Nikolai ii näidis by Apollo Raamatud

HENRI TROYAT

NIKOLAI II (1868–1918)

VIIMANE TSAAR

PRANTSUSE KEELEST TÕLKINUD MARGOT ENDJÄRV

II. Noorusarmastus

NOORUSARMASTUS

augustil 1891. aastal on Nikolai vaevalt jõudnud Peterburi, kui ta laseb end Krasnoje Selosse sõidutada. Keisriperekond koguneb suviti sinna. Aga teda ei kiirusta tagant mitte soov kiiresti vanemaid näha. Vanematega õhtu veetmise asemel läheb ta teatrisse, et plaksutada Matilda Krzesinskale balletis „Uinuv kaunitar”. Talle meeldib eriti väikese Punamütsikese tants kurja hundi ees. Noore neiu süütu ja hirmunud näoilme täidab teda rõõmuga. Tagasi Peterburis, läheb ta jultunult Matilda Krzesinska koju ja laseb endast teatada kui husaar Volkovist, kes oli tema vana reisikaaslane. Matilda ei ole paar päeva toast väljunud, sest tal on üks furunkul silmalaul ja teine jalal. Sunnitud kandma silma peal sidet, ei saa ta ühtegi külalist vastu võtta. Siiski läheb ta salongi ja husaar Volkovi asemel näeb üllatusega troonipärijat. Tuline jutt läbib teda pealaest jalatallani. „Ma ei uskunud oma silmi – pigem küll oma silma,” kirjutab

II. Noorusarmastus

ta, „see lootusetu kohtumine vaimustas mind ja tegi mind nii väga õnnelikuks, et ma ei unustanud seda iial. See oli tema esimene külastus ja see jäi väga lühikeseks, aga me olime üksinda ja saime vabalt lobiseda. Ma olin meie omavahelisest kohtumisest meeletult unistanud!” Järgmisel päeval saab Matilda Nikolailt kirjakese: „Loodan, et teie silmake ja jalake tunnevad end paremini. Viibin pärast meie kohtumist nagu udus. Püüan tulla veidi varem.” Ta tuleb tõesti tagasi ning tema püsivus meelitab Matilda vanemaid ja teeb neile samal ajal ka muret. Tütar elab vanematekodus ega varja nende eest oma kiindumust tsareevitšisse. Too tuleb igal õhtul või peaaegu igal õhtul, kas üksinda või saadetuna noortest suurvürstidest, oma nõbudest. Matilda vanem õde ühineb seltskonnaga. Lauldakse kooris, tantsitakse, maskeeritakse end, juuakse salaja šampust. Nikolai kingib oma armsamale suure safiiri ja pisikeste teemantidega kaunistatud kullast käevõru. Ta laseb talle ratsavõistluste ajal looži lilli viia. Ta annab Matildale oma foto, mille taha on kirjutatud: „Tere, duška1”. Sellest idüllist kõneleb peagi terve Vene kõrgseltskond. Ühel õhtul astub politseiprefekt, tsaari korraldusel, Matilda juurest läbi, et teha kindlaks kohalviibijate isikud. Publitsist Suvorin2 on kirjutanud oma „Päevikus”: „Troonipärija külastab Krzesinskat. Krzesinska elab vanemate juures. Viimased kaovad ja teevad näo, et ei tea midagi. Troonipärija käib nende juures. Ta ei üüri tüdrukule isegi mitte korterit. Tsareevitš ei ole rahul isaga, kes kohtleb teda nagu last, kuigi ta on kahekümne viie aastane. Ta on äärmiselt vähejutukas ja üldiselt mitte eriti kaval. Ta joob konjakit ja veedab viis või kuus tundi Krzesinskite pool.” Kindraliproua Bogdanovitš3 trumpab ta omakorda üle oma igapäevase 1 Sõna-sõnalt „hingeke”, võrdväärne „kallikesega”. 2 Suvorin oli suure Vene päevalehe „Novoje Vremja” („Uus aeg”) omanik-direktor. 3 Kindral Bogdanovitši abikaasa, kirglik monarhist, kostitas oma salongis kõiki keisririigi kõrgeid aukandjaid.

II. Noorusarmastus

kirjatükiga: „Troonipärija on väga armunud noorde, üheksateistaastasesse tantsijannasse Matilda Krzesinskasse. Neiu on väga armas, graatsiline, elav ja väga uhke oma suhte üle vürstiga: ta kiitleb sellega kõikjal…” Või siis jällegi: „Keegi ei julge keisrile rääkida troonipärija seiklusest… Bobrikov1 ütleb, et on viimane aeg troonipärijale abikaasa leida, sest ta on läinud oma suhtes Krzesinskaga tõesti liiga kaugele. See baleriin on muutunud väga uhkeks pärast seda, kui ta sai troonipärija suure soosingu osaliseks.” Laskmata end häirida salongi kuulujuttudest, unistab Matilda nüüd vaid vanematekodust lahkumisest, et kolida korterisse, kus tal oleks lõpuks oma voli. „Mõistagi,” on ta kirjutanud, „sain ma aru, et see on midagi sellist, mida ei tehta, aga ma jumaldasin tsareevitšit ja mõtlesin ainult talle ja oma õnnele, olgu see pealegi üürike ja mööduv.” Pärast piinarikast vestlust isaga, kes selgitab talle, mitteaadlikust tantsijannakesele, et tal ei maksa loota auväärsele tulevikule troonipärija kõrval, kolib Matilda koos vanema õega aadlimajja, Inglaste prospektile nr 18, mille suurvürst Konstantin Nikolajevitš laskis kunagi ehitada tantsijanna Kuznetsovale. Kolimiskingitusena saab Matilda Nickylt viinaserviisi, milles on kaheksa haruldaste vääriskividega kaunistatud kuldset pitsi. Nende suhe muutub ametlikuks. „Räägitakse,” märgib Suvorin oma „Päevikus”, „et tsareevitš on saanud isalt loa olla vallaline veel kaks aastat. Ta on kasvatanud ette habeme, mis aga ei tee teda täiskasvanumaks.” Mis puutub Matilda Krzesinskasse, siis on ta õnne tipul. Lisaks edule teatris, kus talle antakse üha tähtsamaid rolle, läheb tal hästi ka isiklikus elus, mida ta hindab veelgi enam. Kurjad keeled väidavad, et Krzesinska näeb oma armuhälbimuses võimalust ühel päeval keisrinnaks saada. Tegelikult teab ta juba, et see seiklus on määratud peagi lõppema, ja ta naudib selle viimaseid piisku. „Tsareevitš saabus tavaliselt õhtusöögi paiku,” kirjutab ta. „Ma teadsin enam-vähem tema 1 Kindral Bobrikov, Soome kuberner.

II. Noorusarmastus

tuleku aega ja passisin aknal, varitsedes tema suurepärase lahinguratsu regulaarset galoppi, mis kõmises teekattelt vastu.” Aga juba jäävad Nikolai külastused harvemaks. Õukonnas ja linnas räägitakse üha enam tsareevitši pulmaplaanidest Hessen-Darmstadti vürstitar Alixiga. Kui Matilda troonipärijat küsitleb, tunnistab Nikolai talle, et kohustused riigi ees sunnivad teda abielluma ja et kõikidest pruutidest, keda talle on pakutud, näib Alix talle kõige väärilisem. Kohe pärast seda rahustab Nikolai teda, et mitte midagi ei ole veel ära otsustatud. Tema eemalviibimised on aga üha sagedasemad. Nikolai sõidab kiiruga Londonisse, kus ta osaleb oma nõo, Yorki hertsogi (tulevase George V) pulmas; siis sõidab ta Taani, kus ta viibib 1893. aasta augustist oktoobrini; järgmise aasta kevadel sõidab ta taas välismaale. Iga reisi järel muutuvad Alixi šansid tema südames kindlamaks, ehkki ta ei unusta täiesti ka Matildat. Lähis-Idast naastes märgib ta oma päevikusse: „Mu unistus on abielluda Hesseni Alixiga. Ma armastan teda juba pikka aega, aga tugevamalt ja sügavamalt 1889. aastast, kui ta viibis kuus kuud Peterburis. Ma võitlesin kaua oma tunde vastu, püüdes petta iseend, mööndes võimatust teostada oma kõige kallim unistus…. Ma olen peaaegu veendunud, et meie tunded on vastastikused. Kõik sõltub Jumala tahtest. Usaldan end Tema armu alla ja vaatan rahuliku südamega tulevikku.” Darmstadtis 6. juunil 1872. aastal sündinud Alix on Hesseni suurhertsog Ludwig IV tütar ja põlvneb ühest Saksamaa vanimast perekonnast. Alixi ema, kuninganna Victoria kolmas tütar pälvis omal ajal tähelepanu, ilmutades müstitsismile lähedast erutusseisundit. Teda haaras intellektuaalne kirg saksa ajaloolase David Straussi, „Jeesuse elu” skandaalse autori vastu, tänu kellele sai Kristusest müüt. Füüsilise külje pealt tekitavad vürstitari eelkäijad veel enam muret. Alixi isapoolse vanaisa, isa ja vendade tervis on väga nõrk. Kogu Hesseni suurhertsogi perekonnal lasub hemofiilia, selle

II. Noorusarmastus

päriliku veritsustõve oht; haigus kandub edasi naisliini pidi, kuid tabab ainult mehi. Ometigi abiellus Nikolai vanaisa, tsaar Aleksander II ühe Hesseni vürstitari, tsaarinna Maria Aleksandrovnaga, kes sünnitas talle elujõulised lapsed. Nikolai onu, suurvürst Sergei naitus Hesseni Elisabethiga, Alixi vanema õega. Ja kauges minevikus oli tsaar Paul I samuti oma esimeseks abikaasaks valinud samast suguvõsast Wilhelmine (kes sai õigeusku ristimise järel nimeks Natalja Aleksejevna). Miks mitte järgida Vene õukonna vana traditsiooni? Kuueaastaselt ema kaotanud Alixi võttis oma tiiva alla kuninganna Victoria. Vana isevalitsejanna karmi juhtimise all on Alix läbi imbunud briti vaimust ja kommetest. Talle on õpetatud inglise ja prantsuse keelt, mida ta räägib perfektselt, laulmist, klaverit ja maalimist. 1884. aastal, kaheteistkümneaastaselt, sõidab ta esimest korda koos isaga Venemaale oma vanema õe, suurvürstinna Elisabethi pulma. Õukonnaballil kohtab ta oma kauget sugulast, tsareevitš Nikolaid, kes on siis kuueteistkümneaastane, ja nende lapselik idüll ei jää keisrile märkamata. Kui Alix uuesti Peterburgi tuleb, 1889. aasta jaanuaris, jääb Nikolaile silma tema tagasihoidlik ja habras ilu. Mis puutub Alixisse, siis tema kavaleri õrn pilk jätab temasse tugeva jälje. Võib-olla näeb ta end juba Venemaa keisrinnana, sarnaselt paljude teiste Saksa vürstitaridega? Oli ju Katariina Suur avanud neile tee Romanovite troonile. Lugenud Inglise ajalehtedest vihjeid võimaliku abielu kohta kahe noore inimese vahel, küsitleb krahv Lamsdorf1 Aleksander III sel teemal: „Ma isegi ei mõtle selle peale!” vastab talle tsaar. Aga Lamsdorf ei lase end nii kergelt veenda. Tema meelest väärib see vürsti flirt tähelepanu. Jälginud pingsalt noort paari, märgib ta „Päevikusse”: „Printsess on oma õe [Elisabethi] moodi, aga mitte nii ilus. Tema näol on kulmudeni punased täpid. Tema kõnnak ei ole väga graatsiline. Aga tema ilme on arukas ning tema naeratus lahke. Ta on väga britilik ning räägib kogu aeg 1 Krahv Vladimir Nikolajevitš Lamsdorf, välisminister.

II. Noorusarmastus

inglise keeles, iseäranis õega.” Mis puutub Nikolaisse, siis on ta Lamsdorfi meelest üha mõttetum juhmaka õhkaja rollis: „Ta ei ole täiskasvanulikumaks muutunud ja tantsib vaimustuseta. Ta on üsna kena väike ohvitser; karusnahaga ääristatud valge tuunika, husaaride kaardiväe paraadrõivas, sobib talle suurepäraselt. Aga tal on niivõrd ilmetu nägu, et ta ei paista rahvamassi hulgas silma. Tema nägu on vähe väljendusrikas; tema hoiak lihtne, tema maneerides puudub rafineeritus.” Aleksander III, ja veel enam keisrinna Maria Fjodorovna, käituvad noore Alixi suhtes, kellest nende poeg on silmnähtavalt sisse võetud, viisaka vaenulikkusega. Ei üks ega teine soovi noort Saksa vürstitari oma perekonda. Kaks aastat hiljem, kui Nikolai väljendab ema ees soovi minna Moskva lähistele Illinskoje lossi, et kohtuda seal õel külas viibiva Alixiga, saab ta vastuseks kategoorilise keeldumise. Pühkigu ta peast mõtegi sellest absurdsest liidust! Tema suhtes on teised plaanid. Vanemad soovivad nüüd abielu prantslannaga. Asjaolu, et Prantsusmaa on vabariik, ei hirmuta neid põrmugi. Et kinnitada Prantsuse-Vene liitu, võiks tsareevitši paari panna Pariisi krahvi tütre, Orléans’i printsess Hélène’iga. Selle segaduse peale märgib Nikolai 29. jaanuaril 1892. aastal kurvalt päevikusse: „Vestlesin emaga, kes tegi paar vihjet Hélène’ile, Pariisi krahvi tütrele, mis tekitas minus kummalise hingeseisundi. Minu ees näis kulgevat kaks teed: mina ihaldan minna ühes suunas, samas on ilmne, et ema tahab, et ma valiksin teise tee. Mis saab?” Kuigi masendatud mahavaikimisest, mis saab talle osaks keisriperekonna poolt, ei taha Alix end võidetuks tunnistada. Et märgistada oma poolehoidu Venemaa suhtes, ostab ta ühelt laadalt kasepuust – Nicky kodumaa üks sümboleid – vestetud nukud. Inglismaale tagasi jõudes nõuab ta, et tal lubataks õppida vene keelt, ning alustab pikki teoloogilisi arutelusid Vene saatkonna vaimulikuga. Pikast ootamisest ärritatud kuninganna Victoria kirjutab oma teisele lapselap-

II. Noorusarmastus

sele, suurvürstinna Elisabethile ja uurib temalt, kas Alix ei ole köitnud mitte ühe „Vene dünastia liikme tähelepanu”. Sellisel juhul ei laseks ta Alixi anglikaani usku pühitseda ja valmistaks ette tema pöördumist õigeusu rüppe. Õukonna juhiseid täites jätab Elisabeth kirjale vastamata. Selle põhjal mõistab Alix, et ta ei ole tõenäoliselt Peterburis soosingus, ja muutub tõrksaks. Ükskõik mis muu liit näib talle vääritu. Üksildane ja uhke, lükkab ta tagasi tundmatu saksa vürsti abieluettepaneku, otsib lohutust vagade raamatute lugemises, teeb läbi anglikaani riituse ning kuulutab, et ennem eelistab jääda vanatüdrukuks kui loobuda protestantismist. Nikolai omakorda, kaotanud lootuse abielluda Alixiga, mõtleb endamisi, millise naise küll tema vanemate tahe talle homme peale sunnib. Abieluplaanist Pariisi krahvi tütre Hélène’iga loobutakse ja Nikolai tunneb kergendust, sest ta ei tunne selle printsessi poole mingisugust tõmmet. Teisest küljest näivad talle tüütud ka poliitika ja riigiasjad, millesse teda püütakse kaasata. Kui Witte1 paneb keisrile ette nimetada tsareevitš Siberi raudtee ehituskomitee etteotsa, hüüab üllatunud Aleksander III: „Kuidas? Aga kas te tunnete üldse troonipärijat-suurvürsti? Kas teil on õnnestunud temaga kunagi tõsiselt vestelda? Ta on laps, lapse arutlustega. Kuidas saaks ta juhtida sellist komiteed?” „Teie kõrgeausus, kui te ei hakka teda riigiasjade juhtimisse kaasama, ei õpi ta neid kunagi tundma!” ohkab Witte. Ametissenimetamine toimubki ja Nikolai on sellest suurest tööst masenduses. Korraga, üllatus: Aleksander III haigestub. Hiiglase surub maha gripp, mille komplikatsioonina võib kaasneda kopsupõletik. Keisri tugev keha saab siiski haigusest võitu. Aga hoiatus on nii äge, et ta otsustab pojale kõige kiiremas korras naise leida, et tagada trooni järjepidevus. Isa küsimusterahe all tunnistab Nikolai, et ta on endiselt Alixisse armunud. Tsaar palub tal, et asi kiirelt ära korraldada, minna noorele naisele kosja. 1 Krahv Sergei Jurjevitš Witte, rahandusminister.

IV. Keisripaar

KEISRIPAAR

uue valitsusaasta jooksul on Nikolai II muutunud enesekindlamaks, kuid kaotanud poolehoidjaid. Kõik tsaarile lähedalseisvad inimesed uurivad ärevalt tema pehmet korrapärast nägu ja melanhoolseid siniseid silmi, püüdes mõista monarhi kummalist loomust. Ta kütkestab ja teeb murelikuks. Tema iseloom näib pagev nagu sõrmede vahelt nirisev vesi, kui me üritame seda kinni hoida. Ta on iga asi ja selle vastand. Igatahes kiidavad tsaari elegantsust, viisakust ja reserveeritust isegi need, kes mõistavad hukka mõned tema poliitika aspektid. Witte on teda „Mälestustes” iseloomustanud „hästikasvatatud noore mehena”, ja Saksa kantsler von Bülow lisanud omakorda: „Temas on kõik head tooni järgiv. Tema maneerid on perfektsed. Londoni, Viini, Pariisi, Saint-Moritzi või Biarritzi salongides oleks teda peetud nooreks silmapaistvaks meheks, Austria krahviks või

IV. Keisripaar

Inglise hertsogi pojaks.”1 Aga tema äärmiselt britipärase kergluse taga peitub suur arglikkus. Nikolaile lähedased teavad, et kui ta silub parema käega vuntsi, siis on ta oma vestluspartneri vastas häiritud. „Keiser on väga naiseliku loomuga,” kirjutab Witte. „Keegi täheldas, et loodus eksis, andes talle mehelikud atribuudid.”2 Lapsepõlves imetles Nikolai venna Georgi teravmeelsust ja kõneosavust. Ta tahtis olla venna moodi. Aga see oli võimatu: ükskõik, mida ta ka tegi, tundis ta end kammitsetu, ebaloomuliku ja iseloomutuna. Kui kahju, et Georgi ei olnud temaga, et teda aidata! 1894. aastal tsareevitšiks nimetatud noor mees pidi mereväeohvitseri karjääri katkestama; tuberkuloos viis ta hauda 1899. aastal, kahekümne kaheksa aastaselt. Nikolail on raske selle traagilise lõpu puhul lohutust leida. Ometigi ei ole lähedaste sõnul uuel keisril ainult puudused. Tema distantsihoidev ja leige sõbralikkus, tema androgüünne paindlikkus ei ole takistuseks, et tõendada oma töös üle keskmise intellektuaalseid võimeid. „Arvuka kaaskonna ees,” von Bülowi sõnul, „on keiser kindlasti veel kergelt häiritud, aga väikses seltskonnas ja eriti nelja silma all räägib ta selgelt, lihtsalt ja arukalt.” Saksa saadik parun von Schön on öelnud oma „Mälestustes”: „Minu meelest on ta alati olnud asjadega väga hästi kursis, isegi ootamatus olukorras, ja valmis neid arutama sügavuti, ausalt, väga avara poliitilise teadlikkusega… Ta taipas kõike väga kiiresti ja vastas kärmelt. Tema heatahtlik loomus, rahulik ja isegi kaalutletud olek lihtsustasid tundlike teemade arutelu.” Izvolski, jutustades oma suhetest tsaariga, on veelgi kategoorilisem: „Kas Nikolai II oli oma olemuselt andekas ja tark? Ma ei kõhkle vastamast jaatavalt. Ta rabas mind alati sellega, kui lihtsalt ta haaras iga tema ees arendatud väite nüansse ja kui selgelt ta väljendas oma mõtteid; minu meelest on ta 1 Vt. Constantin de Grunwald, op.cit. 2 Krahv Witte, „Mémoires”.

IV. Keisripaar

alati olnud valmis arutlema ja loogiliste mõttearendustega kaasa tulema.” Isegi kui Nikolai on instinktiivselt intelligentne, mis võimaldab tal kiiresti mõista suurt pingutust nõudvaid ettekandeid, siis üldise kultuuri puudumine seab ta ebasoodsasse olukorda kõrgema intellektiga inimestega suheldes. Mittetäielikud ja hajusad õpingud ei valmistanud teda ette probleemide lahendamiseks. Ta näeb elemente, aga ei oska neid sünteesida. Tema miniaturistlik tähelepanu takerdub detailidesse ja ei luba tal näha laiemat pilti. Nii ei suuda ta sageli näha oma tegevuse tagajärgi. „Tsaar,” kirjutab Witte, „kannatab kummalise moraalse lühinägelikkuse all… Ta tunneb hirmu ainult siis, kui äike on tema pea kohal. Niipea, kui otsene oht on möödas, tema hirm hajub.” Peale selle laseb Nikolai end mõjutada eelarvamustel, mis, kuigi need ei varjuta tema otsuseid, muutuvad kinnisideeks. Isa mälestus ei ole talle ainult õrnuse ja vagaduse referents, vaid ka vankumatu autokraatia eeskuju. Peaaegu igasugune uuendus võib näida talle pühaduseteotusena. Ometi armastab ta oma rahvast palavalt, ta soovib kõige vähenõudlikumale talupojale rikkust, ta unistab Venemaa säravast ja rahumeelsest tulevikust. See pidev võitlus kohustuse vahel säilitada muutumatuna võim, mille esivanemad on talle pärandanud, ja soovi vahel parandada võimalikult suure arvu alamate saatust, vaevab teda. Tal on oma rollist väga noobel ettekujutus ja ta on oma kohustustest väga hästi teadlik, aga tema tahe hõljub soovi vahel valitseda ja soovi vahel olla armastatud. Nii käitub ta leppimatult igasuguste ülestõusnutega, kelle puhul ta ei näe ühtegi leevendavat asjaolu, ja hoolivalt haavatutega, keda ta pärast Hodõnka katastroofi haiglates külastab. Tegelikult on see hoolivus üksnes fassaad. Tema armastus on piiratud pereringiga. Ta on äärmiselt tundlik, kui asi puudutab tema naist ja lapsi, aga täiesti ükskõikne teiste murede suhtes. Ta armastab Venemaad abstraktselt, kol-

IV. Keisripaar

lektiivselt, kaugelt. Aga „konkreetne” on tema oma „väike kodu”, tema kallis Alix ja neli tütart, kelle naine on talle kuue aastaga andnud. Abikaasa paha tuju loeb tema silmis rohkem kui Venemaad tabanud valusad võnked. Ta pöörab rohkem tähelepanu teetassile, millest ta abikaasa seltsis joob, kui ministri kuulamisele. Isegi siis, kui riigis leiavad aset väga tõsised sündmused, streigid, üliõpilaste demonstratsioonid, aadlike mõrvad, teeb ta päevikusse märkmeid vaid temperatuuri kõikumiste, jalgrattasõidu, paadisõidu ja võrratu Alixiga kahekesi veedetud sulni aja kohta. On ilmne, et ta on loomult ja temperamendilt „eraisik” ning kannatab „riigimehe” rollis. Ta peab end sundima, et rebida end välja kodusest rahust ja tõmmata üll kohustuste ränkraske kuub. Tema õige elu kulgeb lambivalgel, oma naise kõrval, ja mitte kirjutuslaua taga, ministrite ees, kes kõnelevad talle õpetlikult keisririigi asjadest. Koduseinte vahelt lahkudes muutub ta kohe passiivseks, hajameelseks, nagu eraldaks teda inimestest ja sündmustest jäine piir. Ükskõik, mis ka ei juhtuks, ta ei tõsta kunagi häält, ei ägestu kunagi. On see tema puhul seotud impulsside erakordse talitsemise või olematute närvidega? Matilda Krzesinska kinnitab oma „Mälestustes”: „Ta oskas end valitseda ja oma hinges toimuvast mitte kröömigi välja näidata, säilitades kõige raskematel tundidel rahu.” Ent enamiku temaga lähedalt suhelnud inimeste meelest oli see põlglik osavõtmatus seletatav rohkem keisri tahtega kui teadmatusega. Suurbritannia saadik, söör George Buchanan on kirjutanud oma „Mälestustes”: „Ilmutades andeid, mis oleksid ideaalselt sobinud konstitutsioonilisele monarhile – särav intelligents, haritud vaim, usinus ja töömeetodid, rääkimata erakordsest isiklikust sarmist –, ei ole keiser Nikolai pärinud isa tugevat karakterit ja võimet kiiresti otsustada, mis on autokraatliku monarhi juures üks olulisemaid omadusi.” Samasugune suhtumine parun von Schöni poolt: „Ta ei olnud enesekindel, ta oli omamoodi alalhoidlik, mis pani teda kõhklema ja pidurdas

IV. Keisripaar

otsustamist… Kõige sagedamini on ta mõjutatud isikust, kel on õnnestunud temaga viimasena rääkida.”1 Witte on alla jooninud: „Tema Majesteedi loomus oli kõikide meie õnnetuste allikas. Isevalitseja, keda ei saa usaldada, kes kiidab täna heaks selle, mille ta järgmisel päeval hukka mõistab, ei ole suuteline riigilaeva kindlalt tüürima. Tema peamine viga on haletsusväärne tahtepuudus. Olgu ta pealegi hea ja intelligentne, see puudus diskvalifitseerib ta täielikult, tema, autokraadi, Vene rahva absoluutse isevalitseja… Ta ei sündinud selle ajalooliselt tähtsa rolli jaoks, mis talle saatusest peale pandi.”2 Matilda Krzesinska sõnum on sama: „Mulle oli selge, et tsareevitšil [Nikolai] puudusid valitsemiseks vajalikud omadused. Mitte et tal ei oleks olnud karakterit ja tahet, aga tal puudus oskus oma arvamus läbi suruda ning ta nõustus sageli teisega, vaatamata oma esimeste impulsside õigsusele.”3 Kindral Tšerevin, kes on oma hinnangutes märksa ägedam, on hüüatanud: „Ta on nagu pehme kalts, millega ei kõlba isegi enam pesta.”4 Mõistagi jätab Nikolai muutlik loomus oma jälje tema suhetele ministritega. Läbi imbunud „isakese-teooriast”, mille kohaselt algab kõik Venemaal tsaarist ja lõpeb tsaariga, on temas kummaliselt segunenud valitsejasoo uhkus ja poisilik arglikkus. Valinud välja ühe ministri, rõõmustab tsaar alguses nende vaadete sarnasuse üle. Seejärel, kui minister hakkab end kehtestama, muutub tsaar umbusklikuks. Lõhe süveneb päev-päevalt tema ja ta kaastöötaja vahel, kes teeb vea sellega, et tal on oma ideed, programm, pädevus. Tavakohaselt ei hooma tsaar detaile, eirab terviklikku pilti. Ärritudes mingist pisiasjade ületähtsustamisest, püüab minister tulutult saada tsaarilt selget vastust ja talitab lõpuks oma parema äranägemise järgi, mis toob silmapilkselt 1 2 3 4

Parun von Schön, „Mémoires”. Krahv Witte, op.cit. Matilda Krzesinska, op.cit. Need sõnad on edasi andnud vürstinna Catherine Radziwill, op.cit.

IV. Keisripaar

kaasa Tema Majesteedi rahulolematuse. Oma viha vähimalgi määral välja näitamata tõmbub Nikolai kõrgest aukandjast märkamatult eemale ja mõtiskleb vargsi tema asendamise üle. Õukonnaministeeriumi kabinetiülem, kindral Mossolov on keisri käitumist oma nõunike suhtes analüüsinud järgmiselt: „Tsaar sai oivaliselt aru raporti mõttest, vihjetest, nüanssidest. Aga ta ei vaielnud kunagi oma vestluskaaslase kinnitustele vastu ega võtnud kindlat seisukohta, et murda ministri vastuseis. Minister, kellele ei vaieldud energiliselt vastu, arvas, et keiser ei sunni oma vaatenurka peale, ja lahkus rõõmsas veendumuses, et tal õnnestus keisrit veenda. Seal ta vea tegigi: ta nägi nõrkust seal, kus oli vaid talitsetus. Ministri asendamine oli juba otsustatud.”1 Et Nikolai oma loomuse ja kasvatuse tõttu jälestab arutelusid ja valju häält, ei vaidle ta kunagi vastu sellele, kes üritab teda veenda. Hullem veel, ta nõustub vestleja mõttekäiguga, tehes ta oma viisakusega relvituks. Just siis, kui ta kiidab kõige soojemate sõnadega heaks mõne kaastöötaja idee, mõtleb ta temast vabanemisele. „Ta ei suuda mängida ausat mängu,” Witte meelest „otsib tsaar alati kaudseid vahendeid ja hämaraid teid.” Ta juhindub oma otsustes müstilisest usust tsaari vääramatusse, mis on traditsiooniliselt inspireeritud Jumalast. Kui ministrid esitavad tsaari juuresolekul loogilisi arutluskäike, tsiteerivad arve, viitavad eelarvele, lepingutele, mainivad teiste Euroopa rahvaste eeskuju, siis tsaar, keda need riukalikud salasepitsused ärritavad, tunneb, et allub täielikult hinge ebaratsionaalsetele impulssidele. Ta usub oma saatusesse ja Venemaa tulevikku, pidades Venemaad täiesti omamoodi riigiks, mis ei ole võrreldav naaberriikidega ja millele on langenud osaks kõigekõrgema eriline tähelepanu. Oma nõunike ratsionaalsele dialektikale seab ta vastu püha intuitsiooni. Suutmata kummutada nende arvamusi, eelistab ta ohvriks tuua need, kes üritavad teda iga hinna eest veenda. Ta on liiga arglik ja liiga hästi kasvatatud, 1 Kindral A. Mossolov, „Keisri õukonnas” (vene keeles).

IV. Keisripaar

et nendega ausalt asjad selgeks rääkida, silm silma vastu, sestap saadab ta neile ühegi hoiatuseta allkirjastatud kirja, milles teatatakse ametniku vabastamisest. Nii läheb mõni minister õhtul koju tundega, et tema vaatenurk jäi vestluses Tema Majesteediga peale, ja järgmisel hommikul kuuleb ta, et on põlu alla langenud. Nende summutatud hukkamõistmiste tunnistaja Witte sülitab tuld ja tõrva: „See salakavalus, tumm valelikkus, võimetus öelda jah või ei, teha nii, nagu otsustatud, kartlik optimism, kõiki neid võtteid kasutatakse iseenese julgustamiseks ja kõik need iseloomujooned on ühe suverääni puhul negatiivsed jooned.” Tegelikult jätkab Nikolai läbi selle nõunike minekutetulekute poliitikat, kus valitsevad lihtsad ja tugevad põhimõtted, mille ta päris krooniga: tsaar on puutumatu, Vene armee on võitmatu, õigeusk on ainus, mis suudab liita rahva trooniga. Nendes oludes on suurim oht Venemaale käputäie haritlaste – kellel käib pea halvast kirjandusest ringi – mäss. Mälestus vanaisa Aleksander II-st, kelle terroristi pomm tükkideks rebis, ei luba Nikolail teha vähimatki järeleandmist uuendusmeelsete suhtes. Tsaari hirm tänavarahutuste ees hõlmab endas kõike, mis viib hävinguni või tuleneb sellest: vabariik, põhiseaduslik kord, valimised, vasakpoolsete tegevus, „intelligentsia”1 sosistamised ja irved. Moekas sõna „intelligents” ärritab teda meeletult. „Kuivõrd ma seda sõna vihkan!” hüüab ta Witte ees. „Ma tahaksin sundida Akadeemiat seda sõna vene sõnaraamatust maha tõmbama.” Ent ka ministri viited „avalikule arvamusele” ajavad tal harja turri: „Mis hea pärast peaksin ma avaliku arvamuse pärast muretsema?” ütleb ta Wittele mitmel korral. Enamik tema lähedasi kiidab heaks tsaari mõtte, et kuna issand ise on teda salvinud, ei ole tal vaja alluvatega konsulteerida, et teada, mis neile sobib. Suurvürst Nikolai Nikolajevitš kuulutab Wittele: „Mina ei pea keisrit lihtsurelikuks inimeseks. Ta ei ole inimene, ta ei ole Jumal, ta on 1 Venekeelne sõna, mis tähistab haritlasklassi.

IV. Keisripaar

midagi nende kahe vahepealset.” Nikolai uus usaldusalune, vürst Vladimir Meštšerski, arendab seda ultramonarhistlikku teooriat ajakirjas „Kodanik”. See kahtlaste kommetega suur isand, keda ümbritsevad noored naiselikud olendid, on oma troonile pühendumise abil saavutanud Nikolai üle võimu. Tsaari enda ülestunnistuse kohaselt valgustavad ja lohutavad teda vestlused lipitsejaga. „Teie ilmumine,” on tsaar talle kirjutanud, „elustas taas ja kinnitas tema legaate [isalt saadud ideid]. Tundsin end iseenese silmis kasvavat… Te olete haruldase instinktiga suutnud tungida mu hinge.”1 Kuigi Meštšerskil ei ole õukonnas kindlat ametit, mõjutab ta keisri otsuseid, topib oma nina ametlike aktide koostamisse, ütleb oma arvamuse ministrite valikul. Ometigi ei ammuta Nikolai oma kõige sügavamat ja salajasemat inspiratsiooni temalt. Tsaari tõeline muusa on jätkuvalt tema naine, keisrinna Aleksandra Fjodorovna, võrratu Alix, kes teda õrnalt armastab, on valmis talle alati nõu andma ja teda aitama. Nikolai usaldab teda pimesi. Nende armastus üksnes kasvab aastatega. Jõudes koju naise juurde, tunneb Nikolai end silmapilkselt kaitstuna, ta laseb end lõdvaks, hingab. Nagu ei saaks temaga mitte midagi ränka juhtuda, kui ta on naise kõrval. Tsaarinna naudib samuti täit pereõnne abikaasa ja laste keskel. Ta jälestab maailma tsaarist enamgi. Kui Nikolai oskab õukonna vastuvõttudel võluda külalisi oma lihtsa hoiaku ja kerge vestlusega, siis kirglik, puine, tõrjutud Aleksandra ei tunne end kunagi hästi seltskonnas, mida ta umbusaldab. „Ma tunnen, et mu abikaasat ümbritsevate isikute seas ei ole mitte üht siirast inimest,” kirjutab ta oma lapsepõlvesõbratarile, krahvinna Rantzaule, Preisi vürstitari seltsidaamile. „Keegi ei täida oma kohustusi kohustuste pärast, vaid üksnes isiklikes huvides, soovist teha karjääri. 1 Tsaari kiri Meštšerskile. Vt. Constantin de Grunwald, op.cit.

XIII. Valitsusaja lõpp

268

XIII

VALITSUSAJA LÕPP

innas levib kõlakas, et Rasputin on eelmisel õhtul kodust lahkunud, aga keegi ei tea veel, mis temast on saanud. Mõned, kes oma soovunelmaid tõe pähe võtavad, kinnitavad, et ta suri salakavala kallaletungi tagajärel. Teised väidavad, et tal ei ole häda midagi. Jahtklubis õhtustades jälgib Prantsusmaa saatkonna esimene sekretär Charles de Chambrun suurvürst Dmitri Pavlovitši. „Viimane oli näost valge nagu lina,” on ta kirjutanud. „Tema vilav silm reetis muret. Tema kõrvale istudes oli mul tunne, et käsi, mille ta mulle kahvatu naeratusega ulatas, on draamaga seotud. Seletamatu tunne.” Kui Charles de Chambrun temalt küsib, kas ta usub, et Rasputin on surnud, vastab suurvürst talle ühe hingetõmbega: „Jah, ma usun seda.” Felix Jussupov omakorda vastab politseile, kes küsitleb teda öösel kõlanud laskude asjus tema palee aias, et joobnud möödujad olid tulistanud üht tema valvekoera. See versioon ei rahulda

XIII. Valitsusaja lõpp

269

kedagi. Algab uurimine. Keisrinna ja Anna Võrubova aimavad halvimat ja käituvad teatraalselt meeleheitlikult. Nende kaeblemine üllatab teenijaid. „Milline ängistus!” on märkinud Anna Võrubova samal õhtul päevikusse. „Ma ei suuda paigal püsida. Emal1 on veel ähmane lootus säilinud. Aga minu hing on tühi… Issand, päästa ta meie pärast, terve Venemaa pärast, Püha Kiriku pärast!” Loo üksikasjadest halvasti informeeritud tsaarinna kirjutab abikaasale Mogiljovi peastaapi: „Me oleme kõik koos – suudad sa ette kujutada meie tundeid, meie mõtteid? – meie sõber on kadunud… Täna öösel oli Jussupovite juures suur skandaal, suur kogunemine: Dmitri, Puriškevitš, jne, kõik olid purjus. Politsei kuulis laske. Puriškevitš väljus, karjudes politseinikele, et meie sõber on tapetud. Politsei ja kohtuametnikud on nüüd Jussupovi juures… Ma loodan veel jumala halastusele. Võib-olla nad ainult viisid ta kuhugi. Palun saada siia Vojeikov2; me oleme ainult kaks nõrgaarulist naist. Ma hoian Annat [Võrubova] enda juures, sest järgmisena ründavad nad teda. Ma ei suuda uskuda, ma ei taha uskuda, et ta tapeti. Jumal halastagu meile! Milline talumatu äng! (Ma olen rahulik, ma ei suuda seda uskuda!)” Iga mööduva tunniga omandab kahe naise õudustunne täpsema kuju. „Ta tapeti,” on märkinud Anna Võrubova. „Suurvürst Dmitri Pavlovitši osalusel, see on kindel… Ja ka Irina abikaasa [vürst Felix Jussupovi] osalusel… Laipa ei ole leitud… Laip; mu jumal, laip!... Hirmus! Hirmus! Hirmus!” Veel: „Ka Kristuse lõid ristile vaenlased… Teda ei ole enam. Paraku, teda ei ole enam! Ent kuidas suudavad tema mõrtsukad edasi elada?... Ema, kahvatu nagu paberileht, langes mu käte vahele. Ta ei nutnud, ta värises üleni. Ja mina, valust pöörane, sahmisin ümber tema. Ma kartsin nii kohutavalt. Mu hinges oli selline hirm. Mulle tundus, et ema kas sureb või läheb hulluks.” 1 Nii nimetab ta tsaarinnat. 2 Palee komandant.

270

XIII. Valitsusaja lõpp

Tsaarinna kogub end kiiresti, võtab sahtlist rändmunga antud risti, tõstab selle huultele ja kuulutab sõbratarile: „Ära nuta. Ma tunnen, et osa kadunu jõust kandus minusse. Näed, ma olen tugev ja vägev tsaarinna. Oh! Ma näitan neile!” Nende sõnade järel riputab tsaarinna Rasputini risti kaela. Hiljem ütleb ta veel: „Kui ei oleks seda ägedat võitlust, kukuksin kokku jubeda koorma all, mis langes mu õlule pärast selle inimese kadumist, kelle pärast olen elanud. Täna elan ma ainult selle võitluse pärast: ma tean, et mind on saatusest määratud Venemaad päästma.” Juba on peamiste tapjate nimed kõikide huultel: Felix Jussupov, suurvürst Dmitri Pavlovitš, Puriškevitš. „Ehh, härra suursaadik, oleme taas jõudnud Borgia aegadesse!” kuulutab Itaalia saatkonna nõunik Maurice Paléologue’ile. Politsei jätkab uurimist, avastab verejäljed Petrovski silla rinnatiselt, lõhub Väike-Neeva jää ja õngitseb surnukeha välja. Palees ollakse jahmunud ja lohutamatud; rahvas tunneb kergendust. Salongides õnnitletakse üksteist, tänavatel kallistatakse, Kaasani katedraalis põletatakse küünlaid. Kuuldes, et üks mõrtsukatest on suurvürst Dmitri Pavlovitš, kogunevad usklikud püha Dmitri ikoonide ette. „Grigori [Rasputini] mõrv on ainus jututeema lõpmatutes sabades naiste hulgas, kes ootavad lumes ja tuules lihakarnide ja vürtspoodide uste taga liha, tee, suhkru jne jagamist,” on kirjutanud Maurice Paléologue. „Nad jutustavad üksteisele, et Rasputin visatud elusana Väike-Neevasse, ja kiidavad selle heaks, tsiteerides vene vanasõna: „Sobake sobatšja smert! Koerale koera surm!” Rahva seas levib veel teinegi kuulujutt: „Rasputin hingas veel, kui ta Väike-Neeva jää alla heideti. See on väga tähtis, sest nii ei saa temast kunagi pühakut.” See on tõesti üks Vene rahva seas levinud uskumus, et uppunuid ei saa kanoniseerida.” Maakohtades on inimeste reaktsioonid vaoshoitumad, segasemad. Mõned talumehed kurdavad, et isandad tapsid „ainsa talumehe, kes pääses trooni lähedale”. Armees

XIII. Valitsusaja lõpp

271

seevastu ilmutatakse varjamatult rahulolu. „Kõik räägivad Rasputini mõrvast,” on kirjutanud kindral Janin, Prantsuse sõjaretke ülem Stavkas. „Uudis tekitas ohvitseride hulgas ülevoolavat ja kärarikast rõõmu: saja tuhande vangiga võidetud lahing ei oleks neid enam erutanud.”1 Mis puutub keisrisse, siis tema tunneb ühtaegu õudust ja kergendust. Juues Mogiljovis koos onu, suurvürst Pavel Aleksandrovitšiga teed, ei maini ta sõnagagi viimasele mõrva, mille üksikasjad on just temani jõudnud. Tema vestluskaaslane on rabatud Tema Majesteedi õnnelikust, peaaegu õndsast ilmest, mõistmata selle põhjust. „Hiljem,” on kirjutanud vürstinna Paley, „selgitas suurvürst Pavel seda isevalitseja naerukil olekut sisemise rõõmuga, mida ta tundis, kuna oli viimaks Rasputinist vabanenud. Armastades selleks liiga palju oma naist, et minna tema soovidega vastuollu, on keiser õnnelik, et saatus vabastas ta sel moel painajast, mis teda raskelt rõhus.”2 Sellele vaatamata, saades abikaasalt kaeblevas toonis ettekirjutused, lahkub Nikolai peastaabist ja sõidab rongiga Tsarskoje Selosse. Politsei uurib detailideni jää alt välja tõmmatud Rasputini surnukeha, seejärel teevad seda arstid, ta pestakse, palsameeritakse ja pannakse tammepuust kirstu. Surnu rinnale asetatakse pisike ikoon, mille tagaküljele on keisrinna ja tema neli tütart kirjutanud oma nimed. Matusetalitusele tulevad üksnes kadunukese lähimad sõbrad. Äsja kohale jõudnud Nikolai osaleb koidikul, udus ja külmas, rändmunga muldasängitamisel Anna Võrubovale kuuluval maatükil, keisrile kuuluva pargi servas. Tsaarinna asetab hauale valgete lilledega pärja, viskab esimese peotäie mulda ja kahvatuna, vaaruvana, lubab püstitada sinna kohale kabeli ja vaestemaja. Räägitakse, et ta hoidnud alles, nagu reliikvia, maagi verise särgi. 1 Vt. kindral Janin, „Au Grand Quartier général russe”. 2 Vürstinna Paley, „Souvenirs de Russie”. Vürstinna Paley oli suurvürst Pavel Aleksandrovitši morganaatiline abikaasa.