Mountolive
I Noore töötajana, kes oli ülimalt paljutõotav, oli ta saadetud aastaks Egiptusse, et ta täiustaks oma araabia keelt, ja Ülem komissariaadi atašeena leidis ta end kirjutaja rollis, kes ootab määramist esimesele diplomaatilisele ametikohale; aga juba käituski ta nagu noor saatkonnasekretär, olles täiesti teadlik oma tulevikuameti kohustustest. Ainult et täna oli tal omajagu raskem kui tavaliselt end vaos hoida, sest kalalkäik tekitas temas suurt põnevust. Ta oli tegelikult üsna unustanud oma kunagi laitmatu tennise riietuse ja kolledžibleiseri, ning fakti, et pilsivee tõusmine läbi põrandalaudade oli ta valgete tenniskingade ninadele tekitanud mustad randid. Egiptuses näis igaüks end kogu aeg niiviisi unus tavat. Ta õnnistas juhuslikku soovituskirja, mis oli toonud ta Hosnanide maavaldusse nende suurde vanamoodsasse majja, mis oli ehitatud Aleksandria lähedal asuvate järvede ja kaldapealsete lähedusse. Jah. Lamedapõhjaline paat, mis teda praegu kandis ja häguses vees aeglaste tõugetega edasi liikus, pöördus tasapisi ida poole, et asuda oma positsioonile suures paatide poolringis, mis järk- järgult sulgus ümber sihtala, mustadest pilliroovartest ümbrit setud kalarikka järveosa. Ja sedamööda kuidas paadid tõmmetõmbelt ringjooneks sulgusid, laskus maale Egiptuse öö – kõigi esemete äkiline madaldumine bareljeefiks kuldsel ja violetsel ekraanil. Maa oli muutunud päikese lillakas järelkumas tihedaks nagu gobelään, millel võis siin-seal tõusvas udus näha värelevaid veepinna miraaže, mis paisutasid ja tõmbasid kokku silmapiire, kuni järele jäi vaid mõte maailmast, mida peegeldas värisev seebi mull kaduviku äärel. Hääled tundusid vee kohal kord valjud, 11
Lawrence Durrell
kord tasased, ent selged. Tema enda köhatuski lendas järsu tiiva löögina mööda järvepinda minema. Hämardus, kuigi õhk oli ikka veel kuum ja ta särk kleepus vastu selga. Pimeduse kodarad, mis nendeni ulatusid, joonistasid välja vaid roost ümbritsetud saarte kontuure, need aga lebasid vees nagu suured nõelapadjad, käpad või mättad. Aeglaselt, palvetamise või meditatsiooni rütmis, moodus tus ja sulgus suur paatide kaar, kuid maa ja vee ühtesulamisel sellise kiirusega oli tal ikka tunne, et nad rändavad pigem üle taeva kui Mareotise järve luhamaa. Kuskil nähtamatuses peksid tiibu haned ja ühes nurgas, kust linnuparv lendu tõusis, mur dusid vesi ja taevas pooleks, lindude lestjalad aga libisesid üle jõesuudme nagu vesilennukid ning sealt kostis madalahäälset prääksumist. Mountolive ohkas ja vaatas alla pruuni vette, lõug kätel. Ta polnud harjunud olema nii õnnelik. Noorus on ju meeleheite aeg. Selja taga kuulis ta jänesemokaga noorema venna uratust iga teibaga paadilükkamise korral, kui paadi edasiliikumine ta niue tes tunda andis. Muda, paks nagu toorsiirup, tilkus tagasi vette aeglase plomp-plomp-häälega ning teivas matsus himukalt. See kõik oli väga ilus, ent ka hais oli vägev, aga oma üllatuseks leidis ta, et naudib jõesuudme mädanemiselõhnu. Tuuleiilid kauge mereranna poolt jõudsid aeg-ajalt nõrgalt nende juurde ja tegid vaimu erksaks. Sääskede laulukoorid sumisesid seal nagu hõbe dane vihm sureva päikese silmas. Muutuva valguse võrk pani ta vaimu särama. „Narouz,“ ütles ta, „ma olen nii õnnelik,“ ja kuulas omaenese mõõdukaid südamelööke. Nooruk naeris sisi nal oma ujedat naeru ja ütles pead langetades: „Väga hea. Aga see pole veel midagi. Oota. Me jõuame kohe paadikaare sisse.“ Mountolive naeratas. „Egiptus,“ ütles ta endamisi, nagu võiks korrata naise nime. „Egiptus.“ „Seal,“ ütles Narouz käheda meloodilise häälega, „pole par did, tead, need mis mujal.“ (Ta inglise keel polnud perfektne ja 12
Mountolive
kõlas kohmakalt.) „Mis nende salaküttimisse puutub, siis see on lihtne (see sõna on ju salaküttimine, eks ole?) Sul tuleb nende alla sukelduda ja haarata neil jalust. Lihtsam kui laskmine, kas pole? Kui tahad, lähme teeme seda homme.“ Ta uratas jälle tei bale nõjatudes ja ohkas. „Aga kuidas siin madudega on?“ küsis Mountolive. Ta oli sel pärastlõunal mitut suurt madu ujumas näinud. Narouz ajas oma jässakad õlad sirgu ja muheles. „Madusid siin pole,“ ütles ta ja naeris jälle. Mountolive pööras end külili, et nõjatada põsk vastu puust paadinina. Silmanurgast nägi ta oma kaaslast teiba najal püsti seisvat ning uuris ta karvaseid käsivarsi ja kämblaid ning tugevaid pingul jalgu. „Kas ma aitan ka lükata?“ küsis ta araabia keeles. Ta oli juba märganud, kui suurt rõõmu tegi pererahvale, kui ta rääkis nende emakeelt. Nende naeratlevad vastused olid kui kallistused. „Kas aitan?“ „Muidugi mitte,“ ütles Narouz, naeratades oma inetut naera tust, mida lunastasid vaid imepärased silmad ja sügav hääl. Higi tilkus ta lokkis mustadelt karvadelt juuksepiiril. Ja siis, et ta ära ütlemine poleks viisakusetu, lisas ta: „Kalapüük algab pimedaga. Ma tean, mida teha, sina aga pead vaatama ja jälgima kala.“ Kaks väikest roosat naharulli, mis ääristasid ta lõhenenud huult, olid süljest märjad. Ta pilgutas inglise noormehele lahkelt silma. Pimedus tormas nüüd nende poole ja valgus oli kadumas. Äkki hüüdis Narouz: „Nüüd on see hetk. Vaata sinna.“ Ta plaksutas valjult käsi ja hüüdis üle vee, pannes võpatama oma kaaslase, kes jälgis, pea püsti, ta osutavat sõrme. „Mida?“ Püssi ühetooniline valang kaugeimast paadist raputas õhku ja äkki lõikas silmapiiri pooleks uus linnuparv, mis kerkis aeglasemalt ning jaotas maa ja õhu järjest avanevaks roosaks haavaks, mis oli nagu naha vahelt piiluv granaatõuna sisu. Siis, muutudes roosast helepunaseks, läks taevas uuesti valgeks ja langes järvepinnale nagu lumi, mis sulas veepinnaga kokku puutudes. „Flamingo,“ 13
Lawrence Durrell
hüüdsid mõlemad ja naersid, ning pimedus sulgus nende kohal, kustutades nähtava maailma. Nüüd puhkasid nad pika hetke, hingates sügavalt, et nende silmad pimedusega harjuksid. Hääled ja naer kaugetest paatidest hõljusid üle nende kulgemise suuna. Keegi hüüdis „Ae, Narouz“ ja uuesti „Ae, Narouz“. Narouz ainult uratas. Nüüd kostis aga lühike sünkopeeritud näputrummipõrin, muusika, mille rüt mid salvestusid silmapilkselt Mountolive’i mälus, nii et ta oma sõrmed hakkasid paadilaudadel toksima. Järv oli nüüd põhjatu, kollane muda oli haihtunud, pehme eelajalooliste järveharude muda või bituumenikarva muda, mida Niilus kandis edasi oma teel mere poole. Kogu pimedus lõhnas ikka veel selle järele. „Ae, Narouz,“ kostis hüüe uuesti ja Mountolive tundis ära Nessimi, vanema venna hääle, mis kandus edasi koos mereõhuga ja lõi vahed ta sõnade vahele. „Aeg … on … valgus … süüdata.“ Narouz niuksatas midagi vastuseks ja uratas rahulolevalt, käsi kaudu tikke kobades. „Nüüd sa alles näed,“ ütles ta uhkelt. Paatide ring oli nüüd järveosade ümber kokku tõmbunud ja palavas hämarikus hakkasid vilkuma tikutuled, millele varsti järgnes paadininadesse paigutatud karbiidlampide õidepuhke mine kollaste värelevate lilledena, see omandas võbeledes piir jooned ja andes neile, kes olid hilinenud, võimaluse parandada oma asukohta. Narouz kummardus vabandades üle oma külalise ja kohmitses paadininas. Kui Narouz ette kummardus, et proo vida kummitoru ja raputada lambi vana bakeliidist karpi, mis oli täis tahket karbiiti, tundis Mountolive ta tugeva ihu lõhna. Siis keeras ta võtit, läitis tiku ning korraks mattis paks suits endasse mõlema istekoha, kus nad istusid hinge kinni hoides, et siis kii resti haihtuda, kui paadi all puhkes tohutu värvilise kristallina õitsele järvevee poolring, hõõguv ja truu nagu maagiline latern, mis ehmatas kalade piirjooni, kes põrkusid tagasi ja koondusid üllatunud liigutuste, uudishimu ja võib-olla isegi rõõmuga uuesti parve. Narouz hingas teravalt välja ja läks oma kohale tagasi. 14
Mountolive
„Vaata alla,“ utsitas ta kaaslast ja lisas: „aga hoia pead hästi kuma ras.“ Ja kui Mountolive, kes ei mõistnud viimast nõuannet, pöö ras temale küsiva pilgu, ütles Narouz: „Pane mantel pea ümber. Jäälinnud lähevad kala pärast peast segi ja pimedas nende silmad ei näe. Viimati sai mul põsk haavata ja Sobhi kaotas silma. Lase nägu ette ja alla.“ Mountolive tegi, mis palutud, ning lamas hõljudes närvilise lambivalguse kohal, mille sõõr oli nüüd perfektne kristall ja mitte enam muda, ning milles kihas hulk kilpkonni ja konni ning ujus ringi kalu, kogu vee-elukate populatsioon, mida oli häirinud maismaaolendite sissetung. Paat pääses paigalt ja liikus edasi ning külm pilsivesi ümbritses ta varbaid. Silmanurgast nägi ta, et nüüd sulgus tulede suur poolring, õitsvate lampide kett veelgi kiiremini; ning otsekui selleks, et juhtida paate õiges suunas ja õige kiiru sega, hakkas kostma trummilöömist ja laulu, mis oli hillitsetud ja melanhoolne, ent siiski ka käskiv. Ta tundis, kuidas pöörava paadi liikumine kajastus ikka ja jälle tema selgroos. See tajumus ei meenutanud midagi varem tuntut ja oli täiesti enneolematu. Vesi oli nüüd muutunud tihedaks ja paksuks, nagu kaerajahu supp, mida segatakse vaiksel tulel aeglaselt paksemaks. Aga kui ta vaatas seda lähemalt, nägi ta, et illusiooni ei tekita mitte vesi, vaid suur hulk kalu. Nad lausa kihasid, sööstes parvedena siia-sinna, erutatud omaenda arvukuse teadvustamisest, ent kõik siiski libi sedes ja rabeldes ühes suunas. Köis oli samuti silmusena kokku tõmbunud ja nüüd eraldas neid järgmisest paadist, järgmisest vahaja valguse loigust vaid kakskümmend jalga. Laevnikud hak kasid kähinal üksteist hüüdma ja peksid paatide ümber vett, olles samuti erutatud järve pehmet põhja katvate kalaparvede eel aimusest, ning kalad erutusid üha enam, kui jõuti madalikele ja nad nägid, et on kumavasse valgusringi lõksu sattunud. Nüüd oli nende kihamises ja ringlemises midagi deliiriumilaadset. Meeste ähmased varjud hakkasid paatides lahti kerima kätega vette hei detavaid võrke ja nende hõiked tihenesid. Mountolive tundis, et 15
Lawrence Durrell
ta veri taob erutusest kiiremini. „Üks hetk veel,“ hüüdis Narouz, „lama vaikselt.“ Vesi paksenes liimjaks ja hõbedased kehad hakkasid hüppama pimedusse, et tõmbuda tagasi madalikele, helkides nagu mün did. Valgussõõrid puutusid kokku, kattusid ning kogu valgusvöö muutus tervikuks, selle ümbert aga kostis madalikule sööstvate tumedate inimkehade hüppeid ja plartsatusi, kes paiskasid vette pikki kalavõrke, mis ühendati omavahel ja olid juba kalade sip levatest kehadest pungil nagu jõulusokid. Kalad olid hirmul ja nende paanilised hüpped rebestasid kogu järvepinda, välguta des külma vett võbelevate lampide pihta, kukkudes paatidesse külmade soomuste ja trummeldavate sabade judiseva saagina. Võrkude sulgudes väristas õhku naer. Mountolive nägi araablasi, kelle pikad valged hõlstid olid vöö vahele torgatud, surumas tasa kaalustavaid käsi enda kõrval olevate käilade külge ja lükkamas ühendatud võrke aeglaselt edasi. Valgus läikis nende tumedatel reitel. Pimedus oli täis nende metsikut nõtkust. Nüüd aga leidis aset veel üks ootamatu fenomen, sest taevas ise hakkas nende kohal paksenema nii, nagu oli all teinud vesi. Pimeduse neelasid tundmatud kujud, sest hüppajad olid ärevusse ajanud järvekaldal magajad ning uued külalised ühinesid tarna dega ääristatud välimisest lisajõest arusaamatute kriisete saatel kalapüügiga: sajad pelikanid, flamingod, kured ja jäälinnud, kes lähenesid korratuid trajektoore pidi, et kihutada ja söösta allapoole ning krabada hüppavaid kalu. Nii vesi kui õhk kiha sid elust, kui kalamehed rihtisid võrke ja hakkasid kühveldama kihisevat saaki paatidesse või pöörasid võrgud pahupidi, et lasta solisevad hõbekaskaadid üle pardapuude, kuni tüürimehed olid pahkluust saadik kubisevates kehades. Siin oli kalu küllalt ja rohkemgi nii inimestele kui lindudele ja kuni suuremad järve linnud voltisid kokku ja lahti kohmakaid tiibu nagu vanu kirju sid vihmavarje või lendlesid ebakorrapäraste parvedena mulksuva ja hüpleva vee kohal, tulid jäälinnud ja kalakajakad igast suunast 16
Mountolive
välgukiirusel, olles poolhullud ahnusest ja erutusest, lenneldes enesetapjalikel marsruutidel, millel mõni murdis kaela otse vastu paati, mõned aga kukkusid, nokk ees, vastu kalameeste keha, nii et tõmbasid oma kohutavas verejanus marraskile mõne põse või kintsu. Vee loksumine, kähedad hõiked, nokkade ja tiibade plagin ning näputrummide sõge podin andis kogu stseenile unustamatu toreduse, tuletades Mountolive’ile ähmaselt meelde vaaraode heledaid ja tumedaid freskosid. Siin-seal hakkasid mehed lindudele vastu, pekstes tumedat õhku enda ümber keppidega, kuni püütud kalade kihavates paaditäites võis näha üllatavaid, maagilist karva vikerkaaresulgi ja murtud nokki, millest immitses kalade hõbesoomustele verd. Kolmveerand tundi kestis see võitlus, kuni tumedad paadid olid triiki täis. Nüüd oli Nessim nende kõrval ja hüüdis pimedas: „Me peame tagasi minema.“ Ta osutas laternale, mida kõigutati teispool vett ja mis lõi sooja valgusekoopa, kus nad märkasid hobuse siledat pöörduvat laudjat ning palmilehtede sakilisi ääri. „Ema ootab meid,“ hüüdis Nessim. Ta kaunis pea kummardus alla ja ta naeratav nägu jäi valgussõõri serva. See oli keeruline ilme, milliseid võib leida Ravenna freskodel: mandlikujuline, tumedasilmne, selgete joontega pale. Aga Mountolive vaatas niiöelda Nessimi näost läbi Leila näkku, kes oli emana niivõrd oma poja sarnane. „Narouz,“ hõikas ta kähedalt, sest noorem vend oli hüpanud vette, et võrku kinnitada. „Narouz!“ Kära sees oli raske end kuuldavaks teha. „Me peame tagasi minema.“ Nii pöördusid kaks paati lõpuks oma kükloobi valgusesilmaga tagasi üle tumeda vee kauge muuli poole, kus Leila hobustega ootas neid kannatlikult sääsesuminat täis vaikuses. Oli tõusnud noor kuu. Leila hääl kostis naeruselt üle järve erinevate lõhnade, noo mides neid hilinemise pärast, ja ka Narouz itsitas naerda. „Me tõime palju kala,“ hüüdis Nessim. Naine seisis pimedas püsti, olles veidi tumedam kui pimedus, ja nende käed puutusid kokku, 17
Lawrence Durrell
nagu oleks neid juhtinud mõni täiuslik vaist, millel polnud kohta nende teadvuses. Mountolive’i süda värises, kui ta tõusis ja ronis naise abiga muulile. Aga niipea kui vennad maale said, hüüdis Narouz: „Sa rutta koju, Nessim,“ ja nad hüppasid sadulasse, hobused tõrkumas ja ehmunud nende naerusest pealetungist. „Ettevaatust,“ hüüdis naine teravalt, aga enne kui sekund oli möödunud, olid vennad läinud, kabjad pehme kalda peal trum meldamas ja Narouz Mefistona irvitamas. „Mis sa nendega teed?“ ütles Leila teeseldud resignatsiooniga ja nüüd astus nende juurde tallipoiss nende hobustega. Nad istusid sadulasse ja ratsutasid maja poole. Käskinud teen ril laternaga ees sõita, tõi Leila hobuse Mountolive’i ligi, nii et nad sõitsid põlv põlve vastas ja neile pakkus tröösti teineteise keha puudutus. Nad polnud veel kuigi kaua olnud armsamad, vaid kümme päeva, kuigi nooruslikule Mountolive’ile tundus see sajandina, meeleheite ja rõõmu igavikuna. Ta sai ametliku hariduse Inglismaal, kus teda kasvatati emotsioone endale mitte ligi laskma. Kõik muud väärtuslikud õppetunnid oli ta juba oma noorusest hoolimata omandanud – võõrastetoa ja tänava problee midele külmavereliselt vastu astuda –, aga isiklikele tunnetele oli tal vastu panna vaid rahvusliku tundlikkuse närviline vaikimine, mis oli tuimastatud kuni kohmaka sõnatuseni, see oli valitud vaikimiste ja häbitunde kasvatus. Kasvatus ja tundlikkus käivad harva käsikäes, kuigi nendevaheline lõhe võib olla hoolega varja tud kombekoodide ja maailmaga suhtlemise formaalsustega. Ta oli kuulnud ja lugenud kirest, kuid pidanud seda millekski, mis temale kunagi peale ei tule, ent nüüd oli see käes, pahvatanud omaenda salajasse ellu, mis nagu igal ülekasvanud koolipoisil elas oma autonoomset elu igapäevakommete ja tehingute vabandava sirmi taga, igapäevakõneluste ja kiindumuste varjus. Sotsiaalne olend temas oli üleküpsenud, enne kui mees oli täiskasvanuks saanud. Leila oli ta pahupidi pööranud, nagu tõstetakse üles vana kohver, lüües selles kõik segamini. Ta kahtlustas, et pole muud 18
Mountolive
kui võltspaatoslik verisulis nooruk, kellel pole mingeid jõuvaru sid. Otsekui vihaga sai ta aru, et nüüd oli tal lõpuks käes midagi, mille eest ta võiks surra, miski, mille tooruses oli tiivuline teade, mis läbistas teda teadvuse põhjani. Isegi pimedas tundis ta end punastavat. See oli absurdne. Armastada oli absurdne, nagu oleks keegi ta kaminasimsilt maha virutanud. Ta tabas ennast küsimuselt, mida ta ema sellest arvaks, kui ta suudaks kujutleda neid ratsutamas, põlv vastu põlve siin palmipuude viirastuste vahel järve ääres, milles peegeldus noor kuu. „Oled sa õnnelik?“ sosistas Leila, ja ta tundis ta huuli oma randmel. Armastaja tel pole vahel teineteisele midagi öelda peale selle, mida ollakse juba tuhat korda öeldud ja tagasi võetud. Suudlused leiutati, et muuta see ütlematajäetus hingehaavadeks. „Mountolive,“ ütles naine uuesti, „kallis David.“ – „Jah.“ – „Sa oled nii vaikne. Võiks arvata, et sa magad.“ Mountolive kortsutas kulmu, olles silmitsi oma hajevil enesetundega. „Ma mõtlesin,“ ütles ta. Ta tundis jälle naise huuli oma randmel. „Armsam.“ „Armsam.“ Nad ratsutasid põlv vastu põlve, kuni nähtavale ilmus vana maja, mis oli ehitatud neljakandilisena lisajõe ja mageveekanalite sisse lõikuvasse kaldakindlustuste võrgustikku. Õhk oli täis puu viljanahkhiiri. Maja ülemised rõdud olid eredalt valgustatud ning seal istus ratastoolis vildakalt üks invaliid, kes vaatas armukade dalt välja öösse ja ootas neid. Leila mees oli suremas mingisse tundmatusse lihastõppe, mis seisnes progresseeruvas atroofias, ja see rõhutas omakorda julmalt meeste niigi suurt vanusevahet. Haigus oli teinud ta õõnsaks nagu laibastunud kesta, mis koos nes kaltsudest ja sallidest, kust tolknesid välja ta pikad tundli kud käed. Näost tahumatu ja ilmelt sünge, mis kajastus ka tema noorema poja näos, oli ta pea õlgadel viltu ja meenutas teatud valguses karnevalimaske, mida kantakse teiba otsas. Jääb vaid lisada, et Leila armastas teda! 19
Lawrence Durrell
„Leila armastas teda.“ Oma meele vaikuses ei suutnud Mountolive kunagi mõelda neid sõnu, ilma et ta oleks neid mõt tes papagoina kriisanud. Kuidas ta võis? Seda oli ta endalt ikka ja jälle küsinud. Kuidas ta võis? Kuuldes hobusekapjade plaginat hoovi munakividel, veeretas abikaasa oma ratastooli ettepoole rõdu rinnatise äärde ja hüüdis turtsakalt: „Oled see sina, Leila?“ Tal oli vana lapse hääl, mis oli valmis haiget saama naise naeratuse soojusest, mille too maast üles tema poole heitis, ja sügavast armsast kontraaldist, milles ta mehele vastas, häälest, milles segunes idamaine allaheitlikkus ja teatav kaastunne, mida vaid laps suudaks mõista. „Kallis.“ Ning jooksnud üles pikkadest puutreppidest teda embama, hüüdis ta: „Me oleme turvaliselt tagasi.“ Mountolive ronis hoovis aegla selt hobuse seljast maha, kuuldes haige mehe kergendusohet. Ta võttis pigem ette mittevajaliku sadulavöö pingutamise, et mitte näha nende embust. Ta polnud armukade, aga ta suutmatus seda armastust uskuda läbistas ja haavas tema südant. Oli vastik olla noor, vilumatu ja mugavustsoonist väljas. Kuidas võis see kõik juhtuda? Ta tundis, nagu oleks ta Inglismaalt miljoni miili kau gusel; minevik oli ta seljast koorunud nagu nahk. Soe öö lõhnas jasmiini ja rooside järele. Kui naine hiljem ta tuppa tuleb, on ta nähtamatu kui nõel, ühegi sõna ja mõtteta, võttes käte vahele kummaliselt noore naiseihu peaaegu ilma iha ja kahetsuseta, sil mad kinni, nagu mees, kes seisab jäise kose all. Ta läks aeglaselt trepist üles. Naine oli teinud ta teadlikuks sellest, et ta on pikk, sirge ja hea välimusega mees. „Kas sulle meeldis kalapüük, Mountolive?“ kähistas invaliid häälega, mille pinnal hulpisid (nagu õli vee peal) uhkus ja kaht lus. Pikakasvuline mustanahaline teener veeretas tema juurde väikese laua, millel seisis viskikarahvin. See oli anomaaliaid täis maailm: joodi „loojanguvett“ nagu kolonistid siin vanas lahma kas majas, mis oli täis imelisi vaipu ja mille seintel oli kunagi Omdurmani vallutatud bantude odasid ja tubades imelik Teise 20
Mountolive
Impeeriumi aegne Türgi moega mööbel. „Istu,“ ütles vanamees, ja Mountolive istus naeratades, märgates, et isegi siin võõraste toas lebasid raamatud ja ajakirjad, rahuldamata mõttenälja süm bolid, mida lugedes Leila sel näljal endast võitu saada ei lasknud. Tavaliselt hoidis naine oma raamatuid ja lehti harim’is, aga neid jagus alati ka majja. Ta mees ei võtnud selle ilma elust osa. Naine püüdis nii palju kui suutis mitte lasta meest sellest teadlik olla, kartes ta armukadedust, mis oli muutunud seda murettekitava maks, mida suuremaks läks mehe võimetus. Pojad pesid end, Mountolive kuulis kusagilt kostvat veepladinat. Varsti palub ta luba toast lahkuda ja läheb õhtusöögiks valget ülikonda selga panema. Ta jõi viskit ja rääkis krõnksus mehega ratastoolis oma meloodilisel häälel. Talle näis hirmus ja moraalitu olla tema naise armuke ja ometi oli ta alati üllatusest hingetu, kui nägi, kui lihtsalt ja loomulikult Leila kogu seda pettust läbi viis. (Ta jahe mesine hääl jne; Mounolive peaks püüdma temale mitte liiga palju mõtelda.) Ta kortsutas kulmu ja rüüpas oma napsi. Oli olnud päris keerukas leida maavalduses üles nende maja ja esitada oma soovituskiri, sest autotee oli ehitatud ikka veel vaid koolmekohani, mille järel tuli kasutada hobuseid, et jõuda majani kanalite vahel. Ta veetis peaaegu tund aega üksi kaldale uhutult, enne kui lahke möödasõitja pakkus talle hobust, kellega ta sihtkohta jõudis. Tol päeval polnud kodus kedagi peale invalii dist majaperemehe. Mountolive märkas veidi lõbustatult, et kui loeti ta soovituskirja, mis oli kirjutatud ilutsevas araabia keeles, pomises invaliid ühe tavalise vastastikuseid häid tundeid väljen dava lause komplimentide kohta, mida ta luges, nagu oleks kirja kirjutaja ise kohal olnud. Siis vaatas mees kohe õrnalt noorele inglasele otsa ja ütles lause, millele Mountolive vaikselt vastas. „Te tulete ja elate meie juures, see on ainus viis, kuidas saaksite oma araabia keelt täiendada. Kaheks kuuks, kui soovite. Mu pojad oskavad inglise keelt ja neil oleks hea meel teiega juttu ajada, samuti mu naisel. Neile oleks õnnistuseks näha majas 21
Lawrence Durrell
võõramaalase uut nägu. Ja mu armas Nessim, ehkki ta on veel nii noor, õpib viimast aastat Oxfordis.“ Uhkus ja rõõm helkisid korraks ta aukuvajunud silmades ja kustusid siis, andes maad tavalisele valu- ja muregrimassile. Haigus tekitab põlgust. Haige inimene teab seda. Mountolive võttis kutse vastu ja loobunud puhkusest nii kodu- kui asukohamaal sai loa elada kaks kuud selle kopti maa omaniku majas. Elu erines siin täielikult kõigest, mida ta oli varem pidanud omaseks perekonnaelu teadvustamata feodaal sele tseremoniaalsusele, mis ulatus tagasi vähemalt keskaega ja võib-olla veelgi kaugemale. Kas Burtoni,1 Beckfordi2 ja leedi Hesteri3 maailm eksisteeriski enam? Kuid siin, vaadates kõike oma kujutluse loodud maalingust lähtudes, leidis ta igasuguse eksootika olevat täiesti normaalse. Selle poeesiat valgustas elu enda teadvustamata loomulikkus. Mountolive, kelle ees oli koha liku keele seesam juba avanenud, leidis, et hakkab esimest korda tõeliselt mõistma seda võõrast maad ja selle võõraid kombeid. Ta tundis end nii, nagu tunneks end selles olukorras igaüks, nimelt valdas teda peadpööritav endise minateadvuse kaotamise ja uuega asendumise tunne. Ta tundis, et kaob iseendal käest ja et ta loomujooned muutuvad justkui ähmaseks. Kas see on hariduse tõeline mõte? Ta oli hakanud istutama oma kujutluse tohutut puutumata maailma ümber uue elu pinnasesse. Hosnani perekond oli omaette veider kooslus. Hea välimusega Nessim ja tema ema olid sugulashinged ning kuulusid mõlemad intelligentsete ja tundlike inimeste maailma. Vanem poeg oli alati valmis ema aitama, kui oli vaja avada ust või tõsta maast üles taskurätt. Nessimi inglise ja prantsuse keel olid laitmatult 1
Sir Richard Francis Burton (1821–1890), Inglise maadeavastaja, kirjanik, etno loog ja diplomaat, eriti tuntud tänu oma Aasia- ja Aafrika-reisidele. 2 William Thomas Beckford (1760–1844), Inglise romaani- ja reisikirjanik, kunsti koguja ja poliitik. 3 Hester Lucy Stanhope (1776–1839), Inglise seltskonnategelane ja Lähis-Idas tegutsenud arheoloog.
22
Mountolive
täiuslikud nagu ta käitumine ning kõlasid ta kehaehituse kom bel nõtkelt ja jõuliselt. Nende vastas istusid aga küünlavalgel kaks teist laadi olevust: invaliidistunud ja nartsudes abikaasa ning noorem poeg, kes oli karm ja toorevõitu nagu mastif ja keda saatis seletamatu valmisolek rünnata. Ta oli jässakas ja inetu, kuid samas õrn, ja sellest, kuidas ta neelas iga isa lausu tud sõna, oli selge, kellele oma vanemaist ta eeskätt kuuletus. Tema naiivsus paistis ta silmadest ja ka tema oli teenistusvalmis, ning tõesti, kui ta polnud maatöö tõttu majast väljas, lasi ta ruttu minema ratastooli taga seisva toapoisi ja aitas rõõmust särades oma isa, olles heas tujus isegi selle üle, kui pidi ta hellalt ja peaaegu kahjurõõmsalt sülle tõstma ja tualetti viima. Emasse suhtus ta umbes samasuguse uhkuse ja lapseliku nukrusega, mis vaatas vastu ta haige isa pilgust. Ja kuigi vennad vaatasid oliivi puuoksa harudena eri suunas, ei olnud nende vahel lõhet – nad olid sama oksa võrsed ja armastasid seda teades teineteist väga, sest õigupoolest nad täiendasid teineteist, ning kus üks oli nõrk, seal oli teine tugev. Nessim vihkas verevalamist, füüsilist tööd ja halbu kombeid, Narouzile olid need aga meelt mööda. Ja Leila? Mountolive’i meelest oli ta muidugi kaunis mõistatus, ehkki olnuks ta kogenum, oleks ta naise loomulikkuses ära tundnud läbini lihtsakoelise vaimu ja mõistnud, et ta erilisus pole muud kui õide puhkemata jäänud võimed, mis on tõrkumata leppinud elu poolt peale sunnitud kompromissidega. Tema abielu endast nii palju vanema mehega oli üks nende näide – tegu oli ju siiski Egiptusega. Tema perekonna vara võrreldi Hosnanide varaga ja nagu kõik sellised liidud, sarnanes ka see abieluliit kahe ettevõtte ühinemisega. Kas ta oli õnnelik või õnnetu, ei tulnud tal pähegi küsida. Ainuke asi oli see, et teda ahvatles raamatute ja inimeste maailm väljaspool selle vana maja piire ja maa karme nõudmisi, millest olenes perekondade sissetulek. Ta oli kuulekas ja järele andlik ning lojaalne nagu hoolega kodustatud loom. Teda häi ris vaid elu segadusse ajav monotoonsus. Noorena oli ta teinud 23
Lawrence Durrell
Kairos hiilgavalt läbi õpingud ja lootnud mõne aasta, et pääseb Euroopasse neid jätkama. Ta oli tahtnud õppida arstiks. Kuid tol ajal olid õnnelikud need Egiptuse naised, kel õnnestus väl tida musta loori, rääkimata Egiptuse mõttemallide ja ühiskonna kitsastest raamidest. Euroopa oli egiptlastele nagu kaubamaja, kus rikkad käisid aeg-ajalt ostlemas. Muidugi käis ta mitu korda vanematega Pariisis ja armus sellesse linna nagu me kõik, ent kui asi jõudis soovini murda Egiptuse tavasid ja pääseda vanemate seatud võrgust, põgenedes maailma, mis võinuks toita ta arukat mõistust, põrkus ta vastu oma perekonna konservatiivsuse kalju panka. Ta pidi abielluma ja jääma Egiptusse, öeldi talle külmalt ning valiti rikkast tutvuskonnast välja kõige leebem ja võimekam mees. Seistes oma unistuste kuristiku serval, olles ilus ja rikas (Aleksandrias kasutati ta kohta hüüdnime Must Pääsuke), leidis Leila, et maailm ta ümber tõmbub hämaraks ja ebareaalseks. Ta pidi järele andma. Muidugi ei takistaks keegi teda koos mehega aeg-ajalt Euroopas käimast ja seal sisseoste tegemast … Kuid ta elu pidi kuuluma Egiptusele. Ta andis järele, langedes algul meeleheitesse ja võttes hiljem talle ettenähtud olukorra resigneerunult omaks. Ta abikaasa oli hea ja tähelepanelik, ehkki vaimu poolest omajagu tönts. Elu imes välja ta elumahlad. Tema lojaalsus mehele ulatus selleni, et ta sukeldus tema tegemistesse ja elas Aleksandria, ainsa Euroopat meenutava linna lähistel. Nüüd kujundas ta elu juba aastaid Nii luse delta nüristav ja monotoonne maaelu Hosnanide valduses. Ta elas end peamiselt välja Nessimi kaudu, kes sai hariduse suu res osas välimaal ja kelle harvad koduskäigud tõid majja pisutki elevust. Aga et vaigistada oma püsimatut uudishimu maailma vastu, tellis ta raamatuid ja perioodikat neljas keeles, mida ta valdas sama hästi kui emakeelt või isegi paremini, sest keegi ei saa mõtelda ega tunda üksnes araabia keele aegunud umbsuses. Nii oli juba palju aastaid kestnud ta võitlus allaandmisega, mille meeleheitemärk oli teatav närvihaiguse vorm ja mille vastu ta 24
Mountolive
abikaasa määras talle üsna nutikalt kümnepäevaseid puhkusi Aleksandrias, abinõu, mis aitas alati värvi ta palgetele tagasi. Kuid ka need reisid jäid aegapidi harvemaks: naine oli märkama tult jäänud seltskonnast kõrvale ja leidis, et suudab üha vähem rääkida tühja-tähja ja mõtelda tühiseid mõtteid, millel see jutt põhineb. Linnaelu tüütas teda. See oli pinnapealne nagu suure järve vesi; tema sisekaemusevõime aga tugevnes aastatega ning kui tuttavad teda enam vaatamas ei käinud, jäi talle vaid mõni nägu ja nimi: arstiametit pidav Balthazar näiteks, kes suhtles küll rohkem Nessimi kui temaga. Kui poja õpingud said läbi, aheldas teda enda külge pangandus koos oma kiiresti arenevate osakondadega, mis olid juuri pidi kinni laevanduses ning naftaja metallitööstuses, selle asemel et imada vett … Ent selleks ajaks oli naisest saanud juba päris erak. Ses üksildases elus oli Mountolive’i, päris võõra inimese saabu mine talle omajagu ootamatu. Tol esimesel päeval oli ta kõrbes ratsutamast hiljem tagasi tulnud ja lipsas oma kohale abikaasa ja külalise vahel, hinges ärev elevus. Mountolive vaevalt vaataski teda, sest naise erutav hääl tekitas ta südames imelikke värinaid, mida ta pani küll tähele, aga ei mõtestanud. Leila kandis valgeid kalifeepükse, kollast pluusi ja salli. Ta siledad käed olid valged ja sõrmusteta. Kumbki poeg ei tulnud sel päeval lõunale ning pärast sööki oli see Leila, kes pakkus end talle maja ja aeda näi tama, olles juba meeldivalt jahmunud noormehe aupaklikust araabia ja korralikust prantsuse keelest. Ta kohtles teda veidi kartliku vastutulelikkusega nagu naine, kel on muidu seltsiks vaid lapseliku olemisega abikaasa. Külalise siiras huvi ja õppimis tahe täitsid ta tänutundega, mis teda üllatas. See oli mõttetu, sest mitte kunagi polnud ükski võõras inimene näidanud üles soovi nende elu, keelt, usku ja kombeid tundma õppida. Mountolive’i käitumine oli täiuslik, ent ta enesekontroll nõrk. Nad jalutasid roosiaias, kuulates teineteise häält, viibides otsekui unes. Nad hingeldasid ja olid tundeist peaaegu lämbumas. 25
Lawrence Durrell
Kui Mountolive õhtul hüvasti jättis ja võttis vastu naise abi kaasa kutse tagasi tulla, oli naine kadunud. Teener tõi sedeli, millel seisis, et nõrkus ja peavalu on sundinud teda pikali heitma. Kuid ta ootas mehe tagasitulekut omamoodi jonnaka ja ootus äreva tundega. Mountolive sai muidugi samal õhtul tuttavaks mõlema ven naga, sest Nessim tuli pärast lõunat Aleksandriast ning külaline tundis temas kohe ära enda maailma inimese, kelle elukoodi ta tundis. Nad vastasid närviliselt teineteise tervitusele, moodusta des otsekui muusikalise kooskõla. „Ja kus on siis meie Narouz?“ küsis naine abikaasalt, nagu oleks teine poeg rohkem isa kui tema hoole- ja eestkostealune. „Ta on nelikümmend päeva haudejaamas tööd teinud ja tuleb homme.“ Leila nägi välja veidi kohmetu. „Temast saab pere far mer, Nessimist aga pankur,“ selgitas ta Mountolive’ile kergelt punastades. Ja lisas siis uuesti abikaasa poole pöördudes: „Kas ma võin viia härra Mountolive’i Narouzi juurde?“ – „Muidugi.“ Mountolive oli meelitatud oma nime prantsusepärasest hääldu sest. Naine kutsus teda prantsuse kombel Mountolif ning see kõlas noormehele romantilisena. Seda laadi mõte oli talle uus. Naine võttis tal käe alt kinni ning nad kõndisid läbi roosiaia ja palmiistanduse haudejaama juurde, mis asus maa sisse ehitatud pikas madalas mudatellistest hoones. Nad koputasid madala ukse pihta, kuid lõpuks tõukas Leila selle ise kannatamatult lahti ja nad astusid kitsasse koridori, mille kummaski küljes olid teine teise vastas kümme ahju. „Pange uks kinni,“ hüüdis Narouz madalal häälel, tõus tes ämblikuvõrkudesse mähitud hämarusest tulijatele vastu. Mountolive tundis end mehe altkulmu pilgu, jänesemoka ja järsu hääle ees arakslööduna, nagu oleksid nad mehe noorusest hoolimata häirinud mõnda sassis peaga koopaerakut. Narouzi jume oli kollane ja tema silmade alla olid magamatusest tekki nud kotid. Ent kui poeg nägi ema koos külalisega, vabandas ta 26
Mountolive
ja tal näis olevat hea meel, et teda töö ajal vaatama tuldi. Ta oli ühtaegu uhke ja erutatud, selgitades neile haudejaama tööd, ja Leila lasi tal seda taktitundeliselt teha. Mountolive teadis juba, et kunstlikus soojuses munade väljahaudumine on Egiptuses kunst, mille üle oldi uhke juba iidsest ajast saadik, ning tal oli hea meel seda protsessi tundma õppida. Selles maa-aluses, ämblikuvõrke ja tolmu täis hoones rääkisid nad töövõtetest ja temperatuuridest, kui naise mõistatuslik tume pilk võrdles nende kehaehitust, kom beid ja häälekõla. Narouzi ilusad silmad särasid rõõmsast elevusest. Külalise elav huvi näis teda rõõmustavat ja ta selgitas kõiki üksik asju kuni kummalise võtteni, mille abil haudumissoojust mõõdeti ilma termomeetrita, pannes muna lihtsalt vastu silmakoobast. Hiljem Leilaga roosiaia kaudu tagasi sammudes ütles Mounto live: „Kui meeldiv poeg teil on.“ Ning Leila punastas äkki ja langetas pea. Ta vastas vaiksel häälel: „Meil on nii väga südamel, et me ei lasknud ta jänesemokka õigel ajal opereerida. Pärast oli ta kõigi külalaste pilgata, kes hüüdsid teda kaameliks ja tegid talle liiga. Te ju teate, et ka kaamelil on mokk lõhki? On jah. Narouzil on tulnud nii mõndagi taluda.“ Tema kõrval kõndiv noormees oli äkki ta vastu kaastundlik, kuid jäi kidakeelseks. Ja õhtul oli naine järsku kadunud. Algul tekitasid ta oma tunded temas justkui segadust, kuid ta ei olnud harjunud endasse vaatama ega oma isiksust analüüsima ehk lühidalt, kuna ta oli noor, ei pööranud ta neile tunnetele tähelepanu. (Seda kõike tuletas ta meelde alles hiljem, meenuta des omaette olles sügavalt iga üksikasja, kui ta ajas vanamoodsa peegli ees habet või sidus lipsusõlme. Ta kordas kõiki asjaolusid painajalikult ikka ja jälle, et elada uuesti läbi ja võtta kontroll kõigi emotsioonide üle, mis Leila oli temas vallandanud. Vahete vahel ütles ta endamisi needes läbi hammaste „pagan“, nagu oleks ta meenutanud mingit hirmutavat katastroofi. Talle ei meeldinud sund meheks kasvada. Samas oli see aga erutav. Nii kõikus ta meeleolu hirmu ja groteskse vaimustuse vahel.) 27
Lawrence Durrell
Nad käisid sageli Leila abikaasa õhutusel koos kõrbes ratsuta mas ning siis avastas ta ühel täiskuuööl, lamades kõrvuti tuule lumivalgeks silutud liivaluite najal, enda vastas hoopis uutmoodi Leila. Nad olid söönud koos õhtust ja ajanud tontlikus kuu valguses juttu. „Üks hetk,“ ütles naine äkki, „teil on toidukübe huule külge jäänud.“ Ning kummardunud talle lähemale, võttis ta selle sealt keelega ära. Ta tundis oma alahuulel korraks justkui Egiptuse kassi väikest sooja keelt. (Just alahuult hammustades oligi ta alati öelnud sõna „pagan“.) Ta kahvatas ja tundis end justkui minestavat. Aga naine oli päris tema ligi, nii ohutult ligi, naeratades ja kirtsutades nina, et ta suutis naise vaid embusesse haarata ja tema ligi kummarduda, nagu kummarduks ta peeg lisse. Nende kogelevad huuled kohtusid nagu peegeldused järve pinnal. Mountolive’i mõistus pihustus tuhandeks killuks ning lendas laiali neid ümbritsevasse kõrbe. Armastajateks saamine oli nii lihtne ja sai teoks nii tahtmatult, et mõnda aega ei saanud ta arugi, mis oli juhtunud. Kui ta taas mõtelda suutis, näitas ta kohe välja, kui noor ta alles on, pomisedes: „Aga Leila, miks mina?“, nagu oleks naise ees lahti kogu valikute maailm, ning ta suutis vaid hämmelduda, kui naine temast eemaldus ja kordas tema sõnu justkui muusikalise dissonantsiga, sest mehe küsimuse poisilikkus oli teda pahandanud: „Miks sina? Lihtsalt niisama.“ Ja siis luges ta Mountolive’i hämmastuseks vaikse armsa häälega ette lõigu ühelt oma lemmikautorilt: „Meie ees on nüüd lahti saatuse rada, kõrgeim tee, mille ini mene võib kas vastu võtta või ära põlata. Meie rass pole veel täisealine, see pärineb puhtaimast põhjamaa verest. Meie loomus ei ole veel rikutud, me oleme piisavalt tugevad, et valitseda, ja piisavalt nõtked, et alistuda. Meile on sisendatud puhta halas tuse usku, mille me peame nüüd kas reetma või õppima seda järgides kaitsma. Me oleme rikkad päritud autunde poolest, mille meile on jätnud tuhandeaastane rüütlite ajalugu ja mida me peame päev-päevalt januselt suurendama, sest et inglased, 28
Mountolive
kellele autunde ihalus näib patusena, on maailma kõige tülgas tavam rahvas.“ Mountolive kuulas ta häält hämmastuse, haleduse ja häbiga. Oli selge, et naine näeb temas omamoodi rahva prototüüpi, mis eksisteerib vaid tema kujutluses. Leila suudles ja hellitas temas ta silme ette manatud Inglismaa kujutist. Mountolive’ile oli see maailma kõige kummalisem kogemus. Ta tundis, kuidas ta sil mad täituvad pisaraist, kui naine jätkas kõrgelennulist tsitaati, seades hääle laulvaks vastavalt loetavale proosale: „Või tõstate teie, inglise noored, oma maa taas kuningatroonile ja teete sellest valitsuskepile alluva saare, nii et see oleks maailma valguseallikas ja rahusadam, õpetuste ja kunstide käskija ning suurte tradit sioonide truu hoidja keset põgusaid harduseta nägemusi; ajaloo väärindatud põhimõtete alandlik teener, mis ei allu südametu tele eksperimentidele ega liiderlikele ihadele ning kannab keset rahvaste julma ja lärmakat kadedust edasi oma eriskummalist vaprust ja heatahtlikkust kõigi inimeste vastu?“ Ta sõnad hak kasid Mountolive’i peas kumisema. „Aitab. Aitab,“ hüüdis ta teravalt, „me ei ole enam sellised, Leila.“ See oli mõttetu raamatulik unelm, mille koptist naine oli avastanud ja enda jaoks lahti mõtestanud. Mees tundis, et tema maagilised embused said talle osaks päris teenimatult, nagu teeks ta absurdsed mõtted kõik maatasa ning alandaks need mil lekski tumedaks ja ebareaalseks, justkui oleks ta suhelnud tänava tüdrukuga. Kas tõesti on võimalik armuda surnud ristisõdija raidkujusse? „Sa küsisid minult, miks,“ ütles Leila, hääles ikka veel põlgus. „Sellepärast,“ vastas ta ohates, „et sa oled vist inglane.“ (Iga kord, kui ta sellele mõtles, oli Mountolive üllatunud ja ainult vande sõna „pagan“ vaigistas tema hämmastust.) Ja siis, nagu kõik maailma kogenematud armastajad, ei rahul danud teda asjade sellesse seisu jätmine, ta pidi neid oma mee les veel uurima ja andma nendele hinnangu. Ükski naise antud 29
Lawrence Durrell
vastus polnud talle ootuspärane. Kui ta mainis naise abikaasat, siis Leila vihastas ja katkestas ta jutu närvutava otsekohesusega: „Ma armastan teda. Ma ei luba rääkida temast kergel toonil. Ta on üllas mees ja ma ei tee iialgi midagi, mis teda haavaks.“ „Aga … aga …“ pomises noor Mountolive, ent nüüd, naer des tema segaduse üle, pani naine taas käed tema kaela ümber ja ütles: „Rumal. Rumal David! Tema ise ütleski, et võtku ma sind endale armukeseks. Mõtle, kas pole ta omamoodi tark? Ta kardab mind kaotada hoopis siis, kui ma peaksin kohtama vale inimest. Kas sa pole kunagi armastust janunenud? Kas sa ei tea, kui ohtlik see on?“ Ei, Mountolive ei teadnud. Mida pidi üks inglane arvama neist kummalistest mõtte mallidest, neist segastest ja vastuokslikest lojaalsustest? Ta oli tummaks löödud. „Ainult et ma ei tohi sinusse armuda ja ma ei armugi.“ Kas ta sellepärast hakkaski armastama Mountolive’i pigem Inglismaa kujundi kui tema enese kaudu? Ta ei leidnud sellele vastust. Tema ebaküpsuse ilmsikstulek tegi ta kidakeelseks. Ta sulges silmad ja tundis, nagu kukuks ta selili musta auku. Ja Leila, kes seda tajus, leidis temas süütuse, mis tegi noormehe talle armsaks, omal moel otsustas ta teha temast mehe, kasutades kogu oma naiselikku soojust ja avalust. Ta oli talle nii armsam kui õnnetu poisike, keda ta oskas juhatada ta arenguteel. Ainult et (ja oma meeles pidi ta selgesti tegema selle reservatsiooni) ta pidi tõkestama vastumeelsust, mida Mountolive võis sellise juhendamise suhtes tunda. Nii varjas ta hoolega oma elukoge must ja temast sai mehele peaaegu ühevanune kaaslane, kes jagas ta vastutust nende täiesti ohutu ja laitmatu käitumise eest, mille mõjul mehe süütunne peaaegu vaibus ning ta võttis naise uut moodi otsustavuse ja enesekindluse täielikult omaks. Mountolive kordas endale samasuguse otsustavusega, et ta peab austama naise reservatsioone ja mitte temasse armuma, kuid omaenda tundest lahtiütlemine on noorele inimesele võimatu. Ta ei suutnud eris tada oma emotsionaalseid vajadusi, kirge ja nartsissismist toituvat 30
Mountolive
romantikat. Iha lämmatas teda. Ta ei suutnud seda määratleda. Siin takistas teda igal sammul ta Inglise haridus. Ta ei suutnud olla õnnelik ilma süütundeta. Kuid kõike seda ei tajunud ta sel gelt, ta üksnes aimas, et oli kohanud kedagi enamat kui armuke ja vandeseltslane. Leila polnud mitte ainult temast kogenum; oma ahastuseks avastas ta, et naine on temast ta oma keeles ka rohkem lugenud ja õpetatud. Ent olles ideaalne kaaslane ja arm sam, ei andnud naine talle seda kunagi tunda. Naiselikule koge musele on avatud nii palju allikaid. Leila leidis alati pelgupaiga õrnuses, mis väljendus kerges pilkes. Ta noomis teda harimatuse pärast ja julgustas ta uudishimu. Ning talle pakkus naudingut ta kire mõju mehele, ta suudlused, mis langesid kui süljepiisad kuumale triikrauale. Naise silmade kaudu hakkas Mountolive uuesti nägema Egiptust, mis oli nüüd dimensiooni võrra rikkam. Ta sai aru, et ta mõningane keeleoskus polnud sugugi piisav, sest Leila paljastas selle nappuse omaenda teadmiste sügavuse taustal. Paadunud märkmetegija, nagu mees oli, leidis ta oma väikese taskuraamatu paisumas andmetest, mis avanesid talle nende ühistel ratsasõitudel, ent need olid alati selle maa kohta käivad andmed, sest ta ei julgenud kirja panna ainsatki sõna oma tun nete kohta ega isegi Leila nime. Nii nägid ta üleskirjutused välja sedamoodi: Pühapäev. Ratsutades läbi vaese kärbseid täis küla, osutas mu kaaslane täketele, mis olid müüridel ja seintel kui kiilkiri, ning küsis, kas ma oskan neid lugeda. Ütlesin nagu loll, et ei oska, kas need ei või olla äkki amhaarikeelsed? Naer. Selgituseks kuulsin, et üks auväärt rändkaupmees, kes käib siin külas iga kuue kuu tagant, müüb Medinast pärit erilist hennat, millest siin selle püha linnaga seotuse tõttu väga lugu peetakse. Inimesed on enamasti liiga vaesed, et selle eest maksta, nii et ta annab neile krediiti, aga et mitte seda unustada, märgib ta arvepidamise potikillu abil saviseinale. Esmaspäev. Ali ütleb, et sabaga tähed on kivid, mida loobivad taevainglid, et peletada kurje džinne, kui nood püüavad kuulata 31
Lawrence Durrell
pealt paradiis kõnelusi ja saada teada tulevikusaladusi. Kõik araab lased, isegi beduiinid kardavad kõrbe. Imelik. Ja veel: vahepidamist jutuajamises, mida me nimetame „inglite möödumiseks“, tervitatakse teisiti. Mõne vaikusehetke pärast ütleb keegi: „Wahed Dhu“ ehk „Andku Jumal“ ja siis vastab kogu ratsa seltskond: „La Illah Illa Allah“ või „Ei keegi muu kui üksainus Jumal“, enne kui endine vestlus edasi läheb. Need väikesed tavad on väga muljetavaldavad. Ja veel: minu võõrustaja kasutab kummalist fraasi, kui räägib oma tagasitõmbumisest äritegevusest. Ta nimetab seda „hinge tagasi saamiseks“. Ja veel: ma pole kunagi varem maitsnud Jeemeni kohvi, mille igas tassis on terake halli ambrat. See on ülimaitsev. Ja veel: Mohammed Shebab pakub mulle kohtudes klaasist kaa nega piaalist nuusutada jasmiinilõhna, nagu me Euroopas pakume sigaretti. Ja veel: nad armastavad linde. Murenevate hauakividega kal mistul nägin ma kalme, millel olid marmorisse uuristatud väikesed lindude joogilohud, ja mu kaaslane ütles, et neid täidavad kalmistul reedeti käivad külanaised. Ja veel: Ali, suur mustanahaline eunuhh, ütles, et üle kõige kar davad nad kurja tähendavaid siniseid silmi ja punaseid juukseid. Kummaline, et Koraani kurjadel inglitel on samuti kõige tülgasta vamaks jooneks sinised silmad. Nii tegi noor Mountolive märkmeid ja mõtiskles nende ini meste imelike kommete üle, kelle hulka ta oli sattunud, kor ralikult, nagu sobis õpilasele, kes uuris enesele väga võõraid kombeid, end samas ka teatud ekstaasiga, kui ta nägi poeetilist vastavust tegelikkuse ja Idamaade unelmapiltide vahel, mille ta oli lugedes silme ette mananud. Neis oli vähem vastuolu kui kujutistel, mida Leila kalliks pidas: poeetilisel Inglismaa kujutisel ning selle häbelikul ja kogemusteta näidiseksemplaril, kelle ta oli võtnud oma armukeseks. Kuid Mountolive ei olnud siiski päris 32
Mountolive
rumal, sest ta võttis õppust kahest tähtsast elu õppetunnist: sel lest, kuidas siiralt armastada ja kuidas selle üle mõelda. Aga ta elus oli veel muidki episoode ja stseene, mis puudu tasid ja erutasid teda hoopis teisiti. Ühel päeval ratsutasid nad kõik läbi istanduste, et külastada vana hoidjat Halimat, kes elas nüüd austatud erakluses. Ta oli olnud poiste peamine hoidja ja kaaslane, kui nad olid lapsed. „Ta toitis neid isegi rinnaga, kui mu enda piim kinni jäi,“ selgitas Leila. Narouz mühatas kähinal naerda. „Ta oli meie „närija“,“ selgi tas ta Mountolive’ile. „Kas teate, mis see sõna tähendab? Egiptu ses toitsid lapsi tollal teenijad, kelle kohustus oli neile määratud toit enne lusikaga toitmist läbi närida.“ Halima oli Sudaanist pärit vabastatud ori ja ka tema „sai nüüd oma hinge tagasi“, elades väikeses punutud hütis suhkruroo põldude vahel, olles õnnelikult ümbritsetud arvututest lastest ja lastelastest. Tema vanust oli võimatu öelda. Tal oli tohutu heameel näha Hosnani noormehi, ja Mountolive’it liigutas vaate pilt, kui mõlemad hobuse seljast maha tulid ja tema embusesse jooksid. Nüüd polnud Leila nii hell. Ja kui vana neegritar oli end kogunud, nõudis ta, et tema külastamise puhul esitataks üht teatud tantsu, mis kummalisel kombel polnud sugugi ilma omamoodi graatsiata. Kõik seisid amme ümber ringis ja plaksu tasid armastavalt käsi, kui naine pöördus kord ühel, kord teisel kannal ringi, ning kui ta oma laulu lõpetas, said talle jälle osaks naer ja kallistused. See teesklematu ja spontaanne lähedus tegi Mountolive’ile rõõmu ja ta vaatas oma armsamat säraval pilgul, milles naine ei näinud mitte ainult armastust, vaid ka uutmoodi austust. Ta ihkas temaga üksi jääda ja ta oma embusesse võtta, aga ta kuulas kannatlikult vana Halima juttu selle perekonna omadustest ja kuidas talle oli ta tubli töö eest kaks korda või maldatud külastada püha linna. Ta hoidis rääkides kätt hellalt Narouzi varrukal, vaadates aeg-ajalt talle truu looma pilguga otsa. Kui ta hoolealune oli alati kaasas olevast vanast tolmusest 33
Lawrence Durrell
jahipaunast lahti pakkinud kõik kaasa toodud kingitused, vahel dus amme näol nagu kuuvarjutus naeratus kohmetusega ja ta puhkes nutma. Aga oli ka teisi, võib-olla vähem meeldivaid stseene, mis sellegi poolest esindasid Egiptuse kombeid. Kord varahommikul oli ta tunnistajaks vahejuhtumile, mis leidis aset sisehoovis tema akna all. Üks tumedat verd noormees seisis hoopis teise ilmega Narouzi ees, vaadates altkulmu, ent araks tõmbuval pilgul tema sinistesse silmadesse. Mountolive kuulis voodis lamades ja luge des kaks korda selge häälega öeldavaid sõnu: „Peremees, see ei olnud vale.“ Ta tõusis ja läks akna juurde ning nägi, kuidas Narouz ütles vaiksel, tõrksal, sisinaks pressitud häälel: „Sa vale tasid jälle,“ ning nägi sealsamas ka erutavat kehalist brutaalsust. Ta võõrustaja võttis vöölt noa ja lõikas sellega maha osa poisi kõrvalestast, tehes seda aeglaselt ja vaikselt, nagu lõikaks ta puu viljanoaga varre otsast viinamarja. Teenri kaela mööda voolas vereoja, kuid ta seisis liikumatult. „Nüüd mine,“ ütles Narouz samasugusel deemonlikul sisinal „ja ütle oma isale, et ma lõikan iga vale eest tüki su ihust, kuni jõuan selle kohani, mis ei valeta.“ Poiss hakkas äkki longates jooksma ja kadus hingeldades silmist. Narouz pühkis noatera oma kottpükste vastu puhtaks ja tuli vilet lastes trepist üles majja. Mountolive vaatas seda kivistunult. Ja siis (kõige hämmastavam oli just vahejuhtumite erinevus), tolsamal pärastlõunal jõudsid nad koos Narouziga ratsutades perekonna maavalduste piirile, kust algas kõrb ja kasvas hiigel suur ohvripuu, mille küljes rippus kõiksuguseid lastetute või haigete külainimeste palvelinte, nii et igalt oksaharult näis välja kasvavat sada tuules laperdavat riideriba. Läheduses oli eraku onn, mille elanik oli ammu surnud, tema nimegi enam ei mäle tatud, välja arvatud ehk mõni üksik külaelanik. Eraku mure nenud hauaküngas oli aga ikka jäänud palverännusihiks ning moslemite ja koptide kohtumispaigaks. Siin tuli Narouz hobuse seljast maha ja ütles kõige harilikuma häälega: „Ma loen siin 34
Mountolive
alati palve. Palvetagem siis seekord koos.“ Mountolive’il oli veidi piinlik, kuid ta tuli sõnagi lausumata ka hobuse seljast maha ja kui nad kõrvuti kadunud pühaku väikese kalmukünka ees seisid, tõstis Narouz silmad taevasse ja ta näole tuli samavõrd vaga ilme, nagu see ennist oli olnud deemonlik. Mountolive matkis täpselt tema poosi, pannes käed kokku ja tõmmates peod vastu rinda. Siis langetasid mõlemad pea rinnale ja palvetasid pika hetke, mille järel Narouz hingas pika sisinaga välja, nagu tunneks ta kergendust, ja vedas sõrmed nägu mööda alla, soovides palvest sündinud õnnistusest sügavamalt osa saada. Mountolive matkis teda suure hingeliigutusega. „Hästi. Nüüd oleme palvetanud,“ ütles Narouz lõpetuseks, kui nad uuesti hobustele istusid ja ratsutasid tagasi üle väljade, mis lebasid päikese all vaikselt, välja arvatud pumpade imevad ja ähkivad hääled, mis tekkisid järvevee niisutuskanalitesse juh timisel. Pikkade varjuliste istanduste lõpus jõudis nende kõrvu teine, tuttavam heli, mis tuli Egiptuse veevõtumehhanismi puust vesirataste huugamisest, kui Narouz vastu tuult tähelepanelikult kõrvu teritas. „Kuula,“ ütles ta, „kuula neid vesirattaid. Kas sa nende lugu tead? Vähemalt seda, mida külarahvas räägib? Alek sander Suurel olid eeslikõrvad, kuigi ainult üks inimene teadis tema saladust. See oli tema kreeklasest habemeajaja. Aga kreek lane ei suuda ju saladust pidada! Nii läks habemeajaja hinge kergenduseks väljadele ja rääkis sellest vesiratastele. Ja sestpeale nutavadki vesirattad kurvalt: „Aleksandril on eeslikõrvad.“ Kas pole imelik lugu? Nessim on öelnud, et Aleksandria muuseumis on Aleksander Suure portree, kus ta kannab Ammoni sarvi, ja see lugu võib olla selle kauge kajastus. Kes teab?“ Nad ratsutasid mõnda aega vaikides. „Mul on nii kurb, et ma tuleval nädalal teilt ära sõidan,“ ütles Mountolive. „Mul on olnud siin niivõrd tore.“ Narouzi näole ilmus veider ilme, milles segu nesid kõhklus ja häbelik rahulolu ning kusagil vahepeal ka taht matu pahameel, mida Mountolive tõlgendas armukadedusena. 35