Nikolai ja aleksandra näidisleheküljed by Apollo Raamatud

Sissejuhatus

SISSEJUHATUS

aamatu „Nikolai ja Aleksandra” esmatrüki ilmumise ajal 1967. aastal tundus Venemaa nõukogulik kommunism olevat monoliitne, järeleandmatu ning igavene. Mina ega mu lapsed või isegi lapselapsed ei uskunud, et näeme kunagi Nõukogude süsteemi kokkuvarisemist. Ent ometi mõranes monoliit nii kiiresti, et toimuvat oli raske jälgida: Nõukogude Liit lagunes, Leningradist sai Peterburi ning Kremli kohal lehvinud sirbi ja vasaraga punalipu asemele heisati taas valge-sini-punane trikoloor, mille Peeter Suur oli Venemaale toonud. Keset elevust ja rahutut tulevikukaemust pöördus Venemaa pilk ka oma minevikku. Pealegi oli Venemaa eksisteerinud tuhat aastat, Nõukogude aeg kestis kõigest seitsekümmend neli. Romanovite dünastia, kuhu kuulusid ka niisugused suurkujud nagu Peeter Esimene ja Katariina Suur, oli valitsenud üle kolmesaja aasta. See ajastu lõppes brutaalse mõrvaga Siberi keldris, kuid paljud

Sissejuhatus

venelased ei saanud kunagi teada, mis seal oli toimunud. Või kuidas. Või miks. Need küsimused köitsid mindki. Olen ameeriklane ning viimase tsaari elu ja valitsemisaeg huvitasid mind kui ajaloolast – ja kui isa. Minus tärkas huvi, sest need sündmused Venemaal olid oluliselt mõjutanud kahekümnenda sajandi ajalugu, aega, mil on möödunud suurem osa ka minu elust. Pealegi omandas Nikolai ja Aleksandra ning nende ainsa poja tragöödia minu jaoks isikliku tähenduse, kui sündis mu vanim poeg, kellel diagnoositi samuti hemofiilia. Selle raamatu kirjutamist alustades puudusid mul välja kujunenud poliitilised vaated. Minu eesmärk ei olnud süüdistamine ega andestuse pakkumine, vaid avastamine ja selgitamine. See, mida ma teada sain, oli ühtaegu lummav ja masendav. Üldiselt arvati, et kogu Venemaa viimase tsaari pärija tsareevitš Aleksei hemofiilia oli oluliselt mõjutanud tema vanemate isiklikku ja poliitilist elu ning põhjustanud nende kõrge seisundi tõttu keiserliku Venemaa allakäigu. Poja hemofiiliast põhjustatud südamevalu tõttu otsis vaevatud ema abi karismaatiliselt ja liiderlikult Siberi müstikult Gri gori Rasputinilt. Rasputini viibimine trooni lähedal – tema mõju keisrinnale ja keisrile, aga ka Venemaa valitsusele – kiirendas dünastia langust. See lummas. Ent masendas avastus, et isegi need, kes pidasid seda haigust sündmuste oluliseks mõjutajaks, ei suutnud inimlikust vaatepunktist ega meditsiiniliste terminitega selgitada, mis tookord täpselt toimus. Kui selle poisi haigus ja Rasputinilt saadud abi olid tõepoolest tagant tõuganud põlise Romanovite dünastia langust ja põhjustanud Vene revolutsiooni, siis miks ei olnud kunagi püütud lahti mõtestada ja selgitada neid ränga kannatuse ja kurbloolise ravitsemise episoode? Ja mis puutub Rasputinisse, kes siis poleks midagi kuulnud sellest erakordsest mehest ja tema jubedast mõrvast? Ent kes teadis, mida ta tsareevitši abistamiseks täpselt tegi? Nii ajaloolisest kui ka inimlikust

Sissejuhatus

seisukohast tundus mulle, et ainuüksi selle suhte juurteni jõudmine muudaks kogu loo terviklikuks. Lugesin sellesse suurde draamasse kaasatud meeste ja naiste päevikuid, kirju ning memuaare, millest leidsin rohkesti seni kokku kogumata ja süstematiseerimata infokilde. Minu eesmärk oli põimida kõik kättesaadavad lõimed kangaks ning jõuda nüüdismeditsiini ja -psühhiaatria varal selgusele perekonnas, mille heitlus haigusega vallandas maailma pöördumatult muutnud sündmustelaviini. Kui esialgu köitis mu huvi hemofiilia mõju jälgimine, siis peagi avardasin alustatud uuringuid, nii et need hõlmasid kogu epohhi ja Nikolai II valitsemisaja ulatuslikku panoraami. Pool sajandit pärast revolutsiooni austas nii mõnigi venelasest immigrant ikka veel viimast tsaari nagu ebajumalat. Teised nimetasid teda türanniks, „veriseks Nikolaiks”. Tavaliselt kirjeldati teda siiski pealiskaudse, nõrga ja ilmetu isikuna, kes korrumpeerunud ning mureneva süsteemi viimastel aastatel hädiselt selle tipus püsis. Ajaloolased on nentinud, et Nikolai oli „hea inimene” – teadaolevad tõendid kinnitavad tema vagadust, veetlust, perekonnaarmastust, usklikkust, kohusetunnet ja kõikumatut Vene patriotismi, mis avaldus nii jõuliselt, et seda ei saa kuidagi eitada. Ent isikuomadused pole määravad, nõnda kõlasid vastuväited. Esmajoones rõhutati, et Nikolai oli halb tsaar. Ajalooliselt on olnud nõnda, et vene rahva kuulsad juhid – Peeter Suur, Katariina Suur, Lenin ja Stalin – sundisid tagurlikku rahvast jõuga edasi pürgima. Ent Nikolaid, kes oli leebem kui ükski tsaar enne teda, peeti „veriseks Nikolaiks”. Keegi ei oska öelda, kui hästi oleksid Nikolai II eelkäijad temale langenud hädade tulvaga toime tulnud. Õiglasema otsuse saaks langetada, kui võrrelda viimast tsaari tema kaasaegsete Euroopa kroonitud peadega: Saksamaa keisri Wilhelm II ja Austria-Ungari keisri Franz Josephiga. Kas kumbki neist oleks edukamalt välja tüürinud tormist, millega Nikolail tuli silmitsi seista? Vastuse annab ajalugu: see-

Sissejuhatus

sama sõda, mis kukutas Nikolai troonilt, paiskas areenilt ka Hohenzollerite ja Habsburgide keisrid ning impeeriumid. Nikolai võrdlemine veel ühe kuningliku kaasaegsega, tema nõo, Inglise kuninga George V-ga, heidab süngeid varje. Kui Nikolaile poleks lapsepõlvest peale kinnitatud, et konstitutsioon on seesama mis jumala needus, oleks temast võinud saada suurepärane konstitutsiooniline monarh. Ta oli vähemalt sama intelligentne kui kes tahes teine tollastest või praegustest Euroopa valitsejatest; tema isikuomadused ja maitse-eelistused olid üllatavalt samasugused nagu kuningas George’il, kellega ta väliselt vägagi sarnanes. Inglismaal, kus valitsejal tarvitses olla ainult hea inimene, et teda peetaks heaks kuningaks, oleks Nikolai II-st saanud imetlusväärne monarh. Ent saatus ei määranud viimasele Romanovite soost tsaarile nii säravat eksistentsi ega nii mugavat nišši ajaloos. Ta oli venelane, mitte inglane, niisiis ei saanud temast konstitutsioonilist monarhi, vaid maakera määratu suure osa keiser-tsaar-autokraat. Nikolai seisis ilmselt oma aja ära elanud süsteemi tipus, kuid see ei tähendanud, et keiserlik Venemaa olnuks tingimata määratud täielikule hävingule. Tõepoolest, revolutsioonieelsetel aastatel oli Vene autokraatia taandumas. 1905. aastal olid venelased korraldanud osalise revolutsiooni. Parlamendi – duuma – moodustamisega võeti tsaarilt absoluutne võim. Peaminister Pjotr Stolõpini ning kolmanda duuma ajal jõudis trooni ja parlamendi koostöö paljutõotavale tasemele. Esimese maailmasõja ajal ei nõudnud rahvas revolutsiooni, vaid reforme, oma osa vastutusest, mida läks vaja võitlemiseks ja võiduks. Selle asemel tõrjus Nikolai sihikindlalt mistahes katsed, millega püüti tema võimu nõrgendada. Ta toimis nõnda kindlas usus, et täidab talle Jumalast seatud kohustust, ja tema abikaasa süvendas seda usku lakkamatu kirega. Just siia ongi koer maetud. Poja hemofiilia tõttu meeleheitel Aleksandra otsis tema päästmiseks Rasputinilt abi. Poliitilise kriisi tipphetkel

Sissejuhatus

tõrjus Aleksandra Rasputini õhutusel mistahes katsed jagada keiserlikku võimu, milles ta nägi oma poja pärandit. Keisrinnale järele andes, autokraatia säilitamise eest võideldes, tõrjudes kõik katsed, millega püüti valitsuse vastutust suurendada, muutis Nikolai revolutsiooni ja lõpuks ka Lenini triumfi vältimatuks. *** Eeldades, et Venemaal on põlistatud uus valitsus, ei vajanud Nõukogude võim pärast revolutsiooni enam Nikolaid kui kurjategijat. Tema elu ja valitsemisaja faktid suleti arhiividesse. Tsaar ja tema perekond vajusid aegamisi unustusehõlma. Mäletan, kuidas ma millalgi 1960. aastatel seisin Kremli Relvapalatis klaasvitriini ees. Vitriinis oli eksponeeritud palju Fabergé keiserlikke lihavõttemune, sealhulgas seegi, milles peitusid tsaari nelja tütre ja tema poja miniatuurportreed. Sama vitriini juures oli peatunud grupp venelannasid, kes neid portreesid silmitsedes imestasid, kes küll need lapsed võiksid olla. Ütlesin neile, et need on Nikolai II lapsed, mainisin ka nende nimesid. „Mis nendega juhtus?” küsisid naised. „Nad tapeti,” ütlesin. „Kes nad tappis?” taheti teada. „Nõukogude võim. Lenin kiitis selle heaks,” selgitasin. Nad silmitsesid mind ühtaegu uudishimulikult ja umbusklikult. „Kuidas teie seda teate?” päris üks neist. „Olen USA ajaloolane,” kostsin. „Olen seda perekonda pikka aega uurinud.” Nad noogutasid kõheldes ja pöördusid uuesti lihavõttemune vaatama. Nõukogude Liit polnud ainus paik, kus selle perekonna mälestus oli kustunud. Lõpetanud aastaid tagasi selle raamatu kirjutamise, pidasin aru, missugune pealkiri valida. Lõpuks mõistsin, et see raamat on kahest inimesest, ning otsustasin, et see peab olema „Nikolai ja Aleksandra”. See jahmatas kirjastajat. „Kes need Nikolai ja Aleksandra on?”

Sissejuhatus

küsis ta. „Keegi ei tea, kellest te räägite! Keegi pole kunagi neist kuulnud!” Kui „Nikolai ja Aleksandra” ilmus, siis pälvis see kogu maailmas laialdast tähelepanu. Iseäranis mõjutas see kahte kogukonda. Nii venelastest emigrandid kui ka hemofiiliahaiged tunnistasid mulle, et mitte kunagi varem ei ole keegi nende elust nii põhjalikult kirjutanud. Siiski mõistsin nukralt, et kumbki neist pole teisest kuigivõrd huvitatud. Venelased ei hoolinud hemofiiliast; nad süüdistasid Aleksandrat, „toda sakslannat”, kes oli toonud „saksa haiguse” Venemaale ja oma poja nakatanud. Hemofiiliahaiged tundsid emale ja pojale kaasa, kuid ei hoolinud Venemaast, venelastest ega tsareevitši haiguse ajaloolisest tähendusest. Üldiselt mul siiski vedas. Raamatu innustusel loodi Romanovitest rohkesti muid kirjandusteoseid ja filme. Tuhanded inimesed teatasid mulle kas isiklikult või kirja teel, et minu raamatu lugemine oli muutnud nende elu. Mõni ütles, et tänu sellele huvitusid nad Venemaast ning süvendavad oma sellealaseid teadmisi mitmesugusel viisil ja tasemel. Paljud tunnistasid, et Nikolai ja Aleksandra äratasid neis üldist ajaloohuvi ning et nüüd köidavad neid paljud inimkonna mineviku valdkonnad. Nõukogude võimude reageeringud ulatusid karmist kriitikast valvsa heakskiiduni. Üks varane arvustus kuulutas, et see raamat olevat CIA agendi kokkusoperdatud valede pundar. Peagi aga viisid läänest pärit külastajad ja turistid selle Venemaale, kus raamatu põrandaalused tõlked levisid salaja käest kätte. 1970. aastate algul muutus ametlik arvamus mõõdukamaks. Ülikooliprofessorite Leningradi konverents kuulutas, et kuigi autor ei mõista marksistlik-leninlikku dialektikat ning on Lenini osatähtsust ilmselgelt alahinnanud, on Nikolai kirjeldus ning tema ja ta valitsemisaja analüüs tõene. Seetõttu otsustati, et raamatut ei tarvitse enam pidada poliitiliseks ja ideoloogiliseks provokatsiooniks, vaid lihtsalt ekslikuks ajalookäsitluseks. Alates 1990. aastate algusest, kui kommunistlik režiim lagunes, on raamatut „Nikolai ja Alek-

Sissejuhatus

sandra” Venemaal avalikult publitseeritud, ehkki sealsele uuele kapitalistlikule ettevõtlusele iseloomulikult on kõik ilmunud trükid piraattõlked. Peterburi Riiklikus Ermitaažis ja Moskva Kremli lähedal asuvas Maneeži näitusesaalis on kümned tuhanded uudishimulikud venelased lummatult vaadanud spetsiaalseid „Nikolai ja Aleksandra” rikkalikke ekspositsioone. Ermitaaži direktor ja Vene Föderatsiooni Riigiarhiivi direktor üllitavad nüüd koguni maailma paljudes paikades raamatuid ning peavad viimasest tsaarist, tema abikaasast, nende neljast tütrest ja hemofiiliahaigest pojast loenguid. *** Lenini algatusel Venemaale toodud kommunism, mis seal juurdus ning levitas oma ideoloogiat ja võimu kogu maailmas, oli üks kahekümnenda sajandi pöördelisi mõjutajaid. Otsekui saatuse iroonia tahtel on Venemaa ainus suur maailmajõud, millega Ühendriigid pole kunagi sõdinud. Külma sõda, mis lõhestas maailma ja ähvardas tuumahävinguga, ei peetud kaubanduse ega territooriumi, vaid hoopis ideoloogia pärast. See oli Lenini pärand. Ning ühtaegu Rasputini ja hemofiilia pärand. Tsarismijärgse Ajutise Valitsuse viimane peaminister Aleksandr Kerenski ütles: „Ilma Rasputinita poleks olnud ka Leninit.” Kui see on tõsi, siis on tõene ka väide, et ilma hemofiiliata polnuks Rasputinit. Ma ei taha öelda, et kõik Venemaal toimunu tulenes üheainsa poisi haigusest. On vaja arvestada ka Vene ühiskonna mahajäämust, ägedat reformide iha, maailmasõja pinget ja vaevu ning viimase tsaari ekslikke otsuseid. Kõik need asjaolud mõjutasid jõuliselt sündmusi. Aga siis, otsekui selleks, et möödapääsmatult saabuks kohutav lõpp, tõi saatus mängu ka hemofiilia ja Rasputini. See oli löök, millest Nikolai ja keiserlik Venemaa ei toibunudki.

Sissejuhatus

Praegu, uue sajandi lähtel, hääbub väitlus autokraatiast kui ühiskonna korraldusviisist ning viimase tsaari poliitilistest vigadest, kuid endist viisi püsivad õudus ja kaastunne, mida on äratanud Nikolai ja tema perekonna tapmise viis. Surmaeelsetel kuudel käitusid see mees, tema naine ja viis last erakordse vapruse ja väärikusega. Just see jäädvustas nad ülevana rahva ja ajaloo mällu. Robert K. Massie September 1999

Tähtsamad raamatus mainitud isikud

TÄHTSAMAD RAAMATUS MAINITUD ISIKUD

NIKOLAI II, VENE TSAAR, 1894–1917 Enne 1894. aastat tsareevitš Nikolai ALEKSANDRA FJODOROVNA, VENE KEISRINNA Sündinud kui Hessen-Darmstadti printsess Alix

ALEKSEI, TROONIPÄRIJA Nikolai ja Aleksandra viies laps ja ainus poeg

OLGA TATJANA MARIA ANASTASSIA

Nikolai ja Aleksandra tütred

Aleksander III, VENE TSAAR, 1881–1894 Nikolai II isa

Tähtsamad raamatus mainitud isikud

MARIA FJODOROVNA, LESKKEISRINNA Nikolai II ema. Sündinud kui Taani printsess Dagmar

SUURVÜRST GEORGI Nikolai II vennad SUURVÜRST MIHHAIL SUURVÜRSTINNA KSENIA Nikolai II õed SUURVÜRSTINNA OLGA SUURVÜRST VLADIMIR SUURVÜRST ALEKSEI Tsaar Aleksander III vennad SUURVÜRST SERGEI ja Nikolai II lelled SUURVÜRST PAVEL SUURVÜRSTINNA MARIA PAVLOVNA Suurvürst Vladimiri naine

SUURVÜRST KIRILL Vladimiri ja Maria Pavlovna SUURVÜRST BORISS pojad ning Nikolai II nõod SUURVÜRST ANDREI SUURVÜRSTINNA JELIZAVETA (Ella)

Keisrinna Aleksandra õde ja suurvürst Sergei naine

SUURVÜRST NIKOLAI NIKOLAJEVITŠ Vene armee ülemjuhataja I maailmasõjas

SUURVÜRST ALEKSANDR MIHHAILOVITŠ (Sandro)

Nikolai II õe Ksenia abikaasa

VÜRST FELIKS JUSSUPOV Rasputini mõrvar. Suurvürstinna Ksenia ja suurvürst Aleksandr Mihhailovitši tütre, vürstinna Irina abikaasa

Tähtsamad raamatus mainitud isikud

SUURVÜRST DMITRI Rasputini mõrvar. Suurvürst Paveli poeg

EDWARD VII, INGLISE KUNINGAS, 1901–1910 (onu Bertie) Leskkeisrinna Maria Fjodorovna õemees. Keisrinna Aleksandra ja keiser Wilhelm II onu

GEORGE V, INGLISE KUNINGAS, 1910–1936 (Georgie)

Ema kaudu Nikolai II nõbu. Isa kaudu keisrinna Aleksandra nõbu

KRAHV SERGEI WITTE, 1905–1906 IVAN GOREMÕKIN, 1906 PJOTR STOLÕPIN, 1906–1911 VLADIMIR KOKOVTSOV, 1911–1914 IVAN GOREMÕKIN, 1914–1916 BORISS STÜRMER, 1916 ALEKSANDR TREPOV, 1916–1917 NIKOLAI GOLITSÕN, 1917

Ministrite nõukogu eesistujad ( p e a mini s t r i d) pärast 1905. aasta manifesti

WILHELM II, SAKSA KEISER, 1888–1918 (Willy) Keisrinna Aleksandra nõbu. Nikolai II kauge sugulane

KRAHV VLADIMIR FREDERIKS Keiserlik õukonnaminister

KRAHV PAVEL BENCKENDORFF Keiserliku õukonna suurmarssal, Frederiksi alluv

DR JEVGENI BOTKIN Õukonnaarst. Botkin ravis peamiselt keisrinna Aleksandrat

DR FJODOROV Arst, kes ravis tsareevitš Alekseid

Tähtsamad raamatus mainitud isikud

DR VLADIMIR DEREVENKO Arst, kes viibis pidevalt tsareevitš Aleksei lähedal PIERRE GILLIARD Tsareevitš Aleksei šveitslasest õpetaja ANNA VÕRUBOVA Keisrinna Aleksandra lähim sõbratar ja usaldusalune

DEREVENKO Madrus, kes viibis öösel ja päeval tsareevitš Aleksei juures. Ei ole seotud dr Derevenkoga

MATILDA KŠESSINSKAJA

Baleriin. Nikolai II abielueelne armuke

GRIGORI RASPUTIN Siberi talupoeg

ALEKSANDR KERENSKI Ajutise Valitsuse peaminister

VLADIMIR ULJANOV (Lenin) Nõukogude riigi esimene juht

TÃ¤htsamad raamatus mainitud isikud

ESIMENE OSA

Tähtsamad raamatus mainitud isikud

MÄRKUS

Tiitlid KEISER ja TSAAR ning KEISRINNA ja TSAARINNA on kõik tõesed ning neid kasutatakse selles raamatus vaheldumisi. KEISRI kui kõrgeima võimukandja aunimetuse võttis endale esimesena Peeter Suur, kuid slavofiilist Nikolai II eelistas vanemat, venepärasemat tiitlit TSAAR. Vene ajaloo kuupäevad võivad tekitada segadust. Kuni 1918. aastani kasutati Venemaal vana, Juliuse kalendrit. Üheksateistkümnendal sajandil oli see kaheteistkümne päeva võrra maha jäänud Gregoriuse kalendrist, mille järgi toimus ajaarvamine peaaegu kõikjal mujal maailmas. Kahekümnendal sajandil ulatus Vene kalendri mahajäämus kolmeteistkümne päevani. Selles raamatus on kõik kuupäevad antud uue, Gregoriuse kalendri järgi, välja arvatud need, mille puhul on eraldi osutatud vkj (vana kalendri järgi). Igal venelasel on kolm nime: ees- ehk ristinimi, isanimi lõpuga -vitš (see osutab poega) ja perenimi. Seega oli Nikolai II Nikolai Aleksandrovitš Romanov. Naiste puhul lisatakse isanime lõppu -jevna või -ovna. Tsaari noorim tütar oli Anastassia Nikolajevna.

1894. Keiserlik Venemaa

ESIMENE PEATÜKK

1894. KEISERLIK VENEMAA

saar valitses Venemaad impeeriumi loodepoolsesse nurka, Läänemere kaldale jõeäärsesse sohu rajatud Peterburi linnast. Tsaari valdused olid nii määratu suured, et siis, kui läänepiirile laskus öö, oli Vaikse ookeani rannikul juba koitmas päev. Nende kaugete piiride vahel paiknes manner, kuuendik kogu planeedi maismaast. Sügaval vene talve südames kandsid miljonid kõrged tummad männid okstel raskeid lumemütse. Suvel kahisesid valgetüveliste kaskede hõbejad lehed õhtupäikese längus kiirtes. Jõed, laiad ja tasased, voolasid vaguralt Venemaa Euroopa-osa tasandike rohumaadel ääretu lõunahorisondi suunas. Idas, Siberis, laskusid veelgi vägevamad jõed põhja, Arktika poole, läbides oma teel põlislaasi, kuhu inimese jalg polnud veel kunagi astunud, ning külmunud tundra lohutuid kõnnumaid. Siin-seal avarale maale pillutatult elas tsaari sada kolmkümmend miljonit alamat: mitte ainult slaavlased, vaid ka baltlasi, juute, sakslasi, grusiine, armeenlasi, usbekke ja

1894. Keiserlik Venemaa

tatarlasi. Osa neist oli koondunud provintsilinnadesse ja muudesse asulatesse, kus valgeks lubjatud majade kohal kõrgusid sibulkuplitega kirikud. Palju rohkem elas neid äbarike külade luitunud taredes. Ukse kõrval võis kasvada mõni päevalill. Haned ja sead uitasid takistamatult poristel tanumatel. Nii mehed kui ka naised töötasid kevadest sügiseni, külvates ja lõigates kõrgeks võrsuvat siidjat teravilja, mille saak koristati enne esimeste septembrihallade saabumist. Kuueks lõputuks talvekuuks sai lauskmaast jäise valevuse ahermaa. Taredes, õhk kuivama riputatud pesust ja keevast teeveest rõske, istusid talupojad päratu suurte savist pätsitud ahjude juures, mõtiskledes ja arutades looduse ning Jumala tumedate saladuste üle. Maal elas Vene rahvas vaikimise vaiba all. Enamasti surid inimesed oma sünnikülas. Kolm neljandikku neist olid talupojad; nende vabastajast tsaar Aleksander II oli sugupõlv varem pärisorjuse kaotanud. Ent vabadus ei täitnud kõhtu. Kui saabus põud ning vihmata jäänud mustmuld pragunes, kui terad viljapeas närbusid ja varisesid koos kõrtega tolmu, siis katkusid talupojad kariloomade söötmiseks katustelt õlgi ning saatsid poegi linna tööd otsima. Nälja ajal mässisid kurnatud mužikud ennast riidenärudesse ja konutasid päev otsa sõnatult lumiste teede ääres. Aadlidaamid, üll soojad karusnahad, kihutasid troikadega mööda hädade küüsis virelevat maad ning pildusid oma õrnukeste käte üllaste žestidega rahvale hõbemünte. Peagi aga saabus külla maksukoguja, kes need mündid kokku korjas ja lisagi nõudis. Kui mužikud rahulolematust ilmutasid, kappas kohale kasakaeskadron, igaühel piik musta kindaga kaetud käes, kantsik ja mõõk sadula küljes rippumas. Tülitekitajad peksti läbi, meelekibedusest haaratud maale valgus veri. Vene talupoeg needis nii mõisnikku, politseid, kuberneri kui ka igat masti aukandjaid. Ent mitte kunagi tsaari. Kuskil kaugel elav tsaar, kes oli taevale lähemal kui maale, ei teinud kunagi halba. Tema oli batjuška-tsaar, vene inimeste isa,

1894. Keiserlik Venemaa

kes ei teadnud, millist vaeva rahvas peab taluma. „Jumal elab väga kõrgel! Tsaarini on palju maad!” ütles üks vene vanasõna. Kui ainult jõuaksime tsaarini ja saaksime talle ära rääkida, siis tuleks meie hädadele lõpp – nõnda pajatasid sajad vene muinasjutud. Sajandi lõpu lähenedes said paljud neist hajali asuvatest linnadest ja küladest uut eluvaimu. Saabus raudtee. Neil aastatel ehitas Venemaa raudteid kiiremini kui ükski teine Euroopa riik. Samamoodi nagu Ameerika läänealadel, ületasid raudteed üüratuid alasid, ühendasid külasid linnadega, tehaseid turgudega. Reisijad võisid Moskvas rongile minna, veeta päeva õdusas kupees teed rüübates ja akna taga möödalibisevat lumist maastikku jälgides, et seejärel Peterburis vaksaliperroonile astuda. 1891. aastal oli keiserlik valitsus alustanud Venemaa suurima, Trans-Siberi raudtee ehitamist. Moskva idapoolsest äärelinnast alguse saanud rööpad kulgesid rohkem kui 9200 versta Vaikse ookeani rannikule. Tollal, nagu praegugi, oli Moskva Venemaa keskpunkt, raud- ja veeteede, kaubanduse ja äri sõlmpunkt. Kaheteistkümnendal sajandil rajatud palktaraga ümbritsetud väikekülast oli arenenud Venemaa püha pealinn Moskva. Just seal teatas 1547. aastal troonile tõusnud Ivan Julm, et teda ei kroonita Moskva suurvürstiks, vaid kogu Venemaa tsaariks. Moskva oli „nelikümmend korda neljakümne kiriku” linn. Roheliste katuste kohal kiiskasid sadade kirikutornide sinised ja kullatud sibulkuplid. All kaunistasid laiu tänavaid vürstide sammastikuga paleed ning rikaste riidekaupmeeste härrastemajad. Kõrvaltänavate labürindis elasid ridastikku paiknevates kahekorruselistes puitmajades ning palktaredes linna ametimehed ja vabrikutöölised. Tänavad mattusid talvel sügavasse lumme ja kevadel porri, suvel kattis neid paks tolm. Naised ja lapsed, kes söandasid uksest välja astuda, pidid valvsalt jälgima hooga möödakihutavaid tõldu või kappavate kasakate jõuku, kes huilgasid nagu Ameerika Metsiku Lääne kauboid.

1894. Keiserlik Venemaa

Moskva südames kerkisid Moskva jõe kaldal massiivsed punased müürid, mille varjus peitus Venemaa vägevuse sünge tsitadell Kreml. See polnud üksainus ehitis, vaid terve müüriga piiratud linn, mis ühe romantilise meelelaadiga prantslase arvates polnud midagi vähemat kui Venemaa enda peegel: „See paleede, tornide, kirikute, kloostrite, kabelite, kasarmute, arsenalide ja bastionide köitev konglomeratsioon;1 see pühakodade ja ilmalike ehitiste kaootiline sasipundar; see ühtaegu kindluse, seraili, haaremi, nekropoli ja palvela kompleks; see arenenud tsivilisatsiooni ja arhailise barbaarsuse segu; see kõige jõhkrama materiaalsuse ja kõige ülevama spirituaalsuse vägivaldne vastasseis – kas pole see kõik Venemaa ajalugu, kogu vene rahva eepos, kogu vene hinge siseheitlus?” Moskva oli „Kolmas Rooma”, õigeusu kese. Miljonite venelaste meelest peitus õigeusu kirikus suurem osa kogu maise elu draamast ja selle kõikidest tahkudest. Venemaa suurtes katedraalides võisid talunaised, pea rätiga kaetud, seista külg külje kõrval karusnahku ja juveele kandvate vürstinnadega. Igas seisuses ja vanuses inimesed seisid seal tunde, küünal käes, mõistus ja tunded kütkestatud kõikehaaravast lummusest enda ümber. Igas kirikunurgas sädeles valguselõõsas kullatud ikoone. Altarit ülejäänud pühakojast lahutaval kõrgel ikonostaasil, kuldses rüüs piiskoppide mitratel ja ristidel kiiskas briljante, smaragde ning rubiine. Rinnale langeva pika habemega preestrid liikusid inimeste hulgas, õõtsutades viirukipanne. Jumalateenistus polnud mitte niivõrd omaette häälutus kui just kirikulaulude ritta seatud jada, millele sügavaimad voogavad bassid andsid uskumatu jõu. Nägemustest ja aroomidest hämmeldunud, ülevatest muusikahelidest puhastunud hingega kogudus tuli jumalateenistuse lõpul suudlema piiskopi pehmet kätt, et see tõmbaks kirikulise laubale püha võidmisõliga risti. Kirik pakkus erakordseid emotsioone, kurvameelsusest kuni ekstaasini. See õpetas, et kannatus on hea, et kurvastus ja valu

1894. Keiserlik Venemaa

on paratamatud. „Jumala tahtmine sündigu,” ütles venelane endale ning otsis kiriku abiga oma maise koorma talumiseks alandlikkust ja jõudu. Kogu oma hiilgusest hoolimata ei olnud Moskva 1894. aastal enam tsaari impeeriumi pealinn. Kakssada aastat varem oli Peeter Suur rahva jõuga kõrvale pööranud selle iidsest slaavi pärandist ja surunud ta Lääne-Euroopa kultuuri teele. Peetri tahtel rajati Neeva jõe äärde sohu uus linn, millest pidi saama Venemaa „aken Euroopasse”. Sohu rammiti vaiu, sinna veeti miljoneid tonne punast graniiti, haiguste ja alatoitluse tagajärjel suri kakssada tuhat töölist, ent enne seda, kui Peeter ise 1725. aastal hinge heitis, jõudis ta siiski sellest Läänemere-äärsest kummalisest, tehislikust pealinnast oma impeeriumi üle valitseda. Peetri linn ehitati veele. See paiknes üheksateistkümnel saarel, mida ühendasid üle looklevate kanalite kulgevad kaarsillad. Kirdes asus suur Laadoga järv, läänes Soome laht; neid ühendas lai Neeva jõgi. „Linna keskelt lõhestanud Neeva külm voog liigub vaikselt ja kiiresti nagu sile hall metallplaat... kandes kaasas oma üksildaste sünnimetsade ja soode kõnnumaa hõngu.”2 Põhjakaldal valitsesid PeeterPauli kindluse mornid pruunikad bastionid, mille kohale kerkis kindluse katedraali 120 meetri kõrgune sihvakas kuldne kellatorn. Umbes viie versta ulatuses ääristas lõunakallast toekas graniidist kaldapealne, kus asusid Talvepalee, Admiraliteet, välisriikide saatkonnad ja ülikute paleed. Põhjala Veneetsiaks ja lumiseks Babüloniks nimetatud Peterburi oli euroopalik, mitte venepärane linn. Selle arhitektuur, stiilid, moraal ja mõte pärinesid läänest. Itaalia arhitektid nagu Rastrelli, Rossi, Quarenghi ja teisedki, kes olid Peetri ja tema järglaste kutsel Venemaale saabunud, lõid tohutu suuri punastes ja kollastes, kahvaturohelistes või sinistes ja valgetes toonides barokkpaleesid, mis paigutati kaunilt kujundatud aedadesse avaratel ja mõjukatel puiesteedel. Isegi väiksemad hooned värviti, krohviti ja kau-

1894. Keiserlik Venemaa

nistati lõunapoolsetelt maadelt laenatud viisil ja toonides. Ehisaknad, rõdud ja sammastega sissepääsud jätsid suurtest avalikest ehitistest õhulise mulje. Peterburi suur Kaasani Püha Jumalaema kirik oli Rooma Peetruse basiilika koopia. Oma Vahemere-äärsetele maadele iseloomulikust stiilist hoolimata oli Peterburi põhjala linn, kus Arktika lähedus põhjustas valguse ja aja kummalisi silmapetteid. Talveõhtud algasid juba pärastlõunal ja kestsid järgmise keskhommikuni. Jäised tuuled ja tuhisevad lumetormid tuiskasid üle linna ümbritseva lauskmaa, nüpeldasid renessansspaleede müüre ja aknaid ning tarretasid Neeva teraskalgiks. Baroksete kirikutornide ja kinnikülmunud kanalite kohal tantsiskles virmaliste kummaline kuma. Puhuti lõhestas helge päev sünge üksluisuse. Taevas muutus hõbejassiniseks ning puid, katuseid ja kullatud kupleid katvad kristalsed lumehelbed sädelesid päikesekiirtes nii kirkalt, et silm ei talunud nende pimestavat sära. Talv oli suur ühtlustaja. Tsaar, minister, preester ja vabrikutööline – kõik nad katsid end mitme riidekihiga ning suundusid tänavalt tulles otsejoones mulksuva samovari juurde, et juua klaas kuuma teed. Peterburi suvi oli sama valge, nagu talved olid pimedad. Kakskümmend kaks tundi ööpäevas suples see valguses. Kella üheteistkümneks õhtul olid päeva värvid luitunud hõbeda- ja pärlikarva piimjaks hämuks ning selle küütlusega looritatud linn puhkas vaikuses. Ent need, kes olid veel pärast südaööd ärkvel, nägid pilku itta pöörates silmapiiril uue koidiku saabumist kuulutavat roosakat vööti. Pealinna suvi võis olla palav. Jõetuule püüdmiseks avatud akendest tulvas ka Soome lahe soolakat õhku, vürtsi- ja tõrvahõngu, vankrirataste kolinat, tänavakaubitsejate hõikeid, lähedal kõrguva kiriku tornikella lööke.3 1894. aasta Peterburi jäi endist viisi tsaar Peetri tahtele truuks. See oli Vene elus kõige areneva ja aruka, aga ühtaegu ka kõige küünilise kese. Selle kuulsad ooperi- ja balletitrupid, sümfoonia- ja kammerorkestrid esitasid Glinka, Rimski-

1894. Keiserlik Venemaa

Korsakovi, Borodini, Mussorgski ja Tšaikovski loomingut; selle kodanikud lugesid Puškinit, Gogolit, Dostojevskit, Turgenevit ja Tolstoid. Aga seltskond rääkis prantsuse, mitte vene keeles, ning parimad rõivad ja majasisustus telliti Pariisist. Vene ülikud puhkasid Biarritzis, Itaalias ja Rivieras, mitte aga suurtes mõisates, kust pärines nende meelelahutusteks kulutatav raha. Mehed lõid aega surnuks võiduajamistel ja hasartmänguklubides. Daamid magasid keskpäevani, võtsid seejärel oma juuksuri vastu ja siirdusid lõbusõitudeks saartele. Puhkes armulugusid, millega kaasnes kõditavate kuulujuttude lakkamatu kahin. Seltskond käis igal õhtul suurejoonelises sinikuldses Maria teatris keiserliku balletitrupi etendustel või Théatre Français’s, kus „moekat décolletage’i kompenseeris juveeliküllus”.4 Pärast etendust istusid karusnahkadesse mähitud daamid ja nende saatjad helepunastesse saanidesse ning kihutasid läbi lumise vaikuse restorani Cuba õhtust sööma ja tantsima. „Keegi ei mõtelnudki lahkuda enne kella kolme öösel,5 aga ohvitserid jäid tavaliselt kuni viieni... kui taevast värvisid pärlikarva, roosad ja hõbedased toonid.” Peterburi „hooaeg” algas uusaastapäeval ja kestis kuni paastuaja alguseni. Neil talvenädalatel nautis pealinna aristokraatia jahmataval hulgal kontserte, bankette, balle, oopereid, ballette, erapidusid ja südaöiseid õhtusööke. Igaüks andis mõne sellise ja kõik võtsid kutset kuulda. Korraldati vastuvõtte, kus kiiskavate aumärkidega ehitud uhket mundrit kandvad ohvitserid ning voogavates valgetes siidsatäänist kleitides eakad daamid sagisid kõrge laega võõrastetubades, napsates mööduvate teenrite kandikult šampanjapokaale ning tõstes taldrikule tuurabalõkki, parimaid kanapalu, täidetud mune ja kolme eri liiki kaaviari. Korraldati ka valgeid balle (Bal Blanc), kus neitsilikult valget kleiti kandvad vallalised neiud tantsisid sirge korjuga kuldsetel toolidel istuvate valvsate seltsidaamide tähelepaneliku pilgu all noorte ohvitseridega kadrille.6 Noorte abielupaaride jaoks

1894. Keiserlik Venemaa

olid Rooside ballid (Bals Roses) – valsside ja mustlasmuusika keerised, kiiskavad juveelid ning sinised, rohelised ja sarlakpunased univormid, mis „tekitasid tunde, nagu oleksid jalgadel tiivad ja pea puudutaks tähti”. Hooaja kõrgpunktis riputasid daamid hommikul endale briljandid külge, käisid kirikus, sõid lõunaeine, hingasid pärastlõunal pisut värsket õhku ja suundusid siis koju balliks ümber riietuma. Kombekohaselt korraldasid kõige hiilgavamaid balle Nende Majesteedid Talvepalees.7 Ainuski palee Euroopas ei sobinud ametlikuks massimeelelahutuseks paremini kui see. Talvepalees oli rida hiiglaslikke galeriisid, igaüks sama lai ja kõrge nagu katedraal. Suured jaspis-, marmor- ja malahhiitsambad kandsid kõrgeid kullatisega lagesid, kus rippus päratu suuri kullast ja kristallist kroonlühtreid. Väljas jaanuariõhtu pakases lõõskasid Talvepalee kõik kolm korpust valgusvoos. Ette sõitis lausa lõputult tõldu, millest välja astunud ballikülalised ulatasid oma karusnahad või kasukad teenritele ning sammusid siis üles mööda valgest marmorist treppe, mille astmeid katsid paksud sametvaibad. Piki seinu paigutatud orhideekorvid ja suurtes pottides palmid ääristasid tohutu suuri peegleid, milles kümned inimesed said ennast imetleda. Koridorides seisid jäigalt valveseisakus üksteisest kindlale kaugusele paigutatud valges mundris, hõbedase rinnaturvise ja kotkakujutisega kroonitud hõbedase kiivriga ratsakaardiväelased ning sarlakpunast vormikuube kandvad kasakatest ihukaitsjad. Kolme tuhande külalise hulgas olid kuldsete palmikutega mustas mundris õukondlased; kindralid, kelle rinda koormasid Türgi sõdades väljateenitud medalid, ning täismundris noored husaariohvitserid, kes kandsid nii kitsaid põdranahast põlvpükse, et nende jalgasikutamiseks läks vaja kahe tentsiku abi. Suurel õukonnaballil tunnistas venelannade juveelikirge iga soeng, kael, kõrv, ranne, sõrm ja piht. Keiserlik ball algas täpselt pool üheksa õhtul, kui ülemtseremooniameister esile astus ja tsaari kahepäise kotkaga

1894. Keiserlik Venemaa

ehitud, kõrgreljeefis kuldkaunistustega eebenipuust sauaga kolm korda kõmavalt vastu põrandat lõi. See heli vaigistas otsekohe kõik. Kuldinkrustatsioonidega suured mahagonuksed avanesid ja ülemtseremooniameister kuulutas: „Nende Keiserlikud Majesteedid!” Kahisesid sajad kleidid, kui daamid sügavasse reveranssi vajusid. Tol 1894. aasta talvel sisenes selle teadustuse järel pikk ja jõuline habemik mees, tsaar Aleksander III. Valitseja kõrval astus briljantidega ülekülvatud kleidis, juustel kuulus briljantdiadeem, tema tumedate silmadega taanlannast naine, keisrinna Maria. Orkester alustas poloneesiga, õhtu edenedes järgnesid kadrill, tšakoona, masurka, valss. Südaööl serveeriti kõrvalruumides õhtusöök. Merivähisalati, kanapirukate, vahukoore ja kondiitrikookidega täidetud vaagnaid tühjendades võisid lõbutsejad vaadata läbi kõrgete akende topeltklaasi, kuidas tuuleiilid kannavad lumepihu piki jäätunud jõge. Meeter üheksakümne sentimeetri pikkune tsaar liikus laudade vahel nagu turjakas vene karu, peatus siin-seal, et mõni sõna vahetada, kuni keiserlik paar kell pool kaks lahkus ning külalised vastumeelselt koduteele asusid. Tsaar Aleksander III-l oli erakordne töövõime ja vapustav füüsiline jõud. Ta jaksas painutada rauast ahjuroope või hõbevaagnaid. Kord õhtusöögi aegu mainis Austria suursaadik mingile Balkani probleemile vihjates kurjakuulutavalt, et Austria võiks mobiliseerida kaks või kolm armeekorpust. Aleksander III võttis rahulikult hõbekahvli, keeras selle sõlme ja viskas Austria suursaadiku taldrikule. „Sedasama teen ma teie kahe või kolme armeekorpusega,” lausus ta vaikselt.8 Pinge leevendamiseks tõusis Aleksander enne koitu, heitis püssi õlale ning siirdus terveks päevaks sohu või metsa jahile. Ta oli nagu karu – räme, nüri, kitsarinnaline ja kahtlustav. Teda iseloomustas jõuline mõistus, ta väljendas varjamatult kõike meeldivat ja vastumeelset ning oli sihiteadlikult tahtejõuline. Pärast otsuse langetamist heitis ta voodisse ja uinus sügavalt. Ta ei sallinud inglasi

1894. Keiserlik Venemaa

ega sakslasi, vaid pooldas kirglikult kõike venelaslikku. Ta vihkas ülespuhutud hiilgust ning tundis, et tõeline venelane peaks olema lihtsa käitumise, lauakommete, jutu ja riietusega; ta kandis oma püksid viledaks ja saapaid viimase võimaluseni. Kuninganna Victoria lausus selle suurt kasvu tsaari kohta kord jäiselt, et too on „isevalitseja, keda mina ei pea džentelmeniks”.9 Aleksander III valitses oma perekonda samamoodi nagu impeeriumi. Tema naine elas oma rolli sisse, võludes seda rämedat giganti; tema lastel, eriti kolmel pojal, puudus peaaegu täielikult iseseisvus. Tsaari sõnad tähendasid käsku, ühe õukondlase sõnutsi „jäi teda kuulates mulje, nagu oleks ta valmis sind otsekohe lööma”.10 Kui tsaar kutsus kokku ansambli, et üheskoos kammermuusikat mängida, siis domineerisid sealgi tema fagoti jõulised helid.11 Aleksander III ajal näis Venemaa autokraatlik süsteem toimivat. Tsaar isiklikult oli Venemaa valitsus. Tema võim oli absoluutne, ta vastutas ainult Jumala enda ees. Tsaari tahe kandus kõikidele tema alamatele, päratu suures impeeriumis tagas selle elluviimise terve armee ministreid, kubernere, ametnikke, maksukogujaid ja politseinikke, kes kõik olid tsaari nimel ametisse määratud. Parlamenti polnud olemas, rahval puudus valitsemise asjus sõnaõigus. Isegi keiserliku perekonna liikmed, suurvürstid ja suurvürstinnad, allusid tsaari tahtele. Keiserlikud suurvürstid teenisid provintsikuberneridena, nad olid kõrges auastmes maa- või mereväeohvitserid, kuid nad püsisid ametis ainult seni, kuni tsaar seda soovis. Üksainus tema käeviibe – ja nad astusid kõrvale. Aleksander III oli andunud autokraat, kes oma kõrge seisundiga kaasneva võimu täielikult ära kasutas. Ta võinuks olla mistahes olukorras jõuline tsaar, kuid tema raevukat usku autokraatiasse õhutas vastikus- ja hirmutunne nende vastu, kes olid mõrvanud tema isa, vabastajast tsaari Aleksander II. Asjaolu, et tema isa tapjad polnud liberaalid, vaid

1894. Keiserlik Venemaa

revolutsionääridest terroristid, ei häirinud Aleksander III, tema pani nad kõik ühte patta. Oma kolmteist aastat kestnud valitsemisaja jooksul pühendus Aleksander III autokraatiavastase opositsiooni täielikule mahasurumisele. Sajad tema poliitilised vastased pidid ette võtma pika teekonna Siberi kolkalinnadesse, kuhu nad välja saadeti. Karm tsensuur aheldas trükisõna. Peagi avaldas tema autokraatiat toetav jõuline poliitika ka psühholoogilist survet, palgamõrvarite ja revolutsionääride fanatism hakkas vaibuma. Oma reaktsioonilistest poliitilistest vaadetest hoolimata oli Aleksander III tulevikku suunatud pilguga tsaar. Ta sõlmis sõjalise liidu vabariikliku Prantsusmaaga ning sai sealt tohutu suuri laene, mida tal Venemaa raudteede ehitamiseks vaja läks. Ta asus Vene armeed ümber kujundama ning tõrjus kõik ahvatlused ja provokatsioonid, mis võinuksid ta sõtta kiskuda. Ehkki ta ei sallinud sakslasi, julgustas ta Saksamaa tööstureid, et nad kaasaksid oma kapitali Venemaa kivisöe- ja rauamaagikaevanduste arendamisse. Püüd üksinda juhtida seda päratusuurt impeeriumi hõivas kogu Aleksander III väsimatu energia. Häirimatult töötamiseks eelistas ta elada Peterburist nelikümmend versta edelas asuvas Gattšina palees. Keisrinna Mariale aga meeldis linnaelu rohkem, mistõttu naine ärgitas oma abikaasat igal talvel pealinna seltskonnaelus osalema. Siiski keeldus Aleksander III kindlasõnaliselt elamast tohutu suures barokses Talvepalees, mis oli tema arvates kõle ja tõmbetuuline, seega valis keiserlik paar oma residentsiks väiksema Anitškovi palee Nevski prospektil. Venemaal vedas, et Aleksander III oli abiellunud naisega, kelle anded sobisid hästi tema positsiooniga. Taani printsess Dagmar oli Walesi printsi Edwardiga abiellunud ja Inglise kuningannaks saanud printsess Alexandra noorem õde. Neiuna oli Dagmar kihlatud tsaar Aleksander III vanema venna Nikolaiga, tookordse Venemaa troonipärijaga.12 Kui

1894. Keiserlik Venemaa

Nikolai enne abiellumist suri, pärandas ta Aleksandrile nii troonipärija tiitli kui ka oma tumedapäise kihlatud mõrsja. Enne abiellumist võttis printsess Dagmar endale vene nime Maria Fjodorovna. Venelased armastasid seda väikest rõõmsameelset naist, kellest sai nende keisrinna, ja Maria nautis elu Vene õukonnas.13 Talle meeldisid seltskondlikud vastuvõtud ja ballid. „Ma tantsisin ja tantsisin. Lasksin ennast kaasa kanda,” kirjutas ta neljakümne nelja aastaselt. Õhtusöögilauas oli ta intelligentne, vaimukas vestleja; tumedad silmad välkumas, kähedavõitu hääl tulvil soojust ja lustakust, domineeris ta seal ühtaegu tänu oma veetlusele ja seisundile. Kui Maria kõrvu puutus midagi klatšimiseks sobivat, siis jättis ta selle pikantse uudise rõõmuga meelde. „Nad tantsisid masurkat pool tundi,”14 mainis ta kord ühes kirjas. „Keegi õnnetu daam kaotas oma alusseeliku, mis vedeles meie jalgade ees, kuni üks kindral selle lillepoti taha peitis. Õnnetukesel läks korda peita end külaliste hulka, enne kui keegi avastas, kes ta on.” Inimeste äpardused olid tema meelest küll naljakad, kuid ta jäi inimlike nõrkuste suhtes sallivaks. Ta suhtus muigvel kaastundega 1891. aastal Peterburi tseremoniaalsele visiidile saabunud ertshertsog Franz Ferdinandi kannatusse: „Teda kostitatakse külluslikult, talle pakutakse kõikjal nii ohtralt lõuna- ja õhtusööke, et ta sai kohutavad seedehäired. Eile õhtul teatris oli ta näost kaame ja lahkus migreeni tõttu varakult.”15 Kolmekümneseks saades oli Maria täitnud nõude, et kuninglik ema peab sünnitama viis last. Nikolai sündis 18. mail 1868, talle järgnesid Georgi (1871), Ksenia (1875), Mihhail (1878) ja Olga (1882). Abikaasa tööga hõivatuse tõttu hoolitses Maria laste eest, jälgis nende õppimist, andis neile nõu ja kuulas nende muresid. Sageli tuli tal olla emalik vahemees oma kasvava pere ja nende jõuliselt rämeda isa vahel. Vanim poeg, uje tsareevitš Nikolai, vajas eriti ema tuge. Kõik Aleksandris äratas pojas aukartust ja pelgust. Oktoobris 1888

1894. Keiserlik Venemaa

juhiti keiserlik rong Harkivi lähedal rööbastelt maha hetkel, kui tsaar ja tema perekond sõid restoranvagunis pudingut.16 Vagunikatus suruti sisse, kuid jõuline Aleksander kergitas seda oma tugevate õlgadega ning hoidis seni, kuni ta naine ja lapsed jõudsid vigastamatult välja roomata. Mõte, et ühel päeval peab tema astuma oma vägeva Heraklese moodi isa asemele, heidutas noort Nikolaid. 1894. aasta alguses tundus, et Nikolai kartustel pole alust. Kõigest neljakümne üheksa aastane tsaar Aleksander III oli alles jõudmas oma valitsemisaja haripunkti. Senised aastad olid pühendatud tõhusalt toimiva autokraatia taastamisele. Nüüd, kui impeeriumi ei ähvardanud oht ja dünastia oli püsikindel, lootis ta kasutada koondatud suurt jõudu selleks, et vajutada Venemaale eriline pitser. Juba leidus neid, kes enesekindlalt tulevikku vaadates võrdlesid Aleksander III koguni Peeter Suurega.