Nõukogude inimesi Ainukeseks saatkonnaks, kuhu minu jalg ei saanud, oli N. Liidu oma, nagu juba mainisin. Presidendi Kantselei ülemaks saades saatsin protokolli kohaselt oma visiitkaardid vastava nimestiku järgi kõikidele meie ministritele ja meie Presidendi juurde akrediteeritud välisriikide esindajatele. Kõikidelt sain vastukaardid, N. Liidu saadikult aga mitte. Mis oli selle põhjuseks, ma ei tea ega olnud huvitatud. Oletusi võib teha mitmesuguseid. Nii näiteks võis selle põhjuseks olla saadik Nikitin, kes ei osanud reageerida minu viisakusavaldusele. Võib aga ka olla, et minu visiitkaart saadeti Moskvasse seisukoha võtmiseks, kus ta jäi bolševistliku bürokratismi ohvrina seisma. Kuidas ka oleks, aga diplomaatlikus keeles tähendas vastuse mittesaatmine seda, et minuga ei soovitud läbi käia. Kahe esimese minuaegse vastuvõtu puhul N. Liidu saatkonnas panin tähele, et mind ei olnud sinna kutsutud, kuigi olid palutud kõik meie ministrid ja isegi minu kui kantseleiülema asetäitja vanem käsundusohvitser kol. Grabbi. Ma läksin N. Liidu saatkonna faux pas’st vaikides mööda, pidades seda saatuse näpunäiteks ‒ „timeo bolševikos et dona ferentes!" (Kardan isegi kingitusi toovaid bolševikke.) Juhuslikult sattusin teise N. Liidu vastuvõtu eel kõnelusse tolleaegse protokolliülemaga Elmar Kirotariga, kes kõneluse lõpul head aega soovides lootis mind õhtul näha Pikal tänaval.* Vastasin, et mina ei tule vastuvõtule, sest mul ei ole sinna kutset ega suhtlemist bolševikega. Kirotar sattus ärevusse, et kuidas see on juhtunud, ning lubas venelastele sõitu teha. Seletasin talle loo ära ja palusin asi jätta nii kuidas ta on: „Mine tea, milleks see hea on! Võib-olla mul tuleb bolševikega veel maid jagada, siis on parem, kui oled neile tundmatu suurus.” Nii jäigi ka edaspidiseks, et bolševikud ei teadnud midagi E. V. Presidendi Kantselei ülemast ega tundnud mind. Hiljem selgus, et bolševike teadmatus minu suhtes oli mulle suureks kasuks. Mind polnud võetud juhtivamate või poliitiliselt kaaluvamate isi*
N. Liidu saatkonnahoone asus Pikal tänaval.
196 E L M A R TA M B E K
kute nimestikku ning see oli arvatavasti üks põhjusi, miks mina pääsesin küüditamisest. Ma olin neile vaid lihtne kantseleirott. Mind ei imesta bolševike teadmatus minu tolleaegse positsiooni suhtes. Presidendi Kantselei ülema koht oli äsja loodud ning kõik meie olud ja administratsiooni struktuurilised muudatused ei olnud bolševikel siiski viimseni teada, sest nad olid ikkagi võõrad. Ja meie omad kommunistid, kes minu suhtes oleksid võinud olla informaatoriteks piiritagustele, ei olnud karvavõrdki targemad kui meie omad kõrgemad riigiametnikud. Paljud nendest vahetasid minu teenistuskoha riigisekretäri teenistuskohaga ära. Mõned arvasid mind alluvat Terrasele, teised Terrase jälle minule. Paljudele ma olin Presidendi erasekretär või lihtsalt mingi ebamäärane kirjatoimetaja Presidendi juures, seega ikkagi mingi kantseleirott, nagu bolševikud arvasid. Et minul olid ministri õigused ja majanduslikes küsimusis isegi Vab. Valitsuse õigused, kogesid mitmed meie kõrgemad ametnikud alles siis, kui olid sattunud minuga konflikti ning pidid uurima E. V. Presidendi Kantselei seadust, et selgusele jõuda, kas ma olen tõesti rohkem kui üks kantseleirott või ministriaaldirektor. ••• Seoses bolševike käitumisega meenub siinkohal üks juhtum prokuratuuri ajast, mis näitab, kuivõrd imelikult ning veidralt talitavad mõnikord Nõukogude diplomaadid. Teatavasti põgenes 30. aastatel üks nõukogude lendur koos oma lennukiga Eestisse, maandudes Võru lähedal. Toodud Tallinna, ta seletas ülekuulamisel politseis, et tema olevat tõesti põgenenud, ja palus poliitilise põgenikuna endale asüüli. Selle avalduse vastu tõstis ägedat protesti N. Liidu saadik Eestis. Ta väitis lenduri seletuse ja avalduse olevat vale ning välja pressitud Eesti politsei poolt, sest tegelikult lendur olevat eksinud Eestisse. Seepärast ta nõudis lenduri vabastamist ja N. Liidu saatkonda toimetamist. Meie Välisministeerium lükkas lenduri palvel selle nõudmise tagasi. Siis nõudis N. Liidu saadik lenduri ülekuulamist tema, saadiku juuresolekul. Sellega olid Eesti võimud nõus. Lepiti saadikuga ajas ja kohas kokku ning mind saadeti prokuratuuri esindajana lenduri ülekuulamise juurde, et kõik toimuks seaduspäraselt. 197 TÕUS JA MÕÕN
Läksin määratud kellaajaks poliitilisse politseisse Pagari tänavas ja hakkasin koos polpoliga ootama meie suure naabri esindajat. Ootasime paar tundi, aga kes jäi tulemata, oli Nõukogude saadik. Pärisin järele Kohtuministeeriumist ja Välisministeeriumist, kas seal on teada, miks Nõukogude saadik hilineb. Seal ka ei teatud, miks saadik ei ilmu. Telefoni teel ei saavat N. Liidu saatkonnaga rääkida. Keegi ei vastavat telefonil, nagu ei oleks kedagi kohal. Lõpuks läksime välisministri nõuandel laiali ning nõukogude lendur jäigi oma maa saadiku juuresolekul üle kuulamata. ••• N. Liidu saadiku Nikitiniga mina olen rääkinud vaid ühe korra. See oli Nikitini, mitte minu algatusel, sest minu arusaama järgi „diplomaatiline suhtlemine” meie vahel oli seesugune, mis ei võimaldanud mul temaga tegemist teha. Mind oli hoiatatud kõnelda Nikitini kuuldes eesti keelt, kuna oli kahtlus, et ta mõistab seda keelt. Ühel vastuvõtul Presidendi juures, kui Nikitin hakkas lahkuma Kadrioru lossist, sattusin juhuslikult Nikitini lähedale. Ta ulatas hüvastijätuks mulle käe ja tänas vene keeli ilusa õhtu eest. Mul ei jäänud muud üle kui käsi vastu võtta ning vastu tänada. Seda ma tegin etiketist veidi kõrvale kaldudes: „Dosvidanja, gospodin ministr! Oli väga armas teist!”, mispeale Nikitin vastas kiiresti: „Ich beherrsche kein Deutsch." Kui ma kahetsedes vabandasin: „Denn entschuldigen Sie, bitte, mich! Aber es war nicht Deutsch, sondern im Estnischen, es freute mich sehr!", vastas Nikitin mõtlematult: „Ah so, ich dachte, es war Deutsch." Ma arvan, et see kõnelus, kuigi mitte heas saksa keeles, ei vaja mingit kommentaari. ••• Pidulikul koosviibimisel 1939. a. suvel Oru lossis, mis oli korraldatud diplomaatilise korpuse vastuvõtmise puhul Presidendi poolt, tekkis kohe alguses pinev õhkkond. Nagu teada, käisid Moskvas tol suvel kõvad kauplemised. Inglased koos prantslastega püüdsid võita bolševikke sõja puhuks endi poole. Sakslane 198 E L M A R TA M B E K
küürutas aga bolševiku ukse taga, et parajal hetkel esile karata ning N. Liit oma sõiduvette tõmmata. Need meeleolud kajastusid ka Orul. Oli päris tegemist saadikute ja teiste diplomaatkonda kuuluvate isikute laudadesse paigutamisega, et rivaalid ei satuks üksteisele risti ette. Algul oli Presidendi lauda ette nähtud Saksa saadik Frohwein ja Laidoneri lauda N. Liidu saadik Nikitin. Kuidas inglane ja prantslane pidid platseeruma, ei mäleta enam. Igatahes, nemad ja ka sakslane olid paigutusega rahul, Nikitin aga hakkas kõva häälega protesteerima: mitte sakslase, vaid tema koht peaks olema Presidendi lauas. Suurema pahanduse vältimiseks korraldati laudade asi ümber: Presidendil ei olnudki kindlat lauda ega kohta, vaid piduperemehena ta istus siin ja seal ning ajas järgemööda juttu kõikide saadikutega nende laudades. Järjekord oli mäletatavasti juhuslik. ••• Samal koosviibimisel oli minu lauda määratud üks Nõukogude saatkonna sekretär. Ma ei mäleta ta nime – ütleme, et ta nimi oli Lebedev. Oli noor, täiesti kasvatamatu tüüp. Võttis enda tugevasti vinti ja hakkas siis kiitma Anni Tambekile N. Liidu olusid ja kõike, mida N. Liidus on, tehes seejuures Eesti olusid ja meie saadusi maha. Meie katsusime olla viisakad ega vaielnud talle vastu. Mina vaid tähendasin, et see võib ju kõik nii olla, nagu ta seletab, aga üks asi on meil siiski parem kui Venemaal – nimelt lauaviin. Ei, ka vodka olevat N. Liidus parem kui Eestis, aga eesti vodkat võivat ka juua, kui paremat ei ole, kiitles Lebedev edasi ning muudkui valas endale „viletsat” eesti vodkat. Äkki ta märkas, et ma ei rääkinud „N. Liit”, vaid „Venemaa”. See ei meeldinud talle ning ta hakkas kõva häälega seletama, nagu propagandakõnet pidades, nii et kõrvallauad muutusid tähelepanelikuks, mis asi on „Stalini päike” ning mis vahe on N. Liidu ja Venemaa vahel. Lebedevi käitumine hakkas muutuma piinlikuks. Viisin seepärast jutu loodusele, ehk loodusest rääkides mees muutub vaiksemaks. Tühi lootus – Lebedev kehkles edasi: ka maastiku ilu olevat N. Liidus palju „kultuursem” kui Eestis. See igavene kiitlemine ja kõige venepärase ülistamine tüütas lõpuks mind ära. Arvates, et saan Lebedevi sisse vedada, küsisin pahaaimamatult: 199 TÕUS JA MÕÕN
„Kas teie tunnete siis Eestit nii hästi, et teate võrrelda tema looduslikku ilu Venemaa omaga?” Esitades seda küsimust, ma ei teadnud aimatagi selle tagajärgi. „Mina ei tunne Eestit!” hüüdis venelane. „Olen olnud Eestis igal pool. Täna käisin isegi selle maja tornis ja vaatasin ümbrust!” Mul käis kuum juga üle ihu: külalisi ei olnud keegi lossi torni viinud, niipalju kui minul teada oli, aga Lebedev oli käinud! Nähtavasti keegi oli ta siiski üles viinud. „Kahju, et mind ei olnud kaasas,” laususin pooleldi enda rahustamiseks. „Oleksin teile ümbrust seletanud. Mina tunnen seda paremini kui teenijad. Need on Tallinnast.” „Mis seal seletada. Üksi käisin ja üksi vaatasin. Mul siin ümbrus niikuinii tuttav,” vastas Lebedav, mitte märgates, kuhu olin sihtinud. Nii et keegi ei olnud teda üles viinud, nagu siiski olin vaikselt lootnud. Tornitrepi leidmine oli Orul võõrale võrdlemisi raske. Tahtmatult tuli teha loogiline järeldus, et too viinaaurude all olev kahtlane diplomaat oli lossi ülemisel korrusel omapead ringi kolanud ja võib-olla ka meie Presidendi tubades käinud. Kui oleksin edasi uurinud, oleks Lebedev ehk ka selle ära kiidelnud. Ja siis oleks tulnud paratamatult skandaal, kuigi ka nüüd oli lugu juba küllalt halb. Hea oli vaid see, et kogu kõnelus oli toimunud vene keeles ja seda mõistsid väga vähesed külalised. Ma ei küsinud enam edasi. Lihtsalt ei julgenud. Aitasin venelasel vaid klaasi täita ja tühjendada, kuni ta oli nii täis, et tuli vaikselt viia nõukogude autosse nende autojuhi hoole alla. Ma ei võtnud asja ametlikult üles. Seda ei olnud vajagi. Lebedev kadus bolševistlikult vaikselt minu silmapiirilt.
Majanduslikke küsimusi Presidendi Kantselei kuuendaks ülesandeks oli Presidendi institutsiooni majandamine, s.t. Presidendi ametiga seotud majapidamise korraldamine. Selleks sai Presidendi Kantselei raha riigieelarve korras nagu ministeeriumidki. 200 E L M A R TA M B E K
Kas tuleb sõda? Kõnelustes minuga President laskus väga sageli poliitiliste küsimuste analüüsimisele. Mina ei ole kunagi huvi tundnud poliitika resp. poliitiliste küsimuste või poliitilise diskussiooni vastu, mispärast tegin alguses kõik mis võimalik, et jääda eemale Presidenti nii väga huvitavatest küsimustest poliitika alal. Seletasin Presidendile, et minul ei ole politiseerimissoont ega mingit huvi poliitiliste küsimuste vastu ning et võhikuna ma ei taha avaldada selle ala küsimusis võib-olla naeruväärseid vaateid ja arvamusi. See ei heidutanud Presidenti. See ei olevat mingi poliitikategemine, ta nentis, kui räägitakse poliitika üle. Iga haritud inimene, isegi iga korralik kodanik peab oskama orienteeruda poliitilistes küsimustes nii sise- kui ka välispoliitika alal. Temale kui aktiivpoliitikule olevat huvitav kuulda just tavalise kodaniku (mees tänavalt) arvamust mõnes poliitilises küsimuses. Kutselise poliitiku eelarvamustest vabana tabavat mees tänavalt oma arvamusega mõnikord paremini märki kui kavalaim „vana kala” poliitikavees. Ka olevat temal teada minu prokuratuuriajast, et mina olevat hea Venemaa ja Saksamaa olude tundja, missugused maad kahtlemata on Euroopa tuleviku määrajad. Nende maade, rahvaste ja ideoloogiate tundjana ma ei tohtivat oma teadmiste küünalt vaka all hoida, õhutas President mind enesele kaasa rääkima. Nii kiskus President mind sõna võtma ning vaidlema nii sise- kui ka välispoliitika üle. Presidendil oli otse tarvidus selle järele, nagu ma hiljem seda vastuvaidlemata kindlaks tegin nähes, kuidas Presidendil oli Eesti saatus südamel, kui ta ikka ja jälle küsis: „Kas tuleb sõda?” ••• Juba 1938. a. tundis President muret, kas Euroopas tuleb sõda ning kuidas see mõjuks Eesti seisundile teiste riikide hulgas. Esimesi kõnelusi sel teemal oli Presidendil minuga septembris 1938. Tšehhoslovakkia ja Saksamaa vahel oli tekkinud konflikt (nn. Sudeedimaa küsimus) ja President jälgis huvi ning murega sündmuste arengut. Oli teada, et N. Liit oli seotud Tšehhoslovakkiaga vastava lepingu alusel. Tekkis meid huvitav küsimus, kas N. Liit peab lepingut ning annab 211 TÕUS JA MÕÕN
Tšehhoslovakkiale abi Saksamaa vastu, ja kui annab, kuidas see kajastuks meil Eestis? Selle küsimusega President pöörduski minu poole. Olin arvamusel, et N. Liit ei ole sõjaks valmis, mispärast taganeb lepingust ega sega vahele. Edasisel jutuajamisel tähendasin, et enamlased ei alusta iialgi vaenulist tegevust teiste pärast ja huvides: „Nad on küll agarad lepinguid sõlmima, aga nad peavad neid ainult siis, kui see on neile kasulik.” President arvas ka, et venelased ei sega vahele ja et Euroopas üldse ei tule sõda nii kaua, kui Inglismaa on sõja vastu. Kui inglastel aga pole enam muud teed ning nad on otsustanud võidelda, siis minevat kindlasti üldiseks lööminguks, ennustas President. Vastava seadusega Eesti oli tunnistamas ennast neutraalseks maaks. Sellest hoolimata President kahtles, kas üldisel arveteõiendamisel arvestatakse Eesti erapooletust. Mina arvasin, et kui tuleb sõda Saksamaa vastu N. Liidu ja Inglismaa poolt, siis jääb Eesti puutumata. Sel juhul strateegiline rinne oleks tulnud minu arvates idas Rumeenia õliallikate ja Balkani maakide suunas, mistõttu idarinde põhjaosas Eesti oleks jäänud kui tähtsusetu kõrvale. „Kui jääb püsima rivaliteet N. Liidu ja Saksamaa vahel,” lisasin juurde, „ei ole meil midagi karta. Hull oleks lugu, kui N. Liit ja Saksa pakteeriksid Inglise või mõne teise riigi vastu. Siis sakslane annaks meid lepingu hinnaks venelasele vabaks või vastupidi.” President hakkas naerma: „Kust te niisugused hullud mõtted võtate?” „Puhas fantaasia,” seletasin. „Mul tuli vaid meelde üks Wellsi või kellegi teise romaan tulevikusõjast, kus sakslased sõdivad koos venelastega Inglismaa vastu.” President tõmbus tõsiseks: „Bismarck ütles, et poliitikat tuleb teha mitte niivõrd mõistuse kui vaistu abil. Võib-olla on teie vaist õige, hr. Tambek. Aga mina siiski ei usu, et Venemaa ja Saksamaa lepivad kokku. Nad ju nagu tuli ja vesi!” ••• 1939. a. kevadeni meil oli üsna rahulik aeg. Ma ei mäleta sest ajast ühtki kõnelust Presidendiga, kus ta oleks tulnud tagasi sõja puhkemise võimaluste juurde. Huvi selle küsimuse vastu kestis aga ilmselt edasi, sest President jälgis kogu aeg hoolega välispoliitilisi sündmusi. 212 E L M A R TA M B E K
Presidendile telliti ning ta luges raudse järjekindlusega kõiki tähtsamaid välismaal ilmuvaid saksakeelseid ajalehti, kusjuures esikohal olid Ungari ja Šveitsi lehed. Andmeid inglis-, prantsus-, vene-, soome- ja rootsikeelsetest lehtedest President sai Välisministeeriumist, kus jälgiti kogu maailma ajakirjandust ja kanti tähtsamad või otseselt Eestit puudutavad sõnumid ja kirjutised Presidendile ette. Samuti jälgis President pidevalt meie saadikute aruandeid meeleoludest, kõnelustest, sündmustest ja tähelepanekutest kohapeal, samuti ka olukordade hinnanguid saadikute poolt. Need aruanded resp. hinnangud saadeti Välisministeeriumist minu kätte ettekandmiseks Presidendile. Päeva ajal oli President jooksva tööga nii kinni, et ta ei saanud mahti lehti ja aruandeid lugeda. Seda ta tegi kodus, tavaliselt raamatukogutoas, mille aken oli minu magamistoa poole. Haiguse ajal ta luges voodis. Raamatukogutoa aken oli sageli kella 2‒3-ni öösel valge. Juhtisin korduvalt Presidendi tähelepanu seesugusele pingutavale ning tervist kahjustavale eluviisile, sest hommikuti oli President ikka õigel ajal tööl. Minu etteheidetele President tähendas, et vana inimesena temal ei olevat öösiti niikuinii und ja et poliitilise olukorraga peab kursis olema. Kui päevaajast ei jätku, tulevat ööd tahes-tahtmata appi võtta. Vabariigi Valitsuse poolt võeti Eesti kindlustamiseks ja sõbralike suhete kinnitamiseks teiste riikidega mõndagi ette. Nii käis kindral Laidoner Poolas ja kindral Reek Saksas külas. President laskis aga kõik valmis seada Soome Presidendi Kallio küllatulekuks. See jäi Kallio haiguse tõttu kahjuks ära. Kallio äraütlemine kurvastas meie Presidenti väga. ••• 1939. a. suvel läks Euroopa poliitiline taevas pilve. Oli karta peatset äikest. Ka minul tuli hakata intensiivsemalt tegelema ähvardava sõja probleemidega. Mitte ainult kodanikkonna õhukaitse raamides, vaid ka Presidendiga neid arutades. Saksamaa oli muutunud maailma rahule väga kardetavaks. Ta oli võtnud endale Sudeedimaa ja annekteerinud Austria. Leedu pidi loovutama Meemelimaa ja vabalinn Danzig otsustas ise ühineda oma emamaaga. 213 TÕUS JA MÕÕN
Seda õgimist ja siilina enda ümmarguseks ajamist jälgiti suure erutusega Inglis- ja Prantsusmaal, kus ei oldud ette valmistatud Hitleri isu taltsutamiseks relvade abil. Aja võitmiseks, Saksamaa hirmutamiseks ning tema sõjakuse taltsutamiseks – Saksamaa pelgas kahe rinde sõda – rahulikul teel läksid inglased ja prantslased Moskvasse, kus katsusid Stalinile selgeks teha, et rahu säilitamiseks maailmas N. Liidul tuleb astuda rahu pooldavate riikide poolele. Stalin ei tahtnud kuidagi pakteerida rahu säilitamiseks. Läbirääkimiste õhkkond Moskvas läks kuumaks. See kõik hakkas mõju avaldama ka Eestis. Meil hakati asja jälgima suurima hoolega ning tundma rahutust oma tuleviku pärast. Ma arvan, et kogu Moskva nõupidamise aja President mõtles meie esimesele kõnelusele sõja võimaluste kohta. Kui inglased ja prantslased ei saanud Staliniga kokkuleppele ning viimane sõlmis lepingu hoopis Hitleriga, hüüdis President: „Teil oli siiski õigus, hr. Tambek! Nüüd tuleb valvel olla.” Selle lepingu sõlmimise järel arvasime, et see on harilik mittekallaletungipakt, ega aimanudki, et Stalin ja Hitler olid Eesti surma mõistnud. Nüüd tagantjärele teame, et õige kokkuleppe punktid nood Teise maailmasõja tule loitjad olid jätnud avalikust lepingust välja ning paigutanud need salaprotokolli, mille kohaselt Hitler nõustus N. Liidu huvipiirkonna laienemisega Läänemeremaadele. Saksamaa oli andnud meid enamlastele vabaks! ••• 1939. a. suvel enne Moskva pakti sõlmimist tehti Saksamaa poolt Eestile keni silmi. Uinutati n.-ö. meie tähelepanu- ja otsustamisvõimet ja puistati puru silma Moskva võimumeestele: vaadake, kui suured sõbrad me oleme eestlastega. Üheks seesuguseks pimesikumänguks oli Saksa maaväe kindralstaabi ülema kindral Halderi Eestisse külla saatmine. Ametlikult tuli Halder vastuvisiidile meie Sv. St. ülemale kindral Reegile. Halder esitleti kindral Laidoneri ja Reegi poolt ka Presidendile. Sel puhul President andis Orul lõunasöögi, millest võttis peale Presidendi ja Halderi osa ka teisi isikuid. Kes seal täpselt olid, ei tea, sest viibisin Tallinnas. Ka meie tolleaegset välisministrit Selterit ei olnud sel lõunasöögil. 214 E L M A R TA M B E K
Paar päeva pärast mainitud lõunasööki – Halder oli Eestist siis juba lahkunud – olin Orul ettekandel. Juba ettekande ajal panin tähele, et Presidendil on midagi südamel. Ta ruttas ettekandega ega olnud asja juures. Ettekanne lõppenud, kutsus President mind parki jalutama, sest lõunani oli veel aega. Grabbi tuli meiega kaasa, ent President käskis tal sammuda kaugemal meie taga. Saanud mõned sammud edasi, President küsis: „Mida te olete kuulnud, hr. Tambek, kindral Halderi külaskäigust?” Ma ei olnud Halderist veel midagi kuulnud peale ametliku informatsiooni. Vastasin seepärast: „Ma ei ole Halderist midagi kuulnud peale ametliku informatsiooni. Tean ainult seda, et ta oli Reegi külaline ja et hr. President suvatses teda ka enda juures vastu võtta.” „Mida teie arvate Halderi külaskäigust?” oli Presidendi järgmine küsimus, täienduseks ja korrektiiviks eelmisele, nagu aru sain. „Ei tea sellest midagi arvata,” vastasin, „sest mina ei ole Halderit näinud ega tea tema külaskäigu üksikasju.” President jalutas mõtetes edasi ja lausus siis nagu endamisi: „Ka mina ei oska midagi arvata, kuigi olen Halderit näinud ja temaga rääkinud. Imelik mees. Täielik professoritüüp. Oskab ainult „jah” või „ei” ütelda.” Ja natukese aja pärast: „Küsisin talt söögilauas: „Kuidas teie töö läheb?’ ja ta vastas: „Läheb kah!” Küsimusele: „Kas sõda tuleb?” ta leidis parajaks vastuseks: „Ei tea!”” Edasi President seletas, et pärast sööki ta jalutanud Halderiga pargis kahekesi ja katsunud juttu vestes selgusele jõuda, mis ülesannetega Halder tuli Eestisse, aga targemaks ta ei olevat saanud. Halder olevat põigelnud otsestest vastustest kõrvale ja viinud jutu hoopis loodusele, roosidele ja muudele seesugustele süüta asjadele. Seejuures Halder olevat olnud nii oma mõtetes kinni, et sumanud jalgupidi koopaallikasse*, kuigi President hoiatanud, et allikas on vesi. Küsisin Presidendilt, kas ta on selgitanud Halderi küsimust Laidoneri või Reegi kaudu, kellel oli Halderiga ehk pikemaid kõnelusi. President ütles, et Laidoner ja Reek teadvat niisama palju kui tema. *
Orul oli kaldanõlva liivakivis ilus haruldus. Põhjaveed olid uhtnud sinna väikese koopa, kuhu mahtus kolm-neli inimest korraga. Koopa põrandas oli allikas, nii puhas ja selge ning pealt alati nii vaikne, et isegi teraval vaatlusel ei näinud allikavett, vaid arvasid koopa põranda lihtsalt nõgusa olevat.
215 TÕUS JA MÕÕN
Meie jalutuskäigu lõpul, kui olime rääkinud teistest asjadest ja jõudnud ringiga lossi juurde tagasi, ütles President, millest järeldasin, et Halderi küsimus tegi temale tõsist muret: „Ma arvan, et Halder on kindralstaabi laua taga oma töö lõpetanud. Edasi teevad teised. Ta käis vaatamas neid kohti, kus arenevad edaspidised sündmused. Ei tohi unustada, et meilt sõitis Halder Soome.” ••• Presidendi mure ja rahutus saavad arusaadavaks, kui meenutada, et samal ajal käisid Moskvas läbirääkimised, mis võisid otsustada sõja puhkemise. Minu tähelepanekute järgi oli President meil ainus, kes 1939. a. suvel tundis tõsist muret sõja pärast. Teised kas ei võtnud küsimust tõsiselt või olid veendunud, et sõda ei tule. Kindral Laidoner oli veendunud, et N. Liidu ja Saksamaa poolt ei ole sõda niipea karta. Pidades 1938. a. kevadel Ohvitseride Keskkogu kasiinos oma traditsioonilist iga-aastast kõnet ohvitseridele, millest ka mina reservohvitserina osa võtsin, ütles Laidoner, et N. Liit ja Saksamaa on majanduslikult nii nõrgad, et nad ei suuda sõdida. Teised riigid olevat sõja vastu ega alustavat tüli. Samal arvamisel olevat Laidoner olnud ka 1939. a. kevadel. Meie saadikud ei teadnud anda Presidendile mingit informatsiooni peatse sõja puhkemise ja Eestit ähvardava mahamüümise kohta. Ainsaks erandiks oli meie vaatleja ja viimane saadik Leedus Jaan Lattik. Tema trummeldas igas oma aruandes: Sõda tuleb! Ja hiljem, kui sõda oli alanud: Venelastele tuleb teravasti näppudele vaadata. Kuna mul oli tol ajal Presidendiga sageli rääkimist sõja võimaluste poolt ja vastu ühes Laidoneri, Selteri ja saadikute arvamiste analüüsimisega, siis võin kinnitada, et sisemiselt tundis President nagu Lattikki, et sõda tuleb. Ta ei tahtnud ega suutnud seda aga uskuda, sest parem oleks olnud teadmine, et sõda ei tule. Seepärast arvatavasti ta minuga sellest ka alatasa rääkis, lootes, ehk suudan mina anda temale seda teadmist, et sõda ei tule. Kahjuks mina ei saanud temale selleks isegi usku anda. Sest ka mina kaldusin Januse sõjanäo poole. ••• 216 E L M A R TA M B E K