LALITAVISTARA
ajaloolise Buddha kujunemise lugu
tõlge sanskriti keelest
Saateks
Lalitavistara lõpeb seal, kus „Budismi klassika“ sarja eelmine raamat Nidānasaṃyukta algab. Siddhārtha Gautama nime kandvast noormehest kujuneb Lalitavistara´s kirjeldatud vaimse teekonna käigus ajalooline Buddha. Seejärel hakkab ta pidama neid loenguid, mida sisaldab Nidānasaṃyukta.
Töö kummagi tõlke kallal toimus paralleelselt. Ometi sai sarja avatekstiks valitud see, mis kajastab Gautama elu hilisemat ajajärku. Sellel on selge põhjus.
Suutrate kogumik Nidānasaṃyukta on budismi tüvitekst.
Näiteks Linnart Mäll paigutab algupärased budistlikud suutrad humanistlike baastekstide hulka, mis on suurimal määral mõjutanud inimeste vaimuvalla kulgu. Niisugused on veel Jeesuse ja Konfutsiuse õpetus ning veel mõni teos. Inimkonna ajaloos on neid vähe.
Seevastu Lalitavistara on elulooraamat, üks paljudest, mis budismi rajanud filosoofi ja vaimse reformaatori, tänapäeva Nepaali aladelt pärit Gautama (elas -6. sajandil) kohta ammustel aegadel koostati. Teisalt, omataoliste seas on see väga autoriteetne.
Lalitavistara on kuussada tuhat tähemärki pikk kompilatsioon, mis originaalis on sanskritikeelse proosa ja murdekeelse värsi segu. Värss kordab sageli proosa seiku üle.
BUDISMI KLASSIKA 2
Žanrimääratluselt on tegu mahajaanabudistliku suutraga ja seejuures üsna tüüpilisega – toetub eelnevale traditsioonile, ent lisab rohkesti budismi aluste edasiarendusi ja ümbertõlgendusi. Varajaste budistlike õpetuste kihid ja hilisemad teemad paiknevad selles läbisegi. Suur maht on kiidulauludel Buddha kohta ja mahajaana taevaliku panteoni askeldustel. Eesmärk pole anda võimalikult täpselt edasi peategelase elulugu, vaid tuua suutra kirjakohti kuulava publiku vaimusilma ette suurejoonelisi kangastusi. Sellele osutab juba teose pealkiri, mis vabas tõlkes on “Lustimäng”. Lalitavistara pandi lõplikult kokku hiljemalt kaheksasada aastat pärast selles kirjeldatud sündmusi, sest aastaks +308 oli see juba hiina keelde tõlgitud. Tiibetikeelne tõlge pärineb 8.-9. sajandist, selle järgi tehti 19. sajandi keskel ka esimesed tõlked euroopa keeltesse. Suure tunnustuse pälvisid Philippe-Édouard Foucaux tõlked prantsuse keelde, ta tõlkis Lalitavistara nii tiibeti kui ka sanskriti keelest. Tema tõlkeid on edasi tõlgitud inglise, itaalia, indoneesia ja muudesse keeltesse. Uuemast ajast võib soovitada 2013. aasta kollektiivset tõlget inglise keelde The Play in Full, mis tehti tiibeti keelest, ent vaadati ridarealt sanskriti järgi üle.
Eestindus on tehtud sanskriti keelest. Tõlkesse on valitud kaheksa peatükki ja needki lühendatult. Välja on jäetud pikad poeetilised lõigud, mis panustavad teksti suulisele esitamisele. Kärbitud on ideoloogilisi lisandusi, kus Gautama on pandud tegema ja kiitma asju, mida ta oma õpetuses vastustas. Jumalatest ta ei hoolinud. Mahajaana rõhuasetus, et olendite aitamine põhineb aitajate elude järgnevusel, ei haaku tema algse taotlusega. Ka pole Buddha, mida kirjakohtades ülistatakse, tema nimi, vaid buddha on omadus – Gautama nimetab end taibanuks.
LALITAVISTARA
Teose kogusisust annab ülevaate tõlke järele paigutatud „Kokkuvõte Lalitavistara terviktekstist“, kus on ära toodud kõigi kahekümne seitsme peatüki tutvustus.
Tõlke keskmes on autentselähedane kihistus. See on Lalitavistara´s selgesti eristuv. Koostajad on ohtralt kasutanud budismi algusaegadesse kuuluvaid allikaid ja sajandeid suust suhu edasiantud lugusid. Eriti väärtuslikuks muudavad Lalitavistara autobiograafilise elemendiga tekstilõigud, milles Gautama pajatab mälestusi ja kirjeldab oma meeleseisundeid. Osa neist on esitatud koguni mina-vormis sisekõnena.
Lalitavistara avapeatükis palutakse Gautamal rääkida oma taipamise lugu ja seda ta raamatu jooksul teebki. Jutustus on tähelepanuväärne selle poolest, et pikalt pajatatakse Gautama eelmistest eludest, kuid mitte sõnagi ajast, mis järgnes tema esimesele avalikule loengule. Selle kuulsa loengu pidas ta 35-aastasena viiele õpilasele. Seega tema elu teisest poolest raamatus ei kõnelda ja taipamisõpetuse ehk budismi levitamise ülevaateni seal ei jõuta. Küll aga on ära toodud aastaid kestnud mõtisklused, Gautama vaimne rada kuni budismini.
Vastavalt saavutatud tasemele muutub tekstis ka Gautamat märkiv epiteet: alguses vaheldumisi argine „noormees“ (kumāra) ja doktrinaarne „taipolend“ (bodhisattva), pärast õpetuse formuleerimist aga „tõeleidnu“ (tathāgata) ja „taibanu“ (buddha).
Esimene oluline juhtum Gautama vaimses arengus leiab kajastamist peatükis „Küla“. Järgnevat arvestades on see lausa otsustava tähtsusega. Kirjeldatakse, kuidas teismeline Gautama käib koos teiste samast seisusest noortega (ehk aadlikud, ametnikud, mitte vaimulikud) kodulinna
BUDISMI KLASSIKA 2
Kapilavastu lähedal külas uudistamas põllutöid. Kui kohustuslik osa möödas, läheb ta üksipäini parki ja istub puu alla maha. Seal läbib ta järjest neli mõistmise taset kuni kõige kõrgemani. Edaspidises elus ta üksnes kinnitab sedasama noorpõlve kogemust üle.
Puu all mõtiskledes veedab Gautama üldse palju aega. Puu saab tema suureks kujundiks. Ta leiab, et kui juured läbi raiuda, jääb latv eraldi ja puu läheb ära. Ka vägev puu ei tule siis enam tagasi ega ilmu uuesti. Seesugune on võrdpilt ideaalist, mille poole Gautama pürgis, milleni jõudmist ta õpetas teistele (näiteks Nidānasaṃyukta avaloengus „Puu“) ja mida hakati nimetama budismiks.
Lalitavistara pajatab muidugi ka kuulsa loo, kuidas Gautama kohtab parki sõites vana inimest, siis haiget ja lõpuks surnut. Kuigi ta on tollal juba täiskasvanu ja naisemees, vapustab nähtu teda väga. Ajaliku viletsuse kontrastiks näeb ta seejärel pühendujat (bhikṣu), kes oli valinud ränduri tee, ning saab oma vaimsetele otsingutele suuna. Lalitavistara koostajad aga lahjendavad seda dramaatikat korduvalt märkega, et Gautama siiski teadis, millega tegu.
Tõlget lõpetav loeng budismi põhialustest on ilmunud eesti keeles ka varem. Paalikeelse versiooni järgi, mis on veidi teistsugune, on selle tõlkinud Uku Masing (Budismist, 1995, lk 148-151) ja Linnart Mäll (Budismi pühad raamatud I, 2004, lk 11-17 ja 116-119).
Lalitavistara tõlge jätkab „Budismi klassika“ sarja joont, kus püütakse võimalikult palju järgida algupärandi keele grammatikat ja etümoloogiat ning vältida ümberjutustamist. Need budismi terminid, mille sõnastus ei pärine vanaindia keeltest, võivad olla seetõttu tõlgitud harjumatult. Aga kuidas toimib säärane tõlkimisviis inimesele, kes on
LALITAVISTARA
meil käibiva budismiterminoloogiaga hästi kursis? Just sellest vaatepunktist on sarja avaraamatut Nidanasamyukta
uurinud Tarmo Kulmar:
„Ülalnimetatud „konservatiivsem lugeja“ on inimene, kes on aastakümnete jooksul põhiliselt Linnart Mälli leitud terminivasted omaks võtnud ja harjunud nende abil budistlikke tõlketekste mõtestama ning kellele seetõttu valmistab esialgu raskusi olukord, kus ta peab harjumuspärased eesti vasted taas ümber tõlkima. Asi ei ole nii lihtne, et kirjutad olulisemad terminid tõlkija vastetega välja ja siis muudkui loed. Loetust tuleb ka aru saada viisil ja sama hõlpsalt, nagu ollakse harjunud aru saama varem ilmunud eesti keelde tõlgitud budistlikest tekstidest. Selle tegevusega siinkirjutaja üsna pikka aega kimpus oligi ja ta pole kindel, kas ikka õnnestus suutrate mõte endale lõplikult arusaadavaks teha. Ilmselt mitte. Võib-olla tuleks veel mõned korrad läbilugemiseks aega võtta. Ega see muidugi paha ei tee, sest nagu prominentsed teoloogid on korduvalt toonitanud: pühakirjade lugemine ei peagi kerge töö olema!
Siiski teen olulise möönduse: siinkirjutaja kurtmine ei kehti noorema põlve budismihuvilise lugeja kohta. Tema, kes Linnart Mälli, tema õpilaste Märt Läänemetsa, Andres Herkeli ja Teet Toome või Martti Kalda tõlgetega tuttav ei ole ja hoiab Nidānasaṃyukta´t esimese budismialase eestindusena käes, võib neid algbudismi suutraid võrdlemisi hõlpsasti lugeda, kui sel noorel inimesel muidugi lugemisharjumust ja kannatlikkust on. Kõige suuremat ajutist arusaamatust tekitasid budismi võtmemõisted. Võimalik, et mõned vasted võivad edaspidi isegi sobivamad tunduda kui senised ja laiemalt käibele minna. Aga huviline lugeja
BUDISMI KLASSIKA 2
otsustagu ise. Sai ju veidi eespool ära nimetada – muide, paari hilisteismelise peal tõestatult –, et Y- või Z-põlvkondade keelepaindlikud noored võtavad tõlkija väljapakutu muretult omaks. Siinkirjutaja on kriitiline paljude uute tõlkevastete asjus vaid oma eale vastavalt.“ (EPLO, 24.04.2024: Pühakirjade lugemine ei peagi kerge olema!)
Tõlkija on väga tänulik Tarmo Kulmarile, kelle nõtke kaemus sobib niisama hästi iseloomustama ka Lalitavistara tõlget, samuti Ülo Valgule, kes andis mütoloogia järeleaitamistunde, Jaan Puhvelile ja Arvo Tõnisoole, kelle soovitatud terminid (õnnetus, igikestev, tekitajad, tahtmine jne) on jätkuvalt kasutusel, ning Andres Herkelile, kelle tagasiside Lalitavistara tõlketoorikule oli üldse see tõukejõud, mis ajendas käivitama „Budismi klassika“ sarja. Suurim tänu kuulub õpetaja Linnart Mällile.
Gautama (Buddha) õpetuse
ülevaade Lalitavistara järgi
Lalitavistara esitab kronoloogilises järjestuses kirjelduse sellest, mida Gautama otsib ja leiab ning kuidas ta jõuab oma vaadete sõnastamiseni. Alljärgnevalt on välja toodud tema taipamise teekonna põhijooned.
Tsitaatides ettetulevaid mõisteid on lähemalt tutvustatud raamatu lisas „Vaimsete mõistete seletused“. Täiendavat lugemist pakub ka „Budismi klassika“ avaköide Nidānasaṃyukta (MR Piller, 2023), mis sisaldab Gautama loenguid ja on varustatud kommentaaridega.
1. Neli mõistmist
Peatükid „Küla“, „Nairañjanā“, „Päriselt taipamine“.
Esimest korda tunneb Gautama niivõrd tugevat keskendumist, et see ulatub 4. mõistmiseni, juba noorukina, kui ta istub kodulähedases pargis puu all:
„Ja kui taipolend oli end sisse seadnud, jõudis ta meele ühetipulisuse lähedale.“ [1]
Sellest ei tulene otseselt midagi, Gautama ei formuleeri õpetussõnu ja elab kodus edasi. Küll aga meenub talle see
BUDISMI KLASSIKA 2
seik siis, kui ta on kurnanud end kuus aastat askeesiga ja saanud aru, et ei käi taibu teed. Gautama kirjeldab oma kunagist kogemust:
„Eraldusin tungidest. Eraldusin ka patustest ebasoodsatest hoidjatest. Kohtasin ilmsi esimest mõistmist, kus olid ammutamine ja tõlgendamine ning eraldusest sündinud meeldimise õnn, ja viibisin selles. Kui ammutamine ja tõlgendamine raugesid, sest käes oli täielik loomuselgus ning meeleruum oli ühetaoline, kohtasin ilmsi teist mõistmist, kus ammutamist ja tõlgendamist polnud ning meeldimise õnn oli sündinud keskendusest, ja viibisin selles. Kui ma jäin meeldimise kireta, siis viibisin selles selge vaatega. Mäletasin ja olin teadlik ning keha tundis vastuseks õnne. Olin silmapaistvalt õilsate moodi – selge vaatega, mäletasin, viibisin õnnes. Kohtasin ilmsi kolmandat mõistmist, kus polnud meeldimisi, ja viibisin selles. Kui ma taandasin õnne ja taandasin ka õnnetuse ning juba varem olid looja läinud armsus ja armetus, kohtasin ilmsi neljandat mõistmist, kus õnnetust ja õnne polnud ning oli vaid läbini puhas selge vaade ja mäletamine, ja viibisin selles.“ [2]
Siiani kordab kirjeldus pargis kogetut, ent nüüd lisandub sellele äratundmine:
„See olgugi taibu tee, et sündimise ja vananemise-suremise õnnetuse tärkamine ei tuleks kohale või läheks looja.“ [3]
Täpselt samad neli mõistmise etappi läbib Gautama hiljem ka taibupuu all.
1. mõistmist iseloomustavad intellektuaalsed protsessid – tajutud tervikust informatsioonikildude eristamine (ammutamine) ja nende edasine töötlemine (tõlgendamine) – ning positiivne meelestatus (meeldimise õnn). Mingil
määral leidub 1. mõistmist igal mõistusega inimesel.
2. mõistmine toimub jätkuvalt positiivsel foonil, kuid enam mitte lihtsakoelisel informatsiooniühikute genereerimise ja kombineerimise tasandil, vaid suudetakse mõista suuremat tervikut (keskendus).
3. mõistmise ajal hakkab positiivsus taanduma, sest parimgi positsioon on varjatult duaad, selle vastas on negatsioon (õnn osutub ühtlasi õnnetuseks jne). Toimub aina märkamatumate duaadide ja seega ühtlasi duaalsuse väljataandamine.
4. mõistmine on neutraalne, ületanud positsioonidnegatsioonid (õnnetuseta ja õnneta). Sellel tasemel säilivad vaid inspektsioonivõime (läbini puhas selge vaade) ning varasemalt omandatud kogemus ja õpitu (mäletamine).
Meel on „keskendatud, läbini puhas, läbini lihvitud, helge, kirjeldamatu, saastelisanditeta, pehme, tegude poolest paigas ja kohanud lihkumatust“. [4]
Eri koolkonnad on hiljem juurde lisanud veel mitmesuguseid mõistmise tasemeid, kuid täiendused ei kuulu Gautamale.
2. Eesmärgi sõnastamine
Peatükk „Äraminek“. Gautama kirjeldus: „Kui ma kord siin põrmustun, siis ärgu tulgu minu uut kokkupanekut!“ [5]
India ühiskonnas omandas tol ajajärgul aina suuremat kandepinda õpetus, et inimene sünnib pärast surma uuesti (uus kokkupanek). Gautama jaoks on see perspektiiv eba-
BUDISMI KLASSIKA 2
meeldiv. Ta püüab taibata, kuidas saaks säilitada enese üle kontrolli ka surres, ning pühendub sündide-surmade ringist väljapääsu otsimisele.
3. Viis vaimutoimetuse eeldust
Peatükid „Käik Bimbisāra juurde“, „Raske-teha-toimla“.
Gautama loetleb hädavajalikke eeldusi, et vaimne pingutus (vaimutoimetus) saaks edukas olla:
„Mul on olemas ind, on olemas vaprus, on olemas mäletamine, on olemas keskendus, on olemas teadvus.“ [6]
Taipamiseks neist kaugeltki ei piisa, kuid ilma nendeta taibata ka ei õnnestu.
4. Taibu tee tunnused
Oma parima õpetaja, Rudraka Rāmapoja juures viibides saab Gautama selge ettekujutuse sellest, missugune peaks olema tee taipamiseni. Kui ta viimaks kritiseerib õpetajat, loeb ta ette selle üheksa tunnust:
„See tee ei pöördu ei vaigistuseks, kiretuseks, hävimiseks, raugemiseks, süvateadmiseks, täielikuks taibuks, pürgimiseks, vaimulikkuseks ega vaibumiseks.“ [7]
Kuna Rudraka oli jõudnud väga kõrge õpetustasemeni, ent samas on näha, et ta siiski ei küüni päriselt taibuni, jätkab Gautama edasisi otsinguid üksinda.