NÖSPERI NÖNNI NATUKE
E
nnemuiste, siis kui veel kõik kohad kuningatütreid ja -poegi täis olid ning nõiad ja muud seda sorti asjamehed ennast inimeste
asjadesse vahele segasid, elas suures soos vana kuulus nõiamoor Nösperi Nönn. Kuna ta teistest targem ja teadjam oli, käisid noored nõiad tema juures ametit õppimas. Inimesed aga tulid Nösperi Nönni juurde 59
kes teab kust maa tagant oma tõbede ja tuskade vastu abi otsima, sõbra või vaenlase kohta teateid tahtma, ilmade asjus aru pärima, vett ja vihma välja norima, päikesepaistet peale ajama. Kuningad ja kuningapojad käisid nõidadelt nõu saamas iseäranis siis, kui sõjatee kavatseti jalge alla võtta. Siis pidi vana Nösperi Nönn ütelda oskama, kuhu kanti võit kaldub ja kas seesugust taplust tasub üldse ette võtta. Kui aga vaenlane juba endal väravas, saadeti salasaadik tingimata suurde soosse küsima, kuidas temast kõige kiiremas korras lahti saada. Vana Nönn aitas ikka, kui tuju oli. Ega ta seda haledusest teinud. Haletsemine ei kuulu nõiatarkuse juurde. Aga et ta kord nõid oli, siis pidi ta ometi nõiategusid tegema. Oleks ju üpris igav olnud seal oma suures soos kükitada ning ainult iseendaga tegemist teha. Nõiarahvaga on lugu nimelt nii, et nemad koos ega kogukonniti midagi ette ei võta ja üksteise tegemistesse nad vahele ei sega. Igaüks nokitseb omaette ja seda ei juhtu ilmaski, et kui näiteks üks on kuningapoja kord juba konnaks nõidunud, et siis teine hakkaks teda kureks või kukulinnuks ümber tegema. Ainult täiskuuvalgus kutsus nõiarahva kesksohu kokku pidu pidama. Luudade seljas lendasid kohale kõik, kes aga mahti said, tantsisid oma tantsud, kriiskasid oma kriiskamised, priiskasid oma priiskamised ja läksid laiali. Ega seal kunagi ametiasju aetud. Vana Nösperi Nönn oli aga juba nii vanaks jäänud, et teda viimasel ajal needki kokkutulemised ei ahvatlenud. Nii juhtuski, et ühel täiskuuvalgel ööl, kui ta juba luua välja oli toonud, et sellega sõbrataride seltsi lennata, jättis ta selle mõtte katki. Koperdas niisama soolaugaste vahel ringi, luud loha . . . Äkki jäi ta pilk peatuma väikesele kuuvalguses helendavale vee silmakesele, milles õõtsus kollane vesikupp just nii, nagu ujuks vee all tilluke elusolend, peanupuke kuldse krooniga pinnale pistetud. 60
Vanale Nösperile, kellele kõiksugu moondumised ja teistmoodi väljanägemised igapäevane asi oli, tegi sihuke avastus millegipärast nalja. Vaatas ja vaatas ning otsustas sellestsamast vees õõtsuvast vesikupust endale tillukese tite teha. Muidugi tuli mõningast materjali juurde muretseda. Kuid asi see siis ühe nõiamoori käes teha ei ole. Moor kaevas mullast väikesi käpakesi, otsis omaemarohtu ja tütrejuurt, kasutas kaislakoort ja kailusid, natuke nabajuurt, tükikese õitsevat tahtapuud — ning kes seda nüüd kõike teab, mida ta heaks arvas selle töö juures pruukida, kuid tillukese tite ta valmis sai ja sellele eluvaimu sisse ajas. Titt kasvas seitsme päevaga tavalise tütarlapse suuruseks, vaatas pärani silmi moorile näkku ja pistis kohe naerma. „Oi, memm, mihuke naljakas nina sul on!” kiljus tüdruk ülemeelikult. „Ja kui tohutu suu! Ja hambaid polegi sa endale suhu teinud? Ainult see üks kihv! Oi, ja kas need, mis sul peas, on juuksed? Oi memmekene, minu hull eidekene, kui hirmus sa ometi oled! Päris peletis, pesueht nõiamoor kohe!” Ja ei saanud tüdruk tükk aega naeruturtsatusi tagasi hoida. Moor muudkui muheles kaasa. See talle meeldis, et tüdruk sihuke särtsu täis oli, ja kõik, mis too noor ninatark ütles, oli ometi tõsi ning ühele nõiamoorile kõige magusam meelitus, sest õiged nõiad hindavad enda juures inetust kõige etemaks omaduseks. Sestap see moor viimaks mõttesse jäigi, kui omatehtud tüdrukut terasemalt silmitsema sattus. Tolle juures oli nagu midagi natuke nihu läinud. Mitte miski ei tuletanud päris nõiatüdrukut meelde. Kippus rohkem inimeselapse moodi olema, nihuke nõtke ja noor, sile ja sale. Põskedel tahtapuuõie õhetust. Silmad peas suured ja sügavad nagu kaksikud soojärved kahe kummuli kuukaare all. Noh, iluga oleks moor ajapikku leppinudki, kuid hiljem ilmnes hullematki. 61
Seda nüüd küll ütelda ei saanud, et tüdrukul taipu või tragidust poleks olnud. Ei, seda mitte. Oli ikka kiire ja kärmas küll. Vile ja väle iga asja peale. Osav ohutaimi otsides, hakkaja eide jalavaeva vähendades. Vihmast ja välgust sattus vaimustusse, tormi ja tuule käes rõkkas rõõmust, hirmu ei tundnud ühegi ees. Ussi hoidis, kassi kaitses, tule tunnistas täiesti omaks, laukavesi oli vannivee eest. Aga et oleks ka natukenegi nõiaviha või -väärikust olnud, seda mitte. Ja mis kõige hullem — enamik nõianippe ei hakanud kuidagi külge. Õpeta, kui palju tahad. Aga eit polnud seda sorti, et kannatust kauaks oleks jätkunud. Noh, mõnikord, kui tüdruk tulevikuasjad mineviku omadega suisa segi ajas või äkki keset suvesooja lumetuisku ennustama hakkas, ise itsitas pealegi, vaatas moor läbi sõrmede. Noorte asi, need tahavad ikka kõike pea peale pöörata, muidu mängida ja eitesid õrritada. Olgu see! Aga kui plika keeldus kellelegi kõige pisematki kärna külge nõidumast, siis hakkas mooril juba süda täis saama. Vaat kus jama! Enda tehtud naeruhimuline tüdruk kippus mõne koha pealt halemeelne olema. Vähe puudus, et pisaradki platsis! Just nagu kõige armetumal inimlapsel. Üldse olid sel vesikupust tehtud tüdrukul nõiaasjadest iseäralikud arusaamised. Näiteks hakkas vana Nösperi Nönn talle luuaga lendamist õpetama. Näitas ette, kuidas teha, andis sõnadki suhu, aga tüdruk!? Ise õrn ja õbluke, kuid luua seljas koperdas nagu kits kurgipeenral. Ei saa ega saa saamagi tuult alla. Asi see nüüd mooril laps koos luuaga lendu pillutada, kuid see oleks käinud nõiareeglite vastu. Pealegi teadis tark moor täpselt, et aidatud lastest saavad äbarikud. Kui moor tüdruku ennegi tujutut kakerdamist nähes naerda kraaksatas, viskas too äkitselt luua nurka ja turtsus: „Ei taha! Ei hakkagi tahtma! Luuaga on loll lennata!” 62
Oi, kuidas moor nüüd vihastas: „Ah et sulle ei passi enam esiemade luud lendamiseks! Võib-olla igatsed endale inglitiibu abaluude vahele, mis? Ah?” Moor kahmas sellesama luuakontsu ning sähmas plikale paar parajat sirakat, nii et verevermed väljas. Moori tarkus jälle seesugune: ainult parkimisega muutub õrn nahk tugevamaks, ja nii ta tüdrukut tolle enda huvides muudkui nüpeldas. Iga õige ja korralik nõialaps oleks selle peale vastu urisema hakanud, hammastega luuakontsu kinni karanud või vähemasti püüdnud luuda lõngavihiks ja vart villavorukaks moondada. Too aga seisis nagu valgetohuline kask, selg sirge, ainult ladvake longus. Ei ühtegi häält ega liigutust. Viimaks väsis moor ise ära. Vaatas — plikal põsed märjad. See veel puudus. Nösperi Nönn tahtis omatehtud tütrekese, untsuläinud töö juba vette vesikuppude vahele tagasi visata, kuid mõtles siiski ümber. Endal äraminek ees, jäta siis paikkond hoopis ilma nõiata. Parem seegi natuke kui ei ühti. Ja just sealt saigi Nösperi Nönni tütar endale naljaka nime — Natuke. Sedajärge tuli vanal Nösperi Nönnil tõesti äraminekuaeg kätte. Seitsesada aastat hakkas täis saama, üle selle ei ela aga ükski nõid tundi ega poolikutki. Moor tundis tõsist heameelt, et asi ükskord ometi sealmaal, võttis tüdruku veel viimast korda käsile: „Pea meeles, kui inimene sinu juurde nõu küsima tuleb, tee tark nägu pähe. Tead sa midagi või ei tea. Ära sa ise kohe vatrama kuku. Inimesel endal hädasti kuulajat vaja. Asjaajamisel pruugi ikka neidsamu sõnu ja riistu, mida oled mind pruukimas kuulnud ja näinud. Inimest on kerge ninapidi vedada. Ära palju lobise, aga vastust võlgu ära ka jää. Ütle ükskõik mida. Küll küsija su sõnadele ise mõtte sisse paneb. Täpselt nii, kuidas talle endale parajasti passib. 63