Saateks
Eesti üldlaulupidude jälg mustvalgel H
ea lugeja! Siinse tekstikogumiku näol avaneb Sul ainulaadne võimalus osaleda üldlaulupidude ettevalmistuses, nende toimumises ja järelkajastuses läbi kogu 150-aastase üldlaulupidude ajaloo. Selle kajastuse, tänapäeva mõistes, platvormiks on ajaleht Postimees. Nõnda saab lugeja kaasaandena ka Postimehe, esimesest üldlaulupeost ainult kaksteist aastat vanema ajalehe, Eesti esimese katkematult ilmunud perioodilise väljaande ajaloo läbi üldlaulupidude fookuse. Tõsi, esimesed kolm üldlaulupidu leiavad siin kujutamist Tartus Johann Voldemar Jannseni toimetatud Eesti Postimehe vahendusel – oli ju Jannsen selleks ajaks oma asutatud Perno Postimehest lahkunud –, kuid juba alates neljandast üldlaulupeost pärineb kajastus Perno Postimehe vundamendile kerkinud Postimehe veergudelt. Me näeme, kuidas Postimehe ja selle sõjajärgse järglase Edasi kujundus on muutunud. Varaseimate aastakäikude harjumuslik fraktuurkiri on paljudele praegustele lugejatele ületamatult võõras, mistõttu on need tekstid „tõlgitud” ladina kirjakujju, muutmata seejuures omaaegset
kirjaviisi ennast. Suured muutused on läbi teinud pealkirjade ja illustratsioonide paigutus (fotod, saržid, infograafika jms). Aga see kõik on üksnes vorm. Tähtsaim on kajastus ise, mille lugemine annab ettekujutuse sündmuse mõõtkavast ja suhtumisest sellesse. Ajastud ja ideoloogiad vahetusid. Oli aeg, kus alles tärkas rahvuslik eneseteadvus ning jõuti äratundmiseni endast kui ruumiliselt mõnekümnel tuhandel ruutkilomeetril eksisteerivast erilisest keeleliskultuurilisest inimkooslusest. Oli Eesti riigi loomine ja kakskümmend kaks aastat elamine selles. Oli riigikaotus sõjatules endistele keiserliku Venemaa valitsejatele uues, Nõukogude Liidu kuues. Ja oli ka riigi taastamine, aga on olnud nüüd juba kakskümmend kaheksa aastat taastatud Eestitki. Kõigile nendele katkestustele ja pööretele vaatamata on üldlaulupeod ometi kandnud pühalikku hingust. Muidugi on üldlaulupeo aastatel, ent ka vahepeal kokku tuldud kihelkondlikele, maakondlikele, nõukogude ajal rajoonide ja linnade laulupidudele. Oma-
6
ette institutsiooniks kujunesid alates 1962. aastast igal viiendal aastal toimuvad noorte laulu- ja tantsupeod, lisaks kolme Balti riiki (nõukogude režiimi ajal sotsialistlikku vabariiki), Eestit, Lätit ja Leedut ühendavad üliõpilaslaulu- ja tantsupeod Gaudeamus, millest esimene leidis aset Tartus 1956. aastal ning hakkas seejärel käima toimumispaigana piltlikult öeldes külakorda. Kõik need erinevad peod on moodustanud ühe, perioodiliselt korduva laulu- ja tantsupidude võrgustiku, millest on Eestis saanud rahvuslikku identiteeti taasloov ja ühiskonda sidustav kultuuriline tüvitekst. Loetavastki kajastusest ilmneb selgesti, kuidas see tüvitekst on võnkunud aja ostsillograafil olemasolu rõõmu, rahvusliku enesestmõistetavuse väljendamise ning võõrvõimule poliitilis-kultuurilise vastupanu vahel. Nii 19. sajandi teise poole ja 20. sajandi alguse üldlaulupidude kui ka kogu nõukogude aja laulupidude repertuaar järgis üht taktikaliselt omaks võetud ettekirjutust: antagu keisrile, mis keisri kohus, ja jumalale, mis jumala kohus. Nõnda leiame eestlased
laulmas ülistuslaule nii keiser Aleksandrile kui ka Leninile ja Stalinile, nõukogude võimust, tööst, rahvaste sõprusest rääkimata. Aga selle kõrval kõlas hoopis võimsamalt, lausa jumaliku sakraalsusega eesti klassikaline koorilooming, rahvalaulud ning aina lisanduvate uute ja enamasti ka uue põlvkonna heliloojate teosed. Raamat keskendub siiski vaid üldlaulupidude trükijäljele. Kajastuse on leidnud ka nendega kaasnenud tantsupeod. Kuni 7. laulupeoni loetleti üldlaulupidusid vana kalendri järgi, sest uuele kalendrile mindi üle 1918. aastal. Üldnumeratsioon kehtis 1947. aastani – tegemist oli 12. üldlaulupeoga. Stalinismi kõrghooajal, 1950. aastal loobuti laulupidusid järjestamast, sest seda peeti kodanlikuks igandiks. Nii puudutas see järgmistki, 1955. aasta üldlaulupidu. Keelu alla läks ka 1947. aastal esimest korda kõlanud Gustav Ernesaksa / Lydia Koidula „Mu isamaa on minu arm”, millest kolmteist aastat hiljem kujunes kõiki üldlaulupidusid lõpetav ja seejärel rahvushümniks saanud heliteos. 1960. aastal algabki üldlaulupidudel n-ö eesti aja tagasitulek, ikka samm-sammult ja võimu suhtes nõutavate mööndustega leppides. Sümboolseks tähiseks kujuneb pala „Mu isamaa on minu arm” spontaanne laulmine 1960. aasta üldlaulupeo lõpus vahetult enne pidu valminud uue laulukaare all. See oli omamoodi lauluväljaku sisseõnnistamine ja üldlaulupidudele uue hingamise andmine. Kui kümneid tuhandeid lauljaid hõlmav ühendkoor võttis laulu üles veel omatahtsi, siis ühel hetkel nägid võimu-
kandjad, et laulukaare all olevat rahvast pole enam võimalik peatada ning Koidula luuletuse „Mu isamaa on minu arm” viisistaja ja üks üldjuhtidest Gustav Ernesaks lubatigi dirigendipulti seda juhatama. Tõeliseks rahvuslikuks meeleavalduseks kujunes üldlaulupidude esimese sajandi tähistamine 1969. aastal. Kuuekümne kaheksast kavas olnud teosest olid taas enamik eesti autorite looming, üldjuhul laulud, mis olid kõlanud ka varasematel laulupidudel. Toonase juubelilaulupeo peakomisjoni eesotsas olnud Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja (tänapäeva mõistes asepeaminister) Arnold Green ütleski peo lõpukõnes: „Oli üks tore pidu see eesti rahva juubelilaulupidu.”
talupoegade liikumisvabaduse, muu hulgas linnadesse (talupoegadele hakati võimaldama passe), millele omakorda järgnesid Balti erikorda raputanud vallaja linnaseadused.
*
Nagu ülalpool öeldud, on üldlaulupidude ajalugu jälgitav paralleelselt Postimehe ajalooga, siduvaks lüliks on Johann Voldemar Jannsen ja tema tütar Lydia Jannsen (Koidula). Ajaloolane Malle Salupere on oma Koidula-monograafias („Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”, 2017) nimetanud esimese üldlaulupeo korraldamist Tartus „pere-ettevõtteks”. Lisaks kirjutamis- ja muusikalisele andele oli Jannsenis diplomaadi- ja tänapäeva mõistes suhtekorralduslikku andekust. Lisaks Jannsenist kui Postipapast võime rääkida temast ka kui eesti üldlaulupidude traditsiooni isast.
Nüüd saab sellestki juubelipeost viiskümmend aastat. Kui üldlaulupidude ajalukku tagasi vaadata, siis algseks käivitajaks oligi juubel. Esiteks oli selleks viiekümne aasta täitumine eesti talurahva pärisorjusest vabastamisest (1816 Liivimaa, 1819 Eestimaa kubermangus). Peo korraldamiseks loa saamise ettekäändeks oli aga tähtpäev igati paslik, kuigi tegelikku vabadust majandusliku iseseisvuse mõttes talurahvaseadused endaga ei toonud. Sellele osutasid ka üldlaulupeo eel laulupeost kõrvale jäänud nn Peterburi eesti patrioodid Carl Robert Jakobson ja Johann Köler. Talude rendile võtmine ja seejärel väljaostmine, aktiivne seltsitegevus, vallakohtute asutamine ja rahvakoolivõrgu kujunemine saab täishoo sisse ikkagi alles 1860. aastatel, pärast ülevenemaalist pärisorjuse kaotamist 1861, mis tagas
7
19. sajandi seitsmes ja kaheksas kümnend kujunebki pöördeliseks: maarahvast saab eesti rahvas. Teine juubel – viiekümnes sünnipäev 1869. aasta maikuus – kuuluski mehele, kes esimesena rahvast eestlastena kõnetas, Pärnu köstrile-koolmeistrile Johann Voldemar Jannsenile. Kes eestlastest ei teaks 1857. aasta südasuvel ilmuma hakanud Perno Postimehe esimese numbri luuletusena kirjutatud juhtkirja avalauset, mille autoriks oli Jannsen: „Tere, armas eesti rahvas.”
Eeskuju üldlaulupeo korraldamiseks võeti Šveitsist ja Saksamaalt, millest Jannsen Perno Postimehes sõnumeid vahendas. 1858. aastal Zürichis toimunud vägevast laulupeost tegi Jannsen aga juba pikema ülevaate ja lõpetas selle ohke-
ga: „Mu meel läheb haledaks ja haigeks, kui selle peale mõtlen: kui vaene asi meie maal laulu poolest.” Ent samal ajal avanes Jannsenil võimalus külastada Tallinnas linnadevahelist saksa kooride laulupüha, mida ta samuti leheveergudel üksikasjalikult valgustas. 1861. aastal külastas Jannsen baltisaksa laulupidu Riias. Perno Postimees lubabki õla alla panna eestlaste koorikultuuri arendamisse. Üldlaulupeo korraldamisest saab Jannseni kinnismõte. 1865. aastal asutab ta Tartus meestelauluseltsi Vanemuine, sest laulupeo korraldamiseks oli vaja registreeritud seltsi, kes võtaks vastutuse enda peale. Selleks ajaks oli juba kümmekond aastat üle kogu maa asutatud mees- ja segakoore. Näiteks oli esimene puhkpilliorkester rajatud Väägveres juba 1839, samal aastal alustas sealses koolimajas tegutsemist ka meeskoor. Vanemuise selts areneb õige pea esimeseks laiapõhjaliseks eesti kultuuri- ja haridusseltsiks. Jannseni ja tema tütre Lydia pingutused üldlaulupeo korraldamiseks kandsid vilja. Esimesel peol astus kuulajate ette 800-pealine meeskoor – lihtsad maamehed ja koolmeistrid umbes viiekümnest lauluseltsist –, lauldes pikki neljahäälseid koraale. Sümboolselt mõjub seegi fakt, et esimesel üldlaulupeol leidsid ettekandmist Frederik Paciuse viisistatult ja Johann Voldemar Jannseni (koos tütre Lydiaga) kirjutatud „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” – hilisem Eesti, aga Johan Ludvig Runebergi sõnastatult ka Soome hümn – ning Aleksander Saebelmann-Kunileidi viisistatult Lydia Koidula luuletus „Mu isamaa on minu arm”, mis püsib praegugi kõr-
vuti Ernesaksa-Koidula lauluga „Mu isamaa on minu arm” üldlaulupidude repertuaaris. Pärast üldlaulupidu ülistab Koidula oma mentorile Fr. R. Kreutzwaldile saadetud kirjas neid eesti mehi, kellel jagub mõistust, südant ja vastutustunnet oma rahva ees ning kes seetõttu ka seda rahvast juhtima väärivad, Koidula isa Johann Voldemar Jannsen teiste hulgas: „Papa, mida ka kadedad keeled ei sisistaks: see oli siiski eesti pidu! /---/ Te vaadake ainult neid vankuvaid, pooleestlasi, kes iial ei teadnud, kas nad õiguse pärast sakslased olid või venelased või liivimaalased või baltlased või veelgi midagi muud? Kuida nad nüüd korraga eestlaste ridadesse tungivad … /---/ Nüüd näevad nad papas [Jannsenis – R. V.] päevakangelast, nüüd, kus pidu igasuguste intriigide ja mahhinatsioonide kiuste nii ootamata mõnusalt ja õnnelikult korda on läinud! Et rahva juhtide seas veel mehi leiti – see päästis peo. /---/ Sest saaks pisike raamat, kui ma Teile kõike seda kibedat võitlust enne pidu, peo ajal ja pärast kirjeldaksin. Ja praegu? Elagu üksmeel!” Tõesti, kui eestlastel nende argielus tuleb aina ette mõnikord lausa suurte konfliktideni viivaid lahkarvamusi ja vastandumisi – ja millistel rahvastel neid ei tuleks! –, siis on üldlaulupeod olnud alati kohaks, kus tuntakse end ühtse eestiusku kogudusena. Seetõttu on igal viiendal aastal korduv üldlaulupidu otsekui kollektiivne hingepalsam, mis julgustab, lohutab ja liidab olemasolulootuses ja usus kõik lauluväljakule kogunenud inimesed, aga ka need, kes laulupidude kulgu ja vastu-
8
kaja ajakirjandusest lugenud või tänapäeval raadio ja televisiooni ning nutiseadmete ekraanide kaudu selles osalenud. Nad on osa saanud „laulu ilusa tulise oja voolamisest”, kui siin ümber öelda Kristjan Jaak Petersoni oodi „Laulja” (1819) üht värsirida. Hea lugeja! Selle raamatu lehekülgedel avaneb Sul omakorda võimalus kogeda selle „tulise oja voolamise” peegeldusi Eesti Postimehes, Postimehes, selle järglases Edasis ja seejärel taas Postimehes. Lood on erinevad, aga see, millest nad kirjutavad, on üks – LAULUKS SAANUD EESTI HING. Rein veidemann
Kuida olli Eestirahwa 50-aastane Laulopiddo Tartus? „M
is innimene kuulnud, näinud ja nattuke ka tähhele pannud, selle ülle peab temma wõima arroanda. Nõnda on luggu meie Laulopiddoga. Se on tõeste tullus ja kidowäärt assi, kui suri sündinud asjo melespeetakse ja mällestakse. Sedda on Eestirahwas mödaläinud päiwil teinud, ja sest tahhame siin lühhidelt ja ilma wärwimata kõnnelda.”
nud. Aja jooksul on laulupeost saanud justkui lõputu regivärsiline rahvuseepos, mis iga kord ühtaegu kordab ja kirjeldab pisut erineva nurga alt meie ühist olemust ja olemist, samas kunagi ei kordu ning on alati uus ja isemoodi. Täpselt nagu seelikutriip, kirivöö ja tikand Mulgi kuuel on ühtviisi ühised ja ühtemoodi, samas alati ka isesugused ja oma meistri moodi.
Nende sõnadega alustas Johann Voldemar Jannsen Eesti Postimehes 5. juulil 1869. aastal ilmunud kajastust esimeselt laulupeolt. Need on vahetud peojärgsed emotsioonid, mis meid ka praegu, 150 aastat hiljem nakatavad selle vaimustusega, mida Jannsen ja tema kaasaegsed tol ammusel südasuvisel nädalavahetusel Tartus tundsid. Ja see raamatki, võib öelda, sai sestsamast Jannseni artiklist ja vaimustusest alguse.
Laulupeo juubeliaastal oleks tahtnud kangesti teha taas mingit vahekokkuvõtet ning püüda mõista ja mõtestada. Paraku on aga endiselt nii, et iga laulupeo kohta lausutud lausega jääb alati palju rohkem ütlemata, kui öeldud saab.
Saja viiekümne aastaga on laulupeost saanud tõenäoliselt kõige üksmeelsemalt tunnustatud eestluse usutunnistus, meie identiteedi pärisosa ja – nagu Lennart Meri 1999. aastal peetud laulupeokõnes ütles – meie südameasi, nii nagu eesti keel, meel, nagu armastus. Seda meie südameasja on aegade jooksul ikka püütud seletada, mõista ja mõtestada, kuid nagu usuküsimustega ikka, on laulupeo fenomen mõistatuseks jää-
Seetõttu tundus ainuvõimalik ja õige Postipapa Jannseni vaimustusest kantuna rännata kohalolnute kirjelduste kaudu läbi laulupeo ning meie rahva ja riigi peadpööritava ajaloo. See sai võimalikuks suuresti tänu sellele, et Postimees oli Johann Voldemar Jannseni isikus tõepoolest laulupeo kätkit kiigutamas ning on sealtmaalt alati kohal viibinud ja toimunut kajastanud. Kui kõiksugu üldistusi või kokkuvõtteid lugedes kipub eemaltvaatajail tekkima illusioon, justkui oleks meie eelkäijail olnud lihtsam otsustada või vabam tegutseda, siis kaasaegseid kajastusi lugedes näeme, et ükskõik mis oludes pidusid on peetud, on ikka kirjeldatud praegusele
9
üsna sarnased pidude-eelseid väljakutseid ja ootusi, ühisest pingutusest sündinud imesid ja rõõme ning alati on omal kohal olnud ka peojärgne meeleheide pealetungiva halli argipäeva pärast. Nii nagu Jannsen oma 150 aasta taguses kirjutises ütleb, on see tõesti vajalik ja kiiduväärt asi, kui suuri sündinud asju meeles peetakse ja mälestatakse. Tänu Postimehe Kirjastuse juhile Eia Uusile ja raamatu toimetajale Lauri Vanamöldrile on need suured sündmused oma kaasajast nüüd taas ehedalt ja „ilma wärvimata” meieni jõudnud ning jäävad sellistena meile seda Eesti laulu ja tantsu juubeliaastat meenutama. Loodetavasti innustab see raamat siin järgmisi ajaloohuvilisi laulu- ja tantsupeo lugu selle nurga alt uurima. Eraldi tänan kõiki ajakirjanikke, kes on laulupidudel alati kohal olnud ja on seda ka edaspidi. Ehk ärgitab siia raamatusse koondatud tagasivaade meid aina paremini ja sisukamalt jäädvustama kõike seda, „mis innimene kuulnud, näinud ja nattuke ka tähhele pannud”.
Raamatu idee autor Sten Weidebaum
i
laulupidu
10
18.—20.
i
j u u n i
1869 ta
r t u s
laulupidu
18.—2 0.
juuni
1 8 6 9 Ta r T u s
liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aasta juubeli- ja tänulaulupidu
Toimumiskoht: Ressource’i seltsi aed (praeguse Peetri kiriku juures) Üldjuhid: Johann Voldemar Jannsen ja Aleksander Kunileid Korraldaja: Vanemuise selts
Meie Jubeli- ja tänno-laulupiddo
T
änna, 18. Junil on meie Jubelipiddowõerad Tartus kous. Nemmad on kaugelt ja lähhedalt kokkotulnud, sest rõmust ossawõtma, mis igga Eestlase süddant täidab, kes selle peale mõtleb, mis aead nüüd on ja 50 aasta eest ollid. Pimmedus kattis maad ja orja-ikke rõhhus rahwast. Priust egga pri innimest ei olnud meie rahwa seas. Eestlased musta ja Lätlased halli kue sees kandsid õhkades omma orja-ikket. Nemmad ollid kül innimesed nago teised, agga ilma innimese õiguseta ja teiste pärrisommad. Oh endine pärrispõlli, sa kõigest koormatest raskem koorm, nüüd hingad sa 50 aastat kõige omma kütkede ja ahhelatega haudas ja meie olleme kous, Jummala ja Keisrile selle eest tänno andmas! Prius, sa terwise kõrwas kõige kallim maapealne warra, nüüd olled 50 aastat meie käes ja omma! Meie
olleme rõõmsad ja rõõm ajab meid tännama ja laulma, ni hästi kui jõuame ja mõistame. Suur rõmopääw on tulnud, Meil rõmolaulud suus, Et Jummal helde olnud Ja sures truuses Wiiskümmend aastat aitnud Meid wabbalt ellada, Ja siamaale lasknud Kõik hästi siggida. Kes laulda wõib, se laulgo: Mei’ Keiser ellago! Tal’ Jummal terwist andko Ja Tedda kaitsego! Mis Heldus istutanud. On heldus kossutan’d: Meil’ Keiser priust annud Ja Keiser kaswatan’d. Sest, Eestiwennad, wõtke Kõik sedda kindlat nõu: Et töös ja sõnnas andke Kõik meie Keisril’ au! Meil Jummal ülle kõige, Siis Keiser, issamaa; Ni ikka oln’d, ni olgu Ja jägo lõpmata!
Kes noremad on, õpp’go, Kuis enne nende ees On tehtud, nõnda tehko. Ja teen’go truuses Ni Jummalat, kui Keisrit, Kes temma sullane; Neist nähko jälle lapsed Ja tehko eddase! Nõnda tänname ja laulame meie. Kui meie essimesed meestekorid liig lühhikese ja kibbeda töö aeal ruttulise ettewalmistamise pärrast mitte just ni kauniste ei peaksid minnema, kui mõnned lapsest sadik kolitud laulotundjad sedda sowiksid, siis olleks sest kül kahjo, agga meie rõõm ei sa seläbbi mitte wähhemaks; sest kui meie tänno ja kituse laulud essimest korda weel mitte ni höweldud illusad ei olle, siis sawad nemmad ommeti sedda helledamad ollema ja süddamest tullema, ja tänno ja kitus, mis süddamest tulleb, ei olle ial weel ärrapõlgtud egga pahhaks pandud. – Nõnda piddagem omma Jubelipiddo ja pärrast same kuulda, kuida Jummal sedda lasknud korda minna.
(Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 27, 20. juuni 1869)
11
i
Wanna Eesti abbiello paar
K
olmandamal piddopäwal, kui 4000 innimest „Wannemuine” seltsi aedas kous ollid, istus ka üks ellatand abbiellopaar, mõllemil wannaduse lummi pea peal, waggusi pude al ja kulas pealt. Ligutud süddamega ei sanud hulk aega kumbgi sõnna suust. Kirjo rahwa hulk, lehwitawad kennad lippud, lauloheal, passunamäng, rõmohõiskamised ja isseärranis piddo tähhendus ja mällestus tungis wannakestele ni süddamesse, et neil wõimalik ei olnud suud lahti tehha. Wimaks pühkis wannamees kue käisega silmi ja ütles: „Kule, emma, minna ei kahhetse mitte, et meie need paarkümmend wersta olleme sia
laulupidu
tulnnd. Suremat asja meie mõllemad enne surma ommeti ennam ei näe. Mo südda ligub rindus, kui selle peale mõtlen, mis meie silmad norel põlwel piddid näggema ja mis nüüd näeme. Wata emma, 50 aasta eest ollid sinna alles karjalaps ja minna jubba tööpois. /---/ Pärrast tulli prius. Parrako polnud ka eestotsa suur assi. Priiks ollime kül sanud, Jummal andko õnsa keisrile rahhulist hingamist, agga maa tõmbati jalge alt ärra, jädawat paika polnud ennam kuskil. Peksa saime wanna wisi ja igga silmapilk hüdis mõisnik: „Wallast wälja! Minge kus k.....!” Saggedaste ollid rentnikud, opmannid ec. weel õelamad, kui mõisnikud isse. Oh, emma, meie olleme tullist wallo weel küllalt näinud, kunni assi järk järgult parranema hakkas ja meie praeguse issaliko
12
Keisri wallitsuse al on jubba mitmed ülleliga koormad meie õllade pealt mahhalangenud, muido olleks üsna jõlledus nisuggust piddo piddada. /---/ Sellepärrast on mo südda halledat rõmo täis, kui omma silmaga wõin nähha, et kõige endise wallo ja waewa al meie rahwas ommeti põlle jalge alla jänud, waid on eddasi läinud ja saab weel minnema. Anna Jummal tale kallist terwist ja head meelt, mõistust. Sedda Eestirahwast, mis nüüd omma jubelipiddo peab, ei te kegi ennam pärrisorjaks. Emma, selle troostiga wõime mõllemad mätta alla puggeda, kui meid ärrakutsutakse.” Wanna emmake nikkutas peaga, agga ei sanud middagi ööldud. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 31, 6. august 1869)
18.—20.
j u u n i
1869 Ta
Kuida olli Eestirahwa 50-aastane Laulopiddo Tartus?
M
is innimene kuulnud, näinud ja nattuke ka tähhele pannud, selle ülle peab temma wõima arroanda. Nõnda on luggu meie Laulopiddoga. Se on tõeste tullus ja kidowäärt assi, kui suri sündinud asjo melespeetakse ja mällestakse. Sedda on Eestirahwas mödaläinud päiwil teinud, ja sest tahhame siin lühhidelt ja ilma wärwimata kõnneleda. /---/ Et „Wannemuine lauloselts” Janipäwal 1865 assutud; et sesamma meeste-lauloselts, enne kui 3 aastat wannaks sanud, 8. Aprilli k. p. 1867 Jubelipiddo programmi palwekirjaga üllema wallitsuse kätte kinnitamiseks ja lubbaküssimiseks läkkitas; et otsuse võtmine liggi 20 kuud kestis ja wimaks 20. Webruaril s. a. Tarto jõudis; et Wannemuine lauloselts, enne kui lubba käes olli, middagi ei wõinud ettewalmistada; et ta pärrast sedda, ni ruttu kui ial wõimalik, piddokomité nimmetas, kutsekirja ümberläkkitas ja laulud trükkida laskis ec. – kõigest sest ei olle siin pikkemat juttu ennam tarwis, mis ennam ehk wähhem iggal mehhel tuttaw. Agga olli nüüd kutsekirri wäljas ja peale üksiko kohtade 48 kihhelkonna laulokori omma ossawõtmist piddokomitele teada annud, laulud kokkopandud ja trükkitud, siis hakkas alles, 6 näddalat enne piddo, meie Eesti lauljate õppimine, mis nemmad ni sure tännowäärt truusse ja wässimata holega lühhikesel ja kibbedal tööaeal on walmis saanud. /---/
Midda lähhemale piddonäddal jõudis, sedda ennam hakkas risso ja murdo ette koggoma ja mitmed keled, muist sõbralikust kartusest, muist nukrast kaddedusest, wahhele räkima: kui ei maksaks ennam rõmopiddo piddada, kui peaksime parrem kottirides paastuma, kui lähhäks kõik nurja ning raiska ja piddotoimetaja selts langeks sure koorma ja maailma hirwitamise alla ec. /---/ Õnneks ei annud piddokomité nõrkuda, waid lõi tühja juttule ommalt poolt su peale, astus kartmata eddasi ja nõnda jõudis piddonäddal kätte. /---/ Jubba esmaspääw õhto hakkas lauljaid ja kuuljaid iggalt poolt Tarto kokko langema ja Wannemuine salis olli rõmus terretamine ja wastowõtmine, mis teisel hommikul sedda suremaks läks. Wannemuine lauljad ollid kül nõuuks wõtnud, omma armsaid laulowendi lauloga terretada, agga lip lippo ja wanker wankre järrele tullid ni tihhedaste, et se hulga rahwa ja kassina aea pärrast mitte ennam wõimalik ei olnud, waid piddime rõõmsad ollema, kui wastowõtmise, sissekirjutamise ja piddo pilleti jaggamisega õigel aeal walmis saime, sest kello 2 hakkas essimene kontserti peaproow Maarjakirrikus. /---/ Sesinnane proow olli lauljate tulleproow. Ma tunnen üht weikest meest, kes omma wiekümne elloaastade sees weel ial ni surutud ja rõhhutud kirriko ei ole läinud, kui sel päwal. Hirm ja lotus temma süddames ollid tei13
r T u s
neteise karwus kinni, ja kegi ei teadnud öölda, kumbal õigus olli ehk kumba kätte pärrast wõit jäi. /---/ Kui nüüd lauljad neljaks healeks kirrikus ollid ärrajaggatud ja iggas heales peale 200 meest omma kohha peal seisid, läksid piddolaulojuhhatajad, Walga seminarikoolm. A. Säbelmann (Kunnileid) ja – teise nimme ei olle meie teada sanud – kori peale, misga prow hakkas. Kõik seisid al, lahtisid ramatud käes ja süddamed tuksusid ni, et pea kori peale wõis kuulda. Sel silmapilgul olli iggas süddames hirmo ja lotuse kõige kangem wõitlemine. A. Säbelman teggi orreli peal lühhikest eestmängo, andis häeled kätte, astus puldi ette, tõstis piddotaktikeppi ja – „Sionis kõik wahhid hüüdwad,” selle koraliga täitsid wäggewad tonilaened suurt kirriko rumi. Jubba essimese rea järrele hakkas hirm nõrkuma ja lotus wõimust sama, ja ridda realt läks nüüd laul ni wäggewalt, puhtalt ja ilma wiggata eddasi, kui olleksid need 800 meest kümme aastat ühhes kous sedda korali igga pääw kord üllelaulnud. Hõissa! /---/ Essimene piddopääw olli käes. /---/ Terwe linnale olli nago pühhade stempel peale rõhhutud. Kello 8 hakkasid Jani- ja Maarja-kirriko kellad piddo sissehellistama. Warsi pärrast hellistamist kõllasid passunakoralid mõllemist tornist. Jani-kirriko tornis puhhusid Zooro mõisa ja Maarja-kirriko tornis Wäägwere mängiad. Agga nüüd ollid ka lauljad jallal, iggast ulitsast Wannemuine seltsimaea poole tõttamas. Lähhedalt ulits olli nore kaskede ja maea isse lippudega ehhitatud, nago Raekodda, tähhetorn ja mitmed muud sõbralikud saksa ja wenne maead linnas. /---/
i
Kui nüüd kõik omma lippude al rodus seisid, olli kello 9 kätte jõudnud, kirriko kellad hellisesid teist korda ja piddorong hakkas seltsimaea eest eddasi likuma. Essimene käik olli waggusi Jummala tenistusele seltsimaeast Senfimäele, sealt möda Tigi-ulitsat Maarja-kirriko jure, kus kinnipeeti ja passunate mängo al „Oh wõtkem Jummalat suust süddamest nüüd kita,” ärralauldi. Wannemuine ja Hantwärgiseltsi aedas ütlesid suredtükkid omma wasksuga Amen peale. Pärrast selle läks rong jälle waggusi eddasi, kunni ülle Domi wanna kirriko warremete ette jõudis, kus lippud kalda serwale piddid seisma sama. /---/
laulupidu
Wiimse laulo aeal tõsteti lippud jälle üllesse ja piddorong hakkas Domkrawist ümber, mõllema sillade alt läbbi, ülle Domi taggasi minnema. Taggasiminnes mängisid linna mosekandid rongi ees ja Wäägwere mängiad senni kõrwas seistes, kui wiimne ots nende kohta jõudis, siis tullid järrele. Nõnda mängides lõi rong Ratuse ees ringi, kus rõmohõiskamise al „Jummal, Keisrit kaitse sa,” 2 korda ärralauldi, mis kõik luggemata rahwahulk liggilaulis. Siin prugiti uut hõbbe taktikeppi, mis Wannemuine selts jubba 4. Mail omma laulojuhhatajale olli kätte murretsenud, essimest korda Keisri laulo lauldes. Nõnda olli seltsi lauljate polest sowitud. Selle peale pöris piddorong, rahwas parwes mõllempool külges, ülle Barklaiplatsi seltsimaea pole taggasi, mosekandid ees, keskel ja tagga. Nattuke peale kello 3 lehwitasid lippud ueste rongis, passunad kõllasid ees, keskel ja tagga, nõnda hakkas piddorong Ressurse aea pole liikuma. /---/ Aedas olli jubba hulk kuuljaid ees ja tulli pärrast lauljaid ikka weel usi kuuljaid järrele. Pool längus kõrge laudpõrrandule, mis iggapiddi liggi 10 sülda lai, eest 3 ja takka peale 10 jalga kõrge, läksid lauljad ülesse, pannid lippud ümberringi püsti ja heitsid, nago eile kirrikus kätte olli näidatud, nelja healde seisma, ramatud käes ja igga laulja teadis, mis nüüd tehha tulleb. /---/ Ennam ehk wähhem said kõik laulud wahwaste ja parrem, kui selle lühhikese ettewalmistamise kohta olleks wõinud lota, ärralauldud. Se teggi rõmo Eesti lauljatele ja kuuljatele, ja piddolaulojuhhatajad, noh, neist ärra rägi, need olleksid igga lauljale muiso annud. /---/ 14
Õhto wiitsid lauljad omma aega röõmsaste, muist Wannemuine, muist Hantwärgi seltsi aedas, kus kõiki lahkeste sisse lasti, kes piddotähte rindas kandsid. 19. Junil tulli teine piddopääw kätte. Kirrikokellad ei hellisenud egga suredtükkid ei paukunud kül sel hommikul mitte ennam, agga lippud sõbralike Tarto koddanikude akkendes, ka Ratuse ees ja uniwersitädi tähhetorni peal, lehwitasid nago eile, piddopäwa tunnistades. Kello 3 ollid lauljad jälle seltsimaeas kous, kõik seati endist wisi korra peale ja piddorong hakkas teist korda Ressurse aeda eddast likuma. /---/ kui piddorong aeda jõudis, saddas jubba tihhedat wihma. /---/ Wimaks wõeti sedda nõu: et kui kuuljad istuma jäwad, ei tohhi lauljad pakko jooksta. Kontsert hakkas peale. /---/ Kui Wörro Karel kuuljate seas olli, siis on ta wissist üttelnud: „To om wäega ligge kontsert!” Sedda ta olli ka. Kel wihmawarri kasas olli, lõi tedda lillesse, kel ei olnud, trööstis ennast sellega, et wihm innimest kül kastab, agga mitte ärra ei sullata. Kõnnepiddamisest ei näitnud ennam middagi sawad. Laulud läksid omma sodo eddasi ja kuuljad tunnistasid omma rahhulollemist saggedaste kässi laksutades, et wihmawessi naabridele silma pistsas. /---/ Kesk piddoaeal olli pea-piddokõnne piddada ja sellega tahtis Hurt tänna peale hakkata. Agga säh, seal tulli wihm, nisutas kõik ärra ja sundis ka kõnnet lühhendama. Kõigest piddokõnnest, mis pahha ilma pärrast piddamata piddi jäma, wõttis Hurt lõppetusest kolm asja wäl-
18.—20.
ja: Esmalt sowis temma, et kõik Eestiwennad, kes 1819 kingitud priuse ossalised on ikka ennam ja ennam iggapäwasest waimoharrimisest ossa wõttaksid ja sedda nimmelt hea aeakirjade, õppetliko ramatute, koggokonna ramatokoggode ja mu sellesarnaste assutuste läbbi, et rahwas agga seks waimotulluks mõnda koppikut aastas kullutada mitte raskeks ei panneks. Teine sowimine olli, et igga Eestlane, kes rohkema koliõppetuse läbbi ehk muul wisil tallopõlwest wälja astub ja muud ammetit kässile wõttab, nüüd sellepärrast mitte nende peale ülle õlla ei wataks, kes ausaks põlloharriaks jänud. /---/ Wimaks olli weel kõnnepiddaja sowimine, et Eestirahwas omma külla- ja kihhelkonna kolidega, mis ommast kohhast kõiges aus seiswad, mitte üksi ei leppiksid, waid ka kolisi assutaksid, mis neist kaugemale ullatawad ja rohkemat õppetust andwad. /---/ Nüüd läks piddorong jälle eddasi seltsimaea pole, seddasamma Tigi-ulitsat möda, kust pääw enne sedda kirriko pole olli läinud. Rided ja jallanõud ollid kül kõigil liggedad, agga süddamed rõõmsad. Märjad lippud lehwitasid ja passunad kollasid, rahwahulk mõllemil pool külges, ka naesterahwas, rided põlwini märjad, ei wässinud ärra kõrwas käia. /---/ Kellel pillet taskus olli, istus laua äre ja neid olli ülleültse 1000 hinge. Üllemad, allamad, wõerad, ommad, kõik ühhe teise seas, kuida juhtus. /---/ Kolmas piddopääw (20. Junil) olli kätte tulnud. Eilne õhtune wihm olli ärraunnunud ja päike paistis selgeste ja sojaste rõõmsa piddoliste pääle. Kolmat ning
j u u n i
1869 Ta
r T u s
wimast korda tõttasid lauljad omma lippudega weel Ressurse aeda, kus kello 10 üksiko seltside laulmine peale hakkas. /---/
do ümbert nattuke kaugemale minna, et lauljad lähhemale wõiksid tulla ja laulotundjate otsust kuulda. /---/
Meie rõõmsa Jubeli-laulopiddo lõppetus hakkas kätte tullema. Sedda tundis piddowõeraste hulk ja tõttas pärrast lõunat rohkeste „Wanemuine” seltsiaeda kokko. Lauljatega ühhes ollid liggi 4000 innimest aedas ning kõik jalgteed, platsid ja pengid täis haljendawa illusa pude al, lõbbusat juttu aeades ja wõidolaulmist odates. Siin piddi nüüd wiimne laulolahhing peetud sama. /---/
Essimest wõito sai Tallinna lauloselts „Estonia”, teist wõito Kursi lauljad ja kolmat Tarto Maarja, Pallamuse, Tarwasto, Maarja Magdalena, Peetri, Jõhwi ja Koero kihhelkonna lauljad; mängiate wõit mõisteti Wäägwere mängomeestele. /---/
Kui wiimne selts omma laulo ka olli ärralaulnud, pallus piddopresident kuuljaid laulopõrman-
Sellega olli nüüd meie kaunis ja rõmus laulopiddo lõppetud, kui ka paljo piddoossalisi weel, muist „Wannemuine”, muist hantwärgiaeda kokko jäid. (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 25–30, 20. juuni – 30. juuli 1869)
Keeldud korter
M
eie peame siin ueste tännoga tunnistama, et surem hulk Tarto maeawannemaid, kui neid palluti, meie lauljatele hea melega on korterit annud, sel wisil kui kellegi ruum ja südda ullatas. Ommeti on ka neid olnud, kes sedda palwetäitmist paljuks pannid, ööldes: „Kuhho ma need küllast tulnud innimesed pean pannema? Kas neid omma suurde sali pean ellama assutama? Mis näggo se pärrast weel olleks?” – Agga kui ta Eestilauljate mõistliko ello ja wisakat üllespiddamist näggi, on ta pärrast nattuke häbbenedes üttelnud: „Kui nad mõnne aasta pärrast jälle laulopiddo piddawad, siis on ka minno maeas lauljatel rumi!” Olgo terwe lubbamast.
(Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 31, 6. august 1869)
15
Ommalt maalt
Keiserlik tänno
T
arto sillakohto palest on meile teada ja kulutada antud, et Keiserlik Majestät Eesti 50aastase priuse Jubelipiddo lauljate kõige allandlikuma tännotelegrammi wasto, mis Länemerre kubbermangude kindral-kubberneri läbbi sadetud ja rigi seestpoolse asjade tallitaja minister Keisri Herra ette kannud kõige armolikumalt olla käsko annud nimmetud lauloseltsist nende tännoliko truuse eest tännada. – Sedda Keiserlike armotunnistust lapselikult wastowõttes, hüame kõik Eesti lauljad ja rahwas: „Meie issalik priuse kaitsja, ja kaswataja Keiser Aleksander II. ellago, ellago!” (Eesti Postimees ehk Näddalaleht, nr 30, 30. juuli 1869)
ii
laulupidu
16