PETER STJERNSTRÖM
MAAILMA PARIM RAAMAT
2. peatükk
Pummelung ja idee
Peter Stjernström
K
20
Maailma parim raamat
ui Eddie lava taha jõuab, on Titus juba pool pudelit punast veini hinge alla pannud. Eddie näeb teda üksinda õlletelgis istumas ja trügib ettevaatlikult läbi pidutseva rahvamassi Tituse suunas. Telk on rahvast paksult täis, siiski on Tituse kõrval olev koht vaba. Ise pole ta kunagi suutnud mõista, kas asi on suures austuses või puhtas ja selges vastumeelsuses. Sama muster on teda kogu elu saatnud. Kas teda armastatakse või vihatakse? On ta hinnatud või põlatud? Njah, kes teab. Igal juhul on enesetunne parem, kui punane vein kõhus loksub. Kuid võluv Eddie X istub loomulikult Tituse juurde. Eddie’ maailmas leidub piisavalt armastust ja kõiki selle sünonüüme. „Hei, Titus! Aitäh sulle. See oli tõeliselt lõbus. Oskad teha suurt teatrit millest tahes. Oled fantastiline.” „Äh, suur tänu,” pomiseb Titus punastades. „Kuidas sul endal läks?” „Noh,” vastab Eddie, samal ajal sisse hingates. „Täna õhtul oli hea vastuvõtt. Olime üksteisele lähedal. Ma armastan festivalipublikut.” „Siis on ju hästi.” Titusel on tänase esinemise suhtes vastakad tunded. Muidugi on selliseid improvisatsioone lõbus teha, rahvas armastab tema ettelugemist, kuid oleks veelgi lõbusam, kui nad mõnikord sooviksid, et ta loeks ette omaenda raamatutest. „Kuule, Eddie,” lausub Titus, „pean sinult midagi küsima.” „Jah?”
Pummelung ja idee 21
2. osa
„Olen piisavalt vana, et olla sinu isa, ja ma ei mõista päris hästi sinu sugupõlve. Kui ma loen … mis sa arvad … ma mõtlen … kõik naeravad nii palju … kas ma meeldin neile? Või pilkavad nad mind? Kas sa saad minu küsimusest aru?” „Titus, Titus, Titus. Olen sinuga täiesti aus. Armastus on võibolla üks suur sõna, ma ei tea … Kuid sa kütkestad neid. Sa oled elav legend. Kindlasti ei mõista nad sind täielikult, kuid neile meeldib see, mida sa annad. Sa annad neile suuri elamusi, see on kindel. Ja kõik need, kes midagi annavad, on hinnatud. Need, kes võtavad, seda ei ole. Need, kes võtavad, on väärt põlgust. Sina annad, Titus. Sina oled selline, kes annab.” Titus kergitab üllatunult kulme. Niimoodi pole ta kunagi varem mõelnud. Et ta on helde. Eddie teeb tal tuju heaks. „Ahhaa. Sinust on kena niimoodi öelda …” „Loomulikult, Titus. Ja kuninglikud haigused oli üks parimatest ettelugemistest. Samas klassis sellega, kui sa möödunud talvel Debaseris „Volvo 245 omaniku käsiraamatut” tegid. Kas mäletad?” „Njaa, justkui meenuks. Küllap sai enne seda kõvasti kärakat pandud.” „Ma võin sulle garanteerida – sa OLED hinnatud. Ja mulle meeldid sa hullupööra. Kas võin sulle midagi osta?” „Tsipake viina oleks tore, aitäh.” „Kohe tuleb, austatud maestro,” kuulutab Eddie ja liugleb baari poole. Eddie’l on tugev aura, mis toimib rahvamassis liikudes soojuskaitseekraanina. Tal ei ole kunagi tarvis trügida ega küünarnukkidega teed rajada. Äkitselt ongi ta juba baarileti ääres ja tellib. Vahetab paar esinejakupongi viina vastu ja libiseb tagasi Tituse juurde. „Kas tume või hele?” küsib Eddie, hoides ühes käes suurt pruuni rummikokteili ja teises väiksemat viinaklaasi. „Ma võtan pruuni, aitäh!” vastab Titus natuke pingutatult. Ta haarab ahnelt suure klaasi ja võtab nii suure lonksu, et on sunnitud köhimise vältimiseks kahes jaos neelama. Tema pilk
Peter Stjernström 22
Maailma parim raamat
jälgib teravalt ülejäänud vedelikku. Ära nüüd jalga lase, suur hüva rumm. Jää papa juurde. Eddie lonksab oma heledat viinajooki. Ta asetab klaasi lauale ja tõmbab sõrmega mööda klaasiserva ringe. Titus tundub pinges olevat, ta ei ole siin vist päris omas elemendis, mõtleb Eddie. Kuid Eddie on lahke südamega ja oskab imehästi inimesi rahustada. Ta tavatseb öelda, et pole tähtsamat ülesannet kui teise inimese olemine mõnusaks muuta. Ta juurdleb, milline jututeema Tituse pingeid maandaks. Eddie on kogenud inimestetundja ja teab väga hästi, kuidas jutupartner mõtleb – inimese kolme vestlusreegli kohaselt: sinust rääkida on igav, teistest rääkida on normaalne, aga kõige parem on rääkida minust endast. „Kus sa üldse õppisid sellist suurepärast sisseelamisvõimet? Oled teatrikoolis käinud, jah?” „Äh, ei. Kuid ma tavatsen omaenda tekste valjusti lugeda – et need kõlaksid kõnekeelega võimalikult sarnaselt. Siis on neis rohkem elu. Võib-olla on see mulle natuke oskust andnud. Ja nüüd olen ma neid raamatuimprovisatsioone ka juba päris palju teinud.” „Kas see on tõesti tõsi? Sa ei ole teatrikoolis käinud? Sul oleks justkui koolitatud hääl. Uskumatu vilumus.” „Njaa, ma ei tea. Ilmselt on siis minu hääle koolitajaks Philip Morris,” lausub Titus ja naerab. „Ja Macallan ja Absolut ja Linjeakvavit. Jah, kuradi hea kool, haha …” Eddie naeratab rahulolevalt, kui näeb, et Titus viimaks lõdvestub. „Mis sul praegu käigus on?” „Jah, sellest on juba tükk aega, kui ma viimati midagi kirjutasin. Midagi tõeliselt sidusat. Kuid mul on palju tekstikilde.” „Kõlab põnevalt,” lausub Eddie ja laseb pilgul mööda telki rännata. „Jah, omal moel. Küllap on need päris head tekstid. Võib-olla. Ma ei tea. Tunduvad natuke laialivalguvad. Aga kui sa ei suuda tekste kindlasse žanrisse toppida, siis teos ei müü. Või kuidas? Kes
Pummelung ja idee 23
2. osa
ostaks Titus Jenseni raamatu, mis kannab nime „Fragment”? Kui hästi müüks eksperimentaalne teos?” „Ei, selles on sul küll õigus!” hüüatab Eddie. Müüginumbrid on midagi, mis Eddiet tõeliselt erutavad, kuigi võiks arvata, et majandus ja raha lembepoeete ei köida. Aga ainuüksi luuletustest ei saa isegi mitte Eddie X kõhtu täis. „See ei ole normaalne,” jätkab ta. „Et müüa, PEAB kuuluma ametiühingusse. Ma tahan öelda, et ka mina ei müü peaaegu midagi. Ma ei saa just palju autoritasu, ma elan peaaegu ainult sellest, mida esinemiste eest saan. Ja siis muidugi nendest T-särkidest, kus minu aforismid kirjas on. See ei ole normaalne, kui hakata järele mõtlema.” „Just nii! Kurat võtaks! Et müüa, peab kuuluma ametiühingusse! Peab kirjutama … Kurat, peaks menuki kirjutama …” lausub Titus unistavalt ja võtab suure lonksu rummikokteili. „Just! Täpselt! Just seda peaks tegema!” nõustub Eddie ja võtab ka ühe korraliku lonksu. „Joome selle peale, Titus. Peaks kirjutama lihtsalt ühe korraliku müügihiti. Nii see on.” „Jah, rohkem või vähem, erakordselt eduka üllitise, tõeliselt rabava teose. Sellise, millest veel aastaid räägitakse, mis ilutseb aastaid müügitabelite tipus.” „Jah, selle terviseks võtame.” „Sellise, mida tõlgitakse tõeliselt paljudesse keeltesse.” „Sellise, mis võidab auhindu!” „Sellise, millest tehakse film!” „Millest tehakse teatrietendus!” „Mis on trendi loov.” „Just!” „Täpselt!” „Terviseks!” „Terviseks!” Mõlemad kirjanikud on ühel meelel − tuleks kirjutada menuk. Just. Täpselt. Aga kuidas? Millist sorti raamatu peaks õigupoolest kirjutama? Nad istuvad natuke aega vaikides ja lonksavad oma
Peter Stjernström 24
Maailma parim raamat
jooke. Loomulikult on Eddie see, kes vaikuse katkestab. Ta osutab Tituse tühjale klaasile. „Veel üks? Mul on terve hulk kuponge.” „Jah, hea meelega.” „Aga samal ajal mõtled sina, millest raamat rääkima hakkab,” lausub Eddie ja naeratab soojalt. „Okei?” „Haha … Jajah … Jah, jah …” pomiseb Titus, kes hakkab kergelt purju jääma. Eddie liugleb läbi rahvamassi ja võtab baarileti ääres koha sisse. Ta saavutab kohe kontakti baarmeniga, kelle nägu lööb särama, kui Eddie päikeseline aura teda puudutab. Titus näeb, kuidas bändiliikmed õlletelgi poole kakerdavad. Ta tunneb nad kergesti ära. Lenny on Rootsis tõeline institutsioon, keda poppkultuuri-eliit lakkamatult ülistab, mees, kes suudab sundkäitumisele vaatamata suurt kunsti teha. Kõik armastavad Lennyt. Kõik The Tourettes’i liikmed tõmblevad ja vabisevad, kõige hullem on Lenny oma kummaliste kehatõmblustega. Kõige raskem on tal neid kontrollida laval seistes – siis lainetab ta nagu rukkipõld tugevas tuules. Kuid ka teised ei jää kaugele maha. Ühel on tõsised näotõmblused, teine teeb pikki samme, et mitte põrandapragudele astuda, kolmas lööb pidevalt oma võdiseva käega kulpi. See on häiriv ja kummaline vaatepilt. Naljakas, et ühes bändis on koos nii palju erinevaid inimtüüpe, mõtleb Titus. Üksinda on nad tühised, koos aga midagi suurt. Tituse mõte peatub. Üksinda on nad tühised, koos aga midagi suurt. Fragmendid ja pusletükid. Umbes nagu tema tekstidki. Eddie on peagi jookidega tagasi. „Titus Jensen, tulevane menuautor! Kuidas läheb? Kas oled juba midagi erakordset välja mõelnud?” „Ei, kuid …” kähiseb Titus natuke pehme keelega aga entusiastlikult, „midagi hakkab tulema, arvan ma. Kui ma ütlen nii: üksinda on nad tühised, koos aga midagi suurt, siis mis mõtted sul tekivad?” „Jah, ei … Ma ei tea.”
Pummelung ja idee 25
2. osa
„Ühesõnaga, ma mõtlen … kas oleks võimalik … kas ei võiks hulka eri raamatutüüpe ühte ainsasse teosesse kokku panna? Et kirjutaks kokku hulga eri stiile ja žanreid?” „Mida sa sellega mõtled? Ainus raamat, mida inimene vajab? Kogumik?” „Jah, võib-olla küll … Või jah. Just nii! Üksainus raamat, mis on samal ajal kõik teised raamatud.” „Haa! Suurepärane! Võtame selle terviseks! Jumal, kus see hakkab alles müüma.” „Terviseks! Põrgu päralt, kindel see. Ainus raamat, mis on menuk paljudes eri kategooriates! Kriminull, kokaraamat, dieedipiibel, juhtimisõpik, meisterdamine, eneseabi, õnn − kõik žanrid korraga!” „Kogu kupatus!” hüüatab Eddie. „Sellest saab maailma parim raamat!” nendib Titus ja võtab suure lonksu. „Imelihtsalt!” „Seda tõlgitakse paljudesse keeltesse!” „Ja võidab auhindu!” „Tehakse film!” „Teatrietendus!” „Trendi loov teos!” „Just!” „Täpselt!” „Terviseks!” „Terviseks!” Jälle on nad täielikult ühel meelel. Nad vaatavad teineteisele hetkeks tõsiselt otsa. Kas see on lihtsalt üks purjus peaga välgatanud mõte? Võib-olla küll, kuid just praegu tundub see olevat üks tõeliselt elumuutev idee. Kõiki menužanreid sisaldav raamat asetaks kirjaniku igaveseks kaardile. Kuid ebaõnnestunud katse garanteeriks väljapaistva positsiooni hädavareste entsüklopeedias. Riskid on suured. Hirmutavad. Mida neil kaotada on?
Peter Stjernström 26
Maailma parim raamat
Tegelikult omajagu. Esimene koht näiteks. Nad mõtlevad seda korraga. Oluline on olla esimene. Esimene, esimene, esimene! Muidu oled kaotanud. Oi-oi-oi, nüüd tuleb hoogu maha võtta. Äkitselt on väga palju kaalul. Pilgud uitavad mööda ruumi ja nad naeratavad teineteisele natuke kõveralt. Vaikus. Närvilised pilgud. Eddie, kes sotsiaalsetes olukordades alati ohjad haarab, katkestab esimesena vaikuse. „Jah, Titus, see on tõeliselt vinge idee, sellise raamatu peaks keegi kirjutama. Aga küllap on võimatu eri teemasid ühtlaseks tekstiks vormida, kas sa ei arva?” „Jah … Jah, absoluutselt. Kui see toimiks, oleks keegi seda juba teinud, selles olen ma kindel. Aga vinge idee on see tõesti.” „Jah …” „Mhmh …” „Kas toon jooke juurde?” “Jah, ei ütle ära. Siis tulevad ehk veelgi paremad mõtted, või mis?” lausub Titus ja naeratab pingutatult. „Just nii. Kõik on hästi, Titus. Ei, nüüd unustame selle ja pidutseme natuke! Toon juua ja kutsun Lenny ja teised kutid. Mitte keegi ei oska pidutseda nii nagu The Tourettes.” Eddie läheb alkoholi ja sõpru tooma. Pikk õhtu on täis vestlust, naeru ja tõmblevaid näolihaseid. Ei Titus ega Eddie räägi enam raamatuideest. Mõlemad teavad, mida see tähendab. Maailma parim raamat võib anda igavese elu. Kuid vaid ühele neist.
19. peatükk
97
2. osa
T
itus istub jõusaalis treeningrattal. Higi voolab mööda 1983. aastal Berliinist ostetud vana pleekinud T-särki, millel ilutseb kiri „Einstürzende Neubauten”. Ta on kahe tunni pikkuseid puhkepause järjest rohkem hindama hakanud. Kui Astra jõusaalikaardi tõi, oli ta selle peale üksnes turtsatanud, aga ilmselgelt teadis naine, mida ta teeb. Titusel on tunne, et Astra teab alati, mida ta teeb. Alfa-naine. Noor, ilus, tark, iseseisev ja täpselt parajalt pealetükkiv. Paremat kirjastajat ei saakski soovida. Titusel on vedanud. Titusele meeldib tema uus elu, mis on nüüdseks juba nädalaid kestnud. Teismeeast saati pole tal nii pikka kainet perioodi olnud. Muidugi manab ta aeg-ajalt ette preemiapildid, aga seda pigem mitte tõelise vajaduse pärast, vaid seetõttu, et neid elavana hoida. Nagu lõbus meelelahutus, mõnus mälupilt. Praegu hoiab üks teine energia teda alkoholist ja sigarettidest eemal. Raamat. Töö annab energiat. Kirjutamine edeneb ladusalt ja ta teab, et tekst saab hea olema. Raamat on vormi poolest sulgkerge, kuid temaatika poolest tinaraske. Ta surab sisse nii palju viiteid, et uurijatel kulub aastakümneid, et kõiki tema vaimuvälgatusi lahti mõtestada. Håkan Rinki ümbritsevad karakterid on loodud tahtlikult aeglased ja nõudlikud, et lugeja tunneks soovi edasi liikuda. Läbimurre ja ootamatud pöördepunktid on väikseima üksikasjani planeeritud. Samas on Titus hoolikas ega paljasta lugejale kõike. Ta ei taha nende intelligentsust kahtluse alla seada. Liiga palju detaile on tohmanitele ja kuivikutele, minu lugejad täiendavad raamatut,
Valge kittel
Valge kittel
mõtleb Titus. Minu lugejad on need, kes tegelased liha ja verega täidavad, kes detaile loovad, kes pühenduvad, rõõmustavad ja kurvastavad. Minu lugejad on kõige targemad ja kõige paremad, ütleb Titus iseendale ja sõtkub raevukalt jalgrattapedaale. ***
Peter Stjernström 98
Maailma parim raamat
Titusele ei meeldi eeslinn. Ta on kogu elu kesklinnas elanud ning armastab asfalti ja tunglemist. Tema vähesed välisreisid on toimunud eranditult teistesse suurlinnadesse, sest suurlinnades pole kunagi riski, et baarilett nägemisulatusest kaoks. Loomulikult on ta ka maal käinud, kuid üksnes vesise jaaniõhtu või uimase vähipeo turvalises varjus. Titusel on alati olnud tunne, et loodusel on komme edvistada, ning et kohe kui ta maale sõidab, lööb see end täiesti üüratult üles, üritades teda oma linnulaulu ja lõhnadega võrgutada, kuigi tegelikult on selle ainus kavatsus teda soisesse metsajärve eksitada. Ning äkitselt ongi ta põhjalikult petta saanud, vajub aeglaselt pinna alla ning näkid ja haldjad irvitavad tema üle sinise suveöötaeva all. Ei, kurat võtaks seda loodust! Tuleb olla valvel. Või silmini täis. Eeslinn pole maakohtadest põrmugi parem, eeslinna-inimesed on matsid. Traktorite asemel vuravad nad ringi hiigelsuurtes universaalkerega autodes, räägivad nad ainult ilmast, spordiuudistest ja lotost, talupoegadest eristab neid üksnes asjaolu, et siniste tunkede asemel kannavad nad odavaid siniseid ülikondi. Nüüd on Titus sunnitud eeslinna sõitma. Kui nii võib öelda, muidugi. Ta on saanud tasuta võimaluse teraapia kohta rohkem teada saada ja oleks lausa ametialane lohakus, kui ta esile kerkivatest võimalustest kinni ei haaraks. VK, nagu Håkan Rink oleks öelnud. Vooluga kaasa. Kui Titus bussist välja ronib, on ta Stockholmi kõige kaugemas servas. Ringristmike ja viaduktide tagant võib aimata eramaju, ridamaju, üürimaju, kunstmuruväljakuid ja ostukeskuseid. Ta judiseb ja tänab oma õnnetähte, et pidi sõitma vaid siia eikellegimaale ja mitte otse eeslinnapõrgu südamesse. Valhallavägen 1 ja Roslags-
Valge kittel 99
2. osa
tulli ringristmik on ilma kahtluseta Stockholmi ääreserv. Veel paar meetrit ja ta võiks alatiseks igaviku virvarri kaduda. Selle asemel annab ta doktor Rolfi ukse taga kella. Kummaline, et kirjas on ainult eesnimi. Mis arst see selline on, kellel ei ole perekonnanime? Kas see siin on lastehaigla? „Jah, halloo!” kriiskab üks hääl, et kõlada üle mürast, mida tekitab suuri hõbedasi eeslinna-autosid põhja poole sülitav ringristmik. „Jah, halloo!” kriiskab Titus vastu. „Mul on praegu kell 10 tasuta aeg multiteraapiasse!” „Tere tulemast, tore telemast! Viis treppi üles, vasakult leiate ka lifti.” Lühike signaal annab märku, et uks avati. Titus astub sisse ja läheb lifti juurde. Kui uks tema selja taga sulgub, valitseb ruumis hiirvaikus. Eeslinna-õudus kaob kiiresti. See saab põnev olema, mõtleb ta ja üritab ületada oma vastumeelsust liftide suhtes. Viiendale korrusele jõudes on ühe korteri uks juba avatud. Ta näeb esikut, mis paistab ooteruumi moodi, ja astub sisse. „Järgmine!” Eikusagilt ilmub üks valges kitlis suur ja rõõmus mees. Ta ulatab Titusele käe. „Hahaha! Titus Jensen, ma eeldan?” „Just nii.” „Mina olen doktor Rolf. Ralf Rolf.” „Ralf Rolf,” kordab Titus, kelle meelest kõlab see pigem nagu koera haukumine, mitte nimi. „Täpselt! Ralf Rolf. Kuid sina võid mind Ralfiks kutsuda. Doktor Ralf Rolf või lihtsalt Ralf, see olengi mina. Tere tulemast!” Titus vaatab ooteruumis ringi. Ühe seina ääres seisavad avatud kastid, mis on täis teatrikostüüme ja kentsakaid rekvisiite, lohakalt üksteise otsa visatud. Politseivormid, valeninad, parukad, kleidid, soomusrüüd, teatrimaskid, võltsrinnad ja hiigelsuured tirooli nahkpüksid. Kastide kõrval nurgas seisab sirm noole ja sildiga, mis ütleb „Vaheta rõivad siin”.
Peter Stjernström 100
Maailma parim raamat
Seintel näeb Titus hiigelsuuri pilte, mille valgel taustal ilutsevad suures mustas kirjas mõtteterad. „KÕIK ON PRAEGU, ISEGI ENNE JA SIIS.” „VÕIDAB SEE, KES RAISKAB KÕIGE ROHKEM AEGA.” Hmm, mõtleb Titus, milline hea idee! Lühikesed mõtteterad on filosoofia selle kontsentreeritud kujul. Mõte, mis ei ole lühike, ei jõua kunagi laiadele massidele kohale. Loomulikult peavad Maailma parimas raamatus olema maailma parimad mõtteterad. Ta on neid juba endale teadvustamata kasutanud, kuid võib neid Håkan Rinki dialoogidesse veelgi enam sisse pressida. Nutikad lühendid ja lühikesed mõtteterad lisavad komissari kõnele meloodiat. Inimene, kes kasutab kõnes lühendeid ja lühikesi mõtteteri, on väärt Lugupidamist suure L-iga. „Suur L on A ja O,” nagu Håkan Rink oleks öelnud. „Kas sulle meeldivad need? Leidsin internetist. Omaenda kodulehelt, hahaha!” kõmistab doktor Rolf rõõmsalt. Ta võtab Titusel käe alt kinni ja juhatab ta vastuvõtutuppa. „Istu maha! Aga ära tunne end mahaistutatuna, haha!” Titusel on raske veeta aega inimestega, kes on kõigutamatult õnnelikud. Tundub, nagu omaksid nad hea tuju monopoli, nad lämmatavad kõikide teiste katsed olla heas tujus. Doktor Rolf on kahtlemata üks sellistest, kes peo alguses neli-viis lõbusat kildu rebib, mõtleb Titus. Lõbusad killud on nii möödunud sajand. Ta on kindlasti ka suur roppude naljade ekspert. Ropud naljad on lõbusatest kildudest veelgi hullemad. Doktor Rolf sätib end suure kirjutuslaua taha, mis on täis kaustu, retseptiplokke ja pliiatseid. Samuti ilutseb seal üks kleepuv klaviatuur. Asjasse toob selgust taldrik pooleldi söödud Viini saiaga. Doktor Rolf on selline tüüp, kes surfamise ja töötamise ajal näkitseda ja pudistada armastab. Kuna ekraan võtab kogu tema tähelepanu, ei märkagi ta klaviatuuri määrdumist. Titus istub teisele poole. Tool on kirjutuslaua suhtes liiga madal ja Titus tunneb end pisikesena. Peale selle on käetoed liiga kõrgel ja teineteisele nii lähedal, et pole võimalustki käsi mugavalt külgedel
Valge kittel 101
2. osa
hoida. Läheb kitsaks, ta on nagu mingi nukumööblil kügelev klomp. Niisiis asetab ta käed siiski tugedele, kuigi õlad on nüüd peaaegu vastu kõrvu. Sõrmenukid tõmbuvad valgeks, kui ta sõrmed ümber käetugede surub. Ta ei tunne ennast kohe üldse mugavalt. Doktor Rolf ei tundu olevat eriti tõsine inimene, tegelikult pigem vastupidi. „Niisiis. Tere tulemast, peaks vast ütlema.” „Aitäh.” „Ahhaa, et sina tahtsid siis multiteraapia kohta rohkem teada saada, eks?” „Jah.” „Kui palju sa tead?” „Mitte midagi.” „Ahhaa, ma mõistan,” kostab doktor Rolf ja muudab end tõsiseltvõetavamaks valge kitli hõlmu kohendades. „Alustame algusest. Mis on sinu probleemiks? Mis pani sind siia tulema?” „Mul ei ole probleeme. Tulin siia, sest telefonimüüja äratas minus uudishimu,” vastab Titus sõbralikult. „Hästi! See on hea baas alustamiseks: mul ei ole probleeme. Sa võid ju niimoodi mõelda. See ei ole päris õige, aga ka mitte täiesti vale.” „Äh?” „Multiteraapia põhineb iidsel filosoofial. Kõik, mida mõistad elu ja maailma all, on sinu aju läbitöödeldud sündmused. Sinu aju on unikaalne ja seetõttu on ka sinu maailmapilt unikaalne. See, mida sina mõistad rohelisena, võib mõnele teisele inimesele punane tunduda. See, mida sina mõistad õigena, võib kellelegi teisele vale olla. Kui sina mõtled nemas problemas, võib olukord kellelegi teisele katastroofiline tunduda.” „Mhmh, jah …” „Kogemused ei ole midagi muud kui keemiline reaktsioon. Võtame näiteks armastuse: armumine on lihtsalt punt hormoone, mis sinu kehas ringi vihiseb. Ei ole olemas ratsionaalset selgitust,
Peter Stjernström 102
Maailma parim raamat
miks üks inimene teisele atraktiivne tundub, kuid me teame, et teadlike toimingute kaudu on võimalik valikuprotsesse mõjutada. Meie veetlusvõime kasvab näiteks norme ja moesuundi järgides. Kohanemisvõimet peetakse atraktiivseks, kuna vastaspool mõistab, et me oleme piisavalt nutikad oma järeltuleva põlve eest hoolitsemiseks. Seega: meie tegevusmustrid mõjutavad hormoone. Paar moodsaid teksapükse ümber täiesti tavalise tagumiku paneb käima rohkem hormoone kui paar mittemoodsaid pükse. Tegu vallandab keemilise reaktsiooni, mis loob armastuskogemuse. Mitte tagumik ei pane hormoone möllama, vaid tegu. Õigete teksapükste valik. Tegevusviis on kõige olulisem. Kas mõistad?” „Jah, jah …” „Seega elu on keemia. Sina oled keemiat täis. Mina ka.” Doktor Rolf nõjatub seljatoele ja vaatleb Titust. Titus juurdleb, kuhu see jutt jõudma peaks. Doktor Rolf tõstab ühe käe kuklale ja libistab selle siis pikkamisi läbi juuksetuka otsmikuni. Sõrmed liiguvad aeglaselt allapoole. Käsi peatub kulmude juures ja jääb sinna natukeseks ajaks pidama. Siis silub ta natuke oma otsmiku. Üles ja alla, üles ja alla, kulmud liiguvad. Siis laseb ta äkitselt oma peast lahti ja jätkab: „Nii et sina väidad, et sul ei ole ühtegi probleemi?” „Jah.” „See on huvitav suhtumine. Enamik neid, kes siia tulevad, arvavad, et neil on probleem. Isegi raske. Ma tavatsen neile öelda, et probleemi ei ole. Kuid ilmselgelt on praegu vastupidi. Siin on üks, kes end probleemivabaks peab.” Kui doktor Rolf ütleb probleemivaba, kõlab see tema suust täpselt vastupidi, nagu äärmiselt tõsine seisund, lausa surmav. Doktor Rolf suleb silmad ja toob kuuldavale lühikese norsatuse. Titus judiseb ja proovib olla lihtsalt üks tavaline inimene. „Jah, ühesõnaga, probleemivaba, probleemivaba. Eks minagi maadlen mõne probleemiga. Või olen maadelnud, peaks vist ütlema. Aga mul ei ole mingeid psüühilisi kaebusi, kui sa seda mõtled.”
Valge kittel 103
2. osa
„Jajah, ma mõistan, ei ole mingeid psüühilisi kaebusi …” diagnoosib doktor Rolf aeglaselt. Seejärel hüppab ta toolist püsti. „Jajah, Titus. Siis ei saa ma sind kuidagi aidata. Kahjuks.” „Kas ongi kõik?” uurib Titus. „Ei, üldse mitte! Aga kui sul ei ole probleeme, siis räägin mõnest enda omast. Tahtsid multiteraapia kohta rohkem teadmisi hankida ja seda pead sa ka saama.” „Aitäh, aga ma ei tea, kas see on vajalik …” „Ära ole nüüd rumal,” lausub doktor Rolf ja laseb käiku oma parima lektoritooni. „Kõigepealt ma räägin, milles seisneb selle mõte. Siis näitan, kuidas see toimib. Ühesõnaga: elu on keemia. Sinu taju oleneb sinu keemilisest koostisest. Kõik mida sa ei taju, oleneb samuti sinu keemilisest koostisest. Kõiki sinu omadusi või iseärasusi, mida teised ebanormaalseks võivad pidada, saab korrigeerida keemiliste reaktsioonidega. Näiteks on üpris harilik, et inimesed ravitsevad end kemikaalidega, kui tunnevad end tagakiusatuna. Inimesed, kes on üleliia rõõmsad, võivad selle häda vastu võtta keemilist elementi liitiumi, ja inimesed, kes on väga kurvad, võivad samuti liitiumi süüa. Kui kehas on piisav kogus liitiumi, tunnevad kõik end hästi ja teiste moodi. Ja seda nad tahavadki. Või nende lähedased. Igal juhul on meie, multiterapeutide arvates kemikaalid liiga nüristavad.” Titus noogutab ettevaatlikult. Loomulikult pakub talle huvi, mis doktor Rolfil öelda on, ent samas on tal tunne, et ta ei tohiks meest selle huviga liialt üles keerata. Doktor Rolf kõigub apaatia ja eufooria vahel, ühel hetkel hakkab ta justkui uinuma ja järgmisel lööb tema silmist sädemeid. „Kemikaalide söömine võib tekitada hulga tasakaaluhäireid, multiteraapia näeb seda kõike teisest vaatenurgast. Me hoolitseme selle eest, et keha hakkaks ise vajalikke kemikaale tootma, ja kuna kõik, mida koged, sõltub sinu ajukeemiast, on kogu sinu elu mingis mõttes üks suur ettekujutus. Seetõttu on ka sinu haigused ja probleemid ette kujutatud. Need on sinu ajukeemia kokkukeeratud vaimusünnitised!”
27. peatükk
Õhtune tuuleke tuulab
Peter Stjernström
T
144
Maailma parim raamat
itus astub Astra majast tänavale. Astra juures kohvitada ei ole tegelikult üldse mõnus. Kohv on muidugi hea ning piim soe ja vahule aetud, aga kuhu jäi kohvikõrvane? Laual polnud ühtegi saiakest, mitte ühtegi koogikest, võileiba, Viini saia, croissant’i, mitte midagi. Seal ilutses vaid hiigelsuur puuviljavaagen − õiglase kaubanduse banaanid, õunad ja ploomid. Loomulikult on puuviljad ka head, aga puuviljad ei ole kohvikõrvane. Kohvi kõrvale puuvilja söömist ei saa enam kohvitamiseks nimetada, see on neetud puuviljatamine hoopis, nagu lasteaias. Trillallaa-trallallaa-puuviljatamine. Nagu mingi kumbaya my lord. Titus judiseb, kui talle meenub lasteaiaaeg. Kui tema väike oli, oli lasteaias käimine tegelikult üldse ebatavaline. Enamik lapsi oli emaga kodus, nad mängisid aias oma uute ilusate mänguasjadega, mis olid soetatud Obs!-i kaubamajast. Miniatuursete ekskavaatoritega … Ehtsast nahast jalgpallidega … Aga mitte Titus. Tema ema koristas poja eest hoolitsemise asemel kontoreid. Ning kuna Titus oli kidur ja natuke omamoodi, sai ta alati pärastlõunase laulutunni ajal kasvataja kõrval istet võtta. Kõik istusid hallikasbeežikal linoleumkattel ja hoidsid üksteisel käest kinni. Kasvataja Löv (eesnime polnud Titus vist kunagi kuulnud) ning tema külmad ja higised käed. Rahutu, aga lahke pilk. Väikesed tušiklombid tema ripsmetel. Kriiskav hääl: kumbaya my lord, kumbayaaaAAA! Tituse teisel küljel istus Morgan. Õel Morgan. Tal oli kõva haare ja ta tavatses pigistada oma naabri kätt nii, et Tituse sõrmed justkui Morgani räpasesse rusikasse rullusid. Edasi ja tagasi, kuni väike käsi oli rullis nagu sigar. Morgani triumfisigar. Irvitavad piimahambatüükad. Ning seejärel – puuviljatamine. Pruunipleki-
***
Eddie purjepaat on laitmatus korras. Selle tekk on maalitud tumelillaks, kere on helelillat tooni ja nii laeva kesk- kui tagaosal seisab suurtes ja peenutsevates kirjatähtedes nimi: „Astu pardale, amour”. Oleks lihtne arvata, et nime autoriks on Eddie − see sobib kokku tema luuleloominguga −, kuid see pole nii. Nime on andnud hoopis esimene omanik, legendaarne laulja ja näitleja Sven-Bertil Taube,
Õhtune tuuleke tuulab 145
2. osa
lised banaanid. Pehmed õunad. Morgani hambajäljed. Rootsi laste tervise eest kanti suurepäraselt hoolt – kui mujalt raha üle jäi. Titus on näljane ja närviline. Ta ei ole pahur üksnes seetõttu, et puuviljahape ja kohv omavahel mitte kuidagi ei sobi, peamiselt on ta vihane iseenda peale. Ta ei oska enam teiste seas olla. Inimestega kohtudes ta lihtsalt istub ja mossitab, on osavõtmatu, keerutab ajus suurt hulka alusetuid kahtlusi, mis aeglaselt, aga kindlalt, järjest pealetükkivamaks muutuvad. Ja see joodiku teesklemine, mis jama see veel oli? Kurat küll, ma olen täiskasvanud inimene, üritab Titus endale sisendada. Ta peab end tervendama, kõigepealt sööma midagi, mis sisaldaks rikkalikult valku ja süsivesikuid, seejärel saama kokku mõne vana sõbra või kolleegiga. Perspektiivi paika panema. Võib-olla on ta lihtsalt ette kujutanud, et Eddie X talle kuklasse hingab? Mis tõendeid tal õigupoolest on? Kummaline kohtumine linnaraamatukogus, suvesaade, mis ei olnud sellest, millest see Eddie’ sõnul olema pidi, mahaunustatud lipik salapärase teatega, võimalik sissemurdmine, millel puuduvad tunnistajad ja varaline kahju. Lihtsalt arvuti oli lahti tehtud. Interpol ei liigutaks selle peale lillegi, politseijuurdluses ei nimetataks seda isegi mitte kaudseks tõendiks. Håkan Rink üksnes turtsataks ja pomiseks midagi PTPK-doktriinist − Pole Tõendeid, Pole Kuritegu. Ei, Eddie X-il on tõenäoliselt maailma võrgutamisega käed tööd täis. Minust on tal ilmselt ükskõik, mõtleb Titus. Või? Titus möödub sildist, mis kuulutab: „Päevapraad 50 krooni”. Kahtlemata ahvatlev. Väikese Hiina restorani ees seisab üksik, kuid kutsuv laud. Ta sätib end istuma ja ootab, et saaks tellida.
Peter Stjernström 146
Maailma parim raamat
kes ristis paadi 1958. aastal, kui koos oma tolleaegse naise Ingeriga uhiuue veesõiduki laevatehasest kätte sai. Nimi olevat inspireeritud juhtumist, kui elegantne härrasmees sirutas välja käe, et naine pardale aidata. Paadi ümberristimine tooks ebaõnne ja Eddie X ei tekitaks kunagi teadlikult ohtlikku olukorda, peale selle on ta kindel, et Taube armupärand toob talle suurt kasu. Purjeka mast on valmistatud tugevast ja sitkest Oregoni männist, kõik köied ja otsad on tõmmatud tagasi nii, et paati saab hõlpsasti juhtida üksainus inimene, kes ei pea kunagi tüürist lahkuma. Eddie’le meeldib, kui kontroll on tema käes. Samuti on tal suur nõrkus endisaegse purjetamisromantika vastu, näiteks on paadil keelatud igasugune plast. Iseenesestmõista süüakse ehtsalt portselanilt ja juuakse klaasidest, teki küürimiseks tuuakse vett vahatatud purjekangast valmistatud ämbris. Eddie’ sõnul tavatses ka Sven-Bertil samamoodi teha. Voodist võib leida kriitvalged puuvillased linad ja vanaaegsed suletekid. Vihmase ilmaga läheb olemine muidugi natuke niiskeks, kuid paari vana petrooleumilambiga saab niiskusest hõlpsasti lahti. Eddie on purjereisi ideaalselt ajastanud. Kui soe pärastlõunane õhk on lõplikult Stockholmi katuste kohalt ülespoole hajunud, täidab tühimiku kesksaarestikult tulvav jahedam õhk, mida välimiste saarestike külm hoovus omakorda kalda poole pressib. Kohe sadamast lahkudes puhub leige meretuul ees- ja suurpurje punni. Purjepaat kihutab läbi vee nagu nool. Eddie tunneb soontes adrenaliini ja joovastust, kui vesi vööri ümber järjest jõulisemalt tantsu lööb. Ta imetleb purje, mis on kerges tuules peaaegu täiusliku kuju võtnud, tõmbab soodid pingule ja paat kaldub natuke küljele. Astra istub tuulevarjus, seljas 60ndatest pärit oranž Helly Hanseni päästevest. Kui vesi vastu reelingut üles lööb, hakkab ta naerma. „Eddie, me oleksime nagu Ameerika mägedel!” „Kas see on sul esimene kord?” „Jah, ja sa pead lubama, et oled ettevaatlik.” Mõlemad jäävad vait, kui taipavad vestluse kahemõttelisust. Nad vaatavad teineteisele otsa ja puhkevad siis naerma. Jää on murtud. Tuleb imeilus õhtu.
2. osa
147
Õhtune tuuleke tuulab
***
Titus uurib suurt ja kleepuvat riisikuhja ning kolme väikest praekanatükikest. Ta ohkab sügavalt ja pritsib toidule kõvasti sojakastet, püüdes sellega söögikorda päästa. Siis üritab ta pulkadega toitu haarata. Kurat, ei õnnestu! Ta võtab kahvli ja kühveldab esimese ampsu suhu. Mul on vaja plaani, mõtleb ta. Kui ma tegelen mõne tunni hoopis millegi muuga, näen ma ehk homme hommikul asju täiesti teises valguses? Kas ma siis mõistan, et see kõik on lihtsalt mõttetu paranoia, ja lasen kogu sellest jamast lahti? Või olen veelgi rohkem veendunud, et Eddie üritab tõepoolest minu ideid varastada? Ja see on samuti hea, sest siis saan ma hakata tõendeid koguma. See tundub mõistlik. Puhata ja hinge tõmmata, teha midagi teistsugust. Titus sööb aeglaselt ja juurdleb. Teha midagi teistsugust. Pea on tühi. Mis mõttes midagi teistsugust? Mis see olla võiks? Kogu suve on ta maniakaalselt raamatuga hõivatud olnud. Tal ei ole enam sõpru. Need vähesed, kes olid, istuvad ilmselt Valitsuses ja „tähistavad”, nagu nad seda nimetada tavatsevad, justkui tekiks neil iga päev uus ametlik põhjus seal passida. Mingit sorti töö, tähtis ülesanne. Nad teesklevad, et on intelligentsed, kuid tegelikult viitsivad lugeda vaid õhtulehtede spordilisasid. Igal õhtul täpselt sama laul: täna tähistame, et Djurgården võitis koduväljakul, täna tähistame, et nad saavutasid võõrsil viigi, täna tähistame Meistrite liiga algust, täna tähistame Meistrite liiga finaali. Ei, Titusele pole seda vaja. Tema peab uuesti alustama, leidma uued sõbrad, looma uue elu. Võib-olla leiab ta selles uues elus isegi naise. Naise, kes juba paari päeva pärast uksi paugutades ei lahkuks. Kuid praegu tundub see kauge unistusena. See uus kaine elu on neetult igav, mõtleb ta, aga vähemalt on see tõeline elu. Parem hilja kui mitte kunagi. Ma ei võta enam kunagi tilkagi, mõtleb ta tõsiselt. Igav elu on imeline. Ta lehitseb õhtulehte, mille mõni eelmine einestaja maha on jätnud. Kas kinos on midagi head? Stand-up-komöödia?
***
Peter Stjernström 148
Maailma parim raamat
„Nüüd tuleb vähipidu!” hüüab Eddie. Astu pardale, amour on tasase kaljunuki äärde ankrusse heitnud. Paat loksub nüüd väikeses viigis Fjäderholmarna lääneosas, Lidingö ja Nacka vahelises minisaarestikus. Päike on ikka veel soe ja läheb veel paar tundi, enne kui augustipimedus üle võtab. Tundub uskumatu, ent Eddie’l on isegi lakitud mahagonist külmakast, mis on pärit 40ndatest. See peidab endas jääd ja kaht pudelit valget veini. Astrat ajab Eddie’ omapärane sisustuselement naerma. „Suurepärane, Eddie. Jah, mul on suur nälg. Ja janu.” Eddie on kokpitti vana piknikulaua üles pannud. Pinkidele on ta asetanud hulga siniseid patju, mida kaunistavad valged tutid, lauale linased salvrätikud, ta on jõudnud isegi praepannil natuke leiba röstida. Ta tõstab kaane vanalt savipurgilt ja nuusutab selle sisu. „Ah! Imeline tšillimajonees! Tegin selle ise ema retsepti järgi.” Nad söövad krevette ja viskavad koorikud merre. Hulk väikeseid ja keskmisi kalu napsavad toidujäänuseid ning ujuvad siis lähima adrutuustini, et seal rahus ja vaikuses edasi näkitseda. Väike viik kihiseb himuralt. „Augustikuu terviseks,” ütleb Eddie ja tõstab vana kristallklaasi. Tuul on ta juuksed natuke sassi ajanud. „Selle terviseks, et mind kaasa kutsusid,” vastab Astra, kelle soeng on sama sassis. Tema särgik on ühe õla pealt alla vajunud. „Selle terviseks, et TAHTSID kaasa tulla!” „Selle kõige terviseks.” „Terviseks.” ***
Ajalehes on lehekülgede kaupa infot erinevate ürituste kohta, ometi ei leia Titus mitte midagi huvipakkuvat. Ta ei suuda ka paranoiast vabaneda. Kuidas saaks ta olla rahulik, kui teab, et Eddie ja Astra on praegu koos purjetamas? Pole kahtlustki, et Eddie pressib Astralt välja kõik, mida naine Titusest teab. Ning kui Eddie endast kõik välja paneb, ei ole tema võlule lihtne vastu seista. Kindlasti
Veinipudelid on tühjad. Viimased päikesekiired sumbuvad aeglaselt Djurgårdeni majakatuste kohal hõljuvatesse rünkpilvedesse. Õhtune rannikutuul on vaibunud ja veepind on sile nagu peegel. Petrooleumilambid on süüdatud ja valmis ööpimedusele vastu panema. Nüüd serveerib Eddie värskelt keedetud kohvi ja jääkülma Carls hamni punši. Õhus on elektrit, naeru ja elevust. Eddie jutustab, kuidas tema ja paar sõpra Gotlandi regati ajal ihualasti Sandhamni purjetasid. Vanamehed luksusjahtides ei olnud paljaid teismelisi nähes kohe üldse rõõmsad, küll aga olid seda vanameeste mängukannid ja armukesed, kes olid kaasa võetud. Õhkkond sadamas oli pehmelt öeldes rikutud ja viimaks tuli paks sinises pintsakus sadamakapten, kes teatas, et nad ei olnud „regatile sobilikult riietatud”. Nad said valida, kas panevad kibekiiresti riided selga või muretseb ta neile sundtranspordi Stavsnäsi talvesadamasse. Eddie teeb pintsakukaptenit järele. Ta tõuseb, annab au ja lööb kannad kokku.
Õhtune tuuleke tuulab 149
***
2. osa
pinnib ta just praegu Astralt välja üksikasju Maailma parima raamatu kohta. Loomulikult oskab Astra üpris hästi vingerdada, kuid siiski. Kui kaua suudab ta vastu panna? Titus on täiesti kindel, et Eddie’t huvitab praegu vaid surematu meistriteose kirjutamine, ning seda Tituse arvelt. Ta on pandud olukorda, mida enamik inimesi mitte kunagi läbi ei pea elama. Just praegu, täna õhtul otsustatakse kogu tema tulevik. Ta võib lasta Eddie’l võita või haarata juhtohjad enda kätte ja hoolitseda selle eest, et Eddie talle finišisirgel jalga taha ei paneks. Rünnak on parim vastus ja kui ta peab oma võitlust ilma liitlasteta pidama, siis olgu nii. Ta viskab viiekümneka lauale ja tõuseb, sirutab selga ja näeb otsusekindel välja. Imeliselt igav on olla kaine. Kuradima ebameeldiv, kuid samas ka värskendav, nagu seisaks jääkülma duši all. Kuid pigem hõivatud kui sõltuvuses. Ning pigem on ta ise murdvaras, kui et laseb nägusal lembeluuletajal oma elutöö pihta panna.
Astra on naerust lämbumas. Neil on koos tõeliselt tore. Ja veelgi lõbusamaks läheb. ***
Peter Stjernström 150
Maailma parim raamat
Titus on õigesti arvanud. Kuna Eddie elab samuti vanas loomeinimeste uberikus, on lukk sama eakas ja vilets nagu tema endagi juures. Eddie’ ust ei ole raske leida, seda kaunistab suur süda, mis on välja lõigatud vanast punasest vilditükist. Südame alumises otsas on nool, mis osutab kirjakastile. „Jäta armastuskirjad siia!” seisab väikesel käsitsi kirjutatud lipikul. Jõuline liigutus krediitkaardiga ja lukukeel nihkubki lihtsasti tagasi. Titus tänab mõttes lukupaigaldajat, kelle Astra oli talle saatnud pärast Lenny sooritatud sissemurdmist. Ta hiilib Eddie’ korterisse. Keegi oleks sinna justkui feng shuipommi heitnud. Kaks tuba ja köök ning ei mingit ebavajalikku kola. Valge lagi, valged seinad ja valge laudpõrand. Valged kardinad, valgeks peitsitud vanad puittoolid ja valge puitmööbel. Peaaegu kõik on valge, peale hiigelsuure voodi või diivani, mis võtab enda alla suure osa üüratust toast. Voodi kubiseb eri suuruses värvikirevatest patjadest. Ühele otsaseinale on kleebitud pilttapeet, kus alasti paarike rannas päikeseloojangu poole jalutab. Valguse ja kitši kontrast on lummav. Titus seisatab mõneks hetkeks, enne kui teise tuppa astub. Seal ongi kirjutuslaud ja arvuti, nagu ta arvanud oli. Väikeses töötoas on rohkem iseloomu kui tavapärases kirjaniku-uberikus. Seinad on kaetud täistuubitud raamaturiiulitega. Raamatud, vihikud, ajalehed, väljalõiked ja väljakirjutised katavad suure osa põrandast. Titus alustab raamaturiiuli läbiotsimisega: raamaturiiul ütleb inimese kohta kõik. Osalt muidugi see, millised raamatud seal seisavad, kuid ennekõike see, kuidas raamatud ritta on seatud. Riiulis seisvad raamatud ei ütle, mida inimene tegelikult lugenud on, see räägib pigem sellest, millise mulje tahab isik endast jätta. Aga paigutamine, sellest ei saa mööda vaadata − see paljastab kõik. Kõige suurema lugemusega inimesed paigutavad oma raamatuid žan-
Õhtune tuuleke tuulab 151
2. osa
rite järgi, eraldi on biograafiad ja ilukirjandus, samamoodi toiduja fotoraamatud. Ja nii edasi. Mida rohkem žanreid, seda suurem huvi kirjanduse vastu. Ning iseenesestmõista igas kategoorias range tähestikuline järjestus kirjaniku perekonnanime järgi. Kõige vähem kirjandusest hoolivad inimesed paigutavad oma raamatud suuruse järgi. See on enneolematult kole ja peaaegu võimatu on midagi üle leida. Kuid teisest küljest ei võetagi seesugusest raamaturiiulist mitte kunagi ühtegi raamatut välja. Mõni hullumeelne üritab raamatuid isegi värvide järgi ritta seada, kuid selliseid on siiski vähe. Eddie kuulub esimesse kategooriasse, selle erandiga, et hulk raamatuid lebab parema koha ootuses kuhjades. Ja iga tähe all valitseb täielik kaos. Fjodor Dostojevski enne Sture Dahlströmi, Jerzy Kosinski enne Franz Kafkat. Seega on Eddie segu struktuurifašistist, suuruse järgi paigutajast ja tavalisest hullumeelsest. Väga kummaline, mõtleb Titus. Ta otsib J-tähe alt, kus peaks seisma tema enda raamatud, kuid selle koha peal haigutab suur auk. Titus leiab Jenseni-raamatud kirjutuslaua kõrvalt põrandalt. Kurat võtaks, täiesti kindlalt on siin käimas mingit sorti spionaaž! Ta lehitseb raamatud läbi, kuid ei leia märkmeid ega paberilipikuid. Paber tundub jäik, nagu poleks raamatuid varem avatudki! Mis spioon see selline on, kes ei viitsi korralikku uurimistöödki teha? Titus tunneb end provotseerituna asjaolust, et Eddie, kes pole tema raamatuid lugenudki, on teda ometi nii palju kordi meelitanud ja moosinud. Titus vaatab aknast välja, et teha kindlaks, kas keegi jälgib teda. Tundub, et mitte. Ta lülitab arvuti sisse ja istub töötoolile, oodates, et masin tööle hakkaks. Haa, arvuti ei küsigi parooli! Titus asub palavikuliselt faile ja dokumente läbi kammima. Kõvakettale on salvestatud peamiselt muusika, pildid ja filmid. Titus vaatab need läbi ja leiab peagi kausta, mis kannab pealkirja „KÄSIKIRI”. Ta avab selle ning üks alamkaustadest püüab kohe tema tähelepanu. Ihukarvad tõusevad püsti, kui Titus loeb: Maailma parim raamat.