Sisukord Sofi lilleretk Paiseleht soojendab esimest kevadist kärbest Sinilill võib elada 700aastaseks Ülane rändab edasi Nurmenukk lõhnab taevalikult Varsakabi – sirelaste lill Ojamõõl – tüütu tegelane… Mets-harakputk – põrnikate restoran Mägi-seaherne õies on salakäik Mets-kurereha tulistab kaugele Kaunis kuldking – ahvatlev lõks Valge iminõges ja kõrvenõges – sõbrad või vaenlased Kahelehine käokeel – ööliblikate lemmik Ahtalehine põdrakanep peab isiklikku mesilast Valge vesiroos – täpne nagu kell Tõrvalill ja nurmnelk – liblikate lilled on punased Punase ristiku õites käivad vargad Härjasilm – tiivuliste putukate lennuväli Seenlill – metsa kummituslill Võipätakas ja ümaralehine huulhein püüavad putukaid 48 Aasnurmikas – kõrrelised on moodsad taimed 50
8 12 14 16 18 20 22 24 26 28 30 32 34 36 38 40 42 44 46
Sofi puuderetk
54
Haab kasvab kõige ees Kask – Põhjala esimene puu Tamm elab tuhandeaastaseks Pooppuu – tugev nagu härg Pärn kasvab teeservades Vaher annab sügisele sära Hobukastan kasvab linnas Pöök annab kevadele võlu Lepp armastab vett Jalakas „puistab raha” Mänd kasvab kuivades metsades Kuusk armastab talvekülma Saar – taevapuu Pihlakas kasvab kõikjal Paju laulab kevadest Sarapuu armastab sooja Tore teada, hea osata Looduse aastaring
58 60 62 64 66 68 70 72 74 76 78 80 82 84 86 88 90 91
Sofi marjaraamat Tere tulemast suurele marjapeole! Metsmaasikas – suve maitse Mustikas küpseb vargsi Sinikas – petlik sinine mari Magus kirsipuu meeldib lindudele Metsvaarikaid kasvab järjest rohkem Lillakas – vaarika salasugulane Soomurakas – maailma parim mari? Rabamurakas – kõnnumaa maitse Põldmurakas – suvine saladus Kukemari – päästja hädas Pohl – metsa punane kuld Põõsasmurakas – enne maitse, siis korja! Pihlakamarjad annavad sügisele sära Jõhvikas – talvine hõrgutis Metsõunapuu – õunapuu esivanem Laukapuu viljad – põhjamaa viinamarjad Kibuvitsamari – Okasroosikese mari Kadakamari – looduse „sinine pipar” Suur marjapidu Mürgised marjad Marjaajad
92 94 96 98 100 102 104 106 108 110 112 114 116 118 120 122 124 126 128 130 132 134 135
Sofi seeneraamat
136
Enne kui alustad Mida seenelisele vaja on Lehter-kukeseen – põtrade lemmik Kährikseen – hea noos männikus Kivipuravik – kuningate ja sääskede seen Must torbikseen – surnute trompet Muistsed tarbeseened Võitatik – libe-Jaak Kukeseen – seen nagu kuld Murumuna – hundi puss Seentega värvimine Timpnarmik – lehmahabe Soomustindik – linnaseen Suur sirmik – metsalagendiku uhkus Kärbseseente perekond Kuuseriisikas – võta vereproov Ere pilvik – homaaride järele lõhnav seen Salapärased kohtumised
138 139 140 142 144 146 148 150 152 154 156 158 160 162 164 166 168 170
Register (ladinakeelsete nimetustega) Lilled Puud Marjad Seened Vastused
172 173 174 175
176
gu st
jaanuar
er mb tse de
i
aprill
bru a ve e
Paiselehe õied on just nagu väikesed päikesepüüdjad. Nende keskosas on temperatuur mitu kraadi kõrgem kui servas. Talvest kangeks jäänud putukatele see meeldib. Õied puhkevad niipea, kui lumi on kraavipervedelt sulanud. See on sageli esimene kevademärk nii putukate kui ka inimeste jaoks. Sel ajal magavad aga veel peaaegu kõik putukad. Kõik peale limukakärbse! Nad poevad sügisel meie majadesse, otsivad endale kuiva ja pimeda koha ning jäävad magama. Kui kevadpäike hakkab majaseinu soojendama, ärkavad kärbsed ja poevad taas välja. Nad lendavad paiselehtede soojadest õitest nektarit otsima. Kui kärbsed ühelt lillelt teisele lendavad, satub isasõite tolm emasõitesse. Seda paiselehel just vaja ongi, sest siis saavad moodustuda seemned, millest kasvavad uued lilled. Kui kevad järjega juba kaugemale on jõudnud, ärkavad ka väljas talvitunud karukimalased, liivamesilased ja liblikad. Nad lendavad paiselehtedele sööma ja kannavad ühtlasi hoolt, et emasõitele satuks veel rohkem õietolmu.
mä
r
rts
limukakärbes
keelõis putkõis
Paiselehel on korvõisik: serval keelõied, keskel putkõied. Keelõied on viljuvad emasõied. Putkõied on küll mõlemasugulised, kuid enamasti viljatud.
liivamesilane
karukimalane
Pärast õitsemist ajavad lillevarred end sirgu ja muutuvad kaks korda pikemaks. On jõudnud kätte aeg lasta seemned lendu uutele kraavipervedele.
er mb pte se oktoober no ve mb er
au
ni
ma
soojendab esimest kevadist kärbest
12
juuli
juu
Paiseleht
S
a nat n ä dr e vaid – ka lilled võiva … l t õ a m est paigast teise lennata üh ja
Kevadine vaateaken Kui vaatad õisikut sama lähedalt kui putukad, siis näed, et see koosneb isesugustest väikestest õitest (vt eelmist lehekülge). Välimise päikesekiirte kujulise ringi moodustavad keelõied. Nende ülesanne on ligi meelitada kärbseid, liblikaid, mesilasi ja kimalasi. Putukatele on paiseleht kevade esimene vaateaken.
Sofi märkmed Paiseleht kasvab teeservades, kraavipervedel ja muudes taolistes kohtades. Paiselehte tohib korjata, see on sageli esinev taim.
Kui õied närtsivad, laotavad end laiali suured rohelised lehed. Need koguvad toitu järgmise aasta õite jaoks. Lehed meenutavad kujult hobuse kapja.
13
Kaunis kuldking – ahvatlev lõks
gu
ni
au de
i
rts
eb ve
er
mb
tse
30
jaanuar
aprill mä
er mb pte se oktoober no ve mb er
rua r
juuli
juu ma
st
Kaunis kuldking ei ole ühegi teise lille sarnane. Õis näeb välja, nagu nimigi ütleb, justkui väike kuldne king või suss. Inglise keeles kannab kaunis kuldking samuti sarnast nime – Lady’s slipper – daami king. Kuid see elegantne lill on riukalik lõks, mis püüab väikseid süütuid liivamesilasi. Kollane king on tegelikult vaid suurenenud õieleht, mida nimetatakse huuleks. Ülejäänud osa õiest on stiilne punakaspruun rosett, mis jääb huule taha. Paljud inimesed pole kaunist kuldkinga kunagi näinud. See ei kasva igal pool. Kuid siiski võib mõnes kohas neid kollendamas näha. Siis oled leidnud lausa tõelise aarde! Kaunis kuldking kuulub käpaliste ehk orhideeliste sugukonda. Käpaliste seas on palju väga kauneid ja haruldasi taimi.
õietolm kitsas avaus
Kauni kuldkinga õit külastavad enamasti emased liivamesilased.
Liivamesilane maandub suure huule servale. Kuid… ups! Serv on õline ja mesilane libiseb õie sisemusse. Seal aga ei olegi nektarit. Kui mesilane hakkab välja ronima, ei pääse ta üle õie ääre, sest see on sissepoole kumerdunud. Mesilane on õies vangis!
Aken vabadusse Liivamesilane jääb mitmeks minutiks õie sisse vangi. Algul sagib ta niisama ringi. Siis aga mesilane rahuneb ja avastab väikesed „aknad”. Neist paistev valgus juhatab ta „avariiväljapääsu” poole. See asub tolmukate ja emaka taga. Kui liivamesilane end õiest välja pressib, liigutab ta ka tolmukaid ja külvab end üle õietolmuga. Seejärel lendab ta vabadusse. Hetk hiljem on kõik unustatud ja liivamesilane maandub uuel kuldsel õiel! Kõik kordub… seekord aga pühib ta enda külge kinnitunud õietolmu emaka külge. Niimoodi õis viljastub. Täpselt nõnda, nagu kaunil kuldkingal plaanis oligi!
väe käe a a m o b kogu se king a ü ü p ld fi So sta sõber ku ä pä
et
Siin
st,
Sofi märkmed Kaunis kuldking kasvab soodes ja metsades. See lill on looduskaitse all ja seda ei tohi korjata.
s t!
VÄLJAPÄÄS
31
Vanasti kasvasid Lõuna-Rootsis suured tammikud, paljud neist raiuti aga 18. sajandil sõjalaevade ehitamiseks maha. põderpõrnikas
Tamm elab tuhandeaastaseks Tammed on võimsad puud. Sageli kasvavad need pisut omaette, sest iga puu vajab palju ruumi. Tammed võivad elada väga vanaks, kui neid ei kahjusta haigused. Rootsi vanim puu on Rumskulla tamm, mis kasvab Smålandis. Arvatakse, et see võib olla oma tuhat aastat vana. Üksnes tüve ümbermõõt on juba 14 meetrit ja 35 cm! Eesti vanim puu arvatakse olevat Tamme-Lauri tamm, mille vanus on u 700 aastat.
Põderpõrnika maailm Tamm pole üksnes puu, tamm on terve omaette maailm. On kokku arvestatud, et tammepuul elab umbes 1500 looduslikku liiki. Need on seened, samblikud, samblad ja igasugused putukad.
Paadimeistrite puu Üks esimesi paate, mida inimene kasutas, oli lihtsalt tühjaks õõnestatud tammetüvi. Pärast seda on tammepuidust ehitatud väga palju veesõidukeid. Nii uhkeid sõjalaevu, nagu näiteks Rootsi kuninglik sõjalaev Wasa (mis uppus juba kümmekond minutit pärast vettelaskmist!), kui ka lihtsaid sõudepaate – venesid, mis on uppumatud. Nüüdisajal valmistatakse kõvast tammepuidust tihti parkettpõrandaid ja mööblit.
62
Kui istutad tammetõru, kasvab sellest peagi väike tamm.
On Eestiski m ei et võimsad t l iidsest amm aj epuu ast kombeks olnud üha, d ja hiietam med ongi pühad.
Pasknäärid armastavad tammetõrusid Mõni aasta on hea tõruaasta. Siis on tammed kenasid tõrusid täis. Pasknäärid koguvad endale suuri varusid. Nad lendavad ringi, tõrud nokas, ja peidavad neid samblasse. Mõnikord unustavad nad peidukoha. Siis hakkab seal peagi kasvama pisike tamm. Tammetõrud maitsevad ka oravatele, metssigadele ja metskitsedele.
pasknäär
Sofi märkmed Tamme tüvi on sügavalt kortsuline ja hiiglasliku elevandijala sarnane. Tamm on puu, mis hakkab kevadel rohetama viimaste hulgas, kaua pärast kaske ja pööki. Tamme õied puhkevad lehtedega samal ajal. Õitsevad aga ainult need tammed, mis on vähemalt 50 aastat vanad. Liblikas, kes Sofile küüti pakub, on tammemähkur. Sellel paarisleheküljel on peidus veel üks tammemähkur. Kas leiad ta üles?
tammetõru
orav
Kui tammelehed kevadel puhkevad, hakkavad neist toituma tammemähkuri röövikud. Vahel söövad nad puud täiesti paljaks. Mõne aja pärast tekivad aga uued lehed.
63
Mänd kasvab kuivades metsades Mändidele meeldivad soojad ja kuivad kasvukohad. Sellest võid isegi aru saada, kui näed neid purukuivade samblike ja krabisevate pohlapuhmaste vahel kõrgumas. Niisugused paigad on männile küllap kõige tüüpilisemad. Kuid need võivad kasvada ka mujal. Keset soid ja rabasid võib sageli silmata väikseid kõveraid mände. Need ei kasva seal rohkem kui paari meetri kõrguseks. Kuival pinnasel võib männi kõrgus olla üle 30 meetri. Ja kui mände maha ei saeta, võivad need elada üpris vanaks. Rootsi rekordi püstitas mänd, mis oli 654aastane, kui see 1912. aastal langetati. Nüüdisajal langetatakse mände enamasti umbes saja-aastaselt. Männipuit on väärtuslik, sellest valmistatakse muu hulgas mööblit ja laudu. Mändidest saab ka paberimassi, millest toodetakse paberit. Võib-olla on ka selle raamatu lehed trükitud männipuidust tehtud paberile?
78
Mändide läheduses kasvavad sellised seened nagu võitatik, kährikseen ja porgandriisikas. Seente maa-alune niidistik ja mändide juured aitavad üksteisel toitaineid kätte saada.
M
hel vaatan keset päevamelu, a va lu… erevaigutükki tardunud on e m s i ku
Mere äärest võib leida ilusaid merevaigutükikesi. See on tardunud männivaik, mis pärineb 30–50 miljonit aastat tagasi kasvanud metsadest. Mõnikord võib vaigutükikeses näha putukate säilmeid.
Kui männid õitsevad, muutuvad järved kollaseks Kui männid suve alguses õide puhkevad, kattuvad paljud järved kollase „tekiga”. Sageli öeldakse siis, et „järv õitseb”. Tegelikult ei õitse. Hoopis tuul on mändide isasõitest kandnud sinna miljardeid tolmuteri. Emasõied sarnanevad ülipisikeste käbidega. Kulub kaks aastat, enne kui nendest saavad tõelised männikäbid. Üheaastaselt on need käbid veel kenasti erkrohelised. Lõunapoolsetes kasvukohtades heidavad männid endalt okkad umbkaudu iga kolme aasta järel, ehkki küll mitte kõiki korraga. Põhja pool püsivad need paar aastat kauem küljes. Sügisel võib näha, kuidas kõige vanemad okkad kolletuvad ja ära langevad. Paistab, nagu hakkaks puu närtsima. Kuid ei, nii uuendab mänd oma okkaid.
Männipuidust valmistatud tselluloosist tehakse trükipaberit.
Mitu seeneliiki sa siit leiad?
Sofi märkmed Männitüved on sageli kõrged ja oksteta, võra algab alles päris üleval. Okkad on pikad ja kinnituvad okstele paarikaupa. Mänd on meil väga levinud puu.
Männiseemneid söövad rähnid ja oravad. seeme
79
Metsmaasikas – suve maitse
Kõik metsmaasika lehe „hambad” on ühesuurused.
Paljude meelest on metsamarjadest kõige maitsvam metsmaasikas. See mari on nii magus, et maitset on raske sõnadega kirjeldada. Kui korjad metsmaasikaid, võid need ettevaatlikult rohukõrre otsa ajada. Kui kõrs on täis, heida rohu sisse selili ja lükka marjad kõrrelt pikkamisi üksteise järel suhu. Selline on metsa maitse suvel! Metsmaasika lõhn on sama imepärane kui maitse. Tore viis metsmaasikaid pisut kauem nautida on puistata paar marja tühja klaasi. Siis on terve tuba metsmaasika hõngu täis ja kui nina klaasi pista, on lõhn selles lausa lummav. Metsmaasikas levib väga nutikal viisil. Taim kasvatab pikki väikeste tütartaimedega võsundeid. Võsundid roomavad mööda maad ja juurduvad niipea, kui leiavad vaba koha. Sellepärast võid ühes paigas avastada korraga palju maasikaid, need kasvavad niitudel ja metsas päikselistel lagendikel. Küpseid metsmaasikaid võib leida juba jaanipäeva paiku. See on suvele tore algus! Ja siis küpseb neid terve suvevaheaja kestel järjest juurde. Seda sellepärast, et maasikas õitseb kaua. Mais ja juunis märkavad maasikataimede linavalgeid õisi pisikesed kimalased, kes tõttavad lennates neist nektarit ja õietolmu võtma. Samas viljastavad nad õisi. Valged õied on hea märguanne ka inimestele, kes otsivad uusi maasikakohti. Ameerika metsmaasikatest aretas inimene aedmaasika. Aedmaasikas on kahe metsmaasika liigi ristamise tulemus. Seda, et aed- ja metsmaasikas on lähedased sugulased, võid ka oma silmaga näha, kui leiad ülimaitsvaid metsmaasika sarnaseid marju, mis kasvavad künklikes kohtades. Need on muulukad ja välimus on neil täpselt samasugune kui väikestel aedmaasikatel!
Metsmaasikaid süüakse peaaegu eranditult ainult värskelt. Neid tuleb aega viitmata nautida!
Muuluka lehe tipus on väike lühike „hammas”.
imese suvemarja nopib, s es e . K kõigi silmis kähku hiiglapopiks b a sa
96
Kas metsmaasikad on jalgadele head? Muistsel ajal raviti metsmaasikatega haigeid liigeseid. Carl von Linné olevat ühel suvel söönud neli kausitäit metsmaasikaid päevas, sest tal oli üks varvas väga haige. Räägitakse, et metsmaasikad ravisid Linné terveks. Kes küll ei tahaks niiviisi haigusest võitu saada! Vanasti puistati Saksamaal metsmaasikaid saabastesse, kui külm jalgadele liiga tegi.
97
Mustikas
küpseb vargsi
Ühel kesksuvisel päeval võid äkitselt leida paar küpset mustikat. Ja siis järsku näed, et terve mets on neid täis. Mustikatel oleks nagu iseäralik võime salaja küpseks saada! Küllap on mustikas üks maitsvaimatest marjadest. Neid on tore süüa sealsamas metsas. Kükitad puhmaste vahele maha, korjad peo täis ja pistad kõik marjad korraga suhu. Nii võib metsas maiustada ja kuulata kohinat puulatvades. Nagu nimigi ütleb, on mustikamarjad mustjad. Seda on hästi näha siis, kui neid korjad. Mustikat katab vaid õhuke sinakas vahakiht, mis kaob niipea, kui marja puudutad. Vaha kaitseb seda kuivamise eest.
karva kuulid on toredad. stika Mu eretan neid kilplutikas Stinaga. Ve
Mustikatest saab suurepärast moosi ja mahla.
98
Väidetakse, et inimene korjab ära vaid ühe mustika tuhandest. Ülejäänud marjad jäävad metsa. See on ehk isegi hea, sest paljud linnud ja loomad armastavad mustikaid. Suve lõpus muutuvad lindude väljaheited siniseks ja rebastest jäävad kändudele toredad sinised vorstikesed. Niiviisi levib mustikas uutesse kohtadesse. Kevadel, kui mustikapõõsa väikesed armsad valkjasroosad kellukad õitsele puhkevad, ilmuvad tuhanded kimalased ja viljastavad õied, et neist saaksid marjad. Mustikamari ei ole kunagi päris ümmargune, sellel on esiosas alati terav rant. Rant moodustub kohas, kuhu varem kinnitus õis. Kui sa oleksid hästi pisikene – nii nagu Sofi –, siis avastaksid, et mustikapuhmad on justkui mets metsas – palju pisikesi puid, mis on täis oivalisi mustjaid vilju. Puhmad võivad elada mitusada aastat vanaks. Sügiseti heidavad need endalt lehed – samamoodi nagu suured puud. Kui tuleb talv, võib süüa pannkooke mustikamoosiga. Nii saab kõht suvisest maitsest täis.
Mustikamarja esiküljel on ringjas rant.
Kas mustikatest saab teha värvi maalimiseks? Kuivatatud mustikad on rahvameditsiinis üks vanemaid kõhulahtisuse vastaseid ravimeid. Mustikatega on värvitud ka lõnga ja riideid. Mõnikord parandati mustikate abil punase veini värvitooni. Ja tõesti, mustikatest on tehtud isegi värvi maalimiseks, kuigi see pole just eriti hea mõte…
Mustikapuhmas värvub sügisel kenasti punaseks.
99
Kukeseen – seen nagu kuld On inimesi, kes on ületamatud kukeseente korjajad. Nad just nagu teaksid, kus need kasvavad. Just nagu suudaksid nad näha läbi rohu ja sambla, vaadata mööda kõikidest kollastest lehtedest maas. Siin on ehk tegemist pühendumisega. Kukeseeni otsides tuleb neile täielikult keskenduda, ei tohi lihtsalt käia ega mõelda millestki muust. Kui leiad oma kukeseenekoha, on see suur õnn. Just sel silmapilgul saab selgeks, kui imeline on loodus. Adud rõõmu, kuid samas ka teatud aupaklikkust või hardumust. Meie loodusetunnetus, kõigile tuntud armastus looduse vastu elutsebki küllap just selles kollases metsa järele lõhnavas kukeseenes. Kui räägitakse, et on tähtis loodust hoida, siis peetakse silmas just seda. Meie metsades peab piisama eluruumi paljudele liikidele. Nii kivikimalasele, tamme-kirjurähnile kui ka metsasitikale. Nii metsmaasikatele, sinikatele kui ka kukeseentele. Juba jaanipäeva paiku tasub metsa kukeseeni otsima minna. See on aeg, kus esimesed neist tärkavad – sageli keset teeradu ja metsateid. Need on nagu väikesed mündid. Ja neist ei jätku rohkemaks kui üheks kukeseenevõileivaks või kaheks. Kõige kehvema ilmaga suvedele järgnevad parimad kukeseenesügised. Põhjus on selles, et tegelikult kasvab suurem osa seenest maa all. Seal on tohutud kimbud peeni seeneniite, mis võivad sarnaneda puuvõraga. Need vajavad tohutul hulgal vihma. Kukeseened, mida me korjame, on üksnes maa-aluse seenepuu viljad. Kukeseen kasvab sageli sammaldunud kuusikutes, tammikutes, kaskede all kõrge rohu sees, samblikurikastes männikutes. Teine kukeseeneliik – kahvatu kukeseen – kasvab lehtpuude läheduses. Seda võib leida näiteks pöögimetsadest ja sarapikest. Kui metsa maha ei raiuta, siis võib ühes ja samas kohas kukeseeni korjamas käia kas või sada aastat.
jaan veebr
t aug sept ok
märt ap r m s ai
juuni juuli
nov dets
ii
Kui päikesek r siis karastan e l n iiga te ann evad, iv e e g a. d
e
dv
EKSITAV KUKESEEN
Võib juhtuda, et kukeseen aetakse segamini kuld-kukeseenikuga. See on õhuke oranž seen, mis kasvab kõdunevatel puudel ja kändudel. Kuld-kukeseenik pole mürgine, kuid selle maitse pole suurem asi. Kukeseeni võib leida peaaegu kogu maailmast. USA-s on olemas ka punaseid ja siniseid kukeseeneliike. Kogu köök täitub meeldiva aroomiga, kui kukeseened vaikselt pannil podisevad. Võiga praetud kukeseened saiaviilul. Lihtne ja oivaliselt maitsev!
152
153
S
Kärbseseente perekond parem korja neid – eid! ra n võib kiir t ä elt tappa a see e se
Kohutav, kui seenekorvi satub kärbseseen. Peale punase kärbseseene on teisigi kärbseseeni, neid on terve suur perekond. On ka pruun, roosa, hall, kollane, kollakaspruun, valge ja roheline kärbseseen, lisaks veel palju muid kärbseseeni. Kõik kärbseseened ei ole mürgised. Mõni neist on õigupoolest päris maitsev söögiseen. Kuid kõhkleval algajal ei tasu neid korjata. Kõige sagedamini juhtub, et šampinjone aetakse segamini valge või rohelise kärbseseenega. Noori seeni on eriti raske üksteisest eristada. Kuid ka suure sirmiku pähe võib korjata nii mõnegi kärbseseene!
Punane kärbseseen on sügismetsa iluduskuninganna. Väidetavasti on see maailma kõige sagedamini piltidel kujutatud seen. Helbed kübaral on valge kelme jäänused, mis algul ümbritseb kogu seent. Vanasti leotati punast kärbseseent vees või piimas, et mürki kätte saada. Leovedelikku kasutati seejärel kärbsemürgina. Punane kärbseseen sisaldab ainet, millest veel tänapäevalgi valmistatakse putukamürki. Seevastu pole punane kärbseseen inimestele sugugi nii ohtlik, nagu varem arvati.
eeglist ennast Veep ime kes on veetlevaim tleb ta: o n kog u me maal?!
164
Kärbseseente perekonna kõige ohtlikum seen on roheline kärbseseen. See on seenemaailma massimõrvar. Paljud inimesed on surnud seenemürgitusse just nimelt rohelise kärbseseene söömisest. Põhjamaades esineb rohelist kärbseseent suhteliselt harva, mujal Euroopas aga on see üsna tavaline. Roheline kärbseseen kasvab viljakal pinnasel lehtmetsades, eriti tammede läheduses. Seene värvus võib olla muutuv, see võib sarnaneda nii roheliste pilvikute kui ka noorte šampinjonidega.
Valget kärbseseent nimetatakse Inglismaal surmaingliks. Igal sügisel põhjustab see seen palju raskeid mürgistusi ka Rootsis. Enamasti lõpevad need hästi. Kuid kui juhtud ükskõik milliseid seeni sööma ja end pärast seda halvasti tunned, on tähtis kiiresti arsti poole pöörduda. Valge kärbseseen kasvab sageli kuuskede läheduses, vahel ka mändide ja lehtpuude all. Seevastu ei sobi sellele seenele lagedad puudeta aasad, kus aga leidub šampinjone. Võta kuulda hüva nõu: ära korja ühtegi valget seent.
On kindel ja põnev viis, mismoodi kärbseseeni šampinjonidest eristada. Šampinjonidel on alati tumedad eosed, kärbseseentel valged. Aseta seenekübar eoslehekestega allapoole valgele paberile. Kata seen teetassiga. Järgmisel päeval kergita seenekübarat. Kui see on kärbseseene kübar, on paberilehele eostest tekkinud valge (peaaegu nähtamatu) muster. Šampinjoni korral on muster tume, peaaegu must.
165