Maailma kauneim paik

Sisukord Maailma kauneim paik Auckland – värav paradiisi?

Esimene maoori Rotorua – põrguvürsti supikatel Wairakei – käsikäes auruga Mount Taranaki tipus Lõunasaarel õunu korjamas Lääneranniku lugu Neetult uhke matk. Ühe seikluse finaal Maailma kauneimat paika otsides Ladus maandumine Christchurchis Ka Ben Hur alustas väikesest Enne vankrisõitu läbi paradiisi Franz Josef ja Belfasti koletised Aegluse kogemus Kolmetuhandeliste keskel Mägismaa – elu Braemari suurfarmis Teel Ohau järve äärde 520 ühe hoobiga Kuld ja teised aarded Fiordland – taltsutamatu Metsik Lääs

7 12 18 26 34 41 52 56 65 69 71 78 88 95 101 111 121 132 139 148 156

Benji-hüppaja ja draama Vaiksel ookeanil Andkem hingele vabadust…

Ring sulgub Džungel, liustikud ja vulkaanid Info Põgusalt Uus-Meremaast Suurepärased matkad maakera kuklapoolel Jalgrattamatkad Hobumatkad Rahvuspargid Reisiinfo ja reiside planeerimine Lühidalt ajaloost Maoorid – „päikesetõusu viikingid”

162 169 178 188 194 194 195 206 206 208 212 212 215

Maailma kauneim paik Uus-Meremaad oli mulle kirjeldatud kui iga kirgliku matkaja unistuste maad. Mitte kusagil mujal ei leidvat ratturid ideaalsemat paika. Uus-Meremaa laevateed ja matkarajad kuuluvat vaimustatud rännu­meeste meelest maailma kauneimate hulka. Veekogusid, järvi ja jõgesid on nii palju, et ka ainult kõige olulisematega tutvumiseks kulub nädalaid. Laguunid, lahed ja kõikjal laiuv meri teevad UusMeremaast purjetajate muinasjutumaa, rääkimata metsikutest ranni­ kutest lõunas ja veetlevatest mererandadest põhjas, mis tõmbavad ligi kõiki ajurisu otsijaid. Oma paradiisi leiavad siit ka need, kes elus ratsameestena õnne otsivad. „Daamid ja härrad,” jõuab valjuhäälditest minuni kergelt nasaalse häälega stjuardessi puhtaim Oxfordi inglise keel. „Poole tunni pärast maandume Aucklandis.”

Mispärast just Uus-Meremaa? Siit ei jää kaugele ka Fidži ega teised Lõunamere saared oma palmide ja eksootilise hingusega. Olime ka neid kui alternatiivseid reisisihte kaalunud. Aega on meil ju küllalt.

Piisavalt, et reisida sinna, kuhu süda kutsub, ka Lõunamerele. Aega on meie käsutuses tegelikult rohkem kui raha. Pärast seda kui olime endisest elust loobunud, tabas see kõnekäänd meie puhul kümnesse.

Olime väikekodanliku eluviisiga määramatuks ajaks hüvasti jätnud ja õppinud edukalt iga penni või senti enne selle väljaandmist peos veeretama. „Kas sa mäletad veel, kuidas me tookord arvasime, et teeme kolme aastaga maakerale tiiru peale?!” Pöördun minu kõrval istuva Juliana poole. Ta nägu on sügavpruuniks päevitunud, pisut parkunud, juuksed pleekinud, heledamad kui iial varem. Ei mingit soengut. „Päike,” mõtlen. Meil on selja taga üle 10 000 km rattasõitu. Pärast matka 7

risti läbi Austraalia olime alles kümne päeva eest Melbourne’i saabunud ja juba istume Uus-Meremaale suunduvas lennukis. Tedretähed Juliana ninal näivad naeratavat. „Austraalia kõnnumaa päike,” mõtlen, „sellest ka väikesed kortsukesed silmade ümber.”

Juliana ringutab. „Kui sinu tahtmist mööda läheb, siis ei jõua me isegi kümne aastaga maakerale ringi peale teha.” Etteheidet tema sõnades ei ole.

Olime oma ametid juba aastate eest sinnapaika jätnud. Olime tühjendanud oma pungil hoiupõrsad, andnud majakraami hoiule ja lohutanud perekonda, kes ei suutnud leppida sellega, et tahtsime kindlus- ja turvatunde, otsast lõpuni muretu elukorralduse koos tulevikus garanteeritud pensioniga vahetada igapäevase teadmatuse vastu. „Kuidas te küll võite, mõelge ometi, kui palju te hiljem pensionist kaotate!”

Sellest on möödunud mitu aastat. Üle 100 000 km oleme olnud teel, palju kauem, kui kunagi kavatsetud. Kord autoga, siis jalgsi ja nüüd jalgratastega. Selle aja jooksul polnud me päevagi pensionile või vanaduspuhkusele mõelnud. „Uus-Meremaa rõõmustab mind meeletult,” pöörab Juliana end tervenisti minu poole. „Tema käed on kortsulisemaks muutunud,” mõtlen, „ja lõhesid peopesades tal ka varem polnud.” Seda on teinud need rattasadulas veedetud 10 000 km… Õhtune toimetamine tolmusel kõrbepinnasel, päev läbi kõrvetav päike, mis nahka pargib.

Lisaks sisemaakuumus – varjus 30–40 kraadi –, mis imeb su liikmetest viimsegi niiskuseraasu. „Ootan väga Põhjasaare rohelust ning mägesid ja liustikke UusMeremaa lõunaosas. Lõpuks ometi jahedus…” Juliana vakatab korraks. „Ja mul on hea meel, et see metsik janu on lõpuks ometi möödas.”

Ta naeratab. Rattaretke hullematel hetkedel Austraalia kõnnumaal olime kummutanud endasse 30 liitrit vett päevas. „Ma ei tahaks su illusioone purustada, aga Lõuna-Alpide rattaga ületamine pole ka tõenäoliselt alati mitte meelakkumine.”

8

Juliana müksab mind vastu külge. Ta nõjatub tagasi toolile, suleb silmad ja paneb nimetissõrme huultele. „Las ma kümme minutit unistan – sellest, et poole tunni pärast ootab meid lennujaamas takso ja viib peenesse hotelli, et seal ootavad meid puhaste linadega voodi ja kuum dušš…”

Ta suunurgad tukslevad pisut reeturlikult. Aga võib-olla mõtleb ta tõesti seda, mida ütleb. Ma ei saa temast mõnikord aru.

Muidugi pole lennujaamas taksot vastas ega peent hotelli ootamas. Selle asemel laome oma matkavarustuse rändudel karastunud ratastele, istume sadulasse ning hakkame läbi Aucklandi tundmatu eesmärgi poole sõitma.

Uus-Meremaa kohta me eriti palju ei tea. Kuid meil on olemas sobiv reisijuht, piisavalt väike, et tagataskusse mahtuda. Õnneks on meil ka mõnede kontaktisikute aadressid. Niipalju kui teistelt matkajatelt kuulnud oleme, olevat tegu ühe külalislahkeima paigaga kogu maailmas. Olen põnevil. „Maailma kauneim ja kaugeim kant”, oli kaunisõnaline reklaam lubanud.

Maailma kaugeim kant?! Esimese eurooplasest kolonisti seisu­ kohast vaadatuna oli see tõepoolest nõnda. Vaevalt asub mõni asustatud paik maakeral Kesk-Euroopast kaugemal kui meie antipoodide maa, mille looja on asetanud Vaikse ookeani lõunaossa, poolele teele ekvaatori ja lõunanaba vahel. Kui põhjapoolne naaber Austraalia mängust välja jätta, siis oleks järgmine suurem inimasustusega maa Lõuna-Ameerika 10 000 km eemal.

Kui Uus-Meremaale lennukiga ringi peale teha, siis tundub, et mõlemad kuupäevaraja lähedal asuvad saared tõusevad merest nagu sein. Reaktiivlennukilt vaadates on pilt muljetavaldav. Esimestele polüneeslastest saabujatele, kes jõudsid oma kahekerelistel alustel siia pärast pikka ja ohtlikku sõitu üle Vaikse ookeani, jättis maa sedavõrd sügava mulje, et see kajastub nende keeles tänase päevani.

Kui tormist piitsutatud valged pilved sisemaa mägesid puutusid, siis võisid polüneeslased arvata küll, et tegu on vaimudemaailma 9

kaamete sõrmedega. Seetõttu andsid maoorid saartele nime Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Kui mujal oli rahvasteränne maailma allutamiseks juba ammu alanud, ja Austraalia oli juba 50 000 aastat aborigeenide kodumaa olnud, siis Uus-Meremaa oli kuni polüneeslaste saabumiseni inimtühi.

Tookord pidi see tunduma nagu tükike paradiisi. Roheline viljakas maa ning kalarikas meri jagasid lausa pillavalt oma ande. Toitu oli külluses. Olid lumega kaetud mäed ja selged järved. Ajal, mil lagunenud Gondwana ürgkontinendi mõned maalahmakad triivisid klimaatiliselt ekstreemsetesse piirkondadesse, tekkis siia hästi ligipääsetav, vulkaanide tippudest kuni kõrgel asetsevate ürgmetsadeni, tänase päevani külastajasõbralik maalapike, mida nii mõnigi kogenud rändaja nimetas juba mõnesaja aasta eest meie maakera ilu kontsentraadiks.

Subtroopilist põhjapoolset osa paitavad Vaikse ookeani Lõunamere leebed tuuled, lõunapoolne osa on jahedama kliimaga, koguni karm. Talvel võib isegi lund sadada. Kes soovib, see võib ühe päeva jooksul vahetada suusad lainelaua vastu ja seejärel ehtsa džunglielamuse saamiseks sättida end jalgsimatkale läbi tihedate, peaaegu hirmutavalt roheliste ja samblalõhnaliste, hiigelsuuri sõnajalgu kasvatavate vihmametsade.

See maakera vastaspoolel asuv maa on kalliskivi, kus käiakse, pea alaspidi, ja kus vaid 4,2 miljonit inimest jagavad omavahel pinda, mis suuruselt võrdub kolme neljandikuga Saksamaa Liitvabariigist.

See on muidugi tühi jutt, et maailm on Uus-Meremaal pea peale pööratud. Aga selge on see, et maailmaprobleemid tunduvad siin hoopis tühisemad. Kuid rahulik, idülliline okasroosikese-oleskelu on ka siin mööda saanud: põlisasukad nõuavad häälekalt ja visalt oma õigusi ning ookeani teistest lõunapiirkondadest pärit polüneeslased on pärast tuhandet aastat jälle Uus-Meremaa oma sihtpunktiks valinud – sedapuhku atraktiivseid töökohti ja arvatavalt paremat elu otsides.

10

Kui kapten Cooki päralejõudmiseks oktoobris 1769 oli kulunud üle aasta, siis täna jõuab Maini-äärsest Frankfurdist, Londonist või Amsterdamist kohale ühe päevaga. Nii jõuavad ka muu maailma probleemid sellele looduse eldoraadole lähemale.

Väheste valgete uusasukate huvikeskmes on alati olnud peamiselt Euroopa, eelkõige Inglismaa. Tänapäevalgi võib igal sammul kohata vana inglise elustiili jäljendamist, ka arhitektuuris ja uue keskkonna kujundamisel, mida püütakse vanaga nii hästi kui võimalik sobitada. Kuid see, mis algas lähedase ja hästi tuntu sissetoomisega, on enam kui 200 aasta vältel omandanud sümpaatsel moel iseseisvad uusmere­maalikud iseloomujooned. Olen põnevil.

Turvavööd klõbisevad. Stjuardessi valvas pilk libiseb üle reisijate.

Pilve­räbalad pühivad väljas üle akende. Lennukiaknast paistev kergesse lainesäbrusse tardunud mere lõputu hallikassinine vahetub leebelt kaarduvate, kõrgema taimkatteta küngastega. Tunnen ära loendamatute heledate täpikestega kaetud karjamaad. „Vaata, lambad…” Neid on siin 68 miljonit – seda on lihtsa arvutuse kohaselt enam kui kakskümmend ühe elaniku kohta. Kuid kohe jälle puhkab silm merevaatel. Hetk tagasi oli lääne pool Tasmani meri, nüüd laiub all Vaikne ookean. Siinses elus on meri määrav: isegi naabermaa Austraalia külastamine kujuneb ülemereretkeks.

Turbiinide mürin muutub närviliseks kõminaks, siis vibreerimiseks, kui rattad lennurada puudutavad. Valjuhääldid ragisevad ja mulle tundub, et stjuardessi hääl naeratab: „Haere mai – tere tulemast Uus-Meremaale!”

Auckland – värav paradiisi?

Uus-Meremaal liiklemiseks on loomulikult olemas mugavamaid mooduseid. Niisiis, miks jalgratas?

Aastate eest olin näinud üht telesaadet mõlema saare kohta ja sestsaadik polnud see mõte mind enam lahti lasknud. See oli minusse sööbinud, mingil hetkel minu üle võimust võtnud. Täpsemalt öeldes oli see rattaidee olnud meie äsjase Austraalia-seikluse vaimne ristiisa.

Jalgrattad olid juba soetatud ja Austraalia-matkast sai suurepärane ettevalmistav treening. Uus-Meremaal seiklemiseks on vorm ülihea.

Riiki sisenemiseks vajalikud formaalsused Aucklandi lennu­väljal on bürokraatiast kaugel. „Meeldivat päeva!” ütleb tolliametnik, meie jalgratastele pilku heites ta naeratab ja lööb sissesõidutemplid passidesse sisse.

Ma ei ole linnade inimene. Sellepärast ka see õõnes tunne kõhupiirkonnas. Hotellile eelistan magamist särava tähistaeva all. „Takso ei ootagi meid…” ütlen muheldes Julianale, kes seisab turismiinfopunkti juures. Õhk on mahe, kustuva suvepäeva võlu on laotunud üle UusMeremaa suurima metropoli. Miljonilinna kohal on roosade pilvekeste vahele lükitud saabuva öö – või saabuva äikese? – hallid loorid.

Juliana astub minu juurde. „Hoia palun korraks mu ratast.” Ta kummardub juhtraua küljes rippuva vana linase armeetasku kohale, mille sügavale kiududesse tunginud Austraalia tolm on punakaspruuniks värvinud. Ta lehvitab meie aadressiraamatukest. „Ma helistan proua Simonile.” „Hästi.”

Peale tema ei tundnud me Aucklandis ühtki inimest. Tegelikult ei tundnud me ka proua Simonit. „Kui Aucklandi jõuate, võite minu 12

emaga ühendust võtta, külalistest tunneb ta alati rõõmu,” oli öelnud Michael, sõbralik jalgrattur, keda kohtasime Tasmaanias ja kellega olime ühe päeva koos sõitnud.

Vaevalt viis minutit hiljem tuleb Juliana rõõmust särades tagasi. „Säti ennast valmis, me sõidame veel täna proua Simoni juurde. Ta ootab meid juba mitmendat päeva.”

Auckland on hoopis teine Uus-Meremaa, nagu öeldakse, ja seda väidavad eelkõige „need Lõunasaarelt”, kes silmitsevad igas suunas laienevat linna umbusklikult ja kardavad selles näha rahu, vaikuse ja põliste väärtuste hävitamise pretsedenti.

Tõepoolest, 1970.–80. aastatest alates pole siin enam kõik nii nagu varem. Postkoloniaalne idüllilisus on kadunud, viktoriaanlikud majakesed on taandunud kõrghoonete klaasfassaadide ees, uued kaubanduskeskused on alla neelanud varem linnaäärsetele aladele igiomased lammaste karjamaad. Poole sajandi jooksul on Aucklandi elanike arv kasvanud 800 000-lt enam kui 1,5 miljonini.

Hinge­mattev areng. Mida küll võivad tunda vanad olijad, kes 1950. aastatel elasid linnas, kus elanikke oli ainult 500 000?

Tänavatel on kentsakad vanad Inglise automobiilid teinud ruumi Jaapani väikeautodele, inimeste näodki on teistsugused. Äärealadelt on sisse imbunud üha enam maoorisid, Uus-Meremaa põliselanikke.

Ka Lõunamere saartelt Fidžilt, Samoalt, Cooki saartelt ja Tongalt saabunud valisid Aucklandi töö ja parema elukvaliteedi otsingul kiiresti oma esimeseks sihtpunktiks. See peegeldub rahvuste kaleidoskoopilises mitmekesisuses selles suures linnas, mis on uhke oma 328 m kõrgusele Skytowerile – kõrgeimale vabalt seisvale ehitisele lõunapoolkeral.

Loojuv päike peegeldub lennujaamahoone akendel. Tume puna katab aknaid nagu eesriie, hajub ja taandub mustjashallide kuhjuvate vihmapilvede ees. Äike on tulemas. Läänes sähvatavad juba esimesed välgud.

13

Kui me rattad lennuväljalt põhja poole suunduvale tänavale veerevad, on juba peaaegu pime… „Proua Simoni juurde jõudmiseks läheb meil minu hinnangul tund või kaks.”

Sõita rattaga pimedal ajal tundmatus, võõra mentaliteedi ja tavadega suurlinnas pole lihtne ülesanne. Ka mitte minu jaoks. Parem sõita juba ihuüksinda läbi sügavaima rägastiku või kõrbe. Kui pilved meie kohal umbsesse sõlme tõmbuvad ja autod nagu agressiivsed kimalased meist mööda sumisevad, tõmbub mul seest õõnsaks. „Oleksime me juba Lõunasaare fjordide ääres, seal poleks vähemalt autosid,” torisen ma. Juliana ei kuule mind. Esimesed vihma­ piisad laksavad näkku, jõuavad läbi märgade särkide nahani. Peatume, tõmbame selga õhukesed vihmakeebid, higistame nende all nagu saunas ja sõidame edasi. Hea, et vihm vähemalt jahutab.

Suurlinna tuledesära pulseerib nüüd loikudes, väreleb, kiiskab, pritsib hõbehalli joana meie jalgadele, kui rattakummid peegelduse lõhuvad. „Miks peab proua Simon just nimelt kesklinnast põhja pool ­Takapunas elama?!” nurisen mina. Noh, nii kingib esimene õhtu meile vähemalt linnaekskursiooni. Lõpuks vihm lakkab. Sõidutee kõrval lompides kobrutav kerge aur lendleb peene uduna üle tänava.

Uus löök tabab meid Aucklandi Northlandi poolsaarega ühendava Harbour Bridge’i juures – „Jalgratturitele keelatud”. „Igavene jama, sild on jalgratastele suletud. Mis nüüd?” Toetame oma rattad ühele kõrgetest piitsakujulistest lambipostidest, mis vasakult ja paremalt sõidutee kohale kaarduvad, ja tõstame käe üles.

Olime kuulnud, et hääletamine ei tohiks Uus-Meremaal probleemiks olla. Kuid õhtul miljonilinnas, kahekesi ja lisaks veel raskes lastis jalgrattad?! Mööda lipsab Toyota, sees kaks noort inimest. Juht tervitab. Sellise karbi sisse ei mahu isegi kokkupandav ratas. „Kas selle lõigu läbimiseks on mõni teine tee?”

Sel ajal kui ma avan lennujaama turismiinfost saadud minilinnaplaani, mis minu tagataskus on juba suure osa oma süütusest kaotanud, süttivad meist paremal, otse meie kõrval punased stopptuled.

14

Maoorid olid Lõunamere kardetuimad sõdalased. Väljasirutatud keel on rünnakužest.

Kerge vilinaga, mis meenutab astmaatikut, kribivad piduriklotsid vanu pidurikettaid. Viis meetrit edasi õnnestub päevinäinud Datsuni pikap seisma saada. Umbes kolmekümnendates aastates suurt kasvu mees, pikad mustad juuksed kuklasse paksu sõlme keeratud, krutib klaasi lõpuni alla ja vaatab meid huviga. „Kuhu?” „Teisele poole Harbour Bridge’i, rattaga pole siin lubatud sõita!”

Mees itsitab. Lai nina tumedate silmade vahel, mille kohal kuhjuvad paksud kulmupuhmad, näib veelgi laiemaks muutuvat.

Siis rehmab ta väljasirutatud pöidlaga tahapoole kasti suunas. Ma tõlgendan seda: laduge kõik peale!

Hetk hiljem ronime tema juurde roostes kabiini kitsale kulunud istmele. „Saate hakkama?” „Kõik on hästi.” Lükkan ühe kruvikeeraja, mis kõvasti taguotsa torgib, kõrvale, teised tööriistad, millel istun, on küll kõvad, kuid ei näpista. „Mina olen Motu.” Ta sirutab käe enne Julianale, siis mulle.

Vasaku käega püüab ta häälekalt, esialgu edutult, esimest käiku sisse lülitada. Vana veoauto hopsab närviliste võpatustega edasi, kuni sokuhüpped muutuvad pehmemaks ja mu käsi armatuurlaual vabaneb pingest.

Motu osutab sillale. „1959, kui see neetud asi ehitati, oleks kohe pidanud ratta- ja jalgteed rajama. Aga need vennad ei ehitanud tookord isegi autode jaoks piisavalt laia silda. Need nippon-clip-on’id,”* osutab ta mõlemale hiljem lisatud sõidurajale põhiradadest paremal ja vasemal, „ehitasid juurde jaapanlased oma kümme aastat pärast Harbour Bridge’i valmimist.”

Astmaatiline rögin on muutunud kolisevaks torinaks. See on see, kui auto peab oma elupäevad ilma summutita mööda saatma.

* „Japside kõrvaklõpsud” – juurdeehitused silla laiendamiseks. (Toim.)

16

„Pole just parim aeg jalgratastega siin teel olemiseks.” Motu pöördub minu poole. „Kuhu te tahate minna, kui olete üle silla põhja poole saanud?” „Takapunasse,” ütlen. „Sinna on veel tükk maad. Ma võin teid kohale viia! Minu auto jaoks pole see mingi probleem.” Ta itsitab, just nagu oleks mu mõtteid aimanud.

Sel õhtul Auckland Bay Bridge’i harjal, kus sillakonstruktsioon jälle põhja poole tasapisi alaneb ja kindla maapinna poole suundub, saame esimest korda tunda lihtsakoelist Uus-Meremaa külalis­ lahkust. „Kui kauaks te Aucklandi jääte?”

Kehitan õlgu. „Tulge mulle külla, kui aega saate,” ütleb Motu, maoori, kelle lihaselistel õlavartel on teokarbi sarnased keerdunud mustriga tätoveeringud. Ta paneb meid Takapunas otse proua Simoni maja ees maha. Vana Datsun mõjub siin, värskelt valgeks värvitud puumajade vahel võõrkehana. Pärast lühikest äikesehoogu levitavad mulle tundmatud taimed hoolikalt rajatud lillepeenardest rasket joovastavat lõhna.

Proua Simon sobib selle pildi juurde. Logiseva veoauto lärmist ehmununa seisab ta uksel: valgepäine, habras, ligi seitsmekümnene naine. Ta on vilgas ja südamlik, kallistab meid nagu koju saabunud lapsi. „Öelge mulle Kathleen,” veenab ta meid, „Michael on mulle teist ja teie reisist nii palju rääkinud. Tulge sisse!”

Me järgneme talle maja taha valgesse katusealusesse, kus me oma ratastelt kotid maha võtame. Õite lõhn tungib läbi pragude ka siia.

Enne, kui majja läheme, heidan pilgu taevasse. Äikesepilved on Aucklandi kohalt peaaegu kadunud, tähed vilguvad tuhmilt. Tuult pole. Uus-Meremaal seisavad isegi aastaajad jaanuaris pea peal – oleme südasuves.

Esimene maoori „Mõnikord ma peaaegu et enam ei oska Aucklandis orienteeruda.”

Kathleen Simon juhib vana Morrist jõnksuliste liigutustega läbi Aucklandi (Juliana targutab, et mõlemal võiks olla sama sünniaasta). Ta ütles, et näitaks meile meeleldi Alberti parki, „kuninganna ­Victoria ausamba pärast”.

Kathleen tuli Inglismaalt siia 1950-ndate alguses noore naisena. „Sa tulid maakera teiselt poolelt ja olid Uus-Meremaal otsekohe nagu kodus.” Tookord oli Uus-Meremaa veel teatud määral sõltuv, eksootiline, postkoloniaalsest emamaast Suurbritanniast lõpmata kaugel asuv ääremaa. „Tänapäeval on Auckland „Polüneesia pealinn”,” oli Kathleen öelnud ja pisut nukralt naeratanud, nagu keegi, kes meenutab paremaid, möödunud aegu. „Igal juhul on meil maailma suurim ja tihedaim polüneeslaste asurkond.” Olin kuulnud, et Manukau eeslinnas on uue kodu leidnud üle 140 rahvusest pärit inimesed.

Nii ongi Auckland tõepoolest suurim polüneesia linn maailmas. „Peaaegu 180 000 Vaikse ookeani saartelt pärit elanikku,” teab Kathleen öelda. Kuid kõige meelsamini istub vana daam oma aias, serveerib ja joob teed, pajatab, kuidas aastaid tagasi sai talle osaks au koos teiste Uus-Meremaa naistega kauges Buckinghami palees kuningannat külastada. „Uusmeremaalased olid tookord üks reisihimuline seltskond,” meenutab ta, „majanduslikult läks meil hiilgavalt. Kuid siis astus Suurbritannia Euroopa Liitu…”

Ma teadsin, et kuni tolle ajani oli Uus-Meremaa olnud kauge emamaa jaoks lihaladu. „Ühe ööga oli meie liha, villa ja piimatoodete turg kadunud.” Uusi võimalusi otsis Uus-Meremaa Vaikse ookeani lõunapiirkonnas. Ja sellest muudatused alguse saidki.

18

Toimekad uusmeremaalased võtsid selles maailmaosas kasutusele uued turud ning peagi levis jutt, et Uus-Meremaa on tõotatud maa.

Tagajärjeks oli polüneeslaste väljaränne Uus-Meremaale, kusjuures Aucklandist sai uustulnukate meeliskoht. Sestsaadik süüakse siin muudki kui kala ja kartulikrõpse.

Kathleen Simon näitab meile linna ja viib oma sõpradele külla.

Nii tutvume Aucklandi inimeste elustiiliga, mille kohta muigega öeldakse, et elatakse nädalavahetusel ja terve nädal kulub sellest puhkamiseks. Vaid hetkeks satub meie võõrustaja segadusse, kui Juliana õhtusöögi ajal saksa söömisharjumusi silmas pidades küsib: „How do you eat Mais?” Küsimus oli täiesti süütult esitatud, Juliana oli ainult unustanud, et saksakeelne sõna Mais (inglise corn) kõlab nagu ingliskeelne mice (hiired). Niisiis kõlas küsimus uusmere­maalase kõrvus umbes nii: „Mismoodi te hiiri sööte?”

Kathleenilt tuli kiire vastus: „Ei praetult ega küpsetatult!” Uusmeremaalasi ei saa nii kergesti endast välja viia.

Auckland on ankruplatsiks riigi 150 000 registreeritud jahist vähemalt 65 000-le. See asjaolu on kindlustanud linnale hüüdnime ­Purjede linn. Öeldakse, et suvised nädalalõpud veedab üle poole linnaelanikest purjede all. Kui me järgmisel päeval üle Harbour Bridge’i bussiga kesklinna poole sõidame, jääb mul Aucklandi südalinna silueti taustal külg külje kõrval vee peal lebavaid loendamatuid 100 000-dollarilisi iludusi nähes hing tõepoolest kinni.

Vett on siin kõikjal. See määrab Aucklandi elanike elutunnetuse, mis ülejäänud uusmeremaalaste – ronzerite (Rest of New Zealanders) silmis pole muud kui üks paheline vegeteerimine. Lõbutsemine olevat nende elus esikohale seatud. Oleme sattunud lahingutandrile Auckland versus ülejäänud Uus-Meremaa (või vastupidi), millega aga kähku hüvasti jätame. Kuid üks on kindel: Auckland ja moneerid on kaks eri maailma. Kui aga peaksin valima kahe kaunima vahel, siis siin ja praegu otsustaksin spontaanselt ulmepurjekate kasuks. Kaasas grill ja jääkülm õlu nagu aucklandlasel, siseneksin saartest, abajatest 19

ja neemedest kaitstud Hauraki lahte. On ju öeldud: „Aucklandi kesklinnast pooletunnise sõidu kaugusele jääb 102 supelranda.”

Põhja poolt piirab linna Waitemata sadam, lõunast Manukau sadam. Purjetamine pole siin mitte mingil juhul rikaste eesõigus. „Ilmselt oli see nii juba 1000 aasta eest,” naljatleb Juliana, kui me pisut hiljem meremuuseumis esimeste maooridest sisserändajate paatide ees seisame. „Serveerin teile rahvusvahelise kokteili,” üllatab meid Kathleen Simon, kui me õhtul väsinud jalgadega, aga väga rahulolevatena tagasi Takapunasse jõuame. Istume Kathleeni aias viinamarjaväätide, ploomipuukeste, õunte, virsikute ja punaselt helendavate tomatite vahel, lind pea kohal sädistamas, ja teeme apelsinidest värskendavat mahla. „Minu sõber Serge on meid täna pidulikule õhtusöögile kutsunud. Serge on aednikuks sündinud, küllap satute tema aiast vaimustusse.”

Itaallane Serge elab juba ligikaudu 30 aastat Uus-Meremaa Põhja­ saarel. „Tagasi Euroopasse?” Serge’i pruunikspõlenud näos venitab irvitus suu kõrvuni. „Mitte mingil juhul!” Siis tutvustab ta meile kohalolijaid: Dan Kanadast Torontost, Alex Ukrainast, tolle naaber on albaanlane, ja siis veel Betty, kes on sündinud Inglismaal.

Ta on ligemale 60-aastane, peaaegu sama reisihimuline kui meie ja just Aucklandi naasnud, oma sõnul seljakotiga läbi Kagu-Aasia hääletades.

Serge on kergekaallane, maksimaalselt 50 kg, sale, sitke, tugevate käte ja nahkse, kortsulise näoga, millest on näha, et mees pole oma elu umbsetes bürooruumides mööda saatnud. „Juba aastaid on mul hea töö postikullerina,” ütleb Serge. Sellega näib ta rahul olevat, sest elab oma aiale. Aga mida siin aiaks nimetatakse? Oma minifarmis Aucklandi serval kasvatab ta mesilasi ja paabulinde, priske mustavalgekirju lehm hoolitseb hõrgult värske piima eest, ja „juurvilja pole ma kümme viimast aastat ostma pidanud”, räägib ta vaimustusega, kui lauda istume. „Ainult need faasanid siin teevad mulle muret.”

Serge balansseerib suure rostbiifitaldriku meie vahelt lauale.

20

„Tõstke ette.”

Päev hiljem sõidame koos temaga põhja poole. Pärast poole­ tunnist autosõitu ta peatub ja tirib oma furgoonautost kaks rabelevat kotti päevavalgele. „Need faasanid õgisid minu seemneid. Ma pidin nad lõksu püüdma, muidu poleks mu juurviljadest varsti peaaegu midagi järel.”

Varsti lendab üks faasan teise järel tiibu lagistades minema. Serge irvitab. „Arvan, et need linnud teavad väga täpselt, kus suunas minu aed asub…” Ja nii kordub linnupüüdmise ja -vabastamise kassihiire­mäng iga paari nädala tagant. „Ei raatsi kuidagi neid maha lasta.”

Sellisest külalislahkusest on raske loobuda. „Jääge veel mõneks päevaks. Võiksime korraldada veel väljasõidu üles Ninety Mile Beachi juurde,” teeb Kathleen Simon ettepaneku. Kuid minu matka­kihk ei anna enam asu. Tahaksin lõpuks teele asuda. Selleks me ju endale Aucklandi kesklinnas kaardid ja matkainfo hankisime. Õhtul istume kolmekesi veel õdusalt aias. Kathleen varustab meid nõuanne­tega ja annab sõprade aadresse, keda tuleb tingimata külastada.

Juliana kummardub koos minuga kaardi kohale. Nuputame välja marsruute, heidame mõned kõrvale. Magistraalteest hoiame surmkindlalt kõrvale. Sajad vaatamisväärsused, mille vastu kindlasti huvi tunneksime, langevad selletõttu välja. Kuid meid ei paelu kilomeetrite neelamine. Tahame tunda Uus-Meremaa südametukseid, kohata siinseid inimesi, koos nendega laagris lõkke ääres istuda, ja kusagil kindlasti ühele või teisele Uus-Meremaa vulkaanile tõusta. Otsustame, et esimese etapi sihiks saab Taupo järv.

Sellest kuulsast forellijärvest kagu pool, Tongariro rahvuspargis asuvad Uus-Meremaa kauneimad ja kõrgeimad, türkiissiniste kraatrijärvedega lumised vulkaanid. „Ülehomme asume teele.”

Homseks olime kokku leppinud kohtumise Motuga.

Uksekella helin nõuab tungivalt meie tähelepanu. „See peab küll teie sõber olema!” ütleb Kathleen Simon, kui maja eest kostvad metalsed köhatused meid võpatama panevad.

21

Tühja sellest puuduvast summutist. Motu logisev Datsun ei sõiduta meid sellel päeval mitte ainult Northlandi poolsaare avarasse ja kaunisse loodusesse, vaid ka Uus-Meremaa ajalukku. „Ma näitan teile täna, kust ma pärit olen.” Motu juhib oma monstrumi Northlandi idaküljele, vahelpeal sõidab lausa piki kallast, siis jälle tuleb pisut sisemaad, mööda lahtedest ja laguunidest, aga ikka põhja poole Whangareist edasi, Pahia ja Waitangi suunas, läbi metsade, kus võimsate puude habemetaolised samblikud ulatuvad peaaegu maani, rohelisi ümaraid künkaid pidi, mida lambad kollaste värvitupsudena katavad.

Kui küsime, miks ta meid nii kaugele põhja poole viib, vastab Motu naeratades: „Kui ma teid kahte esimesel õhtul Harbour Bridge’i juures nägin, ainult kahe jalgrattaga uhke autoelamu asemel, ja kui kuulsin, et Hiltoni asemel magate telgis, siis mõtlesin, et need kaks tahavad tõepoolest minu maad tundma õppida. Ja kui ma ütlen minu maad, siis pean eelkõige silmas oma rahva maad.

Sellepärast kutsusin teid Waitangisse.”

Muidugi ma teadsin, et Waitangis sõlmiti leping, mille kohaselt valged võtsid kaitse alla maooride kultuuri, nende elu ja selle, mis iseseisvast identiteedist inglaste domineerimise juures veel alles oli jäänud. „Kaitse?” Motu naerab. „Peaaegu 1000 aastat enne esimesi valgeid tulid siia minu esivanemad Hawaikist. Ma ei tea, kus see asub. Keegi ei tea. Antropoloogid väidavad, et minu rahvas on pärit Aasiast ja olevat enne Uus-Meremaale tulekut 2000 aastat Lõunamerel ristelnud.”

Vahepeal oleme jõudnud Bay of Islandsi äärde. See on kaugele maa sisse ulatuv laht 150 saarega, mis albatrossi silmis peaksid Vaikse ookeani sina taustal välja nägema nagu sädelevad rohelised nefriidist kalliskivid.

Pärimuse kohaselt astus Kupe siin esimese maoorina Uus-Meremaa pinnale. Tema oli see, kes andis maale nimeks Aotearoa – Pika Valge Pilve Maa. Kui aga maadeavastaja ja uurija kapten Cook 1769.

22

aastal Uus-Meremaa idarannikule astus, kuulutas ta avastajale omase enesestmõistetavusega maailma selle osa Inglise krooni omandiks.

Motu seisab Juliana ja minu vahel. Meie varbad mängivad liivaga, mida uhuvad väsinult sulisevad lainekeeled. „Lihtsalt niimoodi…” Motu teeb käega laia kaare ja üle alati lõbusa näo vilksatab korraks sünge vari. „Lihtsalt niimoodi tegi kapten Cook.” Ja ta laseb oma käel veel kord lennata läbi õhu, üle lahtede, saarte, üle mere, randade ja liiva. „Selle käeliigutusega sai minu esiisadest ja nende maast Briti impeeriumi osa.”

Veel tänagi räägivad arvukad maooride kohanimed piki Islandsi lahte maooride endisest, aga ka praegusest elust. Waikare, Kerikeri, Manawaora või Purerua. Cooki esimene külaskäik ja samuti kaks järgmist olid lühiajalised. Kuid suur seilaja vallandas laviinitaolise arengu, mis lõppes Waitangi lepinguga ja ühe rahvuse loobumisega iseendast. Maadeuurija Cookile järgnesid vaalapüüdjad ja laeva­ ehitajad. Väga kiiresti levis uudis, et Bay of Islandsis ei olnud mitte ainult kaitstud sadam, vaid et siin kasvavad hiiglaslikud sajanditevanused kauripuud olid ideaalne laevaehitusmaterjal.

Ikka rohkem pakehasid – nii nimetasid maoorid valgeid – tungis edasi sisemaale ja võttis endale kõik, mida hing ihaldas. Osaliselt kasutasid nad vahetuskaubana relvi, ja neid hakkasid maoorid varsti ka üksteise vastu kasutama. Pealegi saabusid koos valgetega ka haigused. „Selle tulemusena on minu kaasmaalastest, keda kapten Cooki saabudes 19. sajandil oli ligikaudu 120 000, järele jäänud ainult pool. Ilus koht Russel, mis asub nooleteravikuna Islandsi lahte tungival maaninal, tähistas tookordset eriti sünget peatükki Uus-Meremaa ajaloos,” kõneleb Motu. „Siis oli selle paiga nimi Karorareka. Mõned needsid seda ka kui Vaikse ookeani põrguauku.” Suhtumine muutus väheke pärast seda kui anglikaani preester Samuel Marsden Bay of Islandsisse paikseks jäi. Kuid alanud arengut polnud enam võimalik peatada ja see edenes peadpööritava kiirusega. „6. veebruaril 1840 kirjutati alla ­Waitangi leping,” jätkab Motu. Ta naeratab irooniliselt. „Seda 23

sündmust pühitseme tänapäeval kui Waitangi päeva. Kuid sellega loobusime meie, maoorid, oma maa iseseisvusest ning tunnustasime pakehasid.”

Hiline õhtupäike helgib Aucklandi põhjapoolse äärelinna majade akendel, kui me Motu vana veoautoga tagasi Takapuna poole veereme. Olen juba ammu harjunud selle köhiva ja krõbiseva auto­ veidriku kummaliste kiiksudega. Motu osutab hõõguvale päikesekettale: „Meie, maoorid, oleme täna Uus-Meremaa osa. Viimastel aastakümnetel on meid lõpuks märgatud. Kuigi vahekordade selgitamisel on mõnikord ka rusikad käiku läinud. Meie õigust maale on tunnustatud, Uus-Meremaa ja koguni Briti kuninganna on minu rahvalt vabandust palunud. See on hea…”

Automürin on Kathleen Simoni välja meelitanud.

Motul ei ole kahjuks enam aega, et sisse astuda ja õhtusöögist osa võtta. „Töö sadamas ootab mind,” ütleb ta. „Tänan, Motu,” vastan talle. „Kui te läbi Uus-Meremaa sõidate, siis vaadake seda maad läbi maoori silmade, kes saabus siia paljude põlvkondade eest, kui saarel elasid veel suured moa-linnud, aga mitte lambad.” Ta vakatab hetkeks. „…ja te avastate kordumatu paradiisi, nagu tookord Kupe, kui ta oma suure kanuuga esimest korda Uus-Meremaa kallast puudutas ning maale nime Aotearoa andis.”

Kohtumine Motuga on mind muutnud mõtlikuks, aga ka uudishimulikumaks. Nagu meie saabumise päevalgi lasub linna kohal õitelõhn. Tähistaevas ulatub sel õhtul nii madalale, nagu tahaks ta maale suud anda, kui ainult naabermajade katused ei segaks. Juliana on meie reisikotid juba ära pakkinud, mina olin kettidele veel pisut õli lisanud ja kummidesse õhku pumbanud. Oleme valmis teele asuma.

Meil on kavas suunduda Aucklandist lõuna poole. Esimene etapp jääb selliseks, nagu juba mitu päeva varem otsustatud. Kõigepealt vulkaaniline kõrgustik Tongariro rahvuspargi ümber, siis Rotorua oma kuulsate geisrite ja keeva mudaga. Teine etapp kulgeb kava 24

kohaselt Lõunasaarel. Kuid plaanide ja turismiobjektidega on, nagu on… Eriti siis, kui ühel maal on neid niivõrd palju nagu Uus-­ Meremaal. Reisijuhid pakuvad teineteise võidu teavet kauneima, suurima, kordumatu kohta sellel maal. Et see hittide loetelu vastab tõele, selles ma ei kahtle. Kuid mis kasu on ratturil, kellel aega vaid mõni kuu, kõige erakordse teadmisest, kui ta mõtleb sellele, et UusMeremaa põhjapoolseimast punktist lõunapoolseimasse on 1770 kilomeetrit. Euroopa mõõtkavasse ülekantuna võiks seda võrrelda vahemaaga Hamburgist Rooma. Jalgrattaga reisimise kunst seisneb ka siin vähesega rahuldumises. See on hea, nii jääb meile veel mängu­ruumi spontaanseteks otsusteks ja ehk ka mõneks hulluks ideeks.

Kui uusmeremaalaste külalislahkus on edaspidi samasugune kui seni, siis võib arvata, et ajakavast kinnipidamine läheb raskeks. Aga kui ainult see… mõtlen ja langen murul Lõunaristi all une hõlma.