Madeira
elu keset SUURT SINIST
KANNAPÖÖRE
See lugu algab märtsis 2021, päeval, kui Eesti oli koroonanäitajatelt Euroopa absoluutses tipus. Aga siis me veel ei teadnud, et sellest nii pikk lugu saab. Varahommikul kella nelja paiku Tallinna lennujaama jõudes ja arvates, et leiame eest tühjuse, oli vaatepilt aga sootuks vastupidine: ootesaal oli täis poolpiduseid puhkusele suundujaid, kes ootasid lendu Egiptusesse ja polnud selle tähistamiseks magama läinudki.
Kui suur osa eestimaalasi hoidis hinge kinni ja maski näo ees, siis siin rahvas lõbutses, mask lõua otsas ja õlu näpus, mööda lennujaama. Vaatamata kõigele olime just sel ajal otsustanud, et sõidame kaheksaks nädalaks Madeirale. Ka selles otsuses oli süüdi COVID. Mitte et me põgeneda oleks soovinud, aga COVIDist jäänud bronhiidi raviks oli lihtsalt paremat kliimat vaja ja just selleks on Madeirale juba liialdamata paar viimast aastasada rännatud … Töö kaugtööks organiseeritud, neljajalgne pereliige vanaema juurde viidud, läksime omal nahal testima Madeira tervise taastamise mõju.
Mulle oli see kümnes kord keset ookeani, 4300 km kaugusel asuvale vanale kustunud vulkaanile lennata. Läbi Frankfurdi ja ühe vahemaandumisega pidime üsna ruttu kohale saama, juba lõunaks. Euroopa ühte suurimasse lennujaama jõudes tervitas meid hämmastav tühjus, kõik söögikohad olid suletud,
sest lende toimus väga vähe — suur osa riike oli ennast lukku pannud, aga mitte Madeira. Kohalik valitsus otsustas — Madeira on küll Portugali osa, aga autonoomne —, et kõik, kes soovivad, võivad saarele tulla, olenemata vaktsiini olemasolust, aga peavad tegema lennujaamas PCRtesti, ja seda riigi kulul, ning siis majutuskohta tulemust ootama minema ja väljuda sealt enne ei tohtinud, kui sõnumiteavitus testitulemuse negatiivseks tunnistas. Need, kellele halvaks üllatuseks positiivne vastus saabus, viidi eraldi koroonahaigetele mõeldud hotellikompleksi, kuni test negatiivne — majutus nädalateks jällegi riigi kulul. Turism oli ja on Madeira peamine majandusharu.
Lennuk oli üsnagi täis, kui me teel Madeirale ookeani kohal mustade pilvedega võidu lendasime — sel päeval oli saarel korralik torm. Imestasime, et Lufthansa üldse välja lendas ja meid Frankfurdis hotelli ei majutanud, sest tihti nii just halva ilma korral juhtub, või suunatakse lennuk maanduma kõrvalsaarele Porto Santole või sootuks Kanaaridele, aga pandeemia ajal oli seda ilmselt keeruline korraldada. Jubedalt rappudes ja aknast kõhedakstegevaid tumedaid pilvi jälgides saime siiski mitmendal katsel turvaliselt maapinnale — tegime enne paar ringi ookeani kohal aega parajaks, et pilved pisutki hajuksid. Igasuguses muus olukorras oleks see olnud väga närvesööv, aga pärast aasta kestnud vintsutusi COVIDiga ja kõigele sellele mõeldes, milline olukord meist maha jäi, tundsime siirast rõõmu. Eelneval üheksal Madeirale maandumise korral oli mind lennujaamas olenemata aastaajast alati päikseline ilm tervitanud, aga nüüd saime keset märtsikuud hetkega
kevadisest soojast vihmast läbimärjaks. Võtsime broneeritud rendiauto, mis sel hetkel maksis kümme korda vähem kui näiteks praegu, ja asusime tunnisele teekonnale läbi vihmase ja tuulise, kuid kevadise, lilledesse uppuva saare, sest meie peatuskoht järgmiseks kuuks oli soojal lõunarannikul, poolesaja kilomeetri kaugusel Calheta piirkonnas, väikese aiakesega madeiratüüpi majakeses, mille olime Airbnb kaudu leidnud.
Sellel õhtul toimus midagi, mida kõik saare elanikud veel praegugi selgelt mäletavad. Nimelt kella kümne paiku kadus kogu saarelt elekter! Välk lõi peakaablisse, ja mitte ainult, ka kuulus skulptuur Cristo Rei Garajau poolsaare tipus sai tabamuse, ning mitu tundi oli kogu saari kottpime. Meie seda ei teadnud, sest kustusime varakult — päev oli alanud juba varahommikul kell kolm, ka tuhanded välgunooled ja äike ei suutnud meie väsimust häirida. Ja sel hetkel ei osanud me aimata sedagi, et juba poole aasta pärast elame üldse mitte kaugel sellestsamast kohast ja päris oma pesas.
SELLINE SAAR!
Madeira oli aastaid, et mitte öelda aastakümneid, minu jaoks koht, mille olemasolust ma teadsin, aga mis ei pakkunud mulle mitte mingisugust huvi. Imestan veel praegugi, et suutsin puhkusereisi sihtkoha mõttes sellest keset Atlandi ookeani kõrguvast ja rohelusse uppuvast igavese kevade saarest täielikult mööda vaadata. Ehk oli eelarvamusena kuskil kuklas kuuldu, et tegemist on pensionäride talvitumiskohaga, kus mitte midagi huvitavat ei toimu. Kuigi pidutsemine ja rannapuhkus ei ole kunagi olnud minu teemad.
Aga paarkümmend aastat pärast päris esimesi välisreise sattusin siiski lõpuks sellele imelisele saarele ja kui ma siia siis jõudsin, ei suutnud ma mõista, kuidas see teekond selle paiga avastamiseni ometi 20 aastat aega võttis! Olin esimesest hetkest lummatud ja veendunud, et siia tulen ma veel väga palju kordi tagasi. Ju siis vajasin küpsemist, et jõuda äratundmisele: see on tegelikult väga minu koht.
Olin enne Madeirale jõudmist käinud puhkamas erinevates maailmajagudes, pea kõikides LõunaEuroopa riikides ja muu hulgas vähemalt kümnel erineval saarel, paljudes väga erinäolistes kohtades, aga sellist äratundmist ei olnud ma kogenud kuskil.
Sattusin siia esmakordselt aga keset talve, jaanuarikuus, üldse mitte kõige päikeselisemal ajal. Ja mitte omal valikul, vaid see oli minu ema unistus. Olen lõpmata tänulik, et ta sellest paigast valjult unistas ja oma unistust minuga jagas, sest tänu sellele avastasin ma koha, kuhu rajasime 10 aastat hiljem omale kodu.
Kui päris esimest Madeirareisi 2010. aastal planeerima asusin, uurisin Tripadvisori veebilehelt — see oli tol ajal suhteliselt ainuke kanal, kust infot hankida — parimate restoranide kohta. Silma jäi Restaurante dos Combatentes, Funchali linnasüdames lopsaka Municipal pargi ääres asuv ajalooga ja palju kiidetud söögikoht. See sai meie loendisse kirja kui söögikoht number üks, sest hinnangud olid kõik väga positiivsed. Mäletan seda jaanuarikuu õhtut siiani selgelt, kui emaga läbi pargi restoranist hotelli poole jalutasime. Sel õhtul tabasin ennast esmakordselt mõttelt, et siin saarel võiksin ma kunagi elada. Mäletan neid troopilisi lõhnu niiskes jaanuariõhtus, õhk oli talviselt 17—18 kraadi, turvaline linn, restoranis kogetud ääretult meeldiv teenindus ja maitsev õhtusöök, ümberringi lopsakad lilled ja troopilised taimed, ahhetama panevad hiiglaslike tüvedega vanad ja väärikad puud — see kõik sööbis sellel õhtul mällu ja on hiljem mulle korduvalt meenunud, ja alati, kui sellesse parki satun. Sest sellest hetkest mõte Madeirale kunagi elama tulla ju tegelikult idanema hakkas.
Kui ma tagasi mõtlen, siis sellel esimesel reisil kolmteist aastat tagasi ma isegi ei jõudnud levada’dele — veekanalid,
mille ääres kulgevad matkarajad ja mida on Hiiumaasuurusel saarel pea 3000 kilomeetri jagu. Just levada’de ja matkaradade rohkus, võimalus viibida keset ürgset loodust, kuhu muul viisil on pääsemine võimatu, on tegelikult see, mis mind selle saare juures nüüd kõige rohkem võlub.
Enne siia kolimist olin külastanud Madeirat nii talvel, kevadel kui ka sügisel, näinud seda saart tormituultest räsituna, vihmasena, kõrvetava päikese ja kuumusega, kevadiselt säravana, talviselt tagasihoidlikumana — mulle sobis see kõik. Siin on alati lilli ja taimi, mille ilu imetleda, puid, mille ürgsus on aukartust äratav, matkaradu keset võimsat loodust ja vaateid, mis on iga päev kordumatud, sest mägedel ja ookeanil on tuhandeid nägusid. Ja meile nii hästi sobiv pehme kliima, justkui Eestimaa suvi aasta läbi.
Kui me koos Heimoga, minu abikaasaga, siis 2021. aasta märtsikuus Eestist keset külma ja lootusetuna näivat koroonatalve lahkusime ja siin saarel maandusime ning pärast tormist õhtut ja maruööd ennast korralikult välja magasime, oli hommikul aknaluuke avades pilt hoopis teine. Tormituul oli vaibunud, lind laulis, loodus oli kevadiselt värske, lilled õitsesid ja päike piilus pilve tagant. See kõik tundus ebareaalne, arvestades eelmise päeva sündmusi ja kõledat talve, mis Eestisse maha jäi. Maailm paistis aknast vaadates justkui viimase aastaga ei oleks midagi muutunud. Aias fuksiaroosa bugenvilleapuhma all kohvi juues tundus kõik endine — tuttav ja turvaline, nagu Madeiral alati oli olnud. Olime poolteiseaastase pausi järel taas oma lemmiksaarel.
Päris endine see elu siin muidugi tol hetkel ei olnud, sest tegelikult oli sel 2021. aasta kevadel saar turistidest üsna tühi, paljud söögikohad veel suletud, kehtis öine liikumispiirang, mis algas tööpäevadel juba õhtul kell seitse ja nädalavahetusel hoopis kell kuus, kõikjal pidi kandma maski, ka linnatänaval … Aga õnneks mitte looduses ja et me valdavalt oma majakeses või looduses viibisimegi ja vaid paar korda nädalas toidupoes käisime või siis restoranide väliterrasse külastasime, oli seda aega, kui maski kanda tuli, ikka väga vähe. Kippusime tihti unustama, kui kohutav olukord maailmas valitseb ... Ainult liikumispiirang tegi meele pisut mõruks, sest kui kuhugi matkama läksime, näiteks saare teise otsa, siis pidime alati arvestama, et õigeks ajaks oma majakesse tagasi jõuaksime. Maanteel olidki reaalselt õhtuti kontrollid väljas ja liikuda võis vaid arsti juurde või lennujaama. Aga see oli siinse ilusa elu hind ja seda ei olnud just palju.
Et ilmad olid imeliselt päikselised ja soojad, oli kogu talve kestnud bronhiit paari päevaga unustatud. Olime rentinud kuuks ajaks väikese roosaks võõbatud ja liblikatega ehitud madeiratüüpi linnamaja Estreito da Calhetas, romantiliste aknaluukide ja rohelusse uppuva aiaga. Olime otsinud kohta, kus saaks segamatult tööd teha, võimalikult palju värskes õhus olla ja lihtsalt loodusesse matkaradadele sõita ja et teekond nendeni ei oleks liiga pikk. Selles saare osas ehk siis pealinnast läänepoolsel lõunarannikul ei olnud me varem ööbinud, tavaliselt olime ikka pealinna või selle lähiümbrusesse peatuskoha valinud.
Saime sujuvalt teha kaugtööd — internetiühendusega pole siin kunagi probleeme olnud — ja meie elu loksus kohalikku rutiini. Ajavahe kaks tundi lubas meil igal tööpäeva õhtul kuni kolmetunnise jalutuskäigu teha, enne kui liikumispiirangu tõttu koju tagasi tuli kihutada. Avastasime ümbruskonna külasid, lähimaid matkaradu ja jalutasime ranniku ääres — Calheta ja selle ümbrus on üks väheseid kohti saarel, kus saab mitmes kohas üsna pikalt piki rannikut jalutada, näiteks külakesed Madalena do Mar, Jardim do Mar ja Paul do Mar on selleks sobivad kohad, sest ookean kohtub siinsel rannikul väga tihti 300 meetri kõrgusele ja kõrgemalegi ulatuvate kaljudega, mille veepiirile jala kuidagi ei pääse.
Nädalavahetuseti, kui aega oli rohkem, tegime pikemaid sõite saare kaugematesse nurkadesse, sest siis ei pidanud matkates pidevalt kella kiikama ja sai rahulikumalt kõndida.
See looduses veedetud aeg ravis kõik haavad, mis COVID aasta jooksul tekitada oli suutnud. Et teed on siin valdavalt ikka üles ja alla ja kohati tundub, et rohkem üles, siis hakkas ka tasapisi võhma juurde tulema. Iga metsas või teepervel kohatud tärkav õis tegi õnnelikuks ja neid jagub siin ju tuhandetes, eriti kevadel — kõik on nii mägedes metsikus looduses kui ka hooldatud linnaparkides lopsakas ja lõhnav.
Väiksemate maanteede ääres puhkevad alates aprillist õitsele sinivalged lembeliiliad ja hortensiad, saavutades tippaja juunisjuulis. Aga ka veel septembris võib õitsvaid teeääri imetleda, näiteks merepinnast kõrgemates kohtades ehk siis seal, kus on rannikualadest jahedam.
