PAAVO KANGUR
MART HELME ÕNNESÄRGIS SÜNDINUD
LAPSEPÕLV
„Tulin emaüsast välja V-kujuliselt, tuharad ees. Kui ma lõpuks välja pääsesin, ütles arst, et olen sündinud õnnesärgis. Platsenta rippus kui punane kuub mul õla peal. See oli ime, et ma sealt elusalt välja sain … Kuid sellega ei olnud mu katsumused lõppenud. Kuna emal ei jätkunud rinnapiima, siis leiti mulle amm. Ta ei andnud mulle rinda, vaid see piim lüpsti pudelisse ja seal läks see ükskord halvaks. Ma sain raskekujulise soolepõletiku, mille tulemusel ei seisnud mul toit sees ja ees ootas haiglasse sõit koos emaga. Seal kandsid arstid mu maha. Sõjajärgne aeg. Vaesus, rohtude puudus. Ainus ravi, mis määrati, oli glükoos, mida mulle iga veerandtunni tagant lusikaga suhu manustati. Aasta 1949 oli lõppemas ja 1950 algamas. Surm oli loomulik asi siis. Haigla majapidajannal oli koer, kes ulgus öösel, kui keegi oli minemas teispoolsusse. Ka sel kriisiööl, kui surm koputas mu tillukesele uksele, ulgus Pärnu öös koer. Vanemad olid mõlemad haiglas ja kordamööda veel ainult masinlikult surusid mulle glükoosi sisse. Medõde oli neile „lahkelt“ edasi öelnud arstide arvamuse, et see poiss hommikut ei näe. Kuid surid hoopis kaksikud kõrvalpalatist ja mina hakkasin imekombel kosuma,“ jutustab Mart Helme – orientalist, rokkstaar, kirjastaja, suursaadik, poliitik. „Kogu lapsepõlve olin üpris haiglane. Mul oli krooniline nohu, mis muutus krooniliseks köhaks ja see omakorda krooniliseks bronhiidiks ja angiiniks. Kogu aeg nuuskasin ja tatistasin nii, et ema rebis vanu voodilinu ühekordseteks taskurättideks, mida ei pestud, vaid mis ära visati. See oli tavapärane seis. Vanematel oli minu pärast mure. Minu vanem vend Vahur, kes suri paar aastat enne minu sündi, kummitas mind kogu lapsepõlve. Tänaseni mäletan sähvatusi mingist teisest maailmast. Ma ei välista, et olen Vahuri ümbersünd. Temast järele jäänud asjade kasti ei tahtnud vanemad mulle näidata. Pidin lunima, sest niivõrd valus oli neile see mälestus. Seal oli terve hulk asju, mis mulle tundusid kohutavalt tuttavad. Mul on oma varalahkunud vennaga olnud kogu elu spirituaalne, Mart Helme noorus
9
vaimne side, mida on väga raske seletada. Noorema venna ega õega ei olnud sellist sidet,“ mõtiskleb Helme. „Me elasime Pärnu rannarajoonis. Sääse tänava maja number 1 oli vist kunagi olnud mingi kindrali suvila. Selle maja ja pesuköögi vahel oli pisike tuvila. Ma nägin lapsena unes, et põgenen Vene madruste eest ja peidan ennast tuvila taha, aga madrused jõudsid mulle alati järele ja üks neist tulistas mind. Mul endal oli käes mängupüstol, millega püüdsin ennast kaitsta, aga pauku sealt loomulikult ei tulnud. Sain unes surma. See unenägu kordus ja kordus. Võib-olla oli see seotud tol ajal kuuldud hukkamiste ja küüditamiste lugudega. Ma ei püüdnud neid jutte mäletada, aga need ladestusid ilmselt alateadvuses. Sääse tänav oli Rannapargi kõrval. Mu päevad möödusid koos naabrilastega mängides, aga eriti tähtis kuju nende hulgas oli Riks, pärisnimega Richard. Riks oli mu naabripoiss, kes hiljem kolis Sääse tänavalt Kalevi tänavale. Ta oli minu jaoks suur mentor ja iidol, kes õpetas mulle muu hulgas maailma poliitilise kaardi selgeks. Temalt kuulsin esimest korda nime, mis on olnud mulle kogu elu suure riigimehe mõõdupuuks – Julius Caesar. Kui Riks suureks kasvas, sai temast akadeemik Richard Villems. „Ma mäletan Mart Helmet, poissi Pärnu äärelinna vaikselt tänavalt. See oli kõrvaltänav, mis viis välja Pärna tänavalt Supeluse tänavale,“ lausub akadeemik Richard Villems piipu popsides. „Elasime kõrvuti majades Sääse tänaval. Meie majasid lahutas kõrge aed ja ühendavaks lüliks oli üks puu, vist jalakas, mis võimaldas üle aia ronida. Meie perekonna õige maja oli jõe ääres, aga see põles sõja ajal maha. Mardi isal oli tore jahikoer, kellega ma võisin rannas jalutamas käia. Mardi isal oli ümmargune Moskvitš, see Opel Kadeti kerega. Eks seegi meeldis poistele. Mart oli viis aastat noorem, aga tal oli vanem õde Reet ja noorem vend Rein. Nad olid vahvad. Mõlemat poissi sai veidi haritud matemaatikas ja vist ka ajaloos. Olime head sõbrad, ma ei mäleta, et oleks konflikte olnud. Kivisõdu väga ei mäleta, kuigi nagistamisi lennuväe ohvitseride lastega oli. Kuna paralleelse Roosi tänava kõnnitee oli kaetud betoonkividega, siis oli seal hea keksu mängida. Kui sain 13-aastaseks, kolisin sealt kandist ära kesklinna. Mart alles saabus Tartusse, kui mina juba ülikooli lõpetasin. Ülikooli ajast teda 10 MART HELME. ELULUGU
ei mäleta. Huvitaval kombel mäletan isegi rohkem ta venda Reinu, kellega puutusime ka hiljem kokku, kui töötasin teaduste akadeemia süsteemis. Mis mind Mart Helme puhul üllatas, oli tema muusiku karjäär.“ Mart Helme jätkab: „Minu isa oli jahimees ja tal oli ridamisi jahikoeri, nii hagijaid kui ka linnukoeri. Ema suur lemmik oli linnukoer Bella, kellel oli peigmees Cara. Neil oli pesakond ja ma tahtsin ükskord neid armsaid pambukesi silitada, kui Bella kutsikaid imetas. Koer urises kurjalt ja haaras mu käe suhu – siiski vaid hoiatuseks, hammustamata. See oli mu esimene kokkupuude loomuliku emaarmastusega. Lapsi oli tol ajal palju. Meie majas allkorrusel elas meie perekond ja ema onu Roman Hendriksmann oma perega. Ka mu ema tädi Jenny ehk Jevgenia Hendriksmann elas seal mõnda aega. Ta oli omal ajal Eesti ohvitseriga abiellunud, aga mees oli ammu surnud. Vahel ta hoidis ja ravitses meid. Lapsepõlv oli võitluslik. Tihti ei möödunud päevagi ilma kakluse või kivisõjata. Meie vaenlasteks oli venelased, keda oli peale sõda Pärnusse kõvasti siginenud. Rannarajooni tühjadesse suvilatesse paigutati Vene sõjaväelased koos perekondadega. Nende käes olid nn Austria majad Pärna tänaval. Vahepeal me mängisime siiski ka rahumeelselt ja ma hakkasin mõistma vene hinge ja selle reaktsioone. Ma tean, mis neid vihastab ja mis neid rõõmustab. Kui tahtsid tüli norida, siis tuli teha teatud asju. Kui tahtsid sõber olla, siis tuli teha teisi asju. Ausalt öeldes olin ka ise paras husaar ja siin ma pean rääkima oma emast, kes pärines kirjust suguvõsast.“
Mart Helme noorus
11
ÕHUPÜSS
Mart Helme: „Kui sõber Peeter Mäeots sai 13-aastaseks, kinkis ta isa, näitleja Paul Mäeots, talle õhupüssi. See oli väga vahva asi ja me tegime tiiru ning kui see igavaks muutus, siis hakkasime jahti pidama. Alguses küttisime tuvisid. Me ei pidanud seda sadismiks. Me ei pidanud seda loomapiinamiseks. Neid oli liiga palju ja nad sittasid igale poole. Hiljem lasime rannapargis vareseid ja pidasime jahti rottidele. Viimane nõudis suurt kannatust ja leidlikkust. Me teadsime rottide liikumisteed. Sellel ajal olid lokaalsed kanalisatsiooniaugud, kuhu kallati majadest solgipanged. Rotid käisid seal söömas ja me lõikasime neil põgenemistee ära. Minult nõudis nende peale jahipidamine teatud eneseületust, kuna mul on rotifoobia. Ma jälestan rotte ja kõiki näriliste moodi loomi. Nad ei meeldi mulle. Mul on üks kõrv veidi teistmoodi ja ema seletas seda sellega, et kui ta mind ootas, siis üks hiir ehmatas teda kohutavalt. Kui ma väike laps olin, nii kolmeaastane, hakkas ahju kõrvalt üks paber minu poole liikuma. Selle all varitses hiir ja ma ehmatasin meeletult. Sääse tänav 3 majas meie kõrval asus naha- ja suguhaiguste dispanser, seal tehti mingeid analüüse, kus kasutati merisigade ja oina verd. Veredoonor oinas Ossi elas seal samas haigla kõrval kuuris koos merisigadega. Me käisime neid vaatamas. Nende loomade eest hoolitsesid dispanseri kojamehed perekond Steinberg. Proua Steinberg oli meie ihujuuksur. Ta tuli meile ja laps pandi juugendstiilis toolile istuma. Ta oskas ühte tüüpi soengut – tagant siil ja ette tukk. Vahel võtsid Steinbergid meid lauta kaasa, kus võisime toita oinast ja merisigu. Aga loomapidamisega kaasnesid rotid. Kõige enam elas neid haigla puukuuris riitade hall. Ilged tüübid olid. Ükskord õnnestus mul puuhaluga tabada rotti ja ennast ületades lõin selle eluka järgmise puuhaluga maha. See oli juubeldustunne, sest ma suutsin oma hirmust ja jälestustundest üle saada ja julgesin rotile nii lähedale minna, et sain ta maha lüüa. Hiljem pidin rottidega võitlema, kui pidasin loomi. Öeldakse, et rotte
22 MART HELME. ELULUGU
hukates lood ruumi vaid järgmistele põlvkondadele ja kõige paremini aitab rottide vastu nälg ja taud. Paljudele meeldivad hiired, kuid mitte mulle. Maod ja ämblikud ei tekita mul selliseid emotsioone. Kui keegi tahab minust lahti saada, siis laske rott lahti. Eks me olime parajad pätid ja lasime õhupüssiga ka hulga tänavalaternaid puruks. Tänases poliitkorrektsust rõhutavas maailmas oleksin ma potentsiaalne massimõrvar ja paadunud kaabakas ja huligaan. Tollal vaadati sellele teisiti. See käis justnagu küpsemise ja mehistumise juurde. Pealegi oli kõik ju üks suur vene värk. Jahimeest minust siiski ei saanud. Mu isa oli kirglik jahimees ja ta võttis mind jahile kaasa. Kord haavasin aga ühte looma pahasti ja pidin talle ligi minema ning vaesekesele lõpu peale tegema. Selle vaevatud looma pilk on mul siiamaani meeles ja sel hetkel lõpetasin päevapealt jahipidamise ära. Isa jahipidamise juures oli paradoks see, et ta ei kannatanud verd. Mind loomade veri ei ärritanud. Kui ma olin farmer, siis tapsin oma loomad ise ja isa aitas mul lihakered üles riputada ja vorsti teha, aga tema verd ei kannatanud. Koolis oli peale õppimise muidugi ka teistlaadseid probleeme. Peaaegu iga päev tuli kakelda. Ma usun, et tänane koolivägivalla probleem on võrreldes tollasega ülekajastatud teema. 1960-ndatel oli Pärnu Lydia Koidula nimelises eliitkoolis lugu selline, et kooli paraaduks pandi kinni ja koolist tuli lahkuda sisehoovi kaudu. Kuid seal olid kambad ees. Kambad varitsesid üksikult tulijaid ja valisid välja ohvri ja hakkasid norima. „Mis sa siin tolgendad, kas ei meeldi midagi?“ küsiti ja pandi pauk kirja. Seal tuli kakelda. See oli kadalipp, mis oli ebameeldiv. Kord tulin lõhkise huulega koju ja isa küsis: „Kas kaklesid?“ „Üks suurem poiss lõi mind!“ „Kas vastu andsid?“ „Ma ei hakanud vastu, sest muidu oleks veel rohkem peksa saanud.“ „Järgmine kord lööd vastu,“ õpetas isa. „Miks?“ „Kui sa vastu ei hakka, siis nad jäävadki sind kiusama. Kui vastu hakkad, siis jätavad nad sind rahule.“
Mart Helme noorus
23
Algklassides olid kaklused üpris igapäevased asjad. Hiljem kadusid need ära. Kuid täna pole mõtet tollastele tegevustele hinnanguid anda. Maailmad on liiga erinevad,“ ütleb Helme. „Neil aegadel hakkasin ka uisutamas käima Pärnu tenniseväljakutele rajatud liuväljal. Seal lasti moodsat rokkmuusikat. Kui tuli The Beatles, siis hakkasid valjuhääldajatest kostma Liverpooli poistebändi populaarsed lood. Tol ajal olid magnefonid väga suured ja kallid ning neid oli raske saada. Siis hakkasingi iga õhtu uisutamas käima, et biitlite lugusid kuulata ja see mõjus ka minu tervisele hästi. Vähem regulaarselt käisin suusatamas, aga talvine sportimine parandas oluliselt mu tervist. Ka töökasvatus oli tollal vägev – lapsepõlves tuli pesuköök vett täis vedada. Ja pesupalid ka. Triiki vett täis. Tuli vedada 50 pangetäit vett ja see oli minu töö. Pump oli meie majast 200 meetrit eemal ja veevärgi saime alles 1980-ndate lõpus. Keskkooli ajal, kui olin juba kaelakandja, sokutas ema mind Pärnu kaubandusvalitsusse laadijaks. See polnud meelakkumine. Suhkrukotid, jahukotid, viinakastid, õllekastid. Hommikul kell 8 alustasin ja kell 16 lõpetasin ning see polnud kerge.“ Siis saabus Mart Helme ellu rokkmuusika ja loomulikult sai koos sõpradega tehtud bänd.
FIX, TARTU BÄND ILMA TARTLASTETA
Ühel õhtul oli Mart Helme Tartus ametiühingute maja peol. Vähe rahvast oli, hakati juba lahkuma, kui ilmus Pärnus kuulsust kogunud bändi Vibro kitarrist Väino Land. Ta oli Sindi poiss, kes tuli Tartusse kehakultuuri õppima. Väino oli ja on sirgjooneline mees, sportlane, miilitsa poeg ja nii asus ta kohe asja kallale. „Kas tahad bändi teha?“ „Ma ei tea, ei tunne siin linnas kedagi!“ „Mul on kõik juba rajooni kultuurimajas kokku lepitud! Kas tead kedagi veel?“ „Mait Eelrand, filoloog meie ühikast. Kõrvaltoast. Mängis Robinsonides,“ vastas Mart Helme. Järgmine päev oldi juba rajooni kultuurimaja juhataja Mart Valge jutul. Tema leidis trummimehe Neeme Konsa, kes oli varem mänginud Delfiinides. Nii see ansambel sündis. Esimesel ja teisel kursusel oli bändi tegemine tähtsam kui õppimine. Proove tehti vähemalt kaks korda nädalas ja peagi ajas Valge välja ka korraliku pillipargi – kolm „Musima“ elektrikitarri, nailonnahkadega „Trowa“ trummikomplekti, elektrioreli „Junost“ ja „Tesla“ võimenduskomplekti. See oli kõige parem varustus Tartus. 1969. aasta alguses sai bänd ka nime, selle mõtles välja Mart Helme, pakkudes sõnaraamatust leitud sõna „fix“. Neeme Konsa irvitas, korrutades „saapaviks“. Land kui organiseeriv jõud kiitis nime heaks. Ka repertuaar tuli kokku panna. Helmel olid sahtlist võtta lood „Mu väike sõbratar“, „Palun vaiki“, „Suveöö“, „Vana laul“. Ka Kuurmel ja Eelrannal oli paar lugu pakkuda. „Eeskuju sai võetud oma aja hittidest. Kõik laenasid kõigilt ja tõmmata võiks tuhandeid seoseid,“ meenutab Väino Land. 32 MART HELME. ELULUGU
„Olin noorpõlves lootustandev tõkkejooksja ja kaugushüppaja. Saabusin Tartusse ja asusin õppima kehakultuuri. Minu ühikatoas elas Soola Ott, kes omal ajal varustas kogu Pärnut vinüülplaatidega. Just Ott tutvustas mind Pärnu poistele. Temal elasid onud Ameerikas ja saatsid plaate. Helme Marti tundsin vähe. Loomulikult tahtsime bändi teha. Kõik tahtsid bändi teha. The Beatles oli revolutsioon. Tipp-jazz oli oma peenekoelisuses ummikus. Tulid poisid Liverpoolist ja võtsid lihtsa viisi üles – „Love Me Do“ – ja suurtel trummidel taoti rütmi juurde. See oli revolutsioon ja inimesed hullusid nende rütmide peale. Trumm ja kitarrimuusika oli kõik. See oli lihtne ja mõjuv pähetaotav meetrum ehk teaduslikult öeldes muusikateose korrapäraste dünaamiliste rõhkude ehk aktsentide perioodiline kordumine. See vallandas laviini. Kõik tahtsid biitlid olla ja hakkasid oma lugusid kirjutama,“ räägib Land. 1969. aasta alguses oli ka tarifitseerimine. Felix Mandre vaatas laval seisvat Fixi ja mõmises: „Selge, kitarristid. Poisid, kas te mängiksite midagi biitlite repertuaarist.“ „Biitleid ei teeks! Kas sobiks midagi samalaadset? Me võiksime mängida Holliest,“ vastas Mart Helme. „Tarifitseerimiskomisjoni esimees Felix Mandre oli kõige kuulsam kuju neist ja samas suhteliselt mõistlik mees. Aga kui filosofeerida, siis kunst ja kultuur sõidab ikka üle poliitikute ja poliitika. Alati on olnud käskimist ja keelamist. Mõni võttis seda surmtõsiselt, keegi saatis kuradile ja mõni liikus lihtsalt edasi. Kõigil oli kokkupuutumisi nii sotsialistliku kultuuriga, mis oli tol ajal veidi teise kallakuga, kui ka keelamistega. Vene aeg oli heitlik. Keegi keelati, keegi jätkas. Tänapäeval on isegi sel teemal liiga palju edvistamist, et näe, tegin keelatud asja. Paljud üritavad näidata end tagantjärele tõsiste vastupanuvõitlejatena, kuid ka tol ajal tuli süüa ja juua ning sõita mööda Venemaad ning kõik sinna ei saanud. See oli ühe kuuendiku maailma kontserditurg ja kes sinna pääses, oli kõva poiss,“ sõnab Land. Rajonkas, Ülejõe pargiäärses kultuurihoones tehti proovi ja esineti. Proovid olid kolm korda nädalas. Esimene suurem kontsert oli 8. märtsil 1969. Piletid müüdi hetkega välja, saal oli punnis. Teise versiooni järgi oli kohale tulnud viis inimest. Rokkstaar Helme
33
Väino Land: „Esimesel kontserdil oli tõesti alla kümne inimese. Kuid vaikselt tuli tuntus ja peatselt hakkas saal täituma. Ja läks veel natuke aega ja saal täitus loetud minutitega ning kell 20.10 enam sisse ei mahtunud. Peod olid välja müüdud. Suvel, jaanipäeval mängis bänd Rannus, kus puhkes kaklus ja keegi sai ka nuga. Varsti saadeti Fixist minema Neeme Konsa ja teda asendas Pärnu ansamblis Nemo alustanud Valdur Tamm. 20.–21. augustil 1969 toimusid Sindi Kultuurimajas popmuusikapäevad, kuhu Tartust oli kutsutud loomulikult Fix, aga ka Jüngrid, mis oli oma koosseisu tugevdanud Tarmo Pihlapi ja Mülleri Sassiga. Pärnut esindas ansambel Viking ja Sindit ansambel Vibro.“ Mingi Pärnu kultuurifüürer tahtis läbi viia isikliku tarifitseerimise ja lasi bändidel ette mängida, käskides detsibelle maha keerata. Kontserdil keerati võimendid taas maksimumi ja järgmisel päeval said Viking ja Vibro Pärnu kultuuriametnikelt eluaegse mängukeelu. Sindis sündinust jõudis kõla ka Tartusse. Jüngrid ei jõudnud õigel ajal Sindist tagasi Tartusse plaanitud kontserdile, kuna nende tuuribuss läks katki. Nad tõmmati letti ja süüdistati kinnitamata repertuaari esitamises. Torm veeklaasis oli vägev. Mülleri Sass vehkis küll Johnny B. Isotamme, Juhan Tominga ja Peeter Ilusa luulekoguga „Kolme mehe laulud“, kust tekstid pärit olid, aga inkvisiitorite komisjon, mis koosnes Tartu tavakommunistidest, teda kuulda ei võtnud. Rajonka ehk Tartu rajooni kultuurimaja direktoril härra Valgel oli hoopis teine lähenemine, tema oma lüpsilehma tapale ei saatnud. Milleks? Poistele tuli maksta 5 rubla näkku kontserdi eest ning saal oli täis ja rahamasin töötas. 1970. aasta suvel mindi üle-eestilisele tuurile, mis lõppes Uues Tombis ehk Salme tänava kultuurimajas. Niipea kui Fix lavale tuli, täitus lavaesine väga ilusate ja väga väljakutsuvalt käituvate pealinna tüdrukutega, nagu oleks The Beatles kohal. Ausalt öeldes oli eelnimetatud bändi laul „Come Together“ sel hetkel Fixi repertuaari üks menukamaid, aga mängiti ka Procol Harumi ja The Kinksi lugusid. Tantsupidudel lauldi valdavalt ingliskeelset repertuaari ja kontsertidel esitati ka oma loomingut. Kui trummar Valdur Tamm sai eksmati EPA-st halva õppeedukuse tõttu ja võeti sõjaväkke, tuli leida uus trummar. Kuulutuse peale ilmus kohale Valga poiss Riho Lilje, keda Helme nimetab esimeseks pro34 MART HELME. ELULUGU
fiks Fixi muusikute hulgas. Riho Lilje vanem vend Peeter õppis juba Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimist, mis näitas, et noor Jimi Hendrixi kummardaja pärines musikaalsest perekonnast. Veel meeldis Riksile The Kinksi lugu „Sunny Afternoon“, aga Fix tundus talle liiga estraadilik. Peagi toimus vahetus: Väino Land läks trummikomplekti taha ja andis soolokitarri Riksile. Vahepeal oli kultuurimaja direktor andnud õnnistuse teele kaasa veel ühele bändile nimega Viker 5, mille naissolistiks oli nooruke Tõrva tüdruk Novella Hanson, kes oli asunud õppima Miina Härma nimelisse Tartu eliitkooli. Palju oleks öelda, et Fix lõi neiu üle, kuid värbas oma solistiks kindlasti. Tol hetkel olid Fixi menüüs lisaks eelmainitule Mart Helme lood „Soe suvine vihm“, „Unustus“, „Hulgus“, „Mered olid noored“, „Tuline armastus“, „Inimsööjate marss“, „Mis on siin, mis on seal“; Mart Kuurme lugu „Üksinda“; Mait Eelranna lugu „Unusta“; Kuurme ja Helme koostöös sündinud „Ütleme – lõpp, mõtleme – algus“; Eelranna ja Helme ühislooming „Head päevad“, „Päev“; Landi ja Helme koostöös sündinud „On kõigil rutt“. 1971. aasta aprillis käidi Jerevani ülikooli rahvaste sõpruse päeval, kuhu Fixi kutsus Tartus tuuritanud Armeenia bänd Apostlid, kellega Väino Land oli vennastunud. Taga-Kaukaasias nauditi tähelepanu, mis sai ikka osaks rokkstaaridele. Mais anti EPA peahoones kontsert, kus kaverdati ka tol ajal poppi bändi Creedence Clearwater Revival ja lõpetati Mart Helme palaga „Palun vaiki“. See kontsert meelitas kohale ka Eesti Raadio. Ühel päeval tundis Väino Land, et järgmine väljakutse on Vanemuise kontserdisaal, see kontsert muudaks üliõpilaste hobibändi Fixi lõplikult Tartu kultuurinähtuseks. Land suundus Vanemuise dirigendi Erich Kõlari jutule, kes kogenud mehena suunas ettevõtliku noormehe edasi Kaarel Sahki kabinetti.
Rokkstaar Helme
35
KESKEAKRIIS JA PULLID
Saabunud perestroika teisel trööstitul aastal tegi Mart Helme valiku tõmbuda kõrvale ja minna maale pulle kasvatama. „Hübriidi kutsuti ka Venemaale, neid värbajaid oli. Mina ei tahtnud minna Peipsi taha, sest ei tahtnud laste juurest ära olla. Selles perspektiivis oli ka veidi ideoloogilist sobimatust ning elukogenud ja vilunud inimesena teadsin, et see saab olema üks lõputu joomine ja hooramine. 1980-ndatel olin küpsetes 30-ndates ning mõtlesin juba teisiti: mis on väärtused ja mis on püüdlused! Aastaks 1987 oli mul tunne, et ma ei ole midagi saavutanud. Ma olin ehitanud suvila, ostnud auto ja kirjutanud paar raamatut. Mu lapsed olid tublid, aga abielu oli kriisis. Mulle meeldivad lapsed ja perekond. See pidev kodunt ära olemine suunab sind rööbastele, kus sa kulged perekonnast eraldi. Kusagil Hübriidi ajal hakkas halastamatu selgusega välja tulema, et me elame abikaasaga täiesti erinevaid elusid. Meil on suvila, kus veedame paar nädalat suvel koos. Mind huvitas aiandus ja tahtsin Sillaotsas olla võimalikult palju aega. Sirjet huvitas kunstielu ja kunstiseltskond, kirjastuse-asjad. Meil kujunesid välja täiesti erinevad sõpruskonnad ja ühel hetkel avastasin, et on minu elu ja tema elu ning kokkupuutepunktid on ehk lapsed. Ühel hetkel jõudis see asi loomuliku lõpuni. Mis seal ikka. Väga paljudega on niimoodi läinud. Ma ei näita näpuga kellegi ega millegi peale. Me ei ole halvad inimesed, aga ühel hetkel tuleb kummalgi oma tee ja oma eluga eraldi edasi minna. Ja nii see on,“ vestab Mart Helme, kes valis maaelu ja pullid. Mart Helme: „Tundsin, et pean midagi muutma ja teistmoodi edasi minema. Olin võtnud end Pioneerist lahti 1986 ja jäin mittekoosseisuliseks korrespondendiks nii, et tööstaaž ei katkenud. Oli Nõukogude aeg, polnud kuskilt uut korterit võtta ja ka sissetulekuga oli bändist lahkumise järel kehvasti. Läksin maale, Sillaotsale, ja hakkasin pulle kasvatama. Elamiseks oli see suvila korv, sooja ei pidanud. Oma meelest olin põllumajanduseks hästi ette valmistatud, olin kokku ostnud Rokkstaar Helme
53
ja läbi lugenud hulga raamatukesi, kuidas kasvatada kanu ja hanesid. Midagi ma teadsin ka suurte loomade toitumisest, kuid praktikas avastasin, et teha kahele pullile vikatiga talvehein on füüsiliselt üliraske töö. Ma kaotasin igasugused rasvavarud ja tegin kõike joostes, sest tööjärg oli lõputu. Minu päästjaks sai Lauri Vahtre vend Silver ja tema äsjasoetatud talumaja, mille lakapealne oli täis heina. Me käisime tal külas ja ta kurtis, et tal pole seda heina kuhugi panna. Pioneerilaagrist laenasin Tšehhi aiatraktori ja tassisin sellega terve talve heina ning lõpuks laenasid külamehed mulle isegi veoautot. Järgmine aasta teadsin juba, kui palju heina on vaja. Kuid see oli mulle karm õppetund. Sain teada, et iga kasvav organism vajab mitte lihtsalt sööta, vaid proteiinirikast sööta. Üks asi on raamatust lugeda, kuid teine asi on loomapidamine praktiliselt ellu viia. Kuna kasvatasin ka sigu, siis pool mu suguvõsa kogus leivakontse. Praktika käigus selgus, et siga ei viitsi siiski üksnes leiba süüa, vaid tahab saada vaheldust. Olin esimesel talvel hädas kui mustlane mädas. Kui tuli 30 kraadi külma, siis külmus laudas ära sõnnik ning hädad läksid veelgi suuremaks. Vedasin lauta soojenduseks kuumi kive ja sooja vett. Üritasin ka oma elamist veidi soojustada, aga see oli juba defitsiidiajastu algus ning ega mul rahagi üleliia jagunud. Kribisin märkmikusse: „33 kraadi külma ja idatuul. Hommikuks oli veepang jääs ja solgipang oli põranda külge kinni külmunud.“ Poeg Martin Helme jutustab: „Kui isa jäi maale elama, siis käisime tal nädalavahetustel külas. See tähendas nelja ja poole tunnist bussisõitu üle Lihula ja Varbla. Isa tegeles lihatootmisega: pullid, sead, kanad, haned. Igal kevadel võeti põrsad, vasikad, tibud ja sügisel need realiseeriti. See oli vene aja lõpp. Kuid majandusega oli sel rahmeldamisel vähe pistmist. Isal oli keskeakriis. Tal oli kõrini nii Nõukogude võimust kui ka täissuitsetatud ja viinalõhnalisest ajakirjandusmaja atmosfäärist. 1984–1986 oli joomine kõige hullem. Kui tööle jõuti, tehti baaris napsid, siis jätkati kitsamas ringis ja keskpäevast oli kõik õlised. Kui tegid nädalalehte või kuukirja, siis töö tempo lubas juua. Mart on oma olemuselt suur ümbersündija. Kui mingi asi teda ära tüütab, siis alustab ta täiesti uut asja. Nii proovis ta ka seda põlluma54 MART HELME. ELULUGU
jandust. Need olid erakordselt külmad talved. Pliidi all oli kogu aeg tuli ja külla tulnud lapsed pandi magama soojamüüri vastu. See maja ei pidanud absoluutselt sooja. Tavaline suvila. Sellest ajastust on mul meeles kibe töökasvatus. Ühel hetkel lubati veidi ettevõtlust ja kogu maarahvas hakkas kolhoosipõllul söödapeeti kasvatama. Seega, rohimine ja kõplamine oli hädavajalik. Meil oli sada vagu. Ma vaatasin seda 250-meetrist vagu ja mõtlesin, et siia ma suren. Samas aitas potipõllundus rasked ajad üle elada. Nii möödus laulev revolutsioon mul maal, kõik vanemad ja vanavanemad sättisid puhkust nii, et lapsed saaks kogu suve maal olla. Mäletan, et 1980-ndate lõpus olid poeletid täiesti tühjad. Isegi searasva polnud letis, aga hane hind oli Pärnu turul 25 rubla. Kui sa 30 tükki maha müüsid, oli juba poole aasta palk taskus. Kartuleid me ei müünud, neid jagati sugulaste vahel ja nendega toideti sigu. Mardi ema tegi sisse meeletutes kogustes kurki ja tomateid, mida oma kasvuhoonetes kasvatasime. Augustis 1987 kolisime Lasnamäele Leningradi kaupluse kõrvale. Aknast oli näha, kui kaubaauto ette sõitis. Siis läksime järjekorda, tihti ei teadnud, mida saada oli, aga kohe oli ümber poe saba, kus inimesed käisid vahetustega seismas. Piima ja leiba ikka liikus. Elasime Lasnamäel suures viietoalises korteris. Meil oli Mardiga kahepeale üks tuba, aga ta käis harva, sest oli valdavalt maal. Koolis käisin edasi Õismäel, Tallinna 9. keskkoolis. See tähendas tunniajast sõitu läbi linna. 1980-ndate lõppu jäi perekondlik tippsündmus. Ühel sügisel lugesime suvel teenitud rahad kokku ja ostsime 5500 rublaga uue Žiguli 2013. Rubla siis veel maksis, aga mitte kaua enam. See oli kolmas auto meie peres. Enne seda oli vanaisa Moskvitš 401 ja siis vanaisa Žiguli 03, mis kurnati põllutöödel täiesti ära. Sellega toodi kolhoosilaudast ära ka vasikas, kes tegi muidugi koogi tagaistmele. Tolle autoga tassiti linna ka sajad kilod kartuleid. Muide, see uus 013 varastati mõne aasta pärast meil koduakna alt Tallinnas ära.“
Rokkstaar Helme
55