CĂŠcile Huguenin
Mangode hooaeg
3
K
õik need inimesed, kes Radikhale lähenesid, olid sõna otseses mõttes tema ilust pimestatud. See oli tema ema pärand, ent ema suri enne, kui ta jõudis talle selgitada, kuidas kohaneda selle mürgise kingitusega, mis tegi jumalad kadedaks ja vallandas varem või hiljem nende viha. Seevastu ei unustanud ema panna tema õlule koormat, mida surijad arvavad oma kohuseks pärandada mahajääjaile, oma viimse tahteavalduse. Ema soovid olid lühikesed ja koosnesid kahest vastuolulisest ettekirjutusest, „Kuuletu oma isale ja valva tema järele”, mida Radikha püüdis ühitada, ühendades tähelepaneliku allumise malbe valvsusega. Isa, kõverate jalgadega rahhiiti põdev lühike mees, talus oma leina üllatavalt rahulikult, kuna ta oli olnud nii kauni naise õnnelik omanik, ja samas hingevalus, sest ta oli temast
24 Cécile Huguenin
liiga vara ilma jäänud. Ta oli raevunud, kuna ta ei suutnud naisele kinkida mausoleumi, väärt võistlema Taj Mahaliga, sest juba tagasihoidlik hauamonument, millega ta oli pidanud leppima, oli teinud ta puupaljaks. Nüüdsest haldasid tema laenu, mis suurenes iga päevaga meeletute intresside võrra, võlausaldajad. Nad kasutasid olukorda ära ja kimbutasid teda ettepanekutega, sisendades talle, et tütar võiks tema võlamakseid arvestatavalt kergendada. Naine ei olnud jätnud talle juhist tütre kasvatamiseks, Murugan vabanes sellest kohustusest, rakendades jäigalt tava, mis soovitab noored neiud sulgeda pulmadeni koduseinte vahele. Ta hoidis Radikhat niisiis klaasi all nagu haruldast orhideed enne turule viimist. Kui mõni vääritu mõte tema peast teinekord ka läbi lipsas, tõrjus ta selle sama kiiresti kui kohutava väljavaate kaasavarast, sest ta tundis, et ei suuda seda tütrele anda. Talle jäi vaid lootus, et halastajast jumalatel hakkab kahju ja nad jäävad rahule tema hea käitumisega tütre suhtes. Aga ta ei olnud seisus, mis lubanuks tal läbi rääkida, olgu jumalate või võlausaldajatega. Seetõttu tõendas ta seda enam oma truudust tööandjale, kes talle sel hetkel ninaesise tagas. Inglaste teenistuses pidevalt lömitades täitis ta ihu ja hingega korraldusi, mida andis talle üks endine India armeemajor, kellest oli saanud kõrge riigiametnik. Major kuulus nende Tema Majesteedi armee reasõjaväelaste hulka, kes, pääsenud eluga eelmisest sõjast, olid eelistanud loobuda ohtlikust relvakarjäärist ja alustada tööd alamkontinendi riigiaparaadis. Ta oli näinud nii paljusid kaasmaalasi, nende abikaasasid ja lapsi hääbumas troopilises kliimas, igatsedes Inglise udu järele, et ta õnnitles end vallaliseks jäämise puhul.
Mangode hooaeg 25
Tugev ja karastunud, jätkas ta India Tsiviilteenistuse eliidi seas, mis oli kokku kuivanud ja püüdis kehtestada, nii hästihalvasti kui suutis, Suurbritannia mõjuvõimu. Põliselanikud hüüdsid seda eliiti isekeskis küll „viskiklubiks”, nimetus, mis rääkis kõnekalt tähtsate krooniteenijate põhitegevusest. Muruganil olid mõjuvad põhjused hoida eemale möllust, mis raputas tema maad iseseisvuse lähenemisel ja mis tõi vääramatult kaasa tema ainukese sissetulekuallika kaotuse. Ta teadis, et tal tuleb lõplikult loobuda oma koloniaalteenija statuudist ja hakata liigkasuvõtjatest hõimlaste orjaks. Temas ei olnud patriootilisi tundeid, sest teda, ühegi kahtluseta, oli hullem ees ootamas. Muredest vaevatuna unustas ta ühel hommikul maha hommikusöögi, mille emalt kulinaarsed oskused pärinud Radikha oli valmistanud talle päevatõusul innukusega, millega ta oma tütrekohustusi alati täitis. Nagu enamik indialasi, põlgas Murugan ära toidu, mis ei olnud kodus valmistatud. Ta võttis oma lõunaroad kaasa alumiiniumnõudes, mis käisid üksteise sisse ja mida kattis hermeetiline kaas, mis hoidis toidu soojas. Ta laskis toidul hea maitsta täpselt kell üks päeval valge koloniaalmaja sissepääsu juures oleva valvuriputka pugerikus. Kui Radikha märkas lauale unustatud karpe, jättis ta süda löögi vahele. Trotsides soovitusi, mis sulgesid ta koduseinte vahele, tormas ta midagi mõtlemata isa töökoha poole. Oli alles hommikune aeg, mil major, juba paraadrõivas, inspekteeris oma aeda. Tal oli seljas valge vormirõivas ja selle peal vöö, mis rõhutas tema elegantset siluetti; tema hästiistuvad püksid olid topitud loomanahast kõrge säärega saabastesse, mille üks tentsik oli alandlikult oma kätega läikima
26 Cécile Huguenin
hõõrunud. Kiiskav mõõgarihm ja koloniaalkiiver täiendasid Tema Majesteedi esindaja veidrat rõivastust. Murugan saatis teda, hoidudes lugupidavalt mõned sammud tahapoole. Kiilaka ja haiglaselt kidurana üritas ta välja näha mehelikum – selle nullis tema ebameeldiv füüsis –, kasvatades nina all tihedaid pakse vuntse, milles ta pidevalt tuustis, et otsida sealt, asjaoludest johtuvalt, pidepunkti, ideid või täisid. Just täpselt sellele tegevusele oligi ta majori selja taga pühendunud pöörase hooga, mis reetis sisemist rahutust, kui nad sattusid ühe bugenvillea põõsa juures vastamisi särava Radikhaga, kes viibutas isale kuuletumise märgina käes toidunõusid. Kuidas võis major, kes jagas kõikide Indias elavate inglaste veendumust, et ta kuulub jumala poolt valitud rassi hulka, kes on loodud valitsema ja alistama, kes kelkis sellega, et ta ei langetaks iial oma pilku rahvale, keda neil oli kohustus valitseda ja kes pidas naisi rõhuvaks koormaks, armuda silmapilkselt ja lootusetult Radikhasse? Või vähemalt end selles veenda, kuni selleni välja, et sõlmis Muruganiga autu kokkuleppe, mis irvitas selle maa iidsete tavade üle. Teadlik rahalistest raskustest, mis tema teenrit rõhusid, tegi ta ettepaneku hoolitseda täielikult kaasavara eest. Häbistatud, kuid kergendust tundes anus Murugan teda oma nägu säilitama: jätma muljet, et Murugan kattis ise kaasavara kulud. Major andis Muruganile silmagi pilgutamata vajaliku raha ehete ostmiseks – selle massiivse kullakoguse, mis on India naistel rõhuva inimlikkuse asemel. Major lisas sellele tema võlakirjade ostu, et tagada Muruganile väärikas ja rahulik vanaduspõlv, juhuks kui süümepiinad, et ta oli müünud oma tütre okupandile, tema öid peaks kõditama. Tal õnnestus ometi oma südametunnistus lepitada, kasutades
Mangode hooaeg 27
ära kaootilist perioodi, et omistada ajaloole see uus võlg, mis oleks võinud osutuda varasemast raskemaks kanda. Ta ei tunnistanud kunagi, et oli teinud vahetuskaupa oma tütrega, ja rahustas end, mõeldes saatusele, mis võinuks neile osaks saada halastamatute liigkasuvõtjate poolt. Lõppude lõpuks, mõtles ta endamisi, väga paljud noored neiud unistasid selle kena mehe poolt märgatud saada. Mis puutus majorisse, siis oleks juba ainuüksi see ekstravagantne heldus võinud tema hullust tõendada.
* Ka Radikhal ei olnud teistest enam õigust öelda midagi valiku kohta, mis oli langetatud ilma temata. Juba lapseeas teavad India tüdrukud, millega rahulduda abielu ja kaasavara puhul. Kui nad peaksid kogemata kombel, juhuse või õnne läbi, kohtama oma maisel teekonnal naisena armastust, võivad nad selle eest tänada üksnes jumalat. See tõde, mida Radikha puhul tugevdas ema viimne ettekirjutus „Kuuletu oma isale”, säästis teda kahetsusest kiretu ja rõõmutu liidu üle. Et talle oli loomuomane näha alati asjade positiivset külge, rõõmustas ta salajas võimaluse üle pääseda alandavast tavast ja kohutavast ohust, mis rippus noorte abielunaiste peade kohal. Temas oli alati tekitanud õudu komme „inspekteerida tulevast naist”, kus patenteeritud matroon nuusutas noore naise kehavedelikke, et kindlustada tema sobivus mehe omadega. Veel jubedam oli aga tema painav mõte, et mehevanemad põletavad ta elusalt, kui kaasavara peaks viibima. Ta oli sattunud ühel päeval peale vanaema ümber koondunud naiste arutelule. Enne, kui nad
28 Cécile Huguenin
ta minema ajasid, jõudis ta märgata ühel neist hirmsaid arme. Ämm oli lükanud ta „juhuslikult” kuumale pliidile; potis keenud õli oli võtnud tuld ning ta sari oli lahvatanud leekidesse nagu inimtõrvik. Ta võlgnes oma pääsemise üksnes soovile elada. Radikha tundis piisavalt isa, et teada, et ta ei ole mees, kes oma lubadusi peaks. Tal olid mõjuvad põhjused karta samasugust saatust ja kergendus, mida ta seetõttu tundis, sai võitu igasugusest protesteerimistahtest. Abielu sõlmiti 15. juunil 1947. aastal. Kaksteist päeva pärast seda, kui igasse avalikku kohta oli üles pandud „erikalender”, mis näitas võimu tegeliku üleminekuni jäänud päevade arvu. Kaks kuud peale koloniaalajaloo kõige suuremat lahutust, iseseisvusdeklaratsiooniks valitud kuupäeva. Lahkumisettevalmistused ja impeeriumile leinakella löömine heitsid nende pulmale lahutuse nukra varjundi. Kogunemised ja erapeod olid rahututel aegadel keelatud, kuna kardeti vastuhakku. Seetõttu toimus abiellumine ilma silmakirjaliku toreduseta, millega varjati sageli räpaseid kokkuleppeid. Sedavõrd olulise sündmuse lähedus, hirmus ja kaoses elamine, hoolimata okupantide siiani veel tagatud näilisest korrast, säästis Radikhat ja tema perekonda lisahäbist näidata välja rõõmu, mida keegi ei tundnud. Astroloogid osutasid selle ajaloolise kuupäeva puhul kahjulikule planeetide seisule ja anusid kaht valitsust seda muutma. Nad kuulutasid suuri õnnetusi riigile ja ennustasid surmavaid kokkupõrkeid. Mitte keegi ei kuulanud neid. Hoolimata Indias väga juurdunud tavast ei konsulteeritud astroloogidega isegi nende liidu puhul. Major pani mängu oma mõjuvõimu – mille ajaloo kulg oli temalt võtnud – viimased riismed ja
Mangode hooaeg 29
seisis täielikult vastu praktikale, mida ta pidas oma valgustatud ratsionalismis väärituks. Tegelikult oli tal oma edevuse juures raske möönda, et keegi tihkab allutada oma otsused jõule, mida ta ei kontrolli. Hullem veelgi, hetkel, kui ta oli seda kaotamas. Ainult Radikha vanaema julges avalikult süüdistada oma poega, et ta oli müünud nende kalli lapse „inglasele”, kes võis tunda uhkust, et viib oma pagasis kaasa maa kõige kaunima ehte. Hüvastijätu hetkel pistis ta lapselapsele pihku pruuni pulbriga koti ja sosistas talle kõrva alljärgneva mõistatusliku soovituse: „Ära sellest kunagi lahku, see võib sulle barbarite juures vajalikuks osutuda.”
* Barbarid võtsid arrogantse ükskõiksusega vastu metslase, kelle major oli endaga kaasa toonud. Nad kahtlustasid, et majorit oli nõiutud või oli teda tabanud kuri palavik. Pulmad oli peetud Indias, kus major oli pidanud alla andma ja lubama naisel sari kanda. Aga kohe peale pulmi sundis ta naist läänelikult riietuma. Radikha pidi „kohanema”. Esimene õppetund oli tulnud viivitamatult pulmapäeva õhtul, kui ta oli leidnud pulmavoodist roosilehtede asemel elegantse inglanna täisvarustuse. Armastustõotuse asemel sai talle osaks üks neist pidulikest deklaratsioonidest, mida major nii hästi valdas: „Teie, mu kallis, saite kingituseks maailma kõige hinnalisema kodakondsuse, püüdke olla selle vääriline.” Kohandumine tähendas oma kaunite kehaümaruste vaalaluust korsetti surumist, selle vangistamist kurguni
30 Cécile Huguenin
kinninööbitud kõrge kaelusega kleiti, mis langes voogudena pahkluudeni, ja oma jalgade kitsastesse nöörsaabastesse kängitsemist. Mees oli keelanud tal kaasa võtta vanu räbalaid ja tühja-tähja, mis võinuksid talle sünnimaad meenutada. Ent kui India naistel on lubatud avaldada arvamust sama palju, kui näidata välja oma emotsioone ja tundeid, teavad nad kõik väga varasest noorusest alates, et nende pulmaehted on nende ainus elukindlustus. Radikha oleks lasknud endal ennem pea maha raiuda, kui loobunuks nende kaasavõtmisest oma isiklikus pagasis. Ta kasutas seda ära, et peita kohvrisse ka oma pulmasari ja, selle voltides, vanaema antud talisman.
* Majori vennad, vennanaised ja nõod ei eksinudki väga, kui nad ta ühiselt hulluks kuulutasid. Aga nad eksisid selle põhjustes. See ei olnud Indias saadud haigus, mida ta põdes, vaid ajalooline katastroof, mis oli teda ootamatult tabanud ja mida nimetati võimu, identiteedi ja tunnustuse kaotuseks. Tema arvates ei olnud see kuulsusetu esiisade majja tagasipöördumine ta laitmatu teenistuse vääriline Indias, mis oli tema südame kuningannale nii kallis, ja see mõjus talle hullemalt kui leepra või malaaria. Teda ei oodatud siin. Temata saadi väga hästi hakkama. Seda andsid talle mõista pereliikmed, kes olid tema äraolekul jaganud ära ta varad ja kohustused. Teda koheldi terve ülejäänud elu nagu suurt haiget, tal paluti hinge tõmmata ja puhata väsimusest. Nii paljukest tõmbuti küll koomale, et ta saaks tagasi oma eluruumid, aga oli selge, et tal ei olnud enam
Mangode hooaeg 31
kodumaal kohta. Teda pilgati õelalt raske ülesande teemal, mis langeb vananeva abikaasa õlule, kui tal on voodis verinoor naine, ja vihjati kohustusele teda harida, et teda võetaks nende maailmas vastu. Neile kohustustele kulus suuresti tema aeg, mistõttu ei toppinud ta oma vana kolonisti nina nende asjadesse, sest ta ei suutnud mõista enam kaasaega, mis oli alanud ilma temata. Rohkemat ei olnudki vaja, et teda segadusse ajada.
* Radikha samas kohanes. Ta harjus käima kingadega ja hingama, hoolimata pitsitavast korsetist. Ta õppis käsitsema kahvlit, kuigi aine, mida kasutati hõbenõude läikima löömiseks, muutis kõik toidud ühetaoliselt jälgiks. Nagu kõik oma maa lapsed, oli Radikha õppinud väga varakult kasutama oma paremat kätt, et segada toiduained lõhnavate kastmetega. Ta oskas ained kärmelt kokku segada ja nautida neid isegi enne, kui ta need suhu pani, nagu oleks tema maitsenäsade pikendused ulatunud sõrmeotsteni. Ilma nende aistinguteta kaotas ta söögiisu. Lauas sõi ta äärmiselt vähe, kuid toppis aplalt sõrmedega suhu jahus veeretatud lihapalle, mida ta üksinda köögis olles valmistas. Hästi tähelepaneliku vaatlejana ja intuitiivsena, lugedes nägudelt ja miimikast enne, kui ta sõnadest aru sai, ei loonud ta endale erilisi illusioone selles, mis tema kohta räägiti. Ent ta oli teadlik tungivast vajadusest õppida kõige kiiremas korras ära see keel, mis oli talle tema kaasmaalaste häälduses tundunud meloodiline, aga mis näis nüüd tema kõrvadele nagu rünnak.
32 Cécile Huguenin
Õpetatud juba lapseeast oma tundeid varjama ja oma arvamust enda teada jätma, olles samas abivalmis ja kuulekas, oli Radikha võimeline juba suurepäraselt teesklema, enam, kui tema hõimlased suutsid ettegi kujutada. Murugan oli teinud oma tütrest teeskluse tšempioni.
* Vargsi ja silmakirjalikult kujunes naisest majori patuoinas. Ei mingit vägivalda, ei füüsilist ega verbaalset, üksnes peen sadism, mida major igal võimalikul juhul Radikha peal rakendas. Ta oli kindlasti lootnud, et see eksootiline iludus avaldab tema perekonnale muljet ja tekitab tema suhtes kui mitte austust, siis vähemalt kadedust ja kiivust, mis teda väärtustaksid. Ent ta oli siit maalt liiga kaua ära olnud mäletamaks, et kastisüsteem valitses siin sotsiaalsete suhete üle veel armutumalt kui Indias, sest see oli vaikiv. Pealegi, olles volitatud valitsema tuhandete alamate üle, oli nüüd neist vaid üks tema meelevallas. Ta ei kavatsenud jätta seda võimalust kasutamata. Näis, nagu motiveerinuks teda Radikhaga kiirkorras abielluma suuresti väiklane soov domineerida ühe terve rahva – keda ta oli pidanud orjastatuks – ühe eksemplari üle. Laps laskis end oodata. Perekonnale oli see hea võimalus pilduda pilkenooli majori võimaliku puuduse teemal ja teha maha metsikute maade naiste legendaarset viljakust. Kui siis Radikha pärast kolme pikka aastat tütre sünnitas, tuli tal selle pettumuse eest väga kallist hinda maksta. Major, kes teadis mõndagi indialaste praktikast, oleks tütre „magama pannud”,
Mangode hooaeg 33
aga omal kodumaal ta ei julgenud. Ta sooritas mõttes lapsetapu, tõrjudes tütre välja oma elust, mõtetest ja tegevustest. Ent ta kehtestas siiski omad nõudmised. Läbirääkimised nime üle olid karmid. Teist korda abielu ajal, pärast ehete lugu, suutis Radikha oma nägemuse maksma panna. Ta keeldus perekonnas moes olevatest Peggyst, Bethist ja Cherylist samavõrd, kui major lükkas tagasi Lakhsmi, Suguna ja Akhila. Kokkulepe saavutati Anita osas, see oli mõnda aega tagasi imporditud nimi, mis kõlas inglaste kõrvadele juba omaselt ja mida oli lihtne hääldada. Vastutasuks keelati tal kategooriliselt igasuguste emakeelsete sõnade ütlemine, hällilaulud ja India muinasjutud, ähvardades karistustega, mida major laskis tal aimata neid täpsustamata. Major otsustas ka võitlemaks tema juurtega, et tema tütar pühendatakse Inglismaale iga selle kultuuri närvikiuga. Ta valis tütrele rohkete soovitustega ja prestiižsete töökohtadega hoidjad ning hiljem parimad koolid, kus sai hariduse riigi tulevane eliit ning kus kehtis range distsipliin ja koolivorm.
34 Cécile Huguenin
7
S
elles peres oli nii vähe mehi ja François oli nii sarmikas, et naistel ei olnud raske teda omaks võtta. Nad andsid talle andeks isegi tema järjekindla kõhnuse, solvangu oma kulinaarsetele vägitegudele, mida nad tema pärast tegid. Ei vürtsikate juurviljadega täidetud pirukad, mida ta pööraselt armastas, ei küpsetised, rikastatud õrnade hõbelehtedega, mida peeti tugevdavaks, ei lisanud untsigi rasva tema luidratele luudele naha alla, mis jäi ühtviisi kahvatuks. Ent ta meenutas üha vähem kehvalt idanenud viljatera. Ta osales põllutöödel ega põlanud, kõikide üllatuseks, ära kodutöid, mis ohustasid ometi tõsiselt india mehe mehelikkust. Ta osutus külapidudel väsimatuks ja osales innukalt kõikide jumaluste austamisel. Anita säras õnnest ja nende armastus oleks võinud kujuneda legendiks.
50 Cécile Huguenin
Kolmas ikaldusaasta jooksis, kui Anita mõned kuud hiljem lapseootele jäi. Kolm aastaaega mussoonita ja terve ilm kõrbes. Maapind ja inimeste nahk lõhenesid. Veesilmad kuivasid üksteise järel. Põldudel vedelesid ronkade ära söödud kariloomad. Riisitaimed, vaevalt maha istutatud, kuivasid jalapealt. Riisi hind oli tavalisest viis korda kõrgem. Seda osteti igasugustes minikogustes, munakoores, ja seda keedeti kaks korda, esmalt joodi riisi keeduvett ja seejärel söödi riisi ennast. Mida haruldasem oli taimestik, seda karvasemaks ja karusemaks muutus François. Tema juuksed ja habe, mis olid tema külasse saabumisel maha lõigatud, et vabastada ta parasiitidest, moodustasid tiheda puhma. Tema sasitult viljapeadena kasvavad juuksed moodustasid tema pea ümber kuldsed kiired. Pikemaks kasvades langesid juuksed tihedate korrapäraste salkudena õlgadele. Anita hoolitses tema juuste eest samamoodi kui naiste juuste eest: ta masseeris mehe pead pikalt jaheda seesamiõliga salajases lootuses, et tal õnnestub toote head omadused juuste kaudu mehe piinatud hingeni viia. François’ habe, mis algul udusulisena kähardus, oli pikemaks kasvanud ja kattis ta kondist rinda. Keset seda karvapuhmast särasid ta heledad silmad pideva leegiga ja tekitasid inimestes, kes sattusid tema lähedale, vajaduse teda puudutada, nagu toimiti pühaku puhul. Anita oli selleks liiga õnnelik, et pöörata tähelepanu rasketele aegadele, tema rasedus kulges rahulikult nende tulevasest lapsest unistades. Tähtaeg lähenes ja ka mussoon näis olevat tulekul. Aga keegi ei julgenud selle üle veel avalikult rõõmustada, hirmust, et jumalad suunavad selle taas teiste privilegeeritud maade poole. Ainult François’ usk oli veel säilinud ja ta püüdis seda
Mangode hooaeg 51
igati jagada. Mida rusutumad olid inimesed, seda suurema innu ja energiaga ta tegutses. Siis hakkas ta jutlustama. Valge linasest dhoti seljas nagu Gandhil, pikk sandaalipuust pärlikee rinnal kõlkumas, kõneles ta külaelanikele, kuulutas veeuputust ja küllust. Ta paastus, et puhastuda, süütas päikeseloojangul tule ja õhtu saabudes kõndis hõõguval sütel ja luges mantraid. Varahommikul käis ta majaelanikele peale, et nad jutustaksid talle oma unenäod. Ta oli veendunud, et neis sisaldub nende tulevik, ja tõlgendas neid kui arvukaid positiivseid eelaimusi. Naised, kes ainult seda ootasidki, kuulasid teda hardalt. Mitu korda päevas nägi ta neid oma tegevusi katkestamas ja otsimas iseendas või oma töös imepisikesi märke, mis tema ettekuulutusi näitlikustanuks. François’ prestiiž oli selline, et keegi ei oleks söandanud tema sõnu kahtluse alla seada. Pigem oleks püütud neid reaalsusega kohandada. François omakorda, kindel oma prohvetivõimes, tegi kõik, et kindlustada maju, parandada auklikke katuseid, uuristada kraave ja suunata vihmavesi põuastele põldudele. Ta ei unustanud ka oma noort naist. Ta joonistas kabalistlikke kujundeid beetlilehtedele, mida ta talle närida andis. Ta suurendas ohvriande jumalatele ja omas privilegeeritud suhet Ettiyaniga, krematooriumiväljade valvuriga, kellele ta oli Radikha usaldanud ja kes oli kuulus sünnituste esilekutsujana, kui talle ei unustatud kandikutäit rohelisi mangosid kinkida.
* Mira saabus samal ajal kui mussoon, ühel kataklüsmiööl. Kellelgi ei tulnud mõttessegi omistada tema kerge sünd isa palve-
52 Cécile Huguenin
tele või ema heale kehaehitusele. Kahe müristamise vahel, mis saatsid tuhusid, lupsas ta välja nagu banaan. Vastsündinud tüdruku kilav hääl segunes loodusjõudude kärgatustega, nõrk, kuid vali nagu olendil, kes nõuab oma kohta selles hullunud maailmas. Lapsena palus Mira tihtipeale emal oma sünnilugu jutustada. Iga kord tundis Anita ninas kurkumi pulbri, millega vastsündinu keha kokku võieti, kirbet lõhna ja suus ingverikohvi, mida talle pärast sünnitust joodeti, et teda turgutada, mõru maitset. Ta kirjeldas talle kõike üksikasjalikult. Rääkis laubale ja teisest põsele tehtud paksust mustast täpist, mis pidi hoidma eemal kurja silma. Sorakil salkude ja kollase jume peale ei jäänud külastajatel tunnet, et nad valetavad, kui nad tõid kõlavalt kuuldavale möödapääsmatu ettekirjutuse „Oh, kui inetu ta on”, mis pidi jumalate kadeduse eemale juhtima. Ent kui laps silmad pärani lahti tegi, nägi Anita üllatusega, et Mira oli pärinud oma vanaema välimuse. Sellest imelisest jutustusest jättis Anita alati välja kaks asja, kaks halba ettekuulutust, mida vanurid olid tasakesi välja öelnud. Esiteks kadusid platsenta ja nabanöör. Veetromb, mis paiskas toaukse valla, oli need kaasa viinud. Ämmaemanda tohutuks meeleheiteks, mis ei lubanud tal oma ülesannet lõpuni viia. Tema kohus oli need maha matta, et Mira need surres leiaks ega peaks lõputult hauata ringi ekslema, leidmata tõelist surma, mis tegi võimalikuks tulevase inkarnatsiooni. Sel hetkel oli Anita keeldunud kuulamast seda keelepeksu. Nüüd, kus Mira oli juba mitmendat kuud kadunud, heitis ta endale ette, et ta ei olnud lasknud valmistada talismani, et see halb saatus väärata. Ta ei olnud pööranud tähelepanu ka last esimesena pesnud naiste sosistamistele täpselt rinna
Mangode hooaeg 53
all, keset kõhtu asuva sünnimärgi kohta, mis oli märgiks, et lapse elu ei saa olema pikk. Anita lohutas end mõttega, et see hooletus, millele järgnes heatahtlik unustus, oli lubanud tal elada õnnelikud kakskümmend kaks aastat täisväärtuslikku elu tütre kõrval, ilma et ta pidanuks kogu aeg kõige hullemale mõtlema. Sündinud maailma rõõmus, võeti Mira vastu nagu vihma ja jumalate püha laps ja kogu nende Indias viibimise aeg läheneti talle austusega, millesse oli segunenud hirm. François, kes tundis end selle imelise mussooni isana samavõrd kui oma lapse isana, kuulutas, et tema missioon Indias on lõppenud. Oli aeg pöörduda tagasi Prantsusmaale.
54 Cécile Huguenin
Arbuja
M
öödapääsmatu etapp, mis kuulub minu initsieerimise juurde ja toimub konsultatsiooni vormis arbuja juures. Seekord üritan oma seisukohti veendunumalt esitada. Mira lähenes minu loogika kohaselt sellele nagu matšeetega lähenetakse võsale. Mu kartesianistlik ja religioosne kasvatus, mu loodusteaduslik haridus tõrkusid tõsiselt. Mira tõi välja terve rea argumente: „Kuidas sa saad väita, et sul on mingisugunegi võim maal, kui sa ei tunne põhjalikult selle rituaale? Praegu ajavad sõnad „nõid” ja „šarlatan” sind naerma nagu valget inimest, kes on õppinud valgustusdialektika koolis. Siin maal on loitsude ja nõidustega ähvardamine veel üks mure lisaks põuale ning puuvilla ja banaani kurssidele. Kui aafriklane tunneb end täiesti võimetuna maailmamajanduse ja kliimamuutuste ees,
Mangode hooaeg 107
on tal vähemalt võimalus otsida abi arbuja käest, et väärata kadeda naabri saadetud kurja saatust. Nõial, arbujal, posijal on igaühel oma eriline roll, sõltuvalt sellest, millist eestkostet temalt loodetakse kõrgemate jõudude juures. Mõistagi on neil vähe vahendeid sekkumaks loodusjõudude türannia korral või riigijuhtide diktaatorlikkuse puhul. Seevastu, kõigile läheb korda, et nad on inimesele antud killukese võimu vahendajad. Sellepärast neid niivõrd palutakse, kardetakse ja austatakse. Sina kui insener, kas sa suudad tuua selguse maale, kus ettevõtte juht usub, et musta kuke veri, mis valatakse ümber ehitusplatsi, on võrdväärne kindlustuspoliisiga tööõnnetuste vastu?” Lõpuks võitsid uudishimu ja Mira mõju, mida ta omas mu mõjutatava vaimu üle, mu viimase vastupanu. See tüdruk lummas mind, eriti tema täiesti ebaseaduslik viis käituda emahundina selle ebatüüpilise lapsega. Mida rohkem ma temaga lävisin, seda raskem oli mul teda mõista ja seda enam ma temasse haakusin nagu Yacou Mira seelikusabasse. Tema vasturääkivused tegid mind veel relvitumaks kui tema tabavad arvamused. Ta oli võimeline vihaselt seda maad ja selle elanikke mustama ning jumaldama seda niivõrd, et püüda seda sügavuti mõista, selle kõige salajasemate traditsioonideni välja. Tema kõrval nägin iga päev kokku varisemas üht oma ratsionaalse maailmapildi osa. Ma arvan, et ma nautisin seda. Olles kõndinud läbi tiheda põõsastiku, lõikavate taimede ja läbipõimitud juurte, jõudsime välja aasale. Oleksin pidanud olema kas hirmust kange või naerust kõveras, kui ma sellele tagasi vaatan. Ent sellest paigast õhkus sellist harmooniat, et see lummas mind, vaatamata sealsetele kummalistele eseme-
108 Cécile Huguenin
tele. Kooreta harulise puu otsas rippusid kolbad, lõualuud, erinevate loomade sabad, napilt pargitud nahad, naharibad, väikestest rannakarpidest ja teradest pikad keed. Lauajuppidest kokku klopsitud onn, õlgedest katus pea kohal, oli elumajaks. Seinal naela otsas vahtis meid valgest puust mask oma punaste silmadega, keel inetult rippu, kadudes musta habemesse ja segunedes sagriste juustega. Mõlemalt poolt laupa paistsid kaks väikest kõrva. Puhta veega täidetud pajad olid asetatud hajutatult, teatud vahemaade ja kõrguste tagant, kindla korra järgi pinnasele, kivile ja bambusstatiivile. Seal valitses täielik vaikus, täiesti nõiduslik rahu. Meid uksele vastu võtma ilmunud mees oli tugeva kehaehitusega, mida rõhutas veelgi ümber ta keha lainetav sinine bubu*. Kuumusest hoolimata kandis ta silmini pähe tõmmatud villast mütsi, kaunistatud imepisikeste peeglite ja karpidega, mida olin märganud kõikjal. Sain seansi ajal teada, et tegu on kaurikarpidega ja et nende käsitsemine on jumalik toiming. Mira tervitas meest tundmatus keeles ja tutvustas mind. Veel üks üllatus. Mees rääkis puises ja viletsas prantsuse keeles, mida Mira vajadusel tõlkis. Mees tassis endale välja puust tabureti ja meile põhupalli. Ta kulmineeris kõrgelt meie üle ja meie olime talle alluvad alandlikud alamad. Hoolimata minu tahtest mängida mängu siiralt kaasa, hammustas mees silmapilkselt läbi mu sügava sisemise vastakuse. Ta alustas avaldusega, et minu kriitiline vaim takistab mul saada ühendust ebamaiste jõududega. Andsin talle vajaliku, et neid lepitada ja keelitada nende tõlgendajat: pudel parimat džinni,
* Tüüpiline Aafrika riietusese (tlk). Mangode hooaeg 109
sest vaimud ei armasta odavat veini ja näib, et ka arbuja mitte. Mira oli teadnud, mida tuleb poest konsultatsioonideks osta: - kaks pakki kondenspiima, - kaks muna, - pakk žiletiteri, - kaks imelist ja elujõulist elusat kukke, mille olime turult ostnud. Tõstsime kauba kotist välja. Mees võttis oma töövahendid välja nahast kohvrist, mis oli väga sarnane kohvritega, mida kasutasid meie maa-arstid möödunud sajandil. Värvilistesse pärlitesse ja paeltesse mässitud lehmasarve, valge juure kuubikutega rohupudeli ja hämmastavalt suure koguse kaurikarpe. Suur hulk identifitseerimata esemeid vedeles maapinnal. Olime tähelepanelikud ja endassesüüvinud. Konsultatsioon võis alata. Sarv on vaimudega suhtlemise vahend. Mees tõstis selle vaheldumisi oma kõrva juurde nagu kuulari, et nende sõnumid vastu võtta, ja suu juurde, et neile vastata. Mobiiltelefoni seninägematu mudel. Suhtlus kulges kenasti, seda katkestasid sageli pikad džinni lonksamised, üks tilk maha esivanematele, korralik klaasitäis vahendajale. Kulminatsioonihetk oli siis, kui ta võttis pakendist välja raseerimisterad, neli talle... ja kaks mulle. Olles need džinniga üle valanud ja nõiasõnad peale lugenud, pani ta endale mõeldud terad keele peale ja hakkas neid närima. Ma kuulsin tema hammaste all metallitükke purunemas. Ta näitas keelt, et ma veenduksin ise, et see ei ole bluff, ning neelas siis kõik tükid pudelisisuga alla. Siis palus ta minul samamoodi toimida, kahe mulle mõeldud žiletiteraga. Ma heitsin Mirale anuva pilgu. Mira andis
110 Cécile Huguenin
mulle peaga märku: „Ära löö vedelaks, sul ei ole mingit ohtu.” Mees kinnitas mulle, et ta oli võtnud teradelt nende lõikava võime ja kui ma teen nagu tema, siis ei ole mul midagi karta ja minust saab haavamatu. Õnneks ei loe mitte keegi kunagi seda päevikut. Aga ausalt, ma täitsin selle käsu. Teadlikult nagu usin õpilane, kes ma olin alati olnud. Ma hammustasin, närisin ja neelasin kõik alla midagi tundmata. Ei valu, ei haavu, ei vigastusi. Mulle ulatati pudelist klaasitäis rohusegu ja ma tunnistan, et ma ei tundnud midagi peale tohutu uhkuse. Ma nägin, et ka Mira oli minu üle uhke. Mis puutub minu võitmatusse tulevikku, siis eks see ole hiljem näha. Ma olin väljakutse vastu võtnud, ma ei olnud Mira silmis ja selle kummalise mehe silmis mõttetu argpüksist valge. Sellest mulle piisas. Ma ei jälginud väga hästi tema suhtlust taevaste vestluspartneritega. Arvatavasti olin ma veel oma kangelasteo lummuses. Kui ta siis oma mobiili täringupeekriks muutis, seal kaurikarpe loksutas ning need seejärel maha viskas, olin küps, täiesti, vastupanuta. Ei enam untsigi kriitilist meelt. Žiletiterade episood oli murdnud mu vastuseisu. Ma olin valmis kõike kuulama, kõike alla neelama. Mees loendas kaurikarpe ja näis järgivat juhiseid, mida ta sai jahisarve vahendusel, mis oli muutunud jälle kõlariks, ning moodustas siis karpidest maapinnal geomeetrilise kujundi. Enne selle tõlgendama asumist silmitses ta kujundit pikalt. Kõige arusaadavam osa ennustusest, mille ma tema rutakast segasest jutust välja noppisin, oli, et mind ootab ees väga tähtis tegu, et kaks ekslevat hinge rahu leiaks. Et ma olen väljavalitu ja et mul on erakordne
Mangode hooaeg 111
saatus, kui ma täidan ülesande, mida minult oodatakse. Mul tuli end vaid õigel hetkel juhtida lasta. Kukkede verd pidi minu auks valatama hiljem ja ma kujutasin vaevata ette, et nende pehme liha oli mõeldud rikastama meie ennustaja rasvavolte. Kondenspiima pakid ja munad pidid oma saladused paljastama mõned päevad hiljem. Sellele episoodile järgnesid pöörase kiirusega toimunud sündmused. Me lasksime end kaasa kiskuda pöörisel, mis ei jätnud meile võimalust tulla tulemusi kuulama. Kahju, need sisaldasid võib-olla juhatusi tulevikuks, mis meie eest pages.
112 Cécile Huguenin