S I S S EJ U H A TUS
Väikese tüdrukuna jalutasin tundide kaupa meie Loui siana maja taguses vaikses metsatukas ja laulsin. Õues olek aitas mul tajuda ohtusid ja tunda, et olen elus. Mida suuremaks ma kasvasin, seda rohkem mu ema ja isa tülitsesid. Isa oli alkohoolik. Tavaliselt tundsin kodus olles hirmu. Ka väljaspool kodu polnud just tae valik olla, aga selline see minu maailm kord oli. Taevas või põrgu, aga minu oma. Enne kojuminekut läksin tavaliselt naabrite juurde, kõndisin läbi nende hoolikalt kujundatud aia, kus oli ka bassein. Neil oli kiviktaimla, milles olevad väike sed ümarad kivid olid endasse salvestanud soojust ja tundusid katsudes nii mõnusad. Lamasin neil kividel, vahtisin t aevasse, tundsin soojust enda all ja ümber ning mõtlesin: „Ma suudan leida oma tee. Ma suudan oma unistused ellu viia.“ Nendel kividel lamades tundsin Jumala lähedust.
7
1
Lõunas lapsena üles kasvamine tähendas vanematele kuuletumist ja oma suu kinni hoidmist. (Tänapäeval on reeglid vastupidised – pigem kuulatakse lapsi.) Meie kodus ei olnud vastuhakk vanematele lubatud. Ükskõik kui hulluks ka olukord läks, oli targem vait olla, ja kui sa käitusid teisiti, oli oodata tagajärgi. Piibel ütleb, et sinu keel on su mõõk. Minu keel ja minu mõõk oli laulmine. Ma laulsin lapsena kogu aeg. Laulsin autoraadiot kuulates, kui olin teel tantsutrenni. Laulsin, kui olin kurb. Minu jaoks oli laulmine püha. Ma sündisin ja käisin koolis McCombis Mississip pis ja elasin kahekümne viie miili kaugusel asuvas Kent woodis Louisianas. Kentwoodis tundsid kõik kõiki. Uksi ei lukustatud, sotsiaalne elu koosnes kiri kus käimisest ja aiapidudest, lapsed kandsid sarnaseid rõivaid ning igaüks teadis, kuidas relvaga ümber käia.
9
BRITNE Y SPE ARS
Piirkonna ajalooliselt vanim osa oli Camp Moore, mille lasi e hitada Jefferson Davis Konföderatsiooni treening laagriks. Igal aastal just nädal enne tänupühi taaslavas tati seal kodusõja sündmusi ning sõjaväemundritesse riietunud inimeste nägemine meenutas mulle pühade saabumist. Mulle meeldis see aeg aastas: kuum šoko laad, kamina lõhn meie elutoas, õues maha langenud lehtede kirevus. Meil oli väike telliskivimaja, mille tubades olid rohelisetriibulised tapeedid ja puitpaneelid. Lapsena käisin Sonicus söömas, kardiga sõitmas, mängisin korvpalli ja õppisin kristlikus koolis, mis kandis nime Parklane Academy. Esimene kord, mil muusika puudutas mind nii tuge valt, et tundsin seljal külmavärinaid, oli päeval, mil kuulsin meie majapidajannat pesuruumis laulmas. Tavaliselt pesin ja triikisin pesu mina, kuid kui meie pere rahaline olukord paranes, palkas ema abilise. Maja pidajanna laulis gospelit ja see avas mulle sõna otseses mõttes tee uude maailma. Ma ei unusta seda iial. Sellest hetkest kasvas mu laulmiskirg veelgi. L aulmises on midagi maagilist. Kui ma laulan, siis tean, kes ma olen. Ma saan olla aus. Lauldes ei ole vaja kasutada väljendeid: „Hei, kuidas sul läheb?“ Sa saad minna hoopis sügavamale. Laulmine viib mu müstilisse paika, kus keelel pole tähtsust ning kus kõik on võimalik.
10
NAINE MINUS
Kõik, mida ma soovisin, oli pääseda igapäevast ja jõuda kohta, kus ma saaksin end vabalt väljendada. Üksi olles täitus mu pea murede ja hirmudega. Muusika aitas seda müra vaigistada, lasi end kindlalt tunda ja kandis mu paika, kus sain olla just selline, nagu soovisin, et mind kuuldaks ja nähtaks. Laulmine aitas mul tunne tada jumalikku kohalolu. Kuniks ma laulsin, olin poo leldi hoopis teises maailmas. Võisin mängida aias nagu iga teine laps, aga mu mõtted, tunded ja unistused olid sootuks mujal. Tegin kõvasti tööd, et asjad oleks sellised, nagu ma soovisin. Tegin kogu tõsidusega sõbranna aias Mariah Carey lugudele tobedaid muusikavideoid. Kui ma olin kaheksa aastat vana, arvasin, et võiksin töötada režissöö rina. Mitte keegi meie linnakeses ei soovinud midagi säärast teha. Kuid mina teadsin, millest on maailmas puudus, ja proovisin selle nimel edasi minna. Kõik, mida artistid teevad, kõik rollid, mida nad loovad, on võimalus põgeneda sellest maailmast. Ja põgenemine oli täpselt see, mida ma vajasin. Soovisin elada oma unistustes, imelises väljamõeldud maailmas, ja, kui vähegi võimalik, mitte mõelda pärismaailmale. Laulmine ühendas sillana reaalsuse ja fantaasiailma, ühendas maailma, kus ma elasin, maailmaga, kuhu meeleheitlikult soovisin elama asuda.
11
BRITNE Y SPE ARS
Minu pere kannab endaga kaasas traagilist lugu. Mu keskmine nimi pärineb isapoolselt vanaemalt Emma Jean Spearsilt, kes kasutas nime Jean. Olen näinud tema pilte ja saan aru, miks kõik ütlevad, et me oleme sarna sed. Samasugused blondid juuksed. Sama naeratus. Ta nägi välja noorem, kui tegelikult oli. Tema abikaasa, minu vanaisa June Spears seenior, oli vägivaldne. Jean kaotas lapse, kes oli vaid kolme päevane, ning kannatas selle all väga. June saatis Jeani Kagu-L ouisiana kliinikusse, kõige jubedamasse kohta M andeville’is, kus Jeanile määrati liitiumravi. 1966. aastal, 31aastasena ja täpselt kaheksa aastat pärast imikust poja surma, lasi mu vanaema Jean end lapse haual jahipüssist maha. Ma ei suuda ette kujutada seda leina, mida ta tundnud oli. Minu vanaisa taoliste meeste kohta ütlevad inimesed lõunas: „Miski polnud tema jaoks küllalt hea,“ ning et ta oli „perfektsionist“ ja „isana küllalt keeruline tüüp“. Mina sõnastaks selle kõik ilmselt palju jõulisemalt. Spordifanaatikust June sundis mu isa treenima kurnatuseni. Olenemata sellest, kui väsinud isa korv pallitrennist oli, pidi ta alati tegema veel sada viset, enne kui tohtis tuppa tulla. June töötas Baton Rouge’i politseijaoskonnas ja tal oli tegelikult kolme eri naisega kümme last. Niipalju kui mina tean, ei olnud neist kellelgi June’i esimese
12
NAINE MINUS
viiekümne eluaasta kohta häid sõnu öelda. Isegi mu oma peres öeldi, et Spearside meestest tuleb vaid häda ja viletsust, eriti mis puudutab seda, kuidas nad naisi kohtlevad. Jean polnud ainus June’i naistest, kes Mandeville’i vaimuhaiglasse saadeti. June saatis sinna ka oma teise naise. Üks mu isa poolõdedest rääkis, et June kuri tarvitas teda seksuaalselt alates üheteistkümnendast elu aastast ning tegi seda, kuni tüdruk sai kuusteist. Mu isa oli kolmteist, kui Jean tollel haual suri. Ma tean, et sellest saadud traumal on oma osa sel les, kuidas mu isa kohtles meie pere lapsi. Ka tema jaoks polnud kunagi miski küllalt hea. Isa sun dis mu venda sporti tegema. Ta jõi kuni mõistuse kadumiseni. Ta kadus päevadeks. Kui isa jõi, oli ta eriliselt õel. Vanaisa June aga muutus vanane des pehmemaks. Mina ei pidanud kohtuma sellise vägivaldse mehega, kes tegi liiga mu isale ja teis tele pere lastele, mulle tundus ta rahulik ja armas. Minu isa ja ema pärinesid täiesti eri maailmadest. Ema juttude kohaselt oli tema ema, minu vanaema Lilian „Lily“ Portell pärit peenest ja haritud Londoni perekonnast. Naise eksootilisust märkasid kõik, tema ema oli britt ja isa pärines Maltalt. Tema onu töötas raamatu köitjana. Kõik pere liikmed oskasid mõnd muusikariista mängida ja armastasid laulda.
13
BRITNE Y SPE ARS
Teise maailmasõja ajal kohtus Lily ühel tantsuõhtul Ameerika sõduriga, minu vanaisa Barney Bridgesiga. Ta oli kindralite autojuht ja armastas kihutada. Vanaemale oli Ameerikasse kolimine pettumus. Ta oli kujutanud ette taolist elu, nagu see oli olnud Londonis. Kui ta jõudis New Orleansis asuvasse piima farmi, vaatas Barney juhitud auto aknast välja ja nägi vaid tühje välju, olevat ta oma vastse abikaasa käest närviliselt küsinud: „Kus siis kõik tuled on?“ Vahel ma kujutan ette, kuidas Lily sõitis mööda Louisiana maapiirkonda, vaatas pimedat ööd ja sai aru, et tema suur, pulbitsev, muusika, muuseumide ja pärastlõunaste teepausidega täidetud elu Londonis on muutunud millekski õige väikeseks ja karmiks. Teatris käigud ja riiete ostmine olid asendunud eluga maal: söögitegemise, koristamise ja lehmade lüpsmisega. Mu vanaema hoidis need mõtted enda teada, luges läbi tuhandeid raamatuid, koristas nagu pöörane ja igatses kuni surmani Londonit taga. Mu peres räägiti, et Barney ei lubanud Lilyl Londonisse minna, kartes, et kui ta juba läheb, siis tagasi enam ei tule. Mu ema on rääkinud, et Lilyl oli sügavalt oma mõtteis olles kombeks koristada nõud laualt enne, kui kõik olid jõudnud toidu lõpetada. Kõik, mida ma temast tean, on see, et ta oli ilus, ja mulle meeldis jäljendada tema briti aktsenti. Britilik
14
NAINE MINUS
rääkimisviis teeb mu alati õnnelikuks, sest see meenu tab mulle teda – minu moekat vanaema. Tahtsin käituda tema moodi ja soovisin, et mu hääl oleks tema voolava hääle sarnane. Lily oli rikas ning mu ema Lynne, tema vend Sonny ja õde Sandra kasvasid üles keskmisest paremini kind lustatuna, eriti kui arvestada, et nad olid Louisiana maapiirkonnas. Kuigi pere oli protestantlik, läks mu ema katoliku kooli. Teismelisena kandis ta lühikesi tumedaid juukseid ja oli sellisena täiesti võrratu. Ta käis alati koolis ülikõrgete jalanõude ja ülilühikese see likuga. Ta hängis ringi koos kohalike geipoistega, kes viisid teda mootorrattaga sõitma. Mu isa hakkas tema vastu huvi tundma ja pööras talle tähelepanu nagu oskas. Ja kuna vanaisa June oli sundinud teda narruseni palju sportima, oli mu isa sportlasena tõeliselt edukas. Inimesed sõitsid maha meeletu arvu miile, et teda korvpalliplatsil mängimas näha. Mu ema märkas teda ja küsis: „Vau, kes see veel on?“ Tõenäoliselt sai nende suhe alguse vastastikusest külgetõmbest ja mõlema kirest seikluste vastu. Aga mesi nädalad said tegelikult läbi enne, kui alatagi jõudsid.
15