Helmile, Kristjanile, Theodorile
Tekst © Janno Põldma
Pildid © Heiki Ernits
Laulutekst © Leelo Tungal
Toimetanud Kadri Põdra
Kujundanud Villu Tammer
© Tammerraamat, 2023
ISBN 978-9916-681-61-9
Trükikoda Printon
www.tammerraamat.ee
JANNO PÕLDMA
Pildid joonistanud
HEIKI ERNITS JA MARIANN JOA
SISUKORD 1. peatükk, kus jänes Mihkel lööb varba valusasti ära . . . . . 7 2. peatükk, kus Mihkel kohtub esimest korda doktor Avega . . 13 3. peatükk, kus Mihkel saab teada, mis temaga tegelikult toimub . . . . . . . . . . . . . . . . 21 4. peatükk, kus Adalbert räägib Mihklile lubatud loo . . . . . 27 5. peatükk, kus Adalbert räägib loo armastusest esimesest silmapilgust . . . . . . . . . . . . . 32 6. peatükk, kus Adalbert peab luiskama . . . . . . . . . . . 39 7. peatükk, kus Adalbert asub tegutsema . . . . . . . . . . 44 8. peatükk, kus Mihklil tuleb sooritada eksam . . . . . . . . 49 9. peatükk, kus Avel avanevad silmad . . . . . . . . . . . . 55 10. peatükk, kus külarahvas otsustab, missugune peab olema Ave ja Mihkli pulm . . . . . 61 11. peatükk, kus Lotte, Roosi, Bruno ja Albert võidavad tähtsa võistluse . . . . . . . . . . . . 65 12. peatükk, kus Mihkel tutvustab Avele oma sõpru . . . . . 69
13. peatükk, kus pulmapäeva hommikul juhtub nii mõndagi huvitavat . . . . . . . . . . . . . . 73 14. peatükk, kus jänes Otto saab toreda kutse . . . . . . . 78 15. peatükk, kus konn Raimond tutvustab Avele oma plaani . 80 16. peatükk, kus Adalbert avastab, et maailm on vahepeal muutunud . . . . . . . . 83 17. peatükk, kus lumememm Kalle päästab etenduse . . . . . 89 18. peatükk, kus kärbes Jaak äratatakse üles . . . . . . . . 91 19. peatükk, kus näidendisse tuleb ootamatult üks tegelane juurde . . . . . . . . . . . . . . . 97 20. peatükk, kus etendus algab . . . . . . . . . . . . . . . 101 21. peatükk, kus pulmarongkäik külastab tähtsaid kohti . . . 115 22. peatükk, kus konn Raimondi suur plaan ebaõnnestub lõplikult . . . . . . . . . . . . . 120 23. peatükk, kus pulmalised pidutsevad . . . . . . . . . . . 125 24. peatükk, kus elu läheb peale pulmi edasi . . . . . . . . .133
1. peatükk, kus jänes Mihkel lööb varba valusasti ära
Jänes Mihkel lõi hommikul voodist tõustes varba ära. Niisuguseid pisiasju juhtub unise peaga ikka ja väike valu käib asja juurde. Aga seekord paistetas varvas suureks nagu küps ploom.
Mihkel kannatas lõunani ja otsustas siis minna Leiutajateküla arsti, doktor Ave juurde. Mihkel ei olnud Ave polikliinikus varem käinud, ta kolis Leiutajatekülla alles hiljuti. Enne elas Mihkel kuulsas Jäneste Tornis.
Kuulus oli maja sellepärast, et nägi välja nagu laste mänguklotsidest laotud torn, ainult et klotside asemel olid siin naljakad üksteise otsa ehitatud puust uberikud.
Jäneste Torn sai elanikke täis juba ammu enne, kui ehitamine lõppes, jänestele
7
12. peatükk, kus Mihkel tutvustab Avele oma sõpru
Kui keegi arvab, et Ave ja Mihkel istusid nüüd polikliiniku kõrval pingile, võtsid käest kinni ja hakkasid õndsate nägudega teineteisele otsa vaatama, siis nii see ei olnud. Avel oli vaja veel mitu ravimit valmis saada. Noorpaar töötas polikliinikus hilisööni: Ave kuumutas, kuivatas, leotas ja tampis uhmris pulbriks kümneid erinevaid ravimtaimi, Mihkel abistas teda, kuidas oskas.
Alles siis, kui viimane arstirohi, mee ja aaloemahlaga segatud lillevesi sügelevate kohtade vastu, oli klaaspurki kallatud ja purk korralikult kaanetatud, vajusid mõlemad väsinult toolidele.
Tuppa sigines vaikus. Aga Mihkel ei olnud enam see kohmetu noormees, kes päev tagasi polikliiniku lähedal edasi-tagasi tammus.
Ta ütles Avele: „Tule, ma näitan sulle midagi huvitavat!”
Mihkel läks ees ja Ave järgnes talle – Ave oli valmis nii kasvõi maailma lõppu minema!
Mihkel viis Ave õues polikliiniku seina najale toetatud redeli juurde. Jänesed ronisid katusele ja läksid korstna juurde. Oli soe ja sume suveöö, taevas sirendasid miljonid tähed.
Ave arvas, et küllap hakkab Mihkel rääkima homsest pulmast või siis vähemalt taevatähtedest. Kuid Mihkel hakkas rääkima hoopis korstnatest. Ta ütles, et korstnad on tema sõbrad. Eemalt vaadates näivad korstnad kõik ühesugused, aga tegelikult on nad väga erinevad. Näiteks Adalberdi korsten on suur lobiseja.
69
Kohe kui näeb Mihklit all kõndimas, hõikab: „Tule ruttu siia, mul on sulle üks jutt!”
Siis ronib Mihkel katusele ja korsten räägib talle alati mõne põneva loo. Viimane kord jutustas sellest, kuidas Lotte, Bruno ja Albert tõmbasid köied kõigi kolme maja korstnate vahele ja käisid siis mööda köisi turnides üksteisel külas. Korstnatel ei olnud selle vastu midagi, neile isegi meeldis, et said lastele kasulikud olla. Giovanni maja korstnale meeldib samuti rääkida, aga ta on nõus ka Mihklit ära kuulama. Eduardi maja korsten on kindlasti külas kõige viisakam, tema ütleb alati „tere” ja „head aega”. Seevastu kärbes Jaagu korsten tahab kogu aeg vaielda, tal on iga asja kohta oma arvamus ja tavaliselt ei ühti see teiste omaga. Hea on see, et ta ei solvu ega võta vaidlemist südamesse. Suslik Väino korsten jällegi jälgib murelikult, kuidas
Väino üritab juba aastaid leiutada niisugust masinat, mis teeks telliskivist sooja sepikut. Mihkel on pidanud juba mitu korda Väino korstna murekortse silumas käima.
Kui Mihkel jõudis jutuga hüljes Leo korstnani, vajusid Avel silmad kinni. Mitte sellepärast, et tal oleks igav, oh ei, talle meeldis väga Mihklit kuulata, lihtsalt väsimus tuli peale. Ave toetas pea Mihkli õlale, naeratas õnnelikult ja jäi kohe magama. Mihkel rääkis, aga juba vaiksemalt, sosistades. Kui Ave rütmiline nohin tema sosinast
üle kostis, jäi ka tema vakka. Õnnelik Mihkel sulges silmad. Viimane, mis ta veel kuulis, oli Ave korstna sosin: „Hoia Avet!”
Öö oli soe, taevas särasid miljonid tähed ja kaks kõrvuni armunud jänest nägid katusel teineteise kaisus palju toredaid unenägusid.
21. peatükk, kus pulmarongkäik külastab tähtsaid kohti
Etendus lõppes ja kohe algas traditsiooniline pulmarongkäik mööda Leiutajateküla. Kõige ees sammus Adalbert, kes oli vahetanud kuninga nõuniku rolli pulmavanema tähtsa ameti vastu. Adalbert hoidis käes pasunat, millega iga natukese aja järel tuututas ja pulmalisi laulma ärgitas.
Tema järel tulid käsikäes Ave ja Mihkel, lillepärjad peas. Pruutpaari kannul sammusid arvukad sugulased, naabrid, sõbrad ja teised külaelanikud, kõige lõpus hüplesid ülemeelikud Jäneste Torni asukad. Nemad ei puudunud kunagi ühestki Leiutajateküla jänestepulmast.
Rõõmus pulmarongkäik liikus mööda küla ja peatus pruutpaari soovitud kohtades. Ka selle kombe mõtles välja lepatriinu Uku. Peatusi tehti kohtades, mis olid pruutpaarile armsaks saanud või omasid erilist tähendust. Näiteks Mati ja Paula pulmarongkäik peatus Mati sportimisega seotud kohtades: kõigepealt küla staadion, mis oli Matile teiseks koduks, järgmisena vetruva samblikuga väike metsalagendik, kus Mati harrastas krossijooksu.
Giovanni ja Julia pulmarongkäik peatus laadaplatsil Giovanni leiutatud purskkaevu juures. Rebaste pulmapäeval voolas seal vee asemel maitsev õunamorss.
Ave ja Mihkel leidsid, et nende pulmarongkäik võiks peatuda vesiveski kõrval kivisilla juures ja mererannal. Mõlemad kohad olid Leiutajatekülas populaarsed paigad, nii mõnedki pulmarongkäigud peatusid just siin. Kui pulmalised jõudsid vesiveski
115
silla juurde, puhus Adalbert pasunat nii kõvasti, et seda kuulis isegi mere peal möödasõitev väike aurik. Aurik laskis pika törtsu laevavilet vastu.
Vesiveski sild oli Leiutajateküla kõige kuulsam musitamise koht, siia tuldi tavaliselt õhtuti, hoiti käest kinni, vaadati vesiroose ja musitati. Mõnikord juhtus, et ühel ja samal ajal viibis sillakesel koguni mitu armunute paari. Julgemad musitasid avalikult, aremad uurisid vesiroose ja tegid vaatluse vaheaegadel häbelikke kiirmusisid. Ave ja Mihkel läksid kivisillale ja hakkasid musitama. Kuni nad seda tegid, laulsid pulmalised: „Oh ilus hetk, veel kesta sa!” Ave ja Mihkli ilus hetk kestis keskmisest kauem, nad ei olnud ju sillakesel veel kordagi musitanud ja tegid nüüd kaotatut tasa. Pulmalised muudkui laulsid, ohkasid rõõmust ja pillasid heldimusest pisaraid.
Edasi liikus rongkäik mere poole, kus neid ootas järgmine peatus. Aga veel enne, kui meri puude vahelt nähtavale ilmus, tuli teha ootamatu peatus jänes Otto majakese juures.
Kohe kui esimesed pulmalised teekäänaku tagant välja ilmusid, ruttas Otto aiaväravasse ja viipas pruutpaarile kutsuvalt. Ave ja Mihkel läksid värava juurde.