Maailm on imeline
KÕIGEPEALT ISEENDAST Minu nimi on Strabon, ma olen pärit Amaseia linnast, mis asub Asia Minori poolsaarel. Nõnda siis peaks mu nimi täpsemalt kõlama kui Strabon Amaseiast. Sedasi ju kutsutakse paljusid mehi nii minevikus kui ka praegu: Eratosthenes Küreenest, Zenon Kitionist, Diogenes Apolloniast. Ma sündisin aastavahetuse paiku, seega talvel, täpset päeva ei mäleta nüüd enam keegi. Ja ma ei tea, kas sellel ongi olulist tähendust. See oli veel vana ajaarvamise aasta, igatahes kaheksateist aastat enne Iulius* Caesari kalendrireformi, mis hakkas kehtima kõikjal Rooma impeeriumis, mille osaks on ka minu kodumaa. Ma olen hellen, ehkki pole, nagu juba öeldud, pärit Hellasest, see tähendab emamaalt, vaid provintsist. Kuid see ei muuda midagi, provintsist on pärit mitmedki suurmehed. Ka minu suur eeskuju Eratosthenes oli ju sündinud Küreenes. Mis puutub minu tegevusalasse, siis mõnikord on mind kutsutud geograafia isaks, aga see on küll liialdus. Taoline tiitel toob mulle tahtmatult meelde ühe nime, keda kutsutakse vahel ajaloo isaks ja keda ma siinkohal ei tahaks nimetada, sest ei pea temast lugu. Oleksin rõõmus, kui mind peetaks ühteaegu ajaloolaseks ja geograafiks. Või hoopis ajaloo geograafiks. Minu meelest annavad just ajalugu ja geograafia koos täieliku pildi meie maailmast ja selle arenemisest. Mind on hüütud ka Filosoofiks, millise hüüdnime vastu pole mul samuti midagi, sest filosoof * Teoses on kohati loobutud traditsioonilistest nimekujudest. Toim.
7
Rein Põder
on just säärane inimene, kes on pühendanud end kunstile elada, see tähendab õnnele. See viimane arvamus langeb igati kokku minu elutaotlusega. Veel on mind kutsutud Kapadooklaseks, mis viitab rohkem mu päritolule. Ka seda pean sobivaks, ehkki see nimelisand ei anna edasi minu tegevusalasid. Ise pean suurimaks geograafiks siiski Eratosthenest, ehkki ta elas minust kaks ja pool sajandit varem. Ja suuri ajaloolasi on mul nimetada lausa hulgi, küllap nad tulevad edaspidi ka jutuks. Ka minu Amaseiast on pärit nii mõnigi ajalukku läinud persoon. Mõtlen, kui mu kaaslinlased peaksid kord tulevikus tahtma mulle püstitada mingisuguse mälestussamba, siis võiks see asuda üsna jõeäärses paigas, ühel väikesel väljakul, mis on hästi mul silme ees. Ma võiksin olla kujutatud täies pikkuses, sest mulle millegipärast ei meeldi need vanade kuulsate filosoofide rinnakujud. Nad võiksid mind kujutada rohkete juuste ja lopsaka habemega, nagu ma olen kogu elu olnud. Ja linnud võiksid vahel mu pähe istuda, sest ma olen neid kogu elu armastanud. Kiri samba jalamil võiks olla hästi lühike – STRABON. See oleks enam-vähem kõik, mida mul on enda kohta lausuda.
MINU NIMEST Strabon pole muidugi mu tõeline nimi, vaid üksnes mu lisanimi ehk kognoomen, mille olen endale külge saanud, mis on mulle meeldinud ja mida ma teatud ajast olen ka ise kasutanud. Aga mu kreekapäraste ja muude suguvõsanimedena tuleksid arvesse lausa mitmed nimed – Dorylaeus, Philetairos, Lagetas, Stratarchas, Moaphernes, Tibios, Theophilos. Strabon meeldib mulle oma lühidusega teistest enam. Selle nime päritolu pole päriselt selge. Üks võimalus on, et see on üle võetud Gnaeus Pompeius Strabonilt, kes oli Pompeius 8
Maailm on imeline
Suure isa ja elas muidugi mõista enne mind. Aga mulle tundub kuidagi ähmaselt, et see pärineb hoopis Seius Strabonilt, kes kuulus Aelius Galluse suguvõssa. Gallusest räägin ma samuti edaspidi, siinkohal ütlen, et ta oli üks mu tõelisemaid vanemaid sõpru. Kahjuks käitus ajalugu temaga halvasti. Mina olen teda igatahes alati ja igal pool kaitsnud ja meeles pidanud. Põhiliselt muidugi oma teostes. Võiksin mainida sedagi, et „strabo” tähendab tõlkes kõõrdsilmset inimest, olgu siis Kreekas või Roomas. Muuseas, ma olengi enda juures tähele pannud, et näen kaugemaid asju palju paremini kui lähedasi. Tahaksin uskuda, et sel võimel on paikapidavust ka üldisemas, ajalises ja filosoofilisemas mõttes. Igatahes olen püüdnud näha kaugemale minevikku, kui see paljudel on õnnestunud, ja samas olen aeg-ajalt suunanud pilgu ka tulevikku. Aga seda, kui hästi see just on korda läinud, võivad öelda juba mu „Historia” ja ka mu „Geographica” lugejad. (Kasutan oma mõlema suurteose kohta lühemat ja suupärasemat pealkirja, tegelikkuses on need pikemad.)
MINU AEG On ju selgemast selgem, et keegi meist ei vali aega, millal siia maailma ilmume. Nagu me ei saa valida ka oma vanemaid ning veel vähem seda, milliseid vaimu- või mõningaid muid andeid nad meile pärandavad. Aeg valib vaidlematult meid endid. Mida peaksin ütlema enda aja kohta? Arvan, et nüüd elu õhtul sobib selle kohta öelda, et minule langenud aeg on olnud sündmustest täidetud ja huvitav. Võib öelda ka teistmoodi – see on aeg, mil maailm on astumas välja oma noorukieast, mil vanad naiivsed jumalad on kaotanud oma koha ja tähenduse ning neid asendavad sootuks uued tõekspidamised. Kuhu see 9
Rein Põder
kord välja viib, seda pole mulle määratud näha. Ja seda ma ei võta siinkohal ka ülesandeks ennustada. Ma olen siiski omamoodi selles vanas kinni. Olen olnud lapsest peale suur müütide kuulaja ja ka uskuja. Suurt rolli on seejuures mänginud Homerose teosed. Nii kahju kui ka mul poleks neist ja teistest kaunitest lugudest, mul tuleb neist nüüd siis loobuda. Vähemalt meile, hellenitele, on kaotus eriti valus. Meie jaoks on selle endise aja lõpp vägagi tuntav. Ka Asia Minori, minu väiksema kodumaa ajaloos on see periood olnud väga muutlik ja samuti otsustav. Pontose kuningriigigi ajad ja valitsejad said just enne minu sünnihetke möödanikuks ja arvatavasti alatiseks, edaspidi kehtestus seal Rooma võim, millega minu suguvõsa mehed läksid kohe kaasa. See määras üheselt ära ka minu tuleviku. Kõik roomalik tundus ja tundub mulle jätkuvalt ainuõigena ja samas edumeelsena. Sedagi on mul kusagil sisimas kibe tunnistada, aga nii see on. Tahaksin siiski uskuda, et sealsamas oma sügavamas sisemuses olen jäänud truuks hellaslikele tõekspidamistele ja ideaalidele. Jah, ma tõesti ei tunne, et Roomas õppides ja palju aastaid elades oleksin oma hellaslikku vaimu reetnud. Ehkki seda on mulle vaikselt kogu mu elu ette heidetud. Kuid mida see tunne maksab tegelikkuse kõrval!? Kui mõtlema hakata, siis on tähenduslikke sündmusi ja kokkulangevusi mu elu jooksul olnud lausa ridamisi. Minuga enam-vähem ühel ajal sündisid siia maailma tulevane imperaator Augustus, aga mõni aasta varem ka Egiptuse viimane kuninganna Kleopatra VII, keda mul pole võimalik olnud elus kohata. Nemad olid muidugi ajaloo suurkujud ja teatud ajaline ligidalolek neile, koguni isiklik tutvus Augustusega on mulle avanud haruldasi võimalusi seda perioodi võimalikult ausalt oma teostes jäädvustada. Vähem käib see Augustuse järeltulija Tiberiuse senise valitsemisaja kohta. 10
Maailm on imeline
Muidugi on Rooma mulle palju tuttavam kui Ateena, kus ma olen vaid korra käinud. Rooma on ilma kahtluseta olnud mu teine kodu.
MU KAUGEM PÄRITOLU Ma olen pärit väärikast soost, ja seda just emapoolse suguvõsa läbi. Tema liinis on meie suguvõsas olnud väejuhte, satraape ja preestreid. Kui nii võtta, siis olen ma ju üsna segatud verd. Minus on lisaks helleni verele ka Asia Minori eellaste, samuti Kaukaasia verd ja kes teab veel milliseid lisandeid. Olen küll püüdnud uurida oma sugupuud, aga põrkun iga kord vastu Aja seina. Kaugemale minevikku olen ulatunud vaid ema liinis, isa poolt olen tammunud üsna suures teadmatuses. Seda ma mäletan muidugi väga hästi, et mu ema oli tumedat verd. Lapsepõlves oli ta mulle ilusa naise võrdkuju. Nagu vist kõikide meeste emad. Ma ei taha öelda, et ta oli Medeia koopia, sest me keegi ei tea, kuidas müütilised tegelased välja nägid. Nii et mulle meeldib praegugi veel mõelda, et mu ema oli Kolchise naiste verd. Ja polnud siis imestada, et lood Iasoni retkedest ja tema laevast „Argost” ja Medeia saatusest kuulusid minu lapse põlve lemmikute hulka. Mu lapsepõlv olekski olnud tublisti värvitum ilma selle müüdita. Oma isa liini tunnen tõesti halvemini. Imelik, et ma omal ajal ei taibanud temalt lähemalt selle kohta pärida. Kardan, et tal endalgi polnud need asjad selged. Või ta ehk häbenes oma madalamat päritolu ema omaga võrreldes? Muud ma ei teagi, kui et ta oli pärit Kreetalt. Aga mitte keegi ei keela mul mõelda tema sugupuud tagasi müütilise Theseuseni. Kuna ma sooritasin oma keskea künnisel retke mõlema vanema päritolukohta, siis ma siinkohal rohkem sel teemal 11
Rein Põder
sõna ei võta. Ütlen veel vaid mõned laused. Mu isa oli tasane ja nutikas mees ning pidas rahumeelseid ameteid. Temalt olen pärinud mõndagi, ma usun, et kõige peamine on töökus. Kuid oma vaimuanded olen päranduseks saanud ilmselt emalt. Olen üsna tihti ja vanemas eas aina sagedamini mõistatanud, kus mu vanemad võisid siin maailma kohtuda. Võib-olla olen seda kunagi isegi teadnud, kuid olen selle unustanud. Nii palju on ju tulnud läbi elada ja meelde jätta. Oma teostes olen üsna vähe rääkinud iseendast ja oma suguvõsast. Peamine on siiski olnud suurem ja üldisem, olgu siis „Historiat” kirjutades, aga veelgi rohkem „Geographica” puhul. Ütlen vaid veel niipalju, et kui poleks olnud isa pärandust, ei saanuks ma maailmas pooltki nii palju ringi reisida ja mul poleks neid vahetuid muljeid, mida ma olen sulatanud üldisesse ja püüdnud seda teha nii, et see väljagi ei paistaks.
MINU KODULINNAST Sünnilinnast Amaseiast teen põgusalt juttu oma „Geographicas”, täpsemini selle XII raamatu 4. osas. Linn asub Pontoseks kutsutud provintsis, umbes 450 staadioni kaugusel merest. Maakond on üldiselt avara loodusega, samas üsna metsarikas kant, kuid mu kodulinna kohta sobib hoopis paremini määratlus – suletud. Seejuures on Pontose pealinnaks olev Amaseia küllaltki soliidse ajalooga, mida olen mõningal määral, aga mitte küllaldaselt uurinud. Linn asub sügavas, järskude kaljunõlvadega jõeorus, kuhu on raske ligi pääseda. See asend on loodusliku kindluse moodi, millele inimene on veelgi kaasa aidanud. Üleval kalju sees on veehoidla, mis oli muidugi mõeldud vaenlase kallaletungi puhuks. See veehoidla oli mu lapsepõlve esimesi avastusi, kui ma juba harjusin üksi seal nõlvadel ringi ronima. 12
Maailm on imeline
Muidugi olid põnevad, lausa möödunud ajaloo tunnistajad vanad kindlusevaremed, kust otsisin mingeid esemeid, mis sellest märku annaksid, kuid mida ma muidugi ei leidnud. Just need kohad sisendasid mulle esmakordselt teadmist, et on olemas möödunud aeg, teisisõnu ajalugu, mis ulatub meieni vaid üksikute nappide tunnismärkidena. Veelgi enam rõhutasid toda ajalugu kunagiste Pontose kuningate hauad Amaseia mäenõlval. Ütlen, et nende haudade kustunud kirjad olid mu lapsepõlve esimene uurimistöö. Linna ehteks olid muidugi kaks kivisilda üle jõe, mille nimi on Iris. Jõgi ise murrab oma kaljuahistusest lõpuks välja linnast alamal ja muutub tasandikule jõudnuna kohe laiemaks ja taltsamaks, kuni jõuab ükskord mereni. Iris oli mu elu esimene jõgi, millega võisin hiljem kõiki teisi jõgesid, väiksemaid ja suuremaid, võrrelda. Aga muudest, tõelistest jõgedest juba edaspidi. Amaseiast sai mu esimeste tagasihoidlike retkede alguspunkt. Need olid valdavalt maitsi retked ja toimusid üsna lähedale. Kuid minu lapsepõlve tugevam elamus on siiski seotud merega, mis polnud meist väga kaugel. Ma ei tea, kas selles on mingi vastuolu, et merd hakkasin ma lõpuks sisemaapoisina armastama enam kui maad.
UDU Pilt kõikehõlmavast, kõikekustutavast udust on seotud mu esimese retkega Pontos Euxeinosele. See nimi kõlab minu „Geographicas” väga sageli, harilikult kasutan lühemat nimetust Pontos, ehkki sel puhul langeb see nimi kokku provintsi omaga. Vahel on selle mere kohta öeldud ka Pontos Melas, mis viitab mere tumedale väljanägemisele. Nõnda näevad merd vististi 13
Rein Põder
selle põhjapoolsete rannikute rahvad, niisiis peamiselt kimmerid. Kuid minu esimene mälestus sellest merest pole mitte ta tormine nägu ega ka mitte tema tume lõputus, vaid udu. Ma olin siis vist üheksane või kümnene. Seejuures ei mäleta ma, miks mind nii noorukest sellele mereretkele üldse kaasa võeti. Ilmselt oli see mu isapoolse onu otsus, ta oli peale kõige muu ka tubli kalamees. Jah, mulle meenubki nagu läbi mäluhämu sõna „kefaal”. See oli Pontose üks tähtsamaid kalu. Mäletan, et tegu oli suve ilusama ja leebema ajaga. Sõidust mere äärde läbi Pontose põhjaosa mäletan millegipärast suuri hobuse- ja lambakarju, aga mitte seda veokit, millega sõitsime. Ja tuult, mis kogu aeg teetolmu üles keerutas. Ent kui kohale jõudsime, oli see tuul peaaegu vaibunud. Mingist sadamast pole mul vähimatki mälestust. Küllap jõudsime mere äärde mingis kõrvalises kohas. Edasi mäletan mingit suurt kuuri ja liivale tõmmatud vägevat puupaati, mida kutsuti barkassiks. Et oli juba hämar õhtu, siis merd nägin alles hommikul. Kus me ööbisime, see on minu jaoks samuti täielikult ununenud. Meeltes on alles vaid tõrvalõhn, kalahõng ja lõkketule suits. Me tõusime vist vara, lükkasime raske paadi vette, ka mina aitasin kaasa. Siis heiskasime purje, mis rippus jõuetult ja ei mõelnudki tuult võtta. Sest tuult oli vähevõitu. Niisiis pidime aerud appi võtma. Aga vaevalt olime rannast eemale saanud, kui meid ümbritses järsku igast küljest udu. Ja seegi tuulehingus, mis oli äsja valitsenud, kadus hoopis. See oli nii üllatuslik. Puri lasti alla ja onu ütles, et nüüd peame ootama. Ootamine kestis hulk aega, mind see ei häirinud. Vastupidi, mulle jäi just see pikk ootamine meelde. Muud ma ei mäletagi. Seda, kas lõpuks kala saime ja kas see kala tuli võrgust või kuidagi teisel moel, seda ma samuti ei mäleta. Mäletan vaid seda udus olemist. Seda imelikku tunnet, et sa ei tea, kus sa üldse asud ja mis suunas on maa. Ja sedagi tunnet, et muud nagu polekski kui see udu ja vesi. 14
Maailm on imeline
Mõtlen nüüd, palju aastakümneid hiljem, kas see polnudki esimene kord, kui ma sain aimu oikumeenist, mida mul tuli endale selgitada ja ükskord hakata selle piire paika panema. Ning sellega seostus muidugi arusaamine, et kogu meie tuntud maailma ümbritseb justkui samasugune suur ning läbitungimatu teadmatuseudu. Ja et kõige ümber on üksnes vesi, mida võiks nimetada ka Okeanuseks ja mis on ühtlasi selle teadmatuse põhiosa.
NYSA Minus vilksatas alles praegu mõte, kas Amaseia suletus ja omamoodi kaljuahistuski polnud mitte esmane põhjus, miks ma sealt välja ihkasin pääseda. Välja avaramasse maailma. Kuigi ma seda tollal nii otseselt ei tundnud. Või mõistsin alles tagantjärele. Ja see läks mul korda, õigemini meil kõigil. Ma olin umbes kümne-üheteistkümnene, kui meie pere Amaseiast lahkus, et ümber asuda Asia Minori edelaosas asuvasse Nysa linnakesse. Isa sõnade järgi kolisime lihtsalt avaramatesse oludesse. Ise ma suhtusin ümberkolimisse suure õhinaga – kõik uus pakkus mulle loomulikult huvi. Tegelikult sündis see ümberasumine mitme asjaolu tõukel. Tookord, noorukiea künnisel, ma kõiki neid põhjusi ei hoomanudki, alles hiljem, aegade möödumisel ja asjaolude selginemisel sain neist teada. Arvan, et peamiselt sündis see mu emapoolse vanaisa poliitiliste vaadete tõttu. Ta muutus meie suguvõsas esimesena Rooma-meelseks, hiljem kandus see kuidagi loomulikult üle ka minusse. See polnud küll taganemine hellaslikust olemusest, pigem oli tegemist paratamatuse mõistmisega. Aga oli ilmselt ka teisi põhjusi, üks neist pere majanduslik olukord. 15
Rein Põder
Meie ümberkolimist kergendas asjaolu, et Nysas elas hulk meie sugulasi. Kes just, selle olen nüüdseks unustanud. Üks kõrvalpõhjusi oli muidugi ka see, et mul oli aeg alustada haridusteed. Amaseiast oli pärit küll mitmeid väljapaistvaid mehi, kuid seal polnud kedagi, kes oleks võinud minu haridustee eest hoolt kanda. Minu haridustee oli südameasjaks võtnud muidugi mu ema. Küllap ta oli varakult aru saanud, et mul puuduvad võimed ja ka huvi perekonna senises tegevuses osaleda. Milles see seisnes, sellest räägin õige varsti. Enne aga paar sõna Nysast. See oli täiesti teistmoodi linn kui Amaseia, ehkki asus samuti jõel, õieti küll suuremasse jõkke suubuval lisajõel Eudonil. Ja suurema jõe nimi oli Meander. Eudoni vool justkui poolitas linna, jõge ületasid kolm kivisilda, mis olid üsnagi Amaseia sildade moodi, ainult natuke suursugusemad. Taamal paistsid madalad mäed, lähema mäenõlva nimi oli Messogis. Üldiselt oli Eudon hoopis teistsugune jõgi kui Iris, ja Nysas valitses ka sootuks teistsugune õhustik. Selle linna kohal lehvis palju tuntavam hellaslik minevik, selle linna ehitised ning nende kunagine otstarve lähendas mind palju enam ajaloole kui Amaseia varemed ja hauad. Eriti suursugune tunne valdas mind vägeva amfiteatri astmetel, kus ma käisin lihtsalt istumas. Mu erihuviks olid selle friisid, mis jutustasid Dionysosest ja tema tegemistest. Selleks ajaks oli mulle hästi teada, et Nysat peetakse veinijumaluse sünnipaigaks, millest omakorda lähtus tõsiasi, et siin oli ajast aega valmistatud suurepäraseid veine. Hiljem leidsin koguni Homerosel sellelaadilise selgituse. Ja veinivalmistamise juurest on hea minna viinamarja kasvatuse ning minu isa juurde tagasi. Just see asjaolu, et Nysa ümbrus oli kuulus oma viinamarjaväljade poolest, rõõmustas mu isa, kes oli varemgi sel alal, aga siiski tagasihoidliku eduga tegutsenud. Nüüd võis ta asja tõsiselt käsile võtta. Sedasama oligi tähendanud tema lause avaramatest oludest. 16
Maailm on imeline
Nysas oli laiemgi maailm justkui käeulatuses, meri polnud kuigi kaugel. Ütlen etteruttavalt, et Nysast oli kuulsasse Ephesosesse vaid kolmesaja staadioni jagu maad, mereni otsejoones isegi pisut vähem. Ma tundsin end selles linnas kohe algusest peale hästi. Seal oli teisigi silmapaistvaid ehitisi, näiteks suurtsugu staadion. Ja linnas oli koguni kaks gümnaasiumi nimega asutist – üks noorukitele, teine täiskasvanutele. Ei läinud kuigi palju aega, kui sain endale elu esimese õpetaja. Ta oli seejuures igati tunnustatud. Tema nimi oli Aristodemos. Kuna temanimelisi on rohkemgi, siis tuleks ta nimele Aristodemos Nysast lisada veel täiend noorem. Sest oli ju veel teine Aristodemos, eelmise nõbu, kes oli olnud omakorda Panaetiuse õpilane ja kel oli Nysas koguni oma filosoofiline koolkond. Minu õpetaja Aristodemos õpetas mulle peamiselt retoorikat ja grammatikat. Ma võtsin õppimist küllaltki tõsiselt. Ei saa öelda, et kõik ained oleksid mulle meeldinud ühevõrra, kuid ma kutsusin end mõnelgi puhul korrale. Muuseas, too Aristodemos oli õpetanud koguni Pompeiuse poegi, Sextust ja Gnaeust. Lisan siinkohal, et tolle teise, Aristodemos vanema kuulsaim õpilane oli olnud Poseidonios, kellest ma kindlasti räägin edaspidi. See oleks esialgu kõik Nysa ja mu esimese õpetaja kohta.
VEEL ISAST JA KA MINU ONUST Nagu ma juba ütlesin, Nysa ümbruse lauged nõlvad ja arvatavasti ka head mullad olid ammustest aegadest Asia Minori tuntud viinamarjakasvatuse kant. Ja nõnda sai mu isa lõpuks endale tõelise tegevusala, mis teda huvitas ja edaspidi jäägitult enda külge köitis. Võib-olla pärineski isa Kreeta viinamarjakasvatajaist. 17
Rein Põder
Igatahes ostis ta kohe ümbruskonnas maad ja asus rajama omaenese esimest viinamäge. Ta alustas Nysas täiesti üksi, pärast leidis siiski tubli kohaliku abilise. Kedagi teist oma suguvõsast ta aitajaks ei lootnudki. Talle oli omane vaid enda peale loota. Ja minust ei lootnud ta küll endale järglast, oh ei. Ta nägi minus kedagi hoopis teist. Keda just, seda ei õnnestunud mul temalt kunagi kuulda. Nüüd, kui teda ammu enam pole, ma tean – ta lootis minust õpetatud meest. Ütlen tema kohta veel niipalju, et erinevalt ema suguvõsa meestest oli ta vägagi maine ja rahumeelne mees. Just viinamarja- ja õlipuukasvatusega tegelemine sobis tema loomusega suurepäraselt kokku. Ja need kaks tegevusala, õlipuud muidugi mõnevõrra hiljem, panidki aluse meie pere jõukusele. Juba mõne aastaga ehitas ta endale veinikoja ja sealt arenes see asi aina edasi. Mul pole siinkohal liigne öelda, et just isa teenitu oli mu hariduse ja ka mu tulevaste reiside aluseks. Aga sellest juba edaspidi. Kuid isa kõrval oli me peres veel üks mees, kellele olen sama palju tänu võlgu. Teda olen juba korra maininud. Selleks oli isa vend, minu lihane onu Demetrios. Onu oli tõepoolest tähtis inimene minu lapsepõlves ja noorukiea alguses. Vast just temalt olen pärinud oma rännukire. Ta oli erinevalt isast natuke tuulepea ja ei pidanud ühtki ametit kuigi kaua. Kuid tal oli kuldne süda ja avar, mõnikord isegi üleliia avar mõttelend, võiksin nüüd paljude aegade takka tema kohta öelda. Teda oli huvitav kuulata ja tema seltskonda armastasid meie peres ilma erandita kõik. Nii et talle andestati kergesti tema püsimatus. Ta justkui teenis oma juttudega seda seisundit, mis tal perekonnas oli. Mäletan teda meie pere söögilauas, kus ta istus harilikult isa kõrval. Siis võis küll aru saada, et nad on vennad. Onu oli muidugi ka isa veinide suur sõber. Just onu Demetriosega on seotud mu esimene tõeline retk ja selleks ei saanudki olla muu kui Meanderi jõe org, mis jäi meist 18
Maailm on imeline
vaid veidi maad lõunasse. Meanderi nime kandev jõgi ise algas kusagilt kaugelt Asia Minori sisemaalt mitme harujõe ühinemisel, voolas seejärel läbi Phrygia ja siis läbi Kaaria maakonna ning suubus Miletose linna juures kohalikku lahte, mis on Egeuse osa. See kõik sai mulle muidugi selgeks hiljem. Aga Meandrist algas mu huvi jõgede vastu.
MEANDERI JÕE RETK See toimus ilmselt südasuvel, nagu kunagine sõit Pontose äärde, sest mäletan aina ilusaid ilmu. Onu oli üürinud meile varustusekandjaks kaks emaeeslit. Algul paistsid need loomad väga taltsad ja sõbralikud; nad olid äravahetamiseni sarnased, veekarva; mulle meeldisid nende vahvad pikad kõrvad ja nukrad silmad. Muidugi tuli meil endil jala käia. Kaasa võtsime rohkesti toidukraami, kõige muu hulgas vinnutatud liha ja kuivatatud puuvilju. Muidugi vajasime ööbimisriideid, mida me truud abilised samuti tassima pidid. Ma ei suuda meenutada teekonna algust, aga kindel on see, et hakkasime kohe liikuma üles-, mitte allavoolu. Midagi erilist retke esimesest päevast mulle samuti ei meenu, sest aeg on halastamatu kustutaja. See-eest mäletan esimest õhtut lahtise taeva all. Me magasime mingi laia puu varjus, ja küljealuseks olid lahtirullitud vaibad. Maapind oli päevasest soojusest tükk aega soe, aga samas kalg. Onu uinus kohe, mina vähkresin hulk aega, leidmata õiget asendit. Ja hakkasin siis kuulma öö hääli. Mäletan, et ma lebasin mõnel teiselgi ööl kaua aega avasilmi ega saanud und, sest päeval läbielatu pressis end uuesti kordama. Ja kõrgel üle meie ja kogu ilmamaa lasus tähine tekk, mis tekitas minu jaoks ootamatuid mõtteid. Just enne magamajäämist oli onu mulle kätte juhatanud Suure Karu tähtkuju, mida on mõnel 19
Rein Põder
pool kutsutud ka Suureks Vankriks. Ja muidugi seletanud, et too lai hele vööt kannab Piimatee nime, mõnel pool tuntud ka Linnuteena. (Alles hiljem tulid nende teiste tähtkujude nimed. Järgmine neist oli vist Kassiopeia, mis jäi hästi meelde, sest meenutas kangesti üht kreeka tähestiku tähte. Ja seal oli edasi terve mütoloogia, Andromeda ja Perseus ja teisedki meeldejäävad kujud. Millalgi, mõnel uuel ööl sain tuttavaks ka meie taeva eredama esindaja, teemantjalt sirava Siiriusega. Neist aegadest peale olen maiste asjade kõrval tähtsaks pidanud ikka ka taevaseid.) Ütlen, et neid ja teisi keerulisi ja lahendamatuid mõtteid maailma ulatusest elasin esimest korda läbi just tookordsetel Meanderi jõe retke öödel. Mulle näib, et just noorukieas on esimene tõsine taevavaatlus saadetud eriti teravast tunnetusest ja samas ka mingist sügavast hirmu- või koguni õudustundest. Hilisem aeg toob kaasa mõnesugust leevendust, võiks isegi öelda, et mõnesuguse mõttetuimuse. Olgu, see on kõigest põgus kõrvalepõige. Aga see lisab midagi mu noorukiea kirjeldusse. Mul on praegu nii raske sellesse aega tagasi jõuda. Kui järgmisel hommikul ärkasin, nägin jõge justkui esimest korda, sest varem olime liikunud lausa jõekallast mööda, teisisõnu, me olime jõele olnud liigagi lähedal, aga virgudes olime ülal mäel. Igatahes avanes sealt kõige suursugusem vaade jõele ja jõeorule, see jäi mulle eluks ajaks meelde. Esmajoones muidugi Meanderi iseloomulik jõekuju – jõgi väänles all orus nagu üks kummaline roomaja, nagu üks suur sinine madu. Muidugi osutas sellele nähtusele kõigepealt onu. Aga ei tema ega keegi teine pole mulle hiljemgi suutnud ära seletada, mis jõud või põhjus selle taga peitub, et jõevool nõnda käitub ja rahulikult sirgjooneline ei suuda olla. Ehkki ma tegelesin hiljem palju jõgedega ja nende iseloomuga, ei ole ma päris seesugust looklevust kusagil mujal kohanud. Jah, ma panin hiljem tähele, et 20
Maailm on imeline
vool justkui põrkab vastu üht kallast, siis jälle vastu teist kallast ja nõnda uhub jõgi vaheldumisi mõlemaid kaldaid ning jätab vahepeal selle uhutud materjali jõepõhja maha. Nii luuakse pilt, kus sügavamad kohad jões vahelduvad leetseljakutega, kõrgemad jõeperved madalamatega. Ning see uuristav ja setitav tegevus näib laiendavat kogu jõeorgu. Sest et seal, jõest eemal kohtasime umbseid soote, mis viitas sellele, et jõgi oli tegelikult oma mõnegi looke läbi lõiganud ja kui tõeline roomaja need maha jätnud. Need olid säärased surnud jõeosad, kus õitsesid ja kasvasid kõiksugu taimed ja kus võis isegi kalu olla, sest need võisid sinna kergesti sattuda üleujutuse aegu. See oli muidugi onu jutt, mitte minu leidus. Üks niisugune järveke oli eriti meeldejääv. Seal tegime põgusa peatuse. Onu tahtis muidugi võimalikult kaugele ülesvoolu jõuda, aga mina vist väsisin nädala lõpuks sellest retkest ära ja me pidime tagasi koju pöörduma. Pealegi muutusid ka koormakandjad päev-päevalt üha tõrksamaks. Ma tean, onu oleks tahtnud jõuda koguni jõe algusesse, aga see oli veel väga kaugel. See olevat lausa tähelepanuväärne koht. Koha nimi olevat Dinar, jõgi saavatki sealt ühe oma alguse, meelitas ta mind. See oli nii tema moodi, jõuda millegi alguse ehk teisisõnu põhjuseni. Hiljem olen selle koha kaardilt järele vaadanud ja teada saanud, et just seal toimus müütiline muusikaline võistlus Marsyase ja Apolloni vahel, mis lõppes väga kehvasti. Sest võistluse võitis muidugi Apollon, kes seepeale oma vastaselt naha maha nülgis. Kordan siinkohal, et minu lapsepõlv ja osaliselt ka noorukiiga oli lausa läbi kootud suurepärastest kreeka müütidest. Mingi aja jooksul pidasin neid kõiki, ilma erandita, tegelikkuses juhtunuteks. Mäletan, et ma jälestasin kaua aega Apollonit selle julma teo eest. Mõnest müüdist kui tõeliselt asetleidnust olen hiljem loobunud. Ühed neist seostuvad Heraklesega. Teda ma ei pea ajalooliseks isikuks, aga Aeneast ja Aiolost ometigi. 21
Rein Põder
Kaks asja on mulle sellest retkest veel meelde jäänud – kaasavõetud karaskleibade magus maitse ja allikavee kõrvetav külmus kurgus, kui päeval sobivas kohas peatuse tegime. Hiljem hakkas Meanderi jõepilt lausa korduma. Nii looduses kui ka mujal. Näiteks hakkasin sedasama mustrit kohtama... keraamilistel nõudel, krateeride serval, hiljem ka kreeka templite friisidel. Ja kuulsin koguni seletust, et see olla labürindi märk. Aastaid hiljem seisin taas kõrgel selle jõe kohal. See juhtus Priene linna lähikonnas. Ning taas imetlesin jõe imelist looklevust. Umbes sel ajal nägin ära ka jõe suudmeala Miletose sadamalinnas. Need olid tõesti vägevad leetseljakud, mis kõik olid sündinud jõe poolt kaasa kantud pinnasest. Meanderi vool oli enne merre jõudmist juba täiesti jõuetu, peaaegu märkamatu. Jõgi suubus merre lausa vastutahtsi või tuleks koguni öelda, et Egeuse meri ei tahtnud üldse selle jõe vett endasse saada. Iga tahes ähvardas selline settehulk tõsiselt sadamat. Just neil aegadel hakkasin arutlema jõgede ja mere vahekorra üle, millele olen oma „Geographicas” pühendanud mõnegi lõigu. Jah, ma olen sellest peale mõtisklenud jõgede üle väga palju. Ja aru saanud, et jõgi ja tema org on omavahel kindlas seoses. Teisisõnu on iga jõgi väärt oma orgu. See käib eriti suurima jõe kohta, mida olen oma elus kohanud, nimelt Niiluse kohta. See jõesetete asi sai mulle eriti selgeks Niiluse deltas, kus settimine on saavutanud kolossaalsed mõõtmed. Aga sellestki juba omal ajal. Peaksin vist lisama, et Meanderi keskjooksule sattusin kolmandatki korda, kui külastasin Hierapolise linna kuulsaid terviseallikaid. Ma olin sel korral patsient ja sain muidugi abi mind vaevanud liigesehädadele. Seal, soolases ja soojas vannis lebades meenus mulle korraga kui läbi mäluudu, et olime just selle linna lähistel onuga oma retke lõpetanud.
22
Maailm on imeline
JÄRGNEVAD RETKED Ma avastasin varsti, et Nysa ümbruses asub mitmeid suurepärase minevikuga väikelinnu ja ka maalilisi looduslikke kohti. Neid retki hakkasin tegema juba üksi, ja ma õppisin ühtlasi nautima üksiretkleja võimalusi ning eeliseid. Peamine neist – ma olin oma valikutes täiesti vaba. Esimesel korral jõudsin väikesesse Phygela linna, mis jäi Nysast kagusse ja Meanderist lõuna poole. Seal hämmastas mind Artemise (Diana) tempel. See oli justkui sissejuhatus palju kuulsamale templile, millega tutvumine seisis mul õige varsti ees. Phygelast suundusin sügavamale sisemaale, otse itta. Seal jäi mu tee äärde Mylasa linnake, selle külje all, Sodra mäe jalamil oli valge marmori kaevandus. Mylasast kirde suunas avastasin Alabanda linnakese, kus agoraa keskel seisis üks Anaxenori skulptuur, sealsamas templis võis näha tema maali kitarrimängijast. Meanderi orus tutvusin Magnesia linnakesega. Samal korral külastasin ka Trallest, mis asub Meanderisse suubuva Lethacuse jõekese ääres. Ehkki linnake asus Nysale niivõrd ligidal, jõudsin ma sinna justkui ringiga. Edaspidi harjusin sellega lausa ära, et ka oma kirjatöödes jõudsin mõningate järeldusteni pärast ekslusi ja kõrvalteedel tammumist. Veidi pikem retk üsna varsti pärast neid retki viis mind pisut kaugemale, Pergamoni. Selles linnas oli taas tunda veelgi väärikamat minevikku, peamiselt tänu Eumenes I-le, kes oli olnud kuulsa Pergamoni raamatukogu asutaja. Pergamoni ajaloost olen kokkuvõtte teinud oma „Geographicas”, selle XIII raamatu 4. osa 2. alajaotuses, nii et ei hakka ennast kordama, kuigi kordamisi tuleb mul edaspidi nagunii ette. Ja millalgi jõudsin ma muidugi Ephesosesse. Lisan juurde, et kuna see juhtus mu tundlikus noorukieas, siis olid mu esmamuljed väga mõjusad, ehkki ma ei mäleta kaugeltki kõike. Pean siinkohal ütlema, et tol esimesel korral polnud ma sellest 23
Rein Põder
maailmaimest peaaegu midagi lugenud. Nõnda oli tähendus vaid sellel, mida nägin.
ARTEMISE TEMPEL JA MUUD MAAILMAIMED Ma ei mäleta, kuidas ma sel esimesel korral Ephesosesse jõudsin. Mulle tundub, et mitte meritsi, vaid ikka vist maa poolt küljest. Aga seda mäletan küll, et mul oli täpselt päev aega linna ja templi külastuseks. Pärast lühikest linnaskäiku läksin templit otsima. Vastu ootusi ei asunud see linnast väljas mõnel künkal või kaljunukil, kust ehitis paistnuks kaugele ja pääsenuks rohkem mõjule, vaid madalas kohas, tegelikult kahe jõe vahemikus. Sellel oli oma põhjus, millest oleks küll sobiv rääkida maavärinate teema puhul, aga teen seda siinkohal. Nimelt olid templi ehitajadki kindlad tulevastes maavärinates ja püüdsid jõesetteid nii-öelda ära kasutada. Nad valisid just selle madalama koha. Minu ajaks oli selle kauni hoone ehitusajast möödas mitusada aastat, niisiis võisin jälgida, et need kaks jõge olid jõudnud kuhjata juba paraja kihi setteid templi aluse ümber. Ja seda alust oligi esialgsega võrreldes tervelt kümme astet tõstetud. Mina ju nägin juba esimesel korral taastatud, mitte esialgset templit. Seejuures olid ehitajad algse vundamendisüvendi puusöe ja loomakarvade seguga täitnud. Kuid see ei aidanud neid ikkagi. Tolle esimese templi hävitas just maavärin. Ja teise muidugi neetud Herostratos, kelle nime ei tohtinud keegi karistuse ähvardusel nimetada. Seda seadust kutsuti damnatio memoriaeks. Kuid see seadus ei pidanud ajas vastu. Kas pole imelik – templi mahapõletaja nime teatakse, aga selle looja nimi oli minu ajaks unustatud. Õnneks ka mahapõletaja üle kohtumõistjate ning 24
Maailm on imeline
tema hukkajate nimed. Hea seegi, et mäletati templis olnud maalide autorit. Selleks oli Apelles. Kõige selgemini mäletan sellest esimesest korrast hetke templi kiviastmeil ja valgus paistis templi kolonnaadile. See sammaste rida oli fassaadi pool kahekordne, külgedel koguni kolmekordne. Neid sambaid näis olevat lugematu hulk, hiljem sain teada, et see arv oli siiski vaid sada kaheksateist. Sellist silmi pimestavat valevust ei kohanud ma elus enam ühegi ehitise juures. See mõjus lausa taevaliku imena. Kõikjal mujal ja hiljem, näiteks Korintoses ja ka Roomas, olid templisambad heledast või kollakast liivakivist ning ei jätnud pooltki sellist puhast, pidulikku muljet. Alles hiljem saan teada, et marmor pärines minu poolt juba varem nähtud Mylasa marmorimurrust. Lisaks oli ehitatud templile marmorplaatidest katus, esimesel templil seda polnud. Nii et midagi olid siiski ka taastajad muutnud. Unustamatu mulje jättis mulle muidugi templis asuv Artemise kuju. Ehkki kuju polnud vandlist või marmorist, vaid puidust, oli see kunstipäraselt üle värvitud ja kuju sõrmed ning muud tähtsad kehaosad olid samuti kuldse läikega. Seda kõike meenutasin taas aastaid hiljem Olympias Zeusi kuju ees seistes. Ma imetlesin väljudes templi ionia sambaid ja mõtisklesin, miks polnud kasutatud korintose omi, mis on minu meelest kaunimad. Kuni ma taipasin, et ionia omad tõid paremini esile templi elegantsi, sest olid sihvakamad kui muud sambad ja aitasid just madalal kohal asuvat templit näiliselt kõrgemaks muuta. Ja veel üht tunnet mäletan selgesti. See saatis mind hiljem mitut puhku ja paljudes kohtades. Sealsamas Artemise templi keskmisel astmel seistes kogesin esimest korda, et vanade aegade jumalad on kaotamas oma tähtsust, on tagasipöördumatult lahkumas ja maad andmas millelegi uuele, mida ma ajaloo udust 25
Rein Põder
veel ei suutnud eristada. Kuid see oli igal juhul juba silmapiiril. Ja see käis korraga nii Hellase kui ka Rooma kohta. Kindlasti teadsin teisel korral Ephesoses viibides templi taastamise lugu. Võimalik, et küll mitte kõiki üksikasju – et kuulus väejuht Aleksander Suur pakkus selleks oma abi, aga et Ephesose uhked linnaelanikud keeldusid sellest, sest ei tahtnud tema nime taastatud templi seinale jäädvustada. Nad tahtsid selle tööga ise hakkama saada ja paljud ohverdasid selleks oma vara, naised oma ehteid, müügiks läksid ka esimese templi sambad. Jah, ma külastasin Ephesost ja Artemise templit aastaid hiljem teistki korda, kui olin pikalt Roomas elanud ja raamatukogudes mõndagi selle maailmaime, selle templi kohta, mille puhul roomlased kasutasid muidugi meelsamini nime Diana, mõndagi lugenud ja oskasin neid asju ka tähele panna. Pean märkima, et kahe külastuse muljed olid vägagi erinevad. Asi oli selles, et Artemise templis ja templi lähikonnas oli vahepeal toimunud hulk muutusi. Neist ebameeldivaim oli see, et templist oli saanud kurjategijate ja plehkupannud orjade elamiskoht. See ei saanud jätta oma mõju avaldamata. Kui ma teadnuks, jätnuks ma tolle teise külastuse koguni ära, et esmamuljet mitte rikkuda. Mu ehtsad muljed jäid esimese külastuse aega. Just Roomas olin näinud kõikvõimalikke marmorehitisi, millega keiser Augustuse ajal linna kaunistati. See kõik justkui segas. Siit mu kindel soovitus – ärge kunagi külastage haruldasi kohti kaks korda elus! Mis puutub teistesse maailmaimedesse, siis võin ma tõesti uhkustada, et olen oma silmaga näinud neist enamikku. Seda võivad enda kohta väita ilmselt vähesed, kui üldse keegi teine peale minu. Kas seegi pole järjekordne kinnitus, et olen elanud erakordsel ja samas ka murrangulisel ajal ning rohkesti reisinud. 26