Piirid ja sillad
Artikleid kriitikast
ja diasporaast
TARTU 2024
EKM TEADUSKIRJASTUS
Marin Laak
Marin Laak, Piirid ja sillad. Artikleid kriitikast ja diasporaast (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, 11)
Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2024
Toimetaja: Kanni Labi
Fotod: Eesti Kultuuriloolise Arhiivi fotokogu
Kujundaja: Kalle Müller
Toimetuskolleegium:
akadeemik Cornelius Hasselblatt (Eesti Teaduste Akadeemia välisliige)
prof Arne Merilai (Tartu Ülikool)
prof Piret Viires (Tallinna Ülikool)
dots Daniele Monticelli (Tallinna Ülikool)
prof Peeter Torop (Tartu Ülikool)
akadeemik Jaan Undusk (Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus)
Raamatu valmimist toetas:
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital
Eesti Kirjandusmuuseumi projekt „Kultuurilugu ja arhiiv: allikad, probleemid, vaatenurgad“ (EKM 8-2/22/1)
© Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseum
ISSN 1406-7838
ISBN 978-9916-742-17-4
Trükikoda: Librix Print
Sisukord
Saateks 7
KRIITIKA KIRJANDUSLOO PIIRIDEL 13
Kultuurkapitali lugu 1920. aastate kirjanduskriitika mõistmiseks 15
Vana kriitika ja eesti kriitikatraditsiooni Oras 39
Koguteose „Dünamis I“ tekkeloost ja retseptsioonist 52
Johannes Barbaruse aeg 79
Mõjukriitika kui Noor-Eesti kõverpeegel 101
Ajalik ja ajatu „Piiririik“ 124
Teekonnad enne ööd.
Järelsõna J. Semperi ja J. Vares-Barbaruse kirjavahetusele 137
KIRJANDUSLIK DIASPORAA 153
Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjandusliku kolleegiumi vaekausil.
Leonid Treti mälestused A. H. Tammsaarest 155
EKK ja pagulaskirjanike viimane põlvkond: 1960-ndate noortekogumiku „Tont teab“ saamisloost ja tagamaadest 161
„Kalevipoeg“ Lõunaristi all.
Gunnar Neeme ja Triinu Kartuse kirjavahetust 174
Kirjanduslikest kontaktidest läbi raudse eesriide 188
Pagulus ja suhted kodumaaga:
Metsaülikooli Austraalias arhiivi põhjal 218
Globaalne Ivar Ivask ja Eesti 229
Laulu algus eesti kirjanduse sillal.
Veel kord luuleuuendusest 1960. aastatel 243
Siiruviiruline tantsijatar sidrunikollasel matil.
Gunnar Neeme luule kunstist 263
Eesti sürrealist Ilmar Laaban ja tema tõlked Marie Underi näitel 277 Kaks ja ainuke. Pagulaskirjanduse jälgi Loomingu veergudel 1956–1987 288
ARVUSTUSI 305
Kus on siin mats ja kus on vurle?
Emil Tode „Piiririik“ kriitikut vihastamas 307
Tsitaadid, õpetlane ja „tilluksed paljad jalad“ 315 Romaan Eestist. Eksootika valusad õppetunnid 322
Isikunimede register 331
Artiklite ilmumisandmed 341
Saateks
Siinsest raamatust leiate kirjandusteaduslikke uurimusi ja artikleid, milles käsitlen eesti kirjanduse ajalugu läbi mitmete vaatenurkade, otsides eesti kirjanduse juuri ja tüve 20. sajandil, tänu millele on eestikeelne kirjakultuur edasi elanud ja elamas ka paguluses.
Raamat sisaldab kokku kakskümmend artiklit, mis on avaldatud kolmekümne aasta vältel, nende seas esimene avaldatud kriitikatöö „Kus on siin mats ja kus on vurle?“ Emil Tode „Piiririigi“ retseptsioonist 1994. aasta Vikerkaares. Nii et omamoodi väike tööjuubel, tähistamaks küpsemasse loomeikka jõudmist.
Artiklid on sisukorras kronoloogiliselt, kuid jaotuvad siiski temaatiliselt kolme alapeatükki. Kogumiku esimeses osas „Kriitika kirjandusloo piiridel“ on artiklid kriitikast ja poeetikast, mis on enamjaolt välja kasvanud Tartu ülikooli kirjanduse eriala diplomitööst 1920. ja 1930. aastate kirjanduslikest poleemikatest, mida uurima suunas mind tookord kirjandusteooria professor Harald Peep. Selleks tudengitööks tähelepanelikult lähiloetud, üpriski põhjalikul läbi töötatud materjalidest, tookord veel raamatukogude erifondis hoitud Eesti Vabariigi aegsest trükiajakirjandusest kasvasid järgnevate aastate vältel välja nii mitmedki uued uurimused, alustades kultuurkapitali asutamisloost ja EÜS Veljesto koguteose „Dünamis“ pretsedenditust müügilt ärakorjamisest kuni Gustav Suitsu, Tartu ülikooli esimese eesti
kirjanduse professori mõjuni eesti kriitika ja arvustuse meetodi ja metakeele kujundamisel 1920. ja 1930. aastatel. Eesti kriitika ajaloo teemaliste artiklite aluseks on olnud selle materjaliga süvitsi töötades tekkinud kontseptsioon sünkroonseid arvustusi avaldavast kriitikust kui kirjandusteose lugejast, kes on oma lugemiskogemuse esitanud kirjutusena kriitilise teksti vormis, mitte märkmetena raamatu servadel, nagu on ajaloolise lugejavastuvõtu uuringute tavapärane allikas. Selline lähenemine andis võimaluse jõuda lähemale teatud kultuurisituatsioonis sündinud kirjanduse sünkroonsele vastuvõtule ja sellest kujunevale eesti kirjanduse retseptsiooniajaloole, kui järgida Hans Robert Jauβi kontseptsiooni. Kriitikatekstide massiivne lähilugemine teatud kindlas ajaraamistikus viis metakriitika probleemideni ja õpetas jälgima, kuidas räägiti kriitikas kriitika kohta aastatel, mil kogu eesti kirjanduselus toimus võimas loominguline plahvatus alates säravaist Marie Underist, Henrik Visnapuust ja kogu Siuru rühmitusest, kujunes kolm kirjanike põlvkonda kuni intellektuaalsete, ent ka mänguliste Arbujate tulekuni 1930. aastate lõpul, mis uuendas meie kirjandusruumi klassikaliste luulevormidega, tõi Betti Alveri ja Heiti Talviku. Kuni selle katkestas ajalooline katastroof, poliitika, sõjaparatamatus, kirjanike suurpõgenemine teiste seas.
Minu varasemate artiklite peamiseks allikaks on niisiis omaaegsed kriitilised tekstid kogu oma žanrilises paljususes, arvustustest repliikideni. Nende kriitikateemaliste artiklite kirjutamise aegu valmis ka kriitika ja kirjanduse hüperkeskkond „Erni. Eesti kirjanduslugu tekstides 1924–25“, üks esimesi Tiigrihüppe projekte.1 Kõik need artiklid tegelevad kriitika ja kirjanduse piiridega, kirjanduse ja ühiskonna piiridega, jõuavad lähedale armsa juhendaja ja õpetaja professor Rein Veidemanni sõnastatud kriitika poeetika küsimusteni. Tegelemine ajaloolise kriitikaga andis head tööriistad kriitikaliste tekstide analüüsiks mistahes ajal. Arvustuslike tekstide korpuse analüüs on olnud aluseks veel ühe piiriteose, Emil Tode „Piiririigi“ retseptsiooni analüüsil. Raamatu esimese osa lõpetab pikem saateartikkel „Teekonnad enne ööd“ 2-köitelisele monumentaalväljaandele „Euroopa, esteedid ja elulähedus“ (EKM Teaduskirjastus, 2020), mis toob lugejani mõtlema-
1 Keskkond valmis koostöös Piret Viirese, Toomas Muru, Tiina Saluvere, Sirje Oleski, Ülo Treikelderi ja mitmete teiste heade kolleegidega. ERNI kujunduse loojaks on Virve Sarapik. Vt https://galerii.kirmus.ee/erni.
paneva saatusega 20. sajandi alguse avangardismikirjanike Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse eluaegse kirjavahetuse. See võiks olla nii vahetuks kontekstiks kriitikakäsitlustele varasemates artiklites kui ka mõtteliseks sillaks järgmise osa artiklite juurde.
Kogumiku teine osa „Kirjanduslik diasporaa“ koondab artikleid eesti kirjanduselust paguluses. Kui esimese osa artiklid lähtusid peamiselt trükiajakirjandusest, siis teise osa allikmaterjalideks on peamiselt kirjanike ja kultuurilooliste isikute erakirjavahetused EKLA-s. Valisin siia kogumikku ka ajalookultuuri ajakirja Tuna rubriigis „Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist“ avaldatud allikapublikatsioonide pikemad saateartiklid, sest needki on sündinud arhiiviallikate uurimisel. Olen pidanud selle rubriigi eesmärgiks ka EKLA uurijatele avatud uute kogude tutvustamist, sest et asutatigi rubriik ju Krista Aru, EKM-i toonase direktori sõnul just selleks, et tutvustada meie fondide rikkusi. Lõuna-Rootsi linnakeses Lundis Bernard Kangro juhtimisel tegutsenud suurima eesti pagulaste kirjastuse, Eesti Kirjanike Kooperatiivi materjalide alusel (EKLA, fond 341) on valminud allikapublikatsioon Leonid Treti kirjadest Austraalias ja Enn Nõu kirjadest Rootsis. Mahukatest suurtest arhiividest on tutvustatud päeviku publikatsiooni kaudu Ivar Ivaski kogu (EKLA, fond 409) ja Marie Underi luuletuse tõlkekäsikirja kaudu Ilmar Laabani arhiivi (EKLA, fond 352). Austraalia eestlaste, luuletaja Triinu Kartuse ja kunstnik Gunnar Neeme kirjavahetus markeerib „Kalevipoja“ uue ingliskeelse tõlke lugu. Kui Kartuse ja Neeme kirjad olid EKLA-sse jõudnud koopiatena, siis mõne aasta pärast jõudis Austraaliast juba kirjandusmuuseumisse kunstniku arhiiv tervikuna (EKLA, fond 432). Teine artikkel Neeme arhiivi alusel on „Siiruviiruline tantsijatar“, mis on ilmunud kakskeelsena Kersti Kolli koostatud kataloogis „Gunnar Neeme. Lõunaristi all – eesti kunstnik Austraalias“ tema näituse puhul Adamson-Ericu muuseumis Tallinnas. Tegemist oli rahvusvaheliselt tuntud eesti pagulaskunstniku esmakordse isikunäitusega Eestis. Gunnar Neeme arhiivis leidusid ka tema jutustuste käsikirjad, mille alusel koostas Karmen Maat novellikogu „Tuuleraudne“ (Eesti Raamat, 2023).
Sageli on artiklite jaoks saatesõna kirjutamisega ja materjalide läbitöötamisega kaasnenud ka mingi avastus, üllatuslik materjal või dokument, mis on mõjutanud edaspidi uurimissuunda laiemalt ja mis on saanud järgneva artiklisarja nurgakiviks, näiteks Ivar Ivaski esimene päevaraamat, milles ta juba hakkab otsima oma juuri ja mis hiljem mõjutab pööret saksa keelelt eesti
keelele tema luulekeele valikul. Teiseks näiteks on Enn Nõu mahukas arhiivis leiduv kirjavahetus tema kaasaegsetega väliseesti noorte kirjandusalmanahhi koostamise asjus, millest ilmnes ootamatult selle väljaande ajend – kodueesti noorte autorite luulekassetid. Siinses kogumikus on avaldatud vaid Tuna allikapublikatsioonide uurimuslikud saateartiklid, kuid allikate ja nende kommentaaridega tutvumiseks tuleb leida ajakiri ise ja/või tellida vastavad allikad välja EKLA-st.
Ilmar Laabani tõlgete artikkel on algupäraselt kirjutatud ingliskeelsele lugejale, mis annab tunda ka stiilis, näiteks polnuks eestikeelsele lugejale vaja nii mõndagi põhjendada. Siiski on ka siin tehtud vaid hädavajalikke muudatusi.
Kolmas osa „Arvustusi“ sisaldab kolme kirjutaja jaoks olulist arvustust: esimene neist „Piiriigist“, mis on pigem arvustuste arvustus, teine on Jüri Talveti luulekogu „Unest, lumest…“ retsensioon, mis on ilmunud lühendatult ka ajakirjas World Literature Today, ja kolmas minu jaoks huvitavas žanris ja esimese kogemusena – eesti diasporaa kirjanduse arvustus Katrina Kalda Pariisis ilmunud romaanist.
Siinses raamatus avaldatud illustreerivad pildid on enamjaolt samad mis varem ilmunud artiklites, kuid paigutatud teisti ja mõnel juhul on pilte ka lisatud. Erandiks on artikkel „Kaks ja ainus“, millele on siinses raamatus lisatud mõned fotod ja graafilisi kujutusi, millel võtan pagulaskirjanduse Loomingus ka visuaalselt kokku.
Artikleid ei ole võrreldes esmailmunud kujuga ümber sõnastatud, kuigi kiusatus on olnud suur, kuna ilmumisaegne keelepruuk võib praegusel netiajastul, mil laused üha lühenevad, tunduda pisut kohmakas. Raamatu keeletoimetaja Kanni Labi on tekste vaid vähesel määral keeleliselt kohendanud ja ühtlustanud, lisaks viitamissüsteemi muutmisele ja kirjanduse loetelude koostamisele. Autorile oluliste mõttekäikude, tsitaatide jm kordamistele eri artiklites on joonealustes märkustes ristviidatud, kasutatud on ka väljajätmise märke [---]. Pikemad lõigud on välja jäetud üksnes Semperi ja Barbaruse kirjavahetuse saatesõnast.
Seda raamatut oli autorina ootamatult raske koostada ja otsuseid teha, mida võtta ja mida jätta, sest palju ja olulisi artikleid on kirjutatud kahasse
mitmete suurepäraste kolleegidega ja peast käis läbi ka mõte panna kokku niiöelda kollektiivne monograafia, kus kaasautoriteks Piret Viires, Sirje Olesk, Janika Kronberg, Aija Sakova, Tiina Ann Kirss ja teised. Sellest mõttest tuli loobuda, kuid olen siiralt tänulik ühiselt kogetud teekonna eest kirjanduse ja kultuuriloo allikate sügavustesse laskumisel! Siinne raamat on teoks saanud tänu asendamatule heale kolleegile Kanni Labile, kelle kogenud toimetajasilma all see sündis.
Raamatu „Piirid ja sillad“ välisilme on loonud raamatukunstnik Kalle Müller, kellega on meid sidunud pikaaegne loominguline koostöö, sealhulgas ka raamatusarja „EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost“ kujundamisel.
Siiraimad tänusõnad kõikidele sõpradele ja kolleegidele, kes on aidanud kaasa siinse raamatu sünnile!
Lugupidamisega
Marin Laak
