Manhattan Beach

ESIMENE PEATÜKK Nad olid sõitnud terve tee Mr Stylesi majani, enne kui Anna taipas, et isa on närviline. Esialgu oli ta tähelepanu hajutanud sõit, seilamine piki Ocean Parkwayd, nagu suunduksid nad Coney Islandile, ehkki jõuludest oli möödas vaid neli päeva ja rannas olemiseks võimatult külm. Seejärel maja ise: kolmekorruseline kuldsetest tellistest palee, aknad igas küljes, rohelise-kollase­ triibulised varikatused kärarikkalt laperdamas. See oli viimane maja tupiktänaval, mis viis mere äärde.

Isa peatas Model J tänava ääres ja lülitas mootori välja. „Tibu,“ lausus ta. „Ära kõõrita Mr Stylesi maja poole.“ „Loomulikult ei hakka ma kõõritama Mr Stylesi maja poole.“ „Sa teed seda just praegu.“ „Ei,“ ütles tema. „Ma kissitan silmi.“ „See ongi kõõritamine,“ ütles isa. „Sa just defineerisid kõõritamise.“ „Minu arust küll mitte.“ Isa pöördus järsult tema poole. „Ära kõõrita.“ Just sel hetkel Anna taipaski. Ta kuulis, kuidas isa kuivalt neelatas, ning tundis kõhus murepistet. Ta polnud harjunud oma isa närvilisena nägema. Hajameelsena küll. Ja mõistagi ka mõttessevajununa. „Miks Mr Stylesile kõõritamine ei meeldi?“ küsis Anna. „See ei meeldi mitte kellelegi.“ „Sa pole mulle seda kunagi varem öelnud.“ „Kas sa soovid koju minna?“ „Ei, tänan.“ „Ma võin su koju viia.“ „Kui ma kõõritan?“ „Kui mul hakkab sinu pärast pea valutama.“ „Kui sa viid mu koju,“ lausus Anna, „siis jääd sa kohutavalt palju hiljaks.“

12

Jennifer Egan

Annale tundus, et isa tahab talle kõrvakiilu anda. Kord oli isa talle kõrvakiilu andnud, kui Anna oli lasknud kuuldavale rea vandesõnu, mida oli kuulnud sadamakail; ta käsi oli nähvanud vastu Anna põske kärmelt nagu piits. Ikka veel viirastus Annale mälestus sellest kõrvalopsust, mis vastu ootusi oli tema jultumust hoopis kasvatanud.

Isa hõõrus oma lauba keskpaika ja vaatas siis uuesti talle otsa.

Ta ärevus oli läinud; Anna oli ta sellest terveks ravinud. „Anna,“ lausus isa. „Sa tead küll, mida mul on vaja, et sa teeksid.“ „Loomulikult.“ „Sel ajal, kui mina Mr Stylesiga vestlen, oled sina tema lastega võluv sina ise.“ „Ma juba teadsin seda, isa.“ „Jah, muidugi teadsid.“ Anna väljus Model J-st, silmad päikese käes pärani ja vesised.

Aktsiaturu kokkuvarisemiseni oli see olnud nende isiklik auto.

Nüüd kuulus auto liidule, mis laenas seda isale liidu asjade ajamiseks. Kui Anna polnud koolis, meeldis talle isaga kaasas käia – võidusõiduradadel, koguduse pidulikel einetel ja kiriku üritustel, kontorihoonetes, kus liftid kandsid nad kõrgetele korrustele, vahel koguni restorani. Kuid eales varem polnud nad käinud kellegi eramajas nagu seekord.

Koputamise peale avas ukse Mrs Styles, kellel olid filmitähe moodi vormitud kulmud ning pikk läikivpunaseks värvitud suu.

Olles küll harjunud pidama oma ema ilusaimaks kõigist kohatud naistest, muutis Mrs Stylesi ilmne sarm Anna relvituks. „Ma lootsin kohtuda Mrs Kerriganiga,“ sõnas Mrs Styles kähedal häälel, hoides Anna isa kätt oma pihkude vahel. Millele isa vastas, et tema noorem tütar oli hommikul haigestunud ning et abikaasa oli jäänud koju teda põetama.

Mr Stylesist polnud mingit märki.

Viisakalt, kuid (nagu ta lootis) ilma nähtava aukartuseta võttis Anna kahvatusinises vormiriides neegritarist teenija käest hõbedaselt kandikult klaasi limonaadi. Vestibüüli puitpõranda üliläikival pinnal silmas ta peegeldust oma punasest kleidist, mille talle oli

Manhattan Beach

õmmelnud ema. Vestibüüliga külgneva toa akende all väreles kahvatu talvepäikese käes meri.

Mrs Stylesi tütar Tabatha oli ainult kaheksa-aastane, kolm aastat noorem kui Anna. Siiski lasi Anna nooremal tüdrukul end kätt­pidi vedada allkorruse „lastetuppa“, mis oli täielikult pühendatud mängimisele ja mida täitis vapustav hulk mänguasju.

Kiire vaatlus tuvastas Flossie Flirti nuku, mitu suurt kaisukaru ja kiikhobu. Lastetoas oli ka „lapsehoidja“, tedretähniline kareda häälega naine, kelle villane kleit, pingul nagu liialt täis topitud raamaturiiul, püüdis talitseda tema lopsakat büsti. Laia näo ja lustaka sädeme pärast silmis pidas Anna lapsehoidjat iirlannaks ning tundis kerget kõhedust, et teda võidakse läbi näha. Ta lahendas olukorra distantsi hoides.

Kaks väikest poissi – kes olid kaksikud või vähemalt ära­ vahetamiseni sarnased – nägid vaeva elektrilise rongi rööbaste kokku­panemisega. Osalt selleks, et vältida lapsehoidjat, kes tõrjus poiste palveid appi tulla, kükitas Anna kokku panemata rööbaste kõrvale ja pakkus oma teeneid. Ta tajus mehaaniliste osade loogikat oma sõrmeotstega; see tuli tal välja nii loomulikult, et talle tundus, et teised inimesed tegelikult ei pingutanudki. Nemad ainult vaatasid, mis oli asjade kokku panemisel sama tulutu nagu uurida pilti seda puudutades. Anna kinnitas tüki, mis oli pannud poisse pead murdma, ning võttis siis äsja avatud karbist mitu uut.

See oli Lioneli rong, silmatorkavalt kvaliteetse rajaga, kui otsustada kindluse järgi, millega raudteerööpad ühendatud olid. Raudteed kokku pannes vaatas Anna aeg-ajalt vilksamisi Flossie Flirti nuku poole, kes riiuli äärel kõõlus. Kahe aasta eest oli ta sellist nukku endale nii metsikult soovinud, et osa sellest meeleheitest näis olevat murdunud ja tema sisse alles jäänud. Oli kummaline ja valulik avastada see vana igatsus endas nüüd ja selles paigas.

Tabatha mässis oma jõuludeks saadud nukku, Shirley ­Temple’it, rebasenahksesse kasukasse. Ta jälgis võlutuna, kuidas Anna tema vendade raudteed kokku pani. „Kus sa elad?“ küsis ta. „Mitte kaugel.“ „Kas otse mere ääres?“ „Selle lähedal.“

13

14

Jennifer Egan

„Kas ma tohin sinu juurde tulla?“ „Muidugi,“ ütles Anna, kinnitades rööpaid sama kiiresti, kui poisid neid talle kätte ulatasid. Number kaheksa oli peaaegu valmis. „Kas sul vendi on?“ küsis Tabatha. „Õde,“ ütles Anna. „Ta on kaheksa nagu sinagi, aga ta on õel.

Sest ta on nii ilus.“ Tabatha paistis ärevil. „Kui ilus?“ „Tohutult ilus,“ ütles Anna tõsiselt ning lisas siis: „Ta näeb välja nagu meie ema, kes tantsis Folliesis.“ Hetk hiljem jõudis talle kohale, et see pahvatus oli viga. Ära kunagi räägi midagi välja, kui sa just pole olukorras, kus sul pole valikut, kõlas isa hääl ta kõrvus.

Lõunasöögi serveeris lastetuppa seesama neegritarist teenijanna.

Nad istusid täiskasvanute kombel oma väikestel toolidel, riidest salvrätikud süles. Anna heitis mitu korda pilgu Flossie Flirti nuku poole, otsides ettekäänet, et hoida nukku süles möönmata, et see teda huvitab. Ta olnuks rahul, kui saanuks vaid tunda nukku oma põlvil.

Pärast lõunasööki lubas lapsehoidja, just nagu preemiaks nende hea käitumise eest, pugeda palitutesse ja mütsidesse ning söösta maja tagauksest välja teerajale, mis viis Mr Stylesi majast eraranda.

Pikk lumepihuga kaetud liivane kaar oli mere poole kaldu. Sadamas oli Anna talvel käinud, mitu korda, kuid rannas mitte kunagi.

Jääkooriku all kerkisid miniatuursed lained, jää raksus, kui ta sellel hüppas. Lumivalgete kõhtudega merikajakad kriiskasid ja sööstsid mäslevas tuules. Kaksikud olid kaasa võtnud Buck Rogeri laserpüssid, kuid tuul muutis nende püssipaugud ja surmaähvardused pelgaks pantomiimiks.

Anna silmitses merd. Otse selle ääres seistes valdas teda eriline tunne: elektriline segu külgetõmbest ja pelgusest. Mis tuleks lagedale siis, kui kogu see vesi ühtäkki haihtuks? Maastik täis kaotsiläinud esemeid: uppunud laevu, peidetud aardeid, kulda ja kalliskive ja amulettkäevõru, mis oli ta randme ümbert äravoolu­ torusse kukkunud. Laipu, lisas isa alati naerdes. Tema jaoks oli ookean kõnnumaa.

Anna vaatas Tabby (see oli tüdruku hellitusnimi) poole, kes lõdises tema kõrval, ja soovis talle öelda, mida ta tunneb.

Manhattan Beach

Sageli oli võõrastele üht või teist asja lihtsam öelda. Selle asemel kordas ta isa sõnu, mida too alati ütles, kui ta ees laius tühi silma­ piir: „Ühtegi laeva pole näha.“ Väikesed poisid vedasid oma laserpüsse üle liiva murduvate lainete poole, lapsehoidja hingeldades nende kannul. „Te ei lähe selle vee lähedale ka mitte, Phillip, John-Martin,“ kähistas ta vapustavalt valjuhäälselt. „Kas see on täiesti selge?“ Ta heitis range pilgu Annale, kes oli nad sinna juhtinud, ning karjatas siis kaksikud maja poole. „Su kingad saavad märjaks,“ ütles Tabby plagisevate hammaste vahelt. „Kas me peaksime nad ära võtma?“ küsis Anna. „Et külma tunda?“ „Mina ei taha külma tunda.“ „Mina tahan.“ Tabby vaatas, kuidas Anna tegi lahti pandlad mustadel lakk-kingadel, mis ta oli laenanud allkorruse Zara Kleinilt. Ta rullis oma villased sukad alla ja asetas valge, kondise, oma vanuse kohta pika jala jäisesse vette. Kumbki jalg saatis ta südamesse piinava tunde, millest osa oli valusähvatus, aga ootamatult meeldiv. „Mis tunne on?“ kiljus Tabby. „Külm,“ vastas Anna. „Jube, jube külm.“ Temalt nõudis suurt jõupingutust, et mitte tagasi põrkuda, ning vastupanu lisas kummalisele elevusele veel midagi. Kui ta heitis pilgu maja poole, nägi ta kaht tumedas palitus meest, kes sammusid mööda sillutatud jalgteed, mis kulges liivariba taga. Hoides tuules kinni oma kaabusid, nägid nad välja nagu näitlejad tummfilmis. „Kas need on meie isad?“ „Isale meeldib ärikõnelusi õues pidada,“ lausus Tabby. „Uudishimulikest kõrvadest eemal.“ Anna tundis lahket kaastunnet noore Tabatha vastu, kes tõrjuti eemale oma isa äriasjadest, samal ajal kui Annal lubati oma isa vestlusi pealt kuulata alati, kui ta soovis. See, mida ta kuulis, pakkus talle vähe huvi. Tema isa töö seisnes tervituste ja heade soovide edasiandmises liitu kuuluvate meeste ja teiste meeste vahel, kes olid

15

16

Jennifer Egan

nende sõbrad. Tervituste juurde kuulus mõni ümbrik, vahel ka pakk, mille isa sundimatu kergusega üle andis või vastu võttis – nii et seda ei märganudki, kui sellele eraldi tähelepanu ei pööranud.

Aastate kestel oli isa rääkinud Annale palju asju, adumata ise, et oli neid rääkinud, ning Anna oli neid kuulanud taipamata, mida ta oli kuulnud.

Teda üllatas tuttavlik, elav maneer, millega isa vestles Mr Stylesiga. Ilmselt olid nad sõbrad. Pärast kõike.

Mehed muutsid suunda ning hakkasid üle liiva Anna ja Tabby poole tulema. Anna astus kärmelt veest välja, kuid ta oli oma kingad jätnud liiga kaugele, et ta saanuks need õigel ajal jalga panna.

Mr Styles oli laiaõlgne imposantne mees, kaabu serva alt paistmas briljantiiniga määritud mustad juuksed. „Kuule, kas see on sinu tütar?“ küsis ta. „Kes suudab taluda arktilisi temperatuure, ilma et tal oleks sukkigi jalas?“ Anna tajus isa pahameelt. „Nii see on,“ lausus isa. „Anna, ütle Mr Stylesile tere.“ „Väga meeldiv teiega tutvuda,“ sõnas Anna, surudes mehe kätt tugevalt, nagu isa oli õpetanud, ning hoolitsedes selle eest, et ta mehe poole ei kõõritaks. Mr Styles paistis olevat tema isast noorem, tema näol polnud varje ega kortse. Anna tajus temas erksust, kihavat pinevust, mis oli tuntav isegi läbi ta kummuva palitu.

Näis, nagu oodanuks ta midagi, millele reageerida või millest lõbu tunda. Praegusel silmapilgul oli selleks millekski Anna.

Mr Styles kükitas tema kõrvale liivale ja vaatas talle otse silma. „Miks paljajalu?“ küsis ta. „Kas sa ei tunne külma või sa lihtsalt edvistad?“ Annal polnud valmis vastust. Kumbki polnud õige; pigem oli see vaist, mis käskis tal panna Tabby imestama ja mõistatama.

Kuid ka seda ei osanud ta sõnadesse panna. „Miks ma peaksin edvistama?“ ütles ta. „Ma olen peaaegu kaksteist.“ „Noh, ja kuidas vesi siis tundub?“ Hoolimata tuulest tundis Anna mehe hingeõhus mündi ja likööri lõhna. Talle turgatas pähe, et isa ei kuule nende vestlust. „See on ainult alguses valus,“ lausus ta. „Natukese aja pärast ei tunne enam midagi.“

Manhattan Beach

Mr Styles naeratas, justkui oleks Anna vastus olnud pall, mille püüdmine valmistas talle füüsilist naudingut. „Nende sõnade järgi võib elada,“ lausus ta ning ajas siis end jälle kogu oma tohutus pikkuses püsti. „Ta on tugev,“ märkis ta Anna isale. „Seda ta on.“ Isa vältis Anna pilku.

Mr Styles pühkis oma pükstelt liiva ja pöördus minekule. Ta oli sellest silmapilgust kõik kätte saanud ning nüüd ootas ta järgmist. „Nad on tugevamad kui meie,“ kuulis Anna teda isale ütlemas. „Meie õnneks nad ise seda ei tea.“ Anna arvas, et Mr Styles pöördub ja vaatab tema poole tagasi, kuid ilmselt oli mees ta juba unustanud.

Kui Dexter Styles teerajale tagasi rühkis, tundis ta, kuidas liiv ta Oxfordi saabastesse niriseb. Kindel oli see, et kangus, mida ta oli tajunud Ed Kerriganis justkui vaka all, oli tolle tumedasilmses tütres oivaliselt õitsele puhkenud. Mis oli tõendus selle kohta, mida ta oligi alati uskunud: inimeste lapsed reetsid neid. Just seepärast ajas Dexter harva äri mõne mehega, kelle perekonnaga ta polnud eelnevalt kohtunud. Ta soovis, et ka tema Tabby oleks paljajalu olnud.

Kerrigan sõitis Niagara sinise ’28 Duesenberg Model J-ga, mis oli tõend nii heast maitsest kui ka säravatest väljavaadetest enne kriisi. Tal oli hiilgav rätsep. Ometi oli selles mehes midagi ähmast, mis töötas vastu tema rõivastusele ja autole ja isegi ta ilustamata, kärmele vestlusele. Mingi vari, mingi kurbus. Kuid samas, kellel siis poleks muret? Või mitut?

Selleks ajaks kui nad teerajale naasid, teadis Dexter, et on Kerrigani palkamise ära otsustanud, eeldusel, et nad jõuavad tingimustes kokkuleppele. „Kuule, on sul aega sõita kohtuma ühe mu vana sõbraga?“ küsis ta. „Muidugi on,“ ütles Kerrigan. „Kas su naine sind ei oota?“ „Mitte enne õhtusööki.“ „Ja su tütar? Kas ta ei muretse?“ Kerrigan naeris. „Anna? Tema töö on mind muretsema panna.“

17

18

Jennifer Egan

* Anna oli oodanud, et kohe hüüab isa ta rannast ära, kuid lõpuks tuli hoopis lapsehoidja nördimusest turtsudes ja kutsus nad külma käest sisse. Valgus oli muutunud ning mängutuba paistis raske­ pärane ja pime. Tuba soojendas puupliit. Nad sõid pähkliküpsiseid ja vaatasid, kuidas elektrirong kihutab mööda kaheksakujulisi rööpaid, mille Anna oli kokku pannud, ning veduri miniatuursest korstnast kandus tõelist auru. Anna polnud säärast mänguasja kunagi näinud ega osanud kujutleda, kui palju see võis maksta.

Tal oli sellest seiklusest juba kõrini. See oli kestnud märksa kauem kui nende seltskondlikud visiidid harilikult, ning teiste laste ees esinemine oli Anna ära kurnanud. Tal oli tunne, et ta pole isa juba mitu tundi näinud. Lõpuks jätsid poisid rongi sõitma ning läksid ise pildiraamatuid vaatama. Lapsehoidja oli kiiktoolis tukkuma jäänud. Tabby lamas mustrilisel vaibal ja hoidis kaleidoskoopi lambi suunas.

Anna küsis hooletult: „Kas ma tohin su Flossie Flirti nuku sülle võtta?“ Tabby noogutas põgusalt ning Anna tõstis ettevaatlikult nuku riiulist alla. Flossie Flirti nukke oli neljas suuruses ning see oli järjekorras teine – mitte vastsündinud beebi, vaid natuke suurem, ehmunud siniste silmadega beebi. Anna keeras nuku küljega enda poole. Just nagu ajalehe reklaamid olid lubanud, liikusid sinised iirised nuku silmanurkadesse, otsekui poleks ta tahtnud Annat silmist lasta. Ta tundis äkilist puhta rõõmu tulva, mis ajas ta peaaegu naerma. Nuku huuled olid tõmbunud täiuslikuks o-ks. Tema ülahuule alla oli maalitud kaks valget hammast.

Tabby oleks justkui tabanud Anna rõõmu lõhna, sest ta kargas püsti. „Sa võid selle endale saada,“ hüüdis ta. „Ma ei mängi sellega niikuinii enam kunagi.“ Anna seedis selle pakkumise mõju. Kahed jõulud tagasi, kui ta oli Flossie Flirti nukku nii ägedalt tahtnud, polnud ta söandanud seda küsida – laevu ei tulnud enam sadamasse ja neil polnud üldse raha. Too ääretu, lausa füüsiline igatsus selle nuku järele, mida ta oli toona tundnud, lõikas teda nüüd nagu noaga ning kõigutas ta veendumust, et tal tuleb loomulikult keelduda.

Manhattan Beach

„Ei, aitäh,“ lausus ta lõpuks. „Mul on kodus see suurem nukk.

Ma lihtsalt tahtsin näha, milline see väiksem nukk on.“ Tohutu pingutusega sundis ta end Flossie Flirti nuku riiulisse tagasi panema, hoides üht kätt nii kaua nuku kummist jalal, kuni tundis lapsehoidja pilku. Teeseldud ükskõiksusega pööras ta ringi.

Liiga hilja. Lapsehoidja oli juba näinud, ta teadis. Kui Tabby ema kutse peale toast väljus, haaras lapsehoidja Flossie Flirti nuku ning peaaegu viskas selle Annale. „Võta see endale, kullake,“ ütles ta innukalt. „Tabbyl pole sellest sooja ega külma – tal on nii palju mänguasju, et ta ei jõua nende kõigiga kunagi mängida. Neil kõigil on hirmus palju mänguasju.“ Anna kõhkles, pooleldi uskudes, et tal on kuidagi võimalik nukk endale võtta, ilma et keegi sellest teada saaks. Kuid ainuüksi mõte isa reaktsioonile muutis ta vastuse jäigemaks. „Ei, aitäh,“ sõnas ta jahedalt. „Ma olen nukkudega mängimiseks niikuinii liiga vana.“ Tagasi vaatamata lahkus ta lastetoast. Kuid lapsehoidja kaastunne oli teda nõrgemaks muutnud ning trepist alla minnes ta põlved värisesid.

Silmanud eeshallis oma isa, suutis Anna vaevu vastu panna tungile joosta tema juurde ja kallistada ta jalgu, nagu ta ikka tegi.

Isal oli palitu seljas. Mrs Styles jättis parajasti jumalaga. „Järgmine kord pead sa oma õe kaasa tooma,“ ütles ta Annale, andes ta põsele musi, nii et tunda oli kerget muskuselõhna. Anna lubas seda teha. Õues helkis Model J tuhmilt hilises pärastlõuna­päikeses. Kui auto veel nende oma oli, siis läikis see rohkem; liidu poisid vahatasid seda vähem.

Mr Stylesi maja juurest ära sõites otsis Anna õiget arukat märkust, mis ta isa relvituks teeks – sellist, milliseid ta nooremana oli teinud täiesti mõtlematult, ning isa jahmunud naer oli olnud tema jaoks esimene märk selle kohta, et tal oli õnnestunud naljakas olla. Hiljem tabas Anna end tihti püüdelt taastada endist seisundit, just nagu oleks mingi värskus või süütus temas kaotsi läinud. „Ma oletan, et Mr Styles ei ole sadamast,“ lausus ta viimaks.

Isa kihistas naerda ja tõmbas ta enda vastu. „Mr Styles ei vaja sadamaid. Talle kuuluvad ööklubid. Ja muud asjad.“

19

20

Jennifer Egan

„Kas ta kuulub liitu?“ „Oh ei. Liiduga pole tal mingit pistmist.“ See oli üllatav. Üldjoontes võis öelda, et liidu mehed kandsid kaabusid ning sadamatöölised mütse. Mõned, näiteks sellised nagu tema isa, võisid, sõltuvalt päevast, kanda mõlemat. Kui isa oli hästi riides nagu praegu, siis ei suutnud Anna kujutleda teda sadamatöölise konksuga. Ema oli alles hoidnud mõned eksootilised suled ning kasutas neid isa kaabude ehtimiseks. Ema oli isa ülikonnad ringi teinud, et sobitada stiili ja kohandada neid isa kiitsaka kehaga – sestpeale kui laevad oli lakanud tulemast, oli isa kaalu kaotanud ning tegi ka vähem trenni.

Isa juhtis autot ühe käega, sigaret roolirattal sõrmede vahel püsti, teine käsi ümber Anna. Anna naaldus tema vastu. Lõpuks olid alati nemad kahekesi teel, Anna hõljumas unise rahulolu lainel. Keset isa sigaretisuitsu tundis ta nüüd autos mingit teist, külluslikku, tuttavat lõhna, mille kohta ta ometi meenutada ei suutnud, kust see pärit on. „Miks paljajalu, tibu?“ küsis isa, nagu Anna oli oodanudki. „Et vett katsuda.“ „Seda teevad väiksed tüdrukud.“ „Tabatha on kaheksa ja tema küll ei teinud.“ „Tal oli oidu seda mitte teha.“ „Mr Stylesile meeldis, et ma nii tegin.“ „Sul pole aimugi, mida Mr Styles mõtles.“ „On küll. Ta rääkis minuga siis, kui sina ei kuulnud.“ „Ma märkasin seda,“ lausus isa ja heitis talle pilgu.

Anna mõtted rändasid tagasi liivale, külmale, valule jalgades ning uudishimulikule mehele tema kõrval – see kõik segunes nüüd tema hirmsa igatsusega Flossie Flirti nuku järele. „Ta ütles, et ma olen tugev,“ lausus Anna ja klomp kurgus muutis ta hääle teravamaks. Ta silmad muutusid uduseks. „Ja seda sa oledki, tibu,“ lausus isa ja suudles ta pealage. „Igaüks näeb seda.“ Punase tule taga seistes koputas isa Raleigh’i pakist veel ühe sigareti. Anna vaatas pakki, kuid ta oli kupongi sealt juba ära võtnud. Ja ta soovis, et isa suitsetaks rohkem, ta oli kogunud

Manhattan Beach

juba seitsekümmend kaheksa kupongi, kuid kataloogis polnud mingeid ahvatlevaid esemeid vähema kui saja kahekümne viie eest. Kaheksasaja eest võisid soetada kuuele inimesele mõeldud lauahõbedakomplekti elegantses karbis, ning seitsmesaja eest sai röstri. Kuid need numbrid näisid kättesaamatud. B&W ­Premiums kataloogides oli vähe mänguasju: ainult Frank Bucki pandakaru või Betsy Wetsy nuku täielik imikupesu kahesaja viiekümne eest, kuid need asjad olid tema jaoks liiga lapsikud.

Teda tõmbas „suurematele lastele ja täiskasvanutele“ mõeldud nooleviske­märklaud, kuid ta ei suutnud kujutleda, kuidas ta lennutab teravaid nooli nende väikeses korteris. Mis siis, kui mõni tabab Lydiat?

Prospect Parki telklaagritest tõusis suitsu. Nad olid peaaegu kodus. „Ma oleksin peaaegu unustanud,“ lausus isa. „Vaata, mis mul siin on.“ Ta võttis palitutaskust paberkoti ja ulatas selle Annale. See oli täis erkpunaseid tomateid, ning nende küps, mullane lõhn oligi see, mida Anna oli märganud. „Kuidas,“ imestas Anna, „talvisel ajal?“ „Mr Stylesil on sõber, kes kasvatab neid väikeses klaasist majakeses. Ta näitas seda mulle. Me teeme emale üllatuse, eks ole?“ „Sa läksid ära? Sel ajal kui mina olin Mr Stylesi majas?“ Anna oli haavunud ja üllatunud. Kõigi nende aastate jooksul, mil isa oli teda oma ametikäikudele kaasa võtnud, polnud ta kunagi Annat kuskile maha jätnud. Ta oli alati olnud silmapiiril. „Ainult hästi lühikeseks ajaks, tibu. Sa ei jõudnud isegi minust puudust tundma hakata.“ „Kui kaugel?“ „Üldse mitte kaugel.“ „Ma tundsin küll sinust puudust.“ Nüüd näis Annale, et ta oli isa äraolekust teadlik olnud, oli tajunud tema puudumise tühjust. „Mõttetus,“ ütles isa teda uuesti suudeldes. „Sul oli väga lõbus.“

21

22

Jennifer Egan

TEINE PEATÜKK Kokkuvolditud õhtuleht kaenla all, peatus Eddie Kerrigan oma korteri ukse taga, trepist üles ronimise tõttu hingeldades. Ta oli saatnud Anna üles sellal kui ta ise ajalehte ostis, peamiselt selleks, et kojuminekut edasi lükata. Ukse tagant imbus väsimatute radiaatorite kuumust, muutes Feeneyde kolmanda korruse korterist tulvava maksa ja sibulate lõhna tugevamaks. Tema enda korter asus kuuendal korrusel – väidetavalt viiendal –, sigadus, mis oli läbi läinud, kuna keegi geeniusest ehitaja oli nimetanud teise korruse esimeseks. Kuid hoone põhiline eelis enam kui kompenseeris selle: keldris asus katel, mis pumpas kuuma auru kõigi tubade radiaatoritesse.

Teda jahmatas ta õe jõulise naeru kõla, mis kostis ukse tagant.

Ilmselt oli Brianne oodatust varem Kuubalt tagasi jõudnud. Eddie tõukas ukse ülevärvitud hingede kriuksatuse saatel lahti. Tema naine Agnes istus köögilaua taga lühikeste varrukatega kollases kleidis (kuuendal korrusel oli aasta ringi suvi). Ning tõesti, teisel pool lauda istus Brianne, kergelt päevitunud, käes peaaegu tühi klaas – nagu tema klaasid tavaliselt ikka olid. „Tere, kallim,“ lausus Agnes, tõustes üles virna tsekiinidega mütside juurest, mida ta oli kaunistanud. „Sa jäid nii palju hiljaks.“ Naine suudles teda ning Eddie asetas käe ta tugevale puusale ja tundis erutust, mille naine temas alati kõigest hoolimata tekitas. Ta silmas elutoas nelgiteradega apelsine, mille nad olid kuuse külge riputanud, ning tajus Lydia kohalolekut seal, kuuse juures.

Ta ei pöördunud. Tal oli vaja aega, et end ette valmistada. Oma kauni naise suudlemine oli hea algus. Ning jälgida, kuidas naine valab sortsu soodavett Brianne’i toodud uhke Kuuba rummi klaasi – see oli lausa esmaklassiline algus.

Agnes oli lõpetanud õhtuse veinijoomise; ta ütles, et see teeb teda liiga väsinuks. Eddie ulatas oma õele taas täidetud klaasi koos värske jääkuubikuga ning puudutas oma klaasiga kergelt tema oma. „Kuidas reis läks?“

Manhattan Beach

„Täiesti imeliselt,“ lausus Brianne naerdes, „kuni see muutus täiesti rõvedaks. Tagasi tulin ma aurikuga.“ „See pole muidugi nii kena kui jaht. Kuule, see on ju imehea.“ „Just see aurik oli kogu reisi parim osa! Ma sain selle pardal endale uue sõbra, kes on palju parem ajaviide.“ „Kas tal töökoht on?“ „Ta on bändis trompetimängija,“ ütles Brianne. „Ma tean, ma tean, pole vaja öelda, kulla vennas. Ta on kohutavalt armas.“ Kõik oli just nagu alati. Tema õde – poolõde nende erinevate emade tõttu, ning nad olid ka üles kasvanud eraldi, Brianne oli temast kolm aastat vanem – oli nagu peen auto, mille räpakas omanik sõidab peaaegu pilbasteks. Kunagi oli ta olnud rabav iludus; nüüd, vales valguses, nägi ta kolmekümne üheksa asemel välja viiskümmend.

Eestoast kostis oie, mis tabas Eddiet nagu hoop kõhtu. Nüüd, mõtles ta, enne kui Agnes jõudis teda tagant õhutada. Ta tõusis laua tagant ning läks sinna, kus Lydia lamas tugitoolis, toetatuna nagu koer või kass – sest tal polnud piisavalt jõudu, et end üleval hoida. Eddie lähenedes naeratas ta oma vildakat naeratust, pea kõlkumas, jäsemed kõverdatud nagu linnutiivad. Tema kirkad sinised silmad otsisid isa pilku: selged, täiuslikud silmad, milles polnud tema hädast jälgegi. „Tere, Liddy,“ lausus Eddie jäigalt. „Kuidas su päev läks, lapsuke?“ Raske oli mitte kõlada tögavalt, teades, et tüdruk ei saa vastata.

Kui Lydia omaenda kombel rääkis, siis oli see mõttetu lalin – tohtrid nimetasid seda ehholaaliaks. Ning ometi tundus imelik tütrega mitte rääkida. Mida muud saigi teha kaheksa-aastase tüdrukuga, kes ei suutnud omal jõul isegi istuda, rääkimata siis veel käimisest? Poputada ja tervitada teda, sellele kulus kokku umbes viisteist sekundit. Ja siis? Agnes jälgib teda, ihates näha tõendeid tema kiindumusest nende nooremasse tütresse. Eddie põlvitas Lydia kõrvale ja suudles teda põsele. Tüdruku juuksed olid kuldsed, pehmete lokkidega, ja lõhnasid hirmkalli šampooni järele, mille ostmist Lydiale Agnes nõudis. Tema nahk oli sametine nagu imikul. Mida suuremaks Lydia kasvas, seda enam tekkis kiusatus

23

24

Jennifer Egan

kujutleda, milline oleks ta võinud välja näha siis, kui ta poleks olnud puudega. Iludus. Võib-olla veel ilusamgi kui Agnes – kuid kindlasti kaunim kui Anna. Mõttetu heietamine. „Kuidas su päev läks, lapsuke?“ sosistas ta uuesti. Ta upitas Lydia endale sülle ning laskus toolile, hoides tüdruku raskust oma rinna vastas. Anna, keda ema oli treeninud neid suhtlemis­ nüansse hoolikalt uurima, naaldus tema vastu. Tema pühendumus Lydiale jäi Eddiele mõistatuseks; miks, kui Lydia andis talle nii vähe vastu? Anna keeras alla oma õe sukad ja kõditas ta pehmeid kõverdunud jalgu, kuni Lydia Eddie süles väänles ja tõi kuuldavale hääle, mis tema mõistes oli naer. Eddie vihkas seda. Ta eelistas uskuda, et Lydia ei suuda mõelda ega tunda rohkem kui loom, püüdes vaid ellu jääda. Kuid tüdruku naer v­ astuseks m ­ eeleheale kummutas selle uskumuse. See ajas Eddie vihaseks – esmalt Lydia peale, seejärel enda peale, et talle oli tüdruku hetkeline rõõm vastumeelne. Samuti oli siis, kui Lydia ilastas, mille suhtes ta mõistagi midagi parata ei saanud: raevu­kihvatus, koguni soov talle kõrvakiil anda, millele järgnes pitsitav süütunne. Üha uuesti ja uuesti valdasid Eddiet noorema tütre puhul raev ja süütunne vaheldumisi, nagu mõõnavee tagasi­vool, jättes ta tuimaks ja kurnatuks.

Ning ometi võis see kõik olla vahel nii sulnis. Videvik akende taga muutus sinakaks, Brianne’i rumm hägustas meeldivalt tema mõtteid, tema tütred ta vastas nügimas kui kassipojad. Raadios mängis Ellington, üür oli makstud; asjad võinuks olla hullemad – olidki paljudel inimestel 1934. aasta lõpus hullemad. Eddie tundis, et uimastav õnnevõimalus langes tema peale nagu uni. Ent mässumeel kiskus ta järsult tagasi teadvusele: Ei, ma ei saa seda vastu võtta, see ei tee mind veel õnnelikuks. Ta ajas end järsult püsti, ehmatades Lydiat, kes nuuksus, kui Eddie ta tagasi tugitoolile asetas. Asjad polnud nii, nagu need oleksid pidanud olema – mitte ligilähedaseltki. Ta oli korra ja seaduse mees (meenutas Eddie endale sageli irooniliselt), ning siin oli mõnda seadust liigagi rikutud. Ta tõmbus tagasi, hoidudes eemale, ning pöördus ära õnnest, lõigates vilju: valusähvatust ja üksindust.

Manhattan Beach

Tal oli tarvis osta Lydiale spetsiaalne tool, mis oli pööraselt kallis. Kui inimesel oli selline tütar nagu temal, siis oli tal tarvis Dexter Stylesi rikkusi – kuid kas sellistel meestel olid Lydia-­sugused tütred? Lydia esimestel eluaastatel, kui nad olid ikka veel uskunud, et nad on rikkad, oli Agnes igal nädalal viinud Lydia New Yorgi ülikooli kliinikusse, kus üks naine valmistas talle mineraalidega vanne ning kasutas nahkrihmu ja rihmarattaid tüdruku lihaste tugevdamiseks. Nüüd polnud selline hoolitsus neile enam jõu­ kohane. Kuid see tool võimaldaks Lydial ise istuda, ringi vaadata ja liituda vertikaalse maailmaga. Agnes uskus selle transformeerivasse jõusse, ning Eddie uskus, et on vaja näidata, nagu jagaks ta naise usku. Ja võib-olla ta veidi jagaski. Just selle tooli nimel oligi ta esmalt Dexter Stylesiga tutvust sobitanud.

Agnes korjas köögilaualt mütsid ja tsekiinid ja kattis laua õhtusöögiks neljale. Ta oleks meelsasti soovinud, et Lydia oleks koos nendega õhtust söönud, oleks hea meelega ta oma sülle võtnud.

Kuid see oleks söögiaja Eddie jaoks täielikult ära rikkunud. Niisiis jättis Agnes Lydia üksinda eestuppa, kompenseerides seda nagu alati sellega, et keskendas oma tähelepanu nooremale tütrele: nagu köis, mille üks ots oli tema ja teine ta noorema tütre käes. Selle köie kaudu tundis Agnes Lydia teadlikkus- ja uudishimuvärinaid, tema usku, et ta pole üksi. Ta lootis, et Lydia tunneb tema palavikulist armastust ja julgustust. Selle köieotsa hoidmine tähendas muidugi, et Agnes oli ainult poolenisti kohal – nagu Eddie sageli märkis. Kuid kuna tema ise nii vähe hoolis, ei jätnud ta naisele eriti valikuvõimalust.

Ubadest ja vorstist vormiroa juures kostitas Brianne neid oma looga Bertist lahkuminekust. Suhted olid juba hapud, kui ta oli sooritanud ühe juhusliku halastuslöögi, paisates mehe ta jahi tekilt Bahama saarte haidest kubisevasse vette. „Te pole mitte kunagi näinud inimest, kes oleks ujunud kiiremini kui tema,“ ütles Brianne. „Ta oli nagu olümpiasportlane, ütlen ma teile. Ja kui ta siis tekile kokku varises ja ma ta jalule tõstsin ja püüdsin talle käsi kaela ümber panna – see oli esimene lõbus asi, mis ta nende päevade jooksul teinud oli –, siis mis tema teeb? Püüab mulle rusikaga vastu nina virutada.“

25

26

Jennifer Egan

„Ja mis edasi sai?“ kilkas Anna suuremas elevuses, kui Eddiele oleks meeldinud. Tema õe mõju oli kohutav, kuid Eddie ei teadnud, mida selles asjas ette võtta, kuidas oma õde tõrjuda. „Ma loomulikult kummardusin ja ta oleks peaaegu tagasi vette kukkunud. Meestel, kes on rikkuses üles kasvanud, pole õrna aimugi, kuidas kakelda. Ainult tõusikud oskavad seda. Nagu sina, kulla vennas.“ „Ainult et meil pole jahte,“ märkis Eddie. „Seda kurvem,“ lausus Brianne. „Sa näeksid purjetajamütsiga väga šeff välja.“ „Sa unustad, et mulle ei meeldi laevad.“ „Rikkuses üles kasvamine muudab nad pehmekesteks. Enne kui arugi saad, on nad üleni pehmekesed, kui sa taipad, mida ma silmas pean. Peast pehmed,“ taandus ta Eddie karmi pilgu peale. „Ja trompetimängija?“ päris Eddie. „Oh, tema on tõeliselt kompu poisu. Lokid nagu Rudy ­Valleel.“ Peagi läheb Brianne’il taas raha tarvis. Brianne’i lullilöömise päevad olid juba ammu seljataga, ning isegi tollal olid tema põhiliseks sissetulekuallikaks olnud ta armukesed. Kuid nüüd oli tema ümber kiibitsevaid mehi vähem, ning tüdrukul, kel olid kotid silme all ja trimpamisest rasvavolt piha ümber, oli vähem lootust mõni neist õnge võtta. Eddie leidis alati võimaluse oma õele raha anda, kui too seda küsis, isegi kui see tähendas liigkasu­võtjalt laenamist. Ta kartis seda, mis võiks õest vastasel juhul saada. „Tegelikult läheb trompetimängijal päris hästi,“ lausus Brianne. „Ta on töötanud paaris Dexter Stylesi klubis.“ See nimi võttis Eddie jalust nõrgaks. Ta polnud kunagi kuulnud ei Brianne’i ega kedagi teist seda nime ütlemas – ta polnud isegi mõelnud, kuidas kaitsta end säärase võimaluse eest. Ta tajus teisel pool lauda Anna kõhklust. Kas tüdruk kavatseb kuulutada, et oli just veetnud päeva sellesama mehe kodus Manhattan Beachil? Eddie ei söandanud tütrele otsa vaadata. Oma pika vaikimisega õhutas ta ka Annat vait olema. „See pole ju üldse paha,“ ütles ta oma õele viimaks.

Manhattan Beach

„Vana hea Eddie.“ Brianne ohkas. „Alati optimist.“ Eestoas lõi kell seitse, mis tähendas, et tegelikult oli juba veerand kaheksa. „Isa,“ ütles Anna. „Sa unustasid üllatuse.“ Eddie ei taibanud esialgu, mida tütar silmas peab, sest ta oli sellest üle noatera pääsemisest ikka veel vapustatud. Siis talle meenus, ta tõusis ja läks nagi juurde, kus rippus tema palitu. Ta oli tubli, see tema Anna, mõtiskles ta, teeseldes samal ajal, et sorib oma taskutes, kuigi ta tegelikult lihtsalt ennast kogus. Enamgi veel kui tubli. Ta poetas koti lauale ja lasi tomatitel välja veereda. Tema naine ja õde oli tõeliselt jahmunud. „Kust sa need said? Kuidas?“ küsisid nad kooris. „Kelle käest?“ Sellal kui Eddie nägi vaeva, et selgitust välja mõelda, sekkus Anna leebelt vestlusse. „Kellelgi liidust on klaasist kasvuhoone.“ „Küll need liidu poisid elavad alles hästi,“ märkis Brianne. „Isegi suure depressiooni ajal.“ „Eriti sel ajal,“ lausus Agnes kuivalt, kuid tegelikult oli ta rahul.

See, et Eddie ametihüvesid sai, tähendas, et teda vajati endiselt – miski, milles nad ei saanud kunagi veendunud olla. Ta võttis soola ja koorimisnoa ning hakkas lõikelaual tomatit viiludeks lõikama.

Tomatimahl ja pisikesed seemned valgusid vahariidele. Brianne ja Agnes sõid tomativiile naudinguoiete saatel. „Kalkunid jõuluks, ja nüüd see – valimised hakkavad vist saabuma,“ lausus Brianne, limpsides sõrmedelt tomatimahla. „Dunellen tahab saada linnanõunikuks,“ sõnas Agnes. „Hoidku meid jumal selle kitsipunga eest. Lase käia, Eddie.

Maitse ka ühte.“ Viimaks Eddie tegigi seda, jahmunud soola ja hapu ja magusa pinevast kooslusest. Anna kohtas tema pilku ja vastas vaid kerge vandeseltslasliku naeratusega. Tüdruk oli kenasti toime tulnud, paremini, kui Eddie oli lootnud, kuid ometi tundis Eddie end veidi mures olevat – või meenus talle lihtsalt mure, mida oli tundnud sel päeval varem?

Sel ajal kui Anna aitas emal lauda koristada ja nõusid pesta ning Brianne valas endale veel rummi, avas Eddie eesakna, mis avanes

27

28

Jennifer Egan

tuletõrjetrepile, ja ronis välja suitsetama. Ta sulges akna enda järel kiiruga, et Lydia ei tunneks tuuletõmbust. Pime tänav oli kollase lambivalgusega üle kallatud. Seal seisis see kaunis Duesenberg, mis oli kord kuulunud temale. Mõningase kergendustundega meenutas ta, et tal tuleb see tagastada. Dunellen ei lubanud tal iial autot ööseks enda kätte jätta.

Suitsetades naasis Eddie oma mure juurde Anna pärast, justkui olnuks see kivi, mille ta oli ennist taskusse pannud ning sai nüüd mahti välja võtta ja seda uurida. Ta oli Coney Islandil õpetanud Anna ujuma, viinud teda vaatama „Public Enemyt“ ja „Little ­Caesarit“ ja „Scarface’i“ (kohanäitajate halvakspanevate pilkude saatel), ostnud talle munakreemi ja charlotte russe’isid ja kohvi, mida ta oli lasknud tütrel juua sestpeale, kui too sai seitsmeaastaseks. Anna oleks sama hästi võinud olla poiss: tolm oli ta sukkade sees ja ta igapäevased kleidid ei erinenud eriti lühikestest pükstest.

Ta oli praak, umbrohi, mis kasvab jõudsalt kus tahes, elab üle mille tahes. Anna pumpas temasse elu sama kindlalt, kui Lydia seda temast välja imes.

Ent see, mille tunnistajaks ta oli olnud just äsja lauas, oli petmine. Ühele tüdrukule pole see hea, keerab teda valesse suunda.

Kui ta täna koos Stylesiga rannas Annale oli lähenenud, oli teda rabanud tõsiasi, et kui tüdruk polnud just otseselt ilus, siis igatahes kütkestav oli ta küll. Ta oli peaaegu kaksteist, mitte enam väike laps, ehkki Eddie temast ikka veel nõnda mõtles. Selle tähele­paneku vari oli teda kogu ülejäänud päeva murelikuks teinud.

Järeldus oli ilmselge: ta ei saa enam Annat endaga kaasa vedada.

Võib-olla ei pea ta seda lõpetama kohe, kuid varsti küll. See mõte täitis ta kasvava tühjustundega.

Kui ta tagasi tuppa läks, surus Brianne ta põsele rummilõhnalise musi ja läks kohtuma oma trompetimängijaga. Tema naine vahetas Lydia mähet laual, mis oli asetatud köögivannile. Eddie põimis selja tagant käed ümber naise, toetas lõua ta õlale ja saavutas nii hetkeks selle seisundi, milles nad varem olid sundimatult viibinud, ja korraks suutis ta sellesse uskuda. Kuid Agnes tahtis, et ta suudleks Lydiat, võtaks mähkme ja pistaks selle nõelaga kinni,

Manhattan Beach

jälgides hoolega, et ta ei kriimustaks tüdruku õrna nahka. Eddie oli peaaegu seda tegemas – ta olekski seda äärepealt teinud, nüüdsama – kuid ta ei teinud, ja siis see aje möödus. Ta lasi Agnesest lahti, olles endas pettunud, ning naine vahetas mähkme üksinda.

Ka tema oli tundnud tõmmet nende eelneva elu poole. Pöörduda ja suudelda Eddiet, üllatada teda; unustada hetkeks Lydia – mis kurja sai see teha? Ta kujutles end seda tegemas, kuid ei suutnud.

Tema endine elamise viis oli kokkuvolditult kastis koos Follies’ kostüümidega ja kogus tolmu. Võib-olla tõmbab ta ühel päeval selle kasti voodi alt välja ja avab uuesti.

Eddie läks Annat otsima ja leidis ta toast, mida too jagas Lydiaga. Selle aknad avanesid tänava poole; tema ja Agnes olid valinud toa, kust avanes vaade õhušahtile, mille ebatervislikud õhupahvakud sisaldasid kopitanud ja märga tuhka. Anna lehitses oma Premiumsi kataloogi. Tütre süvenemine sellesse tillukesse trükisesse, mis oli täis ülemäära kõrgeid hindu, oli Eddiele arusaamatuks jäänud, kuid ta istus tütre kõrvale kitsale voodile ja ulatas talle kupongi oma uuest Raleigh’ pakist. Anna uuris kaunistatud bridžilauda, mis pidi „vastu pidama alalisele kasutamisele“. „Mis sa sellest arvad?“ küsis ta. „Seitsesada viiskümmend kupongi? Selleks, et me seda endale lubada saaksime, peaks ka Lydia suitsetama hakkama.“ See ajas Annat naerma. Talle meeldis, kui isa mainis jutus ka Lydiat; Eddie teadis, et peaks seda sagedamini tegema, arvestades, et see ei maksnud talle ju midagi. Anna keeras teise lehekülje: meeste käekellad. „Selle ma saaksin sulle osta, isa,“ lausus Anna. „Kuna sina hoolitsed ju suitsetamise poole eest.“ Eddie oli liigutatud. „Mul on taskukell, tuleta meelde. Miks mitte midagi sinule, sina oled ju see, kes kuponge kogub?“ Ta lehitses lasteasju. „Betsy Wetsy nukk?“ küsis Anna põlglikult.

Tütre toonist torgatud, pööras Eddie lehekülje, kus olid puudri­toosid ja siidsukad. „Emale?“ küsis Anna. „Sulle. Nüüd, kus sa oled nukkudega mängimise east välja kasvanud.“

29

30

Jennifer Egan

Eddie kergenduseks lagistas Anna naerda. „Ma ei hakka kunagi sellise kraami vastu huvi tundma,“ ütles ta ja pöördus tagasi klaasnõude, röstri ja elektrilambi juurde. „Valime midagi niisugust, mida kogu pere saaks kasutada,“ ütles tüdruk suurejooneliselt, just nagu oleks nende väike perekond Feeneyde moodi, kelle kaheksa hea tervisega last täitsid kaks korterit ja andsid neile ainuõiguse ühele kolmanda korruse tualettidest. „Sul oli õigus, tibu,“ lausus Eddie leebelt. „Õhtusöögi ajal Mr Stylesi mitte mainida. Tegelikult on parem tema nime üldse mitte kellelegi mainida.“ „Peale sinu?“ „Isegi mitte mulle. Ja mina ei nimeta seda ka. Me võime sellest mõelda, aga me ei räägi sellest. Mõistad?“ Eddie valmistus tütre vältimatuks halvakspanuks.

Kuid Annat paistis see suitsukatte tegemine elavdavat. „Jah!“ „No nii. Kellest me rääkisime?“ Hetke valitses vaikus. „Mr Kestaoligist,“ ütles Anna viimaks. „Tubli tüdruk.“ „Abielus Mrs Mistaoligiga.“ „Täpipealt.“ Anna tundis, kuidas ta hakkab unustama – uinutatuna rahulolust, et jagab oma isaga saladust –, et teeb talle ülimat meelehead.

Päev, mille ta oli veetnud koos Tabatha ja Mr Stylesiga, hakkas muutuma justkui üheks neist unenägudest, mis kahanes ja haihtus, kui palju ta ka ei püüdnud seda taastada. „Ja nad elasid Ei-Tea-Kus-maal.“ Ta kujutles, milline see võiks välja näha: loss mere ääres, mis kaob unustuseudusse. „Nii see oli,“ lausus tema isa. „Nii see oli. See oli ilus, eks ju?“