EESTI METSADE ALTERNATIIVNE HINDAMINE
Sissejuhatus
Käesolev uuring valmis Postimehe Fondi tellimusel. Uuring on ajendatud ühiskonnas viimastel aastatel puhkenud elavast arutelust jätkusuutliku metsanduse, sh puiduvarude kasutuse teemal. Ametlikult toetatud ja ainus kogu riiki kattev metsandusinfo allikas on üle 20 aasta olnud Keskkonnaagentuuri läbi viidud statistiline metsade inventuur (SMI), mille läbipaistvus on paraku jäänud küsitavaks ning millel puudub sõltumatu kontrollimehhanism.
Põhjused, miks kogu Eesti metsastatistika on viimased 20 aastat baseerunud ainult SMI-l, peituvad peale Eesti taasiseseisvumist käivitunud maareformis. Maa tsiviilkäibesse minekul tekkis olukord, kus seni kehtinud metsakorralduse 10-aastane tsükkel enam ei töötanud ning kadus ülepinnaline ülevaade metsades toimuvast. Ehkki metsakorraldusega alustati kohe ka tagastatud ja erastatud vastsetes erametsades, kattis see vaid omandisse jõudnud metsamaad. Teisisõnu, maareformi tempo dikteeris ka uut teadmist metsade olemist. Olemasolevad andmebaasid kaotasid ajakohasust ning metsa statistilise inventeerimise käivitamine oli möödapääsmatu.
Juba 1999. aasta SMI katsetöö tulemuste analüüsimisel selgus, et kõrvuti mitmete põhjendatud muutustega kogu metsafondis, nagu näiteks metsamaa pindala või liigilise struktuuri muutused, näitas SMI olulist suurenemist metsade tagavaras. Ehkki saadud tulemust püüti selgitada täpsemate mõõtmismeetodite kasutamisega, jäi põhjendamata lahknevus hinnatud puidutagavara ja tegelikult võimaliku väljaraie vahel. Sellest vastuolust hoolimata peeti SMI puhul oluliseks andmete aktuaalsust ja muutuste kiiret kajastamist ning suundumuste ehk trendide jälgimise võimalikkust.
Samal ajal jätkusid tavametsakorralduse tööd, kuna metsade majandamiseks oli vaja adekvaatset teavet ning, vaatamata mitmetele uperpallidele seadusandluses, jäi kehtima inventeerimisandmete nõue raietööde läbiviimisel. Metsakorraldustöödel kogutud andmed talletati metsaregistris ning koondtulemusi avaldati järjepidevalt metsandusstatistilises aastaraamatus „Mets“. Kuni maareform ei olnud lõppenud, oli selline ülesannete jaotus ka igati põhjendatud. Metsaregistri loomisel puudus võimekus kujundada sellest andmekogust ajakohane geoinfosüsteem ning piirduti vaid staatilise andmekogu formaadiga. Samuti ei ole metsaregister kunagi kajastanud kõikide metsade kirjeldusi. Just nimetatud põhjustel ei ole metsaregistri andmeid seni kasutatud kogu Eesti metsa iseloomustamiseks ning see ülesanne on pandud ainuüksi SMI-le.
Antud uuringu eesmärk ei ole vaielda erinevate andmekogumismeetodite üle, vaid esitada teistsuguse metoodikaga saadud ülevaade Eesti metsade olemist ja toimunud muutustest seisuga 31. detsember 2021.
Metsade alternatiivse hindamise metoodika baseerub kogu Eestit katval punktivõrgustikul, kus punktide vahekaugus looduses on 160 meetrit ja nende koguarv 1,7 miljonit (sellest metsamaal 917 519 punkti). Iga üksik punkt esindab seega tinglikult 2,55 hektarit. Töö käigus loodi geoinformaatiline rakendus, kus iga punktiga kaardil seoti sellele vastav teave riiklikest andmebaasidest: Eesti põhikaardi (ETAK) kõlvik, katastrikaardi omandivorm ja sihtotstarve, looduse infosüsteemi kaitsevöönd, metsaregistri eralduse karakteristikud, registreeritud metsateatised jne. Metsamaa punktikogum koostati metsaregistri ja põhikaardi metsamaa kõlvikute ruumianalüüsi käigus. Kui põhikaardi ja metsaregistri andmed olid vastuolus, suunati punktid kaugseire (satelliidipildi) võrdlevasse kontrolli. Analüüsi suunati ka metsaregistrile esitatud metsateatistega punktid (lageraied ja raadamised) ning tuvastati tegelikult toimunud raiete ulatus. Läbiviidud analüüsi tulemusel hinnati Eesti metsamaa pindalaks 2,337 miljonit hektarit ja viimase dekaadi lageraiete ulatuseks (koos raadamistega) 333 000 hektarit (see on võrreldav Saare-, Hiiu- ja Läänemaa metsade kogupindalaga).
Uuringus kasutatud andmed metsade kohta pärinevad põhiosas juba eespool nimetatud metsaressursi arvestuse riiklikust registrist (Keskkonnaministri määrus nr 32 – RT I, 29.08.2017, 2). Tegu on staatilise andmebaasiga, kuhu koondatakse metsa inventeerimise käigus looduses vahetult kogutud andmed (takseerandmed). Kuna metsaregistri andmeid uuendatakse pika aja (reeglina 10 aasta) möödumisel, siis antud uuringu esmane ülesanne oli korrastada ja kaasajastada registriandmed 2021. aasta seisu. Nendes punktivõrgustiku punktides, kus andmed metsa kohta registris puudusid või oli pärast viimast takseerimist metsa struktuuris toimunud muutus (kokku umbes 600 000 hektarit ehk 25% punktidest), kasutati metsa iseloomustamiseks muid olemasolevaid andmeid ja kaugseire vahendeid (mullastikukaart, satelliidipildid, Maa-ameti LiDAR-andmestik). Nii leiti metsa iseloomustavad näitajad (peapuuliik, kasvukohatüüp, boniteet, vanus, kõrgus, täius jt) võrgustiku kõigile punktidele. Nii metsaregistri andmete kaasajastamise kui ka kaugseireinfo kasutamise metoodika on esitatud lisades (lisad 1 ja 2).
Metsamaa iga kahekümnendat punkti kontrolliti kameraalselt, võrreldes selle kohta käivaid andmeid ortofotode, satelliidipiltide ja LiDAR-andmestiku kõrgusmudeliga (kokku üle 45 000 punkti). Kontrolli tulemusel tehti parandusi umbes 12%-l punktidest, ülejäänud 88%-l juhtudest luges kontrollija andmed õigeks. Kõiki parandusi kogumina analüüsides selgus, et erinevad parandused tasandasid üksteist ning käsitletavate puistutunnuste süstemaatilist moonutust punktikogumis ei olnud.
1. Metsamaa pindala
1.1. Metsamaa pindala muutumine ajas
Müüdi mõõtmed omandanud väide, et Eesti metsade pindala on Eesti esimese iseseisvusperioodiga võrreldes kahekordistunud, ei vasta päris tõele ning vajab ikka ja jälle selgitusi.
Analüüsides metsade leviku ulatust Eestis läbi aegade, tuleb silmas pidada tõsiasja, et kõrvuti metsade pindala suuruse muutumisega on muutunud meetodid metsamaa määratlemiseks, nagu ka metsa mõiste. Möödunud sajandi algupoolel oli metsamaa määratlemise põhikriteeriumiks omaniku tahe. See väljendus põhimõttes, et metsamaaks loeti maa, mis oli „määratud“ metsa kasvatamiseks. Hiljem on püütud metsa defineerida ühelt poolt maa tegeliku kasutuse järgi ning teisalt bioloogiliste tunnuste nagu tootlikkus, puittaimede tüvemoodustamise võime, puutaimedega kattuvus jmt alusel. Ometi jätkub probleemkohti ja vaidlusi nn hallide ehk üleminekualade määratlemisel tänapäevani.
Enne I maailmasõda loeti metsade pindalaks 841 300 ha. Arvestusse olid hõlmatud ainult katastrimetsad ehk see osa metsamaast, mis oli maakatastris metsana arvele võetud. 1920. aasta statistikas kajastati metsade pindalana 898 300 ha. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetele tuginedes hinnati metsamaa pindalaks
1 425 000 ha (sellest riigimets 48,7%) ehk üle 60% tänasest. Eramaade puitu tootvaid alasid oli 731 000 ha (enne seda arvati erametsi olevat
ca 20% kogu metsade pindalast) ning riigimetsa oli peale uustalundite äralõikeid alles jäänud 694 000 ha.1
1994. aastal oli metsamaa arvestuslik pindala 1 938 754 ha ehk 83% praegusest metsamaa pindalast.2 See on viimane kogu Eesti metsi hõlmav ülevaade, mis põhineb tavametsakorralduse andmetel. Kuna selles esitatud andmeid tuleb lugeda nende avaldamise ajast keskmiselt vähemalt 5 aastat vanemaks (metsakorralduse tsükkel oli 10 aastat), kajastavad need meie metsade olukorda keskmiselt aastal 1988. Kuigi ametlikult käsitletud metsamaa pindala oli poolsajandiga tõusnud poole miljoni hektari võrra, oli juba tol ajal selge, et metsade tegelik ulatus on tunduvalt suurem. Nii fikseeriski SMI sajandivahetusel Eesti metsamaa pindalaks üle 2,2 miljoni hektari ning hilisemad analüüsid näitasid, et lõviosa sellest lisapindalast oli olemas juba 1990ndate alguses. Ehkki levinud arvamuse järgi toimus metsamaa pindala suur kasv taasiseseisvuse esimesel kümnendil, siis analüüs näitab perioodil 1990–2012 suhteliselt tagasihoidlikku metsastumist, kokku ca 50 000 ha (joonis 3).3
Joonis 3. Metsastumise ja raadamise pindala vahekord perioodil 1990–2012 (periooditi keskmiselt aastas, ha).3
Joonis 3. Metsastumise ja raadamise pindala vahekord perioodil 1990–2012 (periooditi keskmiselt aastas, ha)
1 Maamets, L. 2000. Eesti metsad ja metsandus aastatuhande vahetusel, Akadeemilise Metsaseltsi toimetised XI. (Toim I. Etverk)
2 Viilup, Ü. 1995. Eesti metsavarud: seisuga 01. jaanuar 1994. a. Tallinn. https:// www.ester.ee/record=b3004856*est
3 Metsastatud ja taasmetsastatud (afforestation/reforestation) alade inventeerimine Kyoto protokolli (artikkel 3.3) aruandluseks. Tellija: Keskkonnaagentuur. Täitja OÜ Metsakorralduse büroo. Tallinn 2015
Metsade pindala laienemisele pani piiri Euroopa põllumajandustoetuste rakendamine selle sajandi alul pärast Euroopa Liiduga ühinemist ja seetõttu võib edasist metsamaa pindala kasvu käsitleda pigem metoodilise korrigeerimisena. Siinjuures tuleb rõhutada, et metsastumisprotsess ei ole peaaegu kunagi ainult ühesuunaline. Samaaegselt väiksemate põllumajanduskõlvikute, kuivendatud soode või karjääride metsastumisega on toimunud põliste metsamaade raadamine suurte maaparandusprojektide teostamisel, karjääride rajamisel, teede ja elamuehituse hoogustumisel jne.
1.2. Metsamaa pindala MAH 2021 järgi
Antud töö käigus pühendati palju aega ja ressurssi Eesti metsamaa pindala väljaselgitamisele. Eesti põhikaart on viimase paarikümne aastaga teinud läbi suure arengu, mistõttu on tunduvalt paranenud kõlvikute määratlemise kvaliteet. Ometi on metsamaa määratlemine jäänud lõpuni viimistlemata, sest üleminekualade (raba-puisrabarabamets; soo-puissoo-soomets; looduslik rohumaa-puisniit-mets jne) defineerimises on veel palju subjektiivset.
Töö käigus analüüsitud andmekogudest ilmnes kõigepealt, et metsaregistris registreeritud metsamaast kattus põhikaardi metsa kõlvikuga 95,2%. Ülejäänud 4,8% ehk ca 100 000 hektarit korraldatud metsamaad kattus põhikaardi teiste kõlvikutega, kusjuures üle poole sellest langes soo- ja rabakõlvikule (joonis 4).
Eesti metsade alternatiivne hindamine (MAH) annab meie metsadest hoopis teistsuguse pildi kui ametlik metsastatistika. Juba aastakümneid on meie metsi üle raiutud ja kindlasti ei saa edaspidi enam raiuda samas koguses ja sama kvaliteediga metsa.
Kogumikus antakse ülevaade viimase kümnendi raietest, mis näitab selgelt liiga intensiivset metsakasutust. Analüüs metsade praegusest liigilisest ja vanuselisest koosseisust määrab ära, milliseid metsi ja kui palju me tulevikus raiuda saame. Arvestuslangi arvutused näitavad, milline võiks olla kestlik raiemaht.
Eraldi on käsitletud metsakasutuse intensiivsust kaitsealadel ja inimasustuse lähiümbruses. Samuti on kogumikus antud ligikaudne rahaline hinnang metsade puidutagavarale, selle juurdekasvule ning juurdekasvu ja raiemahu võrdlusele.
Metsade alternatiivse hindamise viis läbi metsakorralduse praktikutest ja Tartu Ülikooli loodusteadlastest koosnev meeskond. Hindamiseks kasutati riikliku metsaregistri andmeid ja kaasaegseid kaugseirevahendeid.