4
Nähh Pariisis Nähh oli seljakotis ja vuristas õnnest varbaid. See oli asi, mida oskas ainult tema teha. Päris keeruline on kirjeldada, kuidas see välja nägi. Igal juhul oli vurin tal seespidiselt hästi tunda. Ta oli nii õnnelik, et Daniel ta lõpuks kaasa võis võtta. „Las koer ootab sind hotellis,“ arvas ema esialgu. „Ta võib ju kaduma minna,“ ütles isa. Aga Daniel hoidis Nähhist kõvasti kinni. Ja kaisuloom vaatas talle hiigelsuurte paluvate silmadega otsa. Nii nad kahepeale kauplesidki välja, et Nähh tohib linnaekskursioonil olla Danieli seljakotis. Nende esimene päev Pariisis võis alata. Nähh oli rõõmus, et ema nad siia kuulsasse linna tõi. Ema oli terve talve prantsuse keele kursustel käinud ja tahtis nüüd kogu perele selle kauni maa pealinna näidata.
5
Alguses istus koer rahulikult seljakotis, aga varsti muutus uudishimulikuks. Ta nahistas luku hästi natuke lahti ja piilus ühe silmaga välja. Pariisi vaba õhk lõi Nähhile vastu ja ta siristas lukuaugu veel suuremaks. See, mida ta nägi, oli võimas. Ilusaim linn maailmas! Kodulinnast see muidugi üle ei saanud, sest oma kodu armastas Nähh kõige rohkem. Nüüd aga ei olnud aega kodust mõelda. Nähh ahmis endasse uusi muljeid. Ja nii ta muudkui vuristas varbaid ja sirutas kaela pikemaks. Ja siis käis pauk. Daniel oli taevasse vaadanud ja vastu posti kõndinud. Ta komistas ja kukkus.
Kukkumine Nähhil läks silme eest mustaks. Ta ei saanud üldse aru, mis toimub. Maailm tema ümber tiirles ja lõpuks käis kõva põnts. Järsku oli ta keset kõnniteed pikali ja tema perekond kõndis midagi aimamata lihtsalt edasi. Ta vaatas üles ja nägi veel vilksamisi seljakotti, mille sees ta just hetk tagasi oli olnud, kuid mille lahtine lukk talle nüüd laialt vastu naeratas.
6
7
Nähh ajas ennast kiiresti püsti. „Daniel! Daniel, oota! Oota! Ma kukkusin maha! Ma olen siin!“ hüüdis ta nii kõvasti, kui suutis. Aga tänaval sagisid sajad inimesed, mürisesid mootorrattad ja mitte keegi ei kuulnud teda. Daniel hoidis emal-isal käest kinni ja muudkui kõndis edasi. Varsti kadusid kõik kolmekesi inimeste sekka ära. Nähh jooksis kiiresti ühe suure maja äärde, sest keset tänavat oli tohutult ohtlik. Tänaval oli mustmiljon jalga, mis muudkui trampisid edasi-tagasi. Hirmust hoolimata jõudis Nähh märgata kingi. Kõigis jalgades olid kingad ja neid oli väga erinevaid. Oli musti meestekingades jalgu, kõrgete kontsadega naistejalgu, punastes saabastes lastejalgu ja mida kõike veel. Nähh surus end vastu maja seina. Ta vaatas ühele poole. Seal oli tänavakohvik roheliste toolide ja laudadega. Ta vaatas teisele poole ja nägi kunstnikku, kes maalis jõge. Järsku kostis seina juurest mingit kriginat. Vihmaveetoru tagant astus välja üks väga määrdunud mängukaru. Hirm tarretas Nähhi kivikujuks.
8