Nurka aetud naidis by Apollo Raamatud

Elizabeth Haynes

NURKA AETUD

Nurka aetud

Lancasteri kroonikohus Kohtuasi KOSTJA vs. BRIGHTMAN Kolmapäev, 11. mai 2005 Hommikune istung Kohtunik: austatud kohtunik NOLAN MACLEAN BRIGHTMAN MACLEAN

Palun öelge oma täisnimi. Lee Anthony Brightman. Tänan. Kas vastab tõele, härra Brightman, et teil oli suhe preili Baileyga? BRIGHTMAN Jah. MACLEAN Kui pikalt? BRIGHTMAN Ma tutvusin temaga 2003. aasta oktoobri lõpus. Me olime koos kuni eelmise aasta juuni keskpaigani. MACLEAN Ja kuidas te tutvusite? BRIGHTMAN Tööasjus. Mul oli käsil üks operatsioon ja selle käigus ma teda juhtumisi kohtasingi. MACLEAN Ja te alustasite suhet? BRIGHTMAN Jah. MACLEAN Te ütlesite, et see suhe lõppes juunis. Kas see oli teie ühine otsus? BRIGHTMAN Asjad olid juba mõnda aega viltu kiskunud. Catherine oli väga armukade ja pani pahaks, et töötades temast nii palju eemal viibisin. Ta oli veendunud, et mul on mõni kõrvalsuhe. MACLEAN Ja kas oli? BRIGHTMAN Ei. Töö tõttu pean ma päevi kodust eemal viibima ning töö olemuse tõttu ei tohi ma kellelegi, isegi mitte oma sõbratarile öelda, kus ma olen või millal koju tagasi jõuan. MACLEAN Kas preili Baileyst eemal veedetud aeg põhjustas teie vahel tülisid?

Elizabeth Haynes

BRIGHTMAN

Jah. Ta kontrollis ega mu telefonis pole sõnumeid teistelt naistelt, nõudis, et ütleksin, kus ma olin ja kellega kohtusin. Töölt koju jõudes tahtsin töö peast heita ja pisut lõõgastuda. Mulle hakkas tunduma, et seda võimalust ei tule kordagi. MACLEAN Nii et te lõpetasite suhte? BRIGHTMAN Ei. Me tülitsesime vahel, aga ma armastasin teda. Teadsin, et tal on emotsionaalseid probleeme. Kui ta mulle kallale tuli, ütlesin endale ikka, et see pole tema süü. MACLEAN Mida te „emotsionaalsete probleemide” all silmas peate? BRIGHTMAN Noh, ta rääkis mulle, et oli varem ärevushäire all kannatanud. Mida rohkem ma temaga koos olin, seda rohkem need välja lõid. Ta käis koos sõpradega väljas joomas või jõi kodus ja kui ma koju jõudsin, hakkas ta tüli üles kiskuma ning mind ründama. MACLEAN Ma tahaksin Teilt nende emotsionaalsete probleemide kohta veel midagi küsida. Kas te nägite suhte käigus mingeid märke sellest, et preili Bailey võiks end emotsionaalse stressi ajel vigastada? BRIGHTMAN Ei. Tema sõbrad rääkisid mulle, et varem oli ta end lõikunud. LEWIS Vastuväide, teie ausus. Tunnistajalt ei küsitud preili Bailey sõprade arvamuse kohta. Kohtunik NOLAN Härra Brightman, palun jääge esitatud küsimuste juurde. Tänan. MACLEAN Härra Brightman, te mainisite, et preili Bailey hakkas Teid „ründama”. Kas te selgitaksite, mida Te „ründamise” all silmas peate? BRIGHTMAN Ta karjus mu peale, tõukas mind, lõi ja tagus jalgadega. Sedalaadi asjad. MACLEAN Ta käitus Teie suhtes vägivaldselt? BRIGHTMAN Jah, noh jah, käitus küll. MACLEAN Kui paljudel kordadel – Teie hinnangul? BRIGHTMAN Ma ei tea. Ma ei pidanud arvet. MACLEAN Ja mida te neil puhkudel, kui ta Teid „ründas”, enamasti tegite?

Nurka aetud BRIGHTMAN MACLEAN BRIGHTMAN

MACLEAN BRIGHTMAN MACLEAN BRIGHTMAN

MACLEAN BRIGHTMAN

Läksin minema. Tööl puutun ma selliste asjadega piisavalt kokku, kodus pole mulle seda tarvis. Ja kas ka Teie käitusite tema suhtes kordagi vägivaldselt? Ainult tol viimasel korral. Ta oli mu majja luku taha pannud ja võtme kuskile ära peitnud. Ta tuli mulle kallale. Olin tööl ühe eriti raske ülesandega rakkes olnud ja miski minus murdus. Ma lõin teda vastu. See oli mul esimene kord naisterahvast lüüa. See viimane kord – mis kuupäevast Te täpsemalt räägite? See oli juunis. Minu meelest kolmeteistkümnes. Kas Te kirjeldaksite meile toda päeva? Eelmisel ööl ööbisin ma Catherine’i pool. Olin tol nädalavahetusel tööl ja seetõttu lahkusin enne, kui Catherine ärkas. Kui tol õhtul jälle tema poole tulin, oli ta kodus ning oli joonud. Ta süüdistas mind, et olin veetnud päeva mõne teise naise seltsis – sama asi, mida olin juba sada korda kuulnud. Mõnda aega talusin ma seda, aga paari tunni järel sai mul kõrini. Tahtsin minema minna, aga ta oli välisukse mõlemad lukud kinni keeranud. Ta muudkui kriiskas ja karjus mu peale, jagas kõrvakiile ja kriipis mu nägu. Tõukasin teda tahapoole, ainult niipalju, et teda eemal hoida. Siis aga viskus ta mulle kallale ja ma lõin teda. Kuidas Te teda lõite, härra Brightman? Kas rusikaga või lahtise käega? Ma andsin talle rusikahoobi. Selge. Ja mis edasi juhtus? Ta ei jätnud järele, karjus veel valjemini ja tuli mulle uuesti kallale. Nii ma siis lõingi teda veel kord. Nüüd juba ilmselt kõvemini. Ta kukkus selili ja ma läksin vaatama, kas temaga on kõik korras, tahtsin ta püsti aidata. Ma vist astusin talle käe peale. Ta kriiskas ja röökis mu peale ja viskas mulle midagi. See oli välisukse võti. Mida Te edasi tegite? Võtsin võtme, keerasin ukse lukust lahti ja läksin minema.

Elizabeth Haynes

MACLEAN BRIGHTMAN MACLEAN BRIGHTMAN MACLEAN BRIGHTMAN MACLEAN BRIGHTMAN

Mis kell see juhtus? Ilmselt vist veerand kaheksa paiku. Ja millises seisus oli preili Bailey Teie lahkudes? Ta karjus ja kriiskas ikka veel. Kas ta oli vigastatud või verine? Minu mäletamist mööda võis ta verine olla küll. Kas Te täpsustaksite, härra Brightman? Tema nägu oli pisut verega koos. Ma ei tea, kust see pärit oli. Verd ei olnud palju. MACLEAN Ja kas Te olite ise ka viga saanud? BRIGHTMAN Kõigest mõni kriimustus. MACLEAN Kas Teile ei tulnud pähe, et ta võis vajada arstiabi? BRIGHTMAN Ei. MACLEAN Olgugi et ta oli silmanähtavalt verine ja hüüdis appi? BRIGHTMAN Ma ei mäleta, et ta oleks appi hüüdnud. Minu lahkudes karjus ta mu peale ja sõimas mind. Kui ta oleks arstiabi vajanud, siis minu arvates oleks ta saanud seda muretseda ka ise, ilma minu abita. MACLEAN Selge. Niisiis, kas Te kohtusite preili Baileyga ka pärast seda, kui olite kell veerand kaheksa majast lahkunud? BRIGHTMAN Ei. Rohkem ma temaga ei kohtunud. MACLEAN Kas Te võtsite temaga telefoni teel ühendust? BRIGHTMAN Ei. MACLEAN Härra Brightman, palun Teil enne järgmisele küsimusele vastamist hoolikalt järele mõelda. Mis tundeid tolle päeva sündmused teis praegu tekitavad? BRIGHTMAN Ma kahetsen sügavalt kõike juhtunut. Ma armastasin Catherine’i. Olin teda naiseks palunud. Mul polnud aimugi, et ta on emotsionaalselt nii tasakaalutu ning soovin südamest, et poleks vägivallaga vastanud. Soovin, et oleksin rohkem üritanud teda maha rahustada. MACLEAN Tänan. Rohkem küsimusi mul ei ole, teie ausus.

– RISTKÜSITLUS –

Nurka aetud LEWIS

Härra Brightman, kas Te oleksite kirjeldanud oma suhet preili Baileyga kui tõsist? BRIGHTMAN Minu arust oli see tõesti nii. LEWIS Kas Te mõistate, et teie töölepingu tingimused näevad ette, et teavitate oma tööandjat kõigist isikliku elu muutustest, kaasa arvatud suhteid puudutavatest üksikasjadest? BRIGHTMAN Jah. LEWIS Ja ometi otsustasite Te oma suhet preili Baileyga kõigi kaastöötajate eest saladuses hoida, kas pole nii? BRIGHTMAN Mul oli kavas teha seda siis, kui Catherine nõustub minuga abielluma. Mu arenguvestlus oli määratud septembri lõppu ja siis oleksin seda nagunii maininud. LEWIS Tahaksin siinkohal juhtida Teie tähelepanu asitõendile WL/1 – see asub asitõendite lehel number neliteist –, milleks on konstaabel William Lay tunnistus. Konstaabel Lay arreteeris Teid teisipäeval, 15. juunil 2004 Teie kodusel aadressil. Ta väidab oma tunnistuses, et kui Teilt preili Bailey kohta küsis, vastasite te algul – tsiteerin – : Mul pole aimugi, kellest te räägite.” Kas see vastab tõele? BRIGHTMAN Ma ei mäleta täpselt, mida ma ütlesin. LEWIS Tegemist on naisega, kellesse olite enda sõnul armunud ja kellega kavatsesite abielluda. Kas see vastab tõele? BRIGHTMAN Komissarid Lay ja Newman ilmusid mu maja juurde kell kuus hommikul. Olin kolm eelnevat ööd tööl olnud ja alles magama läinud. Olin hajevil. LEWIS Kui Teid samal päeval hiljem Lancasteri politseijaoskonnas üle kuulati, kas te siis väitsite – ma tsiteerin taas Teie tunnistust –: „Ta oli lihtsalt üks mu juurdlusalustest. Kui tema juurest lahkusin, oli temaga kõik korras. Tal oli emotsionaalseid probleeme, vaimse tervise häireid.”? BRIGHTMAN (kuuldamatu) Kohtunik NOLAN Härra Brightman, palun rääkige valjemini. BRIGHTMAN Jah.

Nurka aetud

Esmaspäev, 3. detsember 2007

len terve nädala end vaevaliselt ühest päevast teise vedanud. Mälupiltidega on lood pahasti, mis tähendab, et ka mu kont‑ rollimisega on lood pahasti. Tean, et see kõik on Robiniga juh‑ tunu mõju. Kulub aega, enne kui sellest vabanen, siis aga läheb juba lihtsamaks, ma saan jälle tavaliselt kontrollima hakata ning hilinen kolme tunni asemel kõigest pool tundi. Ausalt öeldes pole ma kindel, kas koju tulles OKH kohta luge‑ misest ikka on abi. Meditsiiniterminid tuletavad mulle meelde haiglat ja ma püüan sellele ajale eriti mitte mõelda. Nagunii ei mäleta ma sellest kuigi palju. Otsekui oleks see juhtunud kel‑ legi teisega. Otsekui oleksin ma uinunud, kui asjad liiga keeru‑ liseks läksid, ja ärganud kunagi pooleteise aasta eest, järk‑jär‑ gult ja tuhmivõitu adumusega, et olen ikka veel elus, et pean vaid edasi pingutama, üht jalga teise ette tõstma ja edasi, mitte aga tagasi liikuma. Muidugi peaksin ma selle neetud lugemise sinnapaika jätma ja hoopis midagi asjalikku ette võtma. Olen kuulnud, kuidas Stuart õhtuti hilja koju tuleb. Mõni‑ kord ma vist ootan voodis lamades, et kuuleksin trepil tema samme. Tean, et ta püüab trepist üles minnes vaikselt liikuda, aga ausalt öeldes kuuleksin ma teda nagunii. Tunnen end tur‑ valisemalt, kui olen kuulnud teda möödumas, sest siis võin ma kindel olla, et majauks on korralikult lukus. Kui Stuart on mööda läinud, võin ma magama jääda. Mõnikord on siis aga juba peaaegu kesköö. Ta on kindlasti surmväsinud. Täna avastasin ma end teel koju raamatukogust möödumas. Tuled põlesid ja uksed libisesid kutsuvalt lahti, kui neist möö‑ dusin. Ma väldin selliseid kohti, avalikke kohti, aga miski sundis mind sisse astuma. Raamatukogu oli peaaegu tühi. Üliõpilased laudade taga, paar inimest internetti kasutamas, kaks töötajat

Elizabeth Haynes

raamatutesse templeid löömas ja omavahel valjul sosinal lobi‑ semas. Uitasin ringi, kuni jõudsin psühholoogiaosakonda, otsisin pealkirju, mis võiksid viidata kinnismõtetele ja sundkäitumi‑ sele. Tundsin ära ühe Stuarti soovitatud teose, vedasin sõr‑ mega üle raamatuselja. Raamatukogus oli vaikne. Võtsin riiulilt ärevust käsitleva raamatu ja avasin selle peatükkide pealkirjade juurest. Mitte just lõbus lugemine. Kuulsin selja tagant mingit heli ja vaatasin üle õla. Siit, kus riiulite vahel seisin, polnud näha kedagi, mitte ainsatki inimest. Panin raamatu oma kohale tagasi ja kõndisin uuesti vahe‑ käigu lõppu. Pikkade laudade taga töötas ikka veel kaks ini‑ mest, raamatud, märkmikud ja värvilised markerid laiali lao‑ tatud. Leti taga oli nüüd vaid üks töötaja, lühikeste juuste ja võimatult pikkade kõrvarõngastega naine. Ta võttis parajasti vastu virna raamatuid, mille keegi mees oli talle just äsja üle leti ulatanud. Mulle hakkasid vilksamisi silma heledad juuksed, lihaseline kehaehitus, tumesinine dressipluus ja enesekindel, sihiteadlik samm. See oli tema. Tundsin, kuidas mul hakkas pea ringi käima, pugesin uuesti riiulite varju, süda kloppimas. Pööritustunne ei kadunud, sel‑ lele järgnes pimedus ja kogu tuba hakkas virvendama. Ma isegi ei tundnud, kuidas ma põrandale prantsatasin. Nähtavasti avasin ma silmad juba mõne hetke pärast ning nägin enda kohale kummarduvat raamatukoguhoidjat ja veel mõnda inimest. Püüdsin end kiiresti jalule ajada, pea ringi käimas, pilt ähmane. „Püsige paigal, kõik on korras. Oodake hetk.” Kõnelejaks oli üks tudengitest, heledapäine mees, kes nägi välja liiga noor, et niivõrd vägevat habet kanda. „Kas tahate, et kutsun kiirabi?” küsis raamatukoguhoidja. „Kardan, et sel kellaajal pole meil enam meditsiinitöötajat majas, nii et ma ei teagi ...”

Nurka aetud

„Minuga on kõik hästi, tõepoolest. Vabandust. Ma lihtsalt minestasin.” Püüdsin uuesti tõusta. Seekord tuli noormees mulle appi. Nad olid tooli mu selja taha asetanud. Võtsin tänu‑ likult istet. „Laske pea ettepoole, täpselt nii.” Otsisin kõigest väest pilguga heledapäist meest, enne kui tudeng käe mu kaelale asetas ja mu pead allapoole surus. Hele‑ dapäisest mehest polnud märkigi. „Kas te söönud olete?” küsis tudeng. „Kas te olete arst?” uuris raamatukoguhoidja. „Ma olen vetelpäästja, olen läbinud esmaabikursuse,” vastas noormees. „See naine lihtsalt minestas, muud midagi. Laske tal end veidi aega koguda ja temaga on kõik korras ... Mul on kotis natuke šokolaadi,” ütles ta mulle. „Kas tahaksite?” Raamatukoguhoidja hakkas juba midagi ütlema ja ma kaht‑ lustasin, et see käis raamatukogus söömist puudutavate reeg‑ lite kohta. „Aitäh.” Tõstsin pea. „Kõik saab korda. Tunnengi end juba paremini.” Naine märkas leti äärde tekkinud järjekorda ja tõttas minema, jättes mind tudengiga kahekesi. Noormehel oli puna‑ kasblond afrostiili meenutav juuksepahmakas ja habe, mis oleks vist mahutanud nii palju toitu, et sellest jagunuks nelja‑ liikmelisele perele. „Mu nimi on Joe,” ütles ta lõbusalt ja sirutas käe. Ta kükitas mu tooli kõrval, mis oli veidral kombel asetatud otse psühho‑ loogiaosakonna keskele. „Cathy,” ütlesin ma tema kätt surudes. „Aitäh. Joe. Vaban‑ dust ... et niimoodi stseeni korraldasin. Teie õpinguid häirisin.” „P’le hullu. Ma oleksin nagunii äärepealt magama jäänud.” Tõusin. Ta tõusis koos minuga, otsekui oodates, et uuesti pikali kukun. „Tunnete end hästi?” „Jah,” vastasin, „aitäh. Minuga on kõik korras.” Naeratasin talle oma kõige säravamat naeratust.

Elizabeth Haynes

„Te näete jah pisut parem välja kui enne. Kukkusite ikka jubeda kolksatusega.” Vaatasin talle otsa ja noogutasin. „Nojah, hakkan parem minema.” „Jajah, nägemiseni. Olge tubli.” „Teie samuti. Nägemiseni. Aitäh veel kord!” Tõttasin raamatukogust minema ja naeratasin möödudes raamatukoguhoidjale mokaotsast. Värskes õhus tundsin end paremini. Teadsin, et too mees, keda nägin, polnud tema. Ta oli vale kehakujuga, tema juuksed valet värvi. Need olid heledaks värvitud, mitte loomulikud nagu tema omad. Ma näen teda kõikjal, kogu aeg. Tean, et see ei saa olla tema, ta on sadade miilide kaugusel ja kindlalt vanglas. Aga ta kummitab mind ikkagi, sagedane lummutis, tuletades mulle meelde, et ma ei pääse tema käest iialgi. Kuidas ma saaksingi pääseda, kui ta on ikka veel mu peas? Teel koju tagasi, et kontrollimisega algust teha, õngitsesin ma taskust telefoni ja saatsin Stuartile sõnumi. Tere! Aitäh kogu selle OKH‑kraami eest. Loodan, et sa ei tee endale tööga liiga. C

Möödus mõni silmapilk, olin just ümber nurga Talboti täna‑ vale pööramas, kui tuli vastus. Võta heaks, loodan, et sellest on kasu. Tahaksid tassikest? S

Vaatasin maja esikülge, ülemise korruseni välja. Kõigis tema akendes põles tuli. Korrus allpool kumasid ähmaselt vaid mu korteri söögitoatuled. Stuarti aknad näisid palju kutsuvamad kui minu omad. Saatsin vastuse: Olen just teel koju. Poole tunni pärast? C

Nurka aetud

Reede, 5. detsember 2003

eede õhtu ja kõik mu sõbrad on linna peal, tipsutavad ja flirdivad ja karjuvad ja tantsivad ... Lehvitada võõras‑ tele ja tõmbuda naerust kööku, põlved hõrgult hüsteerilistes krampides kokku surutud, vaadates nolki, kes püüdis Market Square’il üle prügikasti hüpata ja lendas ninuli maha ... Kõn‑ dida ühest baarist teise, toetada üksteist, teha nägu, et me pole sugugi nii purjus, kui tegelikult oleme, ehkki külm ja värske õhk teeb meid veel rohkem purju, kui eelmises kohas olime ... Ajada tualettkabiinides juttu, kallistada sõbrannat, kes nutab, sest arvab, et ta ei meeldi enam tollele mehele, ja pealegi on too tüüp paras nõmedik ega ole sind ära teeninudki ... Kohendada meiki, koguneda neoonvalguses peegli ümber, põrand kraani‑ kausside ees veest libe, vähemalt üks kraanikaussidest alati vett täis ja paberrätikutest umbes ... Õhtu lõppedes hoida kellegi juukseid, ilmselt Claire’i omi, tema ei kanna ju üldse, aga vähe‑ malt on ta seekord vetsu jõudnud, sellal kui hiljem istub mingi õnnetu, kõigile võõras tüdruk paljajalu õues trepil, jalad veidra nurga all konksus, ripsmetušitriibud kurvalt mööda põski alla jooksmas, kingad tema kõrval maas, kott kaela ümber kõl‑ kumas ... Käsikäes koju jalutada, sest kellelgi pole taksoraha, aeg on liiga hiline, liiga varajane, sest kui poleks talv, läheks nüüd juba valgeks, külma sugugi tundmata, sest oleme pilgeni täis viina, sõprust ja armastust üksteise ja kelle tahes vastu, kes piisavalt pikalt paigal maldab seista... Mina täna õhtul siiski väljas ei käinud, olin koos Leega kodus. Ta saabus minu poole kell seitse, kaasas kolm poekotti ja savist haudepott. Ta ei lasknud mind kööki ning ma istusin ja vaatasin telekat, käed põlvede ümber, ja jõin tema toodud jää‑

Elizabeth Haynes

külma valget veini, kuulasin teda raadiole kaasa laulmas, taus‑ taks kapiuste kolksatused ja pannide kolin. Lee ütles, et läheb jälle tööle alles teisipäeval. Mõtlesin pikast nädalavahetusest, mis terendas ees nagu kaunis lubadus, mõt‑ lesin kõigist neist paigust, kuhu võime koos minna, temaga koos uinumisest ja ärkamisest, kui ta on ikka veel minu juures, ning värisesin rõõmust. Aeg-ajalt köögiuks avanes ja Lee ilmus nähtavale, tuues taas midagi lauale – söögiriistad, saia, väikesed potikesed millegi tuvastamatuga, lusikad neist välja sirutumas. „Kas ma saan ka midagi teha?” „Istu seal ja ole ilus.” Mõtlesin tüdrukutele. Nad olid läinud Red Divine’i, kabe‑ list ümber tehtud ööklubi avamisele. Ööklubi oli lõpuks ometi lahti, hoolimata nende kaebustest, kes olid seal kunagi juma‑ lateenistustel osalenud ega tahtnud nüüd aru saada, et kui nad poleks kirikus käimist lõpetanud, olnuks kabel ikka veel õitsev kristlik oaas kesk paganlikkusest kobrutavat südalinna, selle asemel et muutuda moodsaks kolme baari, nahkistmete ja VIP‑alaga klubiks. Klubiomanikud tahtsid nimetada selle paiga Ingliteks ja Deemoniteks, aga vähemalt oli linnanõukogu luba‑ deosakond sellele plaanile kriipsu peale tõmmanud. Asjal oli aga ka helge külg: kohaliku ajalehe sõnul said kõik kaebuse esi‑ tanud avaõhtuks VIP‑piletid. Kibelesin kogu hingest seda kohta seestpoolt nägema. Järg‑ mine nädalavahetus? Köögiuks avanes jälle, pahvakas sooja õhku ning praadi‑ missärinaga segunevad raadiohääled, millegi vürtsika, toitva ja hõrgu lõhn. Lee ei paistnud isegi õhetavat, oli täiesti rahulik ja olukorra peremees, ümisedes endamisi, sellal kui veel mõned serveeri‑ mislusikad lauale asetas ja lauakatted millegi kuuma tarbeks laua keskele seadis. „Oled kindel, et ma ei saa millegagi abiks olla?”

Nurka aetud

111

Teisipäev, 11. detsember 2007

a tegin seda. Lõpuks ometi ma tegin seda. Täna õhtul sõitsin ma metrooga hoopis teise peatusesse, kodust kahe‑ miilise jalutuskäigu kaugusele, ent siitkaudu sai Willow Roa‑ dile. Pooleldi lootsin, et arsti vastuvõtt pole nii õhtusel ajal enam avatud, aga oli. Willow Roadi ravikeskus jäi ühe peatänava lähedale, ent siin oli üllatavalt vaikne, peaaegu nagu mõnes üürikate linnaosas. Ravikeskusel oli väike parkla ning selle ümber oli teisigi ehitisi, kaasa arvatud hambaravihoone ja apteek. Kõik oli eredalt val‑ gustatud ja parkla autosid täis. Sees tundus kõik uus ja puhas. Kuigi tööd paistis siin jätkuvat, oli ooteruum pooltäis ning kõik tundus vaikne ja rahulik. Ühes nurgas seisis väike, vilkuvate tulede ja suvaliselt laiali laotatud mitmevärvilise karraga jõu‑ lupuu. „Kas saan teid aidata?” küsis registratuuritöötaja, kui tema laua juurde jõudsin. Ta koguni naeratas mulle. Seda polnud ma oodanud. Ta oli noor, õbluke ja tal olid läikivad punased lõuani ulatuvad juuksed. „Kas ma saaksin ennast patsiendina arvele võtta?” küsisin ma. „Loomulikult,” vastas ta. „Üks hetk, otsin teile kohe ankeedi.” Vaatasin ooteruumis ringi. Ühes lastele mängimiseks jäetud nurgakeses oli raamaturiiul ja suur kastitäis puust mänguasju. Kolm mudilast tõstsid järjekindlalt ja sihiteadlikult asju kastist välja. Ühes nurgas magas keegi vanem mees, pea vastu seina toetatud, paokil suust paistmas üksainus hammas. „Kas temaga on kõik korras?” küsisin, kui registratuuri‑ tüdruk tagasi jõudis.

112

Elizabeth Haynes

„George’iga? Jajah, temaga on kõik hästi. Ajan ta veidi aja pärast üle. Kui väljas on külm, käib ta mõnikord siin tukastams. Ärge muretsege, ta pole pidanud tunde vastuvõtule ootama ega midagi.” Ta ulatas mulle suure pruuni ümbriku. „Seal pole üksnes ankeedid, vaid ka terve patakas voldikuid siinsete kliinikute kohta. Kas tahate kohe aja kinni panna?” „Ee ... kas peaksin?” „Ei, kui te millegi üle ei kurda. Tihtipeale tulevad inimesed end arvele võtma alles siis, kui neil on midagi viga ja tarvis arsti juurde minna.” Mõtlesin järele ja pidasin aru, kas ma tegelikult ka vastuvõ‑ tule tuleksin, kui nüüd kohe aega kirja ei pane. „Ma arvan, et mul on ... oleks tarvis aeg kinni panna. Kas on võimalik dr Mal‑ hotra juurde saada?” „Vaatame. Kas te eelistaksite tulla pärast tööd?” „Jah, kui võimalik.” „Neljapäeval kolmveerand seitse? Kas see sobiks?” „Jah, väga hästi. Tänan teid.” „Mis nimele?” „Cathy Bailey. Cathy C‑ga.” Ta kirjutas mulle kaardikese. „Oleks tore, kui saaksite ankeedid enne vastuvõtule tulekut ära tuua. Kui mitte, võtke nad neljapäeval kaasa.” „Tänan,” ütlesin ma. „Aga ma võin need praegu ka siin ära täita, eks ole?” Istusin ooteruumis, pastakas käes ja ümbrik hädapärase toena põlvedel, ning täitsin lünki. See edenes vaevaliselt. Ma ei tahtnud oma haigusloole mõelda, veel vähem sellest kirjutada. Aga siin, selles paigas, suutsin ma teha seda ilma enesevalit‑ sust kaotamata. Istusin George’i kõrval, kes muudkui norskas, ja kirjutasin depressioonist, ärevusest ja paanikahoogudest. Sain ankeedid valmis ja viisin tagasi registratuuritöötaja kätte, suundusin välja pimedale tänavale ning uuesti häälte ja liikluse poole. Õngitsesin taskust telefoni ja saatsin sõnumi.

Nurka aetud

113

S, ma tegin selle ära. Panin neljap‑ks aja kinni. C.

Mõni minut hiljem juhtumisi õiges suunas minevale bussile hüpanud, kuulsin ma vastuse piiksumist. Kui hea uudis! Tahaksid tassikest? ;) S x

Mingil tobedal, hullumeelsel, veidral põhjusel sain ma tänu sõnumis olnud silmapilgutusele ja x‑le koju jõudes piirduda maja välisukse vaid ühekordse kontrollimisega. Vaid ühe‑ kordsega. Ma ei mäletanud, millal ma viimati seda vaid korra tegin. Lõpetanud, seisin ma ukse juures ja ootasin, et proua Mackenzie välja tuleks, mõeldes, kuidas mul küll õnnestus esi‑ mese korraga kõik õigesti teha. Kuidas sai see võimalik olla? Sirutasin kahtlevalt käe, et ust puudutada, kui kuulsin korteri number 1 ukse avanemist. „Cathy? Sina või?” „Jah, proua Mackenzie. Kuidas teil läheb?” „Hästi, kullake, sul ka kõik hästi? Väljas on ikka külm küll, mis?” „Jah, minge parem tuppa tagasi, muidu lasete kogu sooja välja.” Ta läks tagasi tuppa – häälte järgi otsustades tagasi „East Endersite” juurde – ja pani ukse uuesti kinni. Heitsin pilgu välisuksele ja lukkudele ning pöörasin ringi ja läksin trepist üles, et seal kontrollimisega alustada. Stuart venitas ukse avamisega, kuni viimaks trepist üles jõudsin, ja seal ta oligi, vasak käsi sellises kaelasidemes, mida tehakse pehmest roosast poorsest materjalist. „Mis juhtus?” küsisin ma ja sulgesin ukse oma selja taga. „Ah, sain obaduse vastu õlga. Tuli liigesest välja. Neetult valus.” Ta seisis köögis, kuni ma teed tegin, ja vaatas mind. „Mul on hea meel, et sa siin oled,” ütles ta. „Kuidas sul läheb?”

114

Elizabeth Haynes

„Mul? Kõik on korras. Tõesti. Kas sa ei tahaks istet võtta?” „Eih. Olen päev otsa istunud ja see ajab mind hulluks.” „Kellelt sa siis selle obaduse said, mingisuguselt ninjalt?” Ta naeris. „Ei, see oli üks patsient. Ma olin ise süüdi – ta läks natuke endast välja, kui hinnangu jaoks mõningaid küsi‑ musi esitasin. Sain paugu kirja veel enne, kui paanikanupuni jõudsin. Seda on ennegi juhtunud. Korra sain jalaga muna‑ desse – vaat see oli alles valus.” „Ma miskipärast oletasin, et sa lihtsalt istud inimeste juures ja kuulad, mida nad oma lapsepõlvest räägivad.” „Seda teen ma ka, kliinikutes. Aga mul kulub päris palju aega ka lühiajalises statsionaarses osakonnas. Lisaks tegelen ma ka uurimistööga, paberimajandusega. Sestap ka need pikad tööpäevad.” Panin teetassi tema kõrvale tööpinna servale ning alustasin kraanikaussi kogunenud väikese nõudemäega. „Mul oli just plaanis see ette võtta,” ütles Stuart. „Kavatsesid seda ühe käega teha?” Ta vaatas mind ja rüüpas teed. „Kui väga tahta, võib ka ühe käega hämmastavaid asju korda saata,” märkis ta. „Nii et sa siis lähed Sanji juurde?” „Jah. Nad on seal toredad, kas pole? Ooteruumis oli üks vana mees, magas sügavalt. Nad lihtsalt lasevadki tal seal magada. Minu meelest oli see armas.” „Ega ometi George?” „Just.” „Ma võin sinuga neljapäeval kaasa tulla, kui tahad,” pakkus ta. Vaatasin tema poole, lihtsalt kiire pilguheit tema sokis jalga‑ delt mööda teksaseid ja tema silmade värvi tumerohelist kamp‑ sunit kuni ta vaese väsinud näoni. „Ei, aitäh.” Pärast nõudepesu soojendasin mikros tšilliga loomaliha‑ pada, mille ta oli möödunud nädalal valmistanud ja sügav‑ külma pannud, ning siis istusime me diivanil ja sõime. Ta

Nurka aetud

115

rääkis mulle kahest aastast, mis ta oli kraadiõppe ja doktoran‑ tuuri vahel reisimisele kulutanud. Ta läks oma magamistuppa ja otsis välja mälupulga, millel oli tema sõnul mitusada pilti, juhuks kui tahan neid kunagi vaadata. Ta rääkis, et oli alati mõelnud need albumitesse panna, aga polnud kunagi niikau‑ gele jõudnud. Reisiteemad viisid edasi napaka komöödiasõuni, mida ta oli Austraalias näinud, ja sealt edasi tuli välja Sydney Ooperimajas filmitud DVD ning temaga koos naerdes mär‑ kasin ma, et hakkan lõdvestuma. Mul oli soe, ma olin väsinud ja hakkasin tõepoolest lõdvestuma.