Kirjanikud on kadunud inimesed.
Keegi ei kirjutaks raamatut, kui ta ei oleks kadunud. Keegi ei kirjutaks raamatut, kui ta ei otsiks paradiisi, ja keegi ei otsiks paradiisi, kui ta ei usuks, et see võib kusagil olemas olla, see tähendab kusagil seal, kusagil veidi mu käeulatusest väljas. Kirjanikud näevad paradiisi, aga ei pääse sellele kunagi ligi. Nad tahavad kuuluda paika, mis jääb nende käeulatusest välja, sest kui nad jõuaksid sinna kohale, tuleks neil hakata tegema seal olemise rasket tööd. Kirjanikud ei kuulu kusagile ega kellelegi ja nad ei tahagi kuuluda. Neid paneb liikuma mingisugune irdumus ja keegi neist ei mõista seda. Ja see ei pane liikuma ainult kirjanikke. Vaid ka maalijaid. Muusikuid. Kunstnikke. Selles maailmas, kus kõik asjad on katki, otsivad nad seda, mis on puutumatu ja terve.
See lõik ei olnud päris siiras. Ma kirjutan selle uuesti.
Siit ta tuleb.
Ma olen kadunud inimene. Ma ei kirjutaks raamatuid, kui ma ei oleks kadunud. Ma ei kirjutaks üldse mitte midagi, kui ma ei otsiks paradiisi, ja ma ei otsiks paradiisi, kui ma seda ei vajaks; kui ma ei mõtleks, et leides oleksin vähem kadunud. Niisiis ma kirjutan, et leida… aga ei, ka seda mitte, sest ma lähenen keskeale ja tean, et leida ei olegi midagi. Ma olen juba mõistnud, et mu paradiis ei ole kaljukoobas Lõunamere saartel ega Borneo mägised
vihmametsad, kus hõiguvad gibonid, või finca Patagoonias või México linna kõrvaltänav, mõni sinine maja, millel on kollased uksed ja aknaluugid, ribid, mille vahelt paistab päike ja äratab mu, ja kus kasvavad apelsinipuud. Seal kusagil ei ole paradiisi ja ma loon oma paradiisi paberile või siledale heledale ekraanile siin, aga miski minus saboteerib seda, muutes ta pimedaks. Ja nii ma siis kirjutan selleks, et kujundada maailm teistsuguseks – et paradiis võiks tunduda hetkekski, kas või ühe inimese jaoks taas võimalik. Ma ei kuulu kusagile. Ega kellelegi. Mind paneb liikuma mingisugune irdumus ja ma ei mõista seda.
Nii on parem.
Ma istun ühel väljal Lääne-Iirimaal. See on pikk ja kitsas väli: rohi, oblikad, teelehed ja harilik maajalg viirpuude, mägivahtrate ja leedripuude piiramisrõngas. Õhus on varast kevadet. Väli on täis peenikesi, poolemeetriseid plasttorusid, mis turritavad taeva poole. Neid on umbes sada. Keegi oleks nagu püüdnud mulle kusagilt kõrgelt oma nooltega pihta saada. Istun nende keskel. Igas torukeses on noor puu: mina, mu naine ja meie kaks väikest last istutasime need talvel. See on meie väli.
Mõtlesin, et kui mul oleks oma väli, siis ma ei tunneks end nii kadununa. Mõtlesin, et oma maa laseks mul kusagile kuuluda. Ja vahel ma tunnen, et nii ongi juhtumas. Vahel ma mõtlen, et see paik vaatab mind valvsalt, uudishimulikult: ta on siin olnud juba mõnda aega. Mida ta kavatseb? Teinekord istun mändide sõõris –panime nad kasvama maatüki kõige kõrgemasse ossa – ja mul on tunne, et ma ei ole sugugi kohal. See on minu maa, aga see ei tundu minu omana. Missugune saaks üldse olla maa omamise tunne? Mul ei ole mitte kunagi olnud tunnet, et ma päriselt midagi oman. Kui sa ei usu, et sa päriselt eksisteerid, siis ei saa sa ka uskuda, et sa midagi omad. Vahel juhtub, et ma istun sellel väljal – nagu praegugi – ja mulle tundub, nagu hõljuksin õhus, hõljuksin läbi õhu ja üha edasi tühjusse.
See väli: ta kuulub meile – mulle ja minu naisele –, sest me maksime ta eest ja meil on paber, notari juures kinnitatud, mis seda tõendab. Aga minu eluaeg sulab ära ja see väli jääb ikka siia, nii nagu see siin oli juba enne minu saabumist. Ma läbin selle maa niisamuti, nagu lendab siit vahel üle haigur, nagu jooksevad siit igal ööl üle rebased, nagu purjetavad siit suminal edasi – õitsva heki poole – punase tagumikuga kivikimalased. Ma olen siin praegu ja seejärel olen ma jälle läinud.
Nii et see väli ei kuulugi tegelikult minule. Kas mina kuulun temale? Küllap sedagi mitte. Ehkki tahaksin kuuluda. Aga ma olen elanud sellel maal ainult kolm aastat. Ma olen sissesadanu, nagu meid siin kutsutakse. Ei ole võimalik lihtsalt kusagil välja ilmuda ja paika endale nõuda. Paik peab nõudma sind. Kusagile on võimalik kuuluda kahe telje – aja- ja kohatelje – järgi. Siinsetel hauakividel on minu naabrite nimed. Minu oma ei ole. Kui palju sellest sõltub? Arvatavasti mitte kõik, aga midagi siiski. Raha piitsutab meid kihutama ringiratast nagu tornaado – raha ja kapital, auahnus, ambitsioonid, nälg ja võim – nad juurivad inimesed maast välja ja puistavad laiali ja me kõik tõmbume kühmu, kui Masin meist üle käib ja meid üle maailma maastike pihustab, lõigates katki sidemed inimeste, koha ja aja vahel, nõudes meilt vaeva ja tänulikkust, hüpnotiseerides meid oma ereda valgusega, muundades meid pugijateks, kogemuste tarbijateks ja koha tarbijateks, mängude mängijaiks, teenijaiks.
Kas on hea olla lahti kistud? Kas on hea olla kadunud ja kodust kaugel, ka siis, kui ollaksegi alles kodus? Kas me kõik oleme kadunud ja kodust kaugel? Küllap suudaksin leida selle väite kaitseks argumente. Küllap maailm ongi kadunud ja kodust kaugel ja kõik need inimesed, kes igal pool üle piiride tulvavad, külast linna, maalt maale, põgenedes raskuste eest või jahtides raha, – kelle Masin on välja juurinud ja betoonile maha pannud ja kes töötavad, et rattad pöörleksid ja et me ei suudaks mitte kunagi mitte kusagile
kuuluda – jah, mida ma sellest kõigest arvan? Mida ma sellest päriselt mõtlen?
Ei. Ma ei kavatse hakata lihvima argumente. Kavatsen keelduda millegi kinnitamisest, tõendusmaterjali kogumisest ja oma väite kaitsmisest. Niipea kui asud mõnele positsioonile, oled haavatav. Võib-olla sa üldse ei soovinudki seda territooriumi kaitsta? Võib-olla see ei olegi väärt elu kaalule panemist? Igal pool kistakse tüli. Tänavatel siis, kui on öö, võrguseintel siis, kui peaks tegema tööd, tähemärki, laenatud arvamused ja arusaamatult kõrge vihatase. Ma ei suuda seda teha, enam mitte. See kõik on raisatud energia, miljard küünlasähvatust päise päeva ajal. Milleks neid süüdata? Mida nad valgustavad?
Ma tundsin end kodust kaugel isegi siis, kui olin noor ja elasin kodus. Nüüd olen tulnud rajama kodu võõrale maale, sest mu enda kodumaal jääb maja ja maatükk peaaegu kõikide käeulatusest välja – kui sa just ei teeni väga palju raha või kui sa ei taha unistusi taga ajades sattuda võlgadesse. Minu meelest on selles midagi valet. Siin mulle siiski meeldib. Ja kui ma olen tagasi kodumaal, siis hakkan igatsema oma uut kodu. Mulle tundub, et miski siin uues kodus – paik ise, siia külvatud töö, siia istutatud puud – kutsub mind vaikselt tagasi.
Mõnikord.
Aga on ka teistsuguseid hetki ja ma olen alles väga hiljuti andnud endale loa neid märgata. Nendel teistsugustel hetkedel mõtlen ma endamisi: tulin siia selleks, et kusagile kuuluda. Lõpuks jõudsingi siia, et mul oleks kodu. Ma rändasin läbi maailma ja mind pani liikuma see irdumine ja ma mõtlesin, et ma vajan kodu ja et paigalpüsimise töö vaigistab mu rahutut meelt. Nüüd mul on kodu ja see kodu on mulle meele järele. Mulle meeldib istutada puid, laduda seinu, korjata kanade järelt mune. Mulle meeldib vikatiga niita ja hanguga heina visata. Mulle meeldib puid lõhkuda, mulle meeldib päikeseloojang heinamaa kohal, vaikus ja linnulaul. Mulle meeldib rajada – aeglaselt – pesitsuspaika elusloodusele, pesitsuspaika perele. Olen parema meelega siin kui ükskõik kus mujal. Ma hindan seda kui kingitust.