1. ONU
Minu sünniaeg oli meie rikkaliku suguseltsi teiste laste sünniaegade keskele nii oskuslikult paigutatud, et kui minul tuli aeg esimesse klassi minna, oli minu onu juba kolmandas. Mõistagi oli see minu tohutu eelis kaaslaste ees, sest nii oli mul perekondlik õigus iga vahetunni alguseks kolmanda klassi ukse taga koht sisse võtta, samal ajal kui teistel ühestki vanemast klassist enamasti kedagi oodata ei olnud. Kui taldade ja toolijalgade klobin, mida ka kaugusest läheneva metshobustekarja traavimüdinaks võis pidada, ukse avamisega kõrvulukustavaks paisus, oli esimene, keda selle kärarikka ühiskonna sisemus põgusatele vahetunnimõnudele kinkis, mu onu. Sugulane, kellele ma tollal täpselt kõrvuni ulatusin, haaras mu aega viitmata hoogsasse küünarnukikaissu ja me läksime parki. Vastu hommikust arga päikest, mustade korpas pärnatüvede taga, läigatles ja kilkas jõgi. Sedamööda, kuidas aeg edasi läks ja õpikud ikka paksemaks ja põhjalikumaks muutusid, sugenes meie ja jõe vanadesse vendlussuhetesse ajuti kibedamaid noote. Ta ei nõudnud ju ainult vahetunde! Kevaditi, aprillis, kui ta end pika pimeduse järel taas õnnelikult päikese kätte sirutas, hävitas ta naerdes ja 7
murulauk.indd 7
16.01.2018 14:17:06
lobisedes, vähimagi pahatahtluseta meie koolitunde, päevi ja isegi nädalaid. Teades täpselt, kus on me õige koht, sörkisin ometigi, isa kummikud – kiuh-kauh! kiuh-kauh! – kahe paari villaste sokkide peal, onu kannul mööda vesist jõeperve, minu järel onu sepikubeež koer Leenu ja tuli ette, et kõige lõpus, kaugel, papliallee valgusovaali südames, peaaegu nägemispiirist väljas, mu onu klassijuhataja. Klassijuhatajal olid selleks tarbeks vihmavarjupiltidega botikud, mis vähesest ja hooajalisest tarvitamisest väga kaua uued ja ilusad seisid. Ujulast välja jõudnud, poolel teel raudteesilla alla, kus heinamaa juba madalaks ja tümaks läks, võttis ta need portfellist päevalehe seest, tõmbas jalgade otsa, ise meid kui teetähist murelikult silmist laskmata, ja jätkas oma retke. Aja jooksul õppis ta ära, kus näkib ja kus ei näki. Ta tuli juba peaaegu ringi vaatamata, istus meie kahe vahele mätta otsa, harjunult nagu reisija, kellel on juba aastaid oma kindel koht kindlas vagunis, ja alustas vestlust teemal „Mees peab tarkust taga nõudma“ või „Kool – noorte hüppelaud tänapäeva Eestis“. Aga teinekord ka suurema ringiga nagu „Kas andekus või töö?“ või „Mida külvad, seda ka lõikad“. Meie jõekaldal midagi külvamas ega lõikamas ei käinud, aga paratamatult oli niisugusel korral saak kehvem, sest ega kala ole telereporter, et tema tuleb sinna, kus kõvem kõne kõmin käib. Kala võib siis jääda hoopis tulemata, nagu ta neil päevil enamasti tegigi. Nagu ma eespool märku andsin, läks jõgi meiega teinekord natuke liiale ja onu viienda klassi kevadeks oli selge, et ei 8
murulauk.indd 8
16.01.2018 14:17:06
murulauk.indd 9
16.01.2018 14:17:07
vihmavarjudega botikud ega klassijuhataja selleks ajaks juba tõesti rikkalik vestlustemaatika suuda enam midagi päästa: onu jäi istuma. „Tasa sõuad, kaugemale jõuad,“ arvas onu, kui oli esimesest ehmatusest üle saanud. See mõttetera ei kõla aga küllalt veenvalt, kui on unustatud hoopis sõudmata. Midagi niisugust pidi vist tundma ka onu; vahejuhtum vajutas selgelt ja suurelt oma musta sõrajälje ta sugulaslikult hubasesse meelelaadi. Onu muutus kinniseks, napisõnaliseks, tuli ette, et isegi kiuslikuks. Meie läbisaamises seni valitsenud kindel vägevama-väetima, ülema-alama sott oli oma klassikalisest selgusest midagi igaveseks kaotanud. Ja edasise elu jooksul pandi see uuesti ja uuesti proovile. Järjekestvuse ja iseäranis mehisuse huvides jõeretked muidugi jätkusid. Vihmastel päevadel kohtusime koolis. Onu edasijõudmises toimus isegi teatav heledapoolne nihe, mis muidugi võis märkida ka meie jõega linna kliima mõningast merelisemaks muutumist, nii et vihma hakkas olema rohkem. Igal juhul oli see veel üheks tõestuseks, et inimsugu enamasti osutub vintskemaks talle kaela sadanud katsumustest. Kas seda lugeda katsumuseks, aga juhuseks sobib see ometi! Meie kooli orkestris oli parajasti tarvis kedagi pasunate taha, teiste sõnadega vaskpillimängijaid. Ja tuli välja – just onul oli see õige kuulmine ja koguni õiged huuled. Trompetiga alustamiseks juba liiga vana – see mind ei üllatanud, onud ongi vanad alati ja igal pool –, asuti onule otsima õiget pilli. Aeg, tema ei oota, laulupidu ka mitte, see 10
murulauk.indd 10
16.01.2018 14:17:07
lähenes, ja minu isa, kes on ühtlasi onu suur vend ehk meie kooli orkestriõpetaja, langetas otsuse: olgu või parmupill – kui inimesel on kõrv, siis on kõige tähtsam olemas. Küll pill ise mehe leiab. Kuni ei pea veel harjutama, on niisugune asi lõbus, peaaegu nagu peitusemäng, et näis, kuidas leidjal õnne on, arvas onu. Uued puutsad, mis ta sünnipäevaks oli saanud, vajasid sissejooksmist ja hõivasid praegu ta meeli rohkem mistahes läikivast torust. Kõrv jah, see tal tõesti oli, isegi kaks, ja sellest, et need tal peaaegu kogu aeg kõrvaklappidega suletud olid, ei paistnud orkestriõpetajale, kes on minu isa, veel küllalt olevat. Tema leidis: tehku lapsed ise kah heli, tehku muusikat! Lapsed! „Võib nii kah öelda,“ oli ema tagavaralause ja mulle tundus, et see oli niisugune lause, mis vabastas täiskasvanuid paljude mõtete lõpunimõtlemisest, hea õnne korral isegi vastamisest. Märkamatult olin ka ise saanud peaaegu kümme täis. Ukulele asemele hakkas isa vaatama minu jaoks juba midagi tõsisemat, olgugi, et see armas ja pisikene, rohkem üldse mänguasja moodi kitarrisugulane tundus mulle juba peaaegu niisama oma nagu mu enese 11
murulauk.indd 11
16.01.2018 14:17:08
käsi. „Igale lapsele oma pill!“ seisis kooli muusikaklassi seina peal tark lause, mida kellegi konarlik käsi oli rohelise helkurpliiatsiga parandanud, nii et i asemel võis selgesti lugeda a: „Igale lapsele oma pall!“ Ka see oli väga tark lause.
12
murulauk.indd 12
16.01.2018 14:17:08