ÜKS
LÖÖN LAHINGUT KISAKOORIGA
J
ärjekordse kooli õhkulaskmine oli küll viimane asi, mida suvevaheajal teha soovisin. Aga seal ma nüüd olin, juuni esimese nädala esmaspäevahommikul, ema autos East 81. tänaval, Goode’i keskkooli ees. Goode oli suur liivakivist ehitis East Riveri ääres. Hoone ette oli pargitud hulk BMW-sid ja Lincolne. Pea kuklas kaunist kivist võlvkäiku silmitsedes mõtlesin endamisi, kui kaua läheb, enne kui mind sellest kohast siin minema lüüakse. „Ära üldse pabista.” Ema ise küll rahulik ei tundunud. „See on vaid tutvumisringkäik. Ja pea meeles, kullake, see on Pauli kool. Nii et püüa mitte … tead ju küll.” „Seda ära hävitada?” „Nojah.” Ema kallim Paul Blofis seisis kooli ees väljas ja tervitas trepist üles tulevaid uusi õpilasi. Oma hallikirjute juuste, teksade ja nahktagiga nägi ta välja nagu mõni telestaar, aga oli tegelikult üksnes inglise keele õpetaja. Tal oli õnnestunud Goode’i keskkooli veenda, et mind üheksandasse klassi vastu võetaks vaatamata tõsiasjale, et mind oli kõigist mu eelmistest koolidest välja heidetud. Ma olin küll püüdnud teda hoiatada, et see pole hea mõte, aga ta ei võtnud mind kuulda. 9
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 9
10.05.2017 16:10:03
Vaatasin emale otsa. „Sa pole talle minu kohta kõike ära rääkinud, eks?” Ema trummeldas närviliselt sõrmedega roolirattale. Ta oli riietunud töövestluseks – seljas parim sinine kleit ja jalas kontsakingad. „Mõtlesin, et ootame pisut,” tunnistas ta. „Et teda mitte minema peletada.” „Kuule, ma olen päris kindel, et koolitutvustusel läheb kõik hästi, Percy. Ainult see üks hommik.” „Lahe,” pomisesin. „Mind visatakse välja enne, kui kooliaastat alustadagi jõuan.” „Mõtle positiivselt. Homme lähed laagrisse! Pärast tutvustust on sul kohtamine …” „See pole mingi kohtamine!” protestisin. „See on kõigest Annabeth, ema, jestas küll!” „Ta tuleb laagrist spetsiaalselt siia, et sinuga kokku saada.” „Noh … nojah.” „Te lähete kinno.” „Jajah.” „Kahekesi.” „Ema!” Ta tõstis allaandmise märgiks käed, kuid nägin, kui kõvasti ta pingutab, et tõsiseks jääda. „Mine nüüd sisse, kullake. Õhtul näeme.” Tahtsin just autost välja astuda, kui heitsin pilgu kooli välistrepile. Paul Blofis tervitas parajasti punaste krässus juustega tüdrukut. Tollel oli seljas tumepunane T-särk ja jalas lõhkised teksad, mis olid kaetud markerijoonistustega. Kui tüdruk pöördus, nägin tema nägu ja karvad mu käsivartel tõusid turri. „Percy?” küsis ema. „Mis lahti on?” „Ee … ei midagi,” kogelesin. „Kas sel koolil on veel mõni sissepääs?” 10
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 10
10.05.2017 16:10:22
„Paremalt poolt ringiga. Miks sa küsid?” „Nägudeni!” Ema tahtis nagu veel midagi öelda, aga ma kargasin autost välja ja pistsin jooksu, lootes, et punapäine tüdruk mind ei märka. Mida tema siin tegi? See oli pisut liiga suur ebaõnn isegi minu jaoks. Oijah. Varsti pidin nägema, et mu ebaõnn võis olla veel hulga suurem. Enese tutvumisringile sokutamine ei kukkunud mul just kuigi hästi välja. Külgukse juures seisid kaks lilla-valges rõivastuses kisakooritüdrukut ja varitsesid uustulnukaid. „Tervitus!” Nad naeratasid, ja see osutus ka esimeseks ja viimaseks korraks, mil mõni kisakooriliige minu vastu sellist sõbralikkust üles näitab. Üks oli kalksiniste silmadega blondiin. Teine oli tumedanahaline, mustad juuksed lokkis nagu Medusal (ja võite mind uskuda, ma tean, millest räägin). Mõlemale olid nimed kalligraafiliselt särkidele tikitud, aga minu düslektikupilgule näisid need nagu huupi heidetud spagetid. „Tere tulemast Goode’i!” ütles blondiin. „Sulle hakkab siin kindlasti väga meeldima.” Aga kui ta mind ülalt alla pilguga mõõtis, ütles tema ilme pigem: Mmm, kes see hädapätakas meil siin on? Teine tüdruk astus mulle kohmetusttekitavalt lähedale. Silmitsesin tikandit tema särgil ja suutsin välja lugeda Kelli. Ta lõhnas rooside ja veel millegi järele, mis meenus mulle laagri ratsutamistundidest – see oli värskeltpestud hobuste hõng. Kummaline lõhn kisakooritüdruku jaoks. Võib-olla on tal hobune või nii. Igatahes astus ta sedavõrd lähedale, et mulle tundus, nagu tahaks ta mind trepist alla tõugata. „Mis su nimi on, kilu?” 11
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 11
10.05.2017 16:10:22
„Kilu?” „Koolivend.” „Oh, Percy.” Tüdrukud vahetasid pilke. „Ohhoo, Percy Jackson,” ütles blondiin. „Oleme sind oodanud.” Need sõnad saatsid mul judina mööda selgroogu alla. Tüdrukud tõkestasid mitte just sõbraliku muigega sissepääsu. Mu käsi suundus vaistlikult tasku poole, kus hoidsin surmarelvast pastakat Põhjahoovust. Siis kostis majast veel kellegi hüüe: „Percy?” See oli Paul Blofisi hääl, mis kostis kusagilt koridorist. Kunagi varem polnud ma tema häält kuuldes nii suurt rõõmu tundnud. Kisakoorlased taandusid. Pürgisin niisuguse innuga neist mööda, et müksasin kogemata põlvega Kelli reit. Kõll. Tema jalast kostis õõnes metalne kõlksatus, nagu oleksin tonksanud lipuvarrast. „Ai,” pomises ta. „Vaata ette, kilu.” Heitsin pilgu allapoole, kuid tema jalg nägi välja nagu jalg ikka. Olin liiga närvis, et midagi küsida. Tormasin koridori, selja taga kaikumas kisakoorlaste naer. „Siin sa oledki!” ütles Paul. „Tere tulemast Goode’i!” „Tere, Paul … ee, härra Blofis.” Heitsin pilgu selja taha, kuid veidrad kisakooritüdrukud olid kadunud. „Percy, sa oleksid nagu kummitust näinud.” „Jah, ee …” Paul patsutas mind õlale. „Kuule, ma tean ju, et sa oled pisut närvis, aga ära pabista. Meil on siin terve hulk hüperaktiivsuse sündroomiga lapsi ja düslektikuid. Õpetajad oskavad abiks olla.” Mulle kippus peaaegu et naer peale. Oleks mu suurim mure siis hüperaktiivsus ja düsleksia! Noh, ma teadsin ju, et Paul soo12
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 12
10.05.2017 16:10:22
vis aidata, kuid kui oleksin talle enda kohta kõik välja ladunud, siis oleks ta mind kas hulluks pidanud või siis appi karjudes minema jooksnud. Need kisakooriplikad näiteks, nemad tundusid mulle väga kahtlased … Siis lasksin pilgul fuajees ringi käia ja meelde tuli mu teine probleem. Peauksest astus parajasti sisse eestrepil nähtud punapäine tüdruk. Ära pane mind tähele, palusin mõttes. Ta pani mind tähele. Tema silmad läksid suureks. „Kus see tutvumine toimub?” küsisin Paulilt. „Võimlas. See on sealpool. Aga …” „Nägemist!” „Percy?” hüüdis ta mulle järele, aga mina andsin juba jalgadele valu. Arvasin, et olen ta maha raputanud. Kamp õpilasi suundus võimla poole ja varsti olin vaid üks kolmesajast neljateistkümneaastasest, kes üritasid pingiridadele ära mahtuda. Marsisammu astuv puhkpilliorkester törtsutas mingit häälest ära sõjalaulu, mis kõlas nii, nagu pekstaks kassi, või õigemini kotitäit kasse. Vanemad õpilased, tõenäoliselt õpilasnõukogu liikmed, seisid võimla eesotsas ja demonstreerisid Goode’i koolivormi, nägudel ilme Appi kui lahedad me oleme. Õpetajad sõelusid naeratades ja õpilasi käteldes ringi. Võimla seinad olid täis lilla-valgeid loosungeid, millelt võis lugeda: Tervitused tulevastele rebastele! Goode on tore! Oleme ühtne pere! ja muid rõõmsameelseid hüüdlauseid, mis mind enam-vähem oksele ajasid. Sealviibimine ei paistnud rõõmustavat ka ühtegi teist uustulnukat. Noh, tutvumisüritus juunis, kui kool algab alles septembris – see pole ju kuigi innustav. Aga Goode’is „alustame saavutustega juba varakult!” Vähemalt nii seisis voldikus kirjas. 13
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 13
10.05.2017 16:10:22
Puhkpilliorkester lõpetas mängimise. Mikrofoni juurde astus peenetriibulises ülikonnas tüüp ja hakkas rääkima, aga võimla seinad kajasid niimoodi vastu, et mul pole õrna aimugi, mida ta ütles. Võib-olla kuristas ta hoopis kurku. Keegi raputas mind õlast. „Mida sina siin teed?” Seal ta oligi: mu punapäine hirm. „Rachel Elizabeth Dare,” vastasin. Tal vajus suu lahti, nagu ei suudaks ta uskuda, et mul on julgust tema nime mäletada. „Ja sina oled Percy see-ja-see. Ma ei saanud su perekonnanimest hästi aru – detsembris, siis kui sa mind ära tappa püüdsid.” „Kuule, ma ei … ma ei püüdnud … Mida sina siin teed?” „Arvata võib, et sedasama mis sinagi. Tutvun.” „Sa elad New Yorgis?” „Sa arvasid, et elan Hooveri paisu all või?” See polnud mulle pähegi tulnud. Iga kord, kui temale mõtlesin (ja ma ei taha sellega öelda, et mõtlen tema peale; ta lihtsalt tuleb mulle mõnikord meelde, okei?), olin ikka arvanud, et ta elab kusagil Hooveri paisu kandis, sest just seal ma teda kohtasin. Olime tol korral ehk kümme minutit koos viibinud, mille kestel ma teda kogemata mõõgaga rabasin, tema oli mu elu päästnud ja mina olin põgenema pääsenud, kannul terve kamp deemonlikke tapamasinaid. Teate isegi, tavaline juhuslik kohtumine. Meie selja taga sosistas üks tüüp: „Hei, olge vait. Kisakooritüdrukud peavad kõnet!” „Tere, sõbrad!” mulistas tüdruk mikrofoni. See oli sissepääsu juures kohatud blondiin. „Minu nimi on Tammi ja see siin on, noh, Kelli.” Kelli viskas hundiratast. Rachel minu kõrval kiljatas, nagu oleks keegi teda nööpnõelaga torganud. Paar õpilast vaatasid üle õla ja itsitasid, aga Rachel 14
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 14
10.05.2017 16:10:22
vaid jõllitas kisakoorlasi, pilgus õudus. Tammi ei paistnud tema reaktsiooni märkavat. Ta hakkas kirjeldama kõiki lahedaid asju, millega me oma esimesel aastal tegelema hakkame. „Jookse!” käskis Rachel. „Otsekohe.” „Miks?” Rachel ei hakanud selgitama. Ta tegi endale pingi otsa poole teed, eirates kulmu kortsutavaid õpetajaid ja torisevaid kaasõpilasi, kes talle jala alla jäid. Kõhklesin. Tammi selgitas parasjagu, kuidas me väikesteks rühmadeks jaotume ja koolis ringkäigu teeme. Kelli püüdis mu pilgu ja naeratas lõbusasti, justkui oodates, mida ma edasi kavatsen teha. Kui nüüd lahkuksin, ei näeks see sugugi hea välja. Paul Blofis oli koos teiste õpetajatega siinsamas. Ta hakkaks pead murdma, mis lahti. Siis mõtlesin Rachel Elizabeth Dare’ile ja tema erakordsele võimele, mida ta oli eelmisel talvel Hooveri paisu juures üles näidanud. Ta oli suutnud näha gruppi turvamehi, kes polnud tegelikult mingid turvamehed, kes polnud isegi mitte inimesed. Süda tagumas, tõusin püsti ja järgnesin talle võimlast välja. Leidsin Racheli bändiruumist. Ta peitis end löökriistasektsioonis basstrummi taga. „Tule siia!” ütles ta. „Hoia pea madalal!” Mulle tundus üsna tobe hunniku bongode taga redutada, aga kükitasin tema kõrvale. „Kas nad tulid sulle järele?” küsis Rachel. „Sa mõtled kisakooritüdrukuid?” Ta noogutas närviliselt. „Ma ei usu,” ütlesin. „Kes nad on? Mida sa nägid?” Tema rohelised silmad lausa kiirgasid hirmu. Tema näol oli peotäis tedretähne, mis meenutasid tähistaevast. Tema tume15
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 15
10.05.2017 16:10:22
punasel T-särgil oli kirjas: Harvardi kunstiteaduskond. „Sa … sa ei usuks mind.” „Oijah, usuksin küll,” lubasin. „Ma tean, et sa näed Udust läbi.” „Mis asjast?” „Udust. See on … noh, see on nagu loor, mis peidab seda, mis tegelikult on. Mõned surelikud on sündinud võimega sellest läbi näha. Nagu näiteks sina.” Ta silmitses mind tähelepanelikult. „Sa tegid seda ka Hooveri paisul. Nimetasid mind surelikuks. Nagu sa ise seda poleks.” Oleksin tahtnud bongole rusikaga virutada. Mida ma küll mõtlesin? Ma ei suuda asju selgitada. Parem kui ei proovikski. „Räägi mulle sellest,” palus ta. „Sa tead, mida see kõik tähendab. Need jubedused, mida ma näen?” „Vaata, see kõlab väga kummaliselt. Kas sa kreeka müütidest tead midagi?” „Nagu näiteks … Minotaurosest ja Hüdrast?” „Just, ainult püüa palun neid nimesid minu kuuldes mitte nimetada, eks?” „Ja fuuriad,” ütles ta hoogu sattudes, „ja sireenid, ja …” „Hea küll!” Vaatasin bändiruumis ringi, kindel, et Rachel ärgitab seintes välja hüppama terve kamba vastikuid verejanulisi tegelasi; aga olime ikka veel kahekesi. Koridorist oli kuulda, kuidas rühm õpilasi võimlast välja tuli. Nad alustasid ringkäikudega. Meil polnud aega juttu ajada. „Kõik need koletised,” ütlesin, „kõik kreeka jumalad – nad on päriselt olemas.” „Ma teadsin seda!” Ega ma poleks end paremini tundnud, kui ta oleks mind valetamises süüdistanud, kuid Rachel nägi välja, nagu oleksin nüüdsama kinnitanud tema kõige hullemat kahtlust. 16
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 16
10.05.2017 16:10:22
„Sa ei kujuta ette, kui raske see on olnud,” ütles ta. „Aastaid arvasin, et hakkan hulluks minema. Ma ei saanud sellest kellelegi rääkida. Ma ei saanud …” Tema silmad ahenesid. „Pea kinni. Kes sina oled? Ses mõttes, et päriselt?” „Ma ei ole koletis.” „Noh, seda ma tean. Ma näeksin, kui oleksid. Sa näed välja nagu … sa ise. Aga sa ei ole inimene, mis?” Neelatasin. Ehkki mul oli olnud kolm aastat aega harjuda sellega, kes ma olin, polnud ma kunagi varem sellest tavalise surelikuga rääkinud – tähendab, kui ema välja arvata, aga tema teadis niigi. Ma ei teagi miks, aga otsustasin asjaga lagedale tulla. „Ma olen poolevereline,” ütlesin. „Olen pooleldi inimene.” „Ja pooleldi mis?” Just sel hetkel astusid bändiruumi Tammi ja Kelli. Uksed lajatasid nende järel kinni. „Siin sa oledki, Percy Jackson,” ütles Tammi. „Su tutvustamise aeg on kätte jõudnud.” „Nad on jubedad!” ahhetas Rachel. Tammi ja Kelli kandsid ikka veel oma lilla-valgeid kisakoorikostüüme ja hoidsid tutte käes. „Kuidas nad päriselt välja näevad?” küsisin, kuid Rachel näis liiga pahviks löödud, et vastata. „Oh, ära pane teda tähele.” Tammi naeratas mulle säravalt ja astus meie poole. Kelli jäi ukse juurde ja tõkestas väljapääsu. Nad olid meid lõksu võtnud. Teadsin, et meil tuleb endid vabaks võidelda, kuid Tammi naeratus oli nii pimestav, et see ajas mind segadusse. Tema sinised silmad olid kaunid ja see, kuidas ta juuksed õlgadele langesid … „Percy,” hoiatas Rachel. 17
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 17
10.05.2017 16:10:22
Lasksin kuuldavale tõelise vaimukuse: „Ähh?” Tammi ligines mulle. Ta sirutas oma tutid minu poole. „Percy!” Racheli hääl oleks kostnud nagu kusagilt kaugelt. „Raputa end sellest välja!” Pidin kogu oma tahtejõu kokku võtma, kuid sain pastaka taskust kätte ja võtsin korgi pealt. Põhjahoovus kasvas meetripikkuseks pronksmõõgaks, mille tera veikles kahvatukuldse kumaga. Tammi naeratus muutus irveks. „No ole ikka,” protestis ta. „Seda pole sul küll tarvis. Kuidas oleks hoopis suudlusega?” Ta lõhnas nagu roosid ja puhas loomakarv – veider, kuid samas joovastav hõng. Rachel näpistas kõvasti mu käsivart. „Percy, ta tahab sind hammustada! Vaata teda ometi!” „Ta on lihtsalt armukade.” Tammi heitis pilgu üle õla Kelli poole. „Kas ma võin, käskijanna?” Kelli blokeeris endiselt ust, limpsides ahnelt huuli. „Lase käia, Tammi. Sul läheb väga kenasti.” Tammi astus veel ühe sammu ettepoole, aga ma ma suunasin oma mõõgatera ta rinnale. „Tõmba tagasi.” Ta uratas. „Uustulnuk,” ütles ta vastikusega. „See on meie kool, poolevereline. Sööme neid, keda ise tahame!” Siis hakkas ta muutuma. Tema näost ja kätest kadus igasugune värv. Tema nahk muutus kriitvalgeks, silmad täiesti punaseks. Hammastest said kihvad. „Vampiir!” kogelesin. Siis märkasin ta jalgu. Kisakooritüdruku seeliku all oli tema vasak jalasäär pruun, krässus karva ja eeslikabjaga. Parem jalg oli inimjala kujuline, ainult et pronksist. „Huh, vampiir, ja jalad …” „Ei räägi jalgadest!” nähvas Tammi. „Narrimine on ebaviisakas.” 18
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 18
10.05.2017 16:10:22
Ta astus oma veidratel eri paaridest jalgadel edasi. Ta nägi välja tõeliselt pentsik, eriti veel nende tuttidega, aga ma ei suutnud naerda – mitte seistes silmitsi nonde punaste silmade ja teravate kihvadega. „Vampiir, ütled sa?” naeris Kelli. „Too totakas legend tekkis meie järgi, sa narr. Me oleme empusad, Hekate teenrid.” „Mmmm.” Tammi nihkus mulle lähemale. „Must maagia voolis meid loomast, pronksist ja viirastusest! Meid loodi selleks, et toituksime noorte meeste verest. Tule nüüd, kingi mulle see suudlus!” Ta paljastas kihvad. Olin sedavõrd tardunud, et ei suutnud liigatadagi, kuid Rachel viskas väikese trummi empusale vastu pead. Deemon sisises ja lõi trummi eemale. See veeres noodipultide vahelt läbi, vedrud vastu trumminahka plõnnimas. Rachel viskas ksülofoniga, aga deemon virutas sellegi lihtsalt eemale. „Tavaliselt ma tüdrukuid ei tapa,” urises Tammi. „Aga sinule, surelik, teen erandi. Su silmanägemine on pisut liiga hea!” Ta viskus Racheli poole. „Ei!” Virutasin Põhjahoovusega. Tammi püüdis tera eest kõrvale põigata, aga ma lõin mõõgaga otse läbi ta kisakoorivormi ja hirmsa karjatusega plahvatas ta Racheli ümber põrmuks. Rachel hakkas köhima. Ta nägi välja, nagu oleks talle kotitäis jahu kaela valatud. „Vastik!” „See on koletistel kombeks,” ütlesin. „Vabandust.” „Sa tapsid mu käealuse!” kisendas Kelli. „Sulle peab kooli sisekorraeeskirju tutvustama, poolevereline!” Siis hakkas ka tema muutuma. Tema karmid juuksed muutusid võbelevateks tulekeelteks. Silmad värvusid punaseks. Suhu kasvasid kihvad. Ta sööstis meie poole, metalljalg ja kabi rütmikalt vastu bändiruumi põrandat klobisemas. 19
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 19
10.05.2017 16:10:22
„Mina olen iidne empusa,” mörises ta. „Juba tuhat aastat pole ükski kangelane minust jagu saanud.” „Ah soo?” küsisin. „Siis on sul ju tähtaeg üle läinud.” Kelli oli hulga kärmem kui Tammi. Ta tõrjus mu esimese rünnaku ja kukerpallitas puhkpillide sektsiooni, lükates hirmsa prahvakaga ümber terve rivi tromboone. Rachel sibas eest ära. Asusin tema ja empusa vahele. Kelli tiirutas ümber meie, pilk kord minul, kord mu mõõgal. „Selline kena pisike mõõgaterake,” ütles ta. „Kahju, et see meie vahele jääb.” Tema kujutis väreles – kord oli see deemon, siis jälle kaunis kisakooritüdruk. Püüdsin keskenduda, aga see oli tõsiselt raske. „Vaene kullake,” naeris Kelli, „sul pole aimugi, mis toimub, mis? Varsti on teie kena laagrike leekides, su sõbrad Aegade Isanda orjadeks tehtud, ja sa ei saa selle ärahoidmiseks midagi ette võtta. Oleks suisa heategu su elule praegu lõpp teha, enne kui seda kõike nägema pead.” Koridorist kuuldus hääli. Lähenes üks ringkäiku tegevatest rühmadest. Meeshääl ütles midagi hoiukappide lukukoodide kohta. Empusa silmad lõid särama. „Suurepärane! Rahvast tuleb juurde!” Ta haaras ühe tuuba ja virutas selle minu suunas. Põikasime Racheliga eest ära. Tuuba lendas üle meie peade, klirinal läbi akna välja. Hääled koridoris vaibusid. „Percy!” karjatas Kelli, hääles teeseldud hirm. „Miks sa selle sinna viskasid?” Olin liiga jahmunud, et vastata. Kelli haaras noodipuldi ja ründas sellega klarnetite ja flöötide rivi. Toolid ja pillid kukkusid mürinal põrandale. 20
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 20
10.05.2017 16:10:22
„Lõpeta!” hüüatasin. Nüüd tuli rühm sammude tüminal mööda koridori meie poole. „Aeg külalistele tere öelda!” Kelli paljastas kihvad ja jooksis ukse juurde. Tormasin, Põhjahoovus käes, talle järele. Pidin teda takistama surelikele viga tegemast. „Percy, ära mine!” karjus Rachel. Aga ma polnud Kelli plaani läbi näinud enne, kui oli juba hilja. Kelli lõi kahe poolega uksed lahti. Paul Blofis ja kamp uusi õpilasi astusid ehmunult sammu tagasi. Tõstsin mõõga. Just viimasel hetkel pöördus empusa minu poole kössitava ohvri poosis. „Oh ei, ma palun!” karjatas ta. Ma ei saanud mõõka pidama. See vihises juba läbi õhu. Hetk enne, kui taevane pronks teda puudutas, plahvatas Kelli leekideks nagu Molotovi kokteil. Igasse suunda paiskusid leeklained. Ma polnud kunagi varem näinud, et mõni koletis sellist asja teeks, kuid mul polnud aega selle üle juurdlema jääda. Taganesin bändiruumi, sellal kui leegid ukseava täitsid. „Percy?” Paul Blofis näis üle leekide mind jõllitades sügavalt vapustatud. „Millega sa oled hakkama saanud?” Lapsed jooksid kisades mööda koridori minema. Tulekahjualarm huilgas. Laes hakkasid tööle sprinklerisüsteemid. Selles kaoses rabas Rachel mind varrukast. „Sa pead siit minema pääsema!” Tal oli õigus. Kool oli leekides ja mind oleks süüdlaseks peetud. Surelikud ei näe korralikult läbi Udu. Neile paistis, nagu oleksin terve hulga tunnistajate silme all rünnanud abitut kisakooritüdrukut. Mul polnud mingit võimalust asja ära seletada. Pöördusin Paulist eemale ja tormasin bändiruumi katkise akna poole.
21
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 21
10.05.2017 16:10:22
*** Tormasin kitsast kõrvaltänavast East 81-le ning jooksin Annabethile otse sülle. „Hei, sa said varem lahti!” Ta naeris ja haaras mul õlgadest, et ma sillutisele pikali ei kukuks. „Vaata ikka jalge ette, adruaju.” Sekundi murdosaks oli ta heas tujus ja kõik oli korras. Tal olid jalas teksad, seljas oranž laagri T-särk ja kaela ümber savihelmestest kee. Tema heledad juuksed olid hobusesabas. Hallid silmad särasid. Ta nägi välja, nagu oleks ta valmis kinno minema, üheskoos mõnusa pärastlõuna veetma. Siis aga tormas põiktänavast välja Rachel Elizabeth Dare, ikka veel koletisetolmuga kaetud, ja karjus: „Percy, oota!” Annabethi naeratus haihtus. Ta põrnitses Rachelit, siis koolimaja. Alles nüüd näis ta märkavat musta suitsusammast ja lärmilöövaid tulekahjusireene. Ta kortsutas kulmu. „Mis sa siis seekord tegid? Ja kes see on?” „Oijah, Rachel – see on Annabeth. Annabeth – Rachel. Ee … Rachel on üks mu sõber, vist.” Ma ei teadnud hästi, milleks muuks Rachelit nimetada. Selles mõttes, et olin temaga vaevalt tuttavgi, aga olles koos temaga kogenud kahte eluohtlikku olukorda, ei saanud ma teda ka eikellekski nimetada. „Tere!” ütles Rachel. Siis pöördus ta minu poole. „Sa oled igaveses jamas. Ja sa pole mulle ikka veel asju selgeks rääkinud!” FDR Drive’ilt kostsid politseiautode sireenid. „Percy,” ütles Annabeth külmalt, „me peaksime nüüd minema.” „Ma tahan poolevereliste kohta rohkem teada saada,” käis Rachel peale. „Ja koletiste. Ja kogu selle jumalatevärgi kohta.” 22
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 22
10.05.2017 16:10:22
Ta haaras mul käsivarrest, otsis välja markeri ja kirjutas mu käeseljale telefoninumbri. „Helistad mulle ja seletad, eks? Selle oled sa mulle sees. Mine nüüd.” „Aga …” „Ma mõtlen mingi loo välja,” ütles Rachel. „Ütlen neile, et see polnud sinu süü. Mine!” Ta jooksis kooli poole tagasi, jättes meid Annabethiga tänavale seisma. Annabeth põrnitses mind hetke. Siis pööras ta ümber ja tegi minekut. „Hei!” Sörkisin talle järele. „Seal olid kaks empusat,” püüdsin seletada. „Nad olid kisakooritüdrukud, eks ole, ja nad ütlesid, et laager põleb maha, ja …” „Sa rääkisid surelikule tüdrukutele pooleverelistest?” „Ta näeb Udust läbi. Ta nägi koletisi enne kui mina.” „Nii et sa rääkisid talle tõtt.” „Ta tundis mu ära, tollest korrast Hooveri paisu juures, nii et …” „Sa oled teda ka varem kohanud?” „Eee, möödunud talvel. Aga tõsiselt, ma peaaegu ei tunnegi teda.” „Ta on üsna kenake.” „Ma … selle peale ma pole tulnudki.” Annabeth rühkis edasi Yorki avenüü poole. „Ma klaarin kooliga asjad ära,” lubasin, soovides kangesti teemat vahetada. „Ausõna, kõik saab korda.” Annabeth isegi ei vaadanud mu poole. „Arvata võib, et meie pärastlõuna jääb ära. Me peame siit minema pääsema, nüüd kus politsei sind taga otsib.” Meie selja taga tõusis Goode’i keskkoolist suits taeva poole. Tumedates tuhapilvedes arvasin märkavat nägu – punaste silmadega naisdeemonit, kes minu üle naeris. 23
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 23
10.05.2017 16:10:22
Teie kena laagrike on leekides, oli Kelli öelnud. Su sõbrad Aegade Isanda orjadeks tehtud. „Sul on õigus,” ütlesin Annabethile, süda tinaraske. „Me peame Poolevere laagrisse minema. Nüüd kohe.”
24
percyjackson_IV_SISU_140x210_.indd 24
10.05.2017 16:10:22