Ozzy Osbourne ja Chris Ayres
mina olen
OZZY
1
MURDVARAS JOHN
I
sa ütles alati, et ühel päeval saan ma millegi suurega hakkama. „Mul on sinu suhtes mingi sisetunne, John Osbourne,” tavatses ta öelda, kui oli paar õlut ära joonud. „Sa saad kas millegi väga erilisega hakkama või lähed vangi.” Ja vanamehel oli õigus. Ma sattusin enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva vanglasse. Murdvargus – just selle eest ma lõpuks kinni läksin. Või nagu süüdistuses seisis: „sissemurdmine ja kahekümne viie naelsterlingi väärtuses kauba varastamine.” See on tänapäeva rahas umbes kolmsada naela. Ei olnud just Suur Rongirööv, ütleme nii. Ma olin täiesti persekukkunud murdvaras. Käisin muudkui samas kohas sees, üha uuesti ja uuesti. Olin välja valinud ühe Sarah Clarke’i nimelise riidepoe Astonis, minu maja taga asuval tänaval. Esimesel korral haarasin hunniku asju koos riidepuudega kaasa ja mõtlesin: imetore, ma saan kogu tavaari pubis maha müüa. Aga ma olin unustanud taskulambi kaasa võtta ja tuli välja, et sisse vehitud riided olid hulk tittede pudipõllesid ja mudilaste aluspükse. Oleksin niisama hästi võinud püüda ka junne maha parseldada. Nii et ma läksin tagasi. Seekord vehkisin sisse 24-tollise teleka. Aga see kuradi asi oli liiga raske ja kui ma üle majataguse müüri roniMurdvaras John 17
sin, kukkus telekas mulle rinnale ja ma ei suutnud end umbes tund aega liigutada. Ma lihtsalt lamasin seal nõgeseid täis kasvanud kraavis ja tundsin end nagu viimane töll. Ma olin nagu narkolaksu all härra Magoo. Lõpuks suutsin teleka enda pealt maha lükata, aga pidin selle sinnapaika jätma. Kolmandal katsel õnnestus mul mõned särgid pihta panna. Mulle tuli isegi hiilgav mõte tõelise profi kombel kindaid kanda. Ainuke häda oli selles, et ühel kindal oli pöidlaosa puudu, nii et ma jätsin igale poole täiuslikke sõrmejälgi. Võmmid tulid mõni päev hiljem minu koju ning leidsid kindad ja saagikoti üles. „Pöidlaosata kinnas, mis?” ütles pollar mu käsi raudu pannes. „Einsteini mõõtu sa vist välja ei anna.” Umbes nädal hiljem läksin kohtusse ja kohtunik määras mulle nelikümmend naela trahvi. See oli suurem summa, kui mul terve elu jooksul oli olnud. Ma poleks seda kuidagi ära maksta saanud, kui ma poleks just panka röövinud… või isalt raha laenanud. Aga vanamees ei aidanud mind. „Mina teenin ausalt palka,” ütles ta. „Miks ma peaksin sellest osa sulle andma? Sa pead õppetunni saama.” „Aga paps…” „See on sinu enda heaolu nimel, poeg.” Jutu lõpp. Kohtunik määras mulle kolm kuud Winson Greeni vanglas „trahvi tasumata jätmise eest”. Kui aus olla, pidin peaaegu püksi tegema, kui mulle öeldi, et lähen vangi. Winson Green oli vana kuninganna Victoria aegne türm, mis ehitati 1849. aastal. Sealsed vangivalvurid olid kurikuulsad tõprad. Riigi vanglainspektorite juht ütles lausa, et Winson Green on kõige vägivaldsem, kusest lehkavam ja seadusi eiravam põrguauk, mida tema silmad iial näinud on. Ma anusin isa, et ta trahvi ära maksaks, aga tema kordas aina, et kinni istumine toob mulle ehk lõpuks pisut mõistust pähe. Nagu enamik noori, kes kuritegelikule teele satuvad, tahtsin ma vaid kaaslaste tunnustust saada. Arvasin, et lahe oleks olla pätt, nii et ma proovisingi pätt olla. Aga kui ma Winson Greeni jõudsin, muutsin ruttu meelt. Vastuvõturuumis tagus mu süda nii kõvasti ja kiiresti, et arvasin, et see lendab mul rinnast välja ja maandub betoonpõrandal. Vangivalvurid tegid mul taskud tühjaks, panid kogu mu nodi – rahakoti, 18 MINA OLEN OZZY
võtmed, suitsud – väiksesse kilekotti ja said minu pikkade, lendlevate šatäänide juuste üle korraliku kõhutäie naerda. „H-bloki poistele hakkad sa väga meeldima,” sosistas üks neist mulle. „Toredat duši all käimist, lilleke.” Mul ei olnud aimugi, mida ta silmas pidas. Aga õige pea sain teada. Kui su eluunistus ei olnud just tehases töötada ja end öiste vahetustega koosteliini taga tappa, ei olnud Astonis üles kasvades erilisi tulevikuväljavaateid. Ainukesed töökohad olid saadaval tehastes. Majades, kus inimesed elasid, puudus toas sitamaja ja need olid lagunemas. Kuna Midlandsi piirkonnas oli sõja ajal palju tanke, veokeid ja lennukeid tehtud, oli Aston rünnakute käigus kõvasti kahju kannatanud. Minu lapsepõlves ehitati igal teisel tänavanurgal üles „pommipaiku” – maju, mille sakslased olid maatasa teinud, püüdes Castle Bromwichi Spitfire hävituslennukite tehast tabada. Mina arvasin aastaid, et niimoodi nimetatakse mänguväljakuid. Ma sündisin 1948. aastal ja kasvasin üles Lodge Roadil majas number 14, mis asus majarivi keskel. Minu isa, John Thomas, valmistas tööriistu ja töötas öösiti Witton Lane’il GEC-i tehases. Kõik kutsusid teda Jackiks, mis oli mingil põhjusel toona tavaline Johni hüüdnimi. Ta rääkis mulle sageli sõjast – näiteks ajast, kui ta 1940. aastate alguses Gloucestershire’is King’s Stanleys töötas. Sakslased pommitasid igal öösel nagu hullud Coventryd, mis asus umbes kaheksakümne kilomeetri kaugusel. Nad loopisid alla suurejõulisi lõhkeaineid ja õhumiine ning tulekahjud tekitasid nii eredat valgust, et isa sai pimenduse ajal ajalehte lugeda. Lapsena ei saanud ma kunagi päris hästi aru, kui ränk see olla võis. Kujutage ette: inimesed läksid õhtul voodisse, teadmata, kas nende maja ikka seisab järgmisel hommikul püsti. Kuid elu pärast sõda ei olnud palju lihtsam. Kui isa hommikul pärast öist vahetust GEC-is koju jõudis, alustas minu ema Lillian oma vahetust Lucase tehases. See oli pagana rusuv rutiin, päevast päeva. Aga nad ei kaevanud kunagi. Minu ema oli katoliiklane, aga mitte praktiseeriv. Mitte keegi Osbourne’idest ei käinud kirikus – kuigi mõnda aega käisin mina anglikaani kiriku pühapäevakoolis, sest seal sai sitta kanti muid asju teha Murdvaras John 19
ning seal pakuti tasuta teed ja küpsiseid. Ega mul neist piiblilugusid õppides ja beebi Jeesusest pilte joonistades veedetud hommikutest eriti kasu polnud. Ütleme nii, et ma ei usu, et kirikuõpetaja oma endise õpilase üle uhkust tunneb. Pühapäev oli minu jaoks nädala kõige hullem päev. Ma olin sedasorti laps, kes tahtis alati lõbutseda, aga Astonis ei olnud selleks eriti võimalusi. Seal oli vaid hall taevas, nurgapealsed pubid ja haiglase moega inimesed, kes looma kombel koosteliini taga tööd rabasid. Aga Astonis oli tunda töölisklassi uhkust. Inimesed panid isegi linnavolikogu hoonetele kive imiteeriva fassaadi, jätmaks muljet, et nad elavad mingis kuradi Windsori lossis. Puudu olid vaid vallikraavid ja tõstesillad. Majad olid enamalt jaolt ridaelamud, nagu meie oma, nii et seal, kus ühe osa kivist fassaadikate lõppes, algas järgmise krohvi vajutatud kivikestega sein. See nägi väga jõle välja. Mina olin pere neljas laps ja esimene poiss. Minu kolm vanemat õde olid Jean, Iris ja Gillian. Ma ei tea, millal mu vanemad teineteise kaissu pugemiseks aja leidsid, aga üsna pea oli mul veel kaks nooremat venda, Paul ja Tony. Nii et Lodge Roadi majas number 14 elas kuus last. See oli põrgu eeskoda. Nagu ma ütlesin, vanasti ei olnud majas veevärki, ainult ämber voodijalutsis, kuhu sisse lasta. Vanim laps Jean sai lõpuks endale majataguses juurdeehitises oma toa. Ülejäänud pidid tuba jagama, kuni Jean suureks sai ja abiellus, siis sai vanuselt järgmine tema koha endale. Mina katsusin suurema osa ajast õdede teelt eemale hoida. Nad muudkui kaklesid omavahel nagu tüdrukud ikka ja ma ei tahtnud risttule alla sattuda. Aga Jean püüdis alati igati minu eest hoolitseda. Suur õde oli mulle peaaegu nagu teine ema. Me helistame teineteisele tänase päevani igal pühapäeval. Ma ei tea, mida ma oleksin Jeanita peale hakanud, kui aus olla, sest ma olin väga kartlik laps. Minu elu üle valitses hirm tuleva õnnetuse ees. Veensin end, et kui ma koju joostes kõnniteepragudele astun, siis mu ema sureb. Ja kui isa päev läbi magas, sattusin paanikasse, et ta on surnud ja pidin tema roideid surkima, veendumaks, et ta hingab endiselt. Võin öelda, et ta polnud selle üle eriti rõõmus. Aga kõik seesugused hirmsad mõtted keerlesid mu peas ringi. Olin suurema osa ajast kabuhirmul.
20 MINA OLEN OZZY
Tommy tõstis pilgu, naeratas ja tuli sooja saamiseks käsi vaheliti pekstes minu juurde, suits ees. „Ozzy?” ütles ta. „Põrgu päralt, mees, see oled sina!” Tommy oli koos minuga Digbethi tapamajas töötanud. Ta oli üks neist, kes lehmad enne kinni sidus, kui ma neid poltpüstolist tulistasin. Tommy päris, kui kauaks mind kinni pandi, ja ma rääkisin, et mulle anti kolm kuud, aga tänu köögis töötamisele ja Bradleyga tegelemisele lastakse mind kuue nädalaga välja. „Hea käitumise eest,” ütlesin ma. „Kui palju sina said?” „Neli,” vastas ta sigaretist järjekordset mahvi võttes. „Nädalat?” „Aastat.” „Kurat võtaks, Tommy. Mida sa tegid, kuningannat röövisid või?” „Mitut kohvikut.” „Kui palju pappi said?” „Mitte sittagi, mees. Aga sain sada pakki sigarette, mõned šokolaaditahvlid ja muud sellist.” „Neli aastat sigarettide ja šokolaaditahvlite eest?” „Kolmas kord. Kohtunik ütles, et ma ei ole õppinud.” „Põrgu päralt, Tommy.” Kostis vile ja valvur käskis meil edasi liikuda. „Nägudeni, Ozzy.” „Jah, nägudeni, Tommy.” Minu vanamees tegi õigesti, kui ta mu trahvi ära ei maksnud. Ma ei tahtnud mitte mingi hinna eest pärast Winson Greenis istumist tagasi vanglasse sattuda ja seda ei juhtunudki. Kongi sattusin küll. Aga vanglasse mitte. Kuid paar korda läks mul napilt. Ma ei ole kinni istumise üle uhke, aga see oli osa minu elust, mõistate? Seetõttu ma ei püüa teeselda, et seda pole kunagi juhtunud, nii, nagu mõned inimesed. Kui ma poleks kuus nädalat vangis olnud, kurat teab, millega ma lõpuks hakkama oleksin saanud. Äkki oleksin lõpetanud nagu minu semu Pat Lodge Roadilt, kellega ma koos õunu sisse vehkisin. Tema hakkas aina karmimate asjadega tegelema. Tõsiselt halva seltskonnaga suhtlema. Arvan, et mängus olid narkootiku48 MINA OLEN OZZY
mid. Ma ei tea üksikasju, sest ei pärinud kunagi selle kohta. Kui ma vangimajast pääsesin, suhtlesin Patiga vähem, sest ei tahtnud rohkem selliste kahtlaste asjadega tegelda. Aga aeg-ajalt sain temaga kokku ning me võtsime mõne klaasikese. Ta oli hea mees. Inimesed hakkavad teisi väga kiiresti halvustama, aga Patrick Murphyl polnud viga. Ta langetas lihtsalt mõned halvad otsused ning siis oli juba hilja. Lõpuks liitus ta tunnistajakaitse programmiga, mis tähendab, et ta sai kergema karistuse tänu sellele, et rääkis mõne tähtsama nina sisse. Seejärel, vangist välja saades, anti talle uus identiteet. Ta saadeti Southendi või kuhugi mujale pärapõrgusse elama. Ta oli ööpäevaringselt politsei kaitse all. Aga kui tema naine oli aastaid tema vangist pääsemist oodanud, murdus ta lõpuks ja andis lahutuse sisse. Pat läks garaaži, pani auto tööle, pistis väljalasketorule aiavooliku otsa ja selle juhipoolse akna vahelt sisse. Seejärel ronis ta autosse ja ootas, kuni vingugaas ta tappis. Ta oli ainult veidi üle kolmekümne aasta vana. Juhtunust kuuldes helistasin tema õele Maryle ja küsisin, kas ta oli end tappes täis olnud. Ta vastas, et midagi ei leitud: ta oli seda purukainena teinud. Mina sain vangist välja 1966. aasta talvel. Kurat, kui külm õues oli. Vangivalvuritel hakkas minust kahju, nii et nad andsid mulle mingi vana mantli selga, aga see haises koirohu järele. Seejärel võtsid nad kilekoti minu asjadega ja kummutasid sisu lauale. Rahakott, võtmed, plärud. Mäletan, et mõtlesin: mis tunne on oma asju tagasi saada pärast kolme kümmet aastat, kui see on nagu mingist teisest universumist pärit ajakapsel? Kui ma olin paarile paberile alla kirjutanud, tehti uks lukust lahti, tõmmati okastraadiga kaetud värav eest ja ma astusin tänavale. Olin vaba mees ja vangla üle elanud, ilma et mind oleks vägistatud või vaeseomaks pekstud. Miks ma siis nii kuradi kurb olin?
Murdvaras John 49
4
„TE EI OLE JU MUSTANAHALISED!”
M
a ei olnud kunagi eriline südametemurdja. Isegi pärast seda, kui meie esimene album kuldplaadi staatusesse tõusis, ei saanud ma ilusaid tibisid. Black Sabbath oli meeste bänd. Meid loobiti konide ja õllepudelitega, mitte satsilise aluspesuga. Me naljatasime, et meie ainukesed groupie’d on „kahe koti tüdrukud” – neile pidi paar kotti üle pea tõmbama, enne kui neid põrutada kõlbas; ühest ei piisanud. Ja enamasti vedas mul isegi siis, kui endale „kahe koti tüdruku” leidsin, kui päris aus olla. Tibid, kes minuga õhtu lõpuks kaasa tahtsid tulla, olid tavaliselt „kolme või nelja koti tüdrukud”. Ükskord Newcastle’is oli mul vist „viie koti tüdruk” ka. See oli karm õhtu. Palju džinni, kui ma õigesti mäletan. Aga see kõik ei teinud mu püüdlustele lõppu. Üks koht, kust ma korraliku tonksu jaoks paarilist otsisin, oli Rum Runneri ööklubi Birminghamis Broad Streetil, kus üks Tony endine koolikaaslane uksel töötas. Rum Runner oli kuulus koht – aastaid hiljem sai Duran Duran seal majabändiks –, nii et oli tore, kui tundsid sealt kedagi, kes su vaevata sisse lasi. Ühel õhtul, varsti pärast plaadilepingu sõlmimist, läksin koos Tonyga Rum Runnerisse. Seda enne Patrick Meehaniga kohtumist, nii et meil olid endiselt näpud põhjas. Me sõitsime sinna Tony kasutatult ostetud autos, vist Ford Cortinas. Igal juhul oli see täielik logu. Albert 104 MINA OLEN OZZY
tervitas meid uksel nagu tavaliselt, väljaviskajad tegid köie lahti, et meid läbi lasta, ja esimese asjana nägin riietusruumis leti taga ühte tumedapäist tibi. „Kes see veel on?” küsisin Albertilt. „Thelma Riley,” ütles ta mulle. „Tore tüdruk. Tark ka. Aga ta on lahutatud ja tal on laps, nii et vaata ette.” Mul oli ükskõik. Ta oli imeilus ja ma tahtsin temaga juttu ajada. Nii et tegin, mida ma alati tegin, kui neiuga vestelda tahtsin: hakkasin lolli mängima. Aga ilmselt toimus tol õhtul midagi kummalist, sest vana hea joo-endvõimalikult-täis strateegia toimis: ma tõmbasin ta tantsupõrandale, samal ajal kui Tony võttis tantsima tema sõbranna. Siis sõitsime kõik koos Cortinas Tony juurde, mina ja Thelma tagaistmel suudlemas ja kabistamas. Tony jättis Thelma sõbranna järgmisel päeval maha, aga mina ja Thelma suhtlesime edasi. Ja kui ma ei suutnud lõpuks Lodge Roadi majas number 14 olevat halba õhkkonda välja kannatada, üürisime korteri Edgbastonis, Birminghami peenes piirkonnas, selvepesula kohal. Umbes aasta hiljem, 1971. aastal, abiellusime perekonnaseisu ametis. Arvasin, et nii asi käibki: sa teenid raha, leiad tibi, abiellud, lood pere, käid pubis. See oli kohutav viga. Paar kuud enne pulma jõudis Black Sabbath lõpuks ometi Ameerikasse. Mäletan, et enne minekut helistas meile Patrick Meehani paps ja kutsus meid oma Londoni kontorisse, kus ta meile rääkis, et oleme „Briti muusika saadikud”, nii et peaksime kenasti käituma. Meie lihtsalt noogutasime ja eirasime tema juttu. Ma ei võtnud enne lennujaama jõudmist eriti kärakat. Aga ma ei teadnud, et lennujaamades on baarid – ja ma ei suutnud ära öelda paarist napsust närvide rahustamiseks. Nii et oma istekohale jõudes olin täiesti umbes. Siis saime teada, et Traffic on samas lennukis. Ma ei saanud üle tõsiasjast, et olen samal lennul Steve Winwoodiga. Hakkasin esimest korda elus end tõelise rokkstaarina tundma. „Te ei ole ju mustanahalised!” 105
Isegi vaatamata lennukis ära joodud kärakale tundus, et JFK-sse jõudmiseks kulub terve igavik. Ma vaatasin muudkui aknast välja ja mõtlesin: kuidas kurat see asi õhus püsib? Siis lendasime üle Manhattani, kus parasjagu ehitati Maailma Kaubanduskeskust – pool hoonet oli vaid tellingud ja teraskarkass –, ning maandusime päikeseloojangu ajal. Mäletan, et oli soe õhtu, ja ma ei olnud kunagi varem New Yorgi sooja õhtu atmosfääri kogenud. Sellel on mingi oma lõhn, mõistate? Minu meelest oli see äge. Muide, ma olin selleks hetkeks rohkem kui maani täis. Stjuardess pidi mu toolist välja aitama ja siis kukkusin ma trepist alla. Selleks ajaks, kui ma immigratsiooniameti juurde jõudsin, hakkas mul pohmell tekkima. Mu pea valutas nii väga, et olin unustanud, mida ma olin nalja pärast viisalehele kirjutanud. Lünka, kus küsiti religiooni kohta, olin mina kirjutanud „satanist”. Niisiis, tüüp võttis minult blanketi ja hakkas seda lugema. Poolel teel ta peatus. Ta vaatas mulle otsa. „Satanist, mis?” küsis ta tugeva Bronxi aktsendiga, tülpinud ja väsinud ilme näol. Äkitselt mõtlesin ma: oi kurat. Aga enne kui ma jõudsin midagi selgitama hakata, lõi ta blanketile lihtsalt templi ja hüüdis: „JÄRGMINE!” „Tere tulemast New Yorki” ütles silt tema pea kohal. Me võtsime pagasilindilt oma asjad ja läksime saabuvate lendude terminali ette taksojärjekorda. Kurat seda teab, mida kõik need ülikonnas, lipsu ja portfelliga ärimehed mõtlesid, kui nad seisid pikajuukselise, pesemata, maani täis Birminghami tüübi kõrval, kellel oli kraan nööriga kaelas ning jalas haisvad vanad teksad, mille ühele säärele oli kirjutatud „Rahu & armastus” ja joonistatud CND sümbol ning teisele „Mustad Pantrid ruulivad” ja must rusikas. Üks hiigelsuur kollane auto sõitis mööda. Sellel oli vist üheksateist või kakskümmend ust. „Ma teadsin, et siin on suured autod,” puterdasin ma, „aga mitte nii suured!” „See on limusiin, idioot sihuke,” sõnas Tony. Enne Inglismaalt lahkumist olime „Black Sabbathile” järje salvestanud. See oli meil purgis juba viis kuud pärast esimese albumi ilmumist – 106 MINA OLEN OZZY
uskumatu, kui mõelda, kui laisalt toona albumeid tehti. Alguses pidi plaadi nimeks tulema „Warpiggers”, mis oli musta maagia pulma nimetus või midagi sellist. Siis muutsime nime „War Pigs’iks” ning Geezer mõtles välja karmid laulusõnad surmast ja hävingust. Mõni ime, et tibid mitte kunagi meie esinemistel ei käinud. Geezerit lihtsalt ei huvitanud tavapärased „ma armastan sind” sõnumiga popplood. Isegi kui ta kirjutas laulu sellest, kuidas poiss kohtub tüdrukuga, oli sellel mingi konks – näiteks meie esimese albumi loos „N.I.B.” osutub poiss Saatanaks. Geezerile meeldis meie lugudesse panna palju päevakohaseid teemasid, näiteks viiteid Vietnami sõjale. Ta hoidis kogu aeg kõrvu kikkis. Teise albumi tegemiseks läksime tagasi Sohosse Regent Soundi, kuigi olime eelnevalt mõned nädalad harjutanud Lõuna-Walesis ühes Rockfieldi Stuudio vanas laudas. Stuudioaeg maksis toona terve varanduse, nii et me ei tahtnud raha tiksudes lolli mängida. Ja kui me olime Regent Soundis töö teinud, läksime lõppversiooni kokku panemiseks Islandi Stuudiosse Notting Hillis. Siis mõistis Rodger Bain, et meil on vaja paar lisaminutit materjali. Mäletan, kuidas ta tuli ühe lõunapausi ajal puldiruumist välja ja ütles: „Kuulge, poisid, meil on mingit täidet vaja. Saate ehk midagi improviseerida?” Me kõik tahtsime oma võileibu sööma hakata, aga Tony alustas kidramängu, samal ajal kui Bill mõningaid trummirütme proovis, mina ümisesin ning ning Geezer nurgas istus ja laulusõnu kritseldas. Kakskümmend minutit hiljem oli meil olemas lugu nimega „The Paranoid”. Päeva lõpuks oli sellest saanud lihtsalt „Paranoid”. Parimate lugudega on alati nii: nad tulevad eikusagilt, kui sa üldse ei püüagi. Lauluga „Paranoid” on nii, et see ei kuulu ühtegi kategooriasse: see oli nagu punklaul aastaid enne pungi tulekut. Muide, keegi meist ei pidanud seda salvestamise ajal millekski eriliseks. Meile tundus lugu lihtsalt pisut nõrk, võrreldes selliste lauludega nagu „Hand of Doom” või „Iron Man” või teiste selliste karmimate paladega. Aga pagan, kui lööv see oli; ma ümisesin seda viisi terve tee stuudiost koju. „Thelma,” ütlesin ma Edgbastonisse tagasi jõudes. „Me vist kirjutasime singli.” Tema kinkis mulle vaid pilgu, millest võis välja lugeda: seda usun ma siis, kui seda näen.
„Te ei ole ju mustanahalised!” 107