HIrM vaIKuSe eeS

nIKOPOL, Saja TuHanDe elanikuga kaevanduslinn 100 km kaugusel Dniprost. Meid oodatakse muuseumis. Selle muuseumi eksponaadid on väga noored. See on Ukrainas 2014. aastal alanud ja siiani jätkunud kaitsesõja muuseum. Selle on rajanud lesed, naised, kes kaotanud sõjas oma mehed. Eksponaatide hulgas on ka nende tapetud meestelt pärit esemeid.

Leina on Ukrainas väga palju. Nägin seda palju juba 2015. aastal. Tookord kohtusin organisatsiooni Must Tulp esindajatega, kes olid võtnud südameasjaks lahingupaikadest ära tuua sõdurite surnukehad. Enamasti tükid, fragmendid. Ka separatistide omad, mis nad ohu kiuste teisele poole rindejoont viisid ja üle andsid. Ma ei ole veel seekord jõudnud Dnipro langenud sõdurite surnuaiale. 2015. aasta kevadel oli haudade rida seal väga pikk, aga uued hauad olid juba kopaga valmis kaevatud. Küllap on need nüüdseks juba oma langenud leidnud.

Nikopoli muuseum. Kohtume Oksanaga, muuseumi rajajaga. Tema mees oli invaliidsusgrupiga kodus, kui sõda 2014. aastal algas. Tahtis rindele, ei võetud alguses. Vabatahtlikuna siiski pääses sinna. Mees oli öelnud: ma olen juba nelikümmend, olen vana ja elu näinud. Ma ei taha, et kaheksateistaastased sõtta lähevad ja surma saavad. Nemad peavad veel elama. Mees tapeti 2017. aastal. Oksana hakkab nutma. Muuseum on tema leinatöö.

Teine lesk, Sveta. Noor naine, kes nutab enne ja pärast intervjuud ja intervjuu ajal. Ta kaotas oma mehe alles eelmisel aastal. Tema lein on väga värske. Nii tema kui ka teised naised räägivad, et kui mehed helistasid, rääkisid nad alati, et kõik on hästi, ohtu ei ole.

Kuni ühel päeval enam telefon ei vastanud ja naised said teate nende surma kohta.

Nadja on kahekümne viiene. Viie aasta eest tegi ta läbi kolmekuulised kursused ja läks rindele meedikutele appi haavatuid siduma. Kord toodi lahingust käed ja jalad kaotanud mees. Nadja hangus, kangestus. Siis võttis end kuidagi kokku ja hakkas žgutte paigaldama. Üks vanem kolleeg õpetas teda – sellistel juhtudel kujuta ette, et see ei ole inimene, vaid nukk, mannekeen. Siis suudad teda kiiremini aidata.

Kohtun meestega, endiste ja praeguste võitlejatega. Endistelt küsin, kas olete valmis uuesti sõtta minema. Aga muidugi, vastavad nad. Ka viiekümne üheksane Anatoli. Kas sõda tuleb? Anatoli ütleb, et ta isegi ootab seda, et lõppeks ja laheneks see juba seitse aastat hangunud olukord.

Sergei, umbes kolmekümne viiene karismaatiline noor mees. Ta räägib, et nende üksuses ei jäetud mitte kunagi langenuid maha, haavatutest rääkimata. Kellelgi nende üksuses oli telefonis Ukraina hümn. Igal hommikul ühendati see kõlari külge ja mehed seisid ja kuulasid hümni. See aitas ennast päevaks kokku võtta. Sõjapäevaks. Veel aitas must huumor. Kui sa täna surma saad, võtan pärast su automaadi endale – sellised olid sõjanaljad. Kas olete valmis vajadusel uuesti minema? Muidugi. Seljakott on pakitud ja ootel, ütleb Sergei. Veel ütleb ta, et tajus suuremat mõistmist, üksmeelt, sõprade tuge sõjas. Sealt tulles häiris teda väga inimeste hoolimatus.

Anatoli on kaitseriietuses, ta on tegevväelane. Filmin teda selja tagant. Hukkunud kaaslased on mul siin, näitab ta. Südame juures, ütleb Inna mulle hiljem, sest mina teda eestpoolt ei näe. Veel ütleb Anatoli, et sõjas olles kartis ta kõige rohkem vaikust.