Maarja

PROLOOG

On jõuluaeg, pakane. Seisan värske augu ääres, kõvakstallatud lumele kollastest liivapudemetest kerkinud valli kõrval. Kui mulle öeldakse, poetan kolm peotäit, ka muld osutub kõvaks ja peaaegu jäätunuks, krabiseb valjult vastu puukasti – seal, all. Keegi köhib, heidan pilgu –hall mees ilma mütsita, ninaots punane. Pikk, üsna tuttav, morn. Ta seisab mu lähedal, londi mõõtu nina all väreleb tilk. Kukub, ja seda pole enam. Mõni on langetanud pea, minu kõrval nuuksub naine – lahkunu matsakas õde. Siis Edgar, Martin ja Paul. Anna. August ei ole tulnud, tema ei lähe ilma kindla eesmärgita kuhugi. Mütsid ja rätid katavad vaid naiste päid, ja ma pean mõtlema, kes küll õpetas neile meestele ja poistele, et nad peavad surnuaial palja peaga seisma. Nad erinevad meist väga. Ma pööran pilgu tagasi maa sees mustavalt põrnitseva augu poole. Tõmban mütsi veel rohkem üle kõrvade, heledad liivakübemed pudenevad mööda mu palgeid alla, ma tean, et siin maetakse maha minu muretust. Kõik muutub, metamorfoos, nii on määratud.

Kui lilled ja pärjad on kääpale sätitud, keegi on süüdanud ka jämedad küünlad – need meenutavad mulle imelist õhtut Anna juures – ja mõned juba hüvasti jätnud (muidugi mulle sügavalt silma vaadates), kargab mul esimest korda pähe, et jätan temaga igavesti jumalaga. Ma ei tea seda veel, teadmine tuleb hiljem. Jätan endaga igaveseks ajaks

hüvasti, minu kukkumine ja mäkkeronimine, mis kestsid peaaegu neli kuud, on nüüd läbi. Käin põntsuga vastu maad, rabisen nagu külmunud liiv vastu õhukest laudseina, mis on minu ja emme vahel. Esialgu on see vaid tühi sõna, mälestused imbuvad sinna tasapisi igast servast, kuni kord kuuma suvepäeva õhtupoolikul kunagi äikesetormis murdunud paju varjus ootamatult seisatan – ja siis on ta piisavalt kaugel, et mulle jõuaks kohale. Kuskil haugatab koer – hulkur Joe saadab meile tervitusi. Helkiv pärlmutternööp on minu taskus, lehm raputab raagus kase okste vahel sarvilist pead. Kõik on täide läinud. Meie kohal tiirleb paar näljast kaarnat, ma liigun Pauli ja Edgari toel ülespoole, olen nüüd tugevam, tunnen lõpuks valu.

MAANTEE

Maarja ja uustulnukad

Kassa kohal süttib punane lambike, kustub. Lööb veel kord hõõguma, sumbub. Ma põrnitsen tühja kassakambrit, kummiga kaetud linti, millel just äsja vilkus punast, aga nüüd libiseb selle kohal vaid valge kuukiir. Vaikus. Tõmbun veel sügavamale, poen teraskattega nurka, muutun nähtamatuks. Hoian hinge kinni, sest isegi minu ohe võib seda häirida. Tean, et ei tohi selle tähelepanu endale tõmmata, et olen siin üleliigne. Ma ei kuulu siia. Kuskil kõrgel konditsioneeride mustavate nabaaukude ja hiigelhoonet poolitavate torude kohal vihisevad tiivad. Üle minu libiseb üks hall vari, lind on kiilina hääletu, ta otsib seemneid, mis külvajatel liivasele kiirteele pudenenud. Siis tekib veevulin, tühjast koridorist looklevad mu poole peened joad, ühinevad, kohtuvad veel mõne teisest suunast tulevaga. „Soolasest veest oled sa võetud, veeks pead sa saama,“ sosistan ma, kui akende ja laia poeukse taga kerkivad rohekad lained. Need tõusevad tasapisi aina kõrgemale, lähenevad sellistena, et katavad varsti mu varjupaiga ja toovad rahu. Signalisatsioon ärkab, see lõugab tollesama naabrimuti häälega, kelle majaukse ees lõhnab kassikuse järele, aga ... oh, see vanamutt ei ela juba ammu meie naabruses. Siis läheb hääl üle pikaks kraaksatuseks, toonekure plaginaks, hulkur Joe haugatuseks, kellaplärinaks. Häälekaja tormab mööda tühje poekoridore,

põntsatab vastu pakse aknaruute, vastu reklaamtahvleid, on silmapilguga tagasi.

Koos esimese teadvustatud hetkega, sissehingamisega, sekundipudeme jooksul, mis lahutab mind suurvette uppuvast poest ja minu kitsast toast, suudan tajuda kõige selle tähendust. Aru saada. Selle kõige jubedas sügavuses ja laiuses. Saan sellel sabast kinni, aga ... ei midagi, see ei ole läbi sõrmede pudenev liiv ega ka tuulde rändav suits. Värvitu eimiski.

Täna. Viimane päev enne minu väljatulekut. Lava. Ma mõtlen lavapõrandast – sellel pole laudu, seda katab läikiv puiduvõltsing. Ma seisan lavalaudade imitatsioonil ja erinevalt lamineeritud põrandast pean olema ehtne. Istun praegu madala diivani serval, valgus on veel küllalt kõbus, et läbi räpaste aknaruutude sisse pressida. Mu vaene tuba – kui armetu näeb ta välja säravas hommikuvalguses, nii üksik. Pruuni seljakoti paksul kõhul valendab kulunud rihma vööt, eelmise aasta „hulludelt päevadelt“ hangitud mustade nöörkingade ninad peaksid hommikuvalgusega reipalt kokku kõlama, aga need narmendised suudavad vaid haledalt iniseda: „Kuule, eit, sa pead ennast kokku võtma, sa ei allu sellele, mis viib sind nagu tavaliselt ...“ Kuhu? Kuhu see tavaliselt viib?

„Maarja, sa täna hiljem või?“

Ema hääl kõlab vastikult poeuputuse vanamuti moodi. Kuidas ma oleks saanud näha unes seda, mis ei ole veel juhtunud – mis alles tuleb? Või oligi see tema – ema? Ohoo, veel ka unenägude seletamine, mida veel? Ma tõusen, sirutan end varvastel välja, kujutlen, et venin veel pikemaks, punased küüned kraabivad halli lage.

„No kuidas siis?“ ei anna emme rahu.

„Jaa. Kohe.“

„Mis tähendab jaa? Praen siis sulle ka?“

„Võid mitte praadida. Ma ise ...“ torisen omaette.

maarja ja uustulnukad

Lasen käed alla, musta särgi viis nööpi, kolm püksinööpi, kaks punast kotanööri, neli juukseklambrit, nii. Vaatan peeglisse, võdisen, pööran selja.

„Mis, lähed pesemata või?“ sosistan osatades, kui köögiuksest mööda vantsin. OMG, mida ta seal praeb?

„Mis, pesemata lähedki või? Ja juuksed?“

„Ma olen puhas, ja mul ei ole aega. Mis sul seal nii jubedalt haiseb?“

„Või haiseb temal? Mine, mine aga, ära topi oma nina, kui ei meeldi. Tuli nüüd mamsel välja. Oot, kunas tuled?“

Täna hommikul näeb ta veel viis aastat vanem välja. Kas nad hakkavad tõesti mingist hetkest äkilisemalt vananema?

„Seitse,“ poetan ma just selles kohas – läve ja ruudulise betoonplaadi vahel välisukse juures – just sama intonatsiooniga nagu tavaliselt. Kuigi täna ei ole miski nagu tavaliselt. Täna on meil viimane proov. Otsustav.

Mida ma tunnen üle läve astudes? Ei midagi erilist. Riias on septembri lõpp, vananaistesuvi. Enne hüvastijätuoktoobrit, troostitut novembrit, lootusrikast detsembrit, kibedat kahetsust täis jaanuaripäevi ruttavad inimesed ahmima kübekest lahkuvast suvest. Juba jälle, veel üks kord on ta möödas. Tajun, kuidas nad end tunnevad. Petetuna. Alles nüüdsama, mõne päeva eest, põrutasime nii et maa must, lõime kokku terrassil linnapäikeses tolmunud paju all, tõstsime küünarnukkidest seotuna üksteist kukile, sigaretituhk pudenes paljaste jalgade peale; me magasime õitsvate naistepunade all ja öösel pressisid valged nõelad läbi pimeda öö lina. Valgus ise pilgutas meile silma. Ma olen seisma jäänud ja vaatan linnale näkku. Kuulen kõike, näen kõike, minu huuled liiguvad sellega kaasa, mõistan, et veel üks samm ja jõuan sellele kõik­või­mitte­midagi territooriumile. Metsa, kuhu ema tütart ei luba, kuni mets tungib peale, kasvab igaveseks ajaks nende kahe vahele. Panen kõrvakad pähe ja lähen. Miski ei muutu – minu punakaspruun

„Täna õhtul, jaa? Kõik on jõus, kõik, nagu kokku leppisime.“

„No ma olin just mõelnud, et ...“

„What?“ Keegi haarab mul küünarnukist, muld variseb mind endaga kaasa tõmmates kuristikku. Teine jõud kisub tagasi. Maailm naaseb oma mõttetu igapäevamüraga.

„Sa astusid peaaegu sisse ... siin eile alles kaevati või nii.“

Muidugi on see Paul. Minu päästja, kuidas siis muidu! Ta hoiab mind, valged sõrmed sinise käise voltidesse sukeldunud.

„Kretiin, sa ehmatasid mind. Ei näe või, inimene nagu teises maailmas, ah?“

„Jess! Ma püüan ta kinni, reaalselt peatan juba kuristiku serval, ja mida vastu saan?“

Pauli näkku on tardunud midagi naeratusetaolist. Ta raputab olematu prügi põlvedelt, pöörab ringi. Haaran tal seljakoti rihmast.

„Rahu! Peace? Olen tänulik, tänulik jah.“

Ma seisan tal ees, panen käed kokku nagu kirikuline, kummardan kaks korda sügavalt. Sellest hetkest olen taas täielik ja tugev mina ise, lai maantee tuleb minu väikeste taldade alla tagasi.

„Paul?“

Vaatan hallidesse silmadesse, sügavalt, just nii, nagu mina seda oskan. Tema põskedele kerkib vaevumärgatav puna, aga tean, tunnen ilma selletagi, et olen märki tabanud.

„No hästi. Ma tahtsin ainult aidata.“

„Ja aitasid! Kuule.“ Ma võtan tal käe alt kinni (ah, jumal, kui peenikesed käsivarred tal on, nagu minul mingi kolm aastat tagasi), me sammume üle kooliõue.

„Oot, ei ole vaja midagi mõelda!“ Ma surun end tugevamini tema vastu, panen käe ümber kõhna piha, libisen tema jopetaskusse, ja võtan Pauli tihedalt haardesse. „Sa lihtsalt tule, ole seal, kõige ülejäänuga saan ise hakkama. Ma olen kõrval, kogu aja sinu kõrval.“

„Ei tea, mul absull, mul hakkab katus värisema, kui kujutan ette, kui teesklen seda ...“ Tema pilk libiseb küljele, alla, põgeneb.

„Stopp!“ peatan ta, mul on vaja Pauli selgeid silmi. „Sa palun ära kujuta midagi ette! Ole rahulik, nii rahulik. Ole vagur nagu Buddha, ok? Ära fantaseeri üle, ja ära mõtle midagi kokku, lihtsalt tule kohale, just be, mu sõber.“

Tean, et ta ei suuda mu sügavat silmavaadet välja kannatada. Võtnud kokku kogu julguse, vastab hetkeks mu pilgule, laud värisevad, ta kavatseb midagi öelda, aga viimasel hetkel teeb lause tema huultel kukerpalli ja jääb sissepoole. Ta lööb silmad maha, peidab need tütarlapselikult pikkade ripsmete varju. Olen selle peatanud, ma saan sellega endiselt hakkama. Soojus kerkib mus ülespoole, tean, et olen sel hetkel kõige tugevam, võimalik, et suudaks praegu midagi säärast teha ka Edgariga. Mina!

„Noh, siis kell neli saalis?“

„Oh, kamoon. Sa tead, et ma ei suuda öelda ei, sa täiega nagu ... manipuleerid minuga ...“ Lause lõpp on tõusvas toonis nagu küsimus.

„Paul, ära ütle seda valjusti, ära ütle seda kellelegi, usu mind – keegi ei mõista sind. Jah? Kuidagi nii?“

„Kuidagi nii, jah.“

Jaa, mina ja Edgar. Kui ma kuulen seda paganama motikat, siis haihtuvad sügavad pilgud, nipid ja jaks minu lahinguarsenalist. Sajandiksekundiga olen jälle vana hädine Maarja. Tühisus. Hall hiireke kümnendast a­st, tuupur, kellelt võib küsida kodutööd vaadata, sigaretti, puumaja, hall plank sildiga „Koer. Kuri“, mille peal kükitab nagu tavaliselt mõttetult suure peaga kass, üle sillutisemügarike, mis viivad naabermaja pimedasse hoovi, siis ristmikult paremale. Kissitan silmi, keeran muusika natuke valjemaks ja kõnnin pimedusse. See on minu maantee juba ümmargused üheksa aastat, jalad teavad ise, saavad aru, kuhu järgmine samm astuda.

musitada, „laenata“ kolm eurot. Tugevuse asemele tekib viha, tigedus oma jõuetuse pärast, sest ma ei või, ei tohi nõrk olla. Eriti praegu – täna ja homme –, kui selgub meie neliku saatus. Jah, miks see küll selgub?

Kust mul selline teadmine? Eelaimus kerkib minus nagu roheline laine unenäos, see küündib ärevuse maksimumini, kus minu mõistus viskab kummalisi haake ja tõmbab kõigest sellest välja vot sellise juure: ole valmis tõsiseks katsumuseks! See tähendab vist – tõsiseks jamaks.

„No nii?“ Edgar astub ligi, liiga ligi, surub sõrme mulle otsaette.

„Mis no nii?“ Ma püüan olla väljakutsuv.

„Sina ja Paul, ja ... see lõputu sosistamine ...“ Edgar võtab mu pea oma hiiglaslike pihkude vahele, umbes nii hoiab ta korvpalli. „Saladused?“

„Lõpeta. Sa tead kõike meie sitastest saladustest. See homne päev tapab mu.“

Ei, ma ei pidanuks nii ütlema, see näitab ainult minu nõrkust.

„Juba jälle sellest sinu etendusest?“

„Jälle? Sa üldse mõistad, et see on meile ... katsumus?“

Fakk küll, miks on see meile katsumus, ma ei suudaks vastata, aga ta ei jõuagi üle küsida.

„Maarts, me oleme kõik sinu omad, näed ju?“ Martin on tulnud koos Edgariga. Ta veab siia Pauli, haakub Edgari käisesse nagu paadikökats puust purde külge. „Me oleme koos nagu üks kere nelja lohepeaga, sülitame tuld, lendame, sisistame, kuninganna!“ Martin võtab meid rõngasse, püüab kõiki korraga kallistada.

„Ära unusta, sa oled ainult tavaline karu. See on kõik. Ei mingit tuld, ei mingit ...“

„Karu, karu ... ja nemad?” mõmiseb Martin karu moodi ja heidab pilgu meie klassi uutele tüdrukutele. Kahele vastikule võõrkehale, kes valel ajal ja vales kohas on kutsumata ja ootamata tunginud meie atmosfääri.

„Ahvid. Midagi paremat ei suuda neile välja mõelda ... ja ei taha.“

Alati põlastava näoga Laura ja suhkrunukune blondiin Amanda kappavad hoogsal sammul meie juurde. Nende irved nöörivad mu kõri. „Dresseerija etenduseks valmis? Siis tõepoolest pärdikud? Ehk kaaluksid veel kõike poolt ja vastu?“ põrutab Amanda mulle oma maailma vastikuima kõnemaneeriga, kui ta pöördub justkui minu poole, aga vaatab kedagi teist. Ja see teine on muidugi Edgar. Teda skännib oma alustassi mõõtu pruunide silmaradaritega ka Laura.

„Ahvid, mitte pärdikud! Teed ikka vahet? Ja ei ole siin mingit „kaaluksid“. Ma ei luba kahel uustulnukal pekki keerata tööd, mille valmimisele on kulunud mitu kuud, kuhu olen panustanud oma ...“ Vakatan.

See öine unenägu. Olen jälle sellele lähedal, jääb vaid meenutada mõnda pisiasja, et selgitada ...

„Kallis, sa pead välja magama,“ nurrub Amanda, kes on juba poolenisti minekule pööranud, see tähendab „Mul. Pole. Siin. Enam midagi teha!“.

„Ta tahtis öelda – oma energiat,“ tuleb Paul appi. Kuni need kaks ülejäänud sõpra ...

Mis toimub? Ei! Nad tõesti suudavad vaevu hirnumist tagasi hoida. Peab ennast kokku võtma, rääkima lühidalt ja selgelt, praegu peab tegutsema – see on ju kõik minu välja mõeldud, minu „vaimusünnitis“.

„Seega marss üles, kostüümid selga, kümne minuti pärast ootame ahve proovi. Läheb­läheb!“

„Oo, sa tahad tõepoolest liider olla!“ Laura naeratab mulle magusalt otse näkku. „Võimukas. 21. sajandi naine suure ... algustähega. Nojah, just sellise ninaga.“

„Londiline suure N­iga.“ Amanda võtab Laural käe alt kinni.

„Edgar!“ Et tirida ta välja vaimustusest lahkuva äikesetormi üle, pean ma raputama hiiglast nagu vana elavhõbedatermomeetrit. „Saad üldse aru, mis just toimus? Nad otsesõnu halvustavad meie plaani, seda meie ...“

„Stopp! Maarja, lõpeta draama! Jaa, me oleme koos, meie neljakesi, esimesest klassist peale lahutamatud, jaa!“ loeb Edgar nagu liisusalmi ja tema hääles väriseb vaevukuuldav pilkenoot. See on sündinud ja kasvab, ja just nii nagu hommikul kohe pärast ärkamist, tean paugupealt, milleks see kasvab. Sellel ei ole veel nime – ma otsin.

„Ja me jääme kokku kuni haua ääreni. Aamen!“ Martinil võib naljaja pilkesoon lahti minna ükskõik kus ja millal – pelgalt sellest, et tuul muudab järsku suunda.

„Jäta rahule, kas sa ei näe, et ta on stressis?“ Paul togib mind selga ja katkestab vaevukuuldava pomina, mis viimasel ajal haarab mind segaduse ja hirmu hetkedel.

„Need kaks rästikut! Nagu sellised pikne ja välk. Üks uriseb, teine sähvib, mõlemad kokku on üks maruilm.“ Ma haaran käest oma igavesti ustaval Paulil, lõpuks vantsime koolimajja sisse.

Martin jätkab plõksimist.

„Jaa, lämbel suvepäeval, kui kõik tahavad paljaks võtta, tuleb taevast see stiihia, mis keerab meid pea peale.“

„Maruilm. Maru ilm, jah? See on nagu lihtsalt mingi sitt ilm, ei ole seal midagi ägedat. Kõik, aitab. Meie. Läheme. Proovi.“

Ma lükkan meie nelikut ohtudest kaugemale. Summutan ja tõrjun lobisedes seda, mida võiks nimetada ärevuseks, aga tegelikult on see lihtsalt hirm häbi ees. Hirm räsib mind enne otsustavat hetke. Nagu palavik, mis limpsib alguses kerge värinaga, aga siis kogub jõudu, kuni ma ei suuda enam muud mõelda ega tunda – jääb ainult see õhtu, mida ei ole veel olnud, mis tuleb. Minu idee ja vastutus, minu sõprusetaak.

Maarja ja tsirkus

Nii tunnevad end vist vallutajad enne võõrale maale astumist. Pikalt valmistunud ja kõik põhjalikult läbi arutanud, tuleb neil otsustavate sündmuste eel järsku mõte – mida perset ma teen seda? Miks ma siin olen? Vat nii tunnen ma ennast praegu kooli aulasse sisenedes. Kaks suvakat pikka tüüpi 12.b­st hallide vineertahvlite juures, mis peaksid endast sambaid kujutama, kruvivad külge punast silti „Tsirkus“. T­täht on natukene paremale viltu, justkui tahaks kõrvalasuvat väikest vaprat ussi tükkideks raiuda. Sammaste ülemistes nurkades on nagu silmused, mille külge kinnituvad kulissid. Täna öösel võiksin end siia üles puua. Kui tõmmataks eest Elina ema antud tumesinine kardin, ripuksin ma seal, ja minust paremale jääks kiri TSIRKUS. Paljud pildistaks ja postitaks, see oleks kuulsaim rebastepidu iseseisva Läti saja­aastases ajaloos. Täiega centennial event.

„Kuidas on?“ Minu ees seisavad Martini kasvu karu nr 1 ja pikem, Edgari kasvu karu nr 2. Mõlemad näevad välja nagu viimased nohkarid. Kostüümid on päevinäinud – ripuvad nende peal nagu jahukotid. Paul on peitnud ennast pimedaimasse saalinurka ja näpib telefoni, temale võib see tõesti talumatu olla.

„Näeb hea välja, aga ... ma tahaks teid ka tegevuses näha! Karu Edgar, kas võin teid tantsule paluda?“