Kuradile! suva olemise peen kunst näidisleheküljed

Kuradile!

Suva olemise peen kunst Ebaintuitiivne lähenemine paremini elamiseks

Mark Manson

Originaali tiitel: Mark Manson The Subtle Art of Not Giving a F*ck

Tõlkinud Kaur Sinissaar Toimetanud Angela Aasamets Kujundanud Ege Taškin

Copyright © 2016 by Mark Manson © Tõlge eesti keelde Kaur Sinissaar ja Kirjastus Kunst, 2017

ISBN 978-9949-573-30-1 Trükitud trükikojas Greif OÜ www.kirjastuskunst.ee tellimused@kirjastuskunst.ee

Sisukord

Esimene peatükk. Ära püüa Põrgulik nõiaring Suva peen kunst Aga Mark, mis kurat selle raamatu mõte siis üldse on?

Teine peatükk. Õnn on probleem Pettumuse-Panda õnnetud juhtumised Õnn tuleb probleemide lahendamisest Tunded on üle hinnatud Vali oma pingutus Kolmas peatükk. Sa ei ole eriline Asjad lagunevad koost Erandlikkuse türannia A-a-a-aga kui ma ei ole eriline või haruldane, mis siis üldse asja mõte on?

Neljas peatükk. Kannatamise väärtus Eneseteadvuse sibul Rokkstaariprobleemid Viletsad väärtused Heade ja halbade väärtuste defineerimine Viies peatükk. Sa teed kogu aeg valikuid Valik Vastutuse/süü eksitus Tragöödiale reageerimine Geneetika ja meile jagatud kaardid Šikk ohvripõlv Ei ole mingit „kuidas“ Kuues peatükk. Sa eksid kõiges (aga mina eksin samuti) Enda tõekspidamiste arhitektid Ole ettevaatlik, mida sa usud Puhta kindluse ohud Mansoni vältimise seadus Tapa end Kuidas endas veidi vähem kindel olla Seitsmes peatükk. Ebaõnnestumine on edasiviiv Ebaõnnestumise/õnnestumise paradoks Valu on protsessi osa „Tee midagi“ põhimõte

Kaheksas peatükk. Ei ütlemise olulisus Äraütlemine teeb su elu paremaks Piirid Kuidas ehitada usaldust Vabadus läbi enda sidumise Üheksas peatükk. … Ja siis sa sured Miski meist endist suurem Surma päikseline pool Tänusõnad

Esimene peatükk

Ära püüa Charles Bukowski oli alkohoolik, seelikukütt, krooniline hasartmängur, mats, ihnuskoi, laiskvorst ja halvimatel päevadel ka poeet. Tema on ilmselt viimane inimene maamunal, kellelt te eales elu kohta nõu küsima läheksite või kellest ootaksite kirjutatavat eneseabiraamatus.

Mistõttu temast ongi kõige parem alustada.

Bukowski tahtis saada kirjanikuks. Kuid iga ajakiri, ajaleht, žurnaal, agent ja kirjastaja, kellele ta aastakümneid oma töid saatis, oli need tagasi lükanud. Tema kirjutised olid jubedad, kinnitasid nad. Jämedad. Vastikud. Kõlvatud. Ning mida suuremaks kasvasid keeldumiskirjade virnad, seda raskemini nende luhtumiste kaal teda rõhus, surudes teda aina sügavamale alkoholist läbiimbunud depressiooni, mis saatis teda pea kogu ülejäänud elu.

Bukowski teenis elatist postkontoris kirjade sorteerijana.

Ta sai viletsat palka ja kulutas suurema osa sellest napsi peale. Ülejäänu mängis ta maha hobuste võiduajamistel. Öösiti võttis ta üksinda viina ja tagus vahetevahel oma päevinäinud kirjutusmasinaloksil luuletusi kokku. Sageli ärkas

Ära püüa | 9

ta hommikuti põrandal maas, kuna oli möödunud ööl sealsamas teadvuseta ära vajunud.

Sedaviisi möödus kolmkümmend aastat ja valdav osa sellest oli koosnenud alkoholi, narkootikumide, hasartmängude ja prostituutide mõttetust, hämusest segust. Siis, kui Bukowski sai viiskümmend, pärast tervet elu täis ebaõnnestumist ja enesepõlgust, hakkas ühe väikese sõltumatu kirjastuse toimetaja tema vastu kummalist huvi tundma.

Toimetaja ei saanud Bukowskile pakkuda palju raha või lubada erilist läbimüüki. Kuid ta tundis selle joodikust hädavarese vastu veidrat sümpaatiat ja otsustas temaga katset teha. See oli esimene tõeline võimalus, mis Bukowskile eales osaks oli langenud – ja ühtlasi, nagu ta isegi mõistis, tõenäoliselt ka ainus, mis talle üldse kunagi osaks võib saada.

Bukowski kirjutas toimetajale tagasi: „Mul on valida kahe variandi vahel – jääda postkontorisse ja minna peast hulluks ... või jääda siia, mängida kirjanikku ja nälga kannatada. Ma olen otsustanud nälgimise kasuks.“ Kui leping oli vormistatud, kirjutas Bukowski oma esimese romaani valmis kolme nädalaga. Selle pealkiri oli lihtsalt „Postkontor“. Romaani pühenduseks kirjutas ta – pühendatud mitte kellelegi.

Bukowskist saigi edukas romaanikirjanik ja poeet. Ta andis välja kuus romaani ja sadu luuletusi, tema raamatuid müüdi kokku enam kui kaks miljonit eksemplari. Tema populaarsus ületas kaugelt kõikide, kõige enam ta enda ootusi.

Sellised lood nagu Bukowski elukäik on meie kultuurinarratiivi leivas. Tema elu on ameerika unelma kehastus: mees võitleb selle eest, millesse ta usub, ei anna iialgi alla ja saavutab viimaks oma kõige suurema unistuse. See on peaaegu juba valmis filmistsenaarium. Me kõik vaatame selliseid Bukowski moodi lugusid ja tähendame: „Näed?

10 | Kuradile! Suva olemise peen kunst

Ta ei andnud iialgi alla. Ei lakanud kunagi proovimast. Ta uskus alati iseendasse. Ta rühkis kõigele vaatamata edasi ja saavutas midagi!“ Mistõttu on kummaline, et Bukowski hauaplaadil seisab epitaaf: ära püüa.

Vaadake, heast läbimüügist ja kuulsusest hoolimata oli Bukowski luuser. Ta teadis seda. Ning tema menukuse taga ei olnud mitte mingi kaljukindel veendumus võitjaks saada, vaid hoopis teadmine, et ta ongi luuser – ta leppis sellega ja siis kirjutas sellest ausalt. Ta ei püüdnud olla midagi muud kui see, kes ta tegelikult ka oli. Bukowski tööde geniaalsus ei seisnenud võimatuna näivate raskuste ületamises või enda arendamises literatuurseks tuletorniks. Tõde oli hoopis vastupidine. See seisnes tema lihtsas võimes olla iseenda vastu täielikult, tagasikohkumatult aus – sealjuures eriti just oma kõige halvemate külgede osas – ning jutustada neist puudustest ebalemata ja ilma kõhklusteta.

Bukowski edu tegelik lugu ongi just selline: enda kui ebaõnnestunud hädavaresega rahul olemine. Bukowski ei hoolinud edust karvavõrdki. Ka pärast tuntuks saamist ilmus ta endiselt luuleõhtutele jokkis peaga ja sõimas inimesi publiku seas, kes teda kuulama olid tulnud. Ta kiskus endiselt ennast avalikes kohtades paljaks ja proovis magatada iga naist, kes talle vaid ette sattus. Niisamuti ei olnud tema edul ja kuulsusel mitte vähimatki pistmist iseloomu parandamisega.

Enesearendus ja edu käivad sageli käsikäes. Kuid see ei tähenda tingimata, et need oleksid üks ja seesama.

Meie ajastu kultuurile on omane panna haiglaselt palju rõhku ebarealistlikult positiivsetele ootustele: ole õnnelikum. Ole tervislikum. Ole parim, parem kui kõik teised.

Ole targem, kiirem, rikkam, seksikam, populaarsem, viljakam, enam kadestatud ja rohkem imetletud. Ole täiuslik Ära püüa

| 11

ja imekspandav ja iga päev enne hommikusööki situ välja kaheteistkümnekaraadisest kullast pabulaid ning kodust lahkudes suudle oma selfie-valmis abikaasat pluss kaht ja poolt last hüvastijätuks. Siis lenda erahelikopteriga oma suurepärast eneseteostust pakkuvale ametikohale, kus sa teed päevad otsa mingit uskumatult tähendusrikast tööd, mis ilmselt aitab ühel päeval päästa meie planeedi.

Aga kui korraks kinni pidada ja tõesti järele mõelda, siis harilikud elunõuanded – kogu see positiivne ja õnnest pakatav eneseabi värk, mida me ilmast ilma kuuleme – pühendab kogu tähelepanu tegelikult nendele asjadele, mis sinu elus puudu on. See keskendub laseri täpsusega sellele, mida sa juba ise pead enda juures puuduseks ja nurjumiseks, ning siis võimendab seda sinu jaoks. Sa õpid kõige paremaid viise raha teenimiseks, sellepärast et sul on tunne, et sul ei ole veel piisavalt raha. Sa seisad peegli ees ja korrutad endale sisendades, et sa oled ilus, sellepärast et sul on tunne, et sa miskipärast ei ole veel piisavalt ilus. Sa loed nõuandeid kohtingute ja suhete kohta, sellepärast et sul on juba tunne, et sind ei olegi võimalik armastada. Sa proovid totraid visualiseerimisharjutusi edukamaks saamiseks, sellepärast et sul on tunne, et sa ei olegi veel piisavalt edukas.

Iroonilisel kombel on sellel täielikul keskendumisel positiivsele – sellele, mis on parem, mis on etem – vaid üks mõju, nimelt tuletada meile ikka ja uuesti meelde seda, mida me ei ole, mis meil puudu on, milleks meil oleks tulnud saada, kuid me ei suutnud seda. Kui aus olla, siis ei tunne ükski tõeliselt õnnelik inimene vajadust seista peegli ees ja endale korrutada, et ta on õnnelik. Ta lihtsalt on.

Texase osariigis on kombeks öelda: „Kõige väiksem koer haugub kõige kõvemini“. Enesekindel mees ei tunne vajadust tõestada, et ta on enesekindel. Rikas naine ei tunne 12 | Kuradile! Suva olemise peen kunst

vajadust kedagi veenda, et ta rikas on. Sa kas oled või ei ole.

Ja kui sa millestki lakkamatult unistad, siis sugereerid sa endale aina uuesti üht ja sama alateadlikku tõsiasja: et see sa ei ole.

Iga kaupmees ja tema telereklaam tahavad sind uskuma panna, et hea elu võtmeks on parem töökoht, jõulisem auto, kaunim kaaslanna või mullivann koos täispuhutava lastebasseiniga. Maailm aina korrutab sulle, et tee parema elu juurde tähendab rohkem, rohkem, rohkem – osta rohkem, oma rohkem, tee rohkem, kepi rohkem, ole rohkem. Sind pommitatakse lakkamatult sõnumitega, et sa peaksid hoolima kõigest ja kogu aeg. Hoolima uuest telekast. Hoolima sellest, et sinul oleks töökaaslasest lahedam puhkus. Hoolima uue aiakaunistuse ostmisest. Hoolima sellest, et sul oleks õiget tüüpi selfie-kepp.

Miks? Minu arvamus on, et rohkematest asjadest hoolimine teeb ärile head.

Ja heal äril ei ole ju midagi viga, kuid probleem seisneb selles, et liiga paljudest asjadest hoolimine mõjub sinu vaimsele tervisele halvasti. Selle mõjul kiindud sa liiga tugevasti sellesse, mis on pealiskaudne ja võlts, pühendad oma elu õnne ja rahuldatuse miraaži püüdmisele. Hea elu võti ei ole rohkematest asjadest hoolimine; see on hoolida vähem, hoolida ainult sellest, mis on ehtne ja vahetu ja oluline.

Põrgulik nõiaring Sinu ajul on üks salakaval veidrus, mis võib sind – kui sa sel juhtuda lased – täiesti ogaraks ajada. Ütle, kas see tuleb sulle tuttav ette:

Ära püüa

| 13

Sa oled närvis, sest sul tuleb mõnele sinu jaoks olulisele inimesele vastu astuda. See närvilisus halvab sind ja sa hakkad mõtlema selle üle, et miks sa nii närvis oled. Nüüd hakkad sa närvitsema selle pärast, et sa närvis oled. Oo ei! Topelt närvis! Nüüd oled sa närvis oma närvilisuse pärast, mis ajab sind veel rohkem närvi. Appi, kus on viskipudel?

Või ütleme, et sul on kalduvus kergesti vihastada. Kõige lollakamad, mõttetumad asjad ajavad sind marru ja sul pole aimugi, mispärast. Ja see, et sa nii kergesti vihastad, hakkab sulle veel enam viha tegema. Ja siis, keset väiklast raevuhoogu, taipad sa, et pidevalt vihane olemine teeb sinust pinnapealse ja õela inimese ning sa vihkad seda; sa vihkad seda nii tugevasti, et saad iseenda peale vihaseks. Vaata nüüd ennast: sa oled vihane, et sa vihastad selle peale, et sa vihane oled. Käi kuradile, sein. Ole lahke, siin on sulle rusikas.

Või siis muretsed sa aina selle üle, et kas sa ikka toimid õigesti, ja nii lakkamatult, nii et sulle hakkab muret valmistama see, kui palju sa muretsed. Või siis tunned end iga tehtud vea pärast niivõrd süüdi, et hakkad tundma süüd selle pärast, kui palju sa end kogu aeg süüdistad. Või siis tunned end nii sageli üksildaselt ja kurvastad, nii et vaid sellele mõtlemine paneb sind end veelgi üksildaselt tundma ja kurvastama.

Tere tulemast Põrguliku Tagasiside Nõiaringi. On üpris tõenäoline, et oled selles juba enam kui mõne korra ringiratast lasknud. Vahest oled koguni praegu seal kinni: „Jumal, ma harrastan seda Tagasiside Nõiaringi kogu aeg – ma olen ikka selline luuser, et ma seda aina teen. Ma peaksin järele jätma. Taevas halasta, ma tunnen ennast nagu viimane luuser, et ma end ise luuseriks kutsun. Ai kurat! Teen seda jälle ju! Näed? Ma olen luuser! Ahhh!“

14 | Kuradile! Suva olemise peen kunst

Rahune maha, sõbrake. Usud sa seda või mitte, kuid see on osake inimeseks olemise ilust. Hakatuseks on väga vähesed loomad siin maamunal üldse võimelised kognitiivselt mõtlema, kuid meie – inimesed – evime koguni võimet mõelda mõtteid oma mõtete kohta. Tähendab, ma võin mõelda selle peale, et vaadata YouTube’ist Miley Cyruse muusikavideoid ja seejärel vahetult mõelda seda, kuivõrd haiglane minust on tahta vaadata YouTube’ist Miley Cyruse muusikavideoid. Ah, see imeline teadvus!

Konks on aga selles: meie kaasaegne ühiskond on tarbimiskultuuri imede ja vaata-minu-elu-on-palju-lahedam-sinuga-võrreldes-sotsiaalmeedia najal kasvatanud üles terve põlvkonna inimesi, kes usuvad, et nende negatiivsed tunded – ärevus, hirm, süütunne jne – ei ole sugugi normaalsed.

No vaata kasvõi oma Facebooki uudistevoogu, kõik elavad seal nii pagana ilusat elu. Näe, selle nädala jooksul on kaheksa inimest abiellunud! Ja mingi kuueteistaastane plika telekast sai sünnipäevakingiks Ferrari. Ja üks järjekordne teismeline teenis just kaks miljardit dollarit, sest ta leiutas äpi, mis sulle automaatselt vetsupaberit koju saadab, kui see sul otsa hakkab saama.

Sina aga konutad kodus ja puhastad kassil niidiga hambavahesid. Ja tahes-tahtmata leiad end mõttelt, et sinu elu on veelgi nõmedam, kui sa ette olid kujutanud.

Põrguliku Tagasiside Nõiaringist on saanud peaaegu epideemia ja selle tõttu on paljud meist liiga stressis, liiga neurootilised ja liiga palju täis enesepõlgust.

Meie vaarisa ajal, kui ta tujust ära oli, mõtles ta endamisi: „Jeerum, täna on küll päris räbal tunne. Aga noh, eks see eluke juba selline ole. Hangun parem heina edasi.“ Aga nüüd? Kui sul on kasvõi viis minutit sitt tunne, pommitab sind selle aja jooksul 350 pilti inimestest, kes on täiesti Ära püüa

| 15

õnnelikud ja elavad kuradi fantastilist elu, ja siis on võimatu mitte tunda, justkui sinuga oleks midagi valesti.

Suuremalt jaolt just see meile häda kaela toobki. Me tunneme end halvasti selle pärast, et me end halvasti tunneme.

Me süüdistame ennast selles, et me ennast süüdistame. Meid vihastab, et me vihastame. Me tunneme muret selle üle, et me muret tunneme. Mis mul ometi viga on?

Sellepärast ongi niivõrd tähtis, et oleks suva. Sellepärast suva päästabki maailma. Ning päästab nimelt läbi leppimise tõsiasjaga, et maailm on täiega perses ja sellest ei ole tegelikult mitte midagi, sest nii on see alati olnud ja nii jääb see ka edaspidi.

Kui sul on suva, et sa tujust ära oled, tekib Põrguliku Tagasiside Nõiaringis lühis; sa ütled endale: „Mul on sitt tunne, aga mis vahet seal on?“ Ja siis, sulle justkui langeks peale pilveke maagilist suva-olemise võlutolmu, ei vihka sa ennast enam selle pärast, et sul halb tuju on.

George Orwell ütles, et näha seda, mis meil otse nina ees on, nõuab pidevat pingutust. Noh, lahendus stressist ja muretsemisest vabanemiseks on meil otse nina ees, kuid meil pole mahti, et seda märgata, sest vahime pornot ja reklaame kõhulihaste treenimise aparaatidele, mis mitte midagi ei tee, ning juurdleme, miks meie sellise uskumatult trimmis kõhuga blondiga ei seksi.

Me heidame internetis nalja „esimese maailma probleemide üle“, kuid meist on tegelikult saanud omaenda edu ohvrid. Stressist tulenevate tervisemurede, ärevushäirete ja depressioonijuhtumite arv on viimase kolmekümne aasta jooksul tohutult kasvanud, kuigi kõigil on kodus lameekraaniga telekas ja toiduained saab e-poest otse koju tellida.

Meie kriis ei ole enam materiaalne; see on eksistentsiaalne,

16 | Kuradile! Suva olemise peen kunst

hingeline kriis. Meil on nii pagana palju asju ja nii palju võimalusi, et me isegi ei tea enam, millest hoolida ja millest mitte.

Kuna eksisteerib lõputu arv asju, mida me nüüd näha või teada võime, siis eksisteerib ka lõputu arv viise, kuidas me võime avastada, et me ei küüni, et me ei ole piisavalt head, et asjad ei ole nii hästi, kui võiksid olla. Ja see rebib meid sisimas katki.

Vaat, mis kogu sellel „kuidas olla õnnelik“ joral, mida on viimastel aastatel Facebookis kaheksa miljonit korda jagatud, viga on – vaat, mida keegi kogu selle pahna juures tähele ei ole pannud: Soov kogeda positiivsemaid elamusi on iseenesest negatiivne elamus. Ja nii paradoksaalne, kui see ka ei ole, negatiivsete elamuste omaksvõtmine on iseenesest positiivne elamus.

See on täielik ajukringel. Nii et ma annan sulle hetke aega oma hallollus kringlist lahti keerata ja seda korra uuesti lugeda: soov kogeda positiivseid elamusi on negatiivne elamus; negatiivsete elamuste omaksvõtmine on positiivne elamus. Filosoof Alan Watts tavatses nimetada seda „tagurpidi seaduseks“ – arusaam, et mida enam sa püüdled parema tunde poole, seda rahulolematumaks sa muutud, kuna millegi poole püüdlemine vaid süvendab veendumust, et sul on sellest puudus. Mida meeleheitlikumalt sa soovid rikas olla, seda vaesema ja väärtusetumana sa end tunned, hoolimata sellest, kui palju raha sa tegelikult teenid. Mida meeleheitlikumalt sa ihkad olla ihaldatud ja seksikas, seda inetumaks sa iseenda jaoks muutud, hoolimata sellest, milline sa tegelikult välja näed. Mida meeleheitlikumalt sa soovid olla Ära püüa

| 17

õnnelik ja armastatud, seda suuremat üksildust ja hirmu sa tunned, hoolimata sellest, kes sind tegelikult ümbritsevad.

Mida enam sa soovid olla hingeliselt valgustunud, seda enesekesksemaks ja pinnapealsemaks sa selle poole püüeldes muutud.

Nagu üks kord, kui ma happe all pilves olin ja mulle tundus, et majale lähemale kõndides liikus see minust pidevalt kaugemale. Jah tõesti, ma tõin just praegu näiteks oma LSDhalluka, et toetada filosoofilist argumenti õnne teemal. Suva on.

Nagu ütles eksistentsiaalne filosoof Albert Camus (ja ma olen üsna kindel, et tema ei olnud sel hetkel LSD mõju all): „Te ei saa iialgi õnnelikuks, kui otsite jätkuvalt õnne koostist.

Te ei ela elu, kui otsite selle tähendust.“ Või lihtsamalt öeldes: Ära püüa.

Olgu, ma tean küll, mida sa nüüd kostad: „Mark, mul lähevad selle jutu peale nibud kikki küll, aga mis saab siis sellest Camarost, mille jaoks ma raha olen kogunud? Mis saab sellest saledast pihast, mille jaoks ma enne rannahooaega end näljutasin? Ja ma maksin selle kõhulihastemasina eest ikka head raha ju! Ja mis saab sellest suurest majast järve kaldal, millest ma unistanud olen? Kui ma neist asjadest enam ei hooli – noh, siis ma ei saavutagi iial mitte midagi. Seda ma ju küll ei taha, ega ju?“ Kui hea, et sa seda küsisid.

Kas oled tähele pannud, et mõnikord, kui miski sulle vähem korda läheb, tuleb see sul paremini välja? Oled märganud, et see inimene, kes millegi õnnestumisse kõige vähem end panustab, osutub sageli selleks, kes tegelikult edu saavutab? Oled täheldanud, et kui sul millestki juba suva on, loksub kõik nagu iseenesest paika?

18 | Kuradile! Suva olemise peen kunst