Palve Owen Meany eest by Apollo Raamatud

ARMADILL

699

1 Va l e l ö ö k

Olen mõistetud mäletama poissi, kelle hääl oli rikutud – mitte tema hääle või selle pärast, et ta oli väikseim inimene, keda olen iial tundnud, või isegi selle pärast, et tema põhjustas mu ema surma, vaid selle pärast, et tema on põhjuseks, miks ma usun Jumalasse: ma olen kristlane Owen Meany tõttu. Ma ei väidagi, et elan Kristuses või Kristusega ja kohe kindlasti mitte Kristuse pärast, nagu olen kuulnud mõnd usuhullu väitmas. Minu teadmised vanast testamendist pole kuigi peened ja uut testamenti pole ma lugenud pärast pühapäevakooli, välja arvatud need lõigud, mida kirikusse minnes kuulen endale ette loetavat. Mulle on mõnevõrra rohkem tuttavad need piiblilõigud, mis ilmuvad palveraamatus, seda loen ma tihti, oma piiblit ainult pühadel päevadel – palveraamat on nii palju korrapärasem. Olen alati olnud täitsa regulaarne kirikuskäija. Olin kunagi kongregatsionalist – mind ristiti kongregatsionalistlikus kirikus, ja pärast paari aastat vendlust episkopaallastega (mind ristiti ka episkopaalses kirikus1) muutus mu religioon mõnevõrra häguseks: teismelisena käisin oikumeenilises kirikus. Siis sai minust anglikaan, Kanada Anglikaani Kirik on olnud minu kirikuks sellest ajast peale, kui ma umbes kakskümmend aastat tagasi USAst lahkusin. Olla anglikaan on üpriski sama nagu olla episkopaallane – koguni niivõrd sarnane, et anglikaanina tekib mul vahetevahel kahtlus, kas ma pole lihtsalt jälle 1

Kongregatsionistid on protestantide usulahk, mis pooldab täielikku üksikkoguduse autonoomiat; episkopaallased on tihti sünonüüm anglikaanidele, kuid nimetus hõlmab ka metodiste ja anglikaani kirikust lahku löönud harusid.

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

muutunud episkopaallaseks. Igatahes lahkusin kongregatsionalistide ja episkopaallaste seast – ja ka oma riigist, lõplikult. Kui ma suren, üritan lasta end matta New Hampshire’i – ema kõrvale –, ent anglikaani kirik teeb vajalikud toimingud ära enne, kui mu keha kannatab USA tollist läbi sahkerdamise alandust. Minu valikud „Surnute matmise korrast“ on läbinisti tavapärased ja neid võib leida palveraamatust selles järjekorras, mida ma lasen lugemise – mitte laulmise – puhul järgida. Peaaegu kõik, keda ma tean, tunnevad Johannese evangeeliumist lõiku, mis algab sõnadega „... Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb“. Ja siis on veel „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?“. Ja ma olen alati hinnanud siirust, mida on väljendatud Timoteuse esimese kirja lõigus, selles, kus on öeldud „Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia“. Sellest tuleb raamatut järgiv anglikaani teenistus, selline, mis paneb mu kaaskongregatsionalistid pinkidel nihelema. Ma olen nüüd anglikaan ja ma suren anglikaanina. Aga vahetevahel jätan pühapäevased teenistused vahele, ma ei väidagi, et olen eriliselt vaga, mul on kirikulaada-usk – selline, mida peab igal nädalalõpul lappima. Usu, mis mul on, võlgnen Owen Meanyle, poisile, kelle seltsis ma kasvasin üles. Owen on see, kes tegi minust uskliku. Pühapäevakoolis arendasime välja meelelahutusvormi, mis põhines Owen Meany kiusamisel, ta oli nii väike, et mitte ainult ei puudutanud toolil istudes põrandat tema jalad – ta põlvedki ei ulatanud tooliääreni, niisiis turritasid ta jalad sirgelt nagu mõne nuku jalad. Justkui oleks Owen Meany sündinud ilma õigete liigesteta. Owen oli nii tilluke, et me armastasime teda sülle korjata: kui tõele au anda, siis me ei suutnudki sellele vastu panna. Mõtlesime, et see on ime, kui vähe ta kaalub. See oli ühtlasi ka sobimatu, sest Owen oli pärit ühest graniidiäri perest. Meany graniidikarjäär oli suur koht, graniidilahmakate lõhkamiseks ja lõikamiseks mõeldud kaadervärk oli raske ja ohtliku välimusega, graniit ise on nii kare ja kaalukas kivim. Aga ainus graniidikarjääri aura, mis Oweni külge klammerdus,

VA L E LÖ Ö K

oli teraline tolm, hall pulber, mida kargas tema riietelt õhku iga kord, kui teda üles tõstsime. Ta oli kalmukivi värvi, tema nahk imas ja peegeldas valgust samamoodi kui pärl, nii et vahel mõjus ta läbipaistvana – eriti oimukohtadel, kus tema sinised veenid kumasid läbi naha (otsekui oleks lisaks tema erakordsele väiksusele veel teisigi tõendeid, et ta sündis liiga vara). Tema häälepaelad polnud täielikult välja arenenud või siis oli pereäri kivitolm tema häält kahjustanud. Võib-olla oli tal kahjustatud hääleaparaat või purunenud hingetoru, võib-olla oli graniidikamakas tabanud teda kõrri. Selleks, et teda üldse kuulda oleks, pidi Owen kisama läbi nina. Ometi oli ta meie jaoks kallis – „väike nukuke“, hüüdsid tüdrukud teda, kui ta üritas vingerdada lahti nende käest, meie kõigi käest. Ma ei mäleta, kuidas meie Oweni tõstmise mäng üldse alguse sai. See oli kirikus, New Hampshire’i Gravesendi Episkopaalkirikus. Meie pühapäevakooliõpetaja oli pinges, õnnetu välimusega naine nimega proua Walker. Meie arust sobis see nimi talle, sest tema õpimeetod sisaldas ohtralt klassist välja kõndimist2. Proua Walker tavatses lugeda meile piiblist ette hariva lõigu. Siis palus ta meil kuuldu üle tõsiselt mõtiskleda – „Vaikselt ja tõsiselt, niimoodi ma tahan, et te mõtleksite!“ oli tal kombeks öelda. „Jätan teid nüüd teie mõtetega üksi,“ ütles ta meile kurjakuulutavalt – justkui oleks meie mõtetel võimu meid üle ääre kihutada. „Tahan, et te mõtleksite väga pingsalt,“ ütles proua Walker. Siis kõndis ta minema. Arvan, et ta oli suitsetaja ega suutnud lasta endal meie ees suitsetada. „Kui ma tulen tagasi,“ oli tal kombeks öelda, „räägime sellest.“ Selleks ajaks, kui ta tagasi tuli, olime meie muidugi unustanud kõik selle kohta, mis iganes see ka polnud – sest niipea, kui ta toast lahkus, asusime meie maruliselt lollitama. Sest kuna üksi oma mõtetega ei olnud üldse lõbus olla, oli meil kombeks Owen Meany üles tõsta ja teda üle pea edasi-tagasi saata. Suutsime seda teha toolil edasi istudes – see oligi mängu väljakutse. Keegi – ei meenu, kes seda alustas – tavatses 2

Walker on otsetõlkes „kõndija“.

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

üles tõusta, Owenist kinni haarata, temaga tagasi toolile istuda ja saata ta järgmisele inimesele, kes saatis ta järgmisele ja nii edasi. Mängu olid kaasatud ka tüdrukud, mõned neist olid selles kõige entusiastlikumad. Igaüks suutis Owenit üles tõsta. Olime väga ettevaatlikud, me ei pillanud teda iialgi. Tema särk võis pisut kortsu minna. Tema lips oli nii pikk, et Owen toppis selle pükstesse – muidu oleks see rippunud põlvini – ja lips tuli tihti lahti, mõnikord kukkusid ka tema mündid välja (ja meile näkku). Me andsime raha talle alati tagasi. Kui tal oli kaasas pesapallikaarte, kukkusid need tema taskutest välja. See tegi ta tigedaks, sest kaardid olid tähestiku järjekorras või mingi muu süsteemi järgi korrastatud – võib-olla nii, et kõik siseväljakumängijad olid koos. Me ei teadnud, mis süsteem see oli, aga ilmselgelt oli Owenil süsteem, sest kui proua Walker tuli ruumi tagasi – kui Owen läks oma tooli juurde ja me saatsime talle tagasi tema sendid ja pesapallikaardid –, istus ta seal ja sortis kaarte sünge, vaikse raevuga. Ta ei olnud hea pesapallur, aga tal oli väga väike löögiala ja seetõttu kasutati teda sageli asenduslööjana – mitte seepärast, et ta tabas kunagi palli mingisugusegi jõuga (tegelikult kästi tal üldse mitte kurikat vibutada), vaid seepärast, et temalt võis loota möödaservide järel pesasse kõndimist3. Lasteliiga mängudes tekitas see ärakasutamine temas pahameelt ja ükskord ta keeldus lööma tulemast, kui tal ei lubata kurikat vibutada. Aga polnud ühtki kurikat, mis olnuks piisavalt väike, et tema tibatilluke keha vibutamise järel sellega minema ei lendaks – mis poleks mütsatanud talle selga ja virutanud ta löögialast minema ning maapinnale siruli. Nii et pärast seda alandust, kui ta vibutas paari servi suunas, lõi mööda ja paiskas end jalust, valis Owen Meany selle teise alanduse, seistes liikumatult ning kodupesas kükitades, kuni söötja sihtis Oweni löögiala – ja viskas peaaegu iga kord mööda. Ometi armastas Owen oma pesapallikaarte – ja miskipärast armastas ta selgelt ka mängu ennast, ehkki see oli tema vastu julm. 3

Kui söötja ei suuda lööjale neli korda servida löögitsooni ja lööja ei liiguta kurikat, loetakse serv ebaõnnestunuks. Sellisel juhul on lööjal lubatud sammuda esimesse pesasse.

VA L E LÖ Ö K

Vastasvõistkonna söötjatel oli komme teda hirmutada. Nad ütlesid talle, et kui ta kurikat ei vibuta, viskavad nad palli talle pihta. „Su pea on suurem kui su löögitsoon, kutt,“ ütles üks söötja talle. Niisiis jõudis Owen Meany esimesse pesasse ka pärast tema pihta visatud serve. Juba pessa jõudnuna oli ta staar. Mitte keegi ei jooksnud pesades nagu Owen. Kui meie võistkond suutis piisavalt kaua lööjaks olla, võis Owen Meany tagasi kodupesale jõuda. Teda kasutati viimastes voorudes ka asendusjooksjana; asendusjooksja ja asenduslööja Meany – asenduskõndija, nagu meie teda kutsusime. Väljakul oli ta lootusetu. Ta kartis palli, surus silmad kinni iga kord, kui see tema lähedalegi jõudis. Ja kui ta mingi ime läbi selle kinni püüdis, ei saanud ta seda visata, tema käsi oli korraliku haarde jaoks liiga pisike. Aga ta polnud mingi lihtlabane vinguja, isegi ennast haletsedes oli tema hääl kaebuse väljenduslaadilt nii originaalne, et ta oskas muuta ka halisemise armsaks. Pühapäevakoolis, kui me Owenit õhus hoidsime – eriti just õhus hoides! – protestis ta nii ainulaadsel moel. Me vist piinasimegi teda selleks, et kuulda tema häält, arvan ma, mulle tundus toona, et tema hääl pärines teiselt planeedilt. Nüüd olen veendunud, et see hääl polnudki täielikult siit ilmast. „PANGE MIND MAHA!“ ütles ta sellisel lämbunud, rõhutatud falsetihäälel, „LÕPETAGE ÄRA! MA EI TAHA SEDA ENAM. AITAB NÜÜD. PANGE MIND MAHA! TE PERSEVESTID!“ Aga meie muudkui saatsime teda ühelt teisele. Ta muutus iga kord selles osas fatalistlikumaks. Tema keha oli kange, ta ei rabelenud. Kord, kui me ta üles tõstsime, pani ta käed trotslikult rinnale risti ja vahtis vihaselt lakke. Vahel haaras Owen oma toolist samal hetkel, kui proua Walker ruumist lahkus, ta klammerdus selle külge nagu puurilind oma õrrele, kuid teda oli kerge lahti kangutada, sest ta kartis kõdi. Üks tüdruk, Sukey Swift, oli eriti osav Oweni kõditaja, poisi käed-jalad turritasid silmapilk välja ja ta oli meil jälle õhus. „EI KÕDITA!“ ütles ta siis, aga selle mängu reeglid olid meie reeglid. Me ei kuulanud Owenit kunagi. Proua Walker ilmus vältimatult tagasi just siis, kui Owen oli õhus. Arvestades meile antud juhiste „mõelge väga pingsalt...“ piibellikku

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

loomust, oleks ta võinud kujutada ette, et meie ühiste ja kõige pingsamate mõtete ülev kooslus oli edukalt Owen Meany lendu tõstnud. Tal oleks võinud olla vaimukust kahtlustada, et Oweni sirutus taeva poole oli otsene tagajärg sellele, et ta jättis meid oma mõtetega üksi. Aga proua Walkeri reaktsioon oli alati sama – jõhker ja fantaasiavaene ning uskumatult juhm. „Owen!“ käratas ta tavaliselt. „Owen Meany, kohe oma kohale tagasi! Tuled sealt kohe alla!“ Mida sai proua Walker meile piibli kohta õpetada, kui ta oli piisavalt loll arvamaks, et Owen Meany oli end ise õhku riputanud? Owen suhtus sellesse alati väärikalt. Ta ei öelnud kunagi: „NEMAD TEGID SEDA! NAD KOGU AEG TEEVAD SEDA! KORJAVAD MU ÜLES JA KAOTAVAD MU RAHA ÄRA JA AJAVAD MU PESAPALLIKAARDID SASSI – JA NAD IIALGI EI PANE MIND MAHA, KUI MA NEID PALUN! KAS TE ARVATE, ET MA LENDASIN SINNA ÜLES VÕI?“ Ent kuigi Owen kaebas meile, ei kaevanud ta iialgi meie peale. Õhus suutis ta vahetevahel olla stoiline, aga kui proua Walker süüdistas teda lapsikus käitumises, oli ta alati stoiline. Ta ei süüdistanud meid mitte kunagi. Owen polnud mingi kits. Sama värvikalt nagu ükskõik millised piiblilood näitas Owen Meany meile, kes on märter. Tundus, nagu poleks olnud paksu verd. Kuigi me hoidsime oma kõige rituaalsemaid rünnakuid tema vastu pühapäevakooliks, tõstsime teda üles ka muudel aegadel – spontaansemalt. Ükskord haakis keegi ta algklassisaalis kraedpidi riidepuu otsa, isegi siis, isegi seal, ei hakanud Owen rabelema. Ta kõlkus vaikides ja ootas, et keegi võtaks ta riidepuult ning tõstaks maha. Ja pärast kehalise tundi riputas keegi ta tema riidekappi ja lükkas ukse kinni. „EI OLE NALJAKAS! EI OLE NALJAKAS!“ hüüdis ja hüüdis ta seni, kuni keegi ilmselgelt nõustus temaga ning vabastas ta tema kubemekaitsme seltskonnast – see ese oli lingukivi mõõtu. Kust pidin mina teadma, et Owen oli kangelane? Las ma ütlen kohe ära, et mina olin üks Wheelwrightidest – see on see perekonnanimi, mis meie linnas luges: Wheelwrightid. Ja Wheelwrightid ei tundnud tingimata erilist sümpaatiat Meanyde vastu. Olime

VA L E LÖ Ö K

matriarhaalne suguvõsa, sest mu vanaisa suri juba noore mehena ja jättis kõik vanaema kaela, too aga sai päris suurejooneliselt hakkama. Olen vanaema poolt pärit John Adamsi liinist (vanaema neiupõlvenimi oli Bates ja tema pere tuli Ameerikasse Mayfloweri pardal), ometi oli meie linnas nii, et hoopis vanaisa nimel oli kaalu ja mu vanaema vibutas oma abielunimega nii enesekindlal moel, et oleks võinud sama hästi olla nii Wheelwright kui Adams kui ka Bates4. Vanaema ristinimi oli Harriet, kuid ta oli proua Wheelwright peaaegu kõigi jaoks – kohe kindlasti kõigi jaoks Meany suguvõsast. Ma mõtlen, et vanaema viimane ettekujutus igaühest, kes kandis Meany nime, oleks olnud George Meany5 – töölisklass, sigarisuitsetaja. See kombinatsioon ametiühingutest ja sigaritest ei olnud Harriet Wheelwrighti jaoks meelepärane. (Minu teada pole George Meanyl sugulust minu kodulinna Meanydega.) Kasvasin üles New Hampshire’is, Gravesendis, seal polnud meil ühtki ametiühingut – paar sigarisuitsetajat, aga ei ühtki ametiühingumeest. Linna, kus ma sündisin, ostis 1638. aastal ühelt indiaanisalga sagamore’ilt kirikuõpetaja John Wheelwright, tema järgi ma oma nime saingi. Uus-Inglismaal kutsuti indiaanipealikuid ja kõrgemaid juhte sagamore’ideks, kuigi selleks ajaks, kui mina olin poiss, tundsin ma ainsa sagamore’ina naabri koera – üht isast labradori retriiverit nimega Sagamore (mitte tema indiaani päritolu, vaid omaniku teadmatuse tõttu, arvan ma). Sagamore’i omanik, meie naaber härra Fish rääkis mulle alati, et koer sai nime järve järgi, kus mees suviti ujumas käis – „kui olin noor,“ ütles härra Fish ikka. Vaene härra Fish, tema ei teadnudki, et järv sai omakorda nime indiaanipealikute ja kõrgemate juhtide järgi – ja et kui panna ühele tobedale labradori retriiverile

USA puritaanide esimesed asukad saabusid laevaga Mayflower ja nende otsesed järeltulijad ei väsi rõhutamast oma päritolu. USA teise presidendi John Adamsi esivanemad saabusid aga paarkümmend aastat hiljem.

William George Meany (1894-1980), üks tuntumaid ametiühingutegelasi USA ajaloos.

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

nimeks Sagamore, tekitab see kindlasti jubedat jama. Nagu edaspidi näete, tekitaski. Aga ameeriklased pole erilised ajaloolased ja nii arvasin ma aastaid – oma naabri poolt harituna, et sagamore oli indiaani sõna järve kohta. Neljajalgne Sagamore sai surma ühe mähkmeveoki6 rataste all ja nüüd usun ma, et selle eest vastutasid ohtralt kuritarvitatud järve vaevatud vete jumalad. Eks vist saaks parema loo sellest, kui mähkmeveok oleks tapnud härra Fishi – aga iga kord jumalate, ükskõik kelle jumalate kohta uurides paljastub kättemaks süütute vastu. (See on see osa minu isiklikust usust, mis satub vastuollu mu kongregatsionalistidest, episkopaallastest ja anglikaanidest sõprade omaga.) Mis puutub mu esivanemasse John Wheelwrighti, siis tema maabus Bostonis 1636. aastal, ainult kaks aastat enne, kui ostis meie linna. Ta oli pärit Inglismaalt Lincolnshire’i maakonnast – Saleby külakesest – ja mitte keegi ei tea, miks ta nimetas meie linna Gravesendiks. Tal polnud mitte mingit kokkupuudet Briti Gravesendiga, kuigi meie linna nimi pidi kindlasti just sealt tulema. Wheelwright lõpetas Cambridge’i, ta oli mänginud jalgpalli Oliver Cromwelliga – kelle arvamus Wheelwrightist (kui jalgpallurist) oli ühtaegu ülistav ja paranoiline. Oliver Cromwell uskus, et Wheelwright oli jõhker, koguni räpane pallur, kes oli täiustanud vastaste pikali kukutamise ja siis neile peale räntsatamise kunsti. Gravesend (see Briti Gravesend) on Kentis – üpris kaugel Wheelwrighti kodukamarast. Võib-olla oli tal sealt pärit sõber – võib-olla sõber, kes tahtis reisida Wheelwrightiga Ameerikasse, aga ei saanud Inglismaalt lahkuda või siis suri reisi käigus. Vastavalt Walli raamatule „Gravesend, N. H. ajalugu“ oli kirikuõpetaja John Wheelwright tubli Inglise kiriku õpetaja, kuni hakkas „kahtlema teatud dogmade autoriteedis“, temast sai puritaan ja selle järel „sundisid kirikuvõimud teda allumatuse tõttu vaikima“. Tunnen, et võlgnen oma usulise segaduse ja põikpäisuse suurel määral 6

Enne ühekordseid mähkmeid tegid USAs ringe kaubikud, mis korjasid määrdunud riidemähkmed peale ja andsid vastu puhtad mähkmed.

VA L E LÖ Ö K

esivanemale, kes ei kannatanud mitte ainult Inglise kiriku kriitikat enne Uue Maailma poole lahkumist, ka kohale jõudes läks ta Bostonis oma puritaanidest kaaslastega tülli. Õpetaja John Wheelwright pagendati Massachusettsi lahe kolooniast koos kuulsa proua Hutchinsoniga7 „tsiviilrahu“ rikkumise eest, kuigi tõele au andes ei teinud ta midagi muud reeturlikku, kui esitas vaid Püha Vaimu asukoha kohta mõningaid väärõpetuslikke arvamusi – aga Massachusetts mõistis ta karmilt hukka. Temalt võeti ära relvad ja ta seilas oma pere ning mitme vapraima järgijaga Bostonist põhja poole Suurele lahele, kus ta ilmselt käis läbi kahest varem asutatud New Hampshire’i peatuspaigast – ühe nimeks oli toona Strawberry Banke ja see asus Pascataqua (nüüd Portsmouthi) jõe suudmes, teine oli asula Doveris. Wheelwright läks Suurest lahest välja voolava Squamscotti jõe järgi, ta jõudis koguni nii kaugele kui kärestikuni, kus mageveejõgi kohtus mereveejõega. Mets pidi toona olema tihe, indiaanlased võisid näidata talle, kui hea oli seal kalastada. Walli „Gravesend, N. H. ajalugu“ ütleb, et seal olid „looduslike niitude väljad“ ja „tõusuveega piirnevad rabad“. Kohaliku sagamore’i nimi oli Watahantowet, allkirja asemel tegi ta müügilepingule oma tootemimärgi – käsivarteta mehe. Hiljem esines mõningasi – mitte kuigi huvitavaid – vaidlusi selle indiaani müügilepingu osas ja huvitavamaid spekulatsioone selle üle, miks Watahantoweti tootemiks oli käsivarteta mees. Mõned ütlesid, et niimoodi tundis sagamore kogu seda maad ära andes – justkui oleks käsivarred ära lõigatud –, ja teised osutasid, et varasemad Watahantoweti jäetud märgid kujutasid kogu, kes oli küll käsivarteta, ent kelle suus oli sulg; öeldi, et see viitas sagamore’i frustratsioonile kirjaoskuse puudumise pärast. Kuid mitmete teiste Watahantowetile omistatud tootemiversioonide puhul on kogul suus tomahook ja ta mõjub täiesti hullununa – või siis jällegi viipab rahumeelselt: pole käsivarsi, tomahook on suus, kokku peaks see võib-olla tähendama, et Watahantowet 7

Anne Hutchinson (1591–1643) oli puritaan, kelle vaated läksid teravasse konflikti Massachusettsi lahe koloonia omadega.

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

ei tahagi võidelda. Mis puutub vaidlusaluse müügilepingu kohta langetatud otsusesse, võite olla kindlad, et selle lahkheli lahendamise kasusaajateks ei olnud indiaanlased. Ja veel hiljem langes meie linn Massachusettsi võimu alla – see võib selgitada, miks tänini jälestavad Gravesendi elanikud Massachusettsist pärit inimesi. Härra Wheelwright kolis Maine’i osariiki. Ta oli kaheksakümnene, kui pidas Harvardis kõne ja palus annetusi, et ehitada uuesti üles tulekahju hävitatud kolledžiosa – demonstreerides, et tema kandis Massachusettsi elanike peale vähem vimma kui ükski teine Gravesendi elanik. Wheelwright suri Massachusettsis, Salisburys, kus ta oli peaaegu üheksakümneselt kiriku vaimseks juhiks. Aga kuulake Gravesendi asutajate perekonnanimesid, te ei kuule nende seas ühtki Meanyt: Barlow Blackwell Cole Copeland Crawley Dearborn Hilton Hutchinson Littlefield Read Rishworth Smart Smith Walker Wardell Wentworth Wheelwright

VA L E LÖ Ö K

Kahtlen, kas mu ema ei loobunud oma neiupõlvenimest iialgi seepärast, et oli üks Wheelwrightidest, mina arvan, et ema uhkus ei sõltunud Wheelwrighti pärilusliinist ja ta oleks säilitanud oma neiupõlvenime ka siis, kui oleks sündinud Meanyde sekka. Ja mina ei kannatanud neil aastail kordagi tema nime pärast, mina olin väike Johnny Wheelwright, isa teadmata, ja – sel ajal – see sobis mulle. Ma ei kaevelnud kunagi. Mõtlesin alati, et ühel päeval ta räägiks mulle sellest – kui ma oleks piisavalt suur, et lugu teada. See paistis olevat selline lugu, mille kuulamiseks pidi olema „piisavalt suur“. Alles siis, kui ta suri – poetamata mulle sõnakesti selle kohta, kes oli mu isa –, tundsin ma, et mind oli tüssatud informatsiooniga, mida mul oli õigus teada, alles pärast tema surma tundsin ma tema vastu vihakübet. Isegi kui mu isa identiteet ja lugu olid emale valusad – isegi kui nende suhe oli olnud nii räpane, et igasugune paljastus sellest oleks heitnud mõlemale mu vanemale pidevalt ebasoodsat valgust –, kas ema polnud siiski isekas, kui ta ei rääkinud mulle isa kohta mitte midagi? Muidugi, nagu osutas Owen Meany, olin ma ema surres üheteistkümnene ja ema oli alles kolmekümnene, ta ilmselt arvas, et loo rääkimiseks on jäänud küllalt aega. Ega ema teadnud, et ta sureb, nagu sõnastas seda Owen Meany. Loopisime Oweniga kive Squamscotti, sellesse mereveejõkke, tõusuveejõkke – või, õigemini, mina loopisin kive jõkke, Oweni kivid maandusid mudamadalikul, sest oli mõõn ja vesi oli Owen Meany pisikese nõrga käe jaoks liiga kaugel. Meie loopimine oli häirinud muda nokkinud hõbekajakaid, kes olid kolinud Squamscotti vastaskaldale pillaheina sisse. Oli kuum, lämbe suvepäev, mudamadalike mõõnahais oli soolakam ja morbiidsem kui tavaliselt. Owen Meany ütles mulle, et mu isa teaks, et ema on surnud, ja et – kui ma olen piisavalt suur – tutvustaks ta end mulle. „Kui ta on elus,“ ütlesin ma endiselt kive heites. „Kui ta on elus ja hoolib sellest, et on mu isa – kui ta üldse teab, et on mu isa.“ Ja kuigi ma ei uskunud teda sel päeval, oli see just see päev, kus Owen Meany alustas oma pikka panustamist minu Jumala-usku. Owen

PA LV E oW E N M E A N Y E E ST

viskas üha väiksemaid kive, kuid ei jõudnud ikkagi veeni, oli küll teatav väike rahuldus sellest helist, kui kivid mudamadalikku tabasid, ent vesi pakkus mudast igatepidi rohkem rahuldust. Ja peaaegu muuseas, enesekindlusega, mis mõjus tema tillukese suurusega kõrvutades üllatava ja mõistmatult suurena, ütles Owen Meany mulle, et ta on kindel, et mu isa on elus, et ta on kindel, et mu isa teab, et on mu isa, ja et Jumal teab, kes on mu isa, isegi kui mu isa ei astuks iialgi ette, et end tutvustada. „SINU ISA VÕIB PEITUDA SINU EEST,“ ütles Owen, „AGA TA EI SAA PEITUDA JUMALA EEST.“ Ja selle kuulutuse järel Owen Meany mühatas, lastes lendu kivi, mis jõudis veeni. Olime mõlemad üllatunud, see oli viimane kivi, mille kumbki meist sel päeval viskas, ja me seisime ning vaatasime, kuidas sisenemispunktist levisid laiali laineringid, kuni isegi kajakad said kinnitust, et me olime lõpetanud nende universumi häirimise, ja naasid meiepoolsele Squamscotti kaldale. Aastaid oli meie jõel ülimalt edukas lõhekasvandus, nüüd ei laseks ükski lõhe end seal ka surnuna tabada – tegelikult leiaksitegi tänapäeval Squamscotti jõest ainult surnud lõhesid. Aloosasid oli siis ka küllaldaselt – ja neid oli veel küllaldaselt, kui mina olin poiss ja me Owen Meanyga ikka püüdsime neid. Gravesend on ookeanist ainult üheksa miili kaugusel. Kuigi Squamscott polnud kunagi mõni Thames, jõudsid suured ookeanilaevad kord siiski Squamscotti peal Gravesendini välja, nüüdseks on kanal kividest ja madalikest niimoodi ära tõkestatud, et sellel ei saa loovida ükski suurema süvisega laev. Ja kuigi kapten John Smithi armastatud Pocahontas lõpetas oma õnnetu elu Briti mullas algse Gravesendi koguduse kirikuaias, ei maetud hingeliselt käteta Watahantowetit iialgi meie Gravesendi. Ainus sagamore, kellele korraldati meie linnas ametlik matus, oli härra Fishi must labradori retriiver, kes hukkus Front Streetil mähkmeveoki all ja maeti – paari naabrilapse väärika kohalolu saatel – minu vanaema roosiaeda. Enam kui sajandi jooksul oli Gravesendi suureks äriks puit, mis oli ka New Hampshire’i esimeseks suureks äriks. Kuigi New

VA L E LÖ Ö K

Hampshire’it kutsutakse graniidiosariigiks, tuli graniit – ehitusgraniit, äärekivigraniit, hauakivigraniit – pärast puitu, see polnud kunagi selline õitsev äri, nagu oli puit. Võite kindel olla, et kui kõik puud on läinud, leiab ikka veel kive, ainult et graniidi puhul jääb suurem osa sellest maa alla. Minu onu oli puiduäris – onu Alfred, Eastman Lumber Company; tema abiellus ema õe, mu tädi Martha Wheelwrightiga. Kui ma olin poiss ja rändasin üles põhja oma nõbudele külla, nägin palgiparvetamisi ja palgiummikuid ning osalesin koguni paaril palgiveeretamisvõistlusel; kardan, et olin nõbudele erilise konkurentsi pakkumiseks liiga kogenematu. Ent tänapäeval on onu Alfredi äriks, mis on tema laste kätes – mu nõbude äri niisiis, peaks ütlema – kinnisvara. New Hampshire’is ei jäägi sulle müümiseks muud kätte, kui sa oled puud maha raiunud. Aga graniidiosariigis on alati graniiti ja pisikese Owen Meany suguvõsa oli graniidiäris – mis ei olnud kunagi eriti soovitatav äri meie väikesel rannalõigul New Hampshire’is, kuigi Meany graniidikarjäär asus selle kohal, mida geoloogid kutsuvad Exeteri plutooniks. Owen Meany ütles ikka, et meie Gravesendi elanikud istume ühe täitsa ehtsa tardkivimi intrusiooni peal; ta ütles seda aupaklikkusevarjundiga – justkui oleks Gravesendi kogukond olnud üksmeelel, et Exeteri plutoon oli sama väärtuslik kui puhas kullasoon. Mu vanaema, vahest tänu tema pärilusliinidele Mayfloweri päevadest, hoidis rohkem puude kui kivide poole. Põhjustel, mida minule iialgi ei seletatud, arvas Harriet Wheelwright, et puiduäri oli puhas, graniidiäri aga räpane. Kuna vanaisa äriks olid jalavarjud, ei kõlanud see mulle üldse loogiliselt, aga vanaisa suri enne minu sündi – tema kuulus otsus oma kingaäris mitte luua ametiühingut oli minu jaoks vaid kõlakas. Mu vanaema müüs tehase märkimisväärse kasumiga maha ja mina kasvasin üles tema arvamusega selle kohta, kui õndsad on need, kes elatise saamiseks puid mõrvavad, ja kui labased on need, kes kive käsitsevad. Me kõik olime kuulnud puiduparunitest – mu onu Alfred Eastman oli üks neist –, aga kes on kunagi kuulnud mõnest kiviparunist?

J O H N I RV I N G PA LV E oW E N M E A N Y E E S T

„Olen mõistetud mäletama poissi, kelle hääl oli rikutud – mitte tema hääle või selle pärast, et ta oli väikseim inimene, keda olen iial tundnud, või isegi selle pärast, et tema põhjustas mu ema surma, vaid selle pärast, et tema on põhjuseks, miks ma usun Jumalasse: ma olen kristlane Owen Meany tõttu.“ On 1953. aasta suvi. Õnnetu hetk toob kahe 11-aastase poisi ellu tohutu muutuse ning üks neist – pisike, kummalise hääle ja muljet avaldava intellektiga Owen Meany – veendub, et ta on Jumala tööriist. Ja sedamööda, kuidas poisid kooli jõululavastuste, televisiooni tuleku ja Vietnami sõja taustal täiskasvanuikka jõuavad, näitab erakordne sündmuste jada, et ehk ei eksisteerigi Oweni jumalik plaan üksnes tema kujutelmades.