HELJO MÄND ANNA KÕUHKNA
PÄIKE, KUU JA TÄHED
HELJO MÄND ANNA KÕUHKNA
Päike, kuu ja tähed
*
HELJO MÄND ANNA KÕUHKNA
Päike, kuu ja tähed
Luuletused: Heljo Mänd, 2017 Pildid: Anna Kõuhkna, 2017 Kujundaja: Erika Priedenthal Trükk: Dipri OÜ © Heljo Mänd, Anna Kõuhkna Kõik õigused kaitstud. 2017
Hea lugeja! Mulle tuli täna kummaline küsimus keelele. Kas lastekirjanik on oma olemuselt laps või täiskasvanu? Mõtlesin veidi järele ja leidsin, et olen vist siiski laps, sest ma mängin hommikust õhtuni. Ainult vahepeal kirjutan väljamõeldud mängud raamatu jaoks üles, et need ei läheks kaotsi. Ent siis lõin kahtlema. Kui ma kirjutan mängud üles ja hiljem neist huvitavamad välja valin, teen ju tööd! Äkki hakkasin naerma. Võib-olla olen hoopis sportlane ja spordin? Harjutan iga päev väljamõtlemist ja suurendan oma koormust ikka rohkem ja rohkem, et lastel oleks erinevad mänge mängida oma uute sõprade, päikese, kuu ja tähtedega. Kas te olete minuga nõus?
Heljo Mänd 2017, Nõmmel
ISBN 978-9949-81-535-7 Väljaandja: kirjastus Semikoolon Terve Tegu OÜ
Õhtulaul Tudu tuleb, tudu tuleb, tudu tuleb, tuvike. Tudu astub lapse tuppa, peos unekruvike. Kruvib kinni päevalõpu, kruvib lahti uneöö. Taevas tuleb lapse tuppa, peos tal kuu kui kuldne nööp. Õmbleb nööbi unenäkku, kuu saab äkki päikeseks. Kes on väike, see saab suureks, kes on suur, saab väikeseks.
7
Tähed
Väike kuu
Lumehelbed, lumetähed, rohuliblede unetähed laulavad maale talveund, langeb lund, tähelund.
Maga, kuupoeg, maga, maga, siis saad ümmarguseks kuuks. Aga väike kuu ei maga, mängib tähekõrinaga, katsub latva kuusepuul.
Suure Vankri suured tähed, Väikese Vankri väikesed tähed veerevad pimeda õhtu eel taevakummi kumeral teel.
Kuupoeg, kuupoeg, ära siple! Talveöö ei ole soe. Aga kuupoeg ikka sipleb, pilvevaibast välja poeb. Väike kuu on väga tubli, ta ei karda vinget tuult. Vinge tuul on veelgi tublim, puhub põsed punni kuul, kuupoeg ongi ümar kuu.
Tähtedest kirju on Linnutee justnagu aabits minu ees. Justnagu aabits minu ees, tuhat tähte on jutu sees.
8
9
Päike ja mina Päike oli terve talve näljas, näljas, näljas. Päike, hakka lumekoiks ja tule pilvest välja! Näri, näri, näri, näri lumekampsun puruks. Kui sa närid, muutub kampsun mustaks mudamuruks.
Ülemine, alumine Kadus nägu. On nagu nägu. On nagu nägu. Kadus nägu. Ülemine pool on mütsi täis. Alumine keerusalli jäi. Laps on kahest poolest koos, võtame ta lahti koos: mütsi sees on lapse silm – pimepisikene ilm; sall on seotud ümber suu, püsib vakka küsisuu; jalg on kinni isa vildis, seisab paigal nagu pildis; ei saa välja käpikust, kubujussi tupikust. Vähemaks jääb riidekuhi, pääseb välja õhin-tuhin, laps on jälle lihast-luust, tähest, päikesest ja kuust. 10
Kui sa närid, tärkab porist varsti haljas rohi. Sinu kõht saab täis – ja mina õues joosta tohin.
11
Kevade toidulaud
Talve peied
Lauakene end-sa-kata, paiseleht on päikeseratas, paiseleht on päikesering, kraavikalda koldne hing. Jätku leiba silmale, ilusale ilmale!
Kõik on rohuroheline, roheline, leheline, leheline, õieline, maailm talve peieline. Talv on surnud. Talv on maetud. Lumehanged ära aetud. Maailm päikesega laetud, aasad lilledega kaetud. Linnulaul on taevapuus, meilgi laul on hingepuus. Meilgi laul on hingepuus, vinge džäss ja vinge bluus.
12
13
Edev vile Heliredel! Heliredel! Õhus lendleb helistik. Isa-kuldnokk äkki edev, vileviis tal nokas pikk. Vile, vile, edev vile! Vile on kui vilgas rõõm. Ajab aia elevile, aias niigi päikselõõm. Ajab aia elevile isalinnu viletung. Emalinnul isa vilest puhkeb rinnus tulbipung.
14