidev paar, noor ema, kes kiigutab ühe käega lapsevankrit ja lehitseb teisega ajakirja, märkmiku kohale kummardunud vanamees, kaks naissõdurit, kes tõmbavad kahe peale ühte sigaretti. Üks neist vaatab minu poole, uurides mind hindavalt. Meid kõiki on koolitatud potentsiaalseid ohuallikaid tuvastama. „Millega sa siin Jeruusalemmas tegeled?” küsib Natalie. „Hoian Ein Keremis ühel majal silma peal.” „Üksi?” „Jepp.” Lükkan käed taskutesse ja kehitan teksaseid. „Mu tüdruksõber jäi Tel Avivi. Kuule, äkki ma võin sinu juurde istuda?” „Tegelikult pidin just minema hakkama.” 12
„Siin on avalik koht,” ütlen. „Me ei istuks ju kuskil omaette ninapidi koos.” Ta vaatab kohvikuterrassil ringi, uurib oma telefoni ja vastab viimaks: „Olgu peale. Tass kohvi. Pole ju nii kaua näinud.” Võtan tema vastas istet, ta läheb vetsu. Saadan teda pilguga, vaadates tema puusi, mis seelikust välja joonistuvad. Shelly, filmitudengist nooruke ettekandja, kellega ma siinsamas sel nädalal tutvusin, silmitseb mind naeratades ja vangutab pead. Natalie ja mina olime kahekümne kahe aastased, kui tutvusime. Mõlemad olime alles äsja Tel Avivi tulnud, mina
eeslinnast, tema ühest Galilea kibutsist*. Töötasime Šeinkinis samas baaris – siis, kui Šeinkin oli veel kuum koht – ja säästsime raha, et pärast sõjaväeteenistust pikemale reisile minna. Armusime, nii nagu kahekümneselt ikka armutakse – ennastunustavalt, kuni isiklike piiride ähmastumiseni teineteisesse sulandudes. Käes olid üheksakümnendad aastad: Lahesõda oli juba läbi, Rabin peaministriks valitud ja kõik pidasid täiesti võimalikuks, et saabub rahu ja peagi pidutseme Beirutis, sööme Damaskuses hummust ja sõidame Vahemere rannikut mööda Türki. Tel Aviv oli saamas pidutsemise pealinnaks – ir lelo hafsaka** –, linnaks, kus melu hetkekski ei lakka, ning Londoni ja New Yorgi ajakirjad hakkasid siinset ööelu kajastama, lülitades Tel Avivi parimate klubide ja supelrandade nimistutesse. Natalie ja mina üürisime Šalom Aleichemis, supelrannast mitte liiga kaugel, korteri, kus olid maalitud plaatidega vanad põrandad ja ümmargune rõdu, ja täiustasime seda prügikastide kõrvalt leitud vanade mööblitükkidega. Suitsetasime öö läbi avatud kioskitest ostetud vesipiipudest Egiptuse uimarohtu, käisime baaride vetsudes seksimas ja istusime öösiti kell neli rannarestoranis, jõime mündilehtedega kuuma vett ja sõime hummust, vahepeal * Kibuts – Iisraeli kollektiivmajapidamine. ** Ir lelo hafsaka – „linn, mis ei puhka”.
13
käisime Vahemere tumedas sametises vees ujumas. Nädalavahetuseti hääletasime juhuslike autode peale, olime metsas trance-muusika pidudel ja manustasime ecstasy’t, pühade ajal käisime Siinail, ööbisime mere ääres õlgonnides ja mängisime beduiinidega triktrakki. Tundsime, et oleme oma põlvkonna täisverelised liikmed, et elu on välja mõeldud just meie jaoks ja et me ei jää iial haigeks ega vanaks ning et mitte kunagi ei juhtu meiega midagi halba. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, kui rahupooldajate meeleavalduse ajal palgamõrvari rünnaku ohvriks langenud Rabin on surnud ning enesetaputerroristid lõhkavad bussides ja kohvikutes pomme, on kõik meie sõbrad eeslinnadesse korteri ostnud ja lapsed saanud, Natalie abielus ja tõsiusklik ning mina töötu ja käin kohtamas kahekümne nelja aastase tüdrukuga. Tellime Nataliele cappuccino, minule Türgi kohvi. Püüan mitte jõllitada, aga see on raske. Natalie nägu on endiselt südamekujuline ja naeratav – tema otsekui vaikimisi määratud olekus – ja nahk veatu, ehkki silmade juures on juba vaevuaimatavate kortsukeste algeid. Ta tundub olevat rahutu, võib-olla mu jõllitamise tõttu, ning sõrmitseb kõiki laual olevaid esemeid, silmad kohvikuterrassil ringi vilamas. Ta uurib telefonist sõnumeid. „Gadi jääb kuni homseni New Yorki,” lausub ta. „Ta emal on tervis viletsavõitu.” „Kurb lugu,” kostan. „Miks sa kaasa ei läinud? Mina annaks mida tahes, et siit minema pääseda.” „Töö pärast,” vastab ta. „Ei oleks koolist ära saanud. Aga sina? Ikka arvutid?” „Tegelikult pani mu tööandja just pillid kotti.” „Mul on kahju.” „Vahet pole.” Nipsutan välgumihklit sisse-välja. „Võib-olla peaks ära Uus-Meremaale kolima.” Natalie naerab. „Ja mis tööd sa seal teeksid?”
14
„Ei tea, äkki hakkan lambakarjuseks?” Ta rehmab käega. „Sulle meeldib ju siin.” „Mitte nii nagu enne.” Natalie puurib pilguga lauaplaati. Kissitan silmi ja vaatan tänava kohal kössitavaid kivirõdusid, puidust aknaluugid on autode heitgaasidest mustunud ja kõveraks tõmbunud. Mõistan, et kõik on muutunud, et on teatud teemasid, mida ei maksa puudutada, asju, milles me tõenäoliselt kunagi üksmeelele ei jõuaks. Üks neist on meie isade õigus sellele maale, mis välistab jutuainese hulgast nii poliitika kui ka religiooni, sest selles riigis on need kaks põimunud lämmatavaks embuseks. Aga teisest küljest – siis, kui me veel koos olime, ei rääkinud me neist asjust peagu kunagi. Olime pseudohipid, tahtsime, et kõik saaksid omavahel hästi läbi, nii et meie ei peaks end süüdi tundma nende kohutavate asjade pärast, mis maailmas sel ajal toimuvad, kui meie armastame, mitte ei sõdi. Mõnikord on parem mitte teada, teadmine teeb sõgedaks. Teel siia nägin, kuidas inimesed kogunevad lähimas poes teleri ümber kobarasse, õhk nende ümber ängistusest paks. Suud ammuli, pead vankumas, keeled naksumas. Pigua, terrorirünnak Haifas, rääkisid nad. Üheksa surnut. Ma ei vaevunud seisma jääma. Teadmisel, et täna tegutses kusagil enesetaputerrorist, oli üksnes see hea külg, et nüüd võis end turvalisemalt tunda. Äraspidine loogika, mis põhineb hirmul. Võtad, mis võtta annab. Natalie napsab kotikese pruuni suhkrut, rebib otsa ära ja puistab sisu oma cappuccino sisse. Niipea, kui suhkur lahustuma hakkab, kallab ta suhkruse vahu endale suhu. Läbi segamata. Rüüpan oma kohvi ja hoian naeratust tagasi. On asju, mis siiski ei muutu. „Miks sa tegelikult praegu Jeruusalemmas oled?” küsib ta limpsitud lusikat oma tumedate huulte vahelt välja tõmmates.
15
Luuletajad köögiaknal
Tel Avivile hakkas rakette langema 17. jaanuari õhtul, mõni
tund pärast seda, kui Iraagis algas operatsioon Kõrbetorm. Nad olid ette valmistunud, juba mitu nädalat kanti kõikjal kaasas gaasitorbikuid – rippuvate rihmadega käekotikujulisi pappkarpe, mida mõned tüdrukud Uri klassist kaunistasid kleepsude ja kollaažidega. Koolis olid neil õppehäired, kõik istusid põrandal reas, nõjatudes vastu seina, nügisid üksteist küünarnukkidega ja itsitasid. Mitte keegi neist polnud veel elu seeski varjendis istunud ega õhuhäiresireeni kuulnud. Liibanoni sõda oli ainus sõda, mis leidis aset nende eluajal, see puhkes 1982. aastal, kui Uri oli neljane, ega olnudki tegelikult lõppenud. Uudistesaadetest nähtu põhjal teadis Uri, et põhja pool olid inimesed varjendis istunud, sõdurid – koguni ühe klassikaaslase vend – surma saanud, kuid äärelinn Ramat Gan, kus ta elas ja mis asus piirist mitmetunnise sõidu kaugusel, oli paik, kus seda oli vahel lihtne unustada. Kui kõlas esimene sireen, mõtles Uri, et see on osa tema unistusest. Viimasel ajal fantaseeris ta tihti sõjast; neis unistustes oli ta pikem ja vapram ja aškenazi, heledama naha ja siniste silmadega, just nagu ajalooõpikutes nähtud mustvalgete fotode sõdurid, pisarad silmis sätendamas, sest Jeruusalemm sai vabastatud. Uri teadis täpset kuupäeva, millal need fotod tehti: 7. juunil 1967. Need kuupäevad oli ta koolis eksamiks meelde jätnud, oma kodumaa ajalugu kaardistas ta sõja-
70
liste operatsioonide rea abil, need paigutusid korrapäraselt, üks iga aastakümne kohta: Iseseisvussõda aastal 1948, operatsioon Kadeš 1956, Kuuepäevane sõda 1967, Lepituspäeva ehk Jom kipur’i sõda 1973. Kui Uri vaatas seepiavärvi filme, mille õpetaja ajalootunnis ekraanile manas, neid jäiku, klounilikke, kiiresti edasi liikuvaid sõdureid, kes tankidest lehvitasid ja tänavatel marssisid, soovis ta, et sündinuks varem, tükk aega enne iseseisvumist, kui teerajajad asutasid kibutseid, sillutasid teid, peitsid relvi ja mässasid brittide vastu – siis, kui sõdurid Nutumüüri ääres pisaraid valasid ja oli eesmärk, olulisem tähendus, rängem võitlus. Näis, et kõik vähegi märkimisväärne juhtus enne tema sündi. Algkooli viimases klassis kirjutas ta sellest luuletuse pealkirjaga „Teised sõjad”, mis tuli kooli luulevõistluse võitjaks, avaldati kooli ajalehes ning tõi kaasa kuuajalise pilkamise tema klassi poistelt, kes tsiteerisid luuletusest võetud katkendeid pudikeeles, asendades sõna sõda igal pool sõnaga pede. Tol esimesel õhtul istus Uri koos isaga vanemate voodi peal, näo peal gaasimaski survest tekkinud punane rant. Uri oli rihmad nii pingule tõmmanud, et lõug valutas. Toa olid nad mõni päev tagasi õhukindlaks muutnud: aknad olid tihedalt paksu kilega kaetud ja kleeplindiga üle tõmmatud, toit, vesi ja lauamängud seinakappi varutud, nii nagu Iisraeli kaitsejõudude esindaja televiisoris juhendas. Nüüd vaatasid nad üksisilmi ekraani, kus blond naeratav naine demonstreeris gaasimaski, ta paigutas kukununnu väikelapse plasthälli, ise talle läbipaistva toru kaudu rahustavaid häälitsusi tehes. Gaasimask haises kummi järele nagu mõni uus mänguasi ja Uri kuulis otsekui vee alt omaenda hingamist. Ta mõtles emale, juureldes, kas ema haiglapalat ka õhukindlaks tehti, kas põetajad ikka hoolitsevad selle eest, et ta gaasimaski pähe saaks. Ta lootis, et ema palat on küllalt kõrgel, nii et gaas sinna tõenäoliselt ei jõuagi. Kui ema esimest korda haiglasse võeti, rää71
kis isa Urile, et ema sõitis puhkusereisile. Kui Uri tõele jälile sai – kuuldes pealt paari summutatud telefonikõnelust –, siis ütles isa, et ema juurde külastajaid ei lubata, ometi teadis Uri, et isa käib teda vaatamas, ja kord küsis tädi, kas Uri on juba käinud haiglas ema külastamas. Salamisi tundis Uri kergendust, et ei pea ema vaatamas käima. Juba nende mõne nädala jooksul enne ema äraminekut oli tema läheduses viibimine üsna ränk. Kui raksatas esimene raketitabamus, jõnksatas Uri süda rinnus nagu närvi pihta hoobi saanud põlv. Isa – nähes välja nagu ehmunud hiidsipelgas – põimis talle käed ümber ja tõmbas ta enda vastu. Kaugusest kostis veel viis-kuus plahvatust, need kõlasid nagu iseseisvuspäeva ilutulestik või helibarjääri ületanud hävituslennuk. Ja seejärel veel üks, sedapuhku ligemal; seitsmenda korruse korteri seinad lõid võbisema. Uri oli kogu kehast kange, hambad kokku pigistatud, ent see oli sedasorti hirm, mis pani proportsioonid paika, lastes kõikidel teistel kunagi kogetud hirmudel – koolis kontrolltöö eest kahte saada, pea ees basseini hüpata, ennast Avital Ginsbergi silmis halvas valguses näidata (siis, kui Avital talle veel meeldis; enam ei meeldinud) – tühistena paista. See oli sedasorti hirm, mis tekitas tunde, et ta on nüüd tugevam, on mees. Järgmisel päeval helistas Jasmin. Oli jahe päikesepaisteline jaanuarihommik, karge nagu klaasikild, Uri istus koos isaga elutoas diivanil ja vaatas televiisorist Iisraeli kaitsejõudude esindajat. Raketid langesid Tel Avivi ja selle ümbrusse, teatas kaitsejõudude esindaja ja lükkas kandiliste raamidega prille ninal ülespoole. Ükski raketipea polnud keemiline, inimohvreid polnud. Ta manitses kõiki kodus püsima ja rahu säilitama. Seejärel näidati Ben Gurioni lennujaama kogunenud paanikas rahvahulki. „Ma tulen koju,” teatas Jasmin. Liin ragises ja ta sõnad kostsid üsna nõrgalt. 72
Uri süda värahtas: üllatusest, rõõmust, ootusärevusest. Siis meenus talle, et on Jasmini peale ikka veel tulivihane. „Millal?” küsis ta jahedalt ja keeras end isa väljasirutatud käe eest kõrvale. Isa küünitas käe ette ja väänas tal telefoni peost. „Ära tule,” keelas ta. „Kõik lahkuvad. Meie lahkuks ka, kui oleks, kuhu minna.” „Tulen,” kuulis Uri liini teisest otsast õe häält. „Tulen, ja kõik.” Kahe päeva pärast koputas Jasmin korteriuksele, rõivastatud üsna indiapäraselt: pikad siidist püksid ning valgete ja hõbedaste võltskalliskividega kaunistatud samasugusest kangast tuunika, kaela ümber mähitud imeõhuke pikk sall, mille üks ots lohises põrandat riivates järel. Juuksed olid lühikesed ja keerdusid lokikestesse, keset laupa ilutses tilgakujuline kleeps. Huulerõngast ja õe käsivart mööda ülespoole kulgevatest tätokatest hoolimata oli Uri meelest lausa ehmatav, kui ema nägu ta oli vanemaks saades läinud: naeratus, silmad, see hele nahk, mida Uri maast madalast kadestas. Jasmin kiljatas, pillas koti käest ja kahmas ta kaissu; viiruki, sigarettide ja võõrapäraste vürtside lõhn. „Sa oled hiiglama suur.” Õde sasis ta juukseid ja katsus käsivarsi. „Ja mis need sul veel on? Lihased? Kuhu mu väikevend jäi?” „Ma olen oma klassis ikka kõige lühem.” Korraks vaatas ta õele otse silma. „Noh, igatahes oled sa suurem, kui ma mäletasin.” Jasmin tuiskas kärsitult tuppa, hõivates kogu ruumi, heitis pambud maha, viskas salli diivanile, võttis kõrvarõngad ära ja pani lauale. „Oh jumal küll.” Ta kahmas Urist uuesti kinni ja kallistas kõvasti. „Ma igatsesin sinu järele nii hirmsasti! Räägi mulle nüüd kõik ära. Pea kinni, kus mu gaasimask on? Hullult tahaks juba pähe proovida.” Uri viis ta turvatuppa ja õde noogutas heakskiitvalt. Vajutas akna ette kinnitatud kilet käega, nagu kontrolliks vastu73
pidavust. „Imelik,” märkis ta. Viskus siis vanemate voodile ja loopis plätud jalast. „Nii imelik korraga siin olla. Noh, et alles mõni tund tagasi olin veel Indias.” Ta pööras pead ja nuusutas voodiriideid. Uri vaatas kõrvale. „Tema lõhna ei ole enam tunda,” ütles Jasmin. „Ta on juba mitu nädalat ära,” sõnas Uri. Jasmin patsutas kohta enda kõrval ja Uri võttis õe läheduses ristijalu istet. Silmitses mustrit puidust uksel, mille kaudu pääses vanemate pesuruumi. „Anna andeks, et ma varem ei tulnud,” ütles õde. „Nii tundus lihtsalt parem. Minu nägemisest oleks ta võinud täitsa ära pöörata.” Uri näris alahuult, nagu sooviks hoida, et üht-teist vägisi paisu tagant välja ei pääseks, näiteks sellised ütlemised nagu „aga isa ja mina?” või „hoia oma vabandused endale” – see viimane oli ema lemmikväljend, mida ta Jasminiga rääkides päris tihti kasutas. Kui Jasmin oli teismeline, siis oli Uri alles pisike, ent ta mäletas siiani õe ja ema omavahelisi tülisid, eriliselt kirglikke melodraamasid, mida Uri ja isa – perekonna õrnem ja vaoshoitum osapool – aukartliku hirmuga kõrvalt jälgisid. Keskkoolipäevil jooksis Jasmin mitu korda kodunt minema, hääletas Siinai poolsaarele ja Galileasse, ööbis jumal teab kus, tegi jumal teab mida. Isegi kodus elades tõmbas ta endale tingimata kõikmõeldavat jama kaela: armulugu asendusõpetajaga ning mitu puhku, kui ta alles hilja öösel koju tuigerdas ja vannitoa põrandale magama vajus, ise purupurjus. Uri keskendas kogu tähelepanu oma sokkidele, konksutas hoolega varbaid. Siis astus tuppa isa ja Jasmin kargas voodilt maha, et teda kallistada. Uri kasutas võimalust vaikselt välja lipsata. Kahmas rula ja gaasimaski kaasa ning sõitis liftiga alla, majatagusele parkimisplatsile, kus isa lubas tal mängida – küllalt lähedal, et ta korterisse jõuaks, kui sireen peaks huilgama hakkama. Neil oli iga kord tulnud uuesti kohaneda, kui nad Jasmini taas enda ellu lubasid. Kohe pärast sõjaväeteenistust põrutas 74
Jasmin Siinaile, siis Amsterdami, seejärel Indiasse, ja koju naastes oli tal iga kord uus soeng, uus tätokas, nina- või kulmurõngas. Ta jäi seniks koju, kuni leidis mõne muu koha, kus trallata, töötas mõne nädala või kuu, kogus raha ja sõitis jälle minema. Polnud põhjust arvata, et seegi kord võiks teisiti minna. Viimasest korrast oli möödas juba poolteist aastat – kõige pikem ajavahemik, mille Jasmin oli kodunt eemal olnud – ja selle ajaga oli nii palju juhtunud. Uri poleks osanud jutuga kusagilt pihtagi hakata. Õde ja vend olid algusest peale väga lähedased, vaatamata üheteistaastasele vanusevahele ja Jasmini pikkadele äraolekuperioodidele. Õde oli ainus lõbus inimene Uri suguvõsas, kus kõik olid nii range näo ja kriipsuks pigistatud suuga tõsised inimesed, et perekondlikud sündmused meenutasid pigem telerist nähtud poliitilisi konverentse. Isal oli kulmude vahele korts sööbinud ja õlad allaheitlikult kühmus, otsekui lasuks tema väikesel soonilisel kehal kogu maailma raskus. Ema oli küll mõnikord lõbus: kui tal juhtus olema hea päev, siis oli ta särav, ilus ja võluv, ta laulis, matkis naljakaid kõnemaneere, oli iga peo hing. Aga halvad päevad olid emal ikka kohe nii hullud, et asi polnud õigupoolest seda väärt. Jasmin oli see, kes viis Uri kinno ja randa, tegi talle sooja šokolaadijooki ja pakkus sulanud jäätisekuulikesi. Ja oli nende peres ainus, kes tema luuletustest teadis. Tegelikult oligi just õde teda luuletama kehutanud. Mõne aasta eest, kui Jasmin elas veel kodus, tekkis neil selline mäng: kui nad hommikust või lõunat sõid või laua taga sooja šokolaadijooki jõid, vaatasid nad köögiaknast välja ja mõtlesid aknataguse maailma kohta lugusid või kõnekäände välja. Nad jälgisid inimesi kõnniteel, puude otsast langevaid lehti, sõitvaid autosid, pilvedest tekkivaid kujutisi või kuukettale moodustuvaid nägusid. Jasmin läks nende asjade peale, mida Uri ütles, iga kord elevile ja hüüatas: „Vapustav! Sündinud on uus poeet!” Õde laksas lapiti käega vastu köögilauda või laskis suu ammuli vajuda 75
või tegi, nagu minestaks. „Aga tõega,” kamandas ta iga kord. „Kirjuta see kohe üles, muidu saad mult jalaga tagumikku.” Ja kui õde oli kodunt läinud ja Uril enam kellegagi mängida ei olnud, siis nii ta tegigi. Sel õhtul, kui sireen üürgama pistis, kiirustasid Uri ja Jasmin
vanemate magamistuppa. Selleks ajaks oli Uril ja isal rutiin juba välja töötatud. Sõnalausumata pani kumbki gaasimaski pähe. Uri lülitas teleri sisse, isa tegi alati ühe ja sama vannilina – selle, mille ema perepuhkusel käies ühest Elati hotellist kaasa võttis – märjaks ja toppis uksealuse prao kinni. Uri mõtles, et ei tea, kuidas küll üksainuke märg rätik suudaks neid närvigaasi eest kaitsta. Mõttes hakkas ta uut luuletust tegema. See on minu generatsiooni sõda. Sõda, milles võitlusvahenditeks kiletükk ja toruteip, Elati hotellitoast varastatud märg rätik, pilt liivasest supelrannast päikeselisel päeval. Pärast luulevõistlust – pärast sellele järgnenud pilkamist – tegi ta järelduse, et luuletamine võrdub sotsiaalse enesetapuga, ja otsustas kirjutamisega silmapilk lõpu teha. Juba üksi sellegagi on muret küllalt, et ta on oma klassis kõige lühem ja kõige noorem poiss. Ja mis mõtet sel ikka on? Luuletamine ei tõota mingit suurt tulevikku ega kuulsust. Eelmisel aastal leidis Uri isa öökapist mitme aastakümne taguse kaustiku, käsitsi kirjutatud luuletusi täis. Käekirja dešifreerimisega nägi Uri kõvasti vaeva; ta ei osanud öelda sedagi, kui head need luuletused on. Kui ta emalt nende kohta küsis, siis ütles ema, et isa oli temaga tuttavaks saades kirjutamise maha jätnud, sest pidas seda endasuguse inimese kohta ebapraktiliseks, ja võttis nõuks hoopis raamatupidajaks saada. Uri mõistis. Luule, mida neile koolis õpetati, need raamatud, mida kooli raamatukogust võis leida, olid enamjaolt vanade aškenazi meeste kirjutatud. Ühestki jeemeni, iraagi või antud
76
juhul siis mizrahi* päritolu poeedist polnud ta ealeski kuulnud. Uri isa oli pärit vaesest jeemeni suguvõsast, kasvas Tel Avivis jeemeni linnaosa imepisikeses kahetoalises majakeses, kus polnud elektritki sees, ja oli lapsest saadik tööd rüganud, et aidata oma vanemaid, kellel polnud Iisraeli tulles mitte midagi hinge taga ja kes vaevu heebrea keeltki rääkisid. Ema, kes oli sündinud Bagdadis õpetlaste suguvõsas, rääkis Urile, et esialgu olid ta vanemad pahaks pannud, et ta armus sellisesse nõrgukesse tumedanahalisse jeemeni poissi, aga siis oli isa jalgsi nende Ramat Gani koju ilmunud ja neid härdalt palunud, tõotas, et teeb kõvasti tööd ja annab nende tütrele sellise elu, mida too väärib. „Ikka ja alati romantik,” ütles ema ja naeratas, nagu elaks seda hetke uuesti läbi. Uri ei rääkinudki isale, et ta luuletusi kirjutab, kuid viimaks leidis isa Uri toast kooli häälekandja. „Ah, oli üks nõmedus, koolis kästi teha,” ütles Uri; isa vaatas teda natuke imelikult, kuid ei öelnud midagi. Hiljem nägi Uri, et isa hoiab seda ajalehte oma voodi kõrval öökapil, raamatute vahele torgatult. Suvel hakkas Uri keskkooliks valmistumise nimel iga päev treenima. Ta ei tahtnud isa kombel oodata, millal ta vanemaks saab. Keskkool oli hea võimalus puhtalt lehelt alustada; pooled sealsed õpilased ei tea, et ta on „luuletajanohkar”. Oli aeg kurssi muuta, valida mehelikum tegevusvaldkond. Ajalooõpikute mundrikangelastest inspireeritult tegi ta otsuse, et tahaks täiskasvanuna saada mõne eliitüksuse ohvitseriks, võib-olla isegi lenduriks. Ta teadis, et mizrahi lendureid pole kuigi palju – miks, seda ei osanud ta öelda –, aga see oli midagi, mille nimel tasus hakata vaeva nägema. Nüüd on tal viis aastat aega, enne kui ta sõjaväkke kutsutakse, viis aastat, et koguda sellist kangelaste alusmaterjali nagu vastupidavus, iseloomukindlus ja tugevus. Piisavalt aega. * Mizrahi – araabia päritolu juudid.
77
Allpool merepinda
Kui nende reis kätte jõudis, olid Montreali tänavad juba lumised, nende Mile Endi korteri juures kuhjus kõnniteedel halli lobjakat. David ja Josie lendasid esmalt Amsterdami, veetsid öö kanaliäärses hotellis, ja sealt edasi Tel Avivi, kus käisid muulil jalutamas, jope seljas, saapad jalas ja villane sall ümber mässitud, ja vaatasid talviselt raevukat Vahemerd, mille rannale pahisesid suured hõbedased lained, millel võitles üksik surfaja. Nüüd autoga mööda kõrbeteid Inbali suunas sõites kiskusid nad rõivakihte vähemaks, harutasid salle lahti ja kerisid aknaid alla, kuni oli juba nii palav, et õhukonditsioneer tuli sisse lülitada, ja kõik need muutused leidsid aset vähem kui kahe tunniga. Vaade aknast koltus ja muutus üksluisemaks, kui nad kitsast looklevat teed mööda Jordani jõe orgu sõitsid. David klammerdus rooli külge, jalg piduril ootevalmis. Igal käänakul kerkis ta silme ette kujutluspilt, kuidas auto üle kuristiku serva veereb või maanteel vastu tulevate veoautodega kokku põrkab. „Näe, seal,” ahhetas Josie, osutades otse ette. Maalõhes kilgendas piklik sinine Surnumeri, kutsuv ja petlik. „200 meetrit allpool merepiiri,” teatas silt teepervel. David manas silme ette meresid, mida ta teadis, Vaikset ookeani, Vahemerd. Küllap ei ole kakssada meetrit allpool merepinda vähimatki värvi, mitte mingit elu. Selline mõte pani teda õlgu judistama. Ükskord, ta
138
käis siis kuuendas klassis, pidi ta Tel Avivi rannas peaaegu ära uppuma. Ta mäletas siiani toda sünktumedat rohekat valgust, vaikust, millesse tungis arvuti tööheli meenutav vaikne surin. Sestsaadik tundis ta mere ees hirmu. „Sa ei paistagi elevil.” Josie vaatas teda tähelepanelikult. „Ikka olen.” „Sa tundud murelik. Miks?” David sundis end naeratama. „Terekest. Kas sa siis ei tunne mind?” Josie tegi turvavöö lahti, kummardus lähemale ning suudles ta põske ja kaela. „Sellest pole abi.” David kangestus. Josie vajus vastu seljatuge. „Hoopis mina peaks praegu närvi minema.” „Ära muretse,” ütles David. „Sa hakkad mu isale hirmsasti meeldima.” Josie kallutas pea viltu ja vaatas talle otsa. „Tõega?” „Tal ei ole sellest midagi, et sa pole juuditar. Tema ei ole selline. Varem ta võttis muudkui sõna, kuidas tõsiusklikud juudid ei lähe sõjaväkke ja meie peame neid teenima, ja kuidas meie poisid saavad tõsiusklike eest surma, et nemad saaksid siin elada, ja vastutasuks nad isegi ei tunnusta meid.” „Las ma kordan igaks juhuks üle.” Josie lükkas sõrmed püsti ja hakkas neid ükshaaval alla vajutama. „Mitte rääkida sellistel teemadel nagu Palestiina, sõjad, terrorism või tõsiusklikud juudid. Kas mul läks mõni asi meelest ära?” „Mitte rääkida sellest, et ma jätsin sõjaväkke minemata.” David vaatas talle silma. „Mitte mingil juhul.” Sellest, kui ta sõjaväeteenistusest kõrvale põikles, sai juba kaheksa aastat, aga isa ei mõelnud talle vist eladeski andestada. Lapsena loendas David ikka päevi, et millal isa sõjaväest tagasi jõuab, oli kade klassivendade peale, kelle isad olid kodus ja aitasid ülesandeid teha, õpetasid rattaga sõitma, olid sünnipäeva- ja koolilõpupidude ajal kohal. Kui isa vii139
maks naasis, munder seljas, higi ja metalli hõng juures, viis ta Davidi jalgpalli mängima, matši vaatama või märki laskma, ostis talle kingitusi, millest Davidil polnud mingit tolku, pani ta kirja kursustele, mida David silmaotsaski ei sallinud. Esialgu läks David isa soovidega kaasa, ehkki ta oli spordis kohutav käpard, lihtsalt hirmus. Ta oli kunsti- ja teatrihuviline, fännas mängu „Koopad ja lohed” ning koomikseid. Hiljem hakkas ta protesti avaldama, ent isa ei teinud kuulmagi. „Mehed teevad kõiki neid asju. Kes sina siis oled? Plika või?” See kord, kui David äärepealt uppuma pidi, tegi asja veel hullemaks. Isa viis ta ujuma kehva ilmaga, kui supelrannas oli hoiatuseks üles tõmmatud punane lipuke. Ega me kaugele ei uju, lubas isa. Ent David neelas kogemata vett ning pinnale tõustes tabas teda hiigelsuur laine, mis lõi avatud suu ja sõõrmed vett täis ja lohistas teda metsiku jõuga ringi, nii et põlved olid vastu merepõhja ära kriibitud. Teda veest välja sikutades paistis isa pigem pahane kui mures. Vesi ulatus ainult vöökohani. „Mis sa pillid?” nähvas isa. „Ellu jäid.” David hakkas isa külaskäike pelgama, sulgus endasse, kui isa kodus oli, ja tundis kergendust, kui isa oma sõjaväebaasi tagasi läks. Ta ootas suvevaheaegu, siis sai emaga kaheks kuuks Vancouverisse sõita, elada vanavanemate juures Burnabys. Peagi pärast Davidi kaheksateistkümnendat sünnipäeva kolis ta koos emaga Kanadasse. David oli rõõmus, et minema pääseb, kõik sõbrad olid sõjaväeteenistust alustanud, käisid nädalalõppudel kodus, khakivärvi munder seljas, terasninaga saapad jalas ja Uzi õlal, rääkisid sõjaväelisest väljaõppest ning kasutasid lühenditerohket slängi, millest David aru ei saanud. Mõne aja pärast külastasid nad teda järjest harvemini, puhkusel olles leidus neil muudki tegemist. David piidles vaadet imetlevat ja mobiiliga pilte klõpsivat Josiet: tüdruku pikka kaelajoont, maasikapunaseid huuli ja riisipaberina kahvatut ihu. Oli veel teinegi põhjus, miks David ei tahtnud tema kuuldes sõjaväeteenistusest rääkida. Ta 140
oli küll mõelnud tõtt kõnelda, aga ikka seda õiget hetke oodanud, ja nüüd oli juba liiga hilja. Nad käisid juba poolteist aastat. David tundis, kuidas palavus väljast ligi hiilib ja higipiisad otsmikule kogunevad. Ta lülitas konditsioneeri sisse. Josie pani oma käe tema käe peale, käigukangile. „Rahu, kallis,” ütles ta. „Kõik läheb kenasti.” David hingas välja, saamata arugi, et vahepeal hinge kinni hoidis. Loomulikult oli ta ikkagi mures. Ta oli ju alati mures. „Sa oled nagu vanamutt,” oli isal kombeks ohata. David ei saanud sinna midagi parata. Tema mõtteviis nägi kõikjal võimalikke katastroofe. Mitte üksnes Iisraelis, kus põhjust muretsemiseks oli enam kui küll, vaid ka Kanadas. Maailm oli surmalõks, ja isegi kui universum polnud otseselt selle peal väljas, et teda looja karja saata, tegi see Davidi elu ometi tuntavalt ebamugavaks ja ebameeldivaks. David kadestas Josiet, kes elas päev korraga. Ta kadestas kõiki inimesi, keda võis näha metroos, bussis, lihtsalt tänaval kõndimas, kõrvaklappidest muusikat kuulamas, sõpradega koos naermas – igaüht, keda pidevalt ei paina tunne, et võib iga hetk uppuda. Iisraeli reisimine polnud üldse tema enda mõte. Isaga ei rääkinud ta kuigi palju, helistas talle ainult pühade ajal ja sünnipäevadel, piirdudes iga kord võimalikult lühikese vestlusega. Ühel päeval aga tuli David duši alt ja nägi, et Josie seisab akna juures, räägib telefoniga ja naerab, nagu räägiks sõbratariga mingitest vahvatest asjadest. Josie kattis kuulari käega ja sosistas: „Su isa helistab.” David hakkas paaniliselt kätega vehkima, moodustades hääletult, üksnes huultega, sõnad: „Mind ei ole kodus!” Ent juba ulataski Josie telefoni tema kätte. „Kolmsada meetrit.” Josie osutas sildile. Järve kaldad paistsid nüüd juba kätte, vees hõljusid soolakamakad otsekui valesse kohta sattunud jääpangad. Kõrvad hakkasid lukku minema. Mida madalamale nad laskusid, seda raskemaks süda läks. Miks pidi isa elamiseks just selle paiga valima? Suu141
res linnas on vähemalt rahvasumm, mille hulka ära kaduda, korralikult ridamisi tänavad ja hooned, ruum on korrastatud ja sisustatud. Kõrb tekitas Davidis alati ebamugava tunde: nõnda kaitsetu ja kauge, maastik kalk ja luine kui rusikas käe sõrmenukid. Ja siis veel vaikus ja see tappev kuumus – koletis, kes on iga hetk valmis suu ammuli ajama ja teda kõige naha ja karvadega alla kugistama. Külas leidus ohtralt roosasid bugenvilleaid ja datlipalmisa-
lusid. Kitsast maanteed palistasid väikesed majakesed, keset rohelisi muruplatse pöörlesid vihmutid. „Imeline,” lausus Josie. Juuda mäestiku kohal hakkas päike loojuma, värvides Surnumere ranna helelillaks. Kruus rabises üüriauto rataste all, kui David, rooli kohal kühmus, mööda peateed edasi sõitis ja silmi kissitas, et majaseintelt numbreid lugeda. Süda jõnksatas, kui ta nägi, et ühe punase kivikatusega ühekordse maja ees seisab isa ja kastab lillepeenraid. Pärast kõiki neid aastaid avaldas isa talle ikka veel sellist mõju. „Seesama siis ongi,” ütles ta. „Tema ongi su isa?” Josie hääl kerkis üllatusest. Isa naeratas ja lehvitas. Ta kandis pleekinud teksaseid, kinninööbitud päevasärki ja kauboikaabut. Ray-Bani päikeseprillid andsid talle sellise väljanägemise, nagu oleks ta ikka veel sõjaväes, ehkki oli juba mõne aasta eest erru läinud. Isa oli heas vormis ja päevitunud. Tõeline Marlboro-mees. David libistas pilgu üle enda Kanada talvest valge naha ja kõhnade käsivarte. Ta silmitses isa läbi klaasi, just nagu eraldaksid neid endiselt ookeanid ja mandrid. Päikesepruun isa keset sooja kõrbemaastikku; David konditsioneeriga auto jahedas õhus otsekui sügavkülmutatud. Isa astus auto juurde ja püüdis avada Davidi-poolset ust, mis oli lukus. David naeratas talle korraks ja avas ukseluku.
142
„Tee pagasiluuk lahti,” kamandas isa kõuehäälel, mis polnud Davidile edasi pärandunud. „Ma võtan kohvrid.” Josie astus välja. „Härra Šarabi,” sõnas ta avala ja loomuliku naeratusega. „Kui tore teiega viimaks tuttavaks saada.” „Ütle mulle lihtsalt Eitan,” ütles isa ja ajas käed laiali, et teda kallistada. David vaatas tüdruku pisikest kogu isa hiiglaslike käte vahel ja avastas, et tõmbub kössi. Isa pöördus tema poole, haaras tal õlast ja kahmas kaissu. „Dudu,” ütles ta. „Ma olen nii rõõmus, et te tulite.” Josie naeris. „See on Iisraelis üsna harilik hüüdnimi,” ütles David ja ta põsed lõid roosatama. „Ma teadsin ette, et sa hakkad naerma.” „Ei naera.” Josie hoidis naeratust tagasi. Seest oli maja väike, seal olid kaarjad aknad ja tumedatest
plaatidest põrandad. Elutoa sisustuseks olid needsamad mustad nahkdiivanid ja punane Pärsia vaip, mida David mäletas isa eelmisest korterist. Külalistetoas seisis tolmuse kummuti kõrval pesusametist katteriidega kulunud ja lohkuvajunud tugitool. Kummutile olid virna laotud raamatud: Iisraeli kirjandusklassikud Amos Oz ja A. B. Jehošua, luuletajatest Alterman ja Bialik, siis veel Ben Gurioni elulugu ja läikpaberil väljaanne Jeemeni juutidest. Magamisase oli triibuliste voodilinadega korralikult üles tehtud. Davidil oli raske ette kujutada, kuidas isa linu madratsi ääre alla topib ja teki piinliku täpsusega sirgu tõmbab. Ta vinnas kohvri madratsile ja vedas tõmbluku lahti. Josie viskus asemele pikali. Puidust raam kriiksatas ta raskuse all. Ta pööras end kõhuli, nihutas end Davidile lähemale ja vaatas ahvatleva pilguga alt üles otsa. „Nüüd ma siis tean, kellelt sa oma hea välimuse oled saanud.” Ta kahmas Davidil varrukast ja üritas teda voodile pikali tõmmata. „Ära tee,” keelas David. „Me oleme puhkusereisil.” 143
Ta võttis kohvrist nende ühise tualett-tarvete koti ja asetas kummutile. „Kõik ütlevad, et ma olen rohkem ema nägu.” Josie kallutas pea viltu ja vaatas talle otsa. „Jume on teil tõesti erinev, tema on hästi tõmmu. Aga teil on ühtemoodi silmad. Ja naeratus.” „Ta on minust oma neli tolli pikem. Ja naeratus on mul ema oma,” ütles David. „Tahad esimesena duši all ära käia?” Josie silmitses teda veel pisut, kehitas siis õlgu ja hüppas voodilt maha. David käis seitsmendas klassis, kui tutvustas isale Sharon
Mizrahit. David sai selle tütarlapsega tuttavaks näiteringis ja oli temasse juba terve aasta hullupööra armunud. Sharon oli kõrgem pilotaaž, tüdrukul olid mokakohvipruunid sääred ja šokolaadikarva juuksed, mille lõhna David sai koolis otse tema selja taga istudes sõõrmetesse tõmmata. Sharon käis muidu üheksanda klassi poistega. David ei uskunud oma õnne, kui sai ülesande koos Sharoniga kahekõne koostada. Sel pärastlõunal, kui Sharon selle koduse ülesande asjus neile tuli, juhtus isa parajasti kodus olema. Sharon kihistas naerda ja punastas, kui isa talle tere öeldes naeratas. Davidi toas sosistas Sharon: „Vau, David, isa on sul nagu filmitäht!” Emaga Vancouverisse elama kolinud, hakkas David kaheksateistaastaselt Leah Roseniga käima. Leah oli tema esimene tõsiseltvõetav tüdruk, kõige-kõige esimene. Ühel päeval lamasid nad pärast armatsemist Davidi ühikatoas voodis ning rääkisid abiellumisest ja laste saamisest. Leah’ põsk oli Davidi rinnal ja tüdruk mängis ta kõhukarvadega, järsku aga ütles: „Ma tean ette, et sa näed isegi vanaks jäädes hea välja, sest ma nägin fotodel su isa, ja ta on ikka päris hullult seksikas.” David tõukas tüdruku eemale. Vahepeal oli see kõik tal juba peaaegu et meelest läinud. Isast eemal elamine, algul Vancouveris ja pärastpoole Montrealis, mõjus Davidile hästi. Ta muutus isegi pisut enesekind-
144
lamaks. Ülikoolis läks tal hästi, kohalikus ajalehes oli temalt ilmunud paar teatriarvustust, ja tal oli Josie, kes leidis, et Davidi neuroosid on armsad. Josiet matšo-mehed ei tõmmanud; talle meeldisid kõhnad poisid, sellised kunstipede ja nohkari tüüpi. Josie oli algataja, just tema kutsus Davidi välja – see toimus Montrealis Davidi teisel ülikooliaastal. Josie oli Davidile juba silma hakanud; raske oli teda mitte märgata, kunsti tudeerival neiul olid sellised blondid lokid, millega kujutatakse tavaliselt postkaardi-ingleid. Suuvärk oli tal aga ingellikust kaugel: ta vandus, kisas, suitsetas ja jõi. David arastus ja armus. Josie kandis sääriseid juba siis, kui need ei olnud veel moes, ja ühes kõrvas rippus tal sulgedest kõrvarõngas. Kuklale oli tal tätoveeritud väike sisalik. Rinnahoidjat ta ei kandnud. Toast välja tulles nägi David, et isa oli valmistanud õhtusöögi
ja katnud muruplatsikesele laua, millelt ei puudunud valge laudlina, kolm kohalinikut, kauss kenasti peeneks hakitud salatit ja pudel punast veini. „Vau,” ahhetas David. „Sa tegid ise süüa?” Isa naeratas laialt ja surus punnivinna pudelikorgi sisse. David silmitses õuepealset. Lilled, äsja niidetud muru, värsked maitsetaimed: basiilik, koriander, münt. Isa on nüüd erus. Vahest on ta leebunud ja kodusemalt meelestatud. „Mehi, kes oskavad süüa teha, lihtsalt peab armastama.” Majast ilmus Josie, õlapaelteta sinine suvekleit ja hall kampsik seljas, puhas lõhn juures, säravad lokid alles märjad. „David põeb köögikartust.” „Mademoiselle.” Isa hoidis veinipudelit Josie ees, ja tüdruk noogutas. David naaldus tooli seljatoele, rüüpas veini ja vaatas ringi, sel ajal kui isa kandis lauale auravad taldrikud rohke kanaprae ja kartulipudruga. Maja taga luurav kõrb sisendas Davidisse ettevaatlikkust. Nende selja taga palistas Juuda mäestikku 145
paelalaiune ribake loojuvat päevavalgust ja meri oli roosa-lillaviiruline. Tähed ilmusid nähtavale ja levisid taevas kiiresti otsekui lööve. Josie ohkas. „See on päris maagiline! Kõige rahulikum paik, kus ma elu sees olen olnud.” Davidi isa puhkes naerma. „Ja kohe siinsamas on Läänekallas.” Ta osutas kuhugi lõuna kanti. „Mis sind siia elama tõi, Eitan?” Josie rüüpas oma punaveini. Isa lõikas tüki kana ja suskas lihatükki kahvliga. „Algusest peale oli mul tahtmine kõrbes elada.” „Tõesti või?” pahvatas David ja pühkis salvrätikuga suud. „Mina pidasin sind ikka Tel Avivi tüübiks.” „Seal ma peaaegu ei olnudki,” ütles isa. „Enamasti tuli minna, kuhu parajasti lähetati. Aga kõrb – vaat kõrb on alati olnud mu unistus. Siin on nii palju ruumi. Selline tunne on, nagu saaks ainult siin vabalt hingata.” „Vahetevahel tuleb kindlasti üksildane tunne peale,” ütles Josie. „On ju?” „Linnas oli kuidagi nagu üksildasem,” ütles isa. „Kõik need inimesed, ja ükski ei hooli keda kuraditki.” David palus vabandust ja läks pesuruumi. Ta uhtus nägu, pühkis rätikuga kuivaks ja vaatas end peeglist. Kõik see oli kestnud vaid mõne tunni, aga juba oli tal teistsugune tunne, just nagu oleks ta kaotanud sellegi vähese enesekindluse, mis tal ennist oli, teinud läbi taandarengu enda nooremaks minaks. Tühjast-tähjast lobisemine talle erilist rõõmu ei pakkunud, seda kunsti ei vallanud ta kuigi hästi. Kogu see olukord oli ebamugav: nemad seal kolmekesi laua ümber. See tuletas meelde kõiki neid kordi, kui ta oli koos isa ja isa sellenädalase sõbratariga õhtusöögilauas istunud. David oli viisteist – jäsemed venisid pikaks ja kohmakaks, otsmikule ilmusid vinnid –, kui vanemad lahutasid ja ta hakkas nädalalõppe veetma isa uues korteris Tel Avivi põhjaservas. Isegi siis, kui isa parasjagu kellegagi ei käinud, valitses ta elamises 146
poissmehe hais: rõdul ridamisi tühje veinipudeleid, seinal valgusreleed, magamistoas tumedad siidised voodilinad ja öökapil sulanud küünlajäänused. Davidil oli surmani piinlik, kui isa üritas temaga seksist rääkida, esitas kooliõdede kohta küsimusi ning püüdis isa ja poja vahelist sidet saavutada. Öösiti oli mõnikord kuulda summutatud hingeldamist, voodi kääksumist, pominaid-sosinaid ja naerukihinat. Nüüd kujutles ta muremeel, mis tootis vahetpidamata ettekujutusi autoavariidest, terrorirünnakutest, lennukatastroofidest ja metroorongi alla viskuvatest inimestest, juba isa ja Josiet üle laua suudlemas. Ta pidi silmad sulgema ja pead raputama, et sellest kujutluspildist vabaneda. Ta uhas endale veel külma vett näkku, enne kui välja astus. Kui David lauda naasis, lagistas Josie parajasti naerda, pea kuklasse heidetud, paljad õlad kuuvalgel hiilgamas. David aitas lauda koristada ja nõusid pesta, pühkis siis käed nõuderätikusse kuivaks ja teatas heebrea keeles, et läheb magama. „Oh,” tegi isa korraks jutus pausi. „Juba?” „Ma olen omadega läbi,” vastas David. „Kuule nüüd.” Isa läks üle inglise keelele. „Pole veel kesköögi. Kas ta on alati selline?” Isa pöördus Josie poole, kes kehitas õlgu. „Mul on head viskit. Paneb sul rinnakarvad kasvama.” „Jätaks õige homseks, Aba*.” David haigutas. Josie tuli Davidi kannul külalistetuppa ja istus tema kõrvale voodile. „Sinu isa tahab sinuga aega veeta.” „Täna oli pikk päev,” ütles David. „Ma olen väsinud.” „Me sõitsime kogu selle pika tee maha ...” „Lase olla.” Josie jäi veel hetkeks voodiservale istuma ja läks siis toast välja. * Aba (abba, ab) tähendab enamikus semiidi keeltes isa.
147