Michael schumacher näidis

Karin Sturm

MICHAEL SCHUMACHER ELULUGU

Saksa keelest tõlkinud Õie Ristioja

2. VÄIKE ÕNNETUS SUURE KARJÄÄRI ALGUS

S

aatuse iroonia: tee ringradadele, mis enam kui 20 aasta jooksul kujundasid Michael Schumacheri elu, saab alguse äpardusest, väikesest õnnetusest.

Juba nelja-aastaselt tekitab tulevane superstaar enda ümber ebakindlust – kardiga, mis on kokku meisterdatud pedaalautost ja mopeedimootorist.

Kui ükskord jääb teele ette laternapost ja väike Michael sellega tutvust teeb, paneb see isa Rolfi mõtlema ja otsustama: „Niimoodi enam edasi minna ei saa, see on liiga ohtlik, nüüdsest peale sõidad sa ainult korralikul rajal.”

Mis iseenesest ei olegi ju mingi suurem probleem, lõppude lõpuks on Rolf Schumacher Kerpeni kohaliku kardiraja valvur. Ja ka Michaeli ema Elisabeth on enamasti seal. Tema hoolitseb einelaua eest, mis hiljem ehitatakse ümber korralikuks söögikohaks, varustab kardisõitjaid ja nende abilisi vorstikeste, friikartulite ja jookidega. Nii on Michael Schumacheril kõik võimalused harjutada nii palju ja nii kaua, kui ta soovib. Peas antennidega kiiver nagu koomiksitegelasel, pühib ta rajale. Isal tuleb aga kiiver enne veel täis toppida, „sest see on Michaelile liiga suur”.

Niisama suur on mõistagi ka rõõm, mida väikemees algusest peale tunneb, „eriti märja ilmaga”, nagu isa hiljem meenutab. „Siis sõitis ta sirgeid mööda edasi-tagasi ja pööras käsipiduriga pidurdades.” Ka muidu on kõiksugu nipid Michaelil varsti käpas, ta harjutab juba oma esimese kardiga küljetsi libisemist ja õpib sõiduriista sellest hoolimata kontrolli all hoidma.

Kõik muu, mis väikestele poistele lõbu pakuvad, ei jää seetõttu veel tegemata: mängimine, muud spordialad, näiteks jalgpall, natuke tennist ja ka ronimine. Isale torkas juba tol ajal silma: „Michael ei kartnud õigupoolest midagi ja juba tol ajal oli ta kõigis oma tegemistes südamega asja juures.”

14 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

Ka esimene tõsine kardiavarii ei kohuta teda: kokkupõrge, milles ta sai põlvele tõsise lõikehaava, mida tuli isegi õmmelda, aga mida ta esialgu isegi ei märganud. Tookord oli poiss kuue-aastane ja isa ütleb otsesõnu: avarii juhtus ainult sellepärast, et Michael käitus rumalalt. Ta manitseb poega tulevikus tähelepanelikum olema, et midagi taolist enam kunagi ei juhtuks. „Ta ütles, et nüüd võid oma kardi garaaži lükata ja sellega on tänaseks või selleks nädalaks või mis iganes lõpp. Ma nutsin, lükkasin masina garaaži ja alles seal märkasin verist põlve ja nägin, et olin end vigastanud.”

Isegi kui Rolf Schumacher usub, et võib-olla sunnib see avarii poega kardisõidust loobuma, siis Michaelil ei tule niisugust mõtet pähegi. „See ei ehmatanud ega hirmutanud mind. Hirmu ei tundnud ma õigupoolest mitte kunagi,” ütleb ta kord hiljem, kui tal juba vormel-1 autoga nii mõnigi kokkupõrge selja taga oli, vaadates tagasi kardisõiduaegadele. „Ka hiljem, tõsisematel võistlustel ei põhjustanud ma peaaegu mitte kunagi avariisid.

Meenub ainult üks nimetamis­väärne juhtum. Käisin ülekaela ja murdsin ribi, see oli kõik…” Ka isa ei muretse enamasti üleliia: „Ma ei saa väita, et ma oleks kunagi Michaeli pärast tõsiselt kartnud, aga loomulikult mõtlen ma mõnikord ohtude peale. Hiljem, vormel-1-s rõõmustasin ma alati, kui start oli möödas. See on ju võidusõidu kõige kriitilisem faas.” Väiksel Michaelil on jätkamiseks veel üks motiiv – esimesed võidud tulevad kiiresti. Viieaastaselt, väikese põngerjana 13- ja 14-aastaste seas võidab Michael esimese karika. „See oli suur, puust alusele kinnitatud, läikima poleeritud autokolb.”

Kuueselt saab ta Kerpeni klubi meistrivõistlustelt esimese ehtsa tiitli.

Probleemid on aga sootuks mujal. Schumacherite rahaline seis pole sugugi roosiline, seega on autoküsimus alati keeruline. Tehniliselt ei suuda Schumacheri kart konkurentide sõidukitega enamasti sammu pidada.

Sageli tuleb kasutada vanu autoosi, mille isa külge monteerib, või rehve, mis konkurendi arvates on juba „ära sõidetud” ja prügikasti visatud. Kord, kui käes on aeg maksta uue mootori eest 800 marka, muutub olukord kriitiliseks ja tulevase superstaari kardisõidukarjäär oleks peaaegu jälle lõppemas olnud. Rolf Schumacher tõstab käed üles: „Mul on väga kahju, poiss, aga see on liiga kallis, seda ma enam sulle osta ei jõua.”

Selle eest, et kardisõit siiski katki ei jääks, hoolitsevad esimesed toetajad, kes väikese kardipiloodi talenti on märganud ning kelle finantsvõimalused on paremad kui perekond Schumacheril. Kõigepealt Gerd Noack, isa sõber, kes tapeedi- ja vaibaäri ajades jõukaks on saanud. Ja siis veel Jürgen Dilk, mees, kellele mänguautomaatide paigaldamine tublisti raha sisse tõi, võidusõidufänn, kes saadab Schumacherit veel ka palju hiljem ning juhib mitmeid aastaid näiteks tema ametlikku fänniklubi.

Seega on Schumacheritel – ja ka Michaelil endal – üks suur mure vähem: järeltulija saab võidusõiduga edasi tegeleda, ilma et peaks liiga palju finant-

2. VÄIKE ÕNNETUS 15

seerimise peale mõtlema. Karjääri nimel võlgu võtmine – see ei oleks pigem konservatiivses-väikekodanlikus perekonnas iialgi kõne alla tulnud. Midagi seesugust ei oleks Michael ka ise mitte kunagi soovinud ega oma vanematelt oodanud: „Mind on algusest peale niimoodi kasvatatud, et kulutada saan vaid seda, mis mul on.” Ehitada oma karjäär üles laenule, nagu seda tegi näiteks Niki Lauda, et vormel-1-te jõuda, seda ei osanud Michael ette kujutada.

Liiati on toetajad ka stiimuliks. Lisaks isiklikule auahnusele tunneb Schumacher end nende suhtes ka kohustatud olevat alati võimalikult paremaid tulemusi saavutada, endast võimalikult palju välja pigistada. „Kui nemad mind aitavad, siis pean ma midagi ka vastu andma, vähemalt sellega, et ma teen kõik, mis võimalik. Ma ei saa ju neile pettumust valmistada.”

Ja veel midagi, mis neid kahte toetajat teistest eristab – nagu ka Schumacheri isa. Nad ei vasta tüüpilisele klišeele võidusõiduisadest või toetajatest, nad on tänapäevalgi veel paljude kardiradade ääres seistes täielikuks vastandiks kurikuulsatele iluuisutamisemadele, kes on auahnemad kui nende lapsed, kelle lootused karjääri teha on sageli nurjunud, kes projitseerivad kõik oma lootused ja soovid järeltulevale põlvkonnale ja kes on sügavalt pettunud, sageli ka raevunud, kui kõik ei lähe nii nagu nad endale ette on kujutanud. Ka võidusõitjad, kes on vormel-1-te välja jõudnud, on pidanud niisuguste vanemate võimu all kannatama: näiteks itaallane Andrea de Cesaris, kes 1980. aastast kuni 1994. aastani vaidlustas 208 Grand Prix’d, ilma et oleks kordagi õigust saanud, sai kuni vormel-3-ni välja oma isalt alati kõrvakiile, kui too rahule ei jäänud. Michael Schumacherit ei survesta keegi ja seda pole ka sugugi vaja. Võidusõit köidab teda ja ta teab väga täpselt, mida ta tahab: edasi jõuda, edu saavutada.

Ja edu ta ka saavutab. Algul kohalikel ja rahvuslikel noorteklassi võistlustel, hiljem ka juunioride klassis. Vahetevahel jälgib Schumacher võistlustel ka neid, kes on temast juba kaugemale jõudnud. 1980. aastal sõidab ta näiteks koos isaga lähedal asuvasse Belgiasse, kus Nivelles’is viiakse läbi kartide maailmameistrivõistlused. Seal torkab talle silma üks võidusõitja, mitte ainult oma erkkollase kiivri tõttu, vaid eelkõige oma sõidustiiliga: „See tundus kuidagi hullumeelne ja oli väga muljet avaldav…” Teismeline, kellest Michael suurde vaimustusse sattus, ei võida küll maailmameistritiitlit, vaid saab „ainult” teise koha, kuid temast saab hiljem väga kuulus võidusõitja. Palju aastaid on ta Schumacheri iidoliks, hiljem mõõdupuuks ja tema esimeseks suureks vastaseks: Ayrton Senna.

Nii professionaalselt nagu hiljem, asjad tookord veel ei käi, olgu siis toitumisküsimustes, kus ema friikad tihtilugu liigagi head maitsevad, olgu siis õhtusel diskol, kus 12-aastane Michael veedab kämpingupuhkusel aega koos vanemate kardisõpradega: „Ma pugesin alati teiste, suuremate

16 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

taha varju ja lipsasin kuidagi nendega koos sisse, tegelikult olin ma ju veel liiga noor…” Sellegipoolest võidab ta ikka edasi: 1984. aastal saab Schumacherist esmakordselt Saksamaa juunioride meister, kuid suurele karjäärile võidusõiduspordis ta siis veel ei mõtle. „Alguses oli see puhas lõbu, hobi, muud ei midagi. See oli asi, mis mulle rõõmu tegi. Noorena teed kõik kaasa, mängid ka jalgpalli või tennist…” Schumi noorepõlveiidoliks oli ka tema nimekaim Kölni jalgpallimeeskonna väravavaht Toni Schumacher. „Ma mängisin tol ajal ju ka väga hea meelega jalgpalli,” ütleb ta, ja ega see ei muutu ka hiljem…

Kuid kardisõit on midagi hoopis muud juba seetõttu, et ta on teistest parem, olgu siis auto pealegi konkurentide omast halvem. Loomulikult ei mõelnud Schumacher tol ajal selle peale, et temast saab kunagi profivõidusõitja, et hobist saab hästi tasustatud amet. „See mõte tuli hoopis hiljem, kui ma olin 19 või 20, alles vormel-3-s, kui ma Mercedesesse tulin, uskusin, et mul võib mootorispordis tulevikku olla.”

Kaheksakümnendate aastate keskpaigas tuli kõigepealt reaalkool ära lõpetada. Kooliaeg ei seostu Schumacheril alati kõige helgemate mälestustega. Esiteks sellepärast, et ta ei saavutanud teoorias kunagi eriti häid tulemusi: „Ma käisin kooli lõpuni, aga ma vihkasin seda. Eks me veetsime iga vaba minuti kardirajal.” Nimelt hakkas ka noorem vend Ralf peagi kardisõiduga tegelema. „Loomulikult kannatasid koolitükid.” Neid ta niikuinii ei armastanud: „Õppimine, paigal istumine ja võõrkeelsete sõnade pähe tuupimine”, see on talle veel ka kümne aasta pärast vastumeelne. „1995. aasta alguses, kui ma olin Renault’ juures, võtsin prantsuse keele tunde. Kolm tundi päevas. Pidin peaaegu hulluks minema. Seda oli minu jaoks lihtsalt liiga palju ja mulle ei jäänud enam midagi meelde.” Ta õpib ainult seda, mida kasulikuks peab, mida ta tõesti õppida tahab, inglise keelt näiteks, „kuna ma teadsin, et seda keelt läheb mul motospordis tarvis”.

Ja kooliajal oli veel midagi, mis natuke haiget tegi: paremal järjel olevate klassikaaslastega võrreldes tunneb Schumacher veidi alandust. „Minul rippus kapis tervelt kolm paari pükse. Minu kaasõpilased käisid seevastu alati väga šikilt riides. Isa ütles, et kui ma tahan midagi muud selga panna, siis pean selleks ise raha teenima.”

1985. aastal oleks ühe saksa vormel-1 sõitja surmaga lõppenud avarii Schumacheri karjääri peaaegu lõpetanud: 1. septembril Spas C-grupi Pors­ ches sportautode maailmameistri­võistlustel saab surma Stefen Bellof. Ta oli iidol Jürgen Dilkile, kes mitte ainult ei toeta Schumacherit rahaliselt, vaid saadab teda sageli ka võistlustel. Ja nüüd hakkab Dilkil hirm. „Hirm, et ka Michaeliga võib midagi niisugust juhtuda. Ma tahtsin, et ta lõpetaks.

Aga ma ei arvestanud tema auahnuse ega jäärapäisusega.” Pisarad silmis, tuli Michael tookord Dilki juurde ja ütles: „Härra Dilk, palun käige minuga

2. VÄIKE ÕNNETUS 17

ka edaspidi võidusõitudel. Minuga ei juhtu midagi. Ma luban Teile, ma olen tähelepanelik. Ma ei tahagi ju vormel-1 sõitjaks saada, tahan ainult kardiga sõita. Ja see ei ole ju nii ohtlik.”

Dilk laseb end veenda, toetab teda edasi, oma rahaga, aga ka sponsorite rahaga, mida ta saab ettevõtjatelt, automüüjatelt, töökodadelt. Ja Schumacher sõidab aina uusi edusamme tehes edasi. 1985. aastal saab ta teist korda Saksamaa juunioride meistriks ja tuleb juunioride maailmameistrivõistlustel teiseks, 1986. aastal Saksamaa meistrivõistlustel kolmandaks, 1987. aastal Saksamaa meistriks ja Euroopa meistriks. Sel ajal süveneb ta võidusõidusporti ka tehniliselt – Schumacher õpib automehhaanikuks, tema esimene brutopalk on 528 marka. Ametit õppima asudes ei ole tema eesmärk selles valdkonnas hiljem tingimata tööle asuda, sest olla nii hoolas ja täpne nagu nõutakse, ei suuda ta end ette kujutada. „Aga ametiõppimine oli mulle võidusõidus kindlasti eeliseks. Tundes tehnikat, oskad sa veel paremini kirjeldada, mida auto teeb, ja sul on ehk ka mõtteid, mida saaks muuta ja parandada.” Üks Michaeli tolleaegseid õpetajaid reedab hiljem: „Praktilistes asjades oli ta väga hea, aga kooli ta nii tõsiselt ei võtnud.”

Michael tahtis isegi eksamist loobuda, aga kõik ütlesid talle, et eksam tuleb ilmtingimata ära teha, siis on sul vähemalt korralik elukutse. „Ja ta saigi eksami sooritatud, isegi pool aastat varem.”

Ka järgmise suure eksami ringrajal, ülemineku kardilt tõelisesse võidusõiduautosse, sooritab ta meisterlikult…

18 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

11. UUS VASTANE KONKURENTS JA VENNAARM

A

lates 1997. aastast on Michaelil vormel-1-s väga eriline vastane – omaenese noorem vend Ralf. Teda juhitakse juba aastaid järjekindlalt vormel-1 karjääri poole, ka siin on niiditõmbajateks eelkõige Willi Weber ja Mercedes.

Et ka temal on annet, tõestab Ralf korduvalt, ka siis, kui tuleb 1996. aasta suvel toime oma esimese vormel-1 testiga McLarenis. McLareni konsultant, mitmekordne maailmameister Alain Prost on temast väga sisse võetud: „Tundub, et ta on vormel-1-ks küps. Mulle jätsid väga sügava mulje tema kontsentratsioonivõime ja küpsus, mida ta 21-aastaselt üles näitab.

Siiski oleks vaja veel teha ka teine või isegi kolmas test, et näha, kas ta on tõeline võitjatüüp.”

Juba esimesel katsel saab selgeks: nii nagu Michaelil, on ka Ralf Schumacheril terve eneseteadvus ja vähe aupaklikkust eliidi vastu. Päev enne McLareni testi sõidab ta Silverstone’is vormel 3000-l inglise SuperNova meeskonnas, et kõigepealt ringrajaga tutvuda. Samal ajal testib rada ka hollandlane Jos Verstappen vormel-1-Arrowsil. Schumi 2, nagu Ralfi peagi kõikjal kutsutakse, teeb juba esimeses kurvis ninatarga katse vormel-3000-ga vormel-1 auto rajalt välja pidurdada, mis lõpeb otsekohe vaenlasega kokkupuutumise ja väljalennuga aasale. Schumacher sõimab ägedalt ja SuperNova juhi David Searsi ülesandel saadab McLareni boss Ron Dennis Arrowsi juhile Tom Walkinshaw’le üle 5000-naelase arve. See tuleb aga viivitamatult tagasi märkusega: „Tehke McLarenis oma testpiloodile kõigepealt selgeks, mida testimine tähendab...” Üks on selge: Mercedes tahab juba tulevikku sillutada. Võimalik, et Ralf Schumacherit nähakse juba 1997. aastal McLaren Mercedese põhisõitjana.

11. UUS VASTANE 85

Nii see ometigi ei lähe, sest Dennis soovib oma autos näha meelsamini Mika Häkkineni ja David Coulthardi. Ka Willi Weber jõuab äratundmisele, „et ei ole mõtet suruda Ralfi, kes esimesel aastal kindlasti veel mõne vea teeb, meeskonda, mille juht teda seal näha ei taha”.

Ja pealegi, on ju veel teisi võimalusi. Muu hulgas näiteks Jordanis, kust ka Michael kunagi oma karjääri alustas. Tõsi küll, 1991. aasta vana tüli Michaeli kiire ülemineku tõttu Benettoni tõusis 1996. aastal taas üles, lahendati siis aga kuidagi väga kiiresti kohtuväliselt. Keegi ei üritagi õieti ümber lükata fakti, et seejuures vähemasti suur osa Jordani poolt tagantjärele välja nõutud kahjusummast voolas meeskonna kaukasse. Ja vaevalt on sellele rindelõigule rahu saabunud, kui Ralf Schumacher kirjutab Jordaniga kiiresti alla ka lepingu 1997. aastaks.

Alustamine vormel-1-s ei ole talle kerge. Algusaegadel ei peeta teda just keskmisest paremaks sõitjaks. Ei vormel-3-s ega ka Jaapani vormel-3000-s, kuigi ta need sarjad võidab. Ka aastal 1997, kui ta tuleb vormel-1-te, kehitavad paljud õlgu: „Nojah, nimi ju Schumacher, sellepärast ta lepingu saigi.”

Kui Ralf teeb esimesel aastal Jordanis veel ka paar viga, muutub kriitika kiiresti valjuhäälseks, mõned usuvad isegi tema karjääri enneaegsesse lõppu. Ebaedu ei tee Ralfi muidugi eriti seltsivaks – mis aitab kaasa sellele, et tekib ülbe „Rolexi-Ralfi” kuulsus.

Ta jääb alati lihtsalt suure venna varju ja tema käitumine ei paranda asja.

Tema otsekohesus ja kõrge eneseteadvus ei meeldi just kõigile ühtviisi hästi.

Hoolimata kolmandast kohast sarja kolmandas sõidus Argentiinas tuleb Ralfil isegi oma meeskonnas vahetevahel maadelda imago­probleemidega, millel ei ole tema saavutustega õigupoolest mingit pistmist. Aga näiteks mootoritootja Peugeot’ prantslastele ta ei meeldi. „Meil on alati tunne, et Ralf suhtub asjadesse nagu püsiklient saksa kõrtsilauas, et Peugeot oleks nagu mingi kolkaküla, kus tehakse niikuinii ainult autosid, mis kahe aasta pärast koost lagunevad,” kostab vargsi jutte, mis ses suhtes tundlike prantslaste au küllalt tugevalt haavavad. Küllap see on eelkõige käitumise küsimus, „Schumi 2” tundub mõnele meeskonnaliikmele GP-algaja kohta juba väga enesekindlana, võibolla liiga enesekindlana. Pärast Austraalias esimeses sõidus mootoriprobleemide tõttu katkestamist selgelt konstateerides, et niisugune defekt „ei tohiks küll juba pärast kaht ringi välja lüüa,” kogub ta kohe ebapopulaarsust... Ka Jordani-poiste endi hulgas, eelkõige mehhaanikute seast kuuldub, et nad töötaksid palju meelsamini koos Schumacheri meeskonna­kaaslase, laheda ja vähenõudliku Giancarlo Fisichellaga, kelle suhtlemismaneer on sootuks teistsugune – ja kes sõidab väga kiiresti...

Sageli teenib Ralf oma otsekohesusega muige ära pigem meedias. Laupäeval Brasiilias põhjustab ta peenel Inglismaal siiski ka solvunud kulmu-

86 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

kortsutusi. Kohe pärast ajasõitu kasutab ta otseintervjuus telekanalile ITV oma rikutud kvalifikatsioonisõidu kirjeldamiseks väga drastilist, „f-ga” algavat inglisekeelset sõna. Reedel oli ta veel kuuendal kohal, siis libises kümnendaks ja lisaks sellele tunneb ta, et Eddie Irvine takistas teda meelega. „F...” on aga otse-eetris pisut liiga jõuline ning ITV reporter Louise Goodman, kes oli pikantsel moel kuni eelmise aastani Schumacheri Jordani meeskonna pressiesindaja, kaebab ettevaatlikult meeskonna juhile Eddie Jordanile, see lööb aga vaid käega: „Ah, mis…”

Mitmel pool Argentiinas ei olda tülist justnimelt meeskonnakaaslase Fisichellaga erilises vaimustuses. Isegi Michael, kes muidu on Ralfi sõidust ülimalt vaimustatud, avaldab pärast vahejuhtumit ettevaatlikult kriitilist arvamust: „Ralf on veel natuke liiga noor ja kogenematu... Fisichella tegi enne kurvis väikese vea, oli aeglasem, ta tahtis mööda sõita – ja märkas natuke liiga hilja, et kitsaks läheb. Kindlasti ei tohiks meeskonnakaaslaste vahel niisuguseid asju juhtuda, aga küllap ta õpib tulevikus niisugustes olukordades veidi ettevaatlikum olema.”

Nürburgringil aga, keset MM lõppvõistlust langeb Michael ise venna liigagaruse ohvriks. See on nende esimene kohtumine ringrajal ja kohe fataalsete tulemustega. „Pärast üht minu elu parimat starti” puutus Ralf pärast üsna metsikut siksakitamist oma meeskonnakaaslase Giancarlo Fisichellaga kokku. Selle tagajärjel lendavad mõlemad Jordanid risti üle raja ja Ralf põrutab vennale vastu paremat esiratast, mispeale Ferrari esiratta vedrustus otsad annab. „Ma poleks osanud uneski näha, et minu ja venna vahel niisugune kokkupõrge toimub,” arvab Michael, kelle näost võib välja lugeda pettumust. „Ma ei taha hetkel kedagi süüdistada. Igaüks katsus oma õnne – ja minul lõpuks lihtsalt ei vedanud. Muidugi on see maailmameistrivõistluste selles faasis äärmiselt vihatekitav, aga niisugune see motosport juba kord on.” Vähemasti avalikult ei kosta Michaeli suust venna vastu iialgi ühtegi halba sõna, see on Schumacherite perekonna omavaheline kokkulepe, et süü aetakse lõpptulemusena pigem Fisichella kraesse, millest ka järjepidevalt kinni peetakse.

Michael teab, et Ralf on väga andekas, aga ta vajab aega kasvamiseks, küpsemiseks. Selle aja ta saab – ja seda aega ta ka kasutab. Mis sõitmisse puutub, siis algab tema eduseeria järgmisel aastal, 1998 Belgia Grand Prix’l Spas. Justnimelt sellel võistlusel, kus Michael Schumacher võis kokkupõrkes David Coulthardiga kaotada otsustavad punktid 1998. aasta maailmameistri tiitli saamiseks, mis lõpuks läheb Mika Häkkinenile McLaren Mercedesel.

Hooaja esimesel poolel tundus tookord, nagu ei oleks Michaelil üldse mingit võimalust. Mercedese hõbenooled sõidavad oma konkurendid pihuks ja põrmuks, Häkkinen suurendab oma eduseisu ajuti kuni 22 punk-

11. UUS VASTANE 87

tini. Kuid siis näevad Schumacher ja Ferrari taas valgust tunneli lõpus: McLareni katkestamine Kanadas, kordusstart Prantsusmaal, mille ta vastupidiselt esimesele katsele võidab, võit Silverstone’i „boksiteel” pärast liiga hilja lõpetatud sõida-seisa-karistust lasevad tal end taas avada.

Ungaris läheb tal koostöös Ross Brawniga, kes selleks ajaks itaallaste juures tehnilise direktorina valitsuskeppi viibutab ja tänu kellele sai teoks palju uuendusi, korda sooritada meistritöö, mida paljud saksa fännid Hungaroringil vaimustusega tervitavad. Veel võistluse kestes muudetakse boksi­strateegiat. Ülesanne lahendatakse, sest Schumacher näitab tipp­ tasemel sõiduoskust. Peaaegu 20 ringi sõidab ta väikese kütusekogusega paagis peaaegu kvalifikatsioonitempos ja seejuures tal veab, et väljalibisemine rajalt toob kaasa vaid paar sekundit ajakaotust.

Praegu veel ei taha ta rääkida murrangust maailmameistrivõistlustel, aga kaks nädalat hiljem Spas tundub asi korraga niikaugel olevat. Stardisegadus vihmas, avarii, milles osaleb 13 autot, sõidu katkestamine. Kordusstardis põrkuvad vaenlased jälle kokku, Häkkinen on väljas ja Michael saab kiiresti etteotsa. Veenva eduga sõidab ta teistel eest, edumaa on juba 30 sekundit, kui ta läheneb ringiga maha jäänud David Coulthardile. Seejärel juhtunu tekitab lõputuid vaidlusi, väga palju tüli ja pahandust, ent tagasi pöörata ei saa enam midagi. Äärmuslikult keerulistes tingimustes tegutsevad nähtavasti mõlemad konkurendid natuke ebaõnnestunult. Kurje kavatsusi kindlasti mängus ei ole, kokku langevad mitmed õnnetud asjaolud alates halvast nähtavusest, kiiruste erinevusest ja äärmiselt libedatest valgetest rajamarkeeringutest. Fakt on, et kokkupõrge toimub. Schumacher lohistab oma kolmerattalise Ferrari esialgu küll vaevaliselt kuid teatraalselt boksi, sõidu jätkamisele ei saa igatahes enam mõeldagi. Järgneb paar kõva sõnavalingut Coulthardi aadressil, mis kahe mehe vahelist läbisaamist tuntavalt mõjutavad, olgugi et kaks nädalat hiljem proovitakse Monzas suu puhtaks rääkida ja Michael tunnistab, et oli oma vihapurske üle isegi üllatunud. „Reageerisin lihtsalt üle, asjaolude survel, aga kes mind tunneb, see teab, et tavaliselt ma nii ei käitu.”

Ajalehtede suured pealkirjad on Spas küll Michaeli päralt, ent punktid toob Schumacherite perele siiski vend Ralf, kes tuleb paduvihmas Jordani meeskonnakaaslase Damon Hilli järel teiseks. Sellegipoolest on tal pidutsemiseks hoopis vähem lusti kui tema meeskonnakaaslasel, kuigi Ralf vallutab esimest korda elus Grand Prix’l pjedestaali teise astme.

Pärast turvaauto rajal viibimist, kui Ralf oli vahetult Hilli järel, saab ta selge käsu boksi sõita ega tohi enam meeskonna liidrit rünnata, mis talle aga sugugi ei istu. „Ma valetaksin, kui ütleksin, et olin selle üle õnnelik. Aga ma sain sellest aru. Damon oli terve nädalavahetuse kiirem kui mina, ka 88 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

tema oli võidu välja teeninud. Ning oleks lihtsalt liiga riskantne olnud, kui me niisuguses olukorras veel üksteist vastastikku oleks rünnanud.” Üleminek Williamsisse 1999. aastal ei vii Ralfi pingereas ettepoole.

Kiirest, aga mitte eriti stabiilsest algusaastate „Schumi 2-st” vormel-1-s saab väga usaldusväärne sõitja, kes alates 1999. aastast nopib punkti- ja poodiumikohti ning langeb väga harva oma vea tõttu välja. Aastate möödudes ja tänu BMW-mootorile tulevad mõned võidud – ja seejärel väga hästi tasustatud leping Toyotas.

Ralf Schumacher ei varjagi, et edu ja üldine tunnustus muutis üht-teist ka tema jaoks isiklikult: „Alguses oli vormel-1-s ikka raske küll, kuni mind hakati respekteerima” kui iseseisvat isiksust ja mitte üksnes suure Michaeli väikest venda, kes eelkõige tänu kuulsale nimele nii kiiresti vormel-1-te tee leidis. Nii järgnes rõõmule vormel-1-te saamise üle 1997. aastal madalseis, ka psüühiline: „Sel ajal, kui asjad väga hästi ei läinud, ei valmistanud ka sõitmine nii suurt rõõmu.”

Ajapikku muutub ka Ralfi esinemine kindlamaks, vabamaks ja iseseisvamaks, ilma et ta mõjuks seejuures ninatargalt, nagu see juhtus sageli tema karjääri alguses. Jultunud ja enesekindel, tihti selgem, otsekohesem, vähem poliitiline kui vend, kelle sõltuvusest ta püüab vabaneda. Ta tahaks olla midagi rohkemat kui üksnes suure Schumi-klanni ripats. Võib-olla aitab sellele kaasa isegi Michaeli õnnetus, „suure” puudumine paari nädala jooksul. Kuid kindlus, millega Ralf Silverstone’i pühapäeval 1999. aastal suudab pärast Michaeli avariid külma närvi säilitada ja väga tugeva sõidu teha, äratab juba tõesti aukartust. Samuti ka see, kuidas ta etapile järgneval ajal võtab üle perekonna tegevuse koordineerimise, mänedžeritöö jne: kes peab kuidas ja millal Inglismaale tulema, et kliinikus Michaeli vaatamas käia jne.

Ruumiline distants, see torkab igatahes alailma silma, tuleb Ralfi sõltumatusele kasuks, kui vend on lähedal, on tal raskem. Ühel ühisel intervjuul Ameerika telekanalile Fox-TV aastal 2000 täheldavad vaatlejad: „Michaeli juuresolekul jääb Ralf ikka nooremaks vennaks, kes täiendab Michaeli mõttekäiku, ent demonstreerib talle siiski aina uuesti oma iseseisvust.

Michael seevastu valvab näiliselt Ralfi, ulatab talle vahetevahel abikäe…”

Ka vendade vaimulaadi erinevused on vaieldamatult suhteliselt suured: „Ralfi puhul tundub kõik nii kerge, kuigi ta võitleb niisama professionaalselt kõige eest, mida ta tahab saavutada. Ralf ei tee oma elu nii keeruliseks kui Michael,” täheldas kord Willi Weber. „Michael läheb rohkem sügavuti ja analüüsib iga probleemi tundide kaupa.” Teisest küljest aga on Ralf just see, kes tunneb huvi veel ka maailma vastu ringrajast kaugemal ja kes on kursis näiteks poliitika ja majandusega ning ootab elult nähtavasti natuke rohkemat kui ainult motosport ja perekond. Perekond on tal olemas: ta elab

11. UUS VASTANE 89

abikaasa Cora ja poeg Davidiga tol ajal Salzburgi lähedal. Tõsiasi, et pigem perele orienteeritud Corinna ja ekstravertne Cora, kes ka ise vahetevahel võidusõiduga tegeleb ja show-juhina töötab, teineteisega pehmelt öeldes eriti hästi läbi ei saa, on kindlasti üks põhjusi, mis Schumacherite eraelulist läbikäimist piiravad. Lisaks on neil ka lihtsalt erinevad huvid: Michaeli meelistegevuses jalgpallis ei näe Ralf näiteks midagi erilist. Tema eelistab pisemaid palle: tennisepalle näiteks või siis piljardikuule. Vastupidiselt vennale, kes veedab puhkuse meeleldi Ameerikas, ei ole Ralf just eriline USA-fänn: „Kui jõuad Ameerikasse ja näitad oma passi, tekib juba piiripunktis tunne, et kõige parema meelega tahaks piirivalve mind kohe jälle koju tagasi saata.”

Paar järgmist ebasõbralikku kohtumist rajal pärast 1997. aasta vahejuhtumit Nürburgringil tekitavad uusi pingeid. Ralf tunneb end igas „probleemses duellis” kaotajana: järgmine pauk käib Barcelonas aastal 2000, kui Michael, kes ise kohe varsti boksiteele keerab, Ralfi nii kinni blokeerib, et temast möödub veel ka Barrichello. Ja siis 2001. aastal Nürburgringil, kui Ralf näeb, et Michael surub ta stardis meelega boksimüüri poole, ning ka 2003. aastal Jaapanis, pärast mõnesid venna möödumiskatseid ja -manöövreid, mis toimusid Ralfi meelest ohu piiril. Ja siis on ju veel Monaco aastal 2005, viimane ring, stardi- ja finišisirgetel, kui Michael pressib end Ralfist mööda ja viimane pärast raevutseb: „Michael ei ole ikka päris mõistuse juures. Kui midagi juhtub, lendab auto inimeste sekka. Niisuguses kohas ei tohi riskida. Ma tahaksin teada, mida ta õige mõtles või kas ta üldse midagi mõtles. Aga Michaeliga taolistest asjadest rääkida on tühi vaev. Ta ei suuda peaaegu kunagi oma vigu tunnistada.”

Nädal hiljem, Nürburgringil, istuvad vennad jälle kõrvuti, midagi ei olevat juhtunud ja press tegi jälle sääsest elevandi. See pole esimene kord, kui silmanähtaval tülil lastakse pärast nii tühisena paista, kindlasti tol ajal veel ühise mänedžeri Willi Weberi initsiatiivil, kellega Ralfi teed 2005. aasta hilissuvel lahku lähevad. Kas niisugune otsus langetatakse ka tänu sellele, et Weber asus kõigis neis lahkhelides vähemalt avalikult enamasti üsna selgelt Michaeli poolele, jääb pelgalt spekulatsiooniks.

Aga üritada kõigis neis erinevustes näha suurt sõda või kogunisti vihkamist, nagu bulvariajakirjandus mõnikord püüab teha, läheb muidugi liiale.

Ega alati ole tegemist ka suure vennaarmastusega, eriti siis, kui võidusõidus üksteisega võisteldakse. See on pigem kõrvuti eksisteerimine, igaüks omas maailmas, ilma liiga suurte puutepunktideta väljaspool ringrada. Aga ega see õdede-vendade vahel tegelikult nii ebatavaline ei olegi.

90 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

14. VIIES TIITEL FANGIOGA ÜHEL PULGAL

M

ichael Schumacher on perfektsionist. Kui mingis valdkonnas veel midagi parandada annab, siis ta seda ka teeb, olgu see siis auto, jõutreening või isiklik varustus. Alates 2001. aasta hooaja algusest laseb ta kiivri valmistada Braunschweigi firmal Schuberth, mis seni oli tuntud eelkõige mootorrattaspordis ja Bundeswehr’i varustajana. Schuberth valmistab talle spetsiaalse uudistoote: kiiver kaalub ainult 120 grammi, kuid on tugevam kui kõik seni tuntud mudelid ning ka parema õhuvahetusega, välimine osa koosneb kõrgtehnoloogilistest süsinikkiud­materjalidest.

Kohe Austraalia vabatreeningul teeb uus peakate läbi esimese tuleproovi. Michael sooritab vaatemängulise, kahe kukerpalliga avarii, aga astub autost välja täiesti ilma vigastusteta. Võidusõidu ta võidab, täpselt nagu Malaisiaski. Mika Häkkineni, keda Schumacher peab ka 2001. aastal maailmameistrivõistlustel suurimaks rivaaliks, jätab uskumatu, paljude katkestamistega ebaõnnejada peagi tiitlivõitlusest kõrvale. Nii ähvardab Schumacherit hõbenoole-ridadest natuke veel vaid David Coulthard. BMWWilliams ei suuda tegelikult tiitlisõitudel tõsiselt kaasa mängida, kuigi Ralf Schumacher võidab Imolas valge-sinisele armaadale oma esimese Grand Prix’. Michael, kes katkestas vedrustusdefekti tõttu, õnnitleb venda niipea, kui ta autost väljub. „Oli ka juba aeg,” lõõbib suur väikse kallal, kes ka võidurõõmu nautides ei kaota oma sundimatut iseteadlikkust, ei tekita ülevoolavaid emotsioone, need on tema enda tõelised tunded. Võitu ootas ta kaua, viimased paar korda võistlused ebaõnnestusid, kuid sel korral oli kõik algusest lõpuni suurepärane, niisiis kõik klappis. Ülesanne täidetud, mission accomplished – tundub, et umbes sedamoodi näeb Ralf triumfi ja rõõmustab selle üle täiesti harilikul viisil, ilma kunstlikult rõõmu pärast

110 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

pükstest välja hüppamata: „Aga ikkagi, täna õhtul tuleb küll üks tõsiselt äge pidu.”

Papa Schumacher tunnustab poegade ühiseid võite omal moel. Barcelona teenindusalal jookseb ta varsti pärast võitu ringi spetsiaalse nokkmütsiga: pool sinine, pool punane, pool Ralfile, pool Michaelile. „Mõtlesime ükskord küll selle peale, et need mütsid turule tuua, aga Willi Weber oli vastu,” irvitab Ralf Schumacher. „Ta arvas, et me suudaksime müüa tükiarvult poole vähem.” Turundus toimib ju ikka veel hiilgavalt, tema kasuks, eriti aga Michaeli kasuks. Tema kollektsioonis on nüüdseks ligi 300 litsentsi toodetele, mis tohivad Schumacheri nime kanda. Müügihitiks on seejuures ikka veel tuttav punane müts – hinnanguliselt müüakse seda aastas ligi kaks miljonit. Mis veel omakorda tõstab selle väärtust kõige kallima Schumi-reklaampinnana – selle eksponeerimispinna väärtus Schuma­ cheri sponsorile finantsring­kondadest on ligi kuus miljonit marka aastas.

Schumi-tooteid ei müüda ju ainult võistlus­paikades. Lepingud kaubanduskettidega Karstadt ja Toy’s’R’U hoolitsevad selle eest, et need jõuaks alates aastast 2000 müüki ka 93 poes Saksamaal, Šveitsis ja Hollandis. 2001. aastal tuleb välja uus, energiabatoonidest, jõujookidest ja muust taolisest koosnev „fitness-toodete” sari, veidi varem tutvustatakse Stuttgarti teletorni gurmee-pöördrestoranis, mida peab Willi Weber, maailmameistri lemmikretseptidega kokaraamatut. Schumacheri lemmik: loomulikult pasta, nagu sobilik mehele, kes on kuus aastat Itaalias elanud.

Schumi-kaupu müüb juba üle kümne aasta firma PPM, Pole Position Marketing, mis kuulub Weberile ja mida juhib tema tütar Christina. Ilma Weberita ei toimu Schumacheri asjus mitte midagi – mänedžer on aastate jooksul „suure staari loojast” ise staariks saanud. Oma ülesastumiste vastu meedias ei ole tal tegelikult midagi ette heita, föönisoenguga, hoolitsetud kolmepäevase habemega, teksades, lahtise kaelusega särgis ja kallite, silmatorkavate kelladega kannab ta hoolt vastava imago eest, mõnikord pillatakse nimi „Willi Tähtis”. Nimi õigustab ennast, sest Willi on tõesti tähtis, Schumacherile, Saksa motospordile, seda nime kasutatakse aga sageli ka teises, vähem meelitavas tähenduses. Aga kui Weber midagi alustab, siis teeb ta seda korralikult, siis peab see ka edu tooma: „Ma pole kiretu inimene.” Restoraniketi, millesse kuulus juba 35 restorani ja kaks hotelli, andis väljaõppinud hotellipidaja frantsiisiga täies mahus erinevatele rentnikele. „Mul lihtsalt ei ole selle jaoks enam aega.” Weber kontrollib, kiirustab tagant, pidurdab – just nii nagu ta vajalikuks peab. Schumacher usaldab teda täiesti. „Ülejäänu eest hoolitseb Willi,” tavatseb ta sageli öelda. Üks päevaleht iseloomustas kahe mehe vahelisi suhteid kui „meeste kasumijaotusega sõprus”. Olles rajatud kümneaastasele lepingule, on suhe aja jooksul muidugi muutunud: „Algul olin mina austust vääriv persoon, kes andis

14. VIIES TIITEL 111

Schumacherile võimaluse võidusõitudel osaleda ning andis taskuraha. Siis sai minust pigem nõuandja. Muidugi kasvas Michael koos minuga. Praegu suhtleme kui võrdne võrdsega.”

2001/2002 talvel on äris segased ajad. Kliendid kaebavad, sest nende tšekid on deebetisse kirjendatud, aga nad ei olevat kaupa saanud. Prokuratuur näitab üles huvi, liikuma hakkavad jutud pankrotist ja petturlikust maksujõuetusest. Seepärast struktureeritakse firma 2002. aasta lõpus täiesti ümber, müük võib jätkuda, elu muutub taas natuke rahulikumaks.

Weber võib edaspidigi öelda: „Pikaajaline suhe tegi meist head sõbrad. Meil on koos olnud imeilusad ajad – tõusude ja langustega. Ma loodan, et see kestab veel mõned aastad. Michaeli saavutused on ainukordsed ja ma olen väga uhke, et teen koostööd maailma parima võidusõitjaga. See on kõige ilusam ja parem asi, mis inimesele võib osaks saada.”

Nürburgringil 2001. aastal rahu ei ole. Nagu kiuste rikutakse just kodusel kamaral Schumacherite perekondlik üksmeel. Stardis toimuv on ligilähedane tõelisele „vennatapu­sõjale”. Michaeli lahedast varasemast arvamusest: „Meie kaks ei pane teineteist kindlasti mitte kunagi ohtu,” ei ole enam midagi alles. See kuidas ta stardist väga hästi minema pääsenud väikese venna stardi-finiši-sirge lõpul boksimüüri suunas surub, kuulub juba Schumi-kooli karmimate õppetükkide hulka: „Ma sõitsin nii nagu iga teisegi vastase vastu, see on reeglites lubatud,” ei näe ta endal muidugi mingit süüd.

Hiljem teeb Ralf väikese, aga saatusliku vea: pärast boksipeatust ületab ta valge eraldusjoone väljasõidutee ja ringraja vahel – ning selle eest karistatakse teda reeglistikus ette nähtud kümnesekundilise trahviga, mis võtab temalt mitte üksnes võiduvõimalused, vaid viimaks koguni koha pjedestaalil – talle jäi ainult tänamatu neljas koht. Pärast on ta lihtsalt vihane: raevunult ronib ta pärast võidusõitu BMW tiimibussi, ei taha kommentaare anda, laseb vaid edasi öelda: „Ma ei taha praegu midagi öelda, sest ma ei taha öelda midagi, mida ma hiljem võiksin kahetsema hakata.” Stardi kohta esitatud küsimustele vastas ta vaid: „Ma ei taha oma venna sõidustiili kommenteerida.” Michael ei suuda ärritusest aru saada, samuti ka küsimusest, kas ta peab oma tegutsemist tõesti ausaks: „Võib-olla see, kes gaasi pidi maha võtma, peab seda ebaausaks, aga selline see võidusõidusport juba kord on.”

Samal ajal istub Michaeli naine Corinna koos Ralfi ja tema sõbratari Coraga veel BMW tiimibussis laua taga – kas Michael saatis ta „rahusobitajana” sinna? Ka mänedžer Willi Weber püüab Ralfi üha uuesti ja uuesti veenda, püüab silmanähtavalt teda rahustada. „Esimestel sõidujärgsetel minutitel keevad emotsioonid lihtsalt üle,” arvab BMW meeskonna juht Gerhard Berger, kes ilmselt samuti püüab mitte enam õli tulle valada:

112 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

„Muidugi sõitis Michael väga karmilt, aga nii see vormel-1-s käib.” Ja ütleb Ralfi kohta: „Just pärast suurt pettumust otsitakse loomulikult kõikjalt süüdlast ning enamasti jõutakse iseendani viimasena.”

Kulub mõni päev, kuni siis küllap mänedžer Willi Weberi abiga jõutakse ühise kokkuleppeni, mille kohaselt poleks tegelikult nagu midagi juhtunud ja kogu „vennatapusõda” on ainult meedia poolt üles puhutud lugu. Neli päeva hiljem, neljapäeval Magny-Cours’is, kõlas see siis Michaeli suust nii: „Ralf oli vihane esmajoones kümne-sekundilise karistuse peale, mitte minu käitumise peale stardis,” väidab ta kindla veendumusega. Ja nii Ralf ka ütles, „aga ega keegi seda kuulda ei võtnud, sest see ei sobinud asja juurde”. Miks Ralf teda siis ei õnnitlenud ega tema sõidustiili kohta kommentaari ei andnud, jääb muidugi lahtiseks, kuid Michael ei taha kogu loost enam midagi kuulda: „Me oleme selles ühel meelel, kuidas me teineteise suhtes sõitsime, karmilt, nagu iga teisegi konkurendi vastu – just nii, nagu vormel-1-s on tavaline.” Ja ka Ralf jagab Magny-Cours’is Oscari-väärilise näitlejameisterlikkusega venna arvamust: Esiteks ta õnnitles Michaeli, aga seda telekas ei näidatud, järgnevas vaidluses käis jutt „ainult ajatrahvist” ja sellest, et ilmselt juhtis Ferrari FIA tähelepanu reeglite rikkumisele valgest joonest üle sõitmisel”. Perekondlik harmoonia, mida ju kunagi ei ole rikutud, pole loomulikult ka edaspidi kuidagi ohus – teada-tuntud vennaarmastus kestab tõesti igavesti. „Lõppude lõpuks on veel ka elu väljaspool vormel-1-te ja see on tähtsam.”

Schumacheril pole ka sel aastal tõsiseltvõetavaid vastaseid – tulemuseks on see, et punane MM-pidu võib tänavu toimuda juba augustikuus Ungaris. Oma karjääri 51. võiduga jätab ta Alain Prosti rekordi selja taha ning saab kätte MM-tiitli. Nüüd võib ta vend Ralfilt, sõber Jean Alesilt ja rivaal David Coulthardilt kohe Parc Fermé’s õnnitlusi vastu võtta. Veidi aja pärast lisanduvad meeskonna juht Jean Todt, abikaasa Corinna ja tema vana sõber ja toetaja Jürgen Dilk. Autasustamispjedestaalil võitleb ta silmanähtavalt pisaratega ja hiljem on tal raske võidutundeid sõnadesse vormida: „Ma ei ole ehk just vilets võidusõitja, aga üsna vilets vend, kui tuleb oma emotsioone kirjeldada.”

Esimene kohtumispaik MM võidujärgse peo jaoks on F-1 prominentse peremehe Karl-Heinz Zimmermanni tiimibuss – samal ajal kui Ferrari tiim sealsamas kõrval juba usinasti laagrit lammutab ja asju kokku pakib. „Aga tegelikult lükkasime me tänaseks plaanitud kojulennu juba edasi, et saaks ikka korralikult pidutseda,” särab Michael Schumacheri tehnikadirektor Ross Brawn. Vahepeal on Schumi hakanud tegelema millegagi, mis tekitab kõvemat häält kui mootorimüra: austerlase Zimmermanni saluudisuurtükk on ju kurikuulus meeskondade teenindusala ühe suurema müraallikana.

14. VIIES TIITEL 113

Tähtsa päeva tähistamise puhul tohib Schumacher seekord ise tuld anda, ettevaatuse mõttes aga paksude kõrvaklappidega varustatuna.

Edasine protokoll on juba aadellikum: mustas Alfa-limusiinis sõidavad Michael ja Ralf Schumacher, mänedžer Willi Weber ja Ferrari meeskonna juht Jean Todt pühapäeva õhtul kella 20.30 paiku Budapesti kesklinnas Kempinksi hotelli ette, kus neid tervitab vaimustusega vähemasti 400 kuni 500 fänni, kes kogunesid juba varsti pärast finišijoone ületamist hotelli juurde ja seisid tundide viisi paigal, et oma kangelasele austust avaldada.

Hotellis sees ootab juba Ferrari president Luca di Montezemolo. Võidusõitu jälgis ta televiisorist, lendas aga siis kiiresti kohale, et oma meeskonda õnnitleda, nendega koos õhtust süüa ja pidutseda. Michael Schumacher oli eelnevalt eravestluses öelnud, et tegelikult ta ei tahaks suurt peosaginat, vaid pidutseks meelsamini pigem väiksemas ringis, „inimestega, kes on mulle tõepoolest tähtsad”, eesotsas loomulikult abikaasa Corinnaga. Naine tuli spetsiaalselt pühapäevaks veel ringraja äärde, „juhuks kui siiski kõik hästi läheb” ja ei suuda veel pikka aega uskuda, et selleks aastaks on kõige suurem stress tõesti möödas: „Me arutasime Michaeliga tihtilugu, kuidas kõik küll läheb, millal ja kus tiitel võiks tulla. Aga päriselt me sellega siin veel ei arvestanud. Aga nüüd, kui tiitel on tõesti käes, on see minu jaoks nagu film, mida ikka ja uuesti näidatakse. Ma ei suuda ikka veel tõeliselt taibata, et selle hooaja suured pinged on tõesti möödas.”

Aastal 2002 domineerib Schumacher veelgi selgemalt. Tulemuseks seni kõige varajasem tiitlivõit vormel-1 ajaloos. Juba üheteistkümnendal etapil 17-st on Michael Schumacher viiendat korda oma karjääri jooksul kindlalt maailmameister. 15 hooajavõitu Ferrarile, sellest – võta või jäta – üksteist Schumacherile, 17 pjedestaalikohta 17 võidusõidul, ei ainsatki katkestamist, ühed maailmameistrivõistlused, mille kohta teab hiljemalt mai lõpuks igaüks, et tulemus on niisama hästi kui otsustatud – see on rohkem kui muljetavaldav. Ferrari ja Schumacher võidavad hooaja avaetapil Austraalias veel vana autoga konkurentide uute mudelite vastu, Ferrari 2002, mis teeb oma debüüdi alles kolmandal etapil Brasiilias, jõuab teistest väga ruttu valgusaastate kaugusele ette. Ferrari ja Schumacher 2002 – see on täiuslikkuse ja tugevuse, täpsuse ja turvalisuse demonstratsioon, millele konkurentidel BMW-Williamsist ja McLaren-Mercedesest midagi vastu panna ei ole, selle kroonimine, mida Schumi „ametisse astumise algusest” saadik Itaalias koos Jean Todti ja siis ka Ross Brawni ning kogu meeskonnaga üles on ehitanud.

Justnimelt seetõttu ei mõista keegi, kuidas Ferrari Austrias käitub.

Seal kästakse Schumacheri meeskonnakaaslasel Ferraris Rubens Barri­ chellol, kes domineeris terve nädalavahetuse, 50 meetrit enne finišijoont pidurdada ja temast parem MM liider mööda lasta – selle pakkumise võtab

114 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

mees ka vapralt vastu. Kuigi Schumacher jätab pjedestaalil kõrgeima astme ja ka karika brasiillasele ning ütleb, et ka tema ei ole niisuguse otsuse üle õnnelik, „aga otsuse võttis vastu siiski meeskond”, ei suuda ta tehtud kahju enam heastada. Oli tal siis niisugust asja tarvis, küsitakse Schumilt, mis on siis sellised võidud ja tiitlid väärt, ja miks ta lihtsalt tiimi korraldust ei ignoreerinud ja Barrichello järel üle finišijoone ei sõitnud. „Ma mõtlesin selle peale, aga kõik käis nii kiiresti, ma polnud sellega ka sugugi arvestanud, reageerimiseks mul aega õieti ei olnud,” püüab ta end õigustada, „kõrvalseisjatele näivad asjad väljastpoolt vaadates alati teistmoodi, meie istume autos ja peame otsustama ühe silmapilgu jooksul.”

Mitte ainult fännid Österreichringi ääres ei vilistanud ja märatsenud, nördimuskisa oli tohutu kogu maailmas. On täiesti selge, et otsus tuli ühemõtteliselt tiimist, kuid et Schumacheril puudus julgus sellele vastu hakata. „Mitte sõitjad ei sõida võidu, meie kontrollime ja otsustame,” just nii selgelt väljendas end hiljem Ross Brawn… Vormel-1 piloodid kui sulaselged marionetid?

Isegi Schumacheri lähikondlased ei ole veendunud, et „torm veeklaasis”, nagu Ferrari vastutavad isikud avalikku ärevust maha teevad, nii kiiresti raugeks. „Mina arvan, et see must plekk kleebib veel kaua,” arvab Balbir Singh, Michaeli jõutreener ja lähim usaldusalune, kes hindab oma kaitsealust kõrgelt just inimlikust küljest. „Kui tema positsiooni üle järele mõelda, siis torkab kõigepealt silma, et ta pole põrmugi upsakas ja käitub väga inimlikult. Vormelikarjääri algusest peale on ta läbi teinud uskumatult positiivse arengu. Ma hindan tema südamlikkust, ta on tõeliselt hea semu,” ütleb sünnipärane indialane, kes vastutab selle eest, et „suur meister” oleks alati tippvormis ja saaks ringraja ääres alati seda, mida ta optimaalse seisundi saavutamiseks parasjagu vajab, müslist ja massaažist mentaalse lõõgastusteraapiani.

Alates Ferrarisse ületulemisest töötab Balbir Schumacheri heaks, kuni ta 2005. aastal vabatahtlikult hüvasti jätab, „et oleks rohkem aega perekonna ja tuleviku ülesehitamise jaoks”. Alguses, Benettoni juures on Michael pikki aastaid austerlase Harry Hawelka hoole all. Kui meeste arvamused, muuhulgas ka finantsküsimustes, lahku lähevad, soovitab üks Schuma­ cheri onudest Balbiri, kes hoidub meelsasti rahulikult ja tagasihoidlikult tagaplaanile ja juba seetõttu eristub närvilise vormel-1 maailma eneseeksponeerijatest. „Ma teen kõiki töid, mida tarvis,” naeratab ta aasia guru rahu ja tasakaalukusega, kui tema tööülesannete üksikasju hakatakse pärima.

Loomulikult kuulub vaikimine niisuguse usaldusväärse positsiooni juurde.

On teada, et ta hoolitseb Schumacheri tasakaalustatud toidu eest nagu ka jõutreeningute eest, et ta sportlase väikseid valukesi minema masseerib, aga on olemas ka juhuks, kui bossi eest on vaja poodi minna, kui Michael

14. VIIES TIITEL 115

tahab tütrekest Gina-Mariat väikse kingitusega üllatada. Kuid eelkõige psühholoogiline pool, mis mängib tippsportlaste eest hoolitsemise juures alati väga tähtsat rolli, ei pea kunagi avalikuks saama. Sügavamatesse üksikasjadesse kui „keha, hing ja vaim kuuluvad kokku”, ta ei lasku. „Annan endast parima, et Michaeli selles valdkonnas optimaalselt ette valmistada.”

Austrias juhtunust ta Schumacheriga sellest hoolimata ei rääkinud: „Niisugused küsimused lahendab Michael tavaliselt kõige meelsamini iseendaga.”

Balbir ei ole ka kindel, kas tema kaitsealune ise arvab, et kõik oli õige: „Aga me ei saa lihtsalt aega tagasi keerata…”

Kaks nädalat hiljem Monacos astub Ferrari meeskonna juht Jean Todt sammukese tagasi. „Me ei olnud arvestanud avalikkuse nii tugeva reaktsiooniga meeskonna korraldusele,” tunnistas ta, „ja me ei saa endale enam lubada veel kord sel määral oma nägu kaotada. Võib-olla oleks vale sama asja korrata. See oli Ferrarile õppetunniks ja kui selline olukord peaks veel tekkima, peame me arvestama emotsioonidega, mida meie otsus põhjustas.”

FIA kutsub Ferrari ja mõlemad sõitjad 26. juunil World Councili, FIA maailmanõukogu ette – arutelu lõpeb stiilis „palju kära, vähe villa”: ainuüksi ebaõnnestunud poodiumitseremoonia eest määratakse miljon dollarit rahatrahvi, sellest 500 000 dollarit tingimisi, meeskonna käskude vastu ei saa midagi teha, isegi kui neid tegelikult taunitakse – aga reglement ei anna alust teisiti käituda.

Sportlikus mõttes läheb Ferraril seda paremini. Magny-Cours’i, hooaja üheteist­kümnendale etapile tullakse teadmisega, et Schumacher võib juba siin maailma­meistriks tulla. Mees läheb nädalavahetusele vastu uskumatult pingevabalt ja kindlalt. Neljapäeva õhtul andub ta taas kord jäägitult oma lemmikhobile jalgpallile. Seekord mitte sõitjate- või prominentide meeskonnas: ta tugevdab Saksa ajakirjanike tiimi viie võistkonna osalusega rahvusvahelisel pressiturniiril. Teda ei sega sugugi, et korraldaja, McLaren-Mercedes-Sport West kuulub konkurentide hulka ja et tal endal on õigupoolest leping Marlboroga, ja naudib mängu. „Aga ärge nii väga karmilt mängige,” avaldab ta vahetevahel arvamust, loomulikult ei saa välistada hirmu vigastuse ees. Sellegipoolest ei hoia ta end eriti tagasi, on hingega asja juures ja osutub mitu korda väravalööjaks. Ainuüksi itaallaste vastu lööb ta kaks väravat, mis teeb talle silmanähtavalt rõõmu. Pole ka ime, et tänu maailmameisterlikule toetusele võidab Saksa meeskond kindlalt turniiri Prantsusmaa, Itaalia, Inglismaa ja Austria vastu, ilma kaotusteta ja väravatega 14:2. „Esimene tiitel käes, nüüd võid pühapäeval samamoodi jätkata,” tögavad kolleegid ajakirjandusest…

Ja Schumacher teeb seda! „I love you,” hüüab ta poodiumilt meeskonna poole, kui võit on saavutatud, kui võit toob talle Prantsusmaa GP-l karjääri

116 MICHAEL SCHUMACHER. ELULUGU

viienda MM-tiitli. Rõõmuhõisked on eelkõige kiidulaul kaasvõitlejatele: „Nad ju tunnevad mind juba ja teavad, et mul on sellises olukorras natuke raske õigeid sõnu leida. Tänan ja kõik muu taoline on lihtsalt liiga nõrk väljendamaks, mida ma sel hetkel tunnen inimeste vastu, kes minuga koos töötavad. Oleks ebaõiglane hakata nimesid nimetama, sest siis tuleks kõik üles lugeda. Mehhaanikud, insenerid, kes annavad alati sajaprotsendilise panuse, sõprus ja peaaegu juba armastus, mis meie vahel aastatega on kujunenud ja mis aina tugevneb, see on midagi sellist, mida ma veel kunagi sel viisil ei ole kogenud.”

Viienda MM-tiitliga kordas ta Juan-Manuel Fangio rekordit – kuulus argentiinlane tuli aastatel 1951 ja 1954 kuni 1957 samuti viiel korral maailmameistriks. „Ajalooline sündmus”, „tänapäeva võidusõiduspordi ajaloo uus dimensioon” – need märksõnad valitsevad ajalehtede pealkirjades. Schumacher ei pääse küsimusest, kuidas ta end niisuguses võrdluses tunneb, isegi kui ta neid küsimusi ei armasta. „Ma ei arva, et see tiitel asetaks mind Fangioga ühele pulgale,” ütleb ta, „sest mulle kõik need võrdlused ei meeldi. Nad lonkavad alati – ju just seetõttu, et võrreldakse totaalselt erinevaid ajastuid.” Ta kahtleb kõvasti, kas ta noil aegadel üldse oleks võidusõitjaks saanud, „nende autodega, millel polnud üldse mingeid turvameetmeid. Ma olen mõnikord sellistes võidusõiduautodes sõitnud – ja ma pean ütlema, et ma tunnen suurimat austust nende aegade sõitjate saavutuste ees. Seda, mida me tänapäeval teeme, ei kannata tolle ajaga üldse võrrelda – ma ei usu, et ma oleksin tol ajal võita suutnud.”

Sellepärast on viies tiitel tema jaoks ka täiesti omaette väärtus, sõltumatu igasugusest statistikast, „mis ei ole minu jaoks ülimalt prioriteetne.

Oleks küll rumal ja ekslik öelda, et statistika pole üldse oluline, aga sõltub just nimelt prioriteetidest ja need ei ole minu jaoks nii kõrgel kohal.”

Schumacher on nüüd oma saavutustega Fangioga ühel pulgal – see on arvudemäng. Aga niisamuti kui Schumacher ei armasta võrdlusi, on ka palju teisi, kes neist eriti ei pea. Kui hea ta siis nüüd ikkagi on – võrreldes teiste väga kuulsate meestega, Fangioga, Sennaga, Clarkiga? Päris realistlikku vastust sellele küsimusele ei anta iialgi, sest võrrelda ei ole võimalik, ajastud ja nõuded on erinevad. Need mehed, kes võivad end täna Schuma­cheriga võrrelda, kes püüavad teda võib-olla kunagi ka troonilt tõugata, need peavad ta asetama loogiliselt võttes pigem suhteliselt madalale poodiumile, juba selleks et omaenda positsiooni säilitada. „Ta on väga hea sõitja, aga minu jaoks ta võitmatu ei ole,” ütleb Juan Pablo Montoya. „Terve maailm väidab, et ta on peaaegu ebamaine võlur, kuna ta võidab alati. Aga see pole vaid teistest sõitjatest parem olemise küsimus. Tal on hetkel ka väga hea auto…”

14. VIIES TIITEL 117