Eidetism

silmitsi seista. Sellest saavad alguse selgitused nihke kohta, mida te pidevalt enamiku inimeste suhtes tunnete. Vaadelge ümbritsevaid inimesi ja veenduge ise, kui palju tähelepanu pööravad erinevad inimesed oma ümbruskonnale. See on üllatav. François jõudis ootamatu avastuseni: „Siis sellepärast ongi mul sageli imelik tunne, et minu ümber on kõik inimesed nagu magama jäänud!“

Hüperesteesias on olemas kvantitatiivne aspekt: tajutud elementide arv ja nende eristamise peensusaste. Selles on ka kvalitatiivne aspekt: kahe peaaegu sama värvitooni eristamine või muusikapala pisikese valenoodi tajumine. Tähelepanu intensiivsus ja mällusööbimine on samuti hüperesteesia osad, nii nagu ka vähem tuntud sensoorse tundlikkuse eidetism. Olete te vaadelnud lepatriinut jälgivat last? Tema pilk on nagu mikroskoop. See näeb iga detaili, ta imestab kõige üle. Kitiinkesta helkimine, selle peened sooned, mitmetahulised silmad, võbelevad tundlad, imepärase tehnoloogiaga kattetiivad, mis avanevad kaheks, et lasta välja läbipaistvad lennutiivad. Seda taju kvalitatiivset peenust tähistabki eidetism. Milline rõõm on tajuda marmelaadi sametist tekstuuri keelel, imetleda puulehe läiget, roosi kroonlehe sametist pehmust või kastepiisa pärlmutrihelki, judiseda mõnust, tõmmates selga kašmiirkampsunit, naudiskleda klaverihelide põimumisel peeneks helipitsiks. See hüperesteesia kätkeb muuhulgas ka seda võimet, seda tähelepanu peenust, mis kannab otse luuleni, kunstini, imepäraseni. Kui jätate välja väga väiksed lapsed, kui palju on teie ümber inimesi, kellel on selline rafineeritud ja meeleline maailmataju?