esi me ne osa Kus tutvustame sulle okaapit. Keeleotsast kuni sabatutini.
vaata hoolega Kui sa pole kunagi okaapit näinud, siis on see sulle esimene kord. Ja esimene kord on alati kordumatult üks ja ainus, nii et pane hoolega tähele.
Nüüd sa küll mõtled: ihihiii. No mida looma, muhahaaa! Mõtled, et see näeb välja nagu mingi kokkukleebitud loom. Natuke hirve. Natuke hobust. Natuke sebrat.
Ja siis mõtled teiste kokkukleebitud loomade peale. Näiteks vesivantpanda (sellist pole olemas). Ja nokkloom (see on küll olemas). Okaapi on aga ka olemas. Ja ta ei ole sugugi kokku kleebitud. Ta ei ole hirve sugulane. Ta ei ole hobuse sugulane. Ta ei ole isegi sebra sugulane. Tal peaaegu et ei olegi perekonda. Tema ise ainult ongi – ja tema suur vend.

vend kaelkirjak Misasi? Vend? Kaelkirjak?
Just, okaapi ainus perekonnaliige on kaelkirjak. Aga kaelkirjakul on ju pikk kael ja okaapil sellist ei ole! Ja kaelkirjakul on laigud, aga okaapil neid ka ei ole! Jah, see kõik on tõsi. Ja ometigi: okaapil on kõigest üks sugulane ja see on selline sugulane, kelle moodi ta sugugi ei ole. Või siiski? Okaapi kael on liiga pikk, et olla hobuse kael. Või siis hirve kael. Ja vaata, milline pea tal on. Millise kujuga: nagu kaelkirjakul. Kui sa veel tema peenikesi koibi näeksid – jälle nagu kaelkirjakul. Nii et ehk ei ole seda kohe esimese hooga näha, aga nad on sugulased: okirjak ja kaelkaapi, kaelkirjak ja okaapi.
sokid ja sukad ja lusikas ja kummipael Okaapil on jalas tumedad sokid. Muidugi mitte päriselt, aga kui kujutad ette, et tema sõrad on kingad, siis paistab selle kohal olev jalaosa nagu sokk. Sügavpruun sokk, valge alaservaga. Kaks sokki ees ja kaks sokki taga. See pole aga veel sugugi kõik – okaapi kannab ka pikki valgeid sukki. Need ulatuvad sokiservast välja, piki säärt üles. Kaks sukka ees ja kaks sukka taga. Ja kui sa veelgi hoolikamalt vaatad, siis näed seda: esijalgadel on valgete sukkade peal tume laik. Alguses on see laik pikk ja peenike, seejärel muutub ümaraks ja jämedaks. Lusikakujuline laik. Söömiseks suhu käiv lusikakaha on põlve peale kleebitud. Lusiksukad niisiis. Ees. Mitte taga. Sealt on jalad täiesti valged.
Ja sukkadest ülalpool? Kintsu ülaosa on tume, paari räbaldunud vöödiga. Nii nagu oleks kintsu ümber mässitud korralik lai valge kummipael. Ees. Mitte taga. Sest seal on, oioioi, tagajalgade juures on näha …
valge päike Valged tulekeeled. Lahvatavad okaapitaguotsast vasakule ja paremale. Nõnda näevad välja sebratriibud okaapi tagajalgadel. Okaapipepu keskel on tulekeeled veel jämedad, kuid mida külje poole, seda peenemaks need muutuvad. Kõik okaapid kannavad oma taguotsal selliseid lumivalgeid päikesekiiri. Just nagu oleksid nad enne sündimist käinud maalri pintsli alt läbi. Ja see maaler kaunistas nad siis ükshaaval nendele ainuomaste päikesekiirtega. Keset okaapipeput mõnusalt jämedate valgete triipudega, kuid külgede peale kanti värvi üha kokkuhoidlikumalt. Iga taguots on isesugune. Iga okaapi on isesugune. Päris mugav niimoodi. Kui okaapilapsuke oma ema ära kaotab, tunneb ema ta alati millegi järgi ära: tema taguotsaleekide järgi, tema pepupäikese järgi.
valguse käes Okaapi kannikatel olevad leegid ei ole ilmaasjata päikesekiirte moodi. Pimedas ürgmetsas, kus okaapid elavad, langeb okste ja lehtede vahelt üsna vähe valgust. Paar valgustriipu ongi kõik. Kui okaapi siis seljaga sinu poole seisab, pole teda näha. Tema taguotsatriipe annab päris päikesekiirtest vaevu eristada. Okaapi mängib seega peitusemängu. Ta on seal ja ei ole ka. Ta sulandub valgusse.