neID eI OLe SIIn?

anDreI OSaLeS 2014. aasta lahingutes. Langes oma üksusega vangi. Vabanes vangide vahetuse käigus. Oleme Dnipros. Filmin seda väga suurt meest selja tagant. Umbes viiekümneaastane Andrei jõudis mõne aasta eest armeest pensionile jääda, kuid kutsuti suure sõja puhkemise ohus teenistusse tagasi.

21. augustil 2014 tõi Venemaa oma regulaarväed separatistide käes olevale Ukraina territooriumile, räägib Andrei. Neli pataljoni, neist üks tankipataljon. Umbes kaks tuhat meest. Ukraina poolel oli vastu panna tuhatkond võitlejat. Peamiselt vabatahtlikud, kes alles õpivad sõdima.

Kaitselahingud Ilovaiski linna pärast. See on raudteesõlm. 23. augustil jääb Ukraina üksus n-ö kotti. Venelased sulgevad piiramisrõnga ja jäävad ootama allaandmist. Kümme Vene dessantväelast võetakse kinni. Algavad läbirääkimised: loovutame kümme vangi, kui lasete meid piiramisrõngast välja. 29. augustil venelased nõustuvad. Siis lisavad esialgsele leppele uue tingimuse: ukrainlased peavad lahkuma relvadeta. Selle tingimusega ei saa nõustuda. Ukraina üksus lubatakse liikuma. Vene dessantväelased avavad tule. Novokaterinovka küla juures on ukrainlased uuesti lõksus. Kohaliku separatistiga saadavad venelased sõnumi – andke alla. Pooled umbes kuuekümnest mehest on haavatud, mõned väga raskelt.

Alla andsime Vene vägedele, rõhutab Andrei. Paluvad venelastelt raskesti haavatutele abi, et nad viidaks Starobeševe haiglasse. Seda ei tehta. Hommikuks on surnuid. Jalad kaotanud võitleja on verest tühjaks jooksnud. Miks te ei aidanud haavatuid? Sest meid ei ole siin, vastavad venelased.

30. augustil annavad venelased haavatud sõdurid üle Punasele Ristile. Kõik elus olevad ohvitserid antakse üle separatistidele. Need on nn Doni kasakad, kelle pealikuks Donetskis viibiv ataman. Ataman, keda ka batjaks kutsutakse, on Afganistanis sõdinud mees.

Andrei hinnangul on separatistide seas umbes kaks kolmandikku Venemaalt tulnud palgasõdureid, kolmandik kohalikke. Kasakate kohta on Andreil ka tunnustavaid sõnu öelda. Paari sadisti kõrval leidus autunde säilitanud mehi. Üks neist annab Andreile salaja telefoni ja ta saab oma naisele teatada, et on elus.

Vangid viiakse Donetskisse, atamani staabi all olevasse keldrisse. Kokku on vange siin üle kahekümne. Kümmekond päeva keldris. Söögiks päts leiba päevas kõigi peale. Vett on piisavalt. Vahel visatakse vangidele ka kasakate söögi ülejäägid.

Batja sugulane on ukrainlaste kätte vangi langenud. Kakskümmend vangi lubatakse vahetada batja sugulase vastu. Vangide vahetus eikellegimaal. Mõlema poole läbirääkijate kohtumine, mis kestab pool tundi. Ärevus, ootus. Lõpuks vabanemine. Kramatorskisse. Andrei näeb siin lennuväljal tuttavat inimest ja talle jõuab kohale, et ta on elus, ta on vaba. Seda öeldes tekib mehe sujuvasse jutustusse pikk paus. Pisaraid ma ei näe, filmin ju selga ja kukalt. Koju. Kaks nädalat magamata. Kohtumine terapeudiga, kes teeb imet. Andrei vabaneb teda jälitanud mälupiltidest, saab eluga edasi minna.

Kas sõda tuleb? Seda teab ainult üks inimene, vastab Andrei. Te teate, keda ma mõtlen. Loogikat tema valikutes ei ole.

Inna, kes intervjuu ajal Andrei vastas istub, hakkab nutma. Temas, Caritases psühholoogina töötavas naises, on Andrei kuulamine valusad tunded üles tõstnud. Ta on sõjapõgenik Luhanskist – samast ajast, kui Andrei vangi võeti. Inna lahkus oma kodulinnast abikaasa ja kahe väikese lapsega 2014. aasta suvel. Ta tunneb end siiani kodutuna. Dnipro ei ole teda ega paljusid teisi põgenikke lõpuni omaks võtnud.

vaHur LaIaPea. uKraIna PÄevIKuD