Ootaht

„Alles kõige pilkasemas pimeduses on võimalik näha tähti.”

Ralph Waldo Emerson

Üüks

„S

a ei saa mitte kunagi minust võitu. Seekord ei lähe läbi, Ever. Pole võimalik. Sa ei suuda. Nii et milleks üldse aega raisata?”

Kissitan silmi ja vaatan talle otsa, silmitsen tema tillukest kahvatut nägu, tumedat juuksepahmakat ja tuhmi pilku, mis on vihast tulvil.

Teatan madalal mõõdetud häälel läbi hammaste: „Ära ole nii kindel. On suur oht, et sa hindad end üle. Kui aus olla, siis tegelikult sa hindadki end üle. Olen selles sada protsenti kindel.”

Ta irvitab. Valjult ja mõnitavalt, nii et suur tühi tuba kajab vastu, naer põrkab tagasi laudpõrandalt ja lagedatelt valgetelt seintelt. See peaks mulle hirmu nahka ajama või vähemalt veidigi heidutama ja tasakaalust välja lööma.

Aga seda ei juhtu.

Ei saagi juhtuda.

Ma olen liiga keskendunud.

Kogu mu energia on koondatud ühte punkti, kuni kõik muu ähmastub ning alles jääme vaid mina, minu löögivalmis rusikas ja Haveni kolmas tšakra, mida tuntakse ka päikesepõimiku tšakrana ning kus pesitsevad vaen, hirm, vihkamine ning kalduvus võimu, heakskiitu ja kättemaksu üle tähtsustada.

11

Minu pilukil silmade pilk on keskendunud päikesepõimikust sihtmärgile, mis asub otse keset tema nahkrõivastes rindkeret.

Ma tean, et üks kiire, hästi sihitud löök, ning juba ta ongi vaid üks nukker killuke ajaloo prügikastis.

Hoiatav näide sellest, kuhu liigne võimujanu võib viia.

Maa pealt pühitud. Ühe hetkega.

Temast jääks järele vaid paar tikk-kontsadega saapaid ja pisike tuhahunnik, rohkem ei annaks mitte miski tunnistust sellest, et ta kunagi üldse siin viibis.

Kuigi ma ei ole kunagi tahtnud, et asi nii kaugele läheks, kuigi ma proovisin seda tüli lahendada, püüdsin temaga rääkida ja teda veenda, et ta aru pähe võtaks, nii et võiksime vähemalt mingisugusegi kokkuleppeni jõuda, midagi paika panna, keeldus tema alla andmast.

Ta keeldus alistumast.

Ta polnud valmis loobuma oma vildakast kättemaksuhimust.

Seetõttu ei jää mul muud valikut, kui kas tappa või saada ise tapetud.

Ma ei kahtle hetkekski, kuidas see kõik lõpeb. „Sa oled liiga nõrk.” Ta kõnnib ringiratast ümber minu.

Aeglaselt, ettevaatlikult, minuga silmsidet hoides. Saabaste tikk-kontsad põrandat just ei säästa ning ta sõnab: „Sinust pole mulle vastast. Pole kunagi olnud ega hakka ka kunagi olema.”

Haven peatub ja paneb käed puusa, pea küljele kallutatud, nii et läikivate tumedate laines juuste kuhil langeb üle ta õla vöökohani ja allapoole. „Oleksid võinud lasta mul juba mitme kuu eest hinge heita. Sul oli see võimalus. Aga selle asemel otsustasid mulle eliksiiri anda. Ning nüüd kahetsed? Sest sulle ei meeldi see, milliseks olen muutunud?” Ta jääb korraks vait, et silmi pööritada. „Noh, paha lugu. Sul ei ole kedagi süüdistada peale 12

iseenda. Sina muutsid mu selliseks. Selles suhtes, et milline looja hävitaks omaenda kätetöö?” „Surematuks võisin ma su ju muuta, aga edasi tegutsesid sa ise,” ütlen ma kindlalt ja kaalutletult, kuigi mu hambad on endiselt kokku surutud, hoolimata sellest, et Damen käskis jääda rahulikuks ja keskendunuks ning tegutseda kiirelt ja läbimõeldult, Havenit ilma tungiva vajaduseta ärritamata.

Kahetseda jõuad sa hiljem, oli Damen öelnud.

Aga asjaolust, et viibime siin ja praegu, võib järeldada, et Haveni jaoks pole enam olemas mitte midagi, mis juhtuks hiljem. Ning hoolimata sellest, et asjad on jõudnud niikaugele, on mul endiselt suur soov temani jõuda, ta kätte saada, enne kui on liiga hilja. „Me ei pea seda tegema.” Vaatan talle sügavalt silma ja loodan teda veenda. „Võime siinsamas ja kohe praegu selle katkestada.

Me ei pea enam jätkama.” „Heh, looda sa!” huilgab tema lustlikult nöökides. „Sinu silmad reedavad su. Sa ei suuda seda teha. Sa mõtled küll, et olen selle ära teeninud, ja püüad end veenda, et see on vajalik, kuid oled ikkagi liiga pehmo. Miks sa arvad, et sel korral peaks midagi teisiti olema?”

Sest nüüd oled sa ohtlik – ning mitte ainult endale, vaid ka kõigile teistele. Seekord on kõik teistmoodi, täiesti teistmoodi. Küll sa näed …

Surun käed nii kõvasti rusikasse, et sõrmenukid tõmbuvad kohemaid valgeks, näppan hetke, et end koguda, leian tasakaalu ja täidan end valgusega, nagu Ava õpetas, hoian samal ajal kätt kindlana ja allalastuna valmis, pilk kinnitatud Haveni silmadesse, meel vaba kõigist kõrvalistest mõtetest, nägu vaba kõigist kõrvalistest tundmustest – just nagu Damen on mind viimasel ajal õpetanud.

13

Võti seisneb selles, et ei tohi end reeta, selgitas Damen, tuleb liikuda kärmelt ja eesmärgipäraselt. Tegu tuleb ära teha enne, kui Haven üldse arugi saab, et see on tulemas, ta ei taipagi, mis teda tabas, kuni on ammu liiga hilja.

Kuni tema keha on lagunenud ja hing liikunud edasi sellesse süngesse rõõmutusse paika.

Et talle ei jääks mitte mingisugust võimalust omalt poolt midagi teha või vastu hakata.

Ma ei osanud kunagi arvata, et mul võiks sellist ammustelt lahinguväljadelt pärit näpunäidet kunagi oma elus vaja minna.

Aga kuigi Damen hoiatas mind selle eest, ei suuda ma jätta vabandust palumata. Ma lihtsalt pean laskma sõnadel andesta mulle minu mõtetest tema omadesse liikuda. Näen, kuidas korraks tärkab temas pilku pehmendav kahjutunne, mis kaob aga kähku tavalisse vaenu ja põlgusse.

Tema rusikas tõuseb, ta sihib mind, kuid on liiga hilja. Minu rusikas juba liigub, üha edasi, täie hooga. Ma virutan otse tema päikesepõimikusse, ta puruneb keereldes ja pööreldes ning jõuab otsejoones igavesse põrgusse.

Varjumaale.

Kadunud hingede igipõlisesse kodupaika.

Olen teadlik oma järsust hingetõmbest ja vaatan, kui kiiresti ta laguneb. See käib hõlpsalt ja on raske kujutleda, et tema materiaalne keha kunagi üldse olemas oli.

Kõhus keerab, süda on murdunud ning suu nii kuiv ja parkunud, et sõnad ei taha tulla. Minu keha reageerib nii, nagu polnuks see, mis praegu just siinsamas sündis, minu sooritatud tegu mitte mäng ega simulatsioon, vaid kohutav tegelikkus. „Hästi tehtud. Keskendusid sihtmärgile, oma lõpptulemusele,” sõnab Damen ning on vähem kui hetkega üle toa minu juures. Tema soojad tugevad käsivarred liibuvad ümber minu, 14

kui ta mu oma rinna najale tõmbab. Tema hääl heliseb pehmelt mu kõrva juures, kui ta lisab: „Kuigi parem oleks, kui ootaksid andestuse palumisega seni, kuni ta on tõesti läinud. Usu mind, ma tean, et see ei meeldi sulle, Ever, ning ma ei süüdistagi sind, aga nagu me rääkisime, on praegusel juhul küsimus selles, kas lähed sina või läheb tema. Ainult üks saab ellu jääda. Ning kui sa pahaks ei pane, siis mina eelistan, et see oleksid sina.” Ta silitab sõrmeotsaga üle mu põse, lükkab heleda juuksekihara kõrva taha ja lisab: „Sa ei saa endale lubada, et lased tal aimata, mis toimuma hakkab. Nii et palun jäta vabandamine pärastiseks, sobib?”

Noogutan ja tõmbun eemale, üritades endiselt mitte hingeldada. Heidan üle õla pilgu mustadest nahatükkidest ja pitsist koosnevale kuhilale põrandal. Ainult see jäi järele minu ilmutatud Havenist. Kaotan riidelasu silmapilguga ja kustutan kõik jäljed.

Painutan kaela, liigutades pead küljelt küljele, raputan kõiki jäsemeid liigutustega, mida võib pidada lõdvestavateks või siis hoopis soojendavateks. Just nii otsustab minu käitumist mõista ka Damen, kes küsib naeratades: „Nii et proovime siis veel korra?”

Aga mina vaatan talle otsa ja raputan pead. Tänaseks aitab.

Aitab küll endise parima sõbra viirastusliku hingetu koopia kujuteldavast mahanottimisest.

Käes on viimane suvepäev, viimane päev täis vabadust, ning seda on võimalik veeta palju meeldivamalt.

Silmitsen Dameni pikavõitu lainelist tumedate juuste salku, mis ehib tema otsaesist kuni võrratute pruunide silmadeni, seejärel liigub mu pilk üle tema ninajuure ja põsesarnade ning puhkab kumeratel huultel. Meenutan, kui imelised tunduvad need minu huulte vastas.

15

„Lähme paviljoni,” ütlen ja otsin innukalt tema silmi ning heidan seejärel pilgu tema lihtsale mustale T-särgile, särgi alla peidetud kristallikimpu koos hoidvale siidpaelale, kulunud teksadele ja pruunidele kummiplätudele. „Lähme lustime natuke,” sõnan, sulen korraks silmad ja ilmutan endale selga terve uue rõivakomplekti. Vahetan treeningul kantud T-särgi, lühikesed püksid ja tossud ühe natuke kenama kleidi vastu, mis on täpne koopia sellest sügava dekolteega ja korsetiga tualetist, mida vahel Pariisis elades kandsin.

Ning piisab vaid ühest sumedast pilgust ja mulle on selge, et see on sama hästi kui tehtud. Paviljoni kütkele on üsna võimatu vastu panna.

Paviljon on ainus paik, kus saame teineteist puudutada ilma segava energiaväljata, kus ihu võib sattuda vastu ihu ja DNAd kohtuda, ilma et see Dameni hingele ohtlik oleks.

Ainus paik, kus võime kaduda teise maailma, kus ei ole praeguse maailma ohte.

Ma küll ei pane enam pahaks meie siinse eluga kaasas käivaid piiranguid ega pööra neile eriti tähelepanu, kuna tean, et piirangud tulenevad otseselt minu õigest valikust, ainsast valikust. Vaid tänu sellele, et Damenile Romani eliksiiri jootsin, on ta endiselt minuga, vaid see päästis ta igavikust Varjumaal.

Niisiis olen õnnelik iga tema puudutuse üle, olenemata ajast ja kohast.

Aga kuna tean nüüd, et on olemas paik, kus tema puudutus on veel parem, on mul kindel plaan minna just sinna ning kohe praegu sobiks väga hästi. „Aga kuidas treeninguga jääb? Homme algab kool ja ma ei taha, et sind ootamatult tabatakse,” ütleb Damen, kes ilmselgelt tahaks käituda nii, nagu on üllas ja õige, kuigi meie reis paviljoni on juba sama hästi kui toimumas. „Meil ei ole õrna 16

aimugi, mida Haven plaanib, niisiis peame valmis olema kõige hullemaks. Pealegi, tai chi juurde pole me veel üldse jõudnud, aga minu arust oleks see väga vajalik. Sa teed suured silmad, kui näed, kuidas see aitab energiatasakaalu säilitada – selline laadimine, et …” „Tead, üks teine asi on ka, mis aitab hästi laadida,” naeratan mina ning suudlen teda vastust ära ootamata, soovides temalt vaid märguannet, et saaksime minna sinna, kus saan teda päriselt suudelda.

Tema soe pilk täidab mu sellise võrratu surina ja kuumusega, nagu ainult tema seda suudab. Damen tõmbub eemale ja sõnab: „Olgu. Sinu võit. Aga sa ju võidadki kogu aeg, on nii?” Ta naeratab ja vaatab mulle rõõmsalt otsa.

Damen haarab mu käe ja suleb silmad ning me astume kahekesi läbi võbeleva, pehmelt kullaka valguse.

Kaks

M

aandume keset tulbivälja, meid ümbritsevad sajad tuhanded hunnitud punased õied. Nende pehmed kroonlehed välguvad sumedas kumas ning nende pikad rohelised varred kõiguvad kerges tuules, mille Damen just ilmutas.

Lebame mõlemad selili ja vaatame taevasse, kogume pea kohale kokku pilved ja teeme neist pelgalt kujutlusvõime abil kõiksugu loomi ja muid asju, pühime siis uuesti taeva puhtaks ja läheme sisse. Viskume kõrvuti suurele, valgele, vahukommi meenutavale sohvale. Vajun sügavale patjade vahele ning Damen haarab puldi ja poeb mulle kaissu. „Niisiis, kust me pihta hakkame?” küsib Damen ning tema kulmukergitusest saan aru, et ta ootab algust sama kärsitult.

Kerin jalad enda alla ja toetan pea käele, heidan talle flirtiva pilgu ning ütlen: „Hmm … raske öelda. Ütle uuesti, millised need valikud ongi?” Minu sõrmed näpivad tema särgipalistust ja tean, et varsti, väga varsti saan ma teda päriselt puudutada. „Noh, näiteks sinu elu Pariisis, juhuslikult sobiks ka sinu kleit sellega kokku.” Damen viitab noogutusega minu kleidi sügavale väljalõikele, tema pilk viivleb kumeral dekolteejoonel ning siis vaatab ta mulle uuesti otsa. „Seejärel on loomulikult ka elu koos puritaanidega, aga kui aus olla, siis see ei kuulu minu lemmikute hulka …”

18

„Kas asi on riietuses? Kõigis nendes tumedates tuimades värvides ja kurguni kinni nööbitud kaelustes?” küsin mina ning meenutan seda koledat kleiti, mida neil päevil kandsin, kui ebamugav see oli ja kuidas kangas mu ihu vastas kriipis.

Olen kindel, et see ajastu ei ole ka minu lemmik. „Sest kui nii, siis meeldisin ma sulle kindlasti väga Londonis elades, kui olin rikka maaomaniku hellitatud tütar, kellel oli võrratu garderoob täis sädelevaid dekolteeritud kleite ja kostüüme ning hunnikute kaupa oivalisi kingi.” Tean täpselt, et mulle meeldis see aeg väga, kas või ainult sellepärast, et minu igapäevaelu oli siis nii lihtne.

Kui tuligi mingisugust jama ette, siis olin mina ainuisikuliselt selle ka kokku keeranud.

Damen vaatab mulle otsa, silmitseb mu nägu ja silitab käega mu põske. Väsimatu energiaväli võbeleb kangekaelselt meie vahel, aga seda vaid seni, kuni fi lmi välja valime. „Noh, kui sind huvitab, siis mina olen kõige rohkem Amsterdami poolt. Siis, kui mina olin kunstnik ja sina minu muusa ja …” „… ja ma olin enamiku ajast poolpaljas, kaetud vaid oma pikkade punaste juuste ja kerge siidkombineega.” Vangutan pead ja naeran, mind ei üllata tema valik karvavõrdki. „Aga otse loomulikult ei ole see tõeline põhjus, või mis? Olen kindel, et see on vaid kokkusattumus, on nii? Selles mõttes, et kahtlemata huvitas sind eelkõige kunst ja mitte miski muu …”

Nõjatun tema poole, juhin ta tähelepanu kiire põsemusiga kõrvale ning napsan puldi endale. Ta teeb kurja näo, kuid minul on väga lõbus ja ma ei anna talle pulti tagasi. „Mida sa teed?” küsib tema, muutub natuke murelikuks ja püüab pulti tõemeeli enda kätte saada.

Aga ma ei anna alla ega anna ka järele. Kas või juba seetõttu, et siin viibides on pult alati Dameni käes olnud ning vähemalt korragi tahaksin mina saada võimaluse teda üllatada.

19

Hoian pulti kõrgel enda kohal ja tõstan seda ühest käest teise.

Ma ei taha lasta tal seda kätte saada. Jõupingutus paneb mu veidi hingeldama, vaatan talle otsa ja ütlen: „Noh, kuna paistab, et meil ei ole lihtne ühist lemmikut valida, siis võin ma sama hästi vajutada lihtsalt suvalist nuppu ja eks siis paistab, kuhu me satume …”

Damen vaatab mulle otsa, nägu kahvatu ja pilk sünge. Kogu tema ilme, pagan võtaks, terve olemisviis on muutunud nii rabavalt tõsiseks. Kui aus olla, siis arvestades olukorda, reageerib ta täiega üle. Olen juba peaaegu nõus pulti loovutama, kuid muudan järsku meelt ja klõpsan nuppu.

Ta pomiseb midagi sellist, et meestel on ikka vajadus pulti enda käes hoida, kui ekraanil ärkab elu ning kaadrid hakkavad liikuma …

No midagi sellist pole ma küll varem näinud. „Ever!” Damen ahmib õhku, tema hääl on vaikne ja selge, aga ilmselgelt tungiv. „Ever, palun anna see pult mulle … ma …”

Ta sirutab uuesti käe puldi järele, aga on juba liiga hilja, olen selle padja alla pistnud.

See on tema käeulatusest väljas.

Ning olen juba näinud neid kaadreid, mis minu ees avanevad.

Tegemist on … see on kodusõjaeelne Lõuna. Ning kuigi ma pole päris kindel, millise kohaga on täpselt tegu, näen hoonetest, mis on sellised nagu kunagi istandustes ning sellest, kuidas loodus muutub – esimest korda minu elude jooksul on taevas täis sellist kuumust, heledust ja hämmastavat niiskust –, et tegemist on pesuehtsa lõunaosariigiga. See on nagu olustikukaader mõnest filmist – pilt annab märku, kuhu lugu viib. Äkitselt oleme tolles samas majas. Lähikaader tüdrukust, kes seisab akna ees, mida ta peaks pesema, aga selle asemel vaatab ta aknast välja, näoilme unistav ja õrn.

20

Ta on oma vanuse kohta pikka kasvu, kitsaste õlgadega ja sale.

Tema nahk kumab tumedalt ning jäsemed on nii sihvakad ja siledad, et näivad mitme meetri pikkustena. Lihtsa sitskleidi alt paistavad kondised pahkluud. Kleit on väga kulunud, on näha, et seda on palju kordi parandatud, aga rõivas on triigitud ja puhas. Puhas on ka tüdruk üleni ning kuigi ta seisab küljega meie poole, näen ma, et tumedad pikad juuksed looklevad kuklal keerukates sõlmedes ja palmikutes.

Aga kui ta end pöörab, nii et näen tema nägu täielikult, kui ma vaatan otse tema sügavpruunidesse silmadesse, saan ma aru …

Ma vaatan otsa iseendale!

Ahmin kuuldavalt õhku ning mu ohe kajab kaarjatelt marmorseintelt vastu. Vaatan nägu, mis on noor ja ilus, kuid mida rikub ilme, mis on nii kurb, et ei sobi kuidagi kokku tema ehk minu vanusega. Aga hetk hiljem, kui kaadrisse ilmub tüdrukust palju vanem valge mees, saab kõik selgeks.

Tema on peremees. Mina olen tema ori. Ning siin pole aega unistada. „Ever, palun,” anub Damen. „Anna pult kohe siia, enne kui näed midagi sellist, mille nägemist sa hiljem kahetsed ega suuda iial oma mälust kustutada.”

Aga ma ei anna pulti tagasi.

Ma ei saa seda veel teha.

Olen sunnitud vaatama, kuidas see võõras mees, keda ma ei tunne ühestki oma eelmisest elust, naudib tema – või minu – peksmist nii väikese patu eest, nagu seda on unistamine paremast elust.

Ma ei ole siin selleks, et loota või unistada. Ma ei ole siin selleks, et kujutleda kaugeid paiku või armastust, mis mu päästaks.

Pääsu ei ole.

Mitte ühtegi paremat kohta.

21

Ei mingit armastust.

Just nii ma elangi – ning nii ma suren.

Vabadus ei ole minusuguste jaoks.

Ning mida rutem ma sellega harjun, seda parem, ütleb mulle see mees, ning kordab seda üha uuesti iga järgmise piitsalöögi juures. „Miks sa mulle seda varem ei rääkinud?” sosistan vaikselt, peaaegu kuuldamatult. Minu ees avanev pilt on mu täiesti pahviks löönud, ma vaatan pealt, kuidas talun seesugust peksmist, mida ma seni isegi võimalikuks ei pidanud. Võtan iga viimasegi hoobi vastu vaevumärgatava võbinaga, olles täiesti vait ja säilitades väärikuse. „Nagu näha võid, polnud see elu just kuigi romantiline,” sõnab Damen, hääl kahetsusest kähe. „See on kohati – nagu just praegune vaatepilt – äärmiselt ebameeldiv. Mul ei ole olnud aega seda läbi vaadata ega toimetada. Ainult sellepärast pole ma tahtnud sulle seda elu näidata. Aga ma luban, et lasen sul vaadata kohe, kui olen filmi korrigeerinud. Usu või ära usu, aga siis oli ka õnnelikke hetki, kõik ei olnud alati nii. Aga Ever, tee nüüd, palun, endale teene ja keera see kinni, enne kui kõik veel hullemaks läheb.” „See läheb veel hullemaks?” Pööran pea ära, pilk ähmane pisaratest, mida valan tolle abitu tüdruku pärast enda ees – selle tüdruku pärast, kes ma varem olin.

Damen noogutab, tõmbab puldi padja alt välja ja sulgeb kiiresti teleka. Jääme kahekesi vaikselt sohvale istuma, vapustatud mõne hetke eest nähtud õudustest. Tahan pikka vaikust katkestada ja sõnan: „Ning minu ülejäänud elud – kõik need kaadrid, mida meile meeldib üle vaadata – kas need on ka korrigeeritud?”

Ta vaatab mulle otsa, kulm murelikult kipras. „Jah. Ma arvasin, et ma selgitasin seda, kui me esimest korda siin olime. Ma

22

ei ole kunagi tahtnud, et sa näeksid midagi nii ärritavat kui see.

Pole mitte mingit mõtet elada uuesti läbi traumat, minevikku, mida me muuta ei saa.”

Raputan pead ja sulen silmad, kuid sellest hoolimata virvendavad mul silme ees need jõhkrad pildid. „Ma vist ei saanud aru, et see olid sina, kes neid korrigeeris, ma vist mõtlesin, et see koht ise tegi seda kuidagi – umbes et Suvemaa ei lase mitte millelgi halval sisse hiilida … või … umbes nii …”

Aga jätan siis tolle mõtte sinnapaika, parem on lasta sellel niisama õhus rippuda. Mulle tuleb meelde too pime, vihmane ja õudne paik, kuhu ükskord sattusin, ning tean, et nagu yin ei saa yang’ita, kuulub pimeduse juurde valgus ja nii on nähtavasti ka Suvemaaga. „Mina ehitasin selle paiga, Ever. Ma tegin selle just sinu jaoks – meie jaoks. See tähendab, et mina olen see, kes valib, mida siin näidatakse.” Damen paneb teleka uuesti käima ja valib hoolikalt palju meeldivama koha, kus meie kahekesi hiilime minema täies hoos ballilt. Õnnelik hetk Londoni kergemeelsest elust, mis mulle nii väga meeldib – ilmselge katse tuju paremaks muuta, pagendada see süngus, mida mõlemad just uuesti läbi elasime – aga see ei lähe eriti korda. Neid jubedaid pilte on raske kustutada, kui neid on juba korra nähtud. „On palju põhjusi, miks me uuesti sündides oma eelmisi elusid ei mäleta, ning see, mida sina just kogesid, on kahtlemata üks nendest. Mõnikord on valu lihtsalt liiga suur, et seda taluda, sellest on liiga raske üle saada. Mälestused võivad kummitama jääda. Ma tean seda hästi, mind on vaevanud nii mõnigi minu enda mälestus. Üle neljasaja aasta.”

Aga hoolimata sellest, et Damen viipab käega ekraani poole, ühe palju õnnelikuma minu poole, on see kõik kasutu. Seda, mida ma nüüd tean, niipea ei leevenda.

23

Praeguse hetkeni olin kindel, et Pariisi alamklassi teenija elu on kõige hullem, mida olen pidanud taluma. Aga pesueht ori?

Vangutan pead. Sellist asja ei osanud ma ettegi kujutada, ma ei teadnud seda oodata. Kui aus olla, lõi nii armutu uudis mu täiesti hingetuks. „Uuestisünni mõte on kogeda võimalikult palju erinevaid elusid,” sõnab Damen mu mõtteid lugedes. Just nii võtame vastu kõige tähtsamad õppetunnid armastusest ja kaastundest, elades sõna otseses mõttes üksteise nahas, kuni viimaks olemegi üksteiseks saanud.” „Minu arust sa ütlesid, et kõige tähtsam on oma karmat tasakaalus hoida.” Kortsutan kulmu ja üritan kõigest hingest aru saada.

Damen noogutab, tema pilk on kannatlik ja lahke. „Meie karmat loovad meie valikud, nimelt see, kui kiiresti või kui aeglaselt me ära õpime, mis on maailmas päriselt tähtis, kui kärmelt suudame alluda tõelisele põhjusele, miks me siin oleme.” „Ja mis see oleks?” küsin mina ega saa endiselt mitte midagi aru. „See tõeline põhjus siis?” „Üksteist armastada.” Damen kehitab õlgu. „Ei midagi rohkemat ega vähemat. See näib võrdlemisi lihtne, justkui seda oleks hõlbus teha. Aga piisab ühest põhjalikust pilgust meie ajaloole, kaasa arvatud sellele osale, mida sa just nägid, ning minu meelest saab selgeks, et paljude jaoks on tegemist õppetunniga, mis väga raskelt kohale jõuab.” „Nii et sina tahtsid mind siis sellest säästa?” küsin mina, ja uudishimu ei anna mulle rahu. Ühest küljest tahan edasi vaadata, et näha, kuidas see kõik tema või minu jaoks lõpeb. Samas tean, et kui keegi suudab seesugusele peksule vastu pidada nii vaikselt ja väärikalt, pole see kaugeltki esimene kord, kui temaga midagi säärast sünnib.

24

„Hoolimata sellest, mida nägid, võin ma kinnitada, et kahtlemata oli ka helgemaid hetki. Sa olid nii ilus, nii särav, ja kui ma su lõpuks sealt minema sain …” „Oota … sa päästsid mu ära?” Jõllitan talle otsa, silmad pärani, nagu vaataksin otsa omaenda printsile valgel hobusel. „Sa lasid mu vabaks?” „Teatud mõttes küll …” Damen noogutab, aga tema pilk tundub kõhklev ja hääl näib lämbuvat. On selge, et ta vahetaks hea meelega teemat. „Ja me olime … õnnelikud?” küsin mina, sest mul on tarvis seda temalt kuulda. „Selles mõttes, et läbi ja lõhki õnnelikud?”

Ta noogutab. See on küll põgus, kuid sellegipoolest noogutus. „Kuni Drina mu tappis,” ütlen mina tema eest lause, mis üle Dameni huulte ei tule. See on alati olnud Drina, kelle süül minu surm kiiresti kohale tõttab, nii et miks peaks orja elu teisiti minema? Panen tähele, et Dameni ilme muutub süngeks ja sõrmed hakkavad tõmblema, kuid otsustan siiski jätkata ja lisan: „Nii et räägi siis, kuidas ta seda sel korral tegi? Lükkas ta mu vankri ette või kaljult alla, uputas järve või proovis hoopis midagi täiesti uut ja eriskummalist?”

Damen vaatab mulle otsa ega soovi ilmselgelt vastata, kuid arvab õigesti, et ma ei anna alla enne, kui olen temalt vastuse saanud, ning sõnab: „Sulle piisab teadmisest, et tema ei korranud ennast kunagi.” Ta ohkab, nägu pühalik ja lohutu. „Arvatavasti nautis ta seda väga, talle meeldis loovalt uusi viise välja nuputada.” Damen krimpsutab nägu. „Ja nähtavasti ei tahtnud ta, et ma kahtlustama hakkaksin. Aga kuula mind, Ever, kuigi see, mida sa nägid, oli uskumatult traagiline, siis lõppude lõpuks ma ju armastasin sind ja sina mind ning kõik oli imeliselt võrratu lõpuni välja.”

25

Pööran pilgu ära ja üritan seda kõike seedida. Aga see on närimiseks suur tükk. Praeguseks hetkeks kohe kindlasti liigagi suur. „Aga kas sa ühel päeval näitad seda mulle?” vaatan ma talle uuesti otsa.

Näen lubadust ta pilgus, kui ta mulle silma vaatab ja sõnab: „Jah, aga lase mul seda natuke enne kärpida, eks?”

Noogutan ja näen, kuidas pinge tema õlgadest ja lõuapäradest kaob, ning tean, et see kõik oli talle sama raske kui mulle. „Aga mis sa arvad, kui jätaks nüüd üllatused? Lähme hoopis kuhugi palju rõõmsamasse ja paremasse paika, kus saab palju rohkem nalja, sobib?”

Jään hetkeks oma mõtetega omapead, tunnen end nii üksildasena, nagu Damenit polekski seal.

Mind äratab mõtisklustest Dameni hääl mu kõrva ääres, mis ütleb: „Kuule, vaata, nad hakkavad just parima osa juurde jõudma, mis sa arvad, kui hakkame nendeks?”

Vaatan ekraanile, kus üks väga teistsugune mina säravalt naeratab. Mu tumedates läikivates juustes sädelevad vääriskividega ehted, mis sobivad kokku mu kauni käsitsi õmmeldud smaragdrohelise kleidiga. Näen, et mu rüht on enesekindel, olen veendunud oma ilus, priviligeeritud seisuses ja õiguses unistada millest iganes. Olen kindel, et võin saada kõik, mida tahan, nõuda endale igaüht, keda soovin, kaasa arvatud see tumedavereline hea välimusega võõras, kellega just tutvusin.

Sedasama, kelle kõrval hulk teisi minust ballile maha jäänud kosilasi õõvastavalt igavad tunduvad.

See mina on nii täielik vastand tollele minule, keda nägin mõni hetk varem, et mul on sellest raske aru saada. Ning kuigi mul on kindel plaan seda teist mind peagi uuesti külastada, võib ta praegu oodata.

26

Tulime siia selleks, et veel natuke suve nautida ning seda ma kavatsengi teha.

Me käed on kokku põimunud, me tõuseme sohvalt ja suundume ekraani poole ega peatu enne, kui sellesse sulandume ja filmiga liitume.

Minu Pariisi kleidi vahetab kohemaid välja just minu jaoks õmmeldud smaragdroheline tualett, mu huuled nilpsavad Dameni põske, keeleots õrritab ja narritab. Seejärel keeran kannapealt ringi, tõstan kõndides oma seelikuid ja juhatan ta üha sügavamale aia pimedamasse nurka, sinna, kust keegi meid ei leia – ei minu isa ega teenrid, kosilased ega sõbrad …

Tahan vaid suudelda seda tumedaverelist hea välimusega võõrast, kes ilmub alati ootamatult ja näib alati teadvat mu mõtteid, kes on erutanud mind oma võbeluse ja kuumusega esimesest silmapilgust. Sellest esimesest hetkest saadik, kui ta pilgu minu hinge heitis.