LUMIVALGE JA ROOSIPUNA
Emily Winf ield Martin
1. PEATÜKK
Lumi ja Roosi
E
lasid kord kaks õde.
Tüdrukul, kellel nimeks Roosipuna, olid juuk-
sed justkui mustast siidist, põsed õhetasid nagu kaks
roosiõit ja hääl oli vaikne ja õrn, mistõttu oli tema sõnu
tihtipeale keeruline kuulda. Tema õel, tüdrukul nimega
Lumivalge, olid kiharad valged kui luigel, silmad nagu talvine taevas ning ta naer oli äkiline ja vali.
Nad elasid väikeses majakeses keset metsa, aga see
polnud alati nii olnud.
„Jutusta mulle üks lugu,“ kostis keset pimedust Lumi
hääl. Ta rähkles rahutult voodis, suutmata magama jääda. - - - - - - 13 - - - - - -
L U M I VA L GE
J A
RO O S I P U N A
„Sa äratad emme üles,“ pomises Roosi. „Jää uuesti
magama.“
Voodi krigisemise saatel tõusis Lumi istukile. „Roosi?“
kõlas tema sosin vaikuses. „Palun?“
Õdede magamistuba asus pööningul, otse köögikolde
kohal ning viilkatuse all. Ühele poole olid asetatud kahe
õe voodid. Teisel pool oli nende ema voodi. Roosi pii-
lus läbi kardina, mis jagas väikese ruumi kaheks imetillu-
keseks toaks. Aknast peegelduv sinine valgus säras otse ema küljele, mis pehmelt tõusis ja siis jälle langes.
Roosi ohkas. „Hästi, aga ma tulen siis sinna.“ Oli
kuulda, kuidas Roosi tõmbas tikku ning süütas tüdru-
kute voodite vahel paikneva kollase meevahaküünla. Sellele järgnesid paar pehmet sammu, kui neiu läks kiki-
varvul teisele poole tuba. Ta ronis Lumi voodisse, mitme teki alla.
„Su jalad on jääkülmad,“ sosistas Lumi.
Roosi tõmbas põlved vastu rinda. „Millist lugu sa
kuulda tahad?“ uuris Roosi. Tema tumedad juuksed
kumasid küünlavalguses ning helkisid punaselt ja kuldselt. „Lugu võlulambist?“
„Ei,“ vastas Lumi, tõmmates teki tugevalt ümber õlgade.
Ta naeratas. Padi oli täis tema heledaid ja sassis juukseid. „Lugu merineitsist ja ahvist?“ küsis Roosi.
„Ei,“ sosistas Lumi kannatamatult. „Mitte seda.“ - - - - - - 14 - - - - - -
L U M I VA L GE
J A
RO O S I P U N A
„Või siis muinasjuttu …“
„Ei, ma ei taha muinasjutte.“ Lumi sikutas Roosit
õrnalt öösärgivarrukast. „Jutusta mulle meie lugu.“ Pärast järjekordset ohet alustas Roosi.
„Kunagi ammu aega tagasi,“ sosistas Roosi, kasuta-
des enda parimat jutuvestjahäält, „elasid kaks tüdrukut.
Ühel neist olid mustad juuksed ja teisel valged. Nende
isa oli aadlik, kes oli pikk ja lai, kuid samas lahke ja õrn.
Nende ema oli lihtsast perest, aga tema ilu oli haruldane ja õrn nagu …“
„Nagu Siiami kassil,“ pakkus Lumi.
„Jah, nagu Siiami kassil,“ jätkas Roosi pehmelt. „Ja
nende ema oli kunstnik ja skulptor, kes armastas üles ära-
tada asju, mis olid suurte marmorplaatide sisse magama
jäänud, ja kõik tema kujud täitsid ära tema skulptuuriaia. Ja nende isa armastas ehitada kohti, mida polnud
olemas enne, kui tema need välja mõtles. Talle meeldis
lugeda paikadest, mille olid välja mõelnud ja ehitanud
teised inimesed, ehk tal oli raamatukogu, mille riiulid ulatusid laeni.“
„Ema ja isa armastasid teineteist väga, muidugi rohkem
kui raamatuid või skulptuure. Aga rohkem kui ükskõik
mida armastasid nad enda kahte tütart. Ja kuna armas-
tus on miski, mida ei saa silmadega näha, andsid ema ja
isa endast kõik, et muuta nähtamatu asi nähtavaks. Kui - - - - - - 16 - - - - - -
Lumi ja Roosi
tüdrukud olid alles päris pisikesed, lasid vanemad neile
suurejoonelise aia kujundada. See oli ime, mida tulid ini-
mesed ka kaugetest kohtadest vaatama. Laiudes kogu
maja pikkuses, oli see aed midagi, mida poldud varem
nähtud ega nähta enam kunagi.
Pool aiast oli täielikult täidetud mitmesuguste valgete
lilledega. Seal oli kahvatute, habraste õitega maikellu-
kesi, täpiliste kurgualustega sõrmkübaratorne, ronivaid
kuu-lehtertapi vääte ja särasilmseid anemoone, kõige pisematest valgetest karikakardest taldrikusuuruste elevandiluukarva daaliateni välja. Ja …“
„Ja seda kutsuti Lumeaiaks,“ segas Lumi vahele.
„Ja seda kutsuti Lumeaiaks,“ kordas Roosi kurva
naeratusega. „Ja teine pool õitses ainult punastes lilledes: kinaverpunased moonid ja sarlakpunased võõrasemad ja veinivärvi lõvilõuad ja füüsalid, mis hõõgusid kui
tuli. Ning tosinaid ja tosinaid roose, igaühel neist sada punast kroonlehte …“
Roosi hääl jäi aina vaiksemaks, kuni ta lõpetas rääki-
mise. Ta teadis, et loo kuulmine teeb Lumi õnnelikuks.
Kui ei teeks, siis ei paluks õde tal seda kogu aeg jutustada.
Aga iga sõna, mis üle Roosi huulte tuli, suurendas tema sees olevat tühjust.
Roosi teadis, et tema õde oli selline, kes tahtis näha,
kuulda või maitsta midagi, mida ta armastas, üha uuesti - - - - - - 17 - - - - - -
L U M I VA L GE
J A
RO O S I P U N A
ja uuesti. Lihtsalt selleks, et endale meelde tuletada, et see oli päriselt olemas. Roosi oli aga teistsugune: ta
tahtis kõigest, mida armastas, võimalikult kõvasti kinni
hoida. Ta tahtis need asjad hoida erilise ja turvalisena,
kartes, et muidu saavad need otsa. Või veelgi hullem – põgenevad tema juurest, nagu sõrmede vahelt pudeneb liiv või suhkur.
„Küll sa ikka tead palju sõnu punase kohta,“ sosis-
tas Lumi. Ta silmad olid suletud. „Nüüd räägi mulle luikedest.“
Roosi vaatas õe rahulolevat nägu, mis säras keset
pimedust kui kahvatu kuu.
Roosi hingas sisse ja tõmbas teki endale lähemale. Ta
jätkas kohusetundlikult jutustamist, rääkides nii vaikselt
kui võimalik. Lausa nii vaikselt, et teda oli raske kuulda.
„Lumeaia ja Roosiaia keskel asus tiik, mis oli ümbritsetud pajudega. Keset tiiki ujus kaks luike. Üks oli tumeda kuldse nokaga valge luik ja teine kõige erksama punase
nokaga süsimust luik. Ja see oli paik, kus tüdrukud nii sündisid kui ka üles kasvasid. See oli paik, kus neil olid
kapid pungil kaunitest kleitidest ja kus nende portselannukkudel oli nii palju riideid, mida kanda, et need vajasid
lausa eraldi kappe. See oli koht, kus neil oli üks äärmiselt paks kass Krahv Kusti ja kus neil olid tunnid ja kus
nad esinesid näidenditega ja kus nad jõid teed. Ja kui nad - - - - - - 18 - - - - - -
L U M I VA L GE
J A
RO O S I P U N A
mängisid peitust, siis Lumi peitis ennast alati skulptuuriaeda ja Roosi peitis ennast alati raamatukokku, ehk see ei
olnud just eriti põnev mäng, mida mängida …“
Roosi vaatas Lumi poole, et näha, kas ta on veel üle-
val. Õe silmalaud küll liikusid, aga tundus, et ta ei märganud, et lugu jäi pooleli.
Roosi jätkas looga, tema hääl oli pehmem kui enne
ja sama vaikne nagu hingetõmme. „Ja öösel oli see koht,
kus nad ronisid suurtesse messingist vooditesse, mis olid sepistatud lillede ja lindudega. Isa luges neile raamatuid
või jutustas lugusid võlulampidest ja lohedest ja kaugetest paikadest …“
Roosi puges vaikselt sooja teki alt välja ning tegi kind-
laks, et Lumil on ikka tekk korralikult ümber õlgade. „Ja siis kui nende ema kustutas tule, ütles isa tüdrukute poole
vaadates: „Mine magama, mu ainus Lumivalge. Mine magama, mu ainus Roosipuna.““
Ta sammus vaikselt enda voodi juurde tagasi ja puhus
küünla ära.
„Loo lõpp.“
Aga see polnud tegelikult loo lõpp.
Juhtus ka palju muud, aga see pole lugu, mida igaüks
jutustada tahab. Veelgi enam – mida igaüks enda omaks - - - - - - 20 - - - - - -
Lumi ja Roosi
julgeb kutsuda, sest see jutt oli täis pisaraid, ja hobuseid,
kes ei oska rääkida, ja isasid, kes kunagi koju ei naasnud, ja küsimusi, millele ei ole vastuseid.
Kõige lihtsam versioon juhtunust oli selline: tüdru-
kute isa läks ühel ilusal päeval metsa ja tagasi enam ei
tulnud. Ta hobune, ainuke, kes teadis, mis oli juhtunud, jõudis üksi koju. Kui ema avas koti, mis hobusel seljas oli, ja laotas kõik esemed põrandale laiali, oli aru saada, et
keegi polnud isa asju puutunud. Arveraamat, piip ja tubakas ning isegi pakk paberraha oli veel alles. Ainult kolm asja paistsid olevat kadunud: kell, tekk ja nuga.
Kahjuks ei andnud kadunud asjad ühtegi vihjet isa
asukoha kohta. Tüdrukud lootsid, et isa on siiski kuskil,
ükskõik kus. Ta võib veel naasta, lüüa uksed hooga lahti
ja rääkida pöörasest seiklusest. Ta võib.
Aga hobuse naasmisele järgnenud päeval kuulsid õed
pealt kokkade sosistamist. Lumi ja Roosi seisid nurga
taga ja hoidsid hinge kinni, kui kokad arutlesid: „On
palju asju, mis temaga juhtuda võis: hirmsad koletised … igivanad needused … Metsade Hirm … või eikellegimaa
röövlid … ja väiksed vaesed preilid ei saa kunagi teada, mis päriselt juhtus!“
Iga sosin, mis õhku täitis, oli samasugune: kuna
metsas on palju metsikuid olendeid, siis midagi metsikut oli temalt ka elu võtnud.
- - - - - - 21 - - - - - -
Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.
g E
lasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud. Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast. ISBN 978-9949-669-67-7
9 kirjastus.postimees.ee
789949
669677