Moirad ja fuuriad

Moirad ja fuuriad

1 Tihe uduvihm taevast nagu eesriide äkiline võbelus. Merelindude hääleharjutused katkesid, ookean jäi tummaks. Üle vee tuhmusid halliks majaakende tuled.

Kaks inimest tulid mööda randa. Temake oli linalakk; joonistus teravalt välja rohelistes bikiinides, ehkki oli maikuu Maine’i osariigis ja külm. Tema oli kõrget kasvu ja reljeefne; ta sees veikles valgus, mis püüdis ja peatas pilku. Nende nimed olid Lotto ja Mathilde.

Veidi aega vaatlesid nad luitelompi tulvil ogalisi olendeid, kes pagesid, paisates üles liivakeermeid. Siis võttis tema käte vahele temakese näo, et suudelda kalbeid huuli. Ta oleks võinud praegu õnnest surra.

Tema nägemuses tõusis meri neid endasse imema, limpsas neil keelega liha luudelt, rullis nende konte sügaviku koralsetel purihammastel.

Juhul kui mu kõrval on temake, mõtles ta, kanduksin ma sellega lauldes kaasa.

Nojah, ta oli ka noor, kõigest kakskümmend kaks, ning tolsamal hommikul olid nad salaja abiellunud. Liialdused võis asjaolusid arvestades andeks anda.

Seljal ujumispükste värvli all söövitasid ta ihu temakese sõrmed.

Teda tõugati edasi piki rand-seahernevartega kaetud düüni, talutati teisale, kus liivavall tõkestas tuule ja neil oli soojem. Temakese kananahk oli tõmbunud kuukarva sinakaks, külmetavad nibud pöördusid bikiinitopi sees sissepoole. Nüüd olid nad põlvili, kuigi kare liiv tegi haiget. Aga see polnud tähtis. Nad olid taandatud suudeks ja käteks. Ta haaras temakese jalad ümber oma puusade ja surus pikali, kuumav kihk otsekui tekk, kuni temake ei judisenud enam; ta muutis oma turja düüniks. Temakese punetavad põlved olid tõstetud taeva suunas.

Ta igatses midagi sõnatut ja võimsat – mida? Kanda temakest üll.

Ta kujutles, kuidas elab eatuna temakese soojuses. Inimesed ta elus olid langenud ära ükshaaval nagu doominokivid; tema liigutused 9

Lauren Groff

vangistasid temakest järjest rohkem, välistades hülgamise. Ta kujutles elukestvat koinimist rannal, kuni nemadki saavad üheks muldvanadest paaridest, kes harrastavad hommikuti kiirkõndi, ihu kui pähkli lakeeritud viljaliha. Veel vanast peast valsitab ta temakese luidete keskele, kus teeb oma tahtmist abikaasa seksikate habraste linnuluude, plastpuusade ja bioonilise põlvega. Taevas terendaksid vetelpääste­ droonid, vilgutaksid tulesid, kõmistaksid kõuehäälel Liiderdajad!

Liiderdajad!, et kihutada nad patustena lagedale. Ja nii terve igaviku.

Ta sulges silmad ja soovis. Temakese ripsmed ta põse vastas, reied ta piha ümber, nende hirmuäratava julgustüki esimene pühitsus. Abielu tähendabki ju igavikku.

[Ta oli kavandanud viisakat voodit, tseremoniaalsuse aimust: oli näpanud toakaaslase Samueli rannamaja, kuna oli veetnud seal enamiku suvesid alates viieteistkümnendast eluaastast ja teadis võtme peituvat aias karettkilpkonna kilbi all. Majas šotiruudulised mustrid ja lillelised Liberty mööblikatted ning paksu tolmuga Fiestaware’i serviisid; rünkliku ranna kohal plinkis öösiti külalistetuppa tuletorni kolmikrütm. Hoopis nõnda oli Lotto kujutlenud esimest korda hunnitu tüdrukuga, kelle oli nõidunud enesele naiseks. Kuid Mathilde oli propageerinud vabaõhuvahekorda, ja õigusega. Mathildel on alati õigus. Selle avastab ta juba üsna varsti.]

Liig ruttu möödus kõik. Kui temake karjatas, sööstsid kajakad düüni varjust madalatesse pilvedesse nagu haavlilaeng. Hiljem näitab temake talle marrastust kaheksanda selgroolüli juures, mille tekitas rannakarp, kui ta kaevus ühtesoodu oma mõrsjasse. Nad olid surutud nii lähestikku, et kui nad naersid, kerkis tema naer temakese kõhukoopast, aga temakese naer ta kurgust. Ta suudles temakese põsesarnu, rangluud, randme juurjate siniste soontega valendikku.

Kohutav nälg, mida ta oli lootnud rahuldada, polnudki rahuldatud.

Lõpp ilmnes alguses. „Minu naine,” ütles ta. „Minu.” Üll kandmise asemel võiks ta ehk temakese täienisti alla neelata. „Ahah,” ütles temake. „Just. Olen ma ju vallasvara. Mu kuninglik suguvõsa vahetas mind kolme muula ja võinapakese vastu.” „Ma armastan su võinapakest,” ütles tema. „Nüüd on see minu võinapake. Nii soolane. Nii magus.”

10

Moirad ja fuuriad

„Aitab,” ütles temake. Kadunud oli naeratus, nii uje ja lakkamatu, et ehmatav oli näha lähiplaani selleta. „Mitte keegi ei kuulu kellelegi.

Meie saavutame midagi suuremat. Uut.” Mõtlikul pilgul haukas ta hellalt temakese ninaotsa. Armastanud need kaks nädalat kõigest jõust, oli ta pidanud temakest ses armastuses klaastaldrikuna lüümjaks. Oli näinud, kuidas headus ulatub südamikuni välja. Kuid klaas on õrn, vaja on olla ettevaatlik. „Sul on õigus,” ütles ta, ja mõtles ise vastupidist; ta mõtles, kui sügavalt kuuluvad nad kokku. Kui kindlalt.

Nende kahe ihu, jahtuma hakanud higist libedat, lahutas tiba­ tilluke tühe, kuhu mahtus vaevalt õhk. Ometigi oli kolmas isik, nende abielu, sedakaudu sisse lipsanud.

11

Lauren Groff

2 Nad ronisid üle kaljude maja poole, mille olid jätnud ehas ergama.

Abielu – üksikosadest koosnev ühtsus. Lotto valjuhäälne ja valgus­ küllane, Mathilde vagane ja valvas. Hõlpus oli uskuda, et Lotto on valitsev pool, see, kes dikteerib tooni. On tõsi, et terve ta senine elu moodustas pideva arengu Mathilde suunas. Kui elatu poleks valmistanud teda ette Mathilde saabumise hetkeks, poleks neid kunagi olnudki.

Uduvihm tihenes piiskadeks. Nad kiirustasid üle viimase rannariba.

[Seisakem nad sellistena vaimusilmas: noored ja kõhnad, tõttamas läbi pimeduse sooja, jalad lausa lendamas külmal liival ja kividel. Me naaseme nende juurde. Aga praegu on tema see, kellelt me ei suuda pöörata pilku. Tema on see, kes särab.]

Lotto armastas oma lugu. Ta oli sündinud, räägib ta tulevikus alati, keset orkaani tuulevaikset silma.

[Oivaline ajastamisoskus, kohe esimesest viivust.]

Tookord oli tema ema veel ilus ja tema isa elavate kirjas. Suvi, hilised kuuekümnendad. Hamlin, Florida. Härrastemaja nii uus, et mööblil on alles lipikud küljes. Aknaluuke, mida ei olnud kinni kruvitud, kolistas tormi esimene metsik passaaž koledasti.

Edasi põgus päike. Mõruapelsinipuud tilkusid vihma. Selle pausi vältel möirgas villimistehas viie aakri kauguselt üle perekonna võsamaa. Koridoris vajutasid kaks majateenijat, kokk, maastikuarhitekt ja tehase töödejuhataja kõrva puituksele. Toas oli Antoinette valgetel linadel ujuvil ning hiiglasekasvu Gawain hoidis naise palavikulist pead. Lotto tädi Sallie oli küürutanud lapsukest vastu võtma.

Lotto ilmus lavale: pisike paharet, käed-jalad pikaksveninud, kämblad-päkad tohutud, kopsumaht ebaharilikult tugev. Gawain viis poja akna valgusvihku. Tuul tõusis taas, elusad tammed dirigeerisid 12

Moirad ja fuuriad

tormi samblaste käsivartega. Gawain nuttis. Oli jõudnud eneseteostumiseni. „Gawain juunior,” ütles ta.

Ent lõppude lõpuks nägi vaeva ju Antoinette, ja kuumavad tunded, mida äratas temas abikaasa, olid juba pooleldi pojale üle kantud. „Ei,” ütles Antoinette. Ta meenutas üht kohtingut Gawainiga kastan­ pruunis kinosaalis, ekraanil oli jooksnud „Camelot”. „Lancelot,” ütles ta. Olgu ta mehed rüütliteemalised. Huumorimeel ei puudunud temalgi.

Enne kui torm tabas uuesti, toodi arst Antoinette’i jälle kokku õmblema. Sallie tupsutas lapsukese nahka oliiviõliga. Tädile näis, nagu hoiaks ta peos iseenda tuksuvat südant. „Lancelot,” sosistas tädi. „Mäherdune nimi. Kolki saama hakkad sa kindla peale. Aga ära pabista. Mina hoolitsen, et sa oleksid Lotto.” Ja kuna Sallie oli võimeline tegutsema nagu hiir seina sees, kellega sarnaneski, siis hakati poissi tõesti hüüdma Lottoks.

Lapsuke väntsutas ema. Antoinette’i keha oli puru, rinnad puretud.

Imetamine ei õnnestunud. Ent niipea kui Lotto naeratas ja ema nägi, et maimuke on tema näo järgi, tema põselohukeste ja sarmiga, andestas ta pojale. Lohutav oli leida pojas oma tuttavat ilu. Tema mehe suguvõsa polnud veetlev rahvas, põlvnes Florida igat masti asukatest – hispaanlaste, šotlaste, ärakaranud orjade, seminolide ja seiklejate kaudu timukua indiaanlastest; põhiliselt oli neil põllutööliste kõrbemaläinud välimus. Sallie oli terava palgega ja kondine. Gawain aga karvane vaikiv koljat; Hamlinis naljatati, et mees olevat vaid pooleldi inimene, sigitajaks karu, kes oli eksitanud Gawaini ema teel õuekemmergusse.

Läbi aegade olid Antoinette’i köitnud pumatiga võitud ja lakutud, lobeda sammuga laristajad, kuid aasta pärast laulatust erutas abikaasa teda ikka veel nõnda, et õhtuti avastas ta end järgnemas koju jõudnud mehele duši alla täies riides otsekui transsilangenu.

Antoinette oli kasvanud asunikumajas New Hampshire’i rannikul: viis nooremat õde ja tuuletõmbus talviti nii painav, et võtab või hinge, enne kui hommikul riidesse saad. Sahtlites nööbivaru ja tühjad patareid. Kartuleid keedeti kuueks söögikorraks jutti. Ehkki tal oli täisstipendium Smithi tütarlastekolledžisse, ei suutnud ta rongist maha tulla. Kõrvalistmelt oli talle ajakirjas avanenud Florida: 13

Lauren Groff

kuldsetest viljadest lookas puud, päike, luksus. Palavus. Kalasabadega undiinlikud naised rohelaigulisel taustal. See oli ettemääratus. Ta sõitis liini lõppu, rahade lõppu, pöidlaküüdiga Weeki Wachee veeparki.

Kui ta astus seal kabinetti, piidles pargi direktor tema punakuldseid pihani juukseid, tema kumerusi, mis olid nagu Ameerika mäed, ning pomises: Jah. Merineitsinduse paradoks: mida laisem näib merineitsi, seda rängemalt ta rügab. Antoinette naeratas raugelt ning sädeles. Teda müksasid manaatid; tema juukseid näksisid päikeseahvenad. Ent kahekümne kolme kraadine vesi oli jahe, hoovus tugev, õhk kopsudes täpselt mõõdetud, et reguleerida kerkimist või vajumist.

Merineitsid ujusid-laskusid teatrisse läbi pika mustendava tunneli; vahetevahel takerdusid juuksed ja naelutasid su skalpipidi paigale.

Publikut ta ei näinud, kuid tajus klaasi taga nende silmade raskust.

Ta küttis nähtamatud pealtvaatajad üles, pani nad uskuma. Aga vahetevahel, kui ta ajas suu kõrvuni, mõtles ta sireenidele, keda teadis tema: mitte teeseldud läägele Väikesele Merineitsile, vaid tollele, kes loobus keelest ja laulust ja sabast ja kodust surematuse nimel.

Kes laulaks karidele mehi tulvil laevu ning jälgiks julmal pilgul sügavikus lõtvujaid.

Muidugi külastas ta bangaloid, kui teda kutsuti. Ta kohtas telenäitlejaid ja koomikuid ja pesapallureid ja korra koguni kuulsat nõksakate puusadega lauljat – aastail, mil too oli kujundatud rohkem filmitäheks. Talle jagati lubadusi, pidamata ainsatki. Talle ei saadetud järele eralennukeid. Teda ei tutvustatud režissööridele. Ei seatud sisse villasse Beverly Hillsis. Täitus kolmekümnes eluaasta. Kolmekümne teine. Kolmekümne viies. Küünlaid surnuks puhudes taipas ta, et Hollywoodist on hilja unistada. Teda ei oodanud miski peale aeglase balleti külmas vees.

Siis aga jalutas veealusesse teatrisaali Sallie. Seitseteist ja päikesest parkunud. Oli minema jooksnud, tahtis elu! Midagi enamat vaikivast vennast, kes veetis kaheksateist tundi päevas oma villimistehases ja käis kodus magamas. Merineitsite direktor naeris tüdruku välja. Plika oli nii kõhn, et kõlbas pigem angerjaks kui näkiks. Käed rinnal risti, istus Sallie direktori põrandale. Selleks et teda püsti saada, pakkus direktor tüdrukule hot dog’i letti. Ning tüdruk kõndis pimendatud 14

Moirad ja fuuriad

amfiteatrisse ja seisatas pahviks lööduna helkiva akvaariumi ees, kus esines parajasti Antoinette, üll punane bikiinitopp ja saba. Üleni valgus­vihkudes.

Sallie tuline tähelepanu koondus naisele aknal nagu ahenev pupill – see lubadus kinnistus, jäi jäädavalt pidama.

Ta muutis enese asendamatuks. Õmbles poseerimiseks tsekiinidega sabasid, õppis respiraatorit kasutades kraapima vetikaid akvaariumiklaasi päikesepoolselt küljelt. Aasta pärast, kui Antoinette konutas ühel päeval suruõhukambris, rullides säärtelt sabasorgu, nihkus Sallie ligi. Ulatas Disney uue Orlando-pargi voldiku. „Sina oledki Tuhkatriinu,” sosistas Sallie.

Seesugust mõistmist polnud Antoinette elus kogenud. „Olen jah,” ütles ta.

Ja Tuhkatriinu ta oli. Talle sobitati ümber võruseelikuga satiinkleit ning pähe teemante imiteeriv tiaara. Korter asus tal apelsinisalus, uueks korterikaaslaseks Sallie. Kui Gawain tassis trepist üles perekondliku kiiktooli, päevitas Antoinette palkonil mustade bikiinide ja punase huulepulgavõõba väel.

Mees täitis ukseava: kuus jalga kaheksa tolli, nii karvane, et habe ei eristunud soengust, nii üksildane, et naisterahvad haistsid seda tema kiiluvees, kui ta mööda läks. Teda oli arvatud tobukeseks, ja ometi, kui ta vanemad hukkusid autoavariis, jättes ta kahekümneaastaselt kahekesi seitsmeaastase õega, oli tema ainus, kes taipas perekondliku maa väärtust. Nende sääste kasutas ta sissemaksena, et ehitada tehas perekonna puhta külma allikavee villimiseks. Floridalaste sünniõigust omanikele müütada oli moraali mõttes ehk piiripealne asi, aga ühtlasi ameerikalik rahategemise viis. Jõukust korjas ta sukasäärde ega kulutanud. Kui tema naisenälg kippus liig ägedaks, oli ta ehitanud härraste­maja, palistuseks jämedad valged korintose sambad. Ta oli kuulnud, et naised armastavat suuri sambaid. Ta ootas. Naisi ei tulnud.

Siis helistas tema õde ja käskis toimetada uude korterisse perekondlikku kribukrabu, ja siin ta nüüd oli, unustas hingamise, kui nägi Antoinette’i, kurvikat ja kahvatut. Mõistmatuse, mida ilmutas vaatepildi vastu temake, võis andeks anda. Vaene Gawain, juuksed pulstis, tööriided räpased. Naeratav Antoinette heitis uuesti pikali, et lasta end kummardada päikesel.

15

Lauren Groff

Sallie vahtis sõbrannat ja venda; tajus, kuidas tükid klõpsatasid paika. Ütles: „Gawain, see on Antoinette. Antoinette, see on mu vend. Tal on pangas paar miljonit.” Antoinette tõusis, heljus üle toa, lükkas päikeseprillid laubale. Gawain oli küllalt lähedal, et näha pupilli neelamas iirist, millele järgnes tema peegeldus mustal taustal.

Pulmad toimusid ülepeakaela. Antoinette’i merineitsid istusid kirikutrepil, sabad helkimas, ja loopisid pruutpaari poole kamaluga kalatoitu. Jänkid talusid kuumust mõrult. Sallie oli voolinud tordile venna martsipankujukese, kelle õlal lesiskles Antoinette – adaadžo, merineitsietenduste uhke kulminatsioon. Nädalaga oli majja tellitud mööbel, värvatud koduabilised, buldooserid koukisid basseini jaoks mulda välja. Kindlustanud mugavused, ei olnud Antoinette’il raha kulutamiseks rohkem kujutlusvõimet; kõige muu puhul piisas ju kataloogikvaliteedist.

Mugavustesse suhtus Antoinette kui oma pärisosasse, aga ta polnud arvestanud armumisega. Teda üllatas Gawaini hellus ja selgus. Ta võttis mehe käsile. Kui ta ajas maha karvatuustid, avastas ta tundliku näo, lahke suujoone. Rätsepaülikondades ja naise ostetud sarvraamidega prillides oli abikaasa väärikas, ehkki mitte võluv. Mees-muundatu läkitas talle üle toa naeratuse. Sel hetkel lahvatas veiklemine temas leegiks.

Kümme kuud hiljem tulid orkaan ja lapsuke.

Täiskasvanute trio meelest oli Lotto enesestmõistetavalt eriline.

Kuldne.

Gawain kallas pojasse kogu armastuse, mida oli nii kaua alla neelanud. Laps kui lihakssaanud lootuse tombuke. Poega hällitades tundis eluaeg tohmaniks hüütud Gawain süles geniaalsuse raskust.

Sallie panus oli ohjata majapidamist. Ta palkas lapsehoidjaid ja vallandas selle eest, et nad polnud tema. Kui lapsuke hakkas sööma päristoitu, mälus Sallie pudiks banaane ja avokaadosid, poetas maimukesele suhu nagu linnupojale.

Ja niipea kui Antoinette oli pälvinud suhestuva naeratuse, pööras temagi energia Lotto suunas. Ta mängitas Beethovenit, kõlarid põhja keeratud, hõikudes raamatuist loetud muusikatermineid. Tudeeris kaugõppes varajast Ameerika mööblikunsti, Kreeka mütoloogiat, lingvistikat, ning luges oma koolitööd täispikkuses ette. See titetoolis 16

Moirad ja fuuriad

püreeplekiline laps püüab ehk kinni vaid kaheteistkümnendiku mu ideedest, mõtles ta, kuid kes teab, mis lapseajusse tegelikult salvestub. Juhul kui sirgumas oli suurmees, milles Antoinette ei kahelnud, kavatses ta poja suurusele viivitamatult aluse panna.

Antoinette’i tasu oli Lotto aukartustäratava mälu avaldumine kahe aasta vanuses. [Tumedavõitu and; muudab asjad tulevikus lihtsamaks, aga poisi laisemaks.] Ühel hommikul tuli pojuke allkorruse söögituppa, ronis toolile ja lõugas lasteluuletuse, mille Sallie oli õhtul ette lugenud. Gawain aplodeeris hämmastusega ja Sallie pühkis kardinasse silmi. „Braavo,” ütles Antoinette kõigutamatult ja kergitas tassi, et kohvi juurde valataks, varjates kätevärina. Sallie luges õhtuti pikemaid luuletusi; needki olid poisil hommikul sõna-sõnalt peas. Menu kasvatas enesekindlust: poiss tajus, et vallutab nähtamatut treppi.

Käisid paadimehed istanduses riigipühi veetmas, hiilis Lotto õue ja puges pimedas külaliste peolaua alla. Nagu koopast nägi ta sealt jalgu, mis pungusid meeste mokassiinidest, nägi naiste püksikute niiskeid pastelseid merikarpe. Mürisevate kiiduhõisete saatel kargas ta lagedale, karjudes Kiplingi poeemi „Kui ...” Naudingu, milleks oli nende võõraste aplaus, torkas katki Antoinette’i kitsi naeratus, ema tasane „Mine magama, Lancelot” tema ülistamise asemel. Ema oli märganud, et kui ta poissi ülistab, ei pinguta too enam. Puritaanid taipavad ka tasu edasilükkamise väärtust.

Lotto sirgus Kesk-Florida troopilistes aurudes, metsikute pika­ koivaliste lindude ja otse puust nopitavate viljade seas. Kõndima õppimisest peale veetis ta hommikud Antoinette’iga ning pärastlõunad uidates liivases võserikus, kus maapinnast vulisesid külmad allikad ja sookõrkjatest kõõritasid alligaatorid. Lotto oli tilluke täiskasvanu, kõneosav ja helge loomuga. Ema hoidis teda veel aastakese koolist eemal, ja kuni esimesse klassi minekuni ei tundnud ta teisi lapsi, kuivõrd Antoinette oli väikese linnakese jaoks liiga hea; töödejuhataja tütred olid muhkus metslased, ema aga teadis, kuhu säherdune sõprus viiks – ei, aitäh. Majateenijad ümmardasid teda hääletult: viskas ta põrandale rätiku, tõstis keegi selle üles; tahtis ta öösel kell kaks süüa, toodi toit nagu nõiaväel. Kõik püüdsid olla meele järele, ja Lotto, kel polnud muid eeskujusid, püüdis seda samuti. Ta harjas Antoinette’i 17

Lauren Groff

juukseid; lubas Salliel tassida end süles isegi siis, kui oli tädiga varsti ühte kasvu; istus terve pärastlõuna vaikselt Gawaini kõrval kabinetis, trööstiks isa leplik headus, millest ajuti loitis läbi naljasoon justkui päikesepurse, pannes inimesed silmi pilgutama. Selleks et tema isa õnnestada, piisas tühipaljast Lotto olemasolu meenutusest. Ühel ööl, kui ta oli neljane, võttis Antoinette ta voodist. Köögis puistas ema tassi kakaopulbri, kuid unustas lisada piima või vett. Ta kastis pulbrisse kahvli, sõi limpsimisi. Nad istusid pimedas. Kaugõpingud oli Antoinette juba aastaks unarusse jätnud, eelistades üht telejutlustajat, sellise välimusega, nagu oleks mõni laps nikerdanud vahtplastist büsti ja vesivärvidega üle maalinud. Jutlustaja naisel oli püsiripsmetušš, juuksed sätitud keerukaks katedraaliks, mida Antoinette jäljendas. Antoinette palus posti teel jumalasõna kuulutavaid kassette ja kuulas basseini ääres kassetimängijast tohutute kõrva­ klappidega. Kirjutas hiljem üüratuid tšekke; need põletas Sallie valamus. „Kullake,” sosistas Antoinette Lottole tol ööl. „Me oleme siin, et päästa su hing. Tead sa, mis juhtub su isa ja tädi taoliste uskmatutega, kui tuleb viimne kohtupäev?” Ema ei jäänud vastust ootama. Oo, ta oli proovinud näidata Gawainile ja Salliele valgust. Ihkas jagada nendega paradiisi, kuid nemad ainult naeratasid areldi ja taganesid. Ta on sunnitud pojaga pilveistmelt vaatama ja kurvastama, mismoodi teised kaks pereliiget põlevad sügavuses kogu igaviku. Aga Lotto päästab ta ilmtingimata. Ema läitis tiku, asus väreleval summutatud häälel lugema Ilmutuseraamatut. Tiku kustumisel süütas ema järgmise ja jätkas lugemist. Lotto jälgis tuld õgimas peenikesi puupirde. Sedamööda, kuidas leek ligines ema sõrmedele, tundsid kuumust ka tema sõrmed, otsekui põletataks tedagi. [Pimedus, pasunad, mereelukad, lohed ja inglid, ratsanikud ja hulksilmsed koletised täidavad ta unesid aastakümneid.] Ta jälgis liikumas ema kauneid huuli, ema silmi, mis olid silmakoobastesse eksinud. Hommikul ärkas ta veendumusega, et teda jälgitakse kõikjal kohtumõistmiseks. Päevad nagu kirikus. Halbu mõtteid mõeldes tegi ta süütut nägu. Esines isegi üksi olles.

Veerenuks tema aastad sel kombel, oleks Lotto olnud terane, kuid tavaline. Veel üks privilegeeritud nooruk oma tüüpiliste noorukimuredega.

18

Moirad ja fuuriad

Ent saabus päev, kui Gawain katkestas argiselt kell pool neli töö ning jalutas piklikku rohelist muruplatsi pidi majani. Abikaasa magas basseini sügavama otsa juures, suu lahti ja peopesad tervitamas päikest. Selleks et naine põletust ei saaks, kattis mees ta keha hellalt linaga, suudles tukslevat pulssi naise randmel. Köögis võttis Sallie parajasti küpsiseid ahjust. Gawain läks ümber maja, noppis nispero, muigutas mõru vilja suus ja istus veepumbale rooshibiskide kõrvale, vahtides roobasteerada, kuni sealt tuli viimaks ta poeg, jalgratta sadulas kui sääsk, kärbes, palvetajaritsikas. Seitsmenda klassi lõputunnistus käes. Suvi laius Lotto ees nagu aeglase vooluga jõgi. Kooli tõttu nägemata telesarjade korduste orgia: „Hazzardi kihutajad”, „Õnnepäevad”.

Kesköine konnajaht järvedest. Poisi rõõm täitis teeraja valgusega. Juba isaksolemise tõik liigutas Gawaini, aga poeg oma ehtsuses oli ime, ilus ja lõbus ja sihvakas, etem nendest, kes olid ta teinud. Äkki tõmbus maailm poisi ümber kokku. Hämmastav. Gawainil oli mulje, justkui oleks kõiksusse imbunud seesugune söövitav selgus, et pilk küündis aatomiteni välja.

Märgates vanal veepumbal näiliselt tukastavat isa, hüppas Lotto sadulast. Veider. Gawain ei maganud iial päevaajal. Poiss tardus paigale. Vastu magnooliatüve toksis rähn. Üle isa varvaste vilksas anoolis.

Lotto laskis jalgratta kukkuda, jooksis, surus käed Gawaini põskedele ja korrutas isa nime nii valjusti, et kui ta tõstis silmad, nägi ta jooksmas ka ema, kes muidu kunagi ei jooksnud: kiljuv-valge välgatusena, nagu pikeerib lind.

Maailm avaldas oma olemuse. Pimedus ähvardas sügavusest.

Kord oli Lotto juhtunud jälgima, kuidas avanes karstikurk ja neelas perekonna vana õuekemmergu. Kõiksus oligi karstikurk.

Kiirustades mööda liivaradu hikkoripuude vahel, tundis ta ühtaegu õudu selle ees, et maapind murdub ta jalge all ja ta pudeneb pimedusse, ning selle ees, et maa ei murdugi. Vanad naudingud minetasid värvi. Kuueteistkümnejalane alligaator, kelle söötmiseks oli ta jää­kapist varastanud terveid külmutatud kanu, oli nüüd tühipaljas sisalik. Villimistehas pelk suur masin.

Linnake jälgis lese öökimist asaleapeenras ja võluvat poega patsutamas ema turjale. Needsamad kõrged põsesarnad, punakuldne 19

Lauren Groff

juus. Ilu lisab leinale peenust, lennutab südamesse vääramatu noole.

Hamlin nuttis lese ja poisi, mitte hiiglase Gawaini pärast, kuigi too oli kohalik mitmendat põlve.

Ent see polnud vaid lein, mis ajas Antoinette’i oksendama. Ta oli uuesti rase, talle määrati voodirežiim. Vaadeldes kuude kaupa, kuidas käisid nooblite autodega kosilased, mustad ülikonnad seljas ja portfellid näpus, arutles linnake, kelle ta küll valib. Kes ei tahaks abielluda rikka ja nägusa lesknaisega?

Lotto oli uppumas. Katsus vedada koolis seanahka, kuid õpetajad, harjunud pidama teda priimuseks, ei tulnud mänguga kaasa. Katsus istuda ja kuulata ema seltsis ususaateid, hoida ema tursunud käsi, kuid Jumal oli tema jaoks hapuks läinud. Temas säilisid ainult jädemed: lood ise, moraalne paindumatus, puhtusemaania.

Antoinette, voodis tüüne nagu merilehm, suudles ta peopesa ja lubas tal minna. Ema emotsioonid olid redus. Antoinette jälgis kõiksust mõõtmatust kaugusest. Paisus, ümardus üha. Lõhenes ­viimaks otsekui vägev puuvili. Seemnena kukkus välja lapsuke Rachel. Öösiti, kui Rachel ärkas, ruttas Lotto ette, seadis enese toolil sisse, kiigutas õde ja toitis seguga. Just see aitaski tal üle elada esimese aasta – näljane õde, keda oli võimalik toita.

Tema palgele oli tekkinud põletikuline akne, naha sees kuum ja tukslev; ta ei olnud enam ilus poiss. Aga see polnud tähtis. Tüdrukud trügisid ummisjalu teda suudlema, kas haletsusest või kuna ta oli rikas. Keskendumine tüdrukute mudapehmetele suudele, milles oli kuumal keelel viinamarjanäts, suutis hajutada kaela sadanud jubedustunnet. Amelemispeod kooli puhketubades, õhtuti parkides. Ta pedaalis koju läbi Florida pimeduse, väntas rattaga mis jaksas, otsekui põgeneks kurbuse küüsist, ent kurbus, alati kärmem, jõudis talle vaevata taas kannule.

Aasta ja üks päev pärast Gawaini surma astus Lotto, neliteist, varahommikul söögituppa. Kavatses võtta kehakinnituseks käputäie kõvakskeedetud mune kaasa rattasõidule linnakesse, kus ootas Trixie Dean, vanemad nädalalõpuks ära sõitnud. Taskus oli tal lubrikandi­ pudel. Seda et libesti on oluline, pajatasid poisid koolis.

Pimedusest ütles tema ema hääl: „Kullake. Mul on uudiseid.”

20

Moirad ja fuuriad

Võpatusega süütas ta tule ja nägi ema taamal laua otsas, seljas must kostüüm, juuksed kuhjatud pealaele leegitseva kroonina.

Vaene emmeke, mõtles ta. Nii liimist lahti. Nii paks. Racheli sünni järel tarvitas Antoinette tänini valuvaigisteid, arvates, et need on saladus. Aga need polnud.

Mõni tund hiljem seisis silmi pilgutav Lotto rannal. Portfellidega mehed ei olnudki kosilased, vaid advokaadid. Tema elu oli läinud.

Teenijad õhku haihtunud. Kes teeb siis töö? Härrastemaja, tema lapse­põlv, villimistehas, bassein, esivanemate põliskodu Hamlin – läinud. Tema isa vaim – läinud. Vahetatud röögatu rahasumma vastu.

Crescent Beach oli kena kant, kuid nende uus maja, tilluke ja roosa, toetus luidete kohal vaiadele nagu postamendile tõstetud betoonist Lego-kast. Jalamil lokkas kääbuspalmitihnik, palav-soolases tuules plagistasid nokka pelikanid. Sellises rannas sai autoga sõita. Ehkki pikapveokeid varjasid luitevallid, kostis thrash-metal’i raiumine majja. „See ongi või?” küsis ta. „Emmeke, sa jaksanuks osta miilide viisi randa. Miks me kolime viletsasse väikesesse karpi? Miks just siia?” „Hind oli odav. Sundmüük. Raha ei kuulu mulle, kullake,” ütles ema. „Vaid sulle ja su õele. On teie jaoks fondis hoiul.” Märtri­ naeratus.

Kuid mis hoolis ta rahast? Ta vihkas raha. [Kogu tulevase elu väldib ta rahale mõtlemist, jätab selle teiste mureks, lähtub eeldusest, et tal on küllalt.] Raha polnud tema isa, polnud tema isa maa. „Reetmine,” ütles Lotto, raevust pisarais.

Ema võttis ta näo käte vahele, püüdes mitte puudutada vinne. „Ei, kullake,” ütles Antoinette. Ja naeratas kiirgavalt. „Vabadus.”

Lotto mossitas. Istus üksinda liival. Surkis surnud meduuse kepiga.

Jõi jääjooke magistraali A1A esmatarbekaupluse juures.

Edasi läks ta sööma takot putka juurde, kus lõunatasid lahedad noored – minitõusik oma polosärgis, puuvillastes lühikestes pükstes ja purjetamiskingades, kuigi see oli piirkond, kus tüdrukud käisid kauplustes bikiinitopi väel ning poisid jätsid särgid koju, et peesitada muskleid. Neljateistkümneselt oli ta kasv kuus jalga, viisteist aastat pidi tiksuma täis juuli lõpus. [Lõvi tähemärk seletab teda üleni.] Küünarnukid ja põlved kriimud, juuksed kuklal salkus. Nahk, vaeseke, 21

Lauren Groff

puha aknepuru. Ehmunult pilgutav ja pooleldi orb: trööstiks näis talle ära kuluvat kallistus. Ta oligi paelunud paari tüdrukut, kes pärisid ta nime, ent kuna ta oli liig jahmunud, et mõjuda huvitavalt, hüljati ta kohe.

Ta sõi endamisi piknikulaua ääres. Tema huultele kleepus koriandri­leht, see ajas ühe sileda välimusega Aasia poisi naerma.

Aasia verd poisi kõrval istus sassispäine tüdruk, silmapliiatsiga võõbatud, huulevärv punane, kulmurõngas nagu granaadisplint, ninas sillerdamas kunstsmaragd. Põrnitses teda nii pingsalt, et Lotto tundis varbaid surisema hakkavat. Too plika oskab seksida, taipas ta, isegi teadmata, kuidas. Tüdruku kõrval paks poiss, prillide ja salakavala ilmega kaksikvend. Aasia verd poiss oli Michael, aga pinget pakkuv tüdruk Gwennie. Kõige olulisemaks osutub paks poiss. Tema nimi oli Chollie.

Sel päeval viibis takokioski juures teinegi Lancelot, keda kutsuti Lance’iks. Milline kokkusattumus! Lance oli kleenuke, vitamiinivaegusest kahvatu, õõtsus kõndides ärplevalt, mütsinokk küljele keeratud ja T-särk nii pikk, et kotitas põlveõnnaldeni. Kutt läks biitboksides peldikusse, ja kui tagasi tuli, tõi kaasa lebra. Keegi poiss tonksas jalaga Lance’i särgisaba ja põrandale kukkus tilluke pabul.

Huilati: „Lance sittus särgi sisse!” Kisa kestis veidi, kuni veel kellelegi meenus, et too Lancelot pole ainus, vaid olemas on ka uus, haavatav ja pentsiku moega, ning Lottolt küsiti: „Nublu, kas hirmutasime sul pasa lahti?” ja „Kuidas on su päris nimi? Kas söör Paugukott?”

Ta tõmbus armetuna kössi. Jättis toidu sinnapaika, rühkis minema.

Datlipalmi all jõudsid kaksikud ja Michael talle järele. „See polo on originaal või?” küsis Chollie, näppides ta särgikäist. „Sihukesed maksavad poes kaheksa kümpsi.” – „Choll,” ütles Gwennie. „Su tarbija­ mentaliteet on nõme.” Lotto kehitas õlgu ja ütles: „Ma arvan, et see on koopia,” mis oli ilmne luiskamine. Teda uudistati kaua. „Huvitav,” ütles Chollie. „Minu meelest nunnu,” ütles Michael. Vaadati Gwenniet, kes kissitas Lotto poole, pilukil silmad ripsmetušist klompis. „Ah, olgu,” ohkas plika. „Eks võtame ta siis kampa.” Tüdruk naeratas, lohukesed põskedel.

Nad olid natuke vanemad, läksid üheteistkümnendasse klassi.

Teadsid asju, mida tema ei teadnud. Ta alustas elu rannaliiva, õlle 22

Moirad ja fuuriad

ja narkootikumide nimel; varastas jagamiseks ema valuvaigisteid. Isa kaotamise kibedus ähmastus päeval, ehkki öösiti ärkas ta ikka pisarais. Saabus sünnipäev: ta avas kaardi ja tema kink oli iganädalane taskuraha, viieteistaastasele arutus koguses. Suvi sirutus kaugele kooli­ aastasse, üheksandasse klassi, ning jäi mällu kui lust ja lillepidu. Pärast kooli viibiti lakkamatult rannas, öötundideni välja. „Nuusuta,” ütlesid sõbrad. „Suitseta.” Tema nuusutas ja suitsetas, unustas vähekeseks.

Kolme uue sõbra hulgas oli Gwennie põnevaim. See tüdruk oli millestki katki, kuigi talle ei räägitud täpsemalt. Kõndis läbi neljarealise liikluse; toppis QuickieStopis seljakotti vahukoorepihusteid.

Käitus kuidagi animaalselt, olgugi et kaksikud elasid rantšostiilis eramajas koos kahe vanemaga ja Gwennie võttis üheteistkümnendas juba õpilasakadeemia kaudu kolme ülikooliainet. Gwennie igatsus oli Michael; ja Michael käperdas Lotto põlvi, kui teised ei näinud; ja Lotto unistas öösiti, kuidas koorib riided hööritavalt Gwennielt; kord hilisõhtul võttis ta tüdruku käe, kes lubaski tal viivu külma kätt hoida, enne kui poiss laskis pigistusega lahti. Ajuti kujutles Lotto neid kõiki otsekui taevast linnulennult: ringiratast tiirutasid nad ümber üksteise, vaid Chollie oli erand, jälgis mornilt kaaslaste lõputut jälitus­tööd, üritades harva sekka pugeda. „Tead,” ütles Chollie kord Lottole, „sa oled vist mu esimene tõeline sõber.” Poisid olid parajasti videomängusaalis, mängisid ja arutasid filosoofiat: Chollie tsiteeris Päästearmeest saadud kassetihunnikut ja Lotto üheksanda klassi õpikut, mida suutis osundada, mõhkugi mõistmata. Pilku heites nägi Lotto Pac-Mani peegeldust Chollie lauba ja lõua rasulaikudel. Kaaslane kohendas ninal prille, vaatas mujale. Lotto härdus. „Sina oled ka vahva,” ütles ta ega teadnud, et mõtleb seda tõsiselt, kuni oli sõnad valjusti lausunud: tahumatu, üksildane, süütus rahanäljas Chollie meenutas talle isa.

Lotto metslaseelu ei hingitsenud kaua – oktoobrini. Kuude pisike näputäis, mis muutis küll palju.

Niisugune on pöördepunkt: hiline laupäeva pärastlõuna. Nad olid hommikust saati rannas. Chollie, Gwennie ja Michael magasid punasel tekil. Päikesest põlenud, ookeanist sooldunud, suu õllest mõru. Tildrid, pelikanid, taamal rannal õngitseja, kes vinnas merest 23

Lauren Groff

jalapikkust kuldset kala. Lotto vaatles tükk aega, tasapisi kangastus mingis raamatus kohatud pilt: punane meri, kuhu kaardub kividest jalgrada nagu koolibri nooliv keel. Ta kahmas kühvli, mille oli jätnud maha mõni laps, ning asus kaevama. Nahk pinevil kui kummiliimi­ kiht; üsna hull põletus, kuid lihased selle all tervitasid liikumist.

Tugev hiilgusrikas keha. Meri kohises ja mulksus. Ülejäänud kolmik virgus. Bikiinitar Gwennie tõusis ihu naksudes. Püha müristus, teda oleks Lotto noolinud kas või kupust kannani. Tüdruk jälgis Lotto tegutsemist. Mõistis. Oli vintske, rõngastatud, maalinud endale tindi ja nõeltega ise vanglatätokad, aga silmad varjutasid silmapliiatsi.

Plika põlvitas ja kündis küünarvartega liiva nagu buldooser. Chollie ja ­Michael näppasid rannavalve autoplatvormilt labidad. Michael raputas pihku amfetamiinipudelikest, mille oli pannud pihta ema tagant, ja nad ampsasid tabletid. Kaevasid vaheldumisi, lõualuude naginal. Neli hukas noort oktoobri hakul, hämarikus, kesk süvenevat pimedust. Kerkis prunnakas kuu, veepinnale piserdus kalbe valgus. ­Michael korjas ajupuitu, süütas lõkke. Sõmerased võileivad olid ammugi minevik. Käed verivillis. Nad ei hoolinud. Spiraali alguseks, lätteks, keerasid nad kummuli vetelpäästjatooli, matsid ja tampisid liivaga kõvasti kinni. Ükshaaval oletasid nad valjusti, mida kujutab Lotto skulptuur: nautilus, viiulikael, galaktika. Värtnalt jooksev lõng.

Loodusjõudude täiuslik ilu, kaduviku täius, nõnda nad oletasid.

Lotto oli liiga arg, et öelda aeg. Ta oli ärganud kuiva keelega, kihuga muuta abstraktne konkreetseks, ehitada üles oma uus äratundmine: et aeg ongi nimelt säärane spiraal. Ta armastas kogu pingutuse tulutust, teose enese kaduvikku. Ookean tungis peale. Limpsas nende jalgu.

Voogas mööda spiraali välisseina, sõrmitses, murendas. Kui vesi oli uhtunud liiva vetelpäästjatoolilt ja avaldanud valge luukeresarnase sisemuse, lagunes miski, mille osakesed ketras värten tulevikku. [See päev kõverdub ümber telje, selle sära sulandub tema kõiksusse.]

Järgmisel õhtul tuligi lõpp. Kaifi tõttu kõrgelennuline ­Chollie oli pimedas hüpanud samalt vetelpäästjatoolilt, mis seisis jälle püsti. Tema siluett vilksatas viivuks täiskuu taustal, ent siis maan­ dus ta õõvastava praksatuse saatel sääremarjale. Michael kupatas temaga haiglasse; Gwennie ja Lotto jäid ranna külma sügistuulisesse 24

Moirad ja fuuriad

pimedusse kahekesi. Gwennie võttis Lotto käe. Poiss tundis ihus pakitsust – oli tema hetk, ta kaotab neitsilikkuse. Tüdruk leistangil, sõitsid nad peole, mis toimus ühes elaniketa rabamajas. Õlut juues jälgisid nad vanemaid noori nahistamas määratu suure lõkketule ümber, kuni viimaks tiris Gwennie Lotto läbi maja. Andumised aknalaudadel, madratsitel läikivad jäsemed, kannikad, käed. [Iha! Vana laul uueneb nooreks lihaks.] Gwennie avas akna, nad ronisid välja, istusid veranda katusel. Kas tüdruk nuttis? Silmameik joonistas põsesarnadele kurjad tumedad vöödid. Tüdruku suu liikus ta suule, ja tema, kes ta polnud suudelnud alates randa kolimisest, tundis kontides vallandumas tuttavat valkjaskuuma vedelust. Pidu oli vali. Ta tõugati selili liivasele tõrvapapile, ta vaatas üles temakese tulepaistel näkku, too kergitas seelikut ja nihutas alukate hargivahet, ja Lotto, kes oli alati valmis, valmis kõige abstraktsemategi tüdrukumõtete peale – tildri jalajäljed meenutasid talle häbet, piimakanistrid tisse –, ei olnud valmis praegu, kuna hakatus oli nii ülijärsk. Aga see polnud tähtis. Gwennie nihverdas ta sisse, kuigi oli ise kuiv. Ta pigistas silmad kinni ja kujutles mangosid, lõhenenud papaiasid, vilju, mis on vänged ja magusad ja tilguvad mahlast, ja siis läkski lahti, ta ägas ja magusaks muutus kogu keha, ja Gwennie vaatas teda ülalt, puretud huultel kasvamas naeratus, ja sulges silmad ja kaugenes temast, ja mida rohkem tüdruk kaugenes, seda lähemale proovis Lotto jõuda, otsekui jälitaks võsas nümfi. Mäletades vargsi loetud pornoajakirju, veeretas ta tüdruku käpuli, ja temake naeris üle õla ta poole, ta sulges silmad ja rautas puusadega ja tundis, kuidas temakese selg kooldus nagu kassil, ja ta mattis sõrmed tüdruku juustesse, ja siinkohal märkas ta akent noolivaid leeke. Kuid ei suutnud peatuda. Ei suutnud. Lootis vaid, et maja püsib, kuni ta on omadega päral. Selle hiilguse jaoks oli ta sündinud. Ümberringi pragises kõik, kuumus kõrvetas kui päike, ja Gwennie vappus tema all, ja üks-kaks-kolm purskas ta tüdrukusse.

Siis karjus ta tüdrukule kõrva, et teeme vehkat, vehkat, vehkat.

Toppimata end tagasi püksi, kelgutas ta katuseservale, hüppas saago­ palmirägastikku. Gwennie hõljus ta juurde, pahupidi seelik tuprus tulbiõiena. Nad roomasid põõsastest, temal viiner püksiaugust ripakil, ning lagedal kostitas neid tuletõrjujate pilkav aplaus. „Tubli töö, Romeo,” ütles üks.

25

Lauren Groff

„Lancelot,” sosistas ta. „Mina aga olen don Juan,” väänas politseinik Lotto ja seejärel Gwennie randmeile käerauad. Sõit oli lühike. Gwennie ei vaadanud talle otsa. Seda temakest ei kohta ta enam kunagi.

Edasi soolaputka: räpane vetsupott nurgas kui troll, Lotto otsimas meeleheitlikult orki, mida kasutada vanglapussina, ja särtsuv elektripirn, mis lõhkes viimaks koidu aegu klaasikildude sajus.

Kodu. Sallie sünge nägu, kuna Lotto rinnal puhkav Rachel lutsis ta pöialt. Aastane ja juba ängistusest krampis. Oli otsustatud: ta saadetakse sellest pätikarjast eemale. Antoinette sulgus oma tuppa, ragistas pöidlaid, haaras telefoni. Küll raha rattaid õlitab. Pärastlõunaks olid korraldused tehtud. Õhtu eel vantsis ta trappi mööda lennukisse. Ta vaatas tagasi. Rachel oli Sallie süles, mõlemad töinasid. Antoinette seisis, käed puusas. Näoilme moondunud. Vihast, mõtles tema. [Ta eksis.]

Luuk sulgus Lotto järel, patune poiss pagendati.

Reisist põhja poole on tal tulevikus meeles vaid šokk. Hommikul ärkas ta päikselises Floridas, magama heitis New Hampshire’i külmas pimedikus. Poistejalgadest lehkavas ühiselamus. Näljanäpistusega kõhus.

Einetades tol õhtul söögisaalis, oli ta lauba pihta laksatanud kõrvitsapiruka lõik. Ta tõstis pilgu ja avastas, et poisid naeravad teda.

Keegi huilgas: Oh sa vaene kaapekakk. Veel keegi ütles: Florida frukt, ja keegi kolmas ütles: Kanakabistaja, ja sel kohal naerdi kõige rohkem; nõnda jäi hüüdnimi talle külge. Tema, kes ta oli kesk haudjat palavust eluaeg kõndinud nagu peremees [noorperemees oligi ta olnud], tundis tõmbuvat kõrvu õlgade vahele, kui sibas kõvaks külmunud maapinnal. Kanakabistaja – Bostoni ja New Yorgi poiste silmis mats.

Vistrikuline, lapsepõlve veetluse minetanud, üleliia kõhn ja kolge.

Lõunaosariiklasena alam olend. Tema jõukus, mis oli teda vanasti esile tõstnud, ei väärinud jõukate hulgas märkimist.

Ta ärkas enne koitu, istus lõdisedes voodiveerel ja jälgis, kuidas aken helenes. SURM-turm, SURM-turm, lõi ta süda. Sööklas külmad pannkoogid ja pooltoored munad, jalutuskäik kabelisse mööda kahutanud maad.

26

Moirad ja fuuriad

Kuigi ta helistas igal pühapäeva õhtul kell kuus, polnud Sallie eriti jutukas, ja Antoinette ei käinud nüüdisajal kuskil ega osanud ette kanda suurt millestki peale telesaadete, Rachel aga oli liig tilluke moodustamaks lauseid. Telefonikõne oli otsas viie minutiga. Kuni järgmise kõneni ujus ta tumedas meres. New Hampshire’is ei leidunud sooja. Taevaski oli kahepaikselt kõle. Kui kell pool kuus avati spordisaal, läks Lotto kohe basseini äärde mullivanni, et keeta jää kontidest. Vees hulpides kujutles ta sõpru, kes suitsetavad päikesepaistel savu. Viibiks ta Gwennie juures, oleksid nad tänaseks ammendanud iga neile teadaoleva vahekorravariandi, koguni apokrüüfilised.

Posti teel suhtles temaga üksnes Chollie, läkitamata siiski enamat anekdootidest pornograafilistel postkaartidel.

Lotto fantaasia olid spordisaali laetalad, kõrgus vähemalt viiskümmend jalga. Luigelik sukeldumine sealt basseini madalamasse otsa lõpetaks vaevad. Ei, ta roniks hoopis tähetorni tippu, seoks kaela köie ja viskuks alla. Ei. Ta hiiliks majandusruumi, näppaks natuke valgeid pulbreid, millega puhastatakse tualette, ja sööks nagu jäätist, kuni sisikond vahutab välja. Teatraalne element sisaldus varakult tema mõttepiltides. Teda ei lubatud koju tänupühaks ega jõuluks. „Kas mind karistatakse ikka?” küsis ta. Hääl värahtas, ehkki üritas kõlada mehiselt. „Oi, kallikene,” ütles Sallie. „See ei ole karistus. Mamma tahab sulle etemat elu.” Etemat elu? Siin oli ta Kanakabistaja; ja kuna ta ei ropendanud, ei olnud tal isegi võimalik kurta, kuidas teda hüütakse. Tema üksildus ulgus üha valjemini. Kuna kõik poisid sportisid, sunniti tedagi sõudma algajate kaheksapaadis ning ta kätele tekkisid villid, mis mõhnastusid, kasvatasid merikarbitaolise kaitsekesta.

Dekaan laskis teda kutsuda. Oli kuulnud Lanceloti probleemidest. Tema hinded on laitmatud, ta pole lollpea. Kas ta on õnnetu?

Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks. Jah, ütles Lotto, ma olen õnnetu. Hmm, ütles dekaan. Lotto on hea rühiga, taibukas, rikas. [Valge.] Temasugused poisid loodi juhtideks. Ostaks ta vahest näoseepi, soovitas dekaan, tõuseks ta redelil ehk kõrgemale pulgale? Üks sõber võivat retsepti väljastada; dekaan otsis märkmepaberit, kuhu panna kirja telefoninumber. Paokil sahtlis täheldas Lotto silmanurgast püstoli tuttavlikku õlist läiget. [Gawaini 27

Lauren Groff

öökapp, nahkkabuur.] Hiljem naelutus see Lotto pilku, kui ta päevi kohmakalt õhtusse saatis – see põgusalt silmatud püstol, mille kaalu tajus ta oma peos.

Veebruarikuus läks klassiuks lahti ning tema kirjandustundi astus sisse punases keebis kärnkonn. Tainase näoga. Jume nätske, juuksed hõredad. Naerukihinate raund. Pisikest kasvu mees lennutas lehviva keebi õlgadelt, kirjutas tahvlile kriidiga Denton Thrasher. Pigistas silmad kinni, ja kui need avas, oli näkku kätketud piin, käsivarred pikal, nagu kannaksid midagi rasket.

Uluge, uluge, uluge, sosistas ta. Oo, olete kõik kivist inimesed!

Kui minul oleks teie keel ja silmad, neid nõnda pruugiksin, et puruneks suur taevavõlv! Ta läind on jäädavalt.

Tean küll, kas keegi surnud on või elab: ta surnud on kui muld. Oh, andke peeglit: kui veel ta hingus pinda udutab, siis elab ta.* Vaikus. Turtsatusi polnud. Poisid olid tardunud.

Lotto sisemuses valgustus välja tundmatu tuba. Siin peitus vastus kõiksusele. Iseendast oli võimalik vabaneda, muunduda kellekski muuks. Oli võimalik vaigistada maailma heidutavaim nähtus – toatäis poisse. Alates isa surmast oli Lotto ähmastunud. Sel hetkel naasis ta teravana fookusse.

Taas endaks saades ohkas mees hingepõhjast. „Teie õpetajat on tabanud haigus. Pleuriit. Või vesitõbi. Mina hakkan teda asendama.

Mu nimi on Denton Thrasher. Nonii, teie volaskid,” ütles ta, „rääkige mulle, mis on te lugemislaual.” „„Tappa laulurästast”,” sosistas Arnold Cabot. „Issand aidaku meid,” ütles Denton Thrasher, võttis prügikorvi, marssis piki pingiridu ja pildus poiste pehmekaanelised köited sellesse. „Ei maksa koormata pead vähemate surelikega, kui bardi on riivatud * „Kuningas Lear”, V, 3. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed. VI köide.

Eesti Raamat, 1968. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

28

Moirad ja fuuriad

vaid ääriveeri. Enne kui minust pääsete, higistate Shakespeare’i ojadena. Ah et seda kutsutakse peenema järgu hariduseks. Kahekümne aasta pärast on jaapanlased me keiserlikud isandad.” Ta istus kirjutus­ laua servale, käsivarred toestatud kubeme ette. „Esiteks,” ütles ta, „seletage mulle, mis vahe on tragöödial ja komöödial.”

Francisco Rodriguez ütles: „Üks on kurbmäng, teine naljamäng. Üks on pühalik, teine kerglane.” „Vale,” ütles Denton Thrasher. „Meelepete. Vahet ei olegi. Küsimus on perspektiivis. Lugude jutustamine on maastik, tragöödia ja komöödia mõlemad draama vormid. Kõik sõltub lihtsalt raamist, kuhu pilt asetada. Näete nõnda,” ütles ta, moodustades kätega neljakandilise vaateava, mida liigutas mööda klassi, kuni see seiskus Moosi­ pontšikul, kurval poisil, kelle kael liimerdas üle krae. Neelanud alla keelele kerkinu, nihutas Denton käteava sihtima kärmet populaarset pruuninahkset poissi Samuel Harrist – Lotto paadivanemat – ja ütles: „Tragöödia.” Poisid naersid, Samuel veel eriti valjusti; enesekindlus nagu tuulesein. Denton Thrasher nihutas raami, kuni see joondus Lotto näoga, ning Lotto märkas mehe nööpsilmade pilku. „Komöödia,” ütles mees. Lotto naeris klassivendadega koos, mitte kuna nali oli tema kulul, vaid kuna ta oli tänulik, et Denton Thrasher oli talle avaldanud teatrimaagia. Viimaks oli Lotto leidnud ainukese viisi, kuidasmoodi ta suutis selles maailmas elada.

Kevadel oli ta koolinäidendis Falstaff, kuid ilma grimmita lipsas tema armetu mina temasse tagasi. „Braavo!” ütles Denton ­Thrasher tunnis – Lotto oli äsja esitanud Othello monoloogi –, tema aga üksnes naeratas mokaotsast ja pöördus istekohale. Sõudmises võitis Lotto algajate kaheksapaat koolide treeningvõistluse ning ta edutati paadipärasse rütmi tõmbama. Ometi masendas teda elu, olgugi et puudel kirendasid pungad ja oma kohale pöördusid linnudki.

Aprillis helistas nutune Sallie. Lotto ei tohi ka suveks koju tulla. „See oleks ... ohtlik,” ütles tädi, ja ta teadis: mõeldakse tema sõpru, kes jõlguvad endiselt naabruskonnas. Ta kujutles, kuidas Sallie näeb neid kiirtee veeres kõndimas ja tädi isepäised käed kallutavad rooli, et litsuda nad laiaks. Oo, ta igatses hoida süles õekest; õde kasvab ega mäletagi teda enam. Ta igatses Sallie kokakunsti. Igatses ema 29

Lauren Groff

parfüümilõhna; et ema kõneleks uneleval häälel Moosesest või Iiobist, nagu oleks selliseid tegelasi isiklikult tundnud. Palun, palun, ma ei lahku kordagi majast, sosistas ta, ning rahustuseks ütles Sallie, et talle sõidetakse kolmekesi külla ja minnakse perega suvitama Bostonisse.

Tema teadvuses ergas Florida päike. Ta kartis pimedaks jääda, kui seda vaatab. Lõõma mattunud lapsepõlve oli võimatu näha.

Ta pani telefonitoru hargile. Lootuseta, sõpradeta. Hüljatuna.

Enese­haletsusest hüsteerilisena. Õhtusöögilauas, kui peetud oli toidusõda šokolaadi-piparmündiküpsistega, loksus ta plaan paika.

Puudel õied nagu kahvatud ööliblikad, väljus Lotto pimedusse.

Administratiivhoones asetses dekaani kabinet; kabinetis asetses sahtel ja sahtlis relv. Ta meeliskles, kuidas dekaan avab hommikul ukse, avastab verepritsmed, taganeb vapustatult sammukese.

Sallie ja ema lähevad leinast lõhki. Tore! Ta tahtiski, et nad valaksid pisaraid kogu ülejäänud elu. Tahtis, et nad nutaksid veel surivoodil selle pärast, mida olid talle teinud. Värahtama pani teda vaid õe meenutamine. Ah, kuid õde on nii väike. Ei aimagi kaotust.

Valgusetu hoonekamakas. Ta kobas ust – lukustamata, libises see ta käe all lahti. Juhus oli tema poolt. [Keegi oli küll.] Tulesid süüdata ta ei riskinud. Kobamisi liikus ta piki seinaäärt: teadetetahvel, mantlivarn, teadetetahvel, uks, sein, uks, nurk. Vägeva mustendava tüheme künnis, mida kujutas endast määratu suur hall. Vaimusilmas nägi ta seda justkui päevavalgel: kaugemas servas kahe kaarja tiivaga trepp. Teise korruse rõdukäike palistamas lihavate valgete meeste õli­ portreed. Sarikate küljes rippumas vanaaegne paat. Päeviti rändas valgus ühest kõrgest valgmikuaknast teise. Täna öösel olid aknad kaevusuudena tumedad.

Ta sulges silmad. Ta jalutab lõpule vapralt vastu. Ta astus sammu, astus järgmise. Armunud vaiba sahisevasse puutesse, haigutava eimiski ahvatlusse, jooksis ta kolm sammu juubeldades.

Talle laksati näkku.

Põlvili kukkunud, ukerdas ta vaibal. Uus hoop nina pihta. Ta küünitas üles olematusse, ent ei, midagi oli seal siiski, ja ta kukkus taas, tundis vihinat. Vehklevad käed puutusid riiet. Mis kattis puitu, ei, mitte puitu, teraskärniga vahtkummi, ei, mitte vahtkummi – kas 30

Moirad ja fuuriad

nahkunud pudingit? Ta kobas madalamal. Kompis töödeldud nahka.

Paelad? King? Tema hambad said vopsu.

Ta taandus käpakil nagu krabi; kusagilt kostis kiledat itku; metsikuna nihkus ta seinte ääres, ja kui möödas oli terve igavik, leidis valguslüliti; ja avastas selle räiges ereduses, et vaatab trossidega lakke kinnitatud paati, mis on kreeni vajunud ja millelt kõlgub kõigi aegade kõige hullem jõuluehe. Üks poiss. Surnud. Näost sinine. Keel väljas.

Prillid viltu. Hetk hiljem tõdemus: oih, vaene Moosipontšik ripub kaheksaaerulise sõudepaadi vöörimuna küljes. Oli üles roninud, silmuse sidunud. Hüpanud. Särgil õhtusöögist šokolaadi-piparmündiküpsiste laga. Surev häälitsus vaibus Lotto rinnas. Ta pistis jooksu.

Pärast politseid, pärast kiirabi saabus dekaan. Tõi Lottole sõõrikuid ja tassi kakaod. Dekaani kulmud tantsisid näol, närisid kohtuhagisid, enesetapu ahvimisi, lekkeid ajalehtedesse. Ta viskas Lotto ühikasse ära, aga kui auto tagatuled hääbusid, väljus too jälle. Ei suutnud viibida teiste poiste ligi, kes nägid nüüdsama süütuid ängistavaid unenägusid tüdrukute kehaosadest ja suvistest praktikandipostidest.

Kui kabelikell lõi kolm hommikul, leidis Lotto ennast istumas aula laval.

Pikkades istmerodudes püsis publiku mälestus. Ta tõmbas taskust kanepisigareti, mille oli kavatsenud suitsetada vahetult enne seda, kui vajutab hambad relvatorule.

Kõik oli ajuvaba. Lavast paremal kõlas vallatu vile. Lava eest kõndis läbi prillideta ja narmendavas ruudulises pidžaamas Denton Thrasher, tualett-tarvete kotike käes. „Denton,” ütles Lotto.

Paun tihkelt vastu rinda, piilus mees varjudesse. „Kes on?” küsis ta. „Ei, vasta minule! Pea, näita end,*” ütles Lotto.

Denton paterdas lavale. „Ah sina, Lancelot. Ma pidin ehmatusest otsad andma.” Ta köhatas ja küsis: „On see kannabise lembe lõhn, mis kõditab mu sõõrmeid?”

Kui mees sirutas sõrmed, ulatas Lotto sigareti ja Denton imes mahvi. *„Hamlet”, I, 1. Tlk Georg Meri. William Shakespeare. Kogutud teosed. V köide. Eesti Raamat, 1966.

31

Lauren Groff

„Mida te siin pidžaamaväel teete?” päris Lotto. „Küsimus on, sõbrake, mida sina siin teed.” Mees istus Lotto kõrvale, ütles siis kõvera muigega: „Või otsisid sa mind?” „Ei otsinud,” ütles Lotto. „Ah nii,” ütles Denton. „Aga siin te olete,” ütles Lotto.

Kui sigaret oli suitsetatud, ütles Denton: „Ma säästan oma veeringuid. Ööbin kostüümilaos. Olen leppinud vireleva vanaduspõlvega.

See polegi väga hull. Lutikaid ei ole. Ja lakkamatu kellakumin meeldib mulle.”

Nagu tellitult lõi kell pool neli ja nad puhkesid naerma.

Lotto ütles: „Ma leidsin täna öösel poodud poisi. Kes poos end.

Poos üles.”

Denton tardus liikumatuks. „Oh, mu laps,” ütles ta. „Ma ei tundnud teda õieti. Teda hüüti Moosipontšik.” „Harold,” ütles Denton. „Ah see poiss. Ma püüdsin meelitada teda rääkima, aga ta oli hirmus kurb. Te, poisid, olite temaga kohutavad.

Elajad. Mitte küll sina, Lotto. Ma ei mõelnud sind. Mul on kahju, et just sina juhtusid ta leidma.”

Klomp kerkis kõrisse – Lotto nägi iseennast kiikumas päramõla küljes, kuni uks avaneb ja valgus süttib klõpsatusega. Talle turgatas, et kui ta olekski hiilinud trepist üles ja avastanud dekaani lukustamata kabineti ja tõmmanud lahti sahtli ja kaalunud relva peos, oleks miski hakanud temas tõrkuma. Nõnda poleks see eluilmaski lõppenud.

[Tõsi. Tema aeg ei olnud käes.]

Denton Thrasher korjas Lotto sülle, pühkis ta nägu pidžaamapluusi hõlmaga, kõht valge ja nässakas, ning Lottot hällitati lava­ serval, ninas nõiapuu ja Listerine’i ja pesukordade vahel liig kaua kantud pidžaama hõng.

See lapseohtu Lancelot, keda Denton süleles. Nii noor, tema nutus midagi sügavamat pealiskaudsest murest. Midagi heidutavat. Kell oli neli. Armas Lancelot, nii andekas, kuid see läks juba veidi liiale, isegi kui Denton nägi temas haruldast sorti sädet. Tema välimus – ühtviisi paljutõotav ja selline, nagu oleks mingi algse tõotuse lõhkumine mõjunud talle laastavalt, mis oli viieteistaastase poisi puhul veider.

32

Moirad ja fuuriad

Nojah, ilu tuleb ehk tagasi. Kümne aasta möödudes võib ta olla hurmav, kohaneda oma võimsa peiarikehaga, oma sarmiga: suure lavanäitleja väge oli temas praegugi. Paraku teadis Denton, et maailm on suuri näitlejaid täis. Jestas, kell lõi pool viis, mine või ogaraks. Säherdust muret ei suutnud Denton mahutada. Oli liig nõrk. [Lein on tugevate pärusmaa, kes kasutavad seda põlemisel kütuseks.] Ta kartis, et jääb siia poisi lõksu igavesti. Ta teadis vaid üht, mis võis pisaratevoolu kinni keerata, ja paanitsedes tõukaski ta lapse püsti­asendisse, sukeldus rüppe, võttis teksadest kalbe üllatunud vagla, mis kasvas ta suus muljetavaldavalt, ja jumal tänatud, sellest üksi piisas, et nuuksed katkestada. Nooruse tuletungal! Nooruslikult nobe pealekauba. Oo, lahustus see liig, liig sitke liha ning sulas kokku ainsaks mõrkjaks kaste­piisaks.* Denton Thrasher pühkis suud, ajas end istukile. Mida ta oli teinud? Poisi silmad pagesid varju: „Ma lähen magama,” sosistas poiss ja jooksis piki vahekäiku kahe poolega uksest välja. Häbilugu, mõtles Denton. Sunnitud põgenemine öösse, kui dramaatiline. Ta hakkab sellest paigast puudust tundma. Hakkab kahetsema, et ei saa näha Lanceloti sirgumist. Ta tõusis ja kummardas. „Ole õnnistatud,” ütles ta avarasse inimtühja teatrisaali ning kadus kostüümilattu pakkima.

Samuel Harris, kes oli sõudmistrenniks vara ärganud, vahtis parajasti aknast õue, kui nägi vaest Kanakabistajat jooksmas pisarsilmil üle ühikaesise pimeda platsi. Alates ilmumisest kooli keset sügissemestrit vaevles too poiss niisuguses maailmavalus, et lausa eritas kurbust.

Kanakabistaja paadivanemana nühkis Samuel päevast päeva praktiliselt ta süles, ning hoolimata tõsiasjast, et teine nooruk oli üksjagu paaria, oli Samuel tema pärast ärevil: kuus jalga kolm tolli pikk, aga kõigest sada viiskümmend naela, külmavõetud moega, põsed kui äratümitatud rümbad. Kavatsus endale viga teha näis olevat selge.

Kuuldes Lottot trepist üles tormamas, avas Samuel ukse ja vedas ta väevõimuga oma tuppa, söötis talle kaeraküpsiseid, mida ema kodust saatis, ning sai seeläbi teada kogu loo. Oh jumaluke, Moosipontšik!

Lotto ütles, et kui politsei oli läinud, istus ta rahunemiseks mitu * „Hamlet”, I, 2.

33

Lauren Groff

tundi teatrisaalis. Ta paistis tahtvat midagi lisada, kaalutles, loobus.

Samuel oli imestunud. Mõtles, kuidas käituks senaatoriseisuses isa, ja manas näole range mehe maski. Sirutas käe ja patsutas Lotto õlga, kuni poiss rahuneski maha. Oli tunne, nagu ületanuks nad kahekesi silla sekund enne selle kokkuvarisemist.

Kuu aega jälgis Samuel Lotto tujutuid teekondi kooli territooriumil. Ja kui nad lasti kooliorjusest priiks, viis Samuel poisi kaasa Maine’i osariigis asuvasse suvemajja. Tutvunud senaatorist isa ja Samueli segaverelise ema, Atlanta mustanahaliste kõrgseltskonna staardebütandiga, olid Lotto elamusteks purjetamine, piknikud merekaldal, Lilly Pulitzeri ja Brooks Brothersi kampsuneid kandev sõpradering, šampanja, aknalaual jahtuvad pirukad ja labradori retriiverid. Samueli ema ostis talle näoseepi ja õiged riided, käskis süüa ning käia sirge seljaga. Ta kohanes tõesti, sirgus iseendaks. Tal oli edu ühe Samueli neljakümneaastase sugulase juures, kes piiras teda paadikuuris: pruun ihu, leidis Lotto oma heameeleks, maitseb samuti kui roosakas. Minnes kooli kümnendasse klassi, oli Lotto kuldseks päevitunud, nõnda et vistrikuarmidest põskedel oli hõlpus mööda vaadata. Ta oli blondim ja ladusam. Naeratas, heitis nalja, õppis mitme­külgsust nii laval kui elus. See, et ta ei ropendanud kunagi, näitas tema vankumatust. Jõulu eel muutus Samueli sõber populaarsemaks juba ka Samuelist, kel olid tuulispasa enesekindlus ja toredad pruunid särasilmad, kuid pahandada oli hilja. Tulevikus, vaadates sõpra nende paljude sõpruseaastate vältel, imetles Samuel iga kord oma kätetööd, kuna just tema oli võitnud Lotto jälle elule.

Siis, kümnendas klassis, vahetult enne tänupüha, tuli Lotto ühel päeval matemaatikat õppimast, kui avastas koridoris toaukse kõrval konutava haisva vahakarva Chollie. „Gwennie,” ägas Chollie ja kiskus kooku. Lotto tiris ta tuppa. Ta jutustas puterdades: ­Gwennie oli teinud üledoosi. See oli uskumatu, et Gwennie oli surnud, nii ohtlik ja elust pakatav. Aga see oli tõsi. Õe leidis Chollie. Kes oli ära jooksnud. Kel polnud kedagi peale Lotto. Beežist linoleum­põrandast sai ookean, mis uhtus Lotto sääremarju. Ta istus maha. Kui kärmelt teisenesid asjalood. Minut-kaks tagasi oli ta nooruk, mõtles oma Nintendo-­konsoolist, kirus asümptoote ja siinuseid. Nüüd lasus 34

Moirad ja fuuriad

temas täiskasvanu raskus. Hiljem, kui poisid rahunesid ja läksid linnakesse pitsat sööma, ütles Lotto Cholliele, mida oli tahtnud öelda Gwenniele tulekahjuõhtust saadik: „Mina hoolitsen su eest.” Ta tundis end vaprana. Ülejäänud semestri lubas Lotto Cholliel magada oma voodis, leppis ise põrandaga. [Edaspidi, terve Lotto kesk- ja ülikooliaja, võtab Chollie talt vastu rõõmsasti kingitud raha, seab sammud maailma ja naaseb nagu raudnael. Loengutes osaleb võimalust mööda vabakuulajana; jääb diplomita, ent õpib enam kui küll.

Kui inimesed ei anna Lottot välja, siis seetõttu, et armastavad teda, mitte seetõttu, et hooliksid kübetki Cholliest, keda Lotto ainsana suudab kannatada.]

Lotto oli õppinud maailma suvalisust. Inimesi võidi miinus­ märgistada eksliku nobeda lahutustehtega. Kui surm ähvardab iga hetk, ollakse kohustatud elama!

Sestap käivitus tema naistekütiperiood. Reisid suurde linna, ööklubides läbihigistatud polosärgid, kokaiinitriibud sajandi keskpaigast pärit modernsetel diivanilauakestel, vanemad parajasti reisil. Ära põe, mees, kõik on kombes, majapidajal on savi. Kolmekas kahe tüdrukuga võõras vannitoas. „Äkki tuled tänavu suveks koju?” küsis Antoinette. „Ah või nüüd olen ma oodatud,” ütles Lotto ja keeldus sapiselt. Koolidirektori tütar kahvpalliväljakul. Maasikad kaelal. Taas Maine, neljakümne ühe aastane sugulane halva mainega motellis, naabriplika võrkkiiges, turistiplika, kes ujus öösel purjepaadi pardale.

Samueli kade silmapööritus. Lotto priske taskurahaga ostetud Volvo mahtuniversaal. Septembriks kolm tolli juures: kuus jalga kuus tolli. „Othello” nimiroll; Desdemona linnakesest, seitseteist, ja nagu Lotto tuvastas, raseeritud sealt kohast paljaks kui puberteedieelik. Kevad; Maine’i-suvi; sügisel kaheksapaadi medal sõudevõistluselt Charlesi jõel. Tänupüha Samueli kodus New Yorgis. Jõuluks viis Sallie tema ja Racheli Montreali. „Kas emmekest polegi?” küsis ta, püüdes solvumist peita. Sallie punastas. „Ta häbeneb oma välimust,” ütles tädi leebelt. „On nüüd paks, mu maisileivake. Ei lahku kunagi majast.”

Eelkonkursiga pääs Vassarisse, ainukesse kõrgkooli, kuhu ta liigagi enesekindlana kandideeris ja kus peod olevat marud, pidude peod: tema valikukriteerium. Tähistamine invaliidide tualetis Samueli viieteistaastase õega, kes oli nädalavahetuseks külla sõitnud. Vaata, 35

Lauren Groff

et sa Samuelile ei räägi. Teda jõllitati nördinult. Ega ma idioot ole! Üllatus! Ka Samuel läheb Vassarisse, oli sisse saanud igale poole, aga oleks pigem surnud kui jätnud lõbutsemata Lotto seltsis. Lõpuaktusel, kõhna Sallie käekõrval, klammerdus nelja-aastane Rachel kohe venna külge. Emmekest polnud. Korvates kurvastust, kujutles Lotto ema endise merineitsina – rasvunud naisterahva, ta ema allaneelaja asemel. Maine’i-minek: Samueli neljakümne kolme aastane sugulane paraku Šveitsis. Samueli oranžides bikiinides õe kannul tolknes, jumal tänatud, moppi meenutavate juustega poiss-sõber. Kogu selle suve oli tüdrukuid vaid üks, mürgihambuline baleriin: mis trikke oskas too jalgadega! Kroketimatšid. Ilutulestik. Õllevaat rannas. Purjeregatt.

Siis saabus suve viimane nädal. Uusimat labradorikutsikat laua ümbert lahti sidudes heldisid Samueli vanemad. „Meie poisid,” ütles Samueli ema merivähirestoranis. „Nad hakkavad suureks sirguma.”

Poisid – kes arvasid, et ongi, ennäe, nelja aastaga juba suureks sirgunud! – hoidsid näoilmet heatahtlikult vaos.

Erapoistekooli umbselt territooriumilt ülikooli imedemaale.

Segaühika duširuumis seebised rinnad. Söögisaalis limpsasid tüdruku­keeled masinajäätist. Kaks kuud hiljem oli Lotto hüüdnimeks Kõblajääger. Krokodillikunn. Mitte et tal oleksid puudunud standardid, ta nägi lihtsalt igas naises midagi rabavat. Luuvilja kujuga kõrvalestad. Oimusid palistavad pehmed kuldsed udemed.

Detailid särasid üle vähehõrgutava terviku. Lotto unistas elust antipreestrina, kes pühendab elu seksile. Ta sureks muldvana saatürina, matuserongkäigus kepslemas majatäis siredaid nümfe. Võib-olla ongi tema ülim anne see, mida ta rakendab sängis? [Puhas miraaž!

Kuna kõrget kasvu meestel venivad käed-jalad miilide kaupa, kurnab vere pumpamine alakehasse südant. Tema sarm veenis teisi, et ta on etem, kui tegelikult oli.]

Selline tüdrukute paraad tundus toakaaslastele üle mõistuse. Kirpudest puretud ja niburõngastega naisuuringute tudeng; kivipesuteksadest kummuvate rasvavoltidega kohalik; neuroteaduse tudeng, tutt trimmitud, prillid kanged, meelisasend „tagurpidi karjapiiga”.

Toakaaslased jälgisid seda pendeldamist ühikaboksi ühistoast, ja kui Lotto haihtus tüdrukuga oma tuppa, krabasid alustatud taksonoomiaraamatu.

36

Moirad ja fuuriad

Australianopithecus: sorakil juustega austraallanna, tulevikus kuulus džässviiuldaja.

Virago stridentica: androgüünne punkarineiu, kelle Lotto oli korjanud üles linnakõrtsist.

Sirena ungulatica: oivik, sametise näoga kolmesajanaelase keha otsas.

Tüdrukud ei teadnud. Toakaaslaste õelus oli mõtlematu. Aga kui nad näitasid raamatut kahe kuu pärast Lottole, sattus ta raevu. Ta lõugas, nimetas neid naistevihkajaiks. Nad kehitasid õlgu. Ringiaelejad naised pälvivadki põlastust. Samas kui Lotto käitus normaalse mehena. Ega nemad reegleid leiutanud.

Meesterahvaid ei toonud Lotto endaga koju. Tema mehi ei märgitud raamatusse. Mehed jäid nähtamatuks, sänginälgade vaimudeks väljaspool ta sängi.

Oli Lotto viimne õhtu tudengiteatri laval. „Hamlet”. Kui kellahelistaja oli teinud tiiru, astusid teatrikülastajad saali vesimärgadena: kogu päeva orgu rõhunud pilved olid lõhenenud. Opheliat mängiti alasti, röögatutel rindadel sinised soonekesed nagu Stiltoni juustul.

Lotto oli Hamlet, ja Hamlet Lotto. Iga etenduse järel oli ta välja teeninud püstiovatsioonid.

Ta ragistas akside pimeduses kaela, hingas kõhukoopaga. Keegi nuuksus, keegi läitis sigareti. Laudaloomade nihelemine videvikus.

Sosinad. Jee, ma sain töökoha pangas ... Musta lehma saba valge lehma taga, valge lehma saba musta lehma taga ... Murra jalg! Murra mõlemad!

Kajav-sumbunud vaikus. Eesriie avanes. Tunnimehed tammusid. „Kes on?” Lüliti Lotto sisemuses plõksatas, elu eemaldus temast. Ta oli prii.

Akside vahelt jälgis Lotto kest, kuidas ta lonkis edasi Hamletina.

Taas iseendasse pöördus ta alles siis, kui vammus nõretas higist ja ta kummardas ning publiku lärm kasvas tema päramiseks püstiovatsiooniks. Professor Murgatroyd, keda toetasid armuke ja armukese armuke, karjus esireas oma Victoria-ajastu sinisuka häälel: „Braavo, braavo!” Lillesülem. Teda kallistas tüdrukute kari, kellega ta oli maganud; huuleläike õline libedus ta keelel. Kes see veel on? Püha 37

Lauren Groff

müristus, temasse klammerdus spanjelinäoga Bridget. Mitu korda olidki nad nahistanud – kaks või? [Kaheksa.] Bridget-vaeseke kutsus ennast kuuldavasti tema tüdruksõbraks. „Nägemiseni peol, Bridge,” ütles ta leebe tõrjuvusega. Publik hajus vihmasattu. Ophelia pigistas ta käsivart. Kas hiljem näeme? Need kaks korda proovide jooksul, kui nad kohtusid invaliidide tualetis, olid olnud mõnusad. Sinuga näeme absoluutselt, pomises ta, ja Ophelia-hulluke kandus kehakalt minema.

Ta sulgus tualetikabiini. Hoone tühjenes, eesuksed lukustati. Kui ta kobis lagedale, olid garderoobid koristatud. Valitses pimedus. Peeglivalgustite paistel võttis ta jumestuse pikkamisi maha. Grimeeris näo uuesti, siludes mõhnalist palet ning jättes paika silmapliiatsi, kuna talle meeldis, et see muutis reljeefseks ta sinise maailmavalu. Tore oli viibida viimasena selles pühamus. Kus tahes mujal ei sallinud ta üksiolekut. Aga täna õhtul, oma nooruse viimasel hiilgehetkel, tulvas temas seni elatud kõiksus: kaotatud leitsakuline Florida, isakujuline tuim tuige, ema tuline usk temasse, Jumal, kes teda jälgis, hunnitud kehad, millesse ta oli enese üürikeseks unustanud. Lainetena kobrutas see temast üle. Tundelõõmast vallatud, suundus ta vihmases pimeduses näitetrupi peole, mida oli kuulda miili kauguseltki; ta sisenes aplausi saatel, talle pisteti pihku õlu. Möödus mõni minut või ka kosmiline ajastu, ja ta seisatas aknasimsil, maailmas sähvivate välkude taustal.

Puude siluetid kui vilkuvad neuronid. Ülikoolilinnaku heledalt miilavad söed, tuhmumas peagi tuhaks.

Tema jalge ees möllas pidu: varaste üheksakümnendate moe­tuurid, paljastatud nabad ja ihurõngad, ning nokatsid, et peita taganevat juustepiiri, hambad lillatasid mustas valguses, pruun huulevärv pruuni ripsmetušiga, kõrvaneedid, baikerisaapad, rebadel püksid, hiphop, Salt-N-Pepa, roheliselt kumav kõõm juustes, deodorandiviirud, põsesarnade sära valgusefektides.

Kusagilt oli siginenud tühi veekann, mille keegi oli mässinud elastik­sidemega ta pealaele. Karjuti: „Kiidetud olgu veeprints.” Aih, see ei tõotanud head. Sõbrad olid välja nuhkinud tema raha päritolu.

Ta oli seda varjanud; taevane arm, sõitis ta ju päevinäinud Volvoga. Ta avastas, et on särgita, küllap musklitega edvistamiseks. Andis endale 38

Moirad ja fuuriad

aru, millisena nähtub alt ruumist vaatajaile; ebasoliidne kann lisas ometi sõjaväelaslikku uljust. Ta lõi rinna kummi. Nüüd oli tal käes džinnipudel ja sõbrad karjusid: „Lotto! Lotto! Lotto!”, kuna tema kallutas pudeli suule ning jõi tubli sõõmu, mis hommiku saabudes muundub ajus kinnitinutatud tänkraks, muudab mõtted läbimatuks, lahknemisvõimetuks. „Kohe lõpeb maailm,” lõugas ta. „Teeme parem tonksu!”

Tantsijad hõiskasid ta jalge ees.

Ta ajas käsivarred laiali. [Saatuslik pilguheit.]

Ukseavas äkitselt temake.

Kõrget kasvu profiil, koridori valgus mänglemas märgadel juustel nagu halo, selja taga trepil kehademass. Teda vaadeldi, ehkki temakese nägu ta ei näinud.

Pea liikus ja pool nägu tuli ilmsiks, tugev ja ergas. Põsesarnad sihvakad, huuled lopsakad. Kõrvad tillukesed. Jalutuskäigust vihmas üleni tilkuv. Sellesse, kuidas teda rabati taamalt mürtsu ja tralli kiuste, armuski Lotto esiteks.

Ta oli temakest ennegi näinud, teadis, kellega tegu. Mathilde mista-n’d-oligi. Säherdune ilu, et helk pidi hubisema ülikooli­linnaku seintel, asjad küütlema temakese puutest. Sellele tüdrukule polnud Lotto pääsenud ligilähedalegi, polnud pääsenud ainuski tudeng – nõnda tõusis tüdruk lausa müüdiks. Sõpradeta. Jäine. Sõitis nädalavahetustel suurde linna: töötas modellina, millest ka nooblid rõivad.

Ei pidutsenud iial. Olümposlik, elegantne, pjedestaalil. Mathilde Yoder – jah, just. Kuid täna õhtul oli võidukas Lotto selleks tüdrukuks valmis. Tüdruk oli siin nimelt tema jaoks.

Taustal märatses torm – või ehk särises hoopis ta sees? Ta hüppas tantsivate kehade keskele, põrutades põlvega Samuelile silma, paisates pikali mingi vaese plikanääpsu.

Inimsummas ujus Lotto üle põranda Mathildeni. Sokkis oli temake kuus jalga pikk. Kontsades olid Mathilde silmad joonel Lotto suuga.

Talle heidetud pilk oli kõigutamatu. Lotto aimas juba, et hakkab armastama temakeses peituvat naeru, mida too ei näita kellelegi muule.

Stseeni dramaatilisus oli tunda. Oli tunda seegi, kui paljud vahtisid neid praegu ja millise kauni paari moodustasid nad Mathildega.

39

Lauren Groff

Hetke vältel oli ta uueks saanud. Minevik oli läinud. Ta langes põlvili, võttis Mathilde käed ja surus oma südame vastu. Karjus temakese nagu ilmasamba poole üles: „Abiellu minuga!”

Temake viskas pea kuklasse, nii et paljastus valge ussikael, puhkes naerma ja ütles midagi, lärmisse uppuval häälel. Lotto luges hunnitutelt huultelt jaatust. Tulevikus jutustab ta seda lugu tosinaid kordi, kirjeldab musta valgust, armumise momenti. Aastaid naalduvad laua kohale kõik nende sõbrad, muigel salaromantikutena. Mathilde aga jälgib teda loetamatul ilmel. Loo puändiks jutustab ta iga kord, kuidas Mathilde ütles: „Võib.”

Jah. Võib. Üks uks sulgus tema järel. Lahti lükkus teine ja etem.

40