ISALT POJALE Raamat lihtsast perekeskis koostegemisest seotuna muistse kalendri ja muhedate rahvajuttudega
NÄÄRID, 1. jaanuar Näärisokk Kel nääri ajal sokku pole, sel polnd jõulu ajal ka.
E
ksned näärid üks ajaga jalutama läind püha ole. Aastat on põhjala rahvad vahetand ikka talisel pöörapäeval, mis suur valgeks minemise ja asjade muutumise püha ole siiamaani. Et aga hiljem üks Juudamaa võlur selle päeva endale sünnipäevaks napsas ja tema usu kuulutajad aastat sootuks oma kalendri järgi vahetada tavatsesid, eks nii jäi see komme meie rahvale ligi. Ka õigejõululised tavad ja toimetused rändasid tasahilju nädali jagu kaugemale. Aga pole sest hullu – nii oleme saand ju kahed pühad, mis ise üsna samad on – meie pärisjõulud, kus me valgust pühitseme ja paganarahvana päeva üle rõõmutseme, ning selle püha teine pool, kus me uue elurõnga algust ja vana lõppu lõbutseme, nii et küll saab. Ega siin halli taeva ja halli maa vahel neid rõõme ju ülemäära rohkelt võtta olegi. Et meie kandis nääri ajal vanad jõulutembud nigu õleprahis müramine, loomadele toiduohvri annetamine ja sokkudega sokutamine veel päris hiljuti tavaline oli, siis ei peaks me seda ka praegu päris unustama. Liiatigi ei tee need jõulukombed ka nääriajal kellelegi suuremat tüli ega pahandust. Toiduohvri annetamine loodule ja loojatele on ju igavesti kena komme. Eks me söö neid kodu- või metsaelajaid ülejäänud aasta ise heal meelel. Laskem neil nüüd, olgu siis jõulu- või nääriajal, hää maitsta oma kapivarudel. Las elajad maiustavad. Heinas-õles rahmamine pole vast kõikse puhtam toimetus ja täna võiks selle söömalauast vähe eemale sättida. Või mis pere-
NÄÄRID, 1. jaanuar • 13
naine arvab? Aga et meite rahvas ikka piduaja lõpupoole vähe nigu püherdama juhtub, siis pole paha mõte miskit pehmemat põrandale sättida. Sokuga on omaette lugu. Eks see sokk ju aegade hämarikust saati on haldjat mängind, kes siis ohvrit võtmas ja head õnne manamas käib. Õnne pole kunagi vähe, uskuda siis häädesse põhjala jumalatesse või mitte. Komme ise on ju ka lustiline ning rõõmus ja selle tembu tegemine alati elevust toond. Et sokk jookseb meil ringi enne südaööd, siis võib seda teha ka üsna kambakesi kas siis kogu pere lastega või hoopis külast mesti kutsuda. Ja ehk ole vahest näärilauaski peresid rohkem kui ainus. Siin tuli siuke mõte, et õpetan sulle lihtsa moega sokku tegema. Näärisokku või jõulusokku – siingi pole vahet, sest ega sa asja üheks korraks tee. Noid on ikka palju kordi tarvitet. Mõnesid olla jatkund lastelastelegi. Keerulist pole siin midagi – see on lihtne nigu krati tegeminegi. Kasutame aastast järgi jäänud sodi selle tarviduseks ning paneme selle kenakesti kokku. Toimetuseks vajad siukesi riistasid: terav nuga nigu iga töö juures, siis kobe käsisaag, haamer, naelad – ütleme et pooletollised – ja väike pudel puiduliimi. Kilakolast, millest asi saab, sellest räägin veel. Kõikse lihtsam asjaga maha saada on, kui teeme ta nigu puuhobuse. Selleks on vaja hakatuseks vart. Enamasti on jõulukuusk selleks hea, aga jäta ta nurgas rahule, kui emand teisiti ei arva. Kellel seda kisa vaja on veel pooles suves, et sa, kurivaim, rookisid mu kuuse ära enne veel, kui vennapere nähagi sai ja muud siukest. Mine kiika õuele – paljud ei arva kevadistest vaibaokastest kuigivõrd ja toimetavad oma kuuseniru juba jõulude järel nuka taha. See võtagi. Vali, kui valida antakse, siuke paras, nii umbes pooleteisemeetrine. Koori ta hakatuseks ära ning lõika noaga oksad maha. Aga mitte kõik! Ülalt võta otsatutt kuni pöidlajämeduse tüvekohani saega maha. Sinna jäta alles mõni paaritolline 14 • NÄÄRID, 1. jaanuar
oksajupp – ja edasi siis paljaks. Sae nii, et hoiad ühe käega kuuse tüve ning teisega liigutad saagi. Aga mitte sealt ei hoia, kust saed, vaid ikka paari tolli jagu eemalt. Kui saag nadi, siis aseta kuusk pakule ja suru jalaga selle vastu kindlalt kinni. Ka alumisest oksaringist säästa oksajupid. Sealt pead valima kenad kõrvutised oksad, tükki paar ja paarkend senti pikad. Et tekib nigu V-täht sinna kuusehakku. Okkad rapsa neilt juppidelt mudugi maha. Kui oksi lõikad ja koorid – saad ju teha seda samal ajal –, hakka altpoolt peale. Nii ei murra oksi kuiva tüve küljest lahti, vaid saad hää lõike. Ja nuga hoia ikka nii, et vasak käsi hoiab keha poolt tüveroigast ja parem lõikab kaugemalt ning ikka kehast eemale. Või siis vastupidi, kui juhtud pahemakäeline olema. Kui sokuraigas olemas, siis asi peab olema sul siuke – sire, hele kuuseroik, millel umbes neli jalga ehk siis nii 1,20 meetriosa jagu pikkust. Peenemas, pöidlajämeduses otsas mõni paaritolline oksa-
NÄÄRID, 1. jaanuar • 15
tüügas ja alumises otsas kena kaheksatollistest okstest hargike. Edasi lähme elukale pead külge tegema. Nüüd on sul vaja kaltsu. Ükstaskõik, millist. Eks sokud vanaste tehtud ikka nahkadest, aga vaevalt et su pere eriti rõõmus on, kui sa külla tulnud ämma nutriakübara sokuks lõigud. Vanainimesed võivad vahel maru kitsarinnalised olla. Hea kalts oleks vähe kohevam. Ja ühte suuremat sorti vana sokinäru on sul ka vaja. Sokk (sokk, soki, sokki) topi kaltsu täis nii, et see on pingul nigu põis ja naeluta kuuse kanna külge. Nii et sokisuu oleks ikka sarveokstest tagapool. Sest jah, see okstest V on sarved, kui sa seni veel ei mõigand. Mis sokk (sokk, soku, sokku) see ilma sarvepaarita on. Siis on sul veel kaltsu vaja. Nüüd juba hulgem. See siis lõika nelja tolli laiuseks ribaks nigu üks kitsas sall. Igavene pikk sall on sul vaja saada, sest kerima pead selle jama sarvede ja kaela ümber. Kerimise hakatuseks naeluta ribadik kuusevarre külge. Eestpoolt sarvi, nii et esimesed tiirud tiirutad kaltsuribaga sarvede eest. Siis, kui tiirud tehtud, keri sarved kobedaks. Ikka enne üks alt üles ja ülalt alla tagasi, aga siis teine samamoodu järgi. Ega sarved saa olla mingid nirakad. Kui see tehtud, siis kruvi kalts kaela ümber ja sealt ikka allapoole, kuni kaltsu jagub. Aga kael peab saama ikka kaela moodu. Kui kaltsu vähe, võid ajalehte ka vahele toppida. Ja kaltsuriba jätkamiseks on kõikse lihtsam haaknõela tarvitada. Lõpetus tee taas naelapaariga. Aga et sokk pole sokk, kui tal habet ja saba pole, seda teab meie pool iga titt. Selleks tarbeks pead varuma takku. Kui takku pole, siis käib asja eest ka kadakaoks. Kui see ka puudu, siis aja kaltsu peenteks ribadeks – nii sõrmelaiusteks ja jalalabapikkusteks – ning võta üks paarikümnene ribapunt ja tee sõlm otsa. Sõlme kohalt nael sisse ja asi lõua külge kinni. Sokule siis. Sabaga samamoodu, aga punte tee enam – sama palju, kui sattus kuuse latva oksatüükaid jääma – ning sõlmi pundid otse oksajuppide külge. Liimi aja sõlmedele vahele. Ei mingit naela enam, kui asi õnnestub. Hing, räägivad, käib sokul sisse silmade kaudu. Need veel puudu ju. Siia võta üks veinikork, aja see noaga risti pooleks ja liimi pähe.
16 • NÄÄRID, 1. jaanuar
Sihi sinna, kus sa sokul silmad arvad tulevat. Ja ongi sokk valmis. Sõnad veel peale ja mine jookse! Hingesõnadega on siuke lugu, et neid ei või ma sulle ütelda. Et lähed mudu kratti tegema. Need õiged sõnad on üsna samad – heasti võib sassi ajada. Aga sa pobise talle sarvede vahele midagi soku saamisest ja hingekse andmisest ning vala talle sorts kalja pähe. See aitavat ka.
RAHVAJUTT Kuusalu poodi tuli aastalõpuks uus müüjapiiga. Linnast tuli, igavene peen preilna oli. Siuke kasvatatud ja puha, hea laps. Otse miskist peenest tütarlaste koolist või kuskilt. Oli poehärrale kauge sugulane või midagi. Talle oli linnas enne räägitud, et maal on nii ja maal on naa, et piigakene kummuli ei kukuks, kui miskit väga teistmoodu on. Muujuures oli räägitud, et ärgu ta peljaku, kui näärisokk tuppa satub. Et too on siuke tahmase näo ja pahupidise kasukaga elajas, kes laulda mõmiseb, aga see on vana komme ja talle pole muud vaja kui kommi anda. Siis soovib ta preilile häid asju ja teeb minekut.
NÄÄRID, 1. jaanuar • 17
NAISTEPÄEV, 8. märts Puust lill Seltsimehed, kallid naised, täna võtame teie terviseks!
E
kse naistepäev ole sama nigu vastladki – meie jaoks siuke uue usu uus püha, mille maarahvas on omaks võtt. Pole ju iseenesest hullu ka siin – rõõmus püha ja eksned naised ole ikka väärt kah, et mõnda head neile sünniks. Ja eksta siis olegi rahvale nigu omaks saand. Nii kui vastlalgi, on siin maarahvas uue usu liturgiad asendand hulka omasemate ja inimeselapsele söödavamate rõõmudega. Eksned uuena sündind hiljutised rahvatavad ole veel kuju võtmas. Pole nad kihelkonniti ühe maiguga ega maakonniti eri triibuga. Vähemasti veel ei ole. Küll on aga iga tava ühekorra uus olnd ja lasse naiste ümmardamise uusim püha saa ka korra loitsud ja nõidused manu. Ehk ühekorra veel ennustab keegi nelkide pealt räimesaaki? Ei ole aga naistepäeva lugu nii punane ühti kui meil, kesme punasunni alt tuleme, arvatud on. Lihtsalt uus usk ja uus võim oli see, kes meile selle päeva tähistuse ligi tõi. Seks me nõnda usume. Seesinane vastne rahvapäev on pärit aastasaja tagant ning ajast veel enne sedagi, kui punakultus tule ja mõõgaga ligimestele lunastust kuulutama hakkas. Selle päeva lugu olla hakatuse saand hoopis saksade, austrite, šveitside ja taanide maadelt. Ei hooli me sest, mis sunnit. Oleme üks kuramuse kange paganarahvas, kes sunnit ulguusku omaks ei tõtand võtma ka kaheksa aastasaja järel. Asi see siis mõnekümneaastase punausu vastu jonnimine ka ära polnd. Ei pea me ka naistepühal täna töökollektiivide pidulikke koosolekuid nõukogude naiste progressiivsete edusammude teemal sotsialistlikus töövõitluses. Küll aga viivad mehepojad
54 • NAISTEPÄEV, 8. märts
lilli oma emandaile ning hoolitsevad naiselikul moel oma kallite eest. Olgu nad siis perenaised või tütred, vanaemad või armsamad või lihtsalt tublid eesti naised meie keskis. Et komme naisile kauneid kevadhaku õisi pakkuda on vanim naistepüha tava, siis teeme meiegi siin siukse tembu ära. Küll aga mitte tavaks muutund moel, vaid hoopistükkis meie moodu: ikka väitsa ja tapriga. Meisterdame õie, mis püsib hulka kauem kui murtud elud piimakannus. Ehk siis me loome õie, mis püsib, kuni pole tuleroaks saand õnnetuse läbi. Sestet omatehtut nõndasama koldesse ei heideta. Omatehtul sees ju hingetükk tegijast ning küljes meisterdaja kätesoe. Sekset teha puidust lille, selleks vajame me: väitsa, saagi, pliiatsit, puiduliimi, kääre, puurivänta, teipi ning laste värvikarpi.
NAISTEPÄEV, 8. märts • 55
Eks puulille võib ju teha mitmel-setmel moel. Niimoodu ja naamoodu, lihtsamalt ja keerukamalt. Meie saame asjaga maha lihtsamal moel, sestet ega meeshingedel pole liiast aega laristada naistepäeva askelduste keskis. Lilletegemiseks võta roikajupp, mis toll või paar on läbi mõõta. Sae tal üks ots siledaks ning lõika sinna otsa saega kaks ristisälku sisse, mille sügavus ja laius on pool roika läbimõõdust. Siis sae sest roikast maha nii kahe-kolmetolline jupp ikka sealtpoolt otsast, kust sa roika ära sakkisid. Saagimisel toeta roigas taburetile ning suru nii jala kui ka käega kõvaste kinni. Siis kui jupp on käes, nudi sellel teine ots ümaraks kui vorsti lõpp. Kui asi nuditud, on tulbiõis käes. Nüüd võta peenike oks või puidust grillivarras. Puuri sellejämedune auk tulbiõie ümarasse otsa, liimi vahele ja pulk sisse. Pulga pikkus vali oma soovi järgi. Et saada lillele lehed külge, pead võtma tüki pappi. Siis joonista ta peale lehekujud, nii tükki kaks või kolm. Tee nad siuksed tilgakujulised. See tilgaots tee liimiga kokku ning sedapidi kleebi varre külge. Kuni liim kuivaks saab, keri sinna teipi ümber, mille pärast kätte saad. Kui see on paberteip, võib jääda ka. Kui lillel liim kuivand, siis võta välja värvikarp. Eks sa ise tead, mis värvi miski on, kuid vars on enamasti roheline, nõnda lehed ka. Ja õied miskit muud. Eks see, kui kaua värv kuivab, oleneb sellest värvist endast. Kui aga lill on kuiv mis kuiv, siis otsi üles mõni kena daam ja kingi talle oma meistri hingetükk ja kätesoe.
RAHVAJUTT Jõõpre Madis olla noorena kõva töömees olnd. Olla kõik toad ja laudad ise ehitand ja jäi aega veel riigitöölegi. Oli Albu metskonnas masina peal. Hiljem olla viinaviga külge tulnd, aga ega tööd jäänd siis ka tegemata. Ega Madisel polnd puhkeks aega. Olid need siis rahva- või riigipühad, mees ikka müttas tööd teha. Enamasti ehitas midagi. Ja krutskeid oli täis, viskas vimkasid ja nalju. Siuke kõva mees oli.
56 • NAISTEPÄEV, 8. märts
See lugu juhtus kuuekümnendatel millagi naistepäeva ajal. Eks oli vaba päev ja et juhtus kena ilm olema, siis Madis lõi uuele laudale sarikuid peale. Naisemees oli ta juba ammu – egas siukest töölooma küla vahele ripakile keegi jäta. Olla kena pikk mees ka olnd, naljasoone ja hää jutuga, missa veel naisehing tahad. No vaat. Aga ikkagi naistepäev. Ja Madis katusel! Eit marus kui kringel. Teiste naised kõik laua taga, mehed kandvad kooke ette, lillenüpsud vaasis ja lipsud ees. Valavad naisele magust linnaviina, naised nigu ministrid laude taga teenindada. Aga Ann, see oli naise nimi, vahib kurvalt üksi külma pliita ees, ei kedagi siukest. Madis, vana volask, see vehib katuse peal tööd teha. Vaat siis mõtles Ann välja – kuradile kõik, olen naine või mitte: lähen ise küla peale! Lähen poe juurde, võtan kõikse kallimat viina, ostan suure kimbu roose ja kõikse kallima koogi. Ja kõik panen Madise nimele vihiku peale kirja. Mitte et Annil raha poleks olnd, kussa sellega, laudas teenis kõvaste seeaeg – kiusu pärast tegi nii. Ning läks ka ja Madis ei teind katuselt veel küsimagi, et kussa eit nüüd püha ajal... No sai eit oma kraami kätte ja müüja juurde. See ei küsind nimegi, teadsid ju kõik teineteist ja kui asjad vihikusse kirja sai, vaatas üles ning lasi juba minevale Annile järgi: „Madisel juba otsas vä?“ Ei saand Ann aru, misse müüja tahtis öelda, aga misse tema asigi oli. Põrgu see Madis! Sai eit kodu juurde, vaatas – Madis kadund, kopsimist kah ei kuule. Läks Ann tuppa, jättis paha aimates kalli kompsu kotta, astus sisse. Ja sina heldene aeg! Toas kui jõulud: lambid säravad, pliita köeb, laual lina peal ja kõikse kallim, pulmaks saadud serviis linal. Lapsed koos Madisega ümber laua, kõik triksis-traksis, uhked rõivad üll, nigu valima läheks. Ja mis on laual? Sama viin, mis Ann tõi, aint et neli pudelit; sama kook, mis Ann tõi, aint et neli tükki. Ja keset lauda samad roosid, mis Ann tõi, aint et terve pangetäis! Vaat siuksed võivad need eesti mehed kah vahel olla!
NAISTEPÄEV, 8. märts • 57
USSIMAARJAPÄEV, 8. september Õunakorjaja Lase sina nõelussil olla, laseb õunauss õunal olla.
S
elle püha lugu ei tea enam keegi väga täpselt. Teada on aga see, et ussimaarjaks peab olema kõikse viljatöö põllul tehtud. Ei ole see aga olnd mingi suuremat masti pidupäev. Siuke vaiksem olemine pigem. Ega septembrikuus olegi nigu siukseid suuremat masti pühi. Ekse ole vast seepärast, et ka rahu täis hingedeaeg tulemas ning selle otsa suurem mürgel. Ussidele on see aga paras püha küll. Et inimestel oli sellel päeval metsa minek kangesti ära keelat, siis said nõelussid ja muud maaussid rahulisesti talveurgu endid keerata. Eksta sellejaoks ära keelatigi.
110 • USSIMAARJAPÄEV, 8. september
Ja siis kaotavat ussid ka oma mürgiväe ära. Noh et missa magamise ajal ikka nõelad või nii. Kui meite rahva pool see usside lugu oli päeva naelaks, siis ristirahva pool oli jällegist nime teinepool pühale põhjuste andja. Nemad nimelt uskusid oma jumala teinepool sellel päeval sündinud olevat. See, kes nende kuulsa pojaga maha sai. Või siis mitte just sellel päeval, sest eks nad olla kõvaste vaield kah selle üle, millal jumalanaise ema selle kena teoga maha sai. Sestet seda päeva on maikuu hakust kuni ussimaarjani tähistet nende pool ja mine sa võta kinni, kas enam keski seda õiget päeva teab. Need, kes eite veel mäletasid, nood on ammu mulla all. Aga olgu nende võõraste jumalatega, kuda on, õunad on seks päevaks valmis küll. Too on vana rahvatarkus. Seda teatakse juba ammust aega, olgu või need mesimaigulised ubinad, mis kauge Eedenimaa kaunid väratid inimeselapsele ühekorra kinni panid. Ussimaarjapäeva väikseks toimetuseks ongi meil nüüd plekkideta ubinate kätte saamiseks lihtsa riistapuu meisterdus. Sest seda sa ju tead, et maast võetud ubin ületalve ei seisa – kukkumisest saadud obadus on küpse eaga mahlakerale paranematu jälje ihusse jätt, nii et see naha alla ikka vinduma ja vinduma jääb. Ning lõppeks kogu ihu temal paha mäda täis ajab. Et ubin ületalve püsiks ning jõulupuud kenaste kaunistama saaks, seks on vaja ta hellalt puu pealt maha saada ning põhu vahele kasti toppida vaikses kellerihämaruses oma viimsetpäeva ootama. Selleks on sul vaja: nuga, naaskel, haamer, saag, käärid. Ei muud. Juurde võta üks papinagel ning pooleteisetoobine plastpudel, tühi. Hakka pihta pikemast. Mine võsa vahele ning too sealt ära üks sarapuulatt. Vali siuke peenike ja sitke vibalik pähklivõsu, mis rahuliselt toores olla võib. Võib täitsa paar-kolm meetrit olla. Ära liiast tummist võta, läheb raskeks. Vali nii, et peenem ots napilt plastpudelile suhu ei mahuks. Koori ta sealsamas metsas ära, et koju rämpsu ei tassiks. Tee peal veel taheneb ka, kui ilma on. USSIMAARJAPÄEV, 8. september • 111
Nüüd võta kodus välja see plastpudel, mille sa eelmisel päeval seks puhuks poest tõid ning tühjaks jõid. Vähemasti eidele sai öeldud, et näe, seekord on ikka asja pärast. Igaks juhuks veel kaks. Teine varuks. Nonii. Usun küll, et valisid pudeli selle kuju ja kõvaduse, mitte sisu kanguse järgi. Nüüd võta ta ette. Lõika tal julgelt kohe alumine osa maha sealtmaalt, kus pudel enam jämedamaks ei lähe. See on kõikse pehmem osa ning sellest pole meile abi. Nüüd aja talle neli kiilu moodu sälku sisse igasse külge. Kui on pehme pudel, siis võid ka kaks või kolm teha. Igatahes, sälgud peaksid ikka nii paari tolli pikkused olema ning alt täitsa kokku minema. Ülalt võivad olla küll kuni poole tolli laiused. Need on selleks, et õunasaba sinna vahele võtta ning sedamoodu purki püütud ubin puu küljest lahti käänata. Kui sa sellega kah maha oled saand, siis polegi muud, kui et aja vars otsast noaga niipalju peenemaks, et ta tihedasti pudelikaela läheks. Suru niipalju, kui läheb, aga ära sa kaela lõhki aja. Märgi
112 • USSIMAARJAPÄEV, 8. september
ära see jupp, mis juba pudelisse sisse jõudis – selle pead maha võtma, et ubinal miskit kõva istumise alla ei jääks. Kui pulk kenakesti taga, aja naaskliga kaela sisse auk ning tao haamriga väike papinaelake sisse. Et ubin tükis pudelijäänusega minema ei paneks, kui vars kuivades kokku tõmmab. Noh, sai küll? Kui metsasõit maha arvata, ei läind aega midagi ju. Ja nüüd lapsile memmeaia taliõunu korjama! Lapsed kaasa mudugi.
RAHVAJUTT Meie kantis püiti viimane mõtsaveli kinni kuuekümnendatel. Egas ta lõppeks sõdind enam keskit, naasama varjas. Säädused siis lihtsamad juba, oleks võind esi kua välla tulla. Aga es julgend. Vahele jäi ike lollisti kua. Suiulõpp olli käen, miis mõtsvahen. Siug salvand. Vanemb miis kua, südämbele nakand. Viskas sirakile ivakeseks. Aga mõtsas marsib miilits, seenile olli tulnu. Kaeb, et miis om pikali, smaisser käen. Kohe nagaan välla ja kimbutama. Olligi kõrran tollega. No kuulasivad vanamiist üle sis, et sul smaisser ja bandiit oled ning tunnista nüid. Algul ajand miis kõike takkan, et ta es mõista kedakist ütelda, siug salvas, ei mäletä. A lõppeks tulnd ike välla, et mitu punast kuradit maha löönu, kis süita inimesi tapsiva ning röövisiva sõja lõpun. Ja üte komsumoli päälekauba. Miilitsad sis esi, et toda vai viil mõista, et sa noid nottisid, kis kurja tegivad tüürahva kaitsemise sildi alt, a messa komsumoli aktivistiga sis sedavisi. Et tubli miis olnu ja hää süta sehen ja puha. Miis mõtelnu jupp aiga, a es mäletänü asja. Tõeste es mäletänü toda, vana kua juba. A lõppeks tulnu meele: „Jah, pojake. Hää miis olli, tore miis olli. Är tuli tappa, aig oli siuke.“
USSIMAARJAPÄEV, 8. september • 113