15 Naasmine Berliini
A
lexander von Humboldt saabus Berliini 12. mail 1827. Ta oli viiekümne seitsme aastane ja linn ei meeldinud talle ka nüüd, nii nagu see polnud talle meeldinud juba kakskümmend aastat tagasi. Ta teadis, et tema elu ei saa enam kunagi olla endine. Nüüdsest alates kuulus suurem osa tema ajast „tüütule, rahutule õukonnaelule“. Friedrich Wilhelm III-l oli 250 kammerhärrat, kellest enamik kandis seda tiitlit vaid aunimetusena. Humboldtilt aga oodati liitumist kitsama õukonnaringiga, kuid seda ilma talle poliitilist rolli omistamata. Temast pidi saama kuninga intellektuaalne meelelahutaja, kes luges talle pärast õhtusööki raamatuid ette. Humboldtil tuli varjuda naeratustest ja keskusteludest koosneva fassaadi taha. Mees, kes oli kolmkümmend aastat varem kirjutanud, et „õukonnaelu röövib ka kõige intelligentsemalt inimeselt tema geeniuse ja vabaduse“, leidis end nüüd kuningliku rutiini köidikutest. Nii sai alguse elu, mida Humboldt nimetas „pendeldamiseks“ – elu, milles ta sööstis kuninga kannul ühest suveresidentsist teise ja siis jälle tagasi Berliini, olles pidevalt teel, alati kaasas käsikirjad ning kastitäite viisi raamatuid ja märkmeid. Ainuke aeg, mis talle jäi iseenda ja oma raamatute kirjutamise jaoks, oli kesköö ja kella kolme vahel hommikul. Humboldt naasis maale, millest oli saanud politseiriik, kus tsensuur kuulus igapäevase elu juurde. Avalikesse kogumemistesse, isegi teadusliku eesmärgiga koosviibimistesse suhtuti suure umbusuga ja tudengi organisatsioonid saadeti väevõimuga laiali. Preisimaal ei olnud põhi seadust ega rahvusparlamenti, olid üksnes üksikud provintsiassambleed, millel oli küll nõuandev funktsioon, kuid mis ei saanud välja anda sea21
Mõju: Ideede levitamine
Berliini loss (Berliner Stadtschloss). dusi ega kehtestada makse. Kõik otsused langetati põhjaliku kuningliku järelevalve all. Otsustavalt militaristlikku hoiakut oli tunda terves linnas. Peaaegu kõigi avalike hoonete juurde paigutati vahtkonnad ning linna külastajatele jäi kõrva pidev trummipõrin ja silma paraadsammul marssivad sõdurid. Näis, et linnas on rohkem sõjaväelasi kui tsiviilelanikke. Üks linnakülaline on meenutanud pidevat marssimist ja „kõikvõimalike mundrite lõputut paraadi kõigis avalikes kohtades“. Õukonnas mingisugustki poliitilist mõju omamata otsustas Humboldt tuua Berliini vähemalt intellektuaalse uudishimu õhku. Seda oli hädasti vaja. Juba noore mehena, kaevanadusinspektorina töötades, oli Humboldt rajanud ja eraviisiliselt rahastanud kaevuritele mõeldud kooli. Nii nagu tema vend Wilhelm, kes oli kakskümmend aastat varem pea ainuisikuliselt loonud Preisi haridussüsteemi, nii uskus ka Alexander, et vaba ja õnneliku ühiskonna alustalaks on just haridus. Paljude arvates oli tegu ohtliku mõtteviisiga. Näiteks avaldati Suurbritannias pamflette, 22
Naasmine Berliini
mis hoiatasid selle eest, et teadmised tõstavad vaesed nende „alandlikest ja töistest kohustustest“ kõrgemale. Humboldt uskus õppimise jõusse ja tema raamatud, nagu „Vaated loodusele“, olid suunatud pigem laiemale lugejaskonnale kui elevandiluust tornis istuvatele teadlastele. Kohe pärast Berliini jõudmist püüdis ta rajada ülikooli juures keemia ja matemaatika teaduskonda. Ta pidas kolleegidega kirjavahetust laboratooriumite võimaluste ja tehnika instituudi rajamise eeliste üle. Ühtlasi veenis Humboldt kuningat, et Berliin vajab uut observatooriumit, mis oleks varustatud kõige uuemate instrumentidega. Kuigi oli neid, kes uskusid, et temast oli saanud „lömitav õukondlane“, võimaldas tegelikkuses just see positsioon õukonnas tal toetada teadlasi, maadeuurijaid ja kunstnikke. Humboldt selgitas ühele sõbrale, et selleks tuleb kuningal „jõudehetkel“ varrukast kinni saada ja teda enam mitte lahti lasta. Viibinud Berliinis vaid mõned nädalad, oli ta juba jõudnud oma ideid ellu viima asuda. Ühe tema kolleegi sõnul oli tal „kadestusväärne anne seista intellektuaalsete ja teaduslike keskustelude keskmes“. Humboldt oli aastakümneid kritiseerinud valitsusi ning väljendanud avalikult oma rahulolematust ja arvamusi, kuid selleks ajahetkeks, mil ta Berliini elama asus, olid tema poliitilised illusioonid purunenud. Noore mehena oli teda innustanud Suur Prantsuse revolutsioon, ent viimastel aastatel oli ta pidanud olema tunnistajaks sellele, kuidas kukutatud poliitilist režiimi toetavad ultrarojalistid Prantsusmaal kella tagasi keerasid. Ka mujal Euroopas valitsesid tagurlikud meeleolud. Kuhu Humboldt ka ei vaadanud, kõikjal nägi ta, kuidas lootus muutustele oli luhtumas. Hiljutisel külaskäigul Inglismaale oli Humboldt kohtunud oma vana tuttava George Canningiga, kellest oli saanud uus Suurbritannia peaminister. Ta oli näinud, kui raske oli Canningil uut valitsust moodustada, sest tema tooride partei oli ühiskondlike ja majanduslike reformide tõttu lõhenenud. 1827. aasta mai lõpus, kümme päeva pärast Humboldti saabumist Berliini oli Canning olnud sunnitud toetuse saamiseks pöörduma opositsioonipartei, viigide poole. Nagu Berliini ajalehtedest selgus, läks olukord Suurbritannias kord-korralt järjest hullemaks. Nädalaga oli lordide koda kõrvale jätnud otsustava tähendusega teraviljaseaduse 23
Mõju: Ideede levitamine
(Corn Laws) parandusettepaneku, mis oli olnud reformikõneluste võtmeteemaks. Viljaseadus tekitas nii suurt vastuolu seetõttu, et see võimaldas valitsusel nõuda välismaise teravilja importijatelt suurt sisseveolõivu. Näiteks kehtestati Ameerika Ühendriikidest sisse veetavale odavale viljale niivõrd suured maksud, et see muutus Briti tarbijale üle jõu käivalt kulukaks, mis võimaldas omakorda Briti maaomanikel vabaneda igasugusest konkurentsist ning hoida enda käes monopoolset asendit hindade kujundamisel. Kõige enam kannatas selle läbi vaesem elanikkond, sest nii jäi leiva hind röövellikult kõrgeks. Rikkad jäid rikkaks ja vaesed jäid vaeseks. Canning ennustas, et „me seisame maaomandi ja rahvastiku vahelise suure võitluse veerel“. Mandri-Euroopas oli olukord sarnane. Pärast Napoleoni sõdade ja Viini kongressi lõppu, aastal 1815 algas Saksa riikide jaoks periood, mida iseloomustas küll suhteline rahu, aga ka reformide vähesus. Austria välisministri prints Klemens von Metternichi juhatusel olid Saksa riigid loonud Viini kongressil Saksa Liidu (Deutscher Bund). Tegu oli 40 riigist koosneva lõdvalt seotud föderatsiooniga, mis asendas varasemat Saksa-Rooma riiki (Püha Rooma riik) ning sellele järgnenud ja Napoleoni loodud Reini Liitu (Rheinbund). Metternichi nägemuses pidi sellist laadi liit taastama Euroopas jõudude tasakaalu ning hoidma ära ühe üksiku võimsa riigi esilekerkimise. Saksa Liidul puudus riigipea ning selle Frankfurdis asunud peaassamblee kujutas endast pigem oma riikide huve esindavatest saadikutest koosnevat kongressi kui parlamenti. Napoleoni sõdade lõpuga oli Preisimaa seoses oma territooriumi taaskordse laienemisega saanud tagasi mõningase majandusliku võimsuse. Koosnedes nüüd lühikest aega Napoleoni vasallriigina eksisteerinud Vestfaali kuningriigi, Reinimaa ja Saksimaa aladest, ulatus Preisimaa läänepiir välja Hollandini ja idapiir Venemaani. Saksa riikides suhtuti reformidesse ettevaatusega ning neis nähti esimest sammu teel revolutsiooni suunas. Metternich ütles, et demokraatia on „vulkaan, mis tuleb kustutada“. Humboldtile, kes oli Metternichiga mitmel korral Pariisis ja Viinis kohtunud, valmistasid sellised arengud pettumuse. Kaks meest rääkisid oma kirjavahetuses küll teaduste edendamisest, ent tundsid teineteist piisavalt hästi, et mitte laskuda poliiti24
Naasmine Berliini
listesse aruteludesse. Eravestlustes kirjeldas Austria kantsler Humboldti kui „pead, mis on poliitiliselt kallutatud“ ja Humboldt omakorda nimetas Metternichi „muumia sarkofaagiks“, kuna pidas tema poliitikat niivõrd iganenuks. Riik, kuhu Humboldt oli naasnud, oli otsustavalt antiliberaalne. Üldises liberaalsete ideede summutamise õhkkonnas tõmbus ilma suuremate poliitiliste õigusteta Preisi keskklass avalikust elust tagasi ja taandus erasfääri. Muusikas, kirjanduses ja kunstis said revolutsiooniliste mõtteavalduste asemel valitsevaks tundeväljendused. 1789. aasta vaim, nagu Humboldt seda kutsus, oli kadunud. Ka mujal ei paistnud asjalood paremad olevat. Simón Bolívar oli mõistnud, et rahvusriikide ülesehitamine on kordades raskem kui sõja pidamine. Selleks ajaks, kui Humboldt Berliini kolis, olid mitmed kolooniad suutnud end Hispaania võimu alt vabastada. Ladina-Ameerikas olid välja kuulutatud Mehhiko vabariik, Kesk-Ameerika föderaalne vabariik, Argentina vabariik, Tšiili vabariik; vabariigiks olid saanud ka Bolívari juhitud Suur-Kolumbia (mis koosnes Venezuelast, Panamast, Ecuadorist ja Uus-Granadast), Boliivia ja Peruu. Kuid Bolívari unistus vabade rahvaste liigast Ladina-Ameerikas oli purunemas, sest tema vanad liitlased olid talle selja keeranud. Tema korraldatud ja 1826. aasta suvel aset leidnud Panameerika kongressist võttis osa üksnes neli Ladina-Ameerika vabariiki. Panamast Boliiviani ulatuma pidanud Andide Liidu algust märkima kavatsetud kongress kukkus täielikult läbi. Varasemad kolooniad ei olnud ühinemisest huvitatud. Olukord muutus veelgi hullemaks, kui 1827. aasta kevadel jõudsid Bolívarini teated, et tema Peruus asuvad väed olid mässu tõstnud. Ja selle asemel, et aunimetust El Libertador (vabastaja) kandnud Bolívari aidata, kiitis tema vana sõber, Kolumbia asepresident Francisco de Paula Santander tekkinud mässu hoopis tagant ja nõudis Bolívari tagandamist presidendi kohalt. Nagu ütles üks Bolívari usaldusalustest, olid nad astunud „eksimuste ajastusse“. Ka Humboldt leidis, et Bolívar on omistanud endale liialt suure diktaatorliku võimu. Loomulikult oli Bolívaril Lõuna-Ameerika ees palju teeneid, kuid tema autoritaarsed valitsemisvõtted olid „ebaseaduslikud, konstitutsioonivastased ja mee25
Mõju: Ideede levitamine
nutasid mõneti Napoleoni omi“, nagu ütles Humboldt ühele Kolumbia teadlasele ja saadikule. Põhja-Ameerika suhtes ei olnud Humboldt samuti kuigi optimistlikult meelestatud. Kui Thomas Jefferson ja John Adams mõlemad ühel ja samal päeval, 4. juulil 1826 ehk Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni väljakuulutamise 50. aastapäeval surid, kadusid Ühendriikide rajajaks olnud vana kaardiväe viimasedki esindajad. Humboldt oli Jeffersoni alati imetlenud riigi tõttu, mille sünnile viimane oli kaasa aidanud ja mille pärast südant valutanud, leides, et orjuse kaotamise osas pole siiski veel piisavalt ära tehtud. 1820. aastal USA Kongressi vastu võetud Missouri Kompromiss oli avanud orjapidajatele uue võimaluse vanaviisi jätkata. Ühendriikide laienemise, uute osariikide rajamise ja vastuvõtmisega ühendusse kaasnesid ägedad vaidlused orjapidamise üle. Humboldt oli pettunud, et Missouri Kompromiss lubas uutes osariikides, mis asusid 36º30’ laiuskraadist lõuna pool (umbes sama laiuskraad, millel asub Tennessee ja Kentucky vaheline piir), orjapidamist. Humboldt rääkis Põhja-Ameerikast pärit külalistele, kirjavahetajatele ja ajakirjanikele elu lõpuni sellest, kuidas teda šokeeris tõsiasi, et „orjapidamise mõju üha suurenes“. Poliitikast ja revolutsioonidest väsinud Humboldt kapseldus teaduse maailma. Ja kui ta sai Mehhiko valitsuse esindajalt kirja, milles paluti tema abi Euroopa ja Mehhiko vahelisi kaubandussidemeid puudutavatel läbirääkimistel, siis oli tema vastus ühemõtteliselt selge. Ta kirjutas, et tema „võõrandumine poliitikast“ ei luba tal asjasse sekkuda ja et nüüdsest peale keskendub ta loodusele, teadusele ning haridusele. Ta tahtis aidata inimestel päästa valla nende intellekti jõu. „Teadmised toovad kaasa mõtlemise ja mõtlemine toob kaasa väe,“ ütles ta. 3. novembril 1827, vähem kui kuus kuud pärast saabumist Berliini tegi Humboldt ülikooli juures algust oma 61 loengust koosneva loengusarjaga. See osutus aga niivõrd populaarseks, et alates 6. detsembrist pidas ta Berliini Lauluakadeemia (Sing-Akademie) saalis veel kuus loengut. Poole aasta vältel andis ta mitu loengut nädalas. Igal loengul käis sadu kuulajaid ja Humboldt rääkis alati peast, kasutamata kordagi oma märkmeid. Tema esinemine oli elav, ergastav ja midagi täiesti uudset. 26