-1Esmalt on tunda vere ja kohvi lõhna. Kohvimasin seisab tagapool laua peal ja veri on mu kingades. Kui aus olla, siis pole see ainult veri. Kui vanem mees ütles „neliteist”, lasin ma püksid täis. Ma olin kogu aja kössitanud taburetil ega olnud end liigutanud. Mul käis pea ringi. Proovisin välja näha nii, nagu minu arvates võiks välja näha Tšikk, kui keegi ütleb talle „neliteist”, ja siis lasin ma hirmust püksid täis. Maik Klingenberg, kangelane. Seejuures ei saa ma üldse aru, miks nüüd selline paanika. Oli ju ometi kogu aeg selge, et nii see lõpeb. Tšikk ei lasknud kindla peale pükse täis. Kus Tšikk üldse on? Viimati nägin teda kiirteel, kui ta kargas ühe jala peal põõsastesse, aga ma pakun, et nad nabisid ka tema kinni. Ühel jalal kaugele ei jõua. Politseinikelt ei saa ma loomulikult küsida. Sest kui nad teda ei näinud, on loogiliselt parem seda mitte torkida. Võib-olla nad tõesti ei näinud teda. Ja minu käest ei saa nad seda kindla peale teada. Kas või piinaku. Kuigi Saksa politsei, ma arvan, ei tohi kedagi piinata. Seda tohivad nad ainult telekas ja Türgis. Aga istuda täis kustuna ja veriselt kiirteepolitseijaoskonnas ja vastata küsimustele vanemate kohta pole ka just ülim õnn. Võib-olla oleks piinamine isegi päris hea, siis oleks mul paanikaks vähemalt põhjust.
7
Kõige parem on lõuad pidada, ütles Tšikk. Ja mina arvan samamoodi. Nüüd, kus kõik on nagunii ükspuha. Ja mul on kõik ükspuha. No peaaegu kõik. Tatjana Cosic näiteks ei ole mulle loomulikult ükspuha. Kuigi ma pole enam päris kaua tema peale mõelnud. Aga nüüd, kui ma istun siin sellel taburetil ja väljas müriseb kiirtee ja vanem politseinik seisab juba viis minutit tagapool kohvimasina juures ja valab sinna vett sisse ja kallab uuesti välja, vajutab nupule ja vaatab masinat altpoolt, samas kui iga jobu näeb, et pikendusjuhtme pistik pole sees, pean ma jälle Tatjana peale mõtlema. Sest õigupoolest ei oleks ma siin, kui poleks Tatjanat. Kuigi tal pole kogu selle looga mitte mingit pistmist. On see segane, mida ma räägin? Jah, mul on kahju. Ma proovin hiljem uuesti. Tatjana ei mängi kogu selles loos üldse mingit rolli. Maailma kõige ilusam tüdruk ei mängi mingit rolli. Kogu reisi jooksul kujutasin ma endale pidevalt ette, et ta näeb meid. Kuidas me viljapõllust välja piilume. Kuidas me voolikupuntraga prügimäel seisame nagu viimased tolvanid... Ma kujutasin alati ette, et Tatjana seisab meie selja taga ja näeb seda, mida meie näeme, ja rõõmustab, kui meie rõõmustame. Aga nüüd on mul hea meel, et ma seda ainult ette kujutasin. Politseinik tõmbab käterätihoidjast rohelise paberkäteräti ja ulatab mulle. Mida ma sellega tegema pean? Põranda puhtaks pühkima? Ta võtab kahe sõrmega ninast ja vaatab mulle otsa. Ah nii. Nina nuusata. Ma nuuskan nina, ta naeratab sõbralikult. Selle piinamise asja võin ma ilmselt ära unustada. Aga kuhu ma selle taskuräti nüüd panen? Ma vaatan otsides põrandal ringi. Kogu jaoskond on kaetud halli linoleumiga, täpselt samasugusega nagu meie võimla koridorid. See lõhnab ka natuke samamoodi. Piss, higi ja linoleum. Ma näen Wolkowit, meie kehalise kasvatuse õpetajat, spordidressis mööda koridore lehvimas, seitsmekümneaastane, musklis: edasi, poisid! Hopp, hopp! Põrandal tatsuvate sammude heli, kaugemal tüdrukute riietusruumist kostev itsitamine ja Wolkowi pilk sinnapoole. Ma näen kõrgeid aknaid, pinke, rõngaid lae all, millel kunagi ei võimeldud. Ma näen Natalied ja Lenat 8
ja Kimberleyd saali külguksest sisenemas. Ja Tatjanat rohelises spordidressis. Ma näen tema ähmast peegelpilti saali põrandal, läikivaid pükse, mida tüdrukud nüüd alati kannavad, ülemist osa. Ja et viimasel ajal võimleb pool neist paksudes villastes kampsunites ja vähemalt kolmel on alati arstitõend. Berliini Hageciuse gümnaasium, kaheksas klass. „Ma arvasin, et viisteist?” ütlen mina ja politseinik raputab pead. „Ei, neliteist. Neliteist. Mis selle kohviga on, Horst?” „Kohv on katki,” ütleb Horst. Ma tahan oma advokaadiga rääkida. See on lause, mida ma peaksin nüüd ütlema. See on õige lause õiges kohas, nagu on igaüks telekast näinud. Aga seda on nii lihtne öelda: ma tahan oma advokaadiga rääkida. Nad naeraks end ilmselt ribadeks. Häda on selles, et mul pole õrna aimugi, mida see lause tähendab. Kui ma ütlen, et tahan oma advokaadiga rääkida ja nad küsivad: „Kellega sa tahad rääkida? Oma advokaadiga?” – mida ma pean siis vastama. Ma pole elus veel ühtegi advokaati näinud ja ma ei tea ka, milleks mul teda vaja on. Ma ei tea isegi seda, kas jurist on sama mis advokaat. Või prokurör. Midagi sarnast nagu kohtunik, ma arvan, ainult et ta on minu poolt ja tal on minust rohkem aimu seadustest. Aga minust rohkem aimu seadustest on praktiliselt igaühel, kes on siin ruumis. Eelkõige igal politseinikul. Ja nende käest võiksin ma loomulikult küsida. Aga ma vean kihla, et kui ma küsin noorema käest, kas mul võiks nüüd teatud liiki advokaadi vaja minna, siis pöörduks ta kolleegi poole ja hüüaks: „Hei, Horst! Horsti! Tule korraks siia! Meie kangelane tahab teada, kas tal on vaja advokaati! Vaata seda siin. Määrib terve põranda veriseks, laseb püksid täis nagu maailmameister ja – tahab oma advokaadiga rääkida!” Hahahaa. Nad naeravad end siis muidugi ribadeks. Ja ma arvan, et ma tunnen end piisavalt halvasti, ma ei pea end nüüd ka veel narriks tegema. Mis juhtus, see juhtus. Rohkem ei tule midagi. Praegu ei saa ka advokaat enam midagi muuta. Sest seda, et me saime jamaga hakkama, võib 9
proovida eitada ainult hullumeelne. Mida ma pean ütlema? Et ma pikutasin terve nädala kodus basseini ääres, küsige koristaja käest? Et poolikud sead sadasid nagu vihm taevast alla? Palju ei saa ma nüüd tõesti enam teha. Ma võiksin veel Meka poole palvetada ja püksi kakada, palju rohkem valikuid enam pole. Noorem mees, kes näeb tegelikult välja täitsa sõbralik, raputab pead ja kordab: „Viisteist on jama. Neliteist. Neljateistkümnega saab sind kriminaalvastutusele võtta.” Arvatavasti peaksin ma tundma nüüd süüd ja kahetsust ja kõike, aga ausalt öeldes ei tunne ma üldse mitte midagi. Mul käib ainult pea jubedalt ringi. Ma sügan sääremarja. Ainult et seal, kus varem oli sääremari, pole enam midagi. Käe külge kleepub punakassinine limatriip. See pole minu veri, olin ma enne öelnud, kui nad minu käest küsisid. Vedeles ju maanteel küllalt muud löga, millega oleks võinud tegeleda, ja ma arvasin tõesti, et see pole minu veri. Aga kui see pole minu veri, siis kus on praegu mu sääremari, küsin ma endalt? Ma tõmban püksisääre üles ja vaatan alla. Siis jääb mul täpselt üks sekund, et imestada. Kui ma peaksin seda filmis nägema, hakkaks mul kindlasti paha, mõtlen ma, ja tõepoolest hakkab mul nüüd paha, selles kiirteepolitseijaoskonnas – mis on samas ka kuidagi rahustav. Korraks näen veel oma peegelpilti linoleumil lähenemas ja siis käib mürtsatus ja ma olen läinud.
10
-2Arst liigutab suud lahti ja kinni nagu karpkala. Kulub mõni sekund, enne kui sõnad välja tulevad. Arst karjub. Miks see arst siis nüüd karjub? Ta karjub lühikese naise peale. Siis sekkub mundris mees, sinine munder. Politseinik, keda ma veel ei tunne. Ta kutsub arsti korrale. Kust ma üldse tean, et see on arst? Ta kannab valget kitlit. Seega võib ta olla ka pagar. Aga kitlitaskus on tal metallist taskulamp ja selline kuulamisriist. Mida peaks pagar tegema kuulamisriistaga, saiakesi kuulama? Küllap on ikka arst. Ja see arst näitab nüüd minu pea peale ja karjub. Ma katsun teki all, kus on mu jalad. Need on paljad. Ei tundu enam olevat ka täis lastud või verised. Kus ma siis olen? Ma laman selili. Üleval on kõik kollane. Pilk kõrvale: suured tumedad aknad. Teine pool: valge kilekardin. Haigla, ma pakun. See sobib ju ka arstiga. Ja tõepoolest, lühikesel naisel on ka kittel ja märkmik. Ja milline haigla, äkki Charité. Mkm, pole aimugi. Ma pole ju Berliinis. Küsiks järele, ma mõtlen, aga keegi ei tee minust välja. Sest politseinikule ei meeldi nimelt, kuidas arst seal ta peale karjub, ja ta karjub vastu, aga siis karjub arst veel valjemini – ja siis saadakse huvitaval kombel aru, kelle sõna siin maksab. Ilmselgelt maksab arsti sõna ja mitte politseiniku oma, ja ma olen nii kurnatud ja kuidagi ka õnnelik ja väsinud, ma olen seest nagu õnnega vooderdatud ja jään jälle magama, ilma sõnagi lausumata. 11
Õnn, nagu selgub hiljem, kannab nime Valium. Seda jagatakse suurte süstaldega. Kui ma järgmine kord üles ärkan, on kõik valge. Suurtest akendest paistab päike. Mu jalataldu kraabitakse. Ahaa, juba jälle üks arst, seekord üks teine, ja meditsiiniõde on tal ka jälle kaasas. Ei ühtegi politseinikut. Ainult see, et arst niimoodi mu jalataldu kraabib, pole meeldiv. Miks ta niimoodi kraabib? „Ta ärkas,” täheldab meditsiiniõde. Mitte eriti vaimukas. „Ah, ahaa.” Arst vaatab mulle otsa. „Kuidas sul läheb?” Ma tahan midagi öelda, kuid mu suust tuleb vaid: „Pfff.” „Kuidas sul läheb? Kas sa tead, mis su nimi on?” „Pfff-fee?” Mis küsimus see siis on? Kas nad peavad mind opakaks? Ma vaatan arstile otsa ja ta vaatab mulle otsa ja siis kummardub ta minu kohale ja valgustab taskulambiga mu silmi. Kas see on ülekuulamine? Kas ma pean oma nime üles tunnistama või? Kas see on siin piinamishaigla? Ja kui on, siis kas ta võiks palun korraks lõpetada mu laugude üleskiskumise või vähemalt jätta mulje, nagu huvitaks mu vastus teda? Igatahes ei vasta ma midagi. Sest samal ajal, kui ma veel mõtlen, kas peaksin ütlema Maik Klingenberg või lihtsalt Maik või Klinge või hunnide kuningas Attila – seda ütleb alati mu isa, kui tal on stress, kui ta on terve päeva ainult hiiobisõnumeid kuulanud, siis joob ta kaks Jägermeistrit ja vastab telefonile: hunnide kuningas Attila –, see tähendab, nii kaua kui ma veel mõtlen, kas ma pean üldse midagi ütlema või võib sellest antud olukorras siiski loobuda, räägib arst juba midagi „neli siit” ja „kolm sealt” ja ma jään jälle magama.
12
-3Haiglate kohta võib ju nii mõndagi öelda, aga mitte seda, et seal pole hea olla. Ma olen alati jube hea meelega haiglas. Päev otsa ei pea midagi tegema, ja siis tulevad meditsiiniõed. Õed on kõik supernoored ja supersõbralikud. Ja nad kannavad neid õhukesi valgeid kitleid, mis on minu arvates nii ägedad, kuna alati on kohe näha, milline aluspesu neil seljas on. Miks see minu arvates nii äge on, seda ei tea ma ise ka. Sest kui keegi kõnniks sellise kitliga tänaval, oleks see minu arvates tobe. Aga haiglas on see äge. Minu arvates. See on natuke nagu maffiafilmides, kus gangsterid vaatavad sulle alati minut aega vaikides otsa, enne kui vastavad. „Hei!” Minut vaikust. „Vaata mulle silma!” Viis minutit vaikust. Päriselus on see tobe. Aga kui oled maffias, siis mitte. Minu lemmikmeditsiiniõde on pärit Liibanonist ja ta nimi on Hanna. Hannal on lühikesed mustad juuksed ja ta kannab tavalist aluspesu. Ja see on ka äge: tavaline aluspesu. See teine aluspesu näeb ju alati ka natuke kurb välja. Enamikul. Kui figuur pole just nagu Megan Foxil, võib see üsna meeleheitlik välja näha. Ma ei tea. Võib-olla olen ma ka pervert: mulle meeldib tavaline aluspesu. Hanna on tegelikult alles meditsiiniõeõpilane, see tähendab õpib ametit või nii, ja kui ta minu palatisse tuleb, pistab ta alati esmalt pea nurga tagant välja ja koputab siis kahe sõrmega vastu ukseraami, see on minu arvates väga, väga viisakas, ja ta mõtleb 13
mulle iga päev uue nime välja. Alguses olin ma Maik, siis Maiki, seejärel Maikipaiki, mille peale ma juba mõtlesin: pagana pihta. Aga see polnud veel kõik. Siis oli mu nimi Michael Schumacher, siis hunnide kuningas Attila, siis seatapja ja lõpuks koguni haige jänes. Ainuüksi seepärast jääksin parima meelega veel aastaks sellesse haiglasse. Hanna vahetab iga päev mu sidet. See on üsna valus ja Hannal on ka valus, nagu ta näost võib näha. „Peaasi, et sul on lõbus,” ütleb ta siis alati, kui ta valmis on, ja mina ütlen siis alati, et tõenäoliselt ma abiellun temaga kunagi või midagi sellist. Aga kahjuks on tal juba oma poiss. Mõnikord tuleb Hanna ka lihtsalt niisama ja istub mu voodile, kuna mul muidu ju praktiliselt külalisi ei käi, ja need on tõeliselt head vestlused, mida me peame. Tõelised täiskasvanute vestlused. Naistega nagu Hanna on alati uskumatult kergem vestelda kui minuvanuste tüdrukutega. Kui keegi oskab mulle selgitada, miks see nii on, võib ta mulle muide lahkelt helistada, kuna mina seda küll selgitada ei oska.
14
-4Arst ei ole nii seltskondlik. „See on ainult tükk liha,” ütleb ta. „Lihas,” ütleb ta, „pole hullu, see kasvab tagasi.” „Jääb võib-olla väike lohk või arm,” ütleb ta. „See näeb seksikas välja.” Ja seda ütleb ta iga päev. Iga päev vaatab ta haavasideme üle ja räägib täpselt sama juttu, et sinna jääb arm, et see pole hull, et see näeb hiljem välja, nagu oleksin ma sõjas käinud. „Nagu oleksid sa sõjas käinud, noor mees, naistele see meeldib,” ütleb ta, ja see peaks nagu kuidagi sügavmõtteline olema, aga ma ei saa sügavast mõttest aru, ja siis pilgutab ta mulle silma ja enamasti pilgutan ma vastu, kuigi ma ei saa sellest aru. Lõppude lõpuks aitas see mees mind, seega aitan mina teda ka. Hiljem muutuvad meie vestlused paremaks, eelkõige sellepärast, et need muutuvad tõsisemaks. Või õigemini toimub ainult üks vestlus. Kui ma saan jälle longata, kutsub ta mu oma kabinetti, milles ei olegi ühtegi meditsiiniseadet, vaid erandlikult hoopis kirjutuslaud, ja seal me istume siis üksteise vastas nagu firmajuhid, kes sepitsevad järgmist tehingut. Laual seisab plastist inimese ülakeha, mille seest saab organeid välja võtta. Jämesool näeb välja nagu aju ja mao küljest koorub värvi maha. „Ma pean sinuga rääkima,” ütleb arst ja see on loogiliselt kõige tobedam vestluse algus, mida ma tean. Ja siis ma ootan, et ta
15
rääkimisega pihta hakkab, aga see kuulub kahjuks selle pihtahakkamise juurde, et öeldakse, et ma pean sinuga rääkima, ja siis esialgu ei räägita. Arst põrnitseb seega mulle otsa, langetab siis pilgu ja lööb lahti rohelise pappkausta. Või ei löö seda lahti, vaid avab selle, nii nagu ma kujutan ette, kuidas ta lõikab patsiendil lahti kõhuseina. Väga hoolikalt, väga keeruliselt, väga tõsiselt. See mees on kirurg. Palju õnne. Mis siis tuleb, on juba vähem huvitav. Põhimõtteliselt tahab ta ainult teada, kust on pärit mu peahaav, ees paremal. Ka seda, kust on pärit teised haavad – kiirteelt, nagu öeldud, okei, seda ta juba teadis –, aga peahaav, selle sain toolilt kukkudes, kiirteepolitseijaoskonnas. Arst paneb käed sõrmeotstest kokku. Jah, nii seisab ka protokollis: toolilt kukkudes. Politseijaoskonnas. Ta noogutab. Jah. Ma noogutan ka. „Me oleme siin omavahel,” ütleb ta mõne aja pärast. „Selge see,” ütlen ma nagu viimane jobu ja pilgutan silma esmalt arstile ja siis kindluse mõttes ka veel plastist ülakehale. „Sa võid siin kõigest rääkida. Ma olen su arst ja see tähendab antud juhul, et mul on vaikimiskohustus.” „Jah, hästi,” ütlen ma. Millelegi sarnasele vihjas ta juba mõne päeva eest, nüüd ma saan aru. Mehel on vaikimiskohustus ja ta ootab nüüd, et ma räägin talle midagi, millest ta saaks vaikida. Aga mida? Kui erakordselt lahe on hirmust püksid täis lasta? „Asi pole mitte ainult menetlusviisis. Tegemist on järelevalvekohustuse rikkumisega. Nad poleks tohtinud lähtuda sinu ütlustest, saad aru? Nad oleksid pidanud järele kontrollima ja eelkõige kohe arsti kutsuma. Tead, kui kriitiline see oli? Ja sina ütled, et sa kukkusid toolilt?” „Jah.” „Mul on kahju, aga meie, arstid, oleme umbusklikud inimesed. Ma tahan öelda, et nad tahtsid ju sinult midagi. Ja mina kui sinu raviarst...” 16
Jaa, jaa. Taevas hoidku. Vaikimiskohustus. Sain juba aru. Aga mida ta siis nüüd teada tahab? Kuidas toolilt kukutakse? Külg ees alla ja siis kõmaki? Ta raputab esmalt tükk aega pead, siis teeb käega kerge liigutuse – ja alles siis saan ma aru, kuhu ta tüürib. Jumal küll, kas keegi seisab mu juhtmete peal. Alati see kuradima piinlikkus. Miks ta otsesõnu välja ei ütle? „Ei, ei!” hüüan ma ja vehin õhus kätega, nagu peletaksin eemale tohutu suuri kärbseparvesid. „Kõik tipp-topp! Ma istusin toolil ja tõmbasin püksisääre üles ja siis ma nägin seda ja siis hakkas pea ringi käima ja mürts. Ei mingeid väliseid tegureid.” Hea väljend. Tean seda krimisarjast „Tatort”. „Nii et kindel?” „Kindel. Jah. Ja politseinikud täiega sõbralikud. Ma sain isegi vett ja taskuräti. Lihtsalt peapööritus ja siis külg ees alla.” Ma ajan end kirjutuslaua ees püsti ja lasen end ülima näitlejameisterlikkusega kaks korda poolenisti paremale küljele kukkuda. „Hästi,” ütleb arst aeglaselt. Ta kritseldab midagi paberile. „Tahtsin ainult teada. Sellegipoolest vastutustundetu. Verekaotus... kui oleks tõesti... ei näe just nii välja.” Ta paneb rohelise kausta kinni ja vaatab mulle pikalt otsa. „Ja ma ei tea, pole võib-olla ka minu asi – aga seda oleks siiski huvitav teada. Sa ei pea vastama, kui sa ei taha. Aga – mida te sealt õigupoolest tahtsite? Või kuhu?” „Pole aimugi.” „Nagu öeldud, sa ei pea seda ütlema. Ma küsin ainult huvi pärast.” „Ma ütleks seda teile. Aga kui ma ütlen, ei usu te nagunii. Arvan ma.” „Ma usun kõike.” Ta naeratab sõbralikult. Semulikult. „See on tobe.” „Mis siin ikka tobedat on?” „See... no jah. Me tahtsime Valahhiasse. Näete, teie arvates on see siiski tobe.” 17
„See ei ole tobe, ma ei saanud lihtsalt aru. Kuhu?” „Valahhiasse.” „Kus see peaks asuma?” Ta vaatab mulle huviga otsa ja ma tunnen, et lähen punaseks. Me ei lasku siis enam detailidesse. Lõpuks anname teineteisele veel kätt nagu täiskasvanud inimesed ja ma olen kuidagi rõõmus, et ei pidanud tema vaikimiskohustust ülemäära proovile panema.
18
-5Mul pole kunagi olnud hüüdnime. Ma pean silmas koolis. Aga muidu ka mitte. Mu nimi on Maik Klingenberg. Maik. Mitte Maiki, mitte Klinge ega ka mingi muu taoline totrus, alati vaid Maik. Välja arvatud kuuendas, seal olin ma lühidalt Psühho. See pole ka just ülim õnn, kui su nimi on Psühho. Aga see ei kestnud kaua ja siis olin ma jälle Maik. Kui sul pole hüüdnime, võib sellel olla kaks põhjust. Sa kas oled jube igav või sul pole sõpru. Kui ma peaksin valima neist ühe, siis meeldiks mulle, ausalt öeldes, paremini see, et ei ole sõpru, kui et oled jube igav. Sest kui oled igav, siis pole sul automaatselt sõpru või on ainult sõbrad, kes on veel igavamad kui sa ise. On aga ka kolmas võimalus. Võib ka olla, et oled igav ja sul pole ühtegi sõpra. Ja ma kardan, et see on minu probleem. Igatahes Pauli ärakolimisest saati. Paul oli mu sõber alates lasteaiast ja me kohtusime peaaegu iga päev, kuni ta meganapakas ema otsustas, et tahab elada pigem roheluses. See oli umbes sel ajal, kui ma tulin gümnaasiumisse, ja see ei teinud kõike sugugi lihtsamaks. Ma ei näinud Pauli siis enam peaaegu üldse. Sinna oli alati nagu pool ümbermaailmareisi: kõigepealt rongiga ja siis veel kuus kilomeetrit jalgrattaga. Lisaks muutus Paul seal maal. Tema vanemad läksid lahku ja siis pööras ta ära. Ma tahan öelda, pööras täiesti ära. Paul elab nüüd koos 19
emaga praktiliselt metsas ja mandub. Tal on alati olnud kalduvus manduda. Teda pidi alati tagant utsitama. Aga seal maal ei utsita teda keegi taga ja ta on täiesti mandunud. Kui ma õigesti mäletan, siis käisin tal kõige rohkem kolm korda külas. See oli iga kord nii masendav, et ma ei tahtnud enam kunagi sinna tagasi minna. Paul näitas mulle maja ja aeda ja metsa ja vaatlustorni metsas, kus ta alati istus ja loomi vaatles. Ainult et seal polnud loomulikult ühtegi looma. Iga kahe tunni tagant lendas mööda mõni varblane. Ja selle pani ta ka veel päevikusse kirja. See oli kevadel, kui parasjagu tuli välja GTA IV, aga see ei pakkunud Paulile enam üldse huvi. Üksnes need elukad. Pidin temaga terve päeva vaatlustornis istuma ja siis muutus see mulle liiga tobedaks. Ükskord lehitsesin salaja ka tema päeviku läbi, et vaadata, mis seal veel seisab, sest seal seisis üsna palju muud värki. Seal olid asjad tema ema kohta ja asjad salakirjas ja lisaks olid joonistused paljastest naistest, täiesti kohutavad joonistused. Noh, mitte et mul oleks midagi paljaste naiste vastu, paljad naised on ägedad. Aga need joonistused ei olnud ägedad, need olid lihtsalt meganapakad, ja nende vahel olid ilukirjas aina loomavaatlused ja ilmavaatlused. Lõpuks oli Paul näinud metssigu ja ilveseid ja hunte, hunte küsimärgiga, ja ma ütlesin: „See siin on Berliini äärelinn – ilvesed ja hundid, oled sa täiesti kindel?” Ja tema rebis mul päeviku käest ja vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina peast põrunud. Ja pärast seda me enam nii sageli ei kohtunud. Sellest on möödas kolm aastat. See oli kunagi mu parim sõber. Gümnaasiumis ei tutvunud ma alguses kellegagi. Ma ei ole tutvumises jube tugev. Ja see polnud ka kunagi minu jaoks eriti suur probleem. Kuni tuli Tatjana Cosic. Või kuni ma teda märkasin. Sest loomulikult oli Tatjana olnud kogu aeg minu klassis. Aga ma märkasin teda alles seitsmendas. Miks, ma ei tea. Aga seitsmendas ei saanud ma temalt järsku enam silmi ära, siis sai kogu see häda alguse. Ja nüüd peaksin ma vist tasapisi hakkama Tatjanat kirjeldama. Kuna muidu on kõik, mis selle järel tuleb, arusaamatu. 20
Tatjana eesnimi on Tatjana ja perekonnanimi Cosic. Ta on neljateistkümneaastane ja 165 sentimeetrit pikk ja tema vanemate perekonnanimi on samuti Cosic. Kuidas nende eesnimed on, seda ma ei tea. Nad on pärit Serbiast või Horvaatiast, igatahes nimi on sealt pärit, ja nad elavad valges, paljude akendega üürimajas – blaa-blaa-blaa. Ma saan aru: ma võin siin veel pikalt muliseda, aga on hämmastav, et ma üldse ei tea, millest ma räägin. Ma nimelt üldse ei tunne Tatjanat. Ma tean tema kohta seda, mida teab igaüks, kes käib temaga ühes klassis. Ma tean, kuidas ta välja näeb, kuidas on ta nimi ja et ta on hea kehalises kasvatuses ja inglise keeles. Ja nii edasi. Et ta on 165 sentimeetrit pikk, sain ma teada koolis arstlikul läbivaatusel. Kus ta elab, sain ma teada telefoniraamatust, ja rohkem ma praktiliselt ei teagi. Ja muidugi võiksin ma veel tema välimust väga täpselt kirjeldada ja tema häält ja juukseid ja kõike. Aga ma arvan, et see on üleliigne. Sest igaüks võib ise ette kujutada, kuidas ta välja näeb: ta näeb välja super. Tema hääl on ka super. Ta on lihtsalt üleni super. Nii võib seda endale ette kujutada.
21